Jump to content
Janar Rückenberg

Janar Rückenberg - Team FAST "2016 suvi..."

Recommended Posts

Eile siis poseerisime natuke, eks ta vedi jama on, aga saan ehk hakkama. Aga, kaal on vist küll oma langemise lõpetanud. Täna hommikul peale WC - d 93.7 kg, mis arvstades eilset aeroobset 90 minutit on minu jaoks müstika. Tunnen, et motivatsioon selle kaaluga tõmbelmisel hakkab ka kaduma, ei jõua ja ei taha enam. See 91.9 kg oleks minu jaoks oluline, oleksin saavutanud teatud eesmärgi ja sellest tulenevalt saaksin rahul olla. Ka oleks selle saavutamisega tagatud maksimaalne teravus. Aga jah, ei taha see asi enam kukkuda.

Lisan ühe pildi ka, aga keha on hoolimata kaalust ikkagi jube kurnatud, löss ja tühi.

Ei oska kahjuks uues foorumis pilti lisada!!! :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Vali alt vastates - täielikum vastamise ankeet. Siis tuleb alla browse nupp, sealt saad kataloogist valida sobiva pildi ja klikid (lisa see fail), peale mida vajutad Postituse eelvaade ja lihtsalt klikid lisa postitusele fail ja lõpuks VASTA. Loodan, et saad selgitusest aru.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Mõtlesin igaksjuhuks üle küsida, kas on meeles see lugu, mis siin videos taustaks mängib?

Muidu edu võistlusteks ning pea meeles: "Inimene areneb ainult kannatades". :)

  • Upvote 1

Share this post


Link to post
Share on other sites

Mõtteid ja mõtisklusi 2011. aasta meeste klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustest…

Läbi ongi selleks korraks see kõik. Mõtteid on palju, emotsioone on palju, nii terve aasta kohta, aga kindlasti just lõppenud MM – i osas. Möödunud 2011. aasta on olnud kahtlusteta minu aastaEesti absoluutne karikavõitja 2011, Eesti meister klassikalises kulturismis, parim klassikaline kulturist, maailmameistrivõistluste finaali pääsemine ja kokkuvõttes 5. koht. Olen varem korduvalt välja öelnud, et sellistest asjadest ei ole ma isegi unistada osanud.

Tõenäoliselt olen esimene ja ainus, kes selle välja julgeb öelda, kuid mis seal salata, eks Taavi maailmameistritiitel jätab Imre, Raigo ja minu viiendad kohad mingis mõttes varju. Eks nii ongi, et kõik oleneb taustsüsteemist ja on suhteline. Kui Eestil häid tulemusi varem poleks ja viiendad kohad oleks selle võistluse meie koondise kõrgeimad, oleks jällegi teistmoodi. Aga nagu ABBA lauluski öeldakse, et "the winner takes it all", eks see peab paika ja igas mõttes. Ei soovigi, et mind nüüd kätel kantakse, lihtsalt nendin fakti ja fakt on selline, nagu just kirjutasin. MM – i kuldmedal on loomulikult MM – kuldmedal ja viies koht on viies koht. Suured õnnitlused kindlasti siinkohal Taavile ja arvan, et kui ta karjääri otsustas tõesti lõpetada, siis ajastus ja koht karjääriredelil on tõepoolest selleks väga õiged. Eks selle lõpetamisega on nii, et sisuliselt tuleb valida kahe halva vahel, kas minna, kui oled tipus või oled endine tippmees ja lähed siis, kui sind juba “minema pekstakse”. Esimene variant oleks ka mulle vastuvõetavam.

Kindlasti tahan kõiki toetajaid ja pöidlahoidjaid tänada, veel suurem tänu neile, kes lõpuks ka saali kaasa jõudsid elama. Tõden, et kuigi auditooriumi hulgas minu otseseid tuttavaid praktiliselt vist ei olnudki (mõned üksikud), kostus sealt ometi toetust, kisa ja ergutust, tänan teid toetajad. Need, kes jõudsid ka saali, sügav kummardus teile!!!

Suur tänu oma treenerile, oma Vennale, kes minuga sellel raskel teekonnal algusest lõpuni koos oli ja ilma kelleta ilmselt sellist tulemust poleks ka tulnud!!!

