vajadus "väristada!

[MEE 0]

Tere

Küsimus väga omapärane aga sellegipoolest vastust otsiv. Nimelt istub mul loengus ees pidevalt miskine "tuutu" kes ei suuda oma jalgu kohe mitte paigal hoida, kand üles kand alla kand üles kand alla (kiiresti )... ja nii tund-kaks järjest

Mis krt sellist käitumist põhjustada võib? Kesknärvisüsteemis viga? mingi aine puudus või üledoos? St mida ma talle soovitama peaks kuna ausalt ei suuda 8h istuda venna taga kes paneb sind tundma kui matkajat vibraatorimaal

[joey 0]

väga huvitav küsimus, huvitaks ennastki. miks tekib vajadus jalga väristada mõnedel

[Hi 0]

Mul koolis sama probleem ühe vennaga kellel jalg tantsib isegi siis kui muusikat pole, vahet pidamata ning ma ei usu et see tantsu tõbi ka on.

[savi_ 1]

Noh.. omastkäest võin öelda, et tegu on näiteks inimesega, kes mängib trummi .. st ma küll näiteks ei mängi trummi otseselt, aga jalgu harjutan ikka niisama... rütmi teema ja lihtsalt, et samas tempos püsida.... ja hiljem jääb see külge ja siis teedki nii selleasemel, et pastakat närida vms.... õnneks ilmselt mina ei ole see inimene kellest sina räägid ... aga omalajal keskkoolis käisin ka kõigile närvidele nõnda. Paljud tuttavad kipuvad sama tegema... vähegi bändi teed, siis ongi suht pees...

[UmbIsik 0]

Hea küsimus. Mul on endal ka sellega väike probleem(see on veidi karmilt öeldud). Ma nimelt olen üks neist väristajatest. Kusjuures need väristamisharjumused perioodiliselt muutuvad. Viimased paar aastat ma enam ei värista erinevaid jäsemeid, vaid keerutan pastakat sõrmede vahel. Kui ülikoolis olid pikad loengud, siis muutusin selles väga osavaks ja pastakas liikus lausa astronoomilise kiirusega. Teistele inimestele võib see tõesti kohati tüütav olla. Kuidas sellest vabaneda, on raske öelda - labased lahendused nagu enesedistsipliin on vastuvõtmatud.

[r2iner 0]

Endal sama "vajadus"

Just kuskil istudes, pole nagu probleem ega haigus, vaid lihtsalt hoiab mind chillina ei leidnud paremat väljendust. Aga samas mul selline asi kaks tundi järjest küll pole olnud, kuid ma ka ei istu nii kaua kusagil üldjuhul.

[Marielito 0]

Selle kohta oli kusagil isegi mingi artikkel (inglise keeles), aga seda vist üles küll enam ei leia. Seal räägiti loomulikult närvisüsteemi omapäradest, aga veelgi huvitavam oli, et sellel nähtusel on tugev muusikaline tagapõhi. On grupp inimesi, kel on pidev vajadus teatud rütmi tajuda (sellepärast põevad seda "sündroomi" peamiselt just bändi tegevad inimesed). Kuigi see tundub kõrvaltvaatajale lihtsalt ajuvaba jalavärinana, käib selle inimese alateadvuses mäss vaikuse vastu. Ta ise pole sellest parasjagu teadlik. Sellist musikaalsust avaldavad inimesed erinevalt. Minul on näiteks täiesti parandamatu vilistamismaania, millega ma teistele närvidele käin. Mõned arendavad sellised alged tõeliseks geniaalsuseks, nagu näiteks selles "Prantsusmaa otsib superstaari" videos : LINK

[FitMan 11]

mul ka vahel esineb selline tegevus. Kooli ajal sõbrad ütlesid et kas kepinälg, et jalgu väristad

[Vägivaldur 3]

Väidetavalt mehed, kes palju onaneerivad hakkavad "väristama" hetkedel kui õiget asja väristada ei saa.

Endal hakkab ka jalg tihti käima. Ei oska kinnitada ega ümber lükata.

