Jump to content
MissMurder

15a paks neiu.

Recommended Posts

Naiselikkus on alahinnatud! Kas Sa kõhutantsu ei tahaks proovida? Kõhutants pakub päris mõnusat füüsilist koormust ning annab võimaluse oma naiselikkust nautida - 2in1. Sa elad Valgas? Sansaara stuudiost käib seal iga nädal juhendaja; pühapäeviti Valga kultuurikeskuses kl 15. Uuri asja, võta kõtu kaasa ja naudi :lol:

See on üks parimaid soovitusi siiamaani minumeelest! (Panin kasutajale max-reitingu ära.)

Küsiks, et kas tegu on hetkel veel 15nda eluaastaga, või juba rohkem?

Share this post


Link to post
Share on other sites
See on üks parimaid soovitusi siiamaani minumeelest! (Panin kasutajale max-reitingu ära.)

Küsiks, et kas tegu on hetkel veel 15nda eluaastaga, või juba rohkem?

Eks ta ole juba 1,5-2 a vanem.

Share this post


Link to post
Share on other sites

HOIATUS! Järgnevat teksti lugedes nõustute Te oma ajju salvestama pool minu elulugu ning võtate meenuvate lapsepõlvetraumade eest vastutuse endale! Võite minu omade eest ka võtta, õnneks mul neid väga ei meenu :D