See kõik, mis toimus oli tore, võimas ja emotsionaalne, kahju ainult, et alati on midagi, mis ilusat asja ikka ähmastada üritab. Räägin sellest, et isegi siin, lihtsate inimeste ja asjast kaugelseisvate inimeste hulgas kohtan reaktsiooni, et: “Oota, et see oli mingi amatööride võistlus?”, “Seal vist neid “päris” kulturiste ei olnud seekord võistlemas?”, “Paljud tõsised tegijad vist ei tulnud kontrollide pärast?” jne jne jne. Sellist kõmu võib ka meediast, foorumitest ja kommentaariumitest leida. Kuulge inimesed, kes te selliseid mõtteid üldse mõtlete ja välja ütlete, olge parem vait, olge heaga vagusi. Te ei tea ise ka, mida te tahate, millest lugu peate või mida väärtustate. See, kui keegi jätab tulemata on enda asi, mis iganes põhjus selleks on. Amatöörlus??? Kõik sport on amatöörsport, kuna keelatud ained pole kuskil lubatud. Ja lõppude lõpuks, no kuulge, kas need kes tulevad ausalt võistlema on süüdi, et keegi, kes ei ole puhas ei julge kohale tulla???

Enda esinemisega olen rahul, väga rahul, ei oleks julgenud midagi sellesarnast loota, mitte kunagi. Samas, ei eita, et juba finaalis olles, toetudes võistlust saalist näinud Indrek Otsuse ja Ott Kiivika kommentaaridele julgesin vahetult enne kohtade väljakuulutamist ka isegi 3 – 4 kohta eeldada. Indrek oli rahul ja kohad 1 – 6 olid tegelikult esinemise järgi kõik väga võrdsed ja reaalselt avatud kõikidele. Ja, ega see ei olnud vale emotsioon, kuna hiljem isegi pilte analüüsides, ega raske on öelda, miks teise, kolmanda või neljanda koha mees siis ikka paremad olid. Tase oli tõesti väga võrdne. Aga, läks kuidas läks, olen rahul ja oskan olla tänulik. Olen Kõige Vägevamalt alati enne võistlusi palunud mitte, et ma kindlasti võidaksin või saaksin “selle” ja “selle” koha, vaid just õiglast hinnangut ja tasu tehtud tööle ja nähtud vaevale. Järelikult oli sel korral vaevale vastav 5. koht ja ma respekteerin seda. Lähenen pigem oma platseerumisele nii, et mitte 5. koht, vaid, et terve 18 mehe hulgast vaid 4 jäid minu ette, mina suutsin olla ja olin parem tervelt kolmeteistkümnest mehest üle maailma. Lihtne Eesti poiss, Rakke külast, suure osa karjäärist suhteliselt kasinates tingimustes treenides oli parem 13 - st maailma tasemel kulturistist. Ja selliseid mõtteid mõeldes olen enesega väga rahul.

Palju on kõmu olnud, et “amatööride võistlus”, nõrk tase jne, ma ei tea, minu kategoorias oli 18 meest, minu ette esimeseks jäi 2010. a maailmameister Jerzy Pisulski (Poola) ja 2011. a Euroopa meister Mateusz Kolkowski (Poola) kolmas koht. Mind võitis punktide järgi kindlalt Türgi mees Ersin Adakli, kes sai teise koha ja minu ette neljandaks jäi väga napilt (nii punktide kui visuaalse pildi järgi) azerbainzaanlane Andrey Lopushanskiy. Neljast eespool olevast mehest üks oli maailmameister ja teine Euroopa meister ja kui keegi ütleb, et võistlus või kategooria olid kerged, amatööridele, siis vaikigu nüüd ja igavesti. Minu selja taha, 11. kohale jäi venelane 2008. a maailmameister Roman Plachinta. Kokkuvõttes õnnestus edestada selliste riikide parimaid, nagu Horvaatia, Saksamaa, Soome, Iraan, Venemaa, Serbia, Jordaania, Kreeka, Kanada ja Ukraina. Nii, et inimesed, ärgem rääkigem amatöörlusest.