[MEE 0]

Selle kohta oli kusagil isegi mingi artikkel (inglise keeles), aga seda vist üles küll enam ei leia. Seal räägiti loomulikult närvisüsteemi omapäradest, aga veelgi huvitavam oli, et sellel nähtusel on tugev muusikaline tagapõhi. On grupp inimesi, kel on pidev vajadus teatud rütmi tajuda (sellepärast põevad seda "sündroomi" peamiselt just bändi tegevad inimesed). Kuigi see tundub kõrvaltvaatajale lihtsalt ajuvaba jalavärinana, käib selle inimese alateadvuses mäss vaikuse vastu. Ta ise pole sellest parasjagu teadlik. Sellist musikaalsust avaldavad inimesed erinevalt. Minul on näiteks täiesti parandamatu vilistamismaania, millega ma teistele närvidele käin. Mõned arendavad sellised alged tõeliseks geniaalsuseks, nagu näiteks selles "Prantsusmaa otsib superstaari" videos : LINK

no kõige imelikum asja puhul ongi see, et kuna ma olen pidanud paar korda ikka ta jalgu põrnitsema siis sellel tegevusel igasugune muusikaline rütm puudub. See tundub olevat täiesti monotoonne tegevus. No rütmi tagumise ma tunnen ära eks

[Marielito 0]

no kõige imelikum asja puhul ongi see, et kuna ma olen pidanud paar korda ikka ta jalgu põrnitsema siis sellel tegevusel igasugune muusikaline rütm puudub. See tundub olevat täiesti monotoonne tegevus. No rütmi tagumise ma tunnen ära eks

Sellel hetkel ei olegi mingit rütmi, sest tema ise sellel hetkel seda asja ei kontrolligi ja närvisüsteem lihtsalt võitleb alateadlikult vaikoleku vastu. Mida kiirem värin, seda suurema rahulduse ta saab, kuigi ei ole ise sellest üldse teadlik. Hiljem vabamas olekus muutub selle inimese tegevus juba kontrollituks.

[jrx 142]

Selles muusikajutus julgen ma küll kahelda.

Pigem on tegemist närvisüsteemi eripäraga, mille patoloogilised vormid on tähelepanuhäire jms. Inimese närvisüsteem on alastimulatsioonis ja seetõttu ei suuda ta "paigal püsida" - mingi tegevus annab lisastimulatsiooni ning seeläbi leevendab rahutust.

Teine ja kardinaalselt vastupidine seletus (kuigi normaalse intellektiga inimeste puhul on tõenäolisem ilmselt esimene) on see, et on just mingi ülepinge ja motoorne monotoonne tegevus mõjub rahustavana (nagu lapsed ennast "kiigutavad" kui nad närvis on).

Ühesõnaga lihtsat seletust ei saa anda rohkem teadmata. Aga ma arvan, et sa võiks ta käest viisakalt küsida, kas ta äkki saab selle lõpetada. Minu puhul väike enesekontroll ikka võimaldab sellise tegevuse täielikku lõpetamist või siis mingiks muuks vähem häirivaks moondumist

[WinchesterMan 0]

Mina kipun ka jalgu niiöelda väristama. Koolis ka kõigil sellepärast juba närvid läbi aga ma lihtsalt ei suuda seda kontrollida. Lihtsalt ühel hetkel avastan, et jalg jälle käib. Musikaalsust minu puhul ei tohiks olla, sest pole mitte kunagi muusika tegemisega tegelenud aga tuleb tõdeda, et muusikat kuulan tõesti palju-koolis on ka kõrvaklapid suurem osa päevast kõrvas.

[bacardi 0]

hmm, ei oska küll öelda miks, kuid olen tähele pannud paljudel sõpradel seda, kes käivad kõvasti pidudel ning tarvitavad siis ka ecstasyt, mis ergutab närvisüsteemi ning tõesti kujutad endale ette kas siis muusikat või lihtsalt jalg käib pidevalt, ka endal on sama viga:)

aga jah, väga palju tekib see taoliste ainete söömisest:)

[Marielito 0]

Selles muusikajutus julgen ma küll kahelda.

Pigem on tegemist närvisüsteemi eripäraga, mille patoloogilised vormid on tähelepanuhäire jms. Inimese närvisüsteem on alastimulatsioonis ja seetõttu ei suuda ta "paigal püsida" - mingi tegevus annab lisastimulatsiooni ning seeläbi leevendab rahutust.