Huvitas lihtsalt ja küsiksin teemaalgatajalt, et kuidas siiamaani läinud on? Ja minu sõna siia vahele (natukene teise külje alt): iseloom on see, mis paneb tegema. Iseloomu tuleb koguda. Ma olin 13, alla 1.6m, vöö 110-112cm (täpselt ei mäleta). Tegelikult moodustas sellest suure osa ka magu, sest mul see magu oli tõesti korralikult ees. Koguaeg rääkisid sugulased, et ah see on suguvõsa viga. Meil ongi suguvõsas sellised eeldused jms ja seda ei ole kuidagi võimalik parandada. Isegi üks inimene jõudis arusaamale, et ma ei tohiks isegi puhkpilli mängida muusikakoolis, sest meie suguvõsas on ülekaalulised ja nõrkade kopsudega. Üsna nõme jutt, viimane jutt on muidugi lauslollus, eelnev jutt valed teadmised. Kui nüüd hakata vaatama suguvõsa lähemalt: ei tehta trenni, süüakse korralikult jne. Mida siis veel siit oodata? Vähemalt on mul isa, kes on ka kenasti trenni teinud oma elus ja ütles, et kui ma trenni hakkan tegema, siis hakkan alla võtma ning kui ma söön koolis mitte 3-4 soolastoitu (oli kombeks) ja veel 3-4 magustoitu, vaid ühe soolastoidu ja ühe magustoidu ning kodus ka võtan ühe portsu, mitte kaks hiiglaslikku portsu, siis hakkab normi tõmbama. Eks ta jagas mulle veidi õpetussõnu ka niipalju, kui ta oskas jõusaali harjutusi näidata (noorena ta jõusaalis minuteada väga ei käinud, oli maadluse poiss, aga mulle teatud põhjustel kergejõustik ei sobi), aga eks ta midagi ikka teadis ja onu käis ka noorena jõusaalis (sain veel temalt ühe hea raamatu ka, täpselt ei mäleta, aga Eestis vähemalt on välja müüdud). Jätsin lisaportsud nii koolis kui ka kodus päevapealt maha. Paar päeva oli kõht näljane ja siis ükskord tahtis rämedalt süüa saada, veidike rohkem andsin, aga nägin, et ei aita ja ju siis parem on ära kannatada. Ja kõik, oligi toitumine minujaoks korrigeeritud (kas nüüd just detailideni, aga selle toitumisega oli kaalulangetamine juba vägagi võimalik). Siis mingiaeg jätsin õhtuse söömise ka päevapealt maha, mis on näksimised ja muu träni. Nüüd kahjuks olen pikkade päevade tõttu olnud sunnitud õhtuti sööma ja aegajalt tuleb see snäki isu ka, aga vähem kõvasti. Ma ei käi ja ei otsi enam kappidelt toitu, vaid tavaliselt midagi nt Simpsoneid vaadates vms (kahjuks Homer sööb nii suure tempoga, et ma tema dieeti jälgida ei suuda :D). Krõpsud mulle muide enam ei meeldi, vahepeal söön, väga harva, paar korda aastas ehk maksimaalselt. Coca-Colat joon veelgi harvem, kuna seda üldse meie peres ei osteta (va vend vahel harva), aga no Sprite ja muu selline aegajalt läheb, aga tegelikult väga harva. Lihtsalt ema teeb süüa ja korras, seda me sööme ja oleme rahul, maitsev ja samas mitmekülgne. Trenni hakkasin tegema nii, et algselt tegin mõne päeva ainult kätekõverdusi ja siis panin kõhulihased juurde. Siis tahtsin juba rohkem, panin hantliharjutused juurde. Mingiaeg saatis õpetaja mind kehalises jõusaali ja siis ma hakkasin käima iga kehalise tund (3 korda nädalas) jõusaalis pluss tegin veel kodus ka lisaks (algselt kuu aega 7 päeva nädalas, siis ütlesid reied, et nüüd sa jätad paar päeva puhkust nädalasse :D eks loll õpib ikka ainult oma vigadest :)). Viis korda nädalas oli päris hea, poole aasta pärast oli vööl ees 95cm, kena edasiminek. Algselt ma tegin 2-aastat ainult pikemate kordustega (20 kordust seerias). Jõusaalis küll vahepeal proovisin maksimumi, aga trenni tegin ikka 20-kordust-seerias raskustega. Muide, ma käisin täiesti üksinda ja ega kedagi väga pikalt ei tulnudki kordagi. Pool aastat vms käisid paar tüüpi kolmapäeval samal ajal (üks kord nädalas) ja järgmisel hooajal käis klassivend ka minuga mõne kuu (tegelikult ma suuremasosas vist vedasin teda kaasa, juba kui ma ütlesin, et kas täna läheme oli näha, et ega ta väga ei viitsinud, aga ikka tuli :D). Aga enamuse ajast olen ikkagi pidanud üksi lonkima. Minuarust on see trenni ja toitumise värk nii, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama ja muide see peab ka paika. Kahtlen, et Kiivikas või Kalmus tahavad praegu väga maha jätta kogu seda elustiili, see hakkab meeldima pikapeale. Lihtsalt ei tasu end lasta häirida nendest valearusaamadest, et on võimatu või midaiganes ja et teised norivad. Võibolla su mõistus veidike võimendab seda norimist? Eks seda ikka leidub, aga see aasta-paar vastu pidada, kuni kaal normis ei tohiks küll mingi probleem olla. Siis neil pole enam põhjust naerda, vaata, et näed ise veel palju parem välja. Mind tegelikult algklassides paar tüüpi norisid nõudselt, 4 aastat? Üsna raske oli ja ma lasingi endale pähe istuda. Aga öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks ja näed tegi. No "mingitel põhjustel" peale seda, kui ma endast kolm aastat vanemaga kätt koolis surusin, ei noritud enam ka nende poolt, kes kippusid kõiki peale enda suurte sõprade ja ilusate tüdrukute norima :D Nüüd ma üritan juba sinna päris ideaalsema vormi poole saada, vööl ripub ~88cm ja jõudu hakkab karumoodi tulema :( Tegelikult kui ma ausalt ütlen, siis mind ei noritudki minu kaalu pärast ja muide ma polnudki nii väga paks, ma olin ehk paar aastat väga ülekaalus ja siis hakkasin alla võtma. Teised põhjused ja teate, see väikeste värk, et peavad ennast väga tähtsaks ja kõvaks. Mis teha, aga tulevikus loksuvad need asjad, kui end käsile võtta, ilusti paika: varem naerdakse hammasteta, paremini naerdakse hiljem. Lihtsalt inimesed millegipärast lasevad enda enesehinnangu ja kõik nii alla, nagu siingi öeldud - annavad alla enne, kui jõuavad alustadagi. Äsjagi käisin sugulase juures, kui ta ema ütles, et ta tütar ei saa alla võtta, sest see on meie suguvõsa värk. Aga näed ma ütlesin, et võtsin ilusti umbes 23cm alla ja ei tulnud mingi esiisa ega esiema või Aadam või Eeva mind taevast keelama.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Äsjagi käisin sugulase juures, kui ta ema ütles, et ta tütar ei saa alla võtta, sest see on meie suguvõsa värk. Aga näed ma ütlesin, et võtsin ilusti umbes 23cm alla ja ei tulnud mingi esiisa ega esiema või Aadam või Eeva mind taevast keelama.