Aga, mulle tundub kogu selle kõmu kokkuvõtteks nii, et meie “õnnetus” on mingis mõttes vist see, et see MM toimus meil siin kodus, Tallinnas. See tundub paljude jaoks nii enneolematult veidr, et: ”Mis kuradi kulturismi MM see Tallinnas on, ei ole võimalik, et see vist ikka ei saa mingi päris õige asi olla”. Ilmselt, kui oleks käinud koondisega klassikalise kulturismi MM – l näiteks kuskil Hispaanias. Näiteks, Eesti koondis käis klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel Hispaanias ja saavutas sellised ja sellised kohad, poleks ilmselt kellelgi probleemi. Aga teadvustada, et selline asi nüüd oli Eestis, olime sellise koondisega väljas ja sellised super tulemused…”noo, see ei saa ilmselt mingi õige asi olla!”

Nüüd, kui olen jõudnud sellisele tasemele, nagu ma olen, veendun aina enam, kui õige on see, mida Michael Caine on kunagi öelnud: “Kui sa oled kord tippu jõudnud, siis too tõeline ronimine alles algab!” Eks ta nii olegi, Vahed on tihtipeale väikesed, tase on kõrge, pinged on suured ja võidu hinnaks võib osutuda ka väikseim detail . Muidugi, veelkord lisan, et ma ei väida, et oleksin pidanud olema “niisugusel või niisugusel kohal”, ei, kindlasti mitte, kõik oligi õige ja õiglane, kuid jah, tase on kõrge ja vahed minimaalsed. Kulturism on kindlasti ka selline ala, kus sageli tuleb võrdsete vormide korral lüüa ennem pigem mehe nime, mis varasematest võitudest ja tiitlitest väga võimsaks ja kõrgesse staatusesse tõusnud. Või parem sõnastus oleks pigem, et minimaalsete vahede ja võrdsete vormide korral saavad otsustavaks nimi ja varasemad tiitlid.

Ise tegin kindlasti 110 protenti ja enamgi veel. Erilisi vigu ei oskakski esile tuua, poseerimises olin kindel, poose jõudsin hästi hoida. Enne poosi minekut suutsin kõik olulised tugipunktid meeles pidada ja neid täita. Jama oli see, et vabakava ajal, kui muusika keskel tuli lause “This is Sparta”, keerati see täpselt selleks hetkeks miskipärast korraks vaikseks ja see segas sooritust ning tundsin, et see röövis tublisti efekti.

Võistlusgrimm oli nagu oli, jooksis ikka nii, et vähe ei olnud. Teisel päeval oli grimm muidugi oluliselt parem, kuid heaks on seda ikkagi raske nimetada.

Kui fotoanalüüs teha, siis minu tugevamateks külgedeks on kindlasti selg, lailihas tagant, topeltbiitseps tagant, rind ja biitseps küljelt, trapets ning triitseps küljelt. Rahul ei ole topeltbiitsepsiga eest, kõht jalad poosiga ja parem võiks olla ka lailihas eest. Veidral viisil on meediast läbi jooksnud märge, et minu nõrgaks kohaks on selg. Kui MM – pilte analüüsida ja esikolmikuga kõrvutada, siis ma leian, et olen seal üks parema tagant topeltbiitseps poosiga mehi. Võib – olla on siis nende Meistrite seljad ka kehvad. Kes väidab, et minu selg kuidagi alla jäi, see peab pime olema.

post-4071-0-74019500-1322155120.jpg

Kolmas, viies ja neljas koht

Täiesti uueks kogemuseks oli võistlemine kahel päeval järjest. Oli uus ja huvitav. Keha oli esimesest päevast muidugi kange ja valus, kuid vorm teisel päeval ilmselgelt parem ja võimsam. Pumbatus oli parem, sooned, kiud ja teravus tulid oluliselt paremini välja ja esile. Öö, mis jäi kahe võistluspäeva vahele olin praktiliselt üleval. Poolfinaali päeval enne lavale minekut võetud kofeiini sisaldavad ergutajad toimisid veel kenasti öö otsa. Ilmselgelt olin esimesel päeval alalaetud ja selles osas sain edaspidiseks kindlasti mõtteid. Pean laadima pikemalt ja suurema kogusega.

