Mis motiveerib Teid treenima ja tasakaalustatult toituma?

[senjoriitajl 0]

Ma pole kindel, kas tõstatasin teema õigesse arutellu, kuid siin ta on:

Ütlen otse välja, et palun Teid oma kogemusi jagama. Miks Te teete trenni ja kuidas Te suudate toituda tasakaalustatult, ilma patustamata ja ülesöömiseta? Kuidas olete leidnud endas selle sisemise motivatsiooni rajal püsida. Mis teeb Teid järjepidevaks? Miks Te ei murdu? Kuidas suudate end novembrist-aprillini selles pimedas ja poris jooksma suunata? Miks Teie kehakaal ei käi nagu jojo üles ja alla, vaid suudate säilitada stabiilsuse (ei söö üle)?

Palju küsimusi- tean! Ja tean ka seda/ja olen valmis negatiivseteks kommentaarideks, et paljude arvates on minunäol tegu "järjekordse laisa ja tahtejõuetu" inimesega, kes sel ajal kui ta seda teemat siin trükib, võiks kõhulihaseid vms teha, aga ma lihtsalt soovin kuulda Teie kogemusi ja seda, mis motiveerib just Teid püsima õigel rajal! Soovin lihtsalt kuulda positiivset. Ja siis selle abil leida üles ka enda sisse peitu pugenud trennipisiku ja ta talveunest üles äratada.

Ma ei hakka siia järjekordset "olen 6 kuuga 10 kilo juurde võtnud" ja "kuidas ma jälle saaksin 52 kg peale tagasi" nutulaulu aretama. Sest selle kõige peale on väga lihtne öelda, et ära lihtsalt söö siis. Aga tõesti, võib olla paljud, kes on terved, ei mõista mind....Olengi tähele pannud, et mind mõistavad ainult need, kel ka endal on söömisega probleem, kuid kahjuks kui me omavahel neid söömisprobleeme arutame, siis me lihtsalt keerleme probleemi ümber ja mattume veel rohkem selle sisse. Ning nii kummaline kui see ka poleks, võtame teiste "häired" endalegi üle ja psühholoogiliselt tundub, et kui teine sööb üle ja ma talle kurdan, siis ta justkui lohutaks mind ja see olekski okei. Aga nii see pole!

Tean, et "minusuguseid" on veel. Ja selle asemel, et minusugused üksteisele kurdaks, kuidas nad ei suuda oma söömist ja trenni ohjes hoida, mõtlesin uue lahenduse peale. Teie, ehk need, kes on meile eeskujud, võiksite rääkida oma elust ja sellest, kuidas püsite tasakaalus ja ohjes! Fakt on see, et "minusugused" võivad koju tellida endale 10 toitumis ja treeningkava, aga need ei tööta, kui meie mõtlemine pole korras. Seega ma ei küsi mingeid nippe, ja harjutusi ja menüüsid- vähemalt mitte praegu, sest mul on peaaegu kõik need erinevad teooriad ja kavad olemas. Küsin lihtsalt teie mõtlemismustrit ja kõike seda, mis hõlmab vaimset poolt.

Ma tõesti tahan end ISE aidata! Ja proovingi igasuguseid variante läbi, kuni leian selle, mis toimib. Seega, kel vähegi aega - ma olen siiralt tänulik, kui leiate mahti rääkida oma tervislikest eluviisidest ja sellest, mis on just see, mis teid motiveerib, innustab!

Minu suur soov on see, et ma saaksin ka ükspäev regulaarselt trenni teha ja seda nautida. Et ma poleks pidevalt haige. Et minu elu ei keerleks ainult selle üle, millal ma jälle süüa saan ja millal keegi kodust ära läheb, et ma saaks poodi joosta ja jälle süüa! Mind motiveerib eluterve suhe toidu ja kehakaaluga. See, et mul ei oleks kohutvaid söömasööste ja salaja söömisi. Et ma oleksin terve ja õnnelik. Et söök ei dikteeriks minu elu, vaid oleks lihtsalt kütus. Kuid paratamatult on puudu mul see miski, mis hoiaks mind raskematel aegadel rajal. Miski mis ei laseks "halval päeval" sellel tungil võimust võtta. Praegu pean vabalt umbes 4 päeva vastu - tervislik menüü ja liikumine, kuid siis lendab kõik jälle vastu taevast! Ja kahjuks ma tean, et ma pole ainus!

[Sarge 385]

Lühidalt kokku võtta: Kõik, mis sa teed - teed kõik endale!

Ma ei treeni ennast, et teistele näidata kui kõva mees ma olen või kui hea ma välja näen. Ma ei treeni selleks, et võistelda. Võistlemine on üks harrastusi. Mõni käib kevadjooksul, mina käin laval. Minu elu on täpselt samasugune nagu iga teise inimese elu, kes trenni teeb, aga lihtsalt 1-3 korda aastas käin nn "kevadjooksul" või "sügisjooksul", mis on minu jaoks laval võistlemine.

Ka toitumine ja treening ei erine mitte mingil moel tavainimesest - lihtsalt minu tegemised on suurema motivatsiooniga, sest ma tahan tänasest endast homme parem olla!

