Massilisaja võtmine, kui trenni ei tee

[Archangel 482]

Õigem oleks rõhutada inimese organismi võimekust, sest vajalike eelduste puudumisel tulemusi ikka ei sünni, isegi mitte läbi ussim`nni.

Samas neid eeldusi me niisama mõõta ei saa. Seega ongi teema, et kui palju kellegi tulemustest on geneetika ja kui palju raske töö ja õiged võtted? Ei tea... seega üksik-isikute tulemusi ei saa hästi tõendusmaterjalina kasutada, kui variatsioon geneetikas ja töötahtes võib niivõrd suur olla. Rangemaid kontroll-tingimusi on vaja, et võimalikult palju variatsiooni elimineerida.

Et veresuhkru tase püsiks võimalikult stabiilne.

Kusjuures stabiilne veresuhkru tase pole automaatselt parim asi. Enesetunde koha pealt võib olla mugavam, kuid uuringud on näidanud ka seda, et stabiilselt üle baastaseme olev veresuhkru tase (Nagu seda on tiheda söömise tõttu) võib viia diabeedi suurenenud riskini kuna pidevalt kõrgenenud insuliin mida on vaja selle veresuhkru majandamiseks nõrgestab tundlikkust.

Samas, kui harva söömine annab võimaluse kehal nii veresuhkru, kui ka insuliini taseme baastasandile viimiseks - ja see omakorda parandab insuliini-tundlikkust ja vähendab diabeedi ohtu.

Selline lops siis...

Samas sportlaste jaoks on osaliselt ebaoluline faktor muidugi kuna jõutreening suurendab meeletult insuliini-tundlikkust ja vähendab diabeedi ohtu. Ehk, kui teed regulaarselt füüsiliselt rasket trenni siis on diabeedi oht väga väike.

[ROtter 198]

Samas neid eeldusi me niisama mõõta ei saa. Seega ongi teema, et kui palju kellegi tulemustest on geneetika ja kui palju raske töö ja õiged võtted? Ei tea... seega üksik-isikute tulemusi ei saa hästi tõendusmaterjalina kasutada, kui variatsioon geneetikas ja töötahtes võib niivõrd suur olla. Rangemaid kontroll-tingimusi on vaja, et võimalikult palju variatsiooni elimineerida.

Otseselt kahjuks jah mõõta ei saa, aga kaudselt järeldusi teha küll. Kui sul seedesüsteem ikka suuremate toidukoguste korral "kinni jookseb" ja lihas ei kasva, siis võid ainult oma lõbuks trennis käia. Mõni unistab vist elu lõpuni, et suudab oma 41 cm biitsepsiga tulla kulturismis maailmameistriks.

[Kristjan-Johannes Konsap 566]

Samas neid eeldusi me niisama mõõta ei saa. Seega ongi teema, et kui palju kellegi tulemustest on geneetika ja kui palju raske töö ja õiged võtted? Ei tea... seega üksik-isikute tulemusi ei saa hästi tõendusmaterjalina kasutada, kui variatsioon geneetikas ja töötahtes võib niivõrd suur olla. Rangemaid kontroll-tingimusi on vaja, et võimalikult palju variatsiooni elimineerida.

Suht raske neid rangemaid kontrolltingimusi tekitada. Võtad 100 last ja paned nad 20-30 aastaks vastavalt toituma ning vaatad, kellest saab tippsportlane?

Suht võimatu missioon ja tulemus oleneb kasvõi inimese iseloomust.

Andekas inimene areneb ka hoolimata metoodikast ja v-o on julm nii öelda, aga kui normaalse metoodika pealt tulemusi ei saavuta, siis ei ole olulised teisejärgulised asjad nagu kas treenida sama lihast 3 või neli korda 2 nädala jooksul, kas süüa 20% või 30% valku. Ehk kui eeldusi ei ole, siis jääb andetu inimese tipp ikkagi madalamaks kui andekal. Tuleb sellega leppida.

Kusjuures stabiilne veresuhkru tase pole automaatselt parim asi. Enesetunde koha pealt võib olla mugavam, kuid uuringud on näidanud ka seda, et stabiilselt üle baastaseme olev veresuhkru tase (Nagu seda on tiheda söömise tõttu) võib viia diabeedi suurenenud riskini kuna pidevalt kõrgenenud insuliin mida on vaja selle veresuhkru majandamiseks nõrgestab tundlikkust.