Illusioonide sport…

post-4071-0-80265200-1322155194.jpg

post-4071-0-04568600-1322155255.jpg

Võistluskulturism on illusioonide loomise sport. Mida see tähendab? See tähendab seda, et edukas ja resultatiivne on see, kes suudab laval ennast läbi poseerimise maksimaalselt lihaselisena, kuivana, soonilisena ja kiulisena eksponeerida. See, milline te olete kaalumisel, milline te olete nädal enne võistlust trennis või kaks tundi enne lavale minekut ei maksa midagi. Üleval on toodud kaks erinevat pilti, piltidel on sama mees. Esimene pilt on tehtud reedel kell 21.00 kaalumisel, teine pilt on tehtud pühapäeval kell 19.00 maailmameistrivõistlustel. Neljakümne tunniga oleks justkui aset leidnud totaalne transformatsioon. Siit ka vastus sõpradele, kes levitavad ja usuvad usinasti müüte. Ei, kulturistid ei näe 24/7 sellised välja nagu nad laval välja paistavad. See, kuidas üks kulturist saab selliselt transformeeruda on tegelikult täiesti tavaline füsioloogia. Sellise muundumise võtmeks on asjaolu, et kuni kaalumiseni ollakse reeglina süsivesikutest tühjad, lihased on väikseks tõmbunud, veest ja energiast tühjad ja dieedist tingituna äärmiselt suures toitainete defitsiidis. Kui kaalumine on läbi, hakatakse pikalt toitainete puuduses vaevelnud keha laadima, eelkõige süsivesikutega. Kuival olnud lihased imevad pealeantavad süsivesikud intensiivselt koos veega endasse, lihaste ümbermõõt kasvab, nad paisuvad ja muutuvad lopsakaks. Toitaineid endasse imevad lihased paisuvad ja trimmivad seeläbi ka ümbritsevat nahka. Nahk tõmbub pingule, lihased naha all imevad endasse toitaineid ja paisuvad. Kui lihased on maksimaalselt laetud, ilmuvad nähtavale veresooned ja lihaskiud, mis väljendub lihasgrupi vöödiliseks muutumises. See protsess toimib ja on efektiivne muidugi üksne juhul, kui eelneval dieediperioodil on naha ja lihastevaheline rasvakiht minimaalselt õhukeseks kulutatud. Lõplik lavavälimus antakse lava taga sellega, et tehakse eksponeeritavatale lihastele hantlitega erinevaid harjutusi, seda selleks, et kehas olev ringlev veri paigutuks maksimaalselt töötavatesse lihastesse. Ka see on täiesti normaalne ja elementaarne organismi füsioloogiline reaktsioon. Ringlev veri paigutub ümber nendesse kehapiirkondadesse, mis kannavad kehalisel tegevusel koormust. Tavainimene tavatseb seda halvustavalt “pumpamiseks” nimetada, kuid tegelikult ei ole see absoluutselt eraldi kulturistide teema. Selline lähim treeningu efekt toimib meie kõigi puhul, ole sa kulturist või mitte. Lihtsalt kulturistid kasutavad seda fenomenaalset füsioloogilist reaktsiooni võimsa illusiooni tekitamiseks. Kui me räägime illusioonidest, siis see kõlaks nii, nagu me räägiks millestki sellisest, mis küll paistab välja, kuid tegelikult ei ole nii. Jah, kulturistid ei ole 24/7 sellised nagu nad lavalt välja paistavad. Kõik see saavutatakse eelnevalt kirjeldatud manipulatsioonidega läbi treeningu ja toitumise. Lisaks on suur panus ka pruunistaval võistlusgrimmil ja langeval võimsal lavavalgusel, mis kõik kumerused, varjud ja detailid välja toob. Samas, kuigi me ei paista koguaeg sellised välja, ei tähenda see seda, et meil poleks jõudu ja lihaseid. Lihtsalt tavatingimustes ei paista need asjad välja, pealegi kui me oleme puhkeolekus, siis paigutub veri töötavatest lihastest jälle ümber tagasi seedesüsteemi, maksa ja muudesse piirkondadesse, kus seda rohkem vaja on. Arvata, et kulturistid on 24/7 sellised nagu nad laval on, tähendaks sama, kui arvata, et kui te keedate pudru kuumaks, võtate selle siis kuumalt pliidilt ära ja see ei jahtugi, vaid jääbki ikka kuumaks.