Mul üks sõbranna, kes aegajalt on kaaluga hädas ja kuulen temalt just sellist asja a'la, et eks ikka tema suguvõsas kõigil selliseid probleemid ja puhta suguvõsa värk.. täiesti absurdne on sellist asja öelda ja see on ikka kõige äärmuslikum põhjendus üldse mida ei saa kusagilt nurgast vaadatuna tõsiselt võtta.

Edited by Tim.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kui sa ainult kasutajanimest vaatad, siis tõenäoliselt eksid, sest sellise kasutajanimega leiab veel nii mõnegi inimese profiili, kellel hoopis omamoodi pildid üleval ja kui ta sinna oma pildid üles pani, siis oleks ta tõenäoliselt ühe nendest pannud siia ka või siis siinse sinna ka, aga profiilis valitseb hoopis omamoodi pilt. Aga no kui ta end kätte võttis, siis tõenäoliselt see probleem teda enam ei vaeva.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Ma pakun ,et teemaalgataja on selle teema ammu unustanud :(

Aga kes teab.. :)

No kui unustatud, siis loodame, et keegi teine kasutab sama teemat edasi. Mind häirib kui tehakse mitmeid uusi samalaadseid teemasid. Nii, et loodame teemade jätkumist. :D

Share this post


Link to post
Share on other sites
Kui sa ainult kasutajanimest vaatad, siis tõenäoliselt eksid, sest sellise kasutajanimega leiab veel nii mõnegi inimese profiili, kellel hoopis omamoodi pildid üleval ja kui ta sinna oma pildid üles pani, siis oleks ta tõenäoliselt ühe nendest pannud siia ka või siis siinse sinna ka, aga profiilis valitseb hoopis omamoodi pilt. Aga no kui ta end kätte võttis, siis tõenäoliselt see probleem teda enam ei vaeva.

Pildi järgi otsustades sama inimene.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Pildi järgi otsustades sama inimene.

Ja mina mõtlen praegu, et kui see on see sama isik, siis kuidas on võimalik et teda narriti. Välimuse järgi küll seda ei ütleks. Arvan isegi, et selliste kasutajanimedega võib leida hulgi igalt poolt.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Väga huvitav on, kuidas MissMurderil läheb?

Tere! Olen siin uus. Mul on probleem kaaluga. Ma ei hakkand uut teemat tegema, sest kaalu teemasid on siin niigi palju, aga ma lihtsalt tahan oma murest rääkida. Nagu siis keegi kirjutas, et teema võiks jätkuda, siis loodan, et keegi pole vastu, et ma siia kirjutan.