[Kang08 97]

Esiteks kõike seda trenni-toitumisvärki ei saa võtta nagu kohustust.Kui trenn mida teed tekitab vastumeelsust,siis on aja küsimus millal käega lööd.Näiteks kui ma peaks pimedas ja poris jooksma nagu sa kirjeldad,siis ma lööks kiirelt käega. Võiks olla pisikesed eesmärgid läbi mille saad vaadata oma progressi.Ma mõtlen sportlikud eesmärgid.Näiteks vaatad,et jõuad teha 10 lõuatõmmet rohkem kui eelmine aasta,kükkida suurema raskusega,joosta mingit maad kiiremini vms Mis iganes see võiks sinu puhul olla.Teiseks mingi jube jäiga toitumise puhul ma isiklikult lööks samuti kiirelt käega.Mis pagana asi on "patustamine" näiteks Mulle piisab,kui kalorid ja makrod-mikrod enam vähem paigas.Vahest võib ka mõne koogi või pizza ära süüa,peaasi,et suurem pilt püsib enam-vähem tasakaalus.Muidugi ma harrastaja ka.Toitu ei kaalu,pingsalt iga kalorit ei loe.Kaalunumbriga probleemi ei ole.Kui vahest läheb väheke üle,tõmbab järgmine päev väheke tagasi,või teeb raskema trenni.

Ja mis mind motiveerib? Ma ei teagi,lihtsalt jõle jama on olla kui trenni ei tee

My 2 cents

[Mad Moments Media 2]

Ei teagi, pole motivatsiooni leidnud. Üle 2 aasta läksin nüüd uuesti saali eelmisest nädalast. Krt seda teab miks ma läksin.

Aga eks pildistamine on üks motivaator kindlasti, vb sellepärast ma fitnessivõistlusi pildistangi nö alateadvuses.

No stressi maandab küll näiteks.

[miri 1]

Mina näen sinu viimasest lõigust, et motivatsiooni peaks sul justkui jaguma. Tundub, et oled probleemi enda jaoks lahti mõelnud ja loetled asju, mida soovid saavutada.

Sa lähened asjale, nagu kuuluksid sina mingisugusesse out-groupi ja kõik need inimesed siin foorumis, kes on "teile eeskujuks", kuuluvad in-groupi ja ei murdu mitte kunagi ja on üldiselt suht pühakud. Väikese saladusena võin öelda, et ükski kaalulangetus ei ole lineaarne, mitte kellegi keha ei tee alati täpselt seda, mida tahaks, mitte kellegi päevad ei ole ühesuguselt ideaalsed. Senikaua kui sul see kujund peas on, kaob iga väiksemagi tagasilöögi puhul su motivatsioon.

See toob mind järgmise punkti juurde, milleks on üldse motivatsioonile panustamine. Motivatsioon seob kogu teekonna (olgu selleks siis kaalu langetamine, vormi parandamine, tervislikum eluviis, olümpiale jõudmine vms) liigselt emotsioonidega. See paneb sind ootama õiget tuju või meeleolu, kuna aga need kõiguvad ja vahelduvad, siis ei suuda sa tõenäoliselt jätkusuutlikult oma teekonnal olla. Motivatsioon on see, mis paneb sind öösel kell kaks suure tuhinaga treeningplaani koostama, aga distsipliin on see, mis sind reaalselt järgmisel hommikul ka spordiklubi uksest sisse astuma paneb. Ilma motivatsioonita oma elus muutusi teha on ka üpris ulmeline, aga motivatsioonil on väga lühike eluiga ja see vajab pidevalt uuendamist. Tööta distsipliini kallal.

Noriks veel selle lause üle ka, kus üled, et neli päeva oled korralik ja siis lendab kõik vastu taevast. Misasi sul täpsemalt seal vastu taevast lendab? Nelja päevaga ei teki ükski harjumus või suurem muutus, millel reaalselt oleks vastu taevast lennata. See on jällegi sinu enda poolt super-emotsionaalseks mõeldud. No okei, viiendal päeval läksid ja lükkasid burgerit ja pitsat kahe suupoolega sisse ja spordiklubist jalutasid uhkelt mööda. Mida see muudab nüüd siis? Kuuendal päeval ärkad üles, ei hakka üle mõtlema, lähed teed jälle trenni ja sööd normaalselt edasi.

Kindlasti on siin foorumis palju inimesi, kes ei nõustu minu mõtetega, aga ma räägin oma hiljutise kogemuse ja veidi ka õpingute põhjal.

[senjoriitajl 0]

Tänan vastuste eest! Ja tänan ka selle eest, et mõistavalt vastate ja keegi põhjuseta kriitikanooli pilduma pole hakanud!