Võistluseelse 10 viimase nädala treeningu andmed on järgmised:

12. september – 20. november tegin kokku 62 jõusaali treeningut ja 56 aeroobset treeningut, mis teeb nädalas keskmiselt 6 jõutreeningut ja 5.5 aeroobset treeningut. Kümne viimase nädala jõusaali treeningute kogukestus on 3340 minutit ja aeroobsele kulutasin 2002 minutit, mis jagades 70 päeva peale teeb keskmiselt 48 minutit jõusaali päevas (334 minutit nädalas) ja 29 minutit aeroobset päevas (290 minutit nädalas). Aeroobset ja jõusaali treeninguid arvestades tuli nädalas keskmiselt 12 trenni, ei arvesta juurde poseerimist, treeningu aegadesse ei arvesta ka eelsoojendust ja venitusi. Mitmel nädalal oli kokku isegi kuni 14 trenni, 7 aeroobset + 7 jõusaali trenni. Kõige pikem aeroobne treening oli 90 minutit järjest veloergomeetril ja kõndimine staadionil 10 km 120 minutit.

Valmistumine kestis kokku 140 päeva, alates 4. juulist kuni 20. novembrini 2011. aastal. Viimase kolme nädalaga kaotasin veel 2.75 kg ja soovitud eesmärk, kaalunumbrid kaalumisel 91.65 kg sai täidetud. Pikkuseks mõõdeti 187 cm. Kaaluvaru kategooriasse mahtumiseks oli 3.35 kg. Kaalulangus dieedi esimesest päevast, kuni viimase kaalumiseni oli 7.25 kg. Esimese hommiku kaal oli 98.9 kg ja kaalumisel 91.65 kg. Nädala keskmine kaloraaz dieediperioodil oli 3000 – 3200 kcal. Defitsiidi sügavust reguleerisin aeroobsega ja jõutreeningutega. Kodujuustu tarbisin 4. juuli – 20. november 2011. a. 63 715 grammi ja kohupiima samal ajavahemikul 62 280 grammi ehk kokku 125 995 grammi ehk ümmardatult 126 kg. Süsivesikute allikad enne võistlusi olid praktiliselt sajaprotsendiliselt tavaline kapsas, nii toorelt kui hautatult, kaerahelbed ja Fazer’i teraleib. Valgud sain kodujuustust, kohupiimast ja munadest. Rasv tuli munadest, piimatoodetest ja hapukoorest. Vähesemal määral ja dieedi esimesel poolel tarbisin ka tomatit, kurki, õunu ja ube.

Toidulisanditest: aminohapped, rasvapõletajad (Fast’i Thermo Stim), rohelise tee kapslid, Olimp’i treeningueelne erguti “Speed”, Joint Plus liigestele, Omega – 3 rasvahapped, Olimp’i NO Preload, Workout Shock ja Rush Fast’ilt, kindlasti glutamiin, mida läks 5 - tl. päevas. Glutamiin on kindlasti ka lihasmassi säilimise seisukohast üks olulisemaid lisandeid. Samuti arginiin. Kreatiin oli sees niipalju, kui sain seda treeningueelsetest lisanditest. Ja loomulikult Hera 80, mida vedelalt ei tarbinud, segasin pudrude sisse.

Valmistusin jaotuste järgi:

Põhijaotus

Esmaspäev – Puhkus

Teisipäev – Reis, säär, kõht (rõhk reie esiküljel)

Kolmapäev – Surumine vertikaalselt (õlale), lailihas (2 harjutust), trapets, triitseps

Neljapäev – Puhkus

Reede – Reis, säär, kõht (rõhk reie tagaküljel)

Laupäev –Surumine istudes vertikaalselt (õlale), õlg (1 lisaharjutus), lailihas (2 harjutust), biitseps

