Teie SUURIM äpardus seoses vale toitumiesega.

[nohik 0]

Ise olin kunagi suvel pikemat aega välismaal. Süüa anti võimsalt, kuid ainult selles mõttes, et kõht oli alati täis. Negatiivsem pool oli see, et toit oli kõik väga "tehislik, kuiv ja üksluine" isegi L E I B A ei olnud. Ma ei saanud ka poode külastada, et midagi rohelist või siis KVALITEETSET osta...

Kuna juhuste tõttu olin paar nädalat põhimõtteliselt ainult söönud ja üsna minimaalselt liikunud, siis hakkas keha juba sundima et peab natuke trenni tegema. Nimelt ei ole see minu elustiil. Olen väga aeroobne ja liikuv inimene normaaltingimustes.

Ühel õhtul tekkis vaba aega. Otsustasin joosta ühe 10km ringi. Tavaliselt ei too selline ringikene peale väsimuse midagi suuremat kaasa.

Seekord ei olnud ma aga võõral maal paraku arvestanud sellega, et mu toitumine on juba 2 nädalat VEIDI vale olnud. Ja seal ma sain esimest korda elus omad vitsad kätte. Nüüd ma tean, kui oluline see ikka on.

Nimelt umbes 6. kilomeetril tekkis säärelihastesse paras valu. Iga samm oli lihasele nagu valulik venitus. Jooksin siiski tuimalt edasi, sest arvasin, et see on sellest, et ma tükil ajal suuremat liikunud ei ole. Ise veel mäletan end imestavat et küll see vorm läheb alles kiirelt alla. Lõpp oli juba päris hullumaja.

Kui hotellitaolisse koju sain, siis käisin end pesemas, jõin ohtralt ja sõin õhtusöögiks mingeid helbeid, vajusin voodi.

Hommikul algas õudus. Pidime sel päeval mingi grupiga 5 tunniks Kieli minema. Mäletan seda ärkamist väga selgelt.

Avasin silmad, märkasin aknast säravat päikeseketast. Siis mõnulesin neel mõne hetke soojas voodis ja tundsin kontides olevast rammestusest naudingut. Siiani ei olnud ma enda jalgu veel liigutanud.

Nüüd tahtsin ma püsti tõusta, et tegutsema hakata. Nii, kui jalgadele käsu andsin, oli peadpööritav VALU mõlemas sääremarjas. Tükk aega istusin voodiserval ja hõõrusin enda lihaseid, masseerisin neid kuis oskasin kuid see aitas vaid minimaalselt. Püsti oli üsna võimatu tõusta, kuid midagi ei saanud ma teha- pidin. Esimesed sammud olid puhas piin. Iga jalaliigutus oli nagu uus kramp mu lihastesse. Juba seismine ise oli piin, vaid lamades sai natuke rahu.

Terve selle päeva kõndisin hambad ristis ja jalad nagu pakud all, kõik sammud kanna/täistalla peal. Sest päkal tõusmine oleks mind valust vist tapnud. Õnneks sain Kielist banaane osta- võtsin suure rõõmuga 3 kilo ja need värdjad RÖÖVISID minu käest 1,99EUR iga kilo eest (kunagi hiljem nägin Aldis banaane 89ct/kg). Kuid sel hetkel ma rahale ei mõelnud. Banaanid aitasid küll, järgmistel päevadel oli see minu põhitoiduks.

Jalad olid veel 3 päeva täiesti võimatud, 4-5 oli juba normaalsem.

Kujutan ette, mida minust mõelda võidi, kui ma sellise sammuga ringi käisin.

Õppisin seda, et õige/tervislik toitumine on treeningu juures ÄÄRMISELT oluline. Kuna olen vabaharrastaja/asjaarmastaja (siiski väga aktiivne tüüp), toitun kodus vähemasti rahuldavalt (pudrud, banaanid, müslid, palju rohelist, leib, muna, palju piima), kaloreid ei ole kunagi lugenud (kaalu tahaks küll juurde) ja olin olnud arvamusel, et foorumites räägitud TOITUMINE ON TÄHTSAM KUI TRENN jutt on natuke ülepingutatud. Kuigi ma massi ei tee, kehtib see siiski.

Selline see algajate värk juba on… igaüks õpib ikka enda kogemustest. Oleks siiski tore teieomaseidki lugeda.

Muudetud Oktoober 2, 2005 kasutaja nohik poolt

[bohemianrhapsody 9]

Selline on tavaliselt minu hommik peale jalatrenni

[ROtter 198]

See oli tingitud ikka pikemast pausist enne pingutust.

[püss 0]

midagi negatiivset ei ole, aga kirjutaks ühe positiivse hoopis

tegelen aerutamisega ja valmistusin pikamaa võistlusteks: otsustasin proovida süsivesikute laadimist. Tühjenduse lõpuks oli küll selline tunne, et võistlus ju 3 päeva pärast ja jõudu pole, aga siis sõin ilusti süsivesikuid kõvasti ja minek oli ikka hoopis teine kui muidu.