Minu lugu siis- Kaalust hakkasin ma juurde võtma kui olin 13-14. Preagu olen 18 ja olen väga paks. Pikkust 170 ja kui viimati kaalusin ennast 2 kuud tagasi olin 85 kg, see on väga palju. Ülekaal segab mul normaalselt elada. Ma ei julge eriti mitte kuhugi minna nt. lihtsalt välja või poistega suhelda/kokku saada. 5 aastat pole ma rannas päevitamas käinud ja ujumas pole julgend käija. Koolis pole mind keegi narrind, aga sugulased ja lähedased inimesed on küll halvasti öelnud ja paljud võõrad on ka öelnud nt. vaata ta tagumik on nii suur nagu mu emal/vaata kui paks... No rohkem teeb mulle muret mu tervis kui see, et keegi mulle midagi ütleb. Viimasel ajal väsin ma väga ruttu ära. Eriti ei jõua midagi teha. Väga halb enesetunne. Viimased 3 aastat ma käin ainult pikkades mustades spordipükstes ja mingi pikk t-särk ja kampsun kapuutsiga, nii suvel kui ka talvel, sest muud riided mulle ei sobi, ei mäletagi kuna viimati teksapükse kandsin. Ma tahan edale normaalset elu. Ma ei julge mitte kuhugi minna, ei julge ujuma ja päevitama minna ja kui sõbranna kutsub peole mind, siis ma lihtsalt vabandan välja ja ütlen- kle mul on halb olla, või ütlen, et ei saa minna sest lähen maale jne, kuigi ise tegelt tahaks väga peole minna, aga ei julge, sest mitte ükski riie ei sobi mulle, ma näen ikka kole ja paks välja. Või nt. kui keegi kutsub mind ujuma, siis valetan ka ennast välja, neid juhtumeid on palju olnud. Ma oleks saand tasuta minna klubisse, sõbranna tuttav oleks välja teind mulle ja sõbrannale, aga ma vabandasin ennast välja :) ja minu pärast sõbranna ka ei läinud. Ma vihkan ennast, vihkan seda, et olen niiiiiiiii paks. Ma ei taha olla paks, aga samas ma ei tee selle nimel mitte midagi et alla võtta. Jaa kunagi ma näljutasin ennast, olen proovind dieetidel olla jne, aga mitte miski ei aitand ja ma lõin käega. Ja nüüd siis olengi paks. Kunagi käisin ma kickboxingus vana sõbrannaga, mulle väga meeldis seal, treener oli alguses väga hea, aga pärast läks ülbeks ära. Mu sõbranna oli hästi peenike ja ta koguaeg ütles et su sõbranna on peenike ja sina nii paks/sa pead dieedile minema jne, kuigi ma polnud siis väga paks. Ja ma läksin trennist ära ja nüüd kahetsen. Ma ei julge enam üldse trenni minna. Ma kardan et treener hakkab mõnitama jne.

Tahaks alguses kodus trenni teha, et välja kohe jooksma ei taha minna, sest ei jõua eriti joosta. Ja toitumist pean ma ka muutma, sest see on ebatervislik.

Ma loodan, et väga pikk tekst ei saand. Ja suur tänu vastanutele. Ma olen seda foorumit juba ammu lugenud vahelduva eduga ja tundub, et paljud on siin hästi sõbralikud ja abivalmsad. :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tundub, et vähemalt oled endale tunnistanud, et sul on probleem. See on juba suur asi. Järgmine asi on alustada tegutsemisega.

Elimineeri oma menüüst võimalikult palju suhkrut ning täpsemalt: Ei mingeid karastusjooke, krõpse, niisama snäkke, saiakesi ja üldse võid jahutoodetele üldjoontes kriipsu peale tõmmata.

Kui on janu siis joo vett, rohelist teed või maitse-elamuse jaoks Fatburnerit. Ei maksa ta sugugi rohkem kui pudel cocat ning maitseb hästi, ei sisalda kaloreid ning aitab rasvapõletusele kaasa.

Palju soovitavad kindlast jooksmist ja muud sellist, kuid minu arust pole see algajale esmatähtis. Esmatähtis on ennast liigutada ning kasvatada lihasmassi - sest see aitab sul päevas rohkem kaloreid põletada, teeb liikumise lihtsamaks (kuna tugevad lihased teevad kõik kergemaks) ning väljanägemine paraneb tuntaval ka ilma kaalukaotuseta.

Soovitan koju muretseda mõned pisikesed hantlid - see teeks koduse treeningu tunduvalt lihtsamaks.

Alustuseks võid teha kõige tavapärasemaid harjutusi. Istulitõusud, kätekõverdused (alusta põlvede peal, ja kui suudad teha juba 10+ korda põlvede peal siis proovi kindlasti juba traditsioonilisi kätekõverdusi), tee kükke.

Aga kindlasti teadvusta endale, et toitumine on kõige alus.