Teine ja kardinaalselt vastupidine seletus (kuigi normaalse intellektiga inimeste puhul on tõenäolisem ilmselt esimene) on see, et on just mingi ülepinge ja motoorne monotoonne tegevus mõjub rahustavana (nagu lapsed ennast "kiigutavad" kui nad närvis on).

Ühesõnaga lihtsat seletust ei saa anda rohkem teadmata. Aga ma arvan, et sa võiks ta käest viisakalt küsida, kas ta äkki saab selle lõpetada. Minu puhul väike enesekontroll ikka võimaldab sellise tegevuse täielikku lõpetamist või siis mingiks muuks vähem häirivaks moondumist

Just nimelt! See esimene variant ongi kõige tõenäolisem. Inimese närvisüsteem on alastimulatsioonis ja ta vajab sellele koormuse andmiseks mingisugust moodust rahuoleku vältimiseks. Selle motoorseks väljenduseks võib olla näiteks jalaväristamine, aga igasugune vibratsioon annabki inimesele ettekujutuse helilisest või vähemalt rütmilisest tunnetusest. Ta tajub vajadust selle järele, kuna NS on alastimulatsioonis. Niisiis, sunnitud motoorika kutsub esile selle muundumist rütmiliseks väljenduseks (ei kasuta enam sõna muusika, sest see ajaks segadusse), mitte vastupidi. Seal loengus ei ole sellel veel rütmilist mustrit (kõigest NS-i impulsid), aga neil inimestel on potentsiaal selleni jõuda hiljem kui keskkond teine. Ja pealegi ei ole sellele inimesele probleemist lihtsalt rääkimine (a`la ära tõmble vend) suurt kasu, sest ta lõpetab selle hetkes, aga peagi kui ta tähelepanu on hajunud, hakkab asi otsast peale.

[Xero 0]

Mul oli kunagi närvisüsteemiga midagi viga ja seepärast ma nüüd väristan pidevalt

[savi_ 1]

Just nimelt! See esimene variant ongi kõige tõenäolisem. Inimese närvisüsteem on alastimulatsioonis ja ta vajab sellele koormuse andmiseks mingisugust moodust rahuoleku vältimiseks. Selle motoorseks väljenduseks võib olla näiteks jalaväristamine, aga igasugune vibratsioon annabki inimesele ettekujutuse helilisest või vähemalt rütmilisest tunnetusest. Ta tajub vajadust selle järele, kuna NS on alastimulatsioonis. Niisiis, sunnitud motoorika kutsub esile selle muundumist rütmiliseks väljenduseks (ei kasuta enam sõna muusika, sest see ajaks segadusse), mitte vastupidi. Seal loengus ei ole sellel veel rütmilist mustrit (kõigest NS-i impulsid), aga neil inimestel on potentsiaal selleni jõuda hiljem kui keskkond teine. Ja pealegi ei ole sellele inimesele probleemist lihtsalt rääkimine (a`la ära tõmble vend) suurt kasu, sest ta lõpetab selle hetkes, aga peagi kui ta tähelepanu on hajunud, hakkab asi otsast peale.

exactly .. olen korduvalt mitte väristada üritanud aga nii kui enam tähele ei pane.. ongi sama teema taas

[MEE 0]

just tahtsin sama öelda, et kuna selline "väristamine" ei ole teadlik siis suure tõenäosusega kui ma talle seda ikkagi ütlen siis ta v-o mõnda aega kontrollib seda tegevust ja püüab mitte väriseda. Aga siis kui kontroll kaob siis lihtsalt jätkab samas vaimus edasi. Seega ei ole vist suurt mõtet talle 8h-se koolipäeva jooksul oma sada korda meelde tuletada, et ära palun nii tee. See muutub tüütuks nii korralekutsujale kui ka korralekutsutavale. Seega eks ma istun oma vibreeriva põranda otsas edasi ning fantaseerin mis kõik võimalikud variandid on, et ta jalg seisma panna ( a la kallaks liimi jalge alla ) (A)

[jrx 142]

No see ikkagi PEAKS olema tahtelise kontrolli all. Kui kuidagi ei ole, siis tere psühhiaater...