Neid teie vastuseid lugedes, tundub trenn ja toitumine niivõrd loomulik! Aga siit on küsimus, et miks siis toitumine ja trenn kõigi inimeste jaoks niivõrd loomulik elu osa ei ole? Miks on nii, et mina ja paljud teised, isegi vaatamata sellele, et me igasuguste "spetsialistide" koostatud kavades näpuga järge ajades, ei suuda sellest elu lõpuni kinni pidada. Mõni aeg peame vastu, oleme eeskujulikud, kaalume ja mõõdame kõike, kaal langeb, aga ühel hetkel tuleb jälle "hoog peale". Probleem pole tõesti tahtejõu puudumises! Ma lihtsalt füüsiliselt tunnen, kuidas ma jään haigeks ja pärast seda kui enam trenni ei saa teha, kukun õgima. Ehkki enne seda olen justkui tervislikult toitunud ja toitainepuuduses ei tohiks olla. Kas Teie algus tervislikuma elu poole käis ka alguses üle kivide ja kändude? On see lihtsalt üks etapp, mille peab läbima?

Eelmisel aastal olin mustertrennitegija ja toituja. Trenni tegin 3-5 korda nädalas. Ma ei söönud üldse magusat - vahest harva pähklisegusid keefiriga, magusat kohupiimakreemi, veelgi harvem saiakest. šokolaadi ja komme ei söönud aasta otsa üldse. Aga siis käis jälle mingi aja möödudes klõps ära. Jälgisin kava - aga selle tellitud "personaalse toitumiskavaga" võtsin hoopis kaalus juurde (see polnud lihasmass). Vaikselt reguleerisin/kohandasin toitumise enda järgi- Selle tulemusel kaal langes, oli hea olla, isusid ka alguses polnud, püsiv see polnud- mingi aja möödudes, pärast normaalset söömist, kukkusin ikkagi õgima. Ma ei saa aru, kas mul on endal midagi peas viga, või milles see probleem seisneb? Miks mina ja paljud teised, ei suuda lihtsalt rajal püsida?

[senjoriitajl 0]

Mina näen sinu viimasest lõigust, et motivatsiooni peaks sul justkui jaguma. Tundub, et oled probleemi enda jaoks lahti mõelnud ja loetled asju, mida soovid saavutada.

Sa lähened asjale, nagu kuuluksid sina mingisugusesse out-groupi ja kõik need inimesed siin foorumis, kes on "teile eeskujuks", kuuluvad in-groupi ja ei murdu mitte kunagi ja on üldiselt suht pühakud. Väikese saladusena võin öelda, et ükski kaalulangetus ei ole lineaarne, mitte kellegi keha ei tee alati täpselt seda, mida tahaks, mitte kellegi päevad ei ole ühesuguselt ideaalsed. Senikaua kui sul see kujund peas on, kaob iga väiksemagi tagasilöögi puhul su motivatsioon.

See toob mind järgmise punkti juurde, milleks on üldse motivatsioonile panustamine. Motivatsioon seob kogu teekonna (olgu selleks siis kaalu langetamine, vormi parandamine, tervislikum eluviis, olümpiale jõudmine vms) liigselt emotsioonidega. See paneb sind ootama õiget tuju või meeleolu, kuna aga need kõiguvad ja vahelduvad, siis ei suuda sa tõenäoliselt jätkusuutlikult oma teekonnal olla. Motivatsioon on see, mis paneb sind öösel kell kaks suure tuhinaga treeningplaani koostama, aga distsipliin on see, mis sind reaalselt järgmisel hommikul ka spordiklubi uksest sisse astuma paneb. Ilma motivatsioonita oma elus muutusi teha on ka üpris ulmeline, aga motivatsioonil on väga lühike eluiga ja see vajab pidevalt uuendamist. Tööta distsipliini kallal.

Noriks veel selle lause üle ka, kus üled, et neli päeva oled korralik ja siis lendab kõik vastu taevast. Misasi sul täpsemalt seal vastu taevast lendab? Nelja päevaga ei teki ükski harjumus või suurem muutus, millel reaalselt oleks vastu taevast lennata. See on jällegi sinu enda poolt super-emotsionaalseks mõeldud. No okei, viiendal päeval läksid ja lükkasid burgerit ja pitsat kahe suupoolega sisse ja spordiklubist jalutasid uhkelt mööda. Mida see muudab nüüd siis? Kuuendal päeval ärkad üles, ei hakka üle mõtlema, lähed teed jälle trenni ja sööd normaalselt edasi.

Kindlasti on siin foorumis palju inimesi, kes ei nõustu minu mõtetega, aga ma räägin oma hiljutise kogemuse ja veidi ka õpingute põhjal.

Aitäh, Mirri, Sulle vastuse eest! Pidasin seda "4 päeva normaalse toitumise all" silmas seda, et ma ei söö üle - söön tasakaalukalt! Burkse, krõpse ja pitsasid ja valmistoitu ma õnneks ei söö ja sellest möödavaatamine pole minu jaoks isegi "hoo ajal" probleem. Pigem on see, et ma lihtsalt tõmban kapiuksed lahti ja kukun sööma. Söön nii kaua, kuni kõik on otsas! Mingi aeg tegin nii, et ei ostnud üldse koju süüa.....siis hoo ajal sõin nt tooreid kaerahelbeid.....Nüüd, mil elan oma elukaaslasega koos, siis ma ei saa maja söögist tühjana hoida. Õnneks on ta üsna "puhas" toituja ja me sööme palju värsket kraami, kasulikke rasvu jms, aga ikkagi. Kui mul hoog on ja teda kodus pole ja ma kapi kallal käin, siis pärast orgiat jooksen poodi ja toon kõik asemele....