Kui oled ülekaalus siis enamasti on see põhjustatud just sellest, et süüakse mugavalt ning süüakse asju mis maitsevad head ilma, et peaks nende valmistamisega eriti vaeva nägema. Nendeks on enamasti just rasvarohked või süsivesikuterohked toidud. Rasvas on palju kaloreid ning lihtne üle süüa. Lihtsüsivesikud mõjuvad nii mõneski mõttes nagu narkootikum. Süües veresuhkur tõuseb, vallandatakse insuliini ning kogu sinu enesetunne muutub heaks. Aga see ei kesta ning mõne aja pärast tunned soovi juba uuesti "tarbida", et seda sama kaifi saada. Ja nii see nõiaring läheb.

Kindlasti on alguses raske seda kõike maha jätta - kuid usu mind, et kui ükskord juba ennast võõrutad ja muu toitumine on korras, siis kaob ka soov vanamoodi toituda.

Tean millest räägin kuna mõned aastad tagasi jõin päevas 2L cocat ning sõin muid ebatervislikke asju. Otseselt "paks" pole ma kunagi olnud, sest trenni alati tehtud. Aga võin omast käest rääkida kuidas ma olin põhimõtteliselt sõltuvuses neid asjadest. Täpsemalt oli mul toas alati suur pudel cocat millest rüüpasin siis iga mõne hetke tagant.

Praegu mõtlen sellele ning tuleb kerge okserefleks peale. Mitte, et mulle karastusjoogid ei maitseks enam - heameelega joon teinekord - aga lihtsalt arusaamatu kuidas suutsin vanasti neid sellistes kogustes tarbida.

Ehk siis. Hakka tegema 3-5x nädalas neid harjutusi. Kodus võid lisaks hüpata kasvõi hüppenööriga...

Vii toitumisse muudatused sisse. Ei saastale!

Tarbi rohkem valke (liha - mitte viinerid, sardellid ega muu selline. Liha, korralik liha. , kala, muna, piimatooted.), tarbi häid ja vajalikke rasvu. Jällegi liha, kala, muna, piimatooted. Aga ka teatud pähklid nt. Ja nii mõndagi veel.

Süsivesikuid piira. Söö pruuni riisi, tatart, kaerahelbeputru, rukkileiba näiteks. Igasugu poemahlad võid ka karastusjookide alla liigitada. Klaas päevas ei tee halba aga rohkem pole ka vajalik.

Kindlasti söö võimalikult palju juurvilju ning igas päevas võiks olla ka mõni puuvili.

Söö regulaarselt - 5-7x päevas, olenevalt võimalustest. Enne magamaminekut võiks eine olla kergem, et und ei segaks liigselt. Peale trenni peaks toit sisaldama eelkõige valke ning siis on ka aeg, kus võid lubada endale veidi vabamalt ka süsivesikuid. Joo veidi mahla ning võid kindel olla, et halba see ei tee. Pigem head. :)

Jutt läheb pikaks. Uuri teisi teemasid ning leiad kindlasti abi oma muredele. :)

Edited by Archangel

Share this post


Link to post
Share on other sites

Just rääkisin nädalakene tagasi yhes pubis sihvaka ja väga kena tytarlapsega juttu, kellel sõbranna oli lyhike ja väääääääääga priske (ytlen kohe ära, et elan soomes). See kena tydruk ytles, et igakord kui nad väljas käivad ta sõbrants saab alati uute meestega tuttavaks jnejne...

Mis ma öelda tahan, et julgust välja minna ja sina ise olla ei ole kunagi taunitav kellegi poolt ja kui sa oma elustiili/toitumist muudad ja saadki kunagi kõvasti kaalus alla, siis midagi millekallal on endal enda välimusekohta nurisemist on, leiab ALATI...

Täiuslikkust pole olemas, sest see on kinni 'suhtumises ja akspeteerimisest', kui täiuslik sa endajaoks oled.

Lihtsalt ära nyyd enam põe, loo omale lihtsad ja "käega katsutavad" eesmärgid, ning alusta sihikindlalt. Kui saad juba millegagi hakkama, tõuseb tuju ja enesekindlus järgmise eesmärgi pystitamisel.