Samas, kui harva söömine annab võimaluse kehal nii veresuhkru, kui ka insuliini taseme baastasandile viimiseks - ja see omakorda parandab insuliini-tundlikkust ja vähendab diabeedi ohtu.

Kui regulaarselt süüa, siis on just veresuhkru kõikumine väiksem ju. Kui harvemini süüa, langeb veresuhkur üpris madalale ja tekitab magusaisu kiire energia järele. Samas jälle kui süüa vaid korra-kaks päevas, peab ju kogus olema suurem ja seega tõuseb ka söögijärgselt insuliinitase rohkem.

V-o aju töötab jah mingi aja paremini, kui veri pidevalt seedeorganites pole, aga vaevalt süsivesikud kellegi intelligentsust oluliselt määravad.

Insuliinitundlikkus on jälle vaid üks osa kogu suurest pildist. Kui kulturismis pidevalt võistelda, siis tulebki 3-4 kuu pärast jälle dieet, mis insuliinitundlikkust parandab. Ka pika massiperioodi ajal võiks kergeid cutting tsükleid teha, kui insuliinitundlikkus probleemiks osutub.

Ahjaa. Ja kui jõutreening insuliinitundlikkust parandab, siis on ju jällegi tasakaal leitud.

Tavainimene, kel puuduvad sportlikud eesmärgid, ei peagi 3 tunni tagant sööma(kuigi ma ise seda järele proovinud pole).

Samas sportlase puhul peetakse jälle positiivseks, kui arenevat keha iga 3 tunni tagant stabiilse lisaenergiaga varustada.

Meenus üks hiljaaegne vestlus, mille point oli umbes, et trenni käigus tekivad kehas kahjulikud vabad radikaalid, mida saab neutraliseerida antioksüdantidega. Tavaline artikkel lõpebki siin ära ja noored uljaspead tormavad apteeki vitamiine ostma.

Samas teatud hulk radikaale või ainevahetussaaduseid olevat vajalikud, kuna annavadki kehale nö teada, et on tehtud trenni ja signaali kasvuprotsesside käivitamiseks(kindlasti pole see jällegi ainuke arengu toimemehhanism ja suures pildis muutub jällegi mõttetuks seda ületähtsustada). Samas suur kogus antioksüdante võivat seega trennitulemusi vähendada.

Ehk jõuame jällegi järelduseni, et kõike MÕÕDUKALT!

[ROtter 198]

Tavainimene, kel puuduvad sportlikud eesmärgid, ei peagi 3 tunni tagant sööma(kuigi ma ise seda järele proovinud pole).

Samas sportlase puhul peetakse jälle positiivseks, kui arenevat keha iga 3 tunni tagant stabiilse lisaenergiaga varustada.

See on üks bioloogiline rütm, et seedetrakti aktivisatsioon toimub iga 3,5 - 4 tunni tagant, see ajavahemik vastab ka tavalisele mao tühjenemise kiirusele.

[Kristjan-Johannes Konsap 566]

See on üks bioloogiline rütm, et seedetrakti aktivisatsioon toimub iga 3,5 - 4 tunni tagant, see ajavahemik vastab ka tavalisele mao tühjenemise kiirusele.

Olenevalt toidu seeditavusest umbes selline ajavahemik jah, samas nagu keegi Sulle kunagi sama asja peale vastas, oleneb "söömisvajadus eelkõige veresuhkru tasemest, mitte sellest, kas mingi soolikas kuskil tõmbleb või ei".

Minu poolest võib ka tavainimene 3 tunni tagant süüa, ega see kahju ei tee.

Kuna ma ise 3x päevas söömist praktiseerinud ei ole, siis seda esimese variandina minult kavade tellijate kavadesse sisse ei pane. Samas need, kes tellivad, teevad ka sporti.

Samas alles sa promosid Antsoni lähenemist ja 3-4 korda päevas söömist?