Kuna ma olen nende õgimistega nii meeletult juurde võtnud, nii, et hakkan juba ülekaalu poole lähenema, siis ma tahan seda keha tapmist lõpetada. Olen teinud muutuseid - nüüd, mil ilmad ilusad hakanud rattaga kooli käima, proovisin end ka uuesti jooksma motiveerida, aga siis lõi jälle põlvevalu välja. Talvel vahetasin olude sunnil oma vana hea TYSKi MyFitnessi vastu välja, aga nende 3 kuu jooksul jõudsin ainult 3 trenni...kuna mulle lihtsalt ei meeldinud seal. Tean, et need on ainult "vabandused" ja nendega kaugele ei jõua, aga kui mul põlv valutab, siis kas ma peaksin läbi valu treenima. Kui õues vihma sajab, siis kas ma peaksin läbi vihma rattaga sõitma? Kust maalt jookseb see piir, mil takistus on ettekääne või tõsiselt aktsepteeritav?

Jah tõsi on ka see, et need minu küsimused võivad tunduda kui 4.klassi lapse omad. Aga kuna ma olen nii palju põrunud, siis lähengi tagasi täiesti algusesse ja küsingi kõige elementaarsemaid asju.

[senjoriitajl 0]

Millest peaks siis üldse alustama? Kui ma kogu aeg üha uuesti võtan jälle mingi kava ette ja panen plaani paika ja miskit ei muutu, siis midagi on ju katki. Ma mitte ei astu kõige sellega enam ämbrisse, vaid kõnnin ämbrid jalas. Tead, et pean midagi oma mõtlemises muutma, kuid siiani pole aru saanud mida. Olen otsinud netist infot, pidanud päevikut, et emotsioone kirja panna jms, aga kõik see näib olevat kasutu. Ma tõesti tahan end aidata ja ei istu läed rüppes, kuid tunnen, et endamisi mõeldes, ma palju kaugemale ei jõua.

[Kang08 97]

Tean, et need on ainult "vabandused" ja nendega kaugele ei jõua, aga kui mul põlv valutab, siis kas ma peaksin läbi valu treenima. Kui õues vihma sajab, siis kas ma peaksin läbi vihma rattaga sõitma? Kust maalt jookseb see piir, mil takistus on ettekääne või tõsiselt aktsepteeritav

Väike näide.Ma vigastasin paar nädalat tagasi kükkides veidike selga.Kas see tähendab,et löön trennile käega ja istun toolil kuni parem hakkab.Ei.Nüüd on hea aeg ülakeha tugevamaks saada ja saab suurema koormuse sinna lükata.Mõtle rohkem "out of the box".Joosta ei saa,ok.Jõusaalis saad käia,ujuda saad,saad kodus kätekõverdusi teha jne,jne jne.Pane pea tööle,võimalusi on tegelikult ikka palju

Ja pole mõtet nii peensusteni asja paika panna.Kõik kavad,et see päev teen täpselt kava järgi niipalju ja mitte kriipsukestki rohkem/vähem,või sõin üks päev kaloraazi veidi lõhki,nüüd on maailm hukas jne.Võta vabalt,mõtle "out of the box" nagu ma ütlesin.Hoia põhitõed paigas - ära kaloraazi lõhki lase laiemas plaanis(üks päev läheb pole midagi,tõmbad järgmise väheke tagasi ja elu läheb edasi),söö tasakaalustatult,maga korralikult,tee veidi trenni.Kui motivatsioon peale tuleb,paned hagu juurde,kui unisem periood,siis teed rahulikumalt ja ootad kuni vaim uuesti peale tuleb.

Edited April 28, 2015 by Kang08

[priibe 45]

Tere,

Minul on olnud see selline tõusu ja mõõnaga, kunagi lubasin endale, et kui ma pääsen ühest kohast siis luban võtan kaalust alla. Ja nii see start alguse sai, ehk 06.05.2013 jätsin suitsu päeva pealt ja alkoholi samuti, sellel hetkel kaalusin ma c.a 120kg Elu muutus kardinaalselt, kõik see toitumise ja trenni maailm oli uus, mida sai avastatud ja seda teen ma siiani. Kaalu langus jõudis üks hetk 90kg, mis siis väike mata umbes -30kg. Lõpuks nägid kuidas peegel pilt muutus kõik numbrid riide, mõõdud jne. See andis rohkem ja rohkem motivatsiooni, samas jäi vahepeal soiku see eluke ja nüüd nagu back on track again. Kuna peegel pilt mulle ei meeldinud. Nüüdseks, olen endale selgeks teinud, et see kaalu nr on lihtsalt number aga millele ma rohkem tähelepanu pööran on peegel, mis mulle vastu vaatab. Samuti, vaatan youtubis videosid, mis motiveerivad käin võistlusi vaatamas, kust saad samuti innustust. Iga kord kui trennisaalist väljun olen energiline ja selline väga rõõmsa tujuga.