Igal juhul jõudu ja jaksu.

Edited by viki667

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ma ütleks, et see ongi kättevõtmise asi, kui sul just mõni haigus ei takista kaalul alaneda. Ma elasin ka pikka aega pontsakana ja siis võtsin kätte ja vähendasin kõige rasvase ja halva kaalu oma menüüs. Päris kiiresti ja ütleks, et ka jäädavalt võtsin 20kg alla. Ja ilma mingisuguste trennideta. Tänapäeval on internet täis igasuguseid videosid treeningutest, mis sobivad kõigile. Taas kättevõtmise asi ja nende järgi kodus pisut treenida. Kevad ka ukse taga, hea võimalus rohkem käia jala. Võimalusi on palju, peab lihtsalt olema seda viitsimist ja tahtmist muuta end ja mitte vaid paariks kolmeks kuuks. See peab olema ikka elustiili muudatus, mis sulle sobib ja on ka mugav. Kuigi muidugi teleka eest juustusaia on ka mugav süüa :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Aitähh vastanutele.

Aga minu suur probleem on see, et ma ei jõua oodata. Ma tahan, et ühe kuu pärast oleksin juba tippvormis, aga nii ruttu ei saa midagi. Selleks kulub vb isegi mitu aastat.

Mu toitumine on nii korrast ära, hommikul söön midagi, umbes kell 10 ja siis peale kooli 17:30 ja ongi kogu mu söök ja vb koolis ostan ka harva midagi. Ja kui koju jõuan siis söön meeletult, niiet paha olla, sest nälg on suur.

Ma trenni ka ei armasta üldse teha. Ma üldse arvan, et see kogu trenn ja kaalujälgimine on mõttetu, sest ma olen elus nii palju kordi üritand kaalust alla võtta, mul on usk endasse kadund. Aga paks ka ei taha olla. Ma ei saa üldse endatt enam aru. Tahan olla vormis aga ei tee selleks mitte midagi, koguaeg mõtlen, et vot homsest hakkan trenni tegema ja korralikult toituma aga homme mõtlen seda sama.

Ma ei tea kust saaks seda motivatsiooni, et tegutsema hakata.

Ma ei julge isegi välja jalutama minna, sest koguaeg mõtlen, et keegi vaatab mu paksu tagumikku v suurt kõhtu ja ütleb midagi. Varem oli hea õues käija, talvejope ja pikad püksid, aga iga päevaga läheb aina soojemaks. Ma ei julge lühikesi pükse ja lühikesi särke kanda, sest need on nii koledad minu seljas.

Ma teeks trenni aga mul on see peas kinni, et sellest pole mingit kasu ja pean leppima sellega milline olen, aga ma olen veel noor ja ei taha kogu elu häbeneda oma keha.

Mul on kodus hantlid olemas ja mingi ab rocet ka(aga vaevalt sellest rocketist mingit kasu on).

Kas see tõesti aitaks kui ma nt. ei sööks rämpstoitu ja teeksin mingi iga hommiku ja õhtu natuke trenni. Ja kui kaua aega läheks, et alla võtta umbes 20 kg. Ma tõesti olen kannatamatu. Ja see teeb mulle muret ka, et kui hakkan kaalu jälgima siis max on 3-5 päeva, siis läheb käest kõik ära.

Ma ei taha eluaeg muretseda oma kaalu pärast, ma ei saa üldse rahulikult elada. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks (kooli, linna, sõbranna poole...) ikka mõtlen kui paks ma olen. Miks see kõik peab nii raske olema. Öelda on jah kerge-tee trenni, toitu tervisliklt ja ongi korras kõik. Ah mis ma ikka räägin nagunii keegi ei mõista mind, ainult mõistavad need kes on ise seda läbi eland.

Kuidas saaks üldse ennast kätte võtta. See kaalulangetamine ei peaks ju nii hull olema kui tundub, miks siis ometi ei saa seda kaalu väiksemaks. Sellest ju ei piisa kui mingi natuke trenni teha ja kõik rämpsu toidust välja jätta. Vb kui nii toituda 20 aastat siis saabki suure eduga alla.