[ROtter 198]

Olenevalt toidu seeditavusest umbes selline ajavahemik jah, samas nagu keegi Sulle kunagi sama asja peale vastas, oleneb "söömisvajadus eelkõige veresuhkru tasemest, mitte sellest, kas mingi soolikas kuskil tõmbleb või ei".

Minu poolest võib ka tavainimene 3 tunni tagant süüa, ega see kahju ei tee.

Kuna ma ise 3x päevas söömist praktiseerinud ei ole, siis seda esimese variandina minult kavade tellijate kavadesse sisse ei pane. Samas need, kes tellivad, teevad ka sporti.

Samas alles sa promosid Antsoni lähenemist ja 3-4 korda päevas söömist?

3 - 4 korda päevas süüa oleks ideaalne, aga paraku ei ole kõigil seda võimalust. Ja siis tuleb minna sobilikumatele sagedustele. Kavasid koostades küsin ma alati inimeste käest nende võimalikud söömisajad ja vastavalt sellele on ka toiduainete valik.

Söömissagedus sõltub ka inimese vanusest ja paljudest teistest teguritest - võimalustest töö juures söömiseks, toidu kogustest, eelnevast toidukorrast, tervislikust seisundist.

Veresuhkru tase võib ka kõrge olla, aga kõht on ikka tühi. Tead, millal selline seisund esineb?

[Archangel 482]

Nälg on selline asi mida mõjutavad mitu hormooni, lisaks tarbitavate toitude mass, koostis mis mõjutab seedekiirust, meditsiinilised seisukorrad nagu diabeet ning lisaks psühholoogilised faktorid jms. Ühe kindla asja peale nälga ajada pole eriti täpne.

[Kristjan-Johannes Konsap 566]

3 - 4 korda päevas süüa oleks ideaalne, aga paraku ei ole kõigil seda võimalust. Ja siis tuleb minna sobilikumatele sagedustele. Kavasid koostades küsin ma alati inimeste käest nende võimalikud söömisajad ja vastavalt sellele on ka toiduainete valik.

Söömissagedus sõltub ka inimese vanusest ja paljudest teistest teguritest - võimalustest töö juures söömiseks, toidu kogustest, eelnevast toidukorrast, tervislikust seisundist.

Veresuhkru tase võib ka kõrge olla, aga kõht on ikka tühi. Tead, millal selline seisund esineb?

No 3-4 korda päevas peaks ikka olema võimalik süüa: hommikul, lõunal, pärast tööd ja õhtul nt. Mis töö see veel on, kus inimest 24/7 nagu vangis hoitakse. Kui lubatakse WCsse minna, on ka aega väike kodujuust ära süüa. Veider muidugi, et mõnikord justkui soositakse iga tund suitsul käimist rohkem kui 3 tunni tagant söömist, mis tegelikult annab töötajale lisaenergiat töötamiseks.

Viimane on ilmselt diabeedi puhul. Kuidas sa ise viimase puhul toitainete vahekorra seaksid?

Mõnes mõttes veider, et ka suhkruhaigele soovitatakse söömist üldlevinud toidupüramiidi järgi, mis sisaldab ca 60% süsivesikuid, mida inimene nii hästi ei omasta.

[ROtter 198]

No 3-4 korda päevas peaks ikka olema võimalik süüa: hommikul, lõunal, pärast tööd ja õhtul nt. Mis töö see veel on, kus inimest 24/7 nagu vangis hoitakse. Kui lubatakse WCsse minna, on ka aega väike kodujuust ära süüa. Veider muidugi, et mõnikord justkui soositakse iga tund suitsul käimist rohkem kui 3 tunni tagant söömist, mis tegelikult annab töötajale lisaenergiat töötamiseks.

Viimane on ilmselt diabeedi puhul. Kuidas sa ise viimase puhul toitainete vahekorra seaksid?

Mõnes mõttes veider, et ka suhkruhaigele soovitatakse söömist üldlevinud toidupüramiidi järgi, mis sisaldab ca 60% süsivesikuid, mida inimene nii hästi ei omasta.

Kui ma sõjaväes olin, siis sain 3 x päevas süüa ja rohkem võimalusi ei olnud. Ja kõht oli kogu aeg tühi.