Sa pead endale peas selgeks tegema, mida sa tahad, või hakka väikeseid eesmärke panema. Kaalu/mõõtude mis iganes eesmärk, kas või kätekõverduste näol Usu mind, see motiveerib sind sellepoole liikuma ja lõpuks tekib hasart endal.

[Annika Pärtel 84]

Tere!

Miks treenin ja mis motiveerib? Pigem on asi harjumuses (ikkagi varsti juba pea 15 aastat sporti ju seljataga...), enesetundes (päev pole see, kui pole saanud end liigutada ja veidi aega täiesti iseendale pühendada). Toitumise koha pealt- hmm, ega ei mäletagi, kuidas kunagi varem sõin, eks see ole ka harjumuse asju juba-söögikordade arv, menüü üldiselt. Magus eriti ei tõmbagi (kuigi kunagi ikka maitses küll, lapsena), ja kui, siis pigem luban endale midagi erilist, mida võib-olla kilode viisi süüa ei raatsigi (nt söön kooki väljas, mitte kodus).

[SKG 97]

MOTIVATSIOON

Mis motiveerib? Peaks piisama sellest, et sa pole enda keha välimuse ja füüsiliste võimetega rahul. Ja kõik. Mis saab veel suurem motivatsioon olla? Kui see sind liigutama ja elustiili muutma ei pane, siis pole mõtet ka rahulolematust välja näidata, sest ilmselgelt oled olukorraga piisavalt rahul, et mitte midagi ette võtta. Keegi teine ei pea motiveerima, vaid see tahtmine peab enese seest tulema. Teed seda enda, mitte kellegi teise jaoks.

TOITUMINE

Juba see on vale kui hakata toite liigitama ebatervislikuks ja tervislikuks. Subjektiivsed väljamõeldised. Teduses ja ratsionaalses maailmas selliseid termineid ei eksisteeri. Pigem lahterdada toite vastavalt sellele, kui palju nad toetavad su eesmärke. Hakata endale rangelt mingeid kindlaid toite piirama on alusetu lollus. Sööge kõike... Jesus Fucking Christ. Elu tuleb nautida ka. Mõõdukalt muidugi. See ei tähenda, et 2l coca ja pott jäätist iga päev. Samas ajab mind naerma kui keegi ütleb, et joob nädalas purgi cocat või sööb ühe jäätise ning tunneb peale seda süümepiinu. Või vajadus mingeid cheat day-sid teha... Milleks? See on juba vaimne toitumishäire. Kehakompositsioon ei olene niivõrd toitude nimetustest vaid üldkaloraažist ja makrotoitainete (valgud, trasvad, süsivesikud) vahekordadest. Jah, loomulikult tuleb mitmekülgselt süüa, et mikrotoitained (vitamiinid - mineraalid) ja kiudained ka kätte saada. Samuti ei maksa stressata mitu korda päevas süüa, mitme tunni tagant süüa, kas hommikusööki süüa või mitte, kas õhtul peale 6 võib süüa, mitu grammi valku korraga süüa jne jne

Ja mis kõige tähtsam - toitumine peaks olema jätkusuutlik ehk selline, mida oleksid nõus ja võimeline järgima elu lõpuni. Nagu elustiil. Elu lõpuni ju endale šokolaadi piirama ei jää lol. Tuleb see kuidagi oma menüüsse ära paigutada, et oleks võimalik normaalselt elada ja aeg-ajalt oma isusid rahuldada.

TRENN

Isiklikult ei pea end pushima trenni minema, kuna mulle see meeldib, see fiiling, mille ma trennist saan. Võtan kasvõi pensionisambana seda. Pigem on vastupidi, et kui on vaba päev, siis ikka tahaks minna. Sõltuvus. Head moodi. See, et suudan teha midagi, mida paar kuud tagasi mu keha ei suutnud. Pidev tugevamaks saamine ja enesega võistlemine. Raske kirjeldada igapäevase elukvaliteedi tõusu, seda vast peab ise omal nahal kogema ja tagasi enam vanasse kesta minna ei soovi. Enesetunne on lihtsalt nii palju parem. Kui oled suhteliselt madala rasvaprotsendiga, midagi kuskil üle ääre ei vaju ega lopenda.

Kui raske end trenni vedada, siis tuleb ebameeldivad asjad mingil moel enda jaoks meeldivaks muuta. Ise olen alati nii üle saanud. Peaks jälgima, et üldplaanis oleks pidev progress. Olgu siis rohkem kordusi sama seeriate arvu sees, rohkem raskust, parem tehnika vms.

Üks tähtsamaid asju, eriti alguses on enda progressi dokumenteerimine. Näiteks piltidega. Siis on kohe näha, et oled õigel teel ja see, mida teed omab selgeid tulemusi. Tekib hasart. Vastasel juhul võib endale tunduda, et midagi ei muutu ja tekib küsimus, miks ma seda edasi peaks tegema ja jäetaksegi asi katki.