Pühapäev - Puhkus

Abijaotus

Esmaspäev – Puhkus

Teisipäev – Reis, säär, kõht

Kolmapäev – Surumine lamades, triitseps

Neljapäev – Puhkus

Reede – Lailihas, trapets, kõht

Laupäev – Õlg, biitseps

Pühapäev – Puhkus

Jõunäitajad kukkusid väga minimaalselt, viimasel nädalal surusin rinnatrennis väga korraliku varuga 135 kg – ga viiese. Korraliku varuga ja vigastusi ennetavalt. Smithil kükkisin 150 kg – ga viiese ja samuti võimsa varuga. Surumine istudes hantliga viimasel nädalal 42 kg – 10 x. Tunne trennides oli juba selline, et tühi on küll olla, kuid raskust ära pole andnud.

Tulevikuplaanid ja mõtted:

Plaanis on kulturismist puhata…3 aastat…vähem kindlasti mitte. Esiteks, vaim vajab puhkust. Ma ei ole sellist tüüpi kulturist, kes suudaks igal aastal kaks hooaega maksimaalse vormiga paugutada. Kuna olen kõikesööja ja toit on minu jaoks tähtis, siis teravat vormi nõudvad dieedid vajavad erilist keskendumist. Pealegi, kui ma midagi teen, siis tahan teha seda korralikult. Vaim vajab kosutust, keha samuti. Poolpiduse vaimuta ja läbimõtlemata psühholoogilise ettevalmistuseta ei ole võimalik teha selliseid vorme, mis tippvõistlustelt medaleid teenivad.

Teiseks, pere, tahan näha, kuidas mu lapsed kasvavad. Mul on 1 aastane tütar, kelle kasvuprotsessist ma polegi suurt osa saanud, kuna selle aasta kaheteistkümnest kuust olen dieedil olnud 9 kuud. Mängud, kilkamised ja issi “oppad”, need kõik jäävad selles valmistumise melus kuidagi tagasihoidlikuks ja puudulikuks. Samuti tahab aega ja tegelemist minu 8 aastane poeg Hoss, kes pikkisilmi juba kuid ootab, et issi oleks taas normaalne, et võiks koos trenni minna, koos korvpalli mängida jne. Fitness.ee, toidukaal, trenn, kalorid, aeroobne, poseerimine ja kaloriarvuti...suletud ring...nii ei jõua kaua.

Kolmandaks, rahaliselt on võistlusteks valmistumine minu meetodite korral äärmiselt kulukas. Viimased 1 – 2 nädalat enne palgapäeva on tavaline, et olen toimetulemiseks sunnitud vanematelt lisaks laenu võtma. Lihtsalt, ei ela ära. Kodujuustud, kohupiimad, need ei ole mitte odav lõbu. Seepärast olengi mõelnud, et saaks nii sponsorluse käigus valmistumise ajal kohupiima paki kasvõi poole hinnaga, oleks juba kõva abi.

Neljandaks, tõsine plaan oleks proovida vahepeal kätt Athletic Fitnessis. See asi hakkas mind tõsiselt huvitama. Ainus asi on see, et pean kuidagi oma kooli sõudeergomeetri soetama. Kui asjad sujuvad, siis ma ei näe põhjust, miks ma ei võiks juba aasta pooleteise pärast Athletic’us välja tulla. Dieediga ei ole selle ala korral ka asi ilmselt nii karm.

Järgmise aasta suureks plaaniks on aasta lõpuks anda välja oma raamat. Usun, et mingil moel see ka õnnestub, kuna suur osa materjalist on kokku kogunenud. Raamat saab ülesehituselt olema kaheosaline. Esimeses pooles on väike ülevaade enda 17 aasta treeningtegemistest, dieedi, trenni ja üldse erinevate eluliste valdkondadega seonduvatest mõtetest. See ei saa olema ainult kuiv ja spetsiifiline trennijutt. Teises osas käsitlen põhjalikult jõutreeningust tulenevat mõju ja seda määratlevaid parameetreid. Ühendan kaasaegsed teadusuuringud ja praktika, millest tulenevalt annan nii mõneski olulises valdkonnas resoluutsed seisukohad ja soovitused praktikasse rakendamiseks. Põhjalikumalt käsitlen optimaalset treeningsagedust, puhkeintervalle, treeningu intensiivsust ja koormuse mahtu.