[MEE 0]

No see ikkagi PEAKS olema tahtelise kontrolli all. Kui kuidagi ei ole, siis tere psühhiaater...

ma sügavalt kahtlen, et ta viitsib seda probleemi kogu aeg meeles pidada aga üldiselt olen loobunud tema jälgimisest, ise jään lolliks ju - keha on harjunud juba pideva vibreerimisega.

Aga jah... küsimus üldistes toonides sai spekulatiivseid vastuseid aga ikkagi - kuidas seda käitumist alla suruda või "ravida" saaks?

[Flex250 0]

mis väristamine?vibreerimine? kuidas see teisi häirib?

ma olen näind jala kiigutamist või liigutamist aga mitte värinat.või liigutab pastakat käes-või mängib sellega pidevalt. aga mis värin???ja kuda see teisi häirib? mind kyll ei häiri. ise ka siuke närviline-rahutu olin kui kuskil koolis paigal pidi istuma.

üks endine töökaaslane oli nii närvis et istudes ja rääkides kiigutas oma keha pidevalt(probleem oli elukaaslasega kes pettis), muidu jumala normaalne rahulik inimene

[MEE 0]

mis väristamine?vibreerimine? kuidas see teisi häirib?

ma olen näind jala kiigutamist või liigutamist aga mitte värinat.või liigutab pastakat käes-või mängib sellega pidevalt. aga mis värin???ja kuda see teisi häirib? mind kyll ei häiri. ise ka siuke närviline-rahutu olin kui kuskil koolis paigal pidi istuma.

üks endine töökaaslane oli nii närvis et istudes ja rääkides kiigutas oma keha pidevalt(probleem oli elukaaslasega kes pettis), muidu jumala normaalne rahulik inimene

no teema alguses on seda ja selle väljanägemist suhteliselt üksikasjalikult lahatud... proovi uuesti lugeda ;)

[triinum 0]

Mina tean omast käest, et see on nö. "välja treenitav."

[savi_ 1]

Mina tean omast käest, et see on nö. "välja treenitav."

Siinkohal ongi küsimus, et miks peaks keegi tahtma seda välja treenida. Mina isiklikult ütlen, et mulle ei läinud korda inimeste arvamus 4 aastat tagasi... kui ma hakkasin SIHIPÄRASELT nõnda tegema ja siiani ei lähe ... aitab mul keskenduda... ma ei näri enam pastakaid . Keskkoolis tekkis õpetajatel ka teooria selle kohta - raiskan nõnda üleliigset energiat ehk siis on salendava mõjuga aga kurat... ise nad õnneks nii tegema ei kukkunud.

[Creek 0]

Endal esineb ka aegajalt seda jalaväristamist, aga seda harva ja vaid hetkeks. Samuti mängin pastakaga. Ja see, mis mu vihikutele kõige kurnavamalt mõjub on, et ma hakkan joonistama (ma ei ütle "sodima", sest ma ikka veits joonistada ikka oskan).

Aga paar korda olen nii ennast palju hullematel viisidel välja elanud: mingi periood ma ei suutnud lõpetada sõrmede nipsutamist, seda küll mitte tundide ajal, aga see vist isegi päris seda laadi värk polnud kuna tegin seda peamiselt siis kui millegile sügavalt mõeldes, üritades midagi näiteks meelde tuletada.

Aga üks viis kuidas ma suutsin mõned inimesed enda peale päris vihaseks ajada oli see kui ma taskust võtsin, eneselegi märkamata, võtmed ja hakkasin neid teatud viisil kõlistama. Igal juhul tegi see võtme asi endale palju nalja, sest see oli lihtsalt nii vaimukas kui vihale mõni läks. Igaljuhul sain võtme jamast üle kui tõstsin võtmed vasakust taskust paremasse taskusse, kus mu käsi nii tihti ei sattunud.

To yrx: See teine variant, mida sa pakkusid see on eriti just autistidel. Mõnd sellist last muud moodi rahulikuks ei saa kui korralikult kiikuda ei lase. Inglise keeles oli selle asja nimi vist repeated behaviour ja sellel on ka muid väljendus viise kui kiikumine.