Minu esimese 2 kuu tulemus kodus treenides:

Kui ma poleks tollal neid pilte enda jaoks teinud ja kõrvuti pannud, siis võibolla poleks erilist vahet ise märganudki... ja võibolla oleks asja katki jätnud... kes teab.

Miks on toitude liigitamine "halbadeks" ja "headeks" lollus:

Siin kirjeldab väga hästi seda mõttemaailma, mis on inimestel, kes juba eos alla annavad:

Edited April 29, 2015 by SKG

[Sume 0]

Mind ei motiveerigi niivõrd välimus või füüsiline võimekus, vaid hoopis selline sisemine harmoonia, vaimne tasakaal. Ideaalis tahaks olla (enam-vähem?) püsivalt rahulikus harmoonias kogu oma olemusega, mõtlemisega, käitumisega, ütlemistega, võiks olla läbinisti empaatiline, mõistev, andestav. Mulle tundub, et tervislik eluviis toetab seda ideaali väga hästi ja samas ka üsna lihtsasti. Mõned sügavad sisemised hirmud, (automaat)mõtted või ka niisama närvi minemised ja silmade pööritamised, kui keegi jälle räägib, kuidas horoskoop on täiega õige asi või korrelatsioon on seos või mis iganes väga sügav ja isiklik deemon jälle välja lööb - need kõik tunduvad olevat palju keerulisemad ära lahendada kui see küsimus, kas nüüd minna trenni või mitte minna. Ja kui ma teen trenni ja söön tervislikku toitu, siis see toetab ka igasuguste mõtete ja tunnete ära harmoniseerumist (või kuidas seda nüüd öeldagi). Kui tänu tervislikule eluviisile pole igasuguseid füüsilisi vaevusi, väsimust, haigestumist jne, siis on ka lihtsam muude asjadega tegeleda.

Igatahes, kui ma kujutan ette liikumisvõimelist omadega (enam-vähem) harmoonias inimest, siis muuhulgas ta on laias laastus tervislik ja teeb mingit trennikest ka ehk elab jätkusuutlikku tervislikku elu. Muidugi ei ole kõik treenivad tervislikud inimesed omadega harmoonias, aga kui eesmärgiks on just see sisemine tasakaal, siis paratamatult tuleb tervislikku elu ja liikumist harrastada. Mulle tundub nii ja see mind motiveeribki.

[senjoriitajl 0]

Siiralt aitäh Teile, et viitsisite vastata! Seedisin natuke teemat, analüüsisin oma senist käitumist, ning leidsin mustri, miks ma pole püsivalt vastu pidada suutnud!

Miks ma varem ebaõnnestusin?

1. Ma ei treeninud vastavalt oma võimetele

Mind iseloomustas tuhin - hakkasin suure hurraaga peale ja unustasin oma keha ära. Raiusin trenni teha niikaua, kuna füüsiliselt enam ei suutnud - keha andis ülekoormusest vigastuste, haiguste, palavike jms näol märku. Tekkis tüdimus, trenn muutus kohustuseks, ja andsin alla.

LAHENDUS:

Võtan mõõdukalt ja kasvatan koormust! Selleks otsin välja kunagi tellitud treenigkava (nimesid ei nimeta, aga küllap kõik saavad ise ka aru, kelle käest kava tellitud). Küsimus: missuguse koormusega tuleb mul uuesti alustada ja edasi liikuda, et jälle liiga ei tee?

Tahan hakata ja HAKKAN uuesti JOOKSMA! Ilmselt varem jäi see mul pärast mõnda aega katki, kuna a) see tekitas minus rutiinitalumatust b)vale tehnika ja jalanõude tõttu hakkasid põlved valutama c) käisin õhinal minu päeva järjest jooksmas ja kui vaim ära läks siis tegin pausi ja pärast pausi jälle suure tambiga edasi, nagu vahepeal poleks pausi olnud.

Siinkohal tunnen, et vajan targematelt nõu! Kuidas alustada uuesti? Jooksin umbes 10 päeva tagasi üle pika pausi kusagil 7 km umbes 35 minutiga. Võttis hingeldama ja põlved valutama, aga samas järgmisel päeval lihased valusad polnud (vaatamata sellele, et tegin veel lihasharjutusi otsa). Kui ma väga pingutan jõuan seda maad kenasti joosta, aga eks see tempo ole aeglane ja suhteliselt loivamine....

Küsimus: Kuidas joosta arukalt? Kuidas treenida jooksmist? Mis distantist alustada ja mis aja möödudes maad kasvatada. Mitu korda nädalas on optimaalne joosta?

2. Lasin end liigselt elukaaslasel mõjutada.

Kõik see, et ei julge tema ees süüa (mis omakorda tekitas salajasöömisi), tema ninakrimpsutamised riccotta ja köögiviljade peale, endale vee pähe tõmbamine - kui ma tean, et pasta ajab mind ülesööma ja tekitab söömasööste, siis miks ma seda söön, pealegi see ei maitse mulle ???? Samuti ei söönud ma aasta aega šokolaadi ja lõpus polnud mul selle järgi isegi mitte isu, aga kui temaga kokku saime, siis kujunes sellest probleem. Seega harjusin uuesti magusat jälle sööma ning nüüd on raskusi pidamasaamisega.