Mõni sõna klassikutest kaasvõitlejatest:

Imre Vähi…on mis ta on, teeb kuda ta oma vorme teeb, niikaua, kui ta oma suhteliselt ebainimlikku valmistumismetoodikat teistele ei soovita, ei ütlegi ühtegi halba sõna. Minu jaoks muidugi täiesti vastuvõetamatu valmistumise stiil, kuid mees ise teab mis teeb ja seda on ta tulemustele tuginedes enamgi kui küllalt tõestanud. Kahtlemata profesionaal, laval artistlik, kogemustega ja teab, mida teeb. On väga sümpaatne, kuidas ta annab nõu, kuidas kaalumisel ennast sättida, kuidas laval positsioneeruda. Usun, et oleme Imrega veel nii mõnelgi suurvõistlusel koos. Vorm oli mehel kindlasti hea ja realiseelis ennast MM – l kindlasti 100 protsenti.

Taavi Koovit…raske midagi lisaks öelda, eks saavutatud medal räägib iseenda eest. Samuti sümpaatne, sõbralik ja väga lihtne inimene. Taavi selja kuivus on kindlasti see, mille mina omale järgmisteks võistlusteks kolme aasta pärast etaloniks sean.

Raigo Kuusnõmm…oli meeldiv temaga lähemalt tuttavaks saada. Vorm väga kuiv, samas, eks see klassika kategooriasse saamine oli tema jaoks lõpuotsas suur punnitamine, millest tulenevalt tuli loobuda ka osaliselt kvaliteetsest lihasest. Ei salgagi, et minu arvamuse kohaselt oli see nüüd MM – l ka visuaalselt juba märgatavalt väljendunud. Jalgade osas mitte, küll aga täheldasin lopsakuse ja võimsuse kadu selja osas. Kevadel Revalist mäletan, selg oli väga võimas, massiivne ja paks, nüüd sellist pilti enam ei avanenud, kuid eks on ka teada, millest selline kadu. Eks massi läks, et kategooriasse mahtuda. Jalg kahtlemata üks kuivemaid ja parimaid ning tundub, et sealt ei läinud midagi kaduma. Aga võib – olla see vaid minu nägemus.

Meelis Susi…oli samuti meeldiv selle mehega tutvuda. Aga ütlen ausalt, mulle tundus Meelis EMV – l ka oluliselt kuivem, kui ta nüüd oli.

Marti Taru…Marti on iga kord, no viimase peal kuiv, aga mehe lihastel puudub lopsakus. Ma kardan, et Marti tühjendab ennast dieediga liialt ära ja kaotab väga oluliselt lihase lopsakust.

Indrek Viska…tore tüüp, hea huumoriga, kahju, et edasi ei saanud. Mul on Indrekuga väga sarnane keharaam, saaks sama kuivuse ka tehtud, võiks tulemus väga hea saada.

Rain Kuusnõmm..Rainiga rääkisin vähe, kuid kindlasti ka väga potentsiaalikas noormees. Oli näha, et Rainil oli sellest valmistumisest ka nii kopp ees, et… :).

post-4071-0-89590800-1322155334.jpg

Nagu ütles Arnold pressikonverentsil, kõik, kes me koondisesse olime juba pääsenud, olime juba võitjad ja nii ongi. See oli suur asi, on suur asi esindada Eestit maailmameistrivõistlustel. See, et meie ala on häbematult vähe kajastatav ja tavainimeste seas pigem põlastusväärne, ei ole meie süü!!!

Täna, neljapäeva hommikul on kaal peale WC – d 94.5 kg, võrreldes kaalumisega kaalu tõus 2.85 kg. Kuigi kaalunumbrite järgi kaalutõusu justkui poleks, on pekikiht kõhul vägagi märgatavalt paksenenud. Ja kuigi tavainimesega võrreldes olen ma muidugi endiselt “pinksponks” poiss, tuleb endal siiski psühholoogiliselt kõvasti tööd teha, et sellise välise kehalise kiire tagasitransformatsiooniga kohaneda. Tuleb anda aru, et valmistumine on läbi, on paus, on puhkus ja on mõnevõrra teised kriteeriumid, mille järgi nüüd elada. Kuigi, ega see kerge taluda ei ole, ühel päeval oled kehaliselt sisuliselt ideaalinimene ja 2 päeva hiljem vaatab peeglist vastu juba korralikult pekist võdisev kõht. Aga, saan hakkama…

See oli siis minu nägemus ja kokkuvõte Eesti kulturismi suursündmusest, kohtumiseni 3 aasta pärast!!!

post-4071-0-20535300-1322155394.jpg

  • Upvote 3

Share this post


Link to post
Share on other sites

Palju õnne 5. koha puhul!