Kui ma oleks vormis, siis ma ei kirjutaks seda kirja siia, vaid tchilliks oma parima sõbrannaga väljas ringi, aga ei mina ju ei julge oma nägu näidatagi. Ma käin õues ainult siis kui väga vaja on, nt kooli minna, aga kui keegi kutsub enda poole või lihtsalt linna, siis valetan kokku midagi, et olen väsinud/halb on olla/ kooli töid on vaja teha jne. põhjuse leian alati(kuid ise väga tahaks õue minna, sest vihkan üksildust ja meeldib niisama väljas aega veeta.

Ma ei mäleta kuna üldse poes käisin endale riideid ostmas, sest ma lihtsalt vihkan poes käija riideid valimas, sest mis ma seal ikka valin. Alati kui käin riideid otsimas, siis poest tulen välja vihasena või väga kurvana.

Tahaks elad nagu normaalne inimene, kes tegeleb sellega mis talle meeldib. Suvel rahulikult päikest võtta ja julgelt jäätist süüa. Kanda seljas midagi muud ka peale musti dresse ja kampsuni. Käia vahepeal väljas söömas ilma et peaks vaatama, kas keegi märkab mu voldikest või ei arvaks must et ma mingi mega näljane tulin siia sööma, sest kodus on söök otsas vms. Tahan seda, et mitte keegi mulle mitte kunagi ei ütleks midagi halba mu keha kohta ja kõige tähtsam tahan, et tervis oleks olnud hea.

Väga pikk tekst sai vist, aga vähemalt sain oma südame pealt kõik ära :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tahad olla kõhn, aga midagi selleheaks teha ei soovi. Ega siis tulebki minna õhtul voodisse ja lammaste lugemise asemel suruda pöial pihku, et hommikuks oleks paar kilo kehakaalust haihtunud. Ja nii igal õhtul kuni soovitud tulemuse saamiseni:)

Edited by Andres256

Share this post


Link to post
Share on other sites

Vabandust, aga äkki kuluks sulle ära hoopis mõni inimene kes on natuke vormikam ja sellega rahul, sest siin foorumis olevate inimeste pilte vaadates sul küll ei ole võimalus 10 päevaga midagi sarnast ära teha.Äkki oled isegi kuulnud et tervislik ei ole alla võtta rohkem kui 1kg kuus ja noh selleks kulub aega niikuinii! Kui sa midagi tegema ei hakka, siis sinuga ei juhtu ka midagi! Mina olin ka paks ja lühike, ühe suvega aga kõik muutus. Aga see tähendas enamasti jäätisevaba ja keskmiselt 40-50 km jalgratast nii üle päeva. Praeguste teadmiste juures oleks selle aja ka paremini suutnud ära kasutada ja parema vormi saavutada , aga alguseks see oli küll. Nii et kui sa ise ennast ei aita, siis me võime siin kõik romaane kirjutada, aga kasu sulle sellest ikka ei ole. Mina vaata äkki sellisele lehele nagu http://bodyspace.bodybuilding.com/ seal on ka palju inimesi kes on ülekaalulused ja nad postitavas endast pilte!! ja täidavad sealset treeningpäevikut! Nad tahavad ka muutuda. Seal on ikka imelisi muutumisi! Aga sest et nemad teevad midagi!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Keegi ei sünni paksuna, see on kõik kinni sellest - MIDA sa omale suhu pistad! Kui sa ei suuda end mitte üldse ohjeldada söömise suhtes, siis keegi sind aidata ei saa. Kui sa tahad eluaeg kõhna olla, siis kiireid teid EI OLE! On teadmised toitumisest ja see mida, kuna ja kui palju sa sööd...

Kui sa ei suuda jahu, tärklise, saia, SUHKRU, rämps toidust loobuda, siis ei olegi midagi teha. 2 Kuuga sa võid mingi suvalise Kroonika dieediga alla võtta hunnik kilosid, kuid kasu sellest saad niipalju, et rikud ära oma tervise ja hiljem võid avastada end veel paksemana.

