j2nkuuu

Haha... Esimene variant ikka.

Oleme ikka arutanud seda jah, päris pikalt, aga kuna klots hakkas kergelt kokku jooksma, mõtlesin, et uurin, mis siinne rahvas asjast arvab. Pärast selle teema tekitamist siia rääkisime ka mitu tundi ja ma rahunesin maha. Kasutaja htilga pakkus huvitavaid variante, kuidas probleem lahendada ning hakkame neid kindlasti ellu viima. Muidugi, jällegi üks lahendus! Aitäh! Praegu mõtlengi, et lahendusi on ju palju, kasvõi see, mis Sina välja tõid praegu. Käed on otsas ja makaronikeetmine pole vist kedagi tapnud - misasja ma pablan... Selles suhtes on ka Jackiel õigus: Esiteks olen ta liiga suureks mõelnud sellepärast, et ma ei taha tagasi langeda sinna, kust tulin (kaootiline ja ükskõik millest toitumine, +10kg, allergiad ja veel mõned nõmedad asjad). Teiseks olen ma tõesti praegu kooselu aspektist toitumise mõttetult suureks mõelnud. Küll asjad ise paika loksuvad ja mis ei loksu, saab paika loksutatud Kasutajale kahekesi tahaksin suured tänud öelda! Eriti selle lause eest: Tean täpselt, millest rääkisid, see on mul juba korra läbi elatud. Tõesti, ainult alguses on üksi kokkamine rõõm, aga tegelikult, kui mõlemad käivad koolis, tööl, trennis, tegelevad muude hobidega, siis ei saa ikka nii, et ainult üks vastutab. Ja siin vahepeal ka ROtter mainis, et peab end maksma panema - jah, kogu aeg ei tohigi altruist olla, sest muidu on mandumine ja masendus kiired tulema. Aga tõesti, tänud abistavate mõtete eest - mul on jälle rahu ning ettekujutus sellest kooselust tagasi tulnud Ei tasu üle mõelda.

Tänan, et sellele tähelepanu osutasid. See asi sai üldiselt veidi valesti kirja pandud - jäi nagu mulje, et mu süsivesikuteks ongi hunnik puuvilju ja päts leiba/sepikut päeva lõpuks selle 4-5 toidukorra peale. Tegelikult ikkagi nii ei ole, aga ma ei viitsi hakata oma menüüst lähemalt rääkima, sest esiteks on mul asi paigas ja teiseks on foorumis kerge üleküllasus nendest menüüde lahkamise teemadest, las käesolev teema keskendub erinevate toitumisharjumustega inimeste kooselu toimimisele.

Ei saaks rohkem nõustuda! Kui see teema ei oleks mulle oluline, poleks ma nõu ja toetust otsima tulnud... Aga no tõesti, ma olen mures, kuigi mitte liigselt, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab Tahaks nii, et mõlemad oleks rahul.

...aga muidugi saan ma aru, et võib olla ka palju olulisemaid probleeme ja vanemad inimesed muigavad praeguse teema üle

Kui see on kõige väiksem mure ja praegu on see juba nii suur mure, siis no ema anna padruneid.

Tean täpselt, millest räägid! Vanaemaga see väga tundlik teema tõesti. Noh, kuna ma elan omaette juba mõned aastad, siis pere saab mul aru minu toitumisharjumustest ning ei ürita neid enam muuta (olen raske kadalipu edukalt läbinud), aga kui me noormehega hakkame koos elama nii, et ta tuleb otse kodust... mul ei saa lihtne olema

Keedumuna läheks küll jah, nagunii kui putru teen hommikul, siis ikka keedumuna ka kõrval. Aga pudruvalikust oleks meil ühine ainult tatar. Riisi- või mannaputru ei tee ma põhimõtteliselt juba (samahästi võiks lihtsalt pätsi saia süüa... ok, äkki kaldun liiga äärmustesse, aga minu jaoks need kaks on kõige mõttetumat pudru üldse) ja näiteks kaerahelbeputru tema ei söö. See kirjapaneku idee plõksib ka mul juba eilsest peas tegelikult, aga vajas meeldetuletamist. Aitäh, oled suureks abiks!

Ega ma väga palju enda omletiga ei trikita. Aga kui on tunne, et tahaks midagi huvitavamat, siis panen kahest täismunast ja kahest munavalgest (oleneb munade suurusest, enamasti piisab tegelikult kolmest munast) ja törtsust piimast tehtud omleti sekka paprikat, hakkliha ja viilu juustu. -- Ta on öelnud mulle lihtsalt, et talle omlett ei meeldi ja siis ma väga ei olegi talle pakkunud omletti...

Tegelikult, kui nüüd sügavalt järele mõelda, siis äkki kehtestangi ennast liiga vähe...