LAHENDUS: EI tea 100% vastust! Ausalt! Mu elukaaslane toitub "tervisilikult" ja on minust saledam. Aga ma tean ka seda, et need söögid, mis me sööme, tekitavad minus söömasööste. Eelmisel aastal, kui elasin üksi ja jälgisin pingsalt seda tellitud "personaalset toitumiskava", siis mingi hetk pidasin kenasti vastu (jätsin peaaegu olematuks liha - kanaliha- , sest see ajas mul kõhu kinni). Kuidas ühildada ühised söömaajad? Ma tean, et talle piimatooted üldse ei meeldi. Ja ta eelistab süüa pigem mingit pasta-köögivilja-rooga nt kookospiimakastmes vms. Mulle aga sobib võimalikult naturaalne toit, sest see ei aja mind ülesööma - mida vähem maitseaineid jms, seda parem. Kuidas olete teie oma söömisharjumused oma elukaaslase omaga ühendanud? Ma ei hakka teda ometi sellpärast maha ka jätma, et mulle meeldib kodujuust köögiviljadega ja talle ei meeldi....

3. Uus asukoht

Varem elasin kesklinnas, kus kõik oli jalutuskäigu kaugusel. Märkamatult tuli päevas päris palju liikumist. Samuti oli ka trenn käe-jala juures. Nüüd kolisin kesklinnast välja. Ainuke lähedalolev suurem koht on Lõunakas. Kooli käisin halva ilma korral bussiga, mis omakorda tekitas uut stressi, kuna ma ei kannata üldse ühistransporti.

LAHENDUS: Eelmine nädal lõpetasin selle komöödia ära ja tõin ratta Tartusse. Nüüd sõidan koolipäevadel rattaga umbes 6 km kokku . See pole küll suurem asi liikumine, kuid alustuseks seegi. Proovin end harjutada nii, et kui halb ilm on, siis mitte ei jookse bussipeale, vaid võtan oma vihmavaru ja kõnnin 3,6 km linna. Eks see ajakulu ole, aga mis seal ikka.

4. Internetis oleva info vale tõlgendamine.

Olen iseseisvalt päris palju uurinud erinevat treeningkavade, toitumise jms kohta. Küll blogidest, küll tellinud ise kava, küll vaadanud ka mingeid terviseportaale.

LAHENDUS: Selekteerin välja tõe! Aga kuidas ma tean mis on tõsi, kui igal pool on kõik vastuoluline? Kust ma saan leida adekvaatset infot, mida ka tegelikult usaldada? Kuna olen üliõpilane, siis kahjuks pole mul võimalik personaaltreenerit võtta :/

Lõpetuseks - MIS MIND MOTIVEERIB, MIS ON MINU EESMÄRK?

Kuna uuest (sügis) semestrist tuleb hakata koolis tegema praktilisi aineid, pean ja tahan olla heas füüsilises vormis, et nendest, kes eluaeg sporti teinud, mitte valgusaastate kaugusele jääda. Samuti tahan oma ainetest kenasti läbi saada, mitte jätta halva vormi tõttu ülikooli lõpetamata.

Ma tahan olla terve ja haigustest vaba. Emotsionaalselt stabiilne. Mõõdukas kehaline aktiivsus tuleb vägagi kasuks õpingute, töö ja vabatahtliku töö kõrval.

Inimene, kes jõuab trepist üles kõndida, et ilma hingeldamiseta nt neljandala korrusele jõuda. Kes jõuab sõpradega olla aktiivne ja ei väsi ära. Kes pole nt pallimängudes koba ja suudab edukalt palli kinni püüda - I know it sounds weird

Tahan lahti saada oma muffinikõhust. Mul on olnud ilusad kõhulihased ja lame kõht ja ma tean, et ma saan selle jälle esile tuua! Tahan kanda oma riideid ja tunda nende sees end jälle mõnusalt, mitte joosta poodi uute järele. Tahan tunda end oma kehas hästi, ilma et kusagilt midagi ei võdiseks.

Tahan, et sport ja aktiivne eluviis saavad minu elu osaks.

Natuke tausta kaa:

Elujooksul olen olnud väga erinevas kaalus. Põhikooli lõpuni olin ilma erilise pingutuseta umbes 57 kg, gümnaasiumi alguses umbes 59 ja siis mõningate probleemide tõttu 35kg. Edasi, jamast välja tulles, ei saanud enam söömisega pidama, ja kaal tõusis aastaga 35lt 70 peale. Siis jojotasin, 62 ja 67 vahel 2 aastat. Edasi, Ameerikasse minnes, tõusin rekordkaalu, mis võis olla umbes 72kg. Siis tellisin kava, ja sain kaalu 67 peale. Astusin ülikooli, armusin, ja aastaga sai 67st 52 kg. Nüüd aga, kuna kolisin elukaaslasega kokku ja elus oli palju muutusi, kukkusin uuesti sööma ja praegu olen kõvasti juurde võtnud. Ma ei oska kaalu öelda, kuna kahjuks või õnneks kaalu pole, aga riiete järgi saab öelda, et üle 10 kg on poole aastaga kindlasti juurde lisandunud.....