Diabeedi soovitused põhinevad ilmselt käsitlusele - süsivesikuid süües veresuhkur kõrgeks, lisa insuliiniga jälle kiiresti alla. Samuti hüpo korral saab kiirete s/v veresuhkru ruttu jälle normaalsemaks. Soovitused on välja töötatud ajal, mil rasvad oli halvas nimekirjas. Rasvadega on see probleem, et paljude inimeste seedesüsteem ei talu väga rasvast toitu, tekivad kõrvetised, samuti kunagi ei tea täpselt, millal veresuhkur tõuseb ja palju on vaja lisainsuliini. Samuti saadakse kiudaineid süsivesikutest. Mindud on enamuse diabeedikute jaoks nö. kergema variandi teed.

[AlanBStard 126]

Ahjaa. Ja kui jõutreening insuliinitundlikkust parandab, siis on ju jällegi tasakaal leitud.

...

Meenus üks hiljaaegne vestlus, mille point oli umbes, et trenni käigus tekivad kehas kahjulikud vabad radikaalid, mida saab neutraliseerida antioksüdantidega. Tavaline artikkel lõpebki siin ära ja noored uljaspead tormavad apteeki vitamiine ostma.

Samas teatud hulk radikaale või ainevahetussaaduseid olevat vajalikud, kuna annavadki kehale nö teada, et on tehtud trenni ja signaali kasvuprotsesside käivitamiseks(kindlasti pole see jällegi ainuke arengu toimemehhanism ja suures pildis muutub jällegi mõttetuks seda ületähtsustada). Samas suur kogus antioksüdante võivat seega trennitulemusi vähendada.

Ehk jõuame jällegi järelduseni, et kõike MÕÕDUKALT!

Reaktiivsete hapnikuosakeste kaudu see jõutrennijärgne insuliinitundlikkuse tõus toimubki. Ebaoptimaalselt kõrgeks muutub nende vallandumine ja trennijärgne põletikureaktsioon kusagil vanuses 45+, siis tuleks neid antioksüdante ja põletikuvastaseid lisandeid trenniga kombineerima hakata et vältida lihaskoe armistumist ja sidekoestumist põletiku tõttu. Noortel uljaspeadel tasub pigem põletikku soodustavat arahhidoonhapet süüa

Põletikureaktsioonid on muidugi individuaalselt ka erinevad, pikaealistel on need palju nõrgemad.

[Kristjan-Johannes Konsap 566]

Reaktiivsete hapnikuosakeste kaudu see jõutrennijärgne insuliinitundlikkuse tõus toimubki. Ebaoptimaalselt kõrgeks muutub nende vallandumine ja trennijärgne põletikureaktsioon kusagil vanuses 45+, siis tuleks neid antioksüdante ja põletikuvastaseid lisandeid trenniga kombineerima hakata et vältida lihaskoe armistumist ja sidekoestumist põletiku tõttu. Noortel uljaspeadel tasub pigem põletikku soodustavat arahhidoonhapet süüa

Põletikureaktsioonid on muidugi individuaalselt ka erinevad, pikaealistel on need palju nõrgemad.

Arahhidoonhapet olen söönud jah, aga ikka olen sama suur kui enne.

[kapott2 0]

Eesti parim neuroloog olevat teda uurinud ning terveks tunnistanud. Perearstil andis vereanalüüsi, mis oli korras. Ükski arst ei kirjutanud talle saatekirja, et üldse seda jama edasi saaks uurida. Vbl on tal sooleussid, et kaal langeb?

Huvitav, et neuroloog. Igasugusest kaalulangusest ei maksa muresse langeda. Tasub mõelda, mis elus muutus, kui kaal langema hakkas ja kas tegu on kiire langusega. Viimasel ajal alkoholiga liialdanud? Mingil põhjusel on stress? jne jne

Kui kaalu langemisele mingit elumuutusest tekkinud põhjus ei leia, siis mina soovitan perearsti juures põhjalikumad analüüsid teha või siis parem veel hematoloogi saatekiri võtta.

[AlanBStard 126]

Stressiks pole põhjust vaja, piisab sobivatest geenidest, lootearengust või lapsepõlvest.

[gmaster 303]

No neuroloog vaatab ikka ainult neuroloogi seisukohast.