Aitäh soovituse eest! See on päris põnev mõte

Noh, on ikka variant ja praegu justkui ainus. Odavuse koha pealt - arvatavasti jah. Eks muidugi on lihtne teha need praekartulid talle ja endale omlett, aga minu toit on kiirema valmimisajaga ja tervislikum, aga tema toidu pärast peaksin poole rohkem aega hommikul köögis veetma ja kogu see olukord tekitab stressi, sest tahan ju talle parimat, aga praekartul ei ole parim

Kõigepealt tänud kiire tagasiside eest! Argo: jah, eks ta vist nii ole, aga noh, armastuse nimel peab tõesti proovima htilga: noh, jutt on olnud nii, et tegelikult argipäeviti sööksime koos vaid kaks toidukorda - hommikusöögi ja päeva viimase söögi - et ei olekski nagu viga. Kõige hullemad on nädalavahetused: siis sööme kõik toidukorrad koos ja see süsteemitamine ajaks koos elades juhtme kokku, seda enam, et mina olen köögi-kata, sest ma oskan paremini süüa teha (ei taha kedagi ega midagi solvata, aga see on välja tulnud katse-eksitus meetodil ja korduvalt ). Lihtsalt, seni on olnud raske leida ühine mugav süsteem ja siis mõlemad teevad üksteise nimel kompromisse ning söövad seda, mida tegelikult muidu üksi olles esimese asjana ei valiks. Ses mõttes, et suhte alguses sai elatud justkui õhust ja armastusest, aga mida aeg edasi, seda rohkem oleme hakanud veetma aega üheskoos ja siis saabki selline elementaarne asi nagu toitumine teravalt aktuaalseks ja eriti veel siis, kui see juba kodust kaasa tulles erinev on. samuil: nii see on...

Lõin selle teema, sest viimasel ajal on selline tunne, et varsti sõidab katus ära ja mul oleks vaja abi, kuidas kaasharrastajad, võistlussportlased ja muud asjapulgad hakkama saavad näiteks väikeste lastega perede ja/või "tavakodanikest" elukaaslaste-abikaasade kõrvalt oma toitumisega ja selle režiimi selgekstegemisega teistele. Mina üritan toituda nii (alati ei ole 100% võimalik just nii, aga eks see ole tahtejõu küsimus): iga kolme tunni tagant 4-5x päevas söön enamvähem sama koguse toitu, kus ma vaatan, et oleks olemas valk, head rasvad, värske kraam ja et süsivesikud tuleksid (kui ma trenni teinud ei ole veel tolleks hetkeks) enamasti puuviljadest ja/või teraleivast-sepikust. Kui aga olen teinud trenni selleks ajaks, siis luban endale kõrvale ka tatart, pastat või riisi. Aga tsiteerides klassikuid: "Väga heaks ei tohi olemine minna." (seda ütles minu teada vend Vähk). Ma ei ole võistlussportlane, aga see ei tähenda, et ma ei võiks oma toitumisse samasuguse tõsidusega suhtuda - inimestena tahame ju kõik täisväärtuslikku elu elada. Olen enda peal aastatega kogenud, et toitumise muutmise mõte ei seisne vaid kaalukaotuses, rasva% vähendamises vmt aspektis. Hea tuju, bioloogiline rütm ja vaimne tervis on veel tähtsamad, kui mingi paganama suveks vormi teema ajamine. Stabiilselt kvaliteetse toidu söömine on midagi, millele peab siin elus rõhku panema just sellepärast, et me oleksime täna ja 30 aasta pärast terved ja muhedad. Vähemalt mina arvan nii. Ja kui keegi n-ö "võhik", enamasti näiteks mõni kursakaaslane, kelle jaoks toitumine on mingi teisejärguline asi, küsib minult, et miks ma nii toitun (sest taeva päralt, ma ju ei söögi üldse midagi, kui kartul pole põhitoit keset taldrikut), siis ma ausõna ei jõua ega tahagi küsijale enam seletada, sest liiga palju kordi on tulnud vastuseks: "Aga see ei ole ju normaalne." Kui ma eelnevat lõiku räägin (et toitumisega saab peaaegu kõike enda juures kontrollida), siis ei taheta seda uskuda. Vastused on naljaga pooleks, a la "söö šokolaadi ja meel on alati rõõmus." Aga ok, see selleks. Tegelik probleem on selles, et mul on noormees, kes on harjunud sööma hommikuks selliseid asju nagu praekartul, riisipuder, praemuna viineritega, eelmise päeva õhtusööki ülessoojendatult... Minu jaoks klassifitseerub taoline toit esiteks ulme alla hommikusöögina ja teiseks tekitab tunde, et ma oleks justkui hommikusöögi üldse vahele jätnud. Plaanime kokku kolida, aga ma ei kujuta seda kooselu ette (kuigi mul on kaks aastat paarina kooselamise kogemust, aga eksiga olime mõlemad parajad katsetajad sobiva toitumisega ja praegune toitumine kujunes koos välja), kui üks ei kavatse mingi hinna eest hakata hommikuks putru sööma ja mina ei kavatse kellegi pärast oma raske (mõtte)tööga kujunenud toitumisideaalidest ja sellega seonduvatest eesmärkidest loobuda. Lisaks on mul rahakulu enda toidule enamvähem paigas (nii paigas, kui ühel üliõpilasel see olla saab eksole), aga kui me oleme koos (noh siin ja seal, pikalt kuskil paigal ei ole), siis on rahakulu vaat, et kolmekordne. Mul oleks lihtsalt vaja, et keegi ütleks mulle, et küll kõik paika loksub ja et erinevate toitumisstiilidega inimesed saavad koos hakkama ning ei tülitse väga selle pärast Praegu on mu olemine üsna närviline, sest ma tahan normaalset lahendust. Kui on kogemusi või soovitusi, siis võiksite jagada. Lisaks vabandan, et väga põhjalikult foorumit läbi ei käinud - äkki on taoline teema juba kellegi poolt tekitatud. Ärge siis pahandage. -J.

Kes tahab, leiab tuhat võimalust, kes ei taha, tuhat põhjust