Enda toitumise distsiplineerimine ja toitumiskava on võti ja lahedus sinu murele.

See mida sa täpselt tegema pead, on lihtsalt liiga pikk jutt, et keegi selle siia foorumisse sulle puust ja punaseks maaliks.

Pole asja millega inimene hakkama ei saaks, kui ta seda TÕESTI TAHAB!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Soovitan siis parem juba psühholoogi jutule minna. Tõsiselt.

Anorektikutele võid lõpmatuseni rääkida, et nad peavad rohkem sööma, kuid neile on see nagu jutt tummadele kõrvadele. Ise nutavad ja halavad isegi vahest, et tahaksid normaalsed olla, aga iga kord kui söövad siis tekivad sellised süümekad ja siis oksendatakse välja või ei sööda mitu päeva vms.

Ehk sul täpselt vastupidine probleem. Tunnistad probleemi ning püüad muutuda - aga miski ülakorrusel hoiab sind tagasi.

Sinu ettekujutus dieedist kui sellisest on vale. See ei ole miski mida sa teed, et kaalus alla võtta. See on Elustiil. Ära kujuta ette nagu dieet on mingi koormus mida sa hambad ristis pead kannatama mingi teatud päevani ning siis võid öelda, et YEss..... tehtud, ning uuesti õgima hakata.

Nii on sul see 20kg uuesti kohe tagasi ja asi läheb algusest peale.

Sa pead endale teadvustama, et pead muutma terve oma suhtumise elusse.

Ei ole enam nii, et tuled koolist koju, tassid endale hunniku toitu nina ette ja hakkad telekat vaatama.

Selle asemel tule koju, söö üks tervislik eine - näiteks kodujuust/kohupiim - ning mine tee väljas päikese käes üks tunni-ajane jalutus. Naudi loodust ja mõtle omi mõtteid. Kõnni ringi tänavatel, kus üles kasvasid ja nostalgitse.

Jõuad koju siis selle asemel, et õgima hakata, tee midagi kasulikku. Õpi, loe, tee trenni, suhtle sõpradega jne.

Siis mõne aja pärast on juba aeg korraliku toidukorra jaoks jälle. Liha, juurviljad jms. Sööd kõhu kenasti täis ning hea on olla.

Ning enne magamaminekut siis veel pisike eine, et öösel kõht kenasti täis oleks.

Dieet (ära isegi pea seda dieediks - pea seda elustiili vahetuseks) ei peaks tunduma kui mingi eraldi asi mille täitmiseks pingutad elu eest. See peaks tunduma täiesti loomulik. Sööd nagu ikka - lihtsalt teisi asju, ja kindlatel kella-aegadel ja kogustes.

Toit võib ja peabki jääma naudinguks aga ei peaks olema miski, mis tervet sinu päeva defineerib.

Kahjuks on paljude jaoks ülalkirjutatu raske - siin on vaja psühholoogi abi, mida mina pakkuda ei suuda. :)

Share this post


Link to post
Share on other sites
Nii et kuulutame geneetika väärteaduseks, :)

Geneetika on ikkagi suhteliselt väheuuritud ja see kellel milline geen avaldub on ikka suht kaootiline.Enamus inimesi suudavad enast kerge vaevaga halva toitumisega paksuks süüa ja suudavad ka vormi saada.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Aitähh, et viitsite vastata.

Ma tean, et niisama ei juhtu midagi, peab ennast lihtsalt kätte võtma.

Proovin siis kuu aega tervislikumalt toituda ja trenni teha(esialgu natukene, kodust võimlemist).

Aga ma ei tea toitumisest eriti midagi. Ma tean, et siin palju teemasi olemas toitumisest jne.

Aga milline on siis see toit mis täidab kõhtu ja on tervislik.

Minu eesmärk oleks siis saavutada paremat vormi ja paremat tervist(tervis on ju ikkagi see, mis on kõige tähtsam)

Ja olen otsustanud, et pean ennast kätte võtma, esialgu on muidugi raske.

Tore, et on inimesi kes aitavad teisi ja soovitavad ja on sõbralikud(no muidugi on ka erandeid)

:)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×