TOITUMINE ON TÄHTIS!!!

[jasmiini 0]

Ise olin kunagi suvel pikemat aega välismaal. Süüa anti võimsalt, kuid ainult selles mõttes, et kõht oli alati täis. Negatiivsem pool oli see, et toit oli kõik väga "tehislik, kuiv ja üksluine" isegi L E I B A ei olnud. Ma ei saanud ka poode külastada, et midagi rohelist või siis KVALITEETSET osta...

jah see on ju hea et õpime vigadest ja on vaja leidlikkust et välismaal toitumisega põhja ei käiks,

reisin tihti ja esimesed korrad kui meenutada olin ikka sillas ja sõin kõike rämpsu mida pakuti ja ette toodi.

ühes hotellis mäletan veetsin 14 päeva ja igal hommikul oli söögiks sai moosiga ja ei midagi muud, siiamaani tekib sellele mõeldes õõvastus. kuna olen jooksuhull siis kogemus näiteks selline seal samas moosisaiadega dieedil , läksin mereranda jooksma u14 km ja paljajalu, tundus kuidagi loomulik ja mõnus vees plädistada, ja tagajärg - sama lugu 4 päeva ma vaevalt liikusin,

nüüd palju targemana võtan alati kodunt kaasa reisidele musta leiba (vahel kuivatan eelnevat, siis säilib kauem), veel ostan juustu 5% kaasa, putru jms.

meenub et olin ühel väikesel saarel kus sõltusin taas hotelli köögist, saarel ei olnud ühtregi poodi, õnneks olid seal olemas puuviljad ning nii ma siis lõikasin kõrvale juustu ja leiba, saia ja peekoni jätsin kohalikele pudulojustele ,

ja jooksam paljajalu ei lähe ma enam iialgi !!!

[Rambo vend 30]

midagi negatiivset ei ole, aga kirjutaks ühe positiivse hoopis

tegelen aerutamisega ja valmistusin pikamaa võistlusteks: otsustasin proovida süsivesikute laadimist. Tühjenduse lõpuks oli küll selline tunne, et võistlus ju 3 päeva pärast ja jõudu pole, aga siis sõin ilusti süsivesikuid kõvasti ja minek oli ikka hoopis teine kui muidu.

TOITUMINE ON TÄHTIS!!!

Mul oli vastupidi: tundsin, et iga keharakk on ääreni süsivesikuid täis aga mitte mingisugust minekut ei olnud. Üldiselt on viimasel ajal hakatud loobuma teiperitest, ise olen kaks korda proovinud ja mõlemad korrad ebaõnnestunult. Ma arvan, et seda saavad teha aktiivsed sportlased, kelle organism omastab aineid kiiremini, mitte minusugused amatöörid.

[ROtter 198]

midagi negatiivset ei ole, aga kirjutaks ühe positiivse hoopis

tegelen aerutamisega ja valmistusin pikamaa võistlusteks: otsustasin proovida süsivesikute laadimist. Tühjenduse lõpuks oli küll selline tunne, et võistlus ju 3 päeva pärast ja jõudu pole, aga siis sõin ilusti süsivesikuid kõvasti ja minek oli ikka hoopis teine kui muidu.

TOITUMINE ON TÄHTIS!!!

Mul oli vastupidi: tundsin, et iga keharakk on ääreni süsivesikuid täis aga mitte mingisugust minekut ei olnud. Üldiselt on viimasel ajal hakatud loobuma teiperitest, ise olen kaks korda proovinud ja mõlemad korrad ebaõnnestunult. Ma arvan, et seda saavad teha aktiivsed sportlased, kelle organism omastab aineid kiiremini, mitte minusugused amatöörid.

Teiperit tulebki enne mitu korda treeningprotsessidel katsetada,muidu võib tõesti võistluste eel äparduda.

[püss 0]

[TOITUMINE ON TÄHTIS!!!

Mul oli vastupidi: tundsin, et iga keharakk on ääreni süsivesikuid täis aga mitte mingisugust minekut ei olnud. Üldiselt on viimasel ajal hakatud loobuma teiperitest, ise olen kaks korda proovinud ja mõlemad korrad ebaõnnestunult. Ma arvan, et seda saavad teha aktiivsed sportlased, kelle organism omastab aineid kiiremini, mitte minusugused amatöörid.

mul oli alguses kaa esimesel korral.

Soovitan võistlusvälisel ajal või kui mingi vähemtähtis võistlus asja katsetada.

Sa pead muidugi oma keha suht hästi tundma, et midagi üle ei teeks.

mul õnnestus juba teisel korral ja kavatsen teiperit kasutada ka edaspidi