Huvitav lugemine jälle. Ootan samuti raamatut!

Muide, ka minu arvates oli Susi EMV kuivem.

Loodan, et kolme aasta pärast ei ole ka mina enam sulle ülikerge konkurent :). Kui juba üks poos oleks parem, oleksin ülimalt rahul.

Edited by Sarge

Share this post


Link to post
Share on other sites

Raamat tuleb kindlasti hea. Selles ei kahtlegi ja ostjaid jaguks palju:P

Teen ka ise pausi, kuigi minu asta ei olnud nii tihe, siis pean ikkagi vajalikuks leida uus strateegia, et lihasmassi juurde saada ja 2013a. võtta oma esimene Eesti meistritiitel. Nüüd paljud kindlasti naeravad ja ohkavad. Las nad olla, kuid töö selle nimel juba käib. Taastumine on olnud edukas. Loodan, et sama edukalt läheb ka 2012 lihasmassi kasvatamise osas.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Krt. ma vaatan, et järgmise aasta võistlejate read jäävad ikka päris hõredaks, kõik muudkui kasvavad ja kasvavad....aga kes vormi teeb... :D Mina olen platsis, puhata ei ole siin millestki, pole trenni õieti teinudki juba puhkavad... ;) Tuleb vist Balti Matšil mitmes kategoorias ümber kehastuda. Vahepeal lausa bikini fitnessis välja hüpata...

Share this post


Link to post
Share on other sites

Vaieldamatult parim võistlusettevalmistuse, plaanide jm kokkuvõte. Loodame, et järgmine kord saad mingi lisafinanseerimisallika, et rahaline olukord ei piiraks võistlusettevalmistust, sest seda on väga kurb lugeda.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Aga eks noh kõigil on raske, peab olema leidlik ja hakkama saama. Olen lugenud pikka aega sinu ettevalmistust, väga põhjalik ja ülevaatlik. Kas plaan rammumehe treeningu juurde pole plaan pöörduda? Igatahes oled väga eeskujulik Eesti mees, kõike paremat sulle.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Krt. ma vaatan, et järgmise aasta võistlejate read jäävad ikka päris hõredaks, kõik muudkui kasvavad ja kasvavad....aga kes vormi teeb... :D Mina olen platsis, puhata ei ole siin millestki, pole trenni õieti teinudki juba puhkavad... ;) Tuleb vist Balti Matšil mitmes kategoorias ümber kehastuda. Vahepeal lausa bikini fitnessis välja hüpata...

Rahu, Ott... Muudkui rahu! :D

Rääkisin sulle, et sügisel toon uue poisi võistlema. Tema asendab siis Ahtit ja ma tulen klassikas välja ning asendan siis Janarit :D. Ei ole kohe vaja bikinisse minna, kuigi ma usun, et Sul potentsiaali oleks. :D

Share this post


Link to post
Share on other sites

Rahu, Ott... Muudkui rahu! :D

Rääkisin sulle, et sügisel toon uue poisi võistlema. Tema asendab siis Ahtit ja ma tulen klassikas välja ning asendan siis Janarit :D. Ei ole kohe vaja bikinisse minna, kuigi ma usun, et Sul potentsiaali oleks. :D

Ott rääkis ikka kevadisest perioodist ;)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Jääme ikka faktites täpseks, kevad. Eile nägin Alo trennis koos oma Alo Teamiga ja mehel tõsine soov kevadel välja tulla, hetke kaal 114kg. Pole paha ja selliste mehemürakatega oleks endlagi hea laval mürada.... :D

  • Upvote 1

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×