Tuli üks pikk joru....:/

[trennitibu 0]

Lugesin teemat ja kõik see jutt on nii tuttav, et tegin omale kasutaja puhtalt sulle kirjutamiseks.

Söömishäired on väga keeruline teema. See, milline sa olla tahad ja need mõttekäigud, miks miski juhtuda võib ja millal valesti läheb jne. Hiljuti mõtlesin ise ka väga sarnaseid mõtteid.

Nagu ka juba eespool mainitud, siis ma arvan, et kõige olulisem on, et sa saaksid aru, et ei ole olemas mingid eriliiki sina ja sinugused ei-suuda-ei-saa-inimesed ning siis need tublid ja järjekindlad saledad-terved-motveeritud-trenniinimesed. Sa oled ka see sama inimene, kes võib olla tubli, terve, motiveeritud, tasakaalus-harmoonias ja õnnelik inimene! Me oleme kõik samad.

Söömishäired, üle söömine ja õgimine. Miks see juhtub? Millised on need emotsioonid, mis seda põhjustavad? Millised sündmused? Mina hakkasin mingi hetk aru saama, et minu probleeme ja ebatervet suhet toiduga põhjustab see, et ma ei oska oma emotsioone tervelt välja elada. Ma ei oska rahuneda, igavust tunda ja isegi mitte rõõmustada. Söömishäirest ei saa üle nii, et lihtsalt "võtad end kokku" ja enam ei tee ning tahtejõuga "hakkad korralikuks". See võib aidata ajutiselt, aga see ei tee vabaks. Söömishäirest "jõuga üle saamine" võib asja isegi hullemaks teha, näiteks ülesöömine-õgimine asendub näljutamise, ületreenimisega vms (olen väärtuslikum inimene, kui saan tahtejõu abil x kaaluni jne). Seega soovitan tungida probleemi juureni (võib-olla spetsialisti abiga) ja siis tuleb ka kõik muu.

Edited May 6, 2015 by trennitibu

[Annika Pärtel 84]

Söömishäiretest on raske aru saada neil inimestel, kellel seda olnud ei ole. On minulgi olnud põhikooli ajal (koos korraliku ületreeninguga) ja oli tunne, et ega ei oskagi enam normaalselt süüa ja olla kunagi vist. Sellega tuleb tegeleda, ega keegi teine ei saagi seal midagi teha, ise tuleb jõuda selleni, et vot nüüd hakkan oma kehasse suhtuma teistmoodi kui seni. Tasakaalu leidmine on siiski täiesti võimalik, ma arvan, nagu ma endagi peal näinud olen. Leia endale vähemalt esialgu motivaator, kes toetab trennide ja tervisliku toitumise osas (ka mul oli ta olemas ajal, kui ma veel fitnessimaailmast kedagi-midagi ei teadnud, lihtsalt mingi hetk võtsin julguse kokku ja kirjutasin ühele tollasele fitnessi maailmas tuntud naisvõistlejale).

Ja minumeelest annab ju näiteks sümpaatsete fitnessiblogide jälgimine ka palju motivatsiooni ja tahet juurde

[vend vähk 658]

Huvitav teema. Aegade jooksul muutuvad iga inimese eesmärgid ja treeningud. Eks isegi noorema mehena andsin kolmeraudsest tuld ning ei hakka salgama- suurem motivatsioon oli tüdrukutele muljet avaldada. Tänasel päeval ei saa riskida saalis lauslollustega ning nüüd on eesmärk pigem olla eeskujulik isa oma lastele, kes ei istu päevad läbi kuskil diivanil ning ei rüüpa õlut ja hädalda tervisemurede pärast.

[boostupfitness 0]

Tõesti huvitav teema.

Ma alustasin spordiga väga noorelt. Aga kogu toitumine ja treeningute jälgimine käis nagu ameerika mägedes. Mingil hetkel ma istusin maha ja mõtlesin, et miks ma seda kõike teen? Miks ma lähen nädalavahetusel trenni? Miks ma lähen peale kooli koheselt trenni? Miks ma teen seda kõike?! Miks ma kugistan toidu 1 minutiga sisse endale...

Pean tõdema, et päris palju kordi leidsin ma rohkem vabandusi, kui lahendusi. Lihtsalt mõtlen ise välja täiesti mõttetud põhjused miks ma ei peaks ennast liigutama.

Nüüdseks on treening saanud viisiks kuidas igapäevasest elust väike paus teha. Lähed jooksma, et nautida rahu ja saada mõtted eemale muudest asjadest. Seega ei mõtle, miks ma peaksin jooksma minema vaid ma pean jooksma minema, et saada see 30 minutit või 1 tund iseendale.

Kõigele lisaks see tunne, mis peale jooksu saab on kirjeldamatu. Aga nagu iga asjagagi, siis selle harjumise loomisega võtab aega ning teinekord on jooksutossude jalga panemine lihtsam, teinekord raskem.

Tõsi ta on, et eesmärk ja treeningu stiil ajaga muutub:)