Archangel

Need on sinu kasutaja kommentaarid mida sa fitness.ee lehel kirjutanud oled. Ei tea miks neid seal näitab aga näitab. Mul näiteks näitab nii:

Sulajuustu/toorjuustu määrded näiteks. Väga lai valik erinevaid maitseid ning sisalduste variatsioone. On ka 0 rasvaga variante, kui kalorsuse madalal hoidmine on tähtis.

Hea mõte. Dieedi ajal sai pidevalt katsetatud erinevate toitudega ning üle pika aja üritasin isegi kooke küpsetada. Kõik ikka selleks, et leida mingi maagiline toiduaine või luua eine, mis paremini nälga rahuldaks ja energiat annaks. Ise pähklivõi tegemine peaks suhteliselt lihtne ettevõtmine olema, kui kodus korralik köögikombain olemas. Lihtsalt pähklid sisse ning purustama. Vahelduva eduga mingi 10 minti neid püreestada ja vahepeal kombaini seintelt maha kraapides peaks lõpptulemus päris ilus tulema. Kuna rasvasisaldus on pähklites niivõrd suur, siis peale mõnda minutit peaks asi vaikselt vedelamaks muutuma. Endal mul sellist köögiinventari ei ole, muidu prooviks järgi. Kindlasti peaks proovima selliseid lahendusi, et näiteks lõpptoodangu sisse mõnda valgupulbrit veel lisada. Päris huvitav asi võiks tulla - shokolaadine pähklivõi, mis on äärmiselt valgu ja rasvarikas, kuid praktiliselt süsivesikuvaba. Nice.

Balti Matši võistlustest kirjutasin üldisemalt juba võistluste teemas. Nüüd aga veidi veel kogu hooajast. Arvan, et möödunud nelja võistlusega saab selle nö. kevadise võistlushooaja kokku võtta. Lühikokkuvõte oleks siis järgmine: 05.04.2014 - LEKV, Men's Physique -190cm, algajad - I koht, absoluut punktide järgi II-IV koht (lõppkoht protokollis IV) 12.04.2014 - Reval Cup, Men's Physique, mehed, algajad - II koht 26.04.2014 - EKV, Men's Physique (Rannafitness), mehed - I koht + parim treener 04.05.2014 - Balti Matš, Men's Physique Open - VI koht Karikad: Aga veidi lähemalt ka. LEKV - kõige esimene võistlus ning mitte ainult sellel alal vaid suhtkoht kogu elus. Kümneid aastaid tagasi sai vist koolis mõnes spordis mõni võistlus tehtud aga mälestused hägused. Niiet võib öelda, et esimene tõeline osalemine ametlikul spordivõistlustel. Huvitaval kombel oli võistluspinge kõige madalam, sest lihtsalt puudus igasugune ettekujutus sellest, mis saama hakkab. Küll sai kiiresti selgeks see, et ise kodus end grimmida on väga raske ja tulemus kesine. Samuti sai selgeks ka see, et kodulinnast väljaspool võistlemine on tunduvalt pingelisem kuna üldjuhul pead ärkama vara ning liiklema näiteks bussiga. Kaasa tarima nõks rohkem kraami ning arvestama lisa ajakuluga, et ka koju pärast ilusti jõuda. Võistluste endiga võis küllaltki rahule jääda. Kuigi kohapeal pidime päris pikalt tiksuma, siis igav ei olnud. Võistlejaid oli palju, riietusruumis sai näiteks Rückenbergidega suheldud ja ka teiste Physique poistega. Oli suhteliselt lõbus, eriti kuna paljud olid samuti algajad ning seega saime oma hirmudest ja pingetest samas vormis rääkida. Enda kategoorias sai esikoht võetud ning see oli esimeseks võistluskogemuseks päris meeldiv. Tagantjärgi võiks muidugi targutada ja öelda, et minu kategooria oli ka üks nõrgemaid. Siiski nagu Ott ütleks, siis "võitjate üle kohut ei peeta". Absoluudis kokkuvõttes IV koht ning selge see, et vormi tegemisega olin hiljaks jäänud ning kuivuse puudumine maksis kohti. Samas võis täheldada ka kohtunike hindamise ebastabiilsust. Mõni võistleja hinnati nii esimese kui ka viimase koha vääriliseks. Kuid eks ala areneb veel ning küllap tulevikus on asjad tunduvalt selgemad. LEKV korraldus oli üldjoontes väga hea. Publik aktiivne ning võistlusala mõnusalt suur ja hästi märgitud joontega kus seista. Esta ja Imre tegid väga head tööd, lihtsalt peab kiitma. Esta jooksis pidevalt lava taga ringi ja hoolitses, et kõik võistlejad õigel ajal valmis oleksid ning teaksid peale minna. Arvestades võistlejate hulka, oli see suur töö ning seda enam peab kiitma, et kõik sai hästi tehtud. Mõni asi oli veidi paigast (näiteks ei kaalutud ega mõõdetud võistlejaid, isegi mitte klassikuid) ning võib-olla veidi pikaks kogu ettevõtmine venis - aga kindlasti oli oma osa väga suurel võistlejate hulgal ja väga pahaks ei saa ühtegi viga panna. Loodetavasti järgmine aasta veel rohkem toetajaid ja abilisi ning saab kõik veelgi paremaks. Auhinnalaud oli kõikidest võistlustest kus osalesin, vaieldamatult LEKV'i oma kõige parem. EKV'l said absoluudi omad küll kalleid kinkekaarte, kuid LEKV'i auhinnakottidest leidis ikka väga mitmekülgset ja kasulikku kraami suures hunnikus. Juba registreerimisel saadud kinkekott oli väga meeldivalt sisustatud. Siinkohal jäigi kõige nõrgemaks lüliks võib-olla mõned võidukarikad - kõiki ma ei näinud, kuid tundus, et kategooriate ja võitjate info läks karikale liimi ja paberiga, mis jättis natuke odava mulje. Kõik muud võistlused kus osalesin sisaldasid karikaid koos plastik/metall tahvliga, kus siis vastav kategooria ja koht olid graveeritud. Et kui auhinnalaud oli muidu ülimalt muljet-avaldav, siis võib-olla kannatab järgmine aasta leida sponsor ka karikatele viimase lihvi andmiseks. Võistlejana saan öelda, et kuigi selline "nänn" on kohe peale võistlusi kõige meeliülendavam, siis Karikas on see, mis jääb pikemalt koju seisma ja pilku püüdma - seega võiks pigem törts finantse sinna suunda saata. Mina ja Absoluudivõitja Danel: Reval Cup - nädal peale LEKV'i ja elu teine võistlus. Asukoht tunduvalt kodusem ja see aitas pingeid vähendada. Üritus ise oli tunduvalt väiksem, kui LEKV ning mõnes mõttes oli tegemist huvitava kontrastiga. Näiteks, kui LEKV'il oli Men's Physique kategoorias võistlustules ligi kakskümmend võistlejat, siis Revalil kõigest viis meest ning oma kategoorias võistlesin vaid ühe konkurendiga. Vähemalt oli konkurendiks LEKV'i absoluudivõitja Danel ning seega oli konkurents tugev ning võiks öelda, et ta esindas kogu LEKV'i võistlejate taset. Lavatagune valmistumisala oli suur, kuid muidugi mingit privaatsust ei olnud. Kellele miinuseks, kellele plussiks. Mulle isiklikult täitsa meeldis kuna see võimaldas paljude teiste võistlejatega näost näkku kogu ettevalmistuse aja suhelda. Kindlasti peab mainima, et korralduse efektiivsuse osas oli Reval Cup kõige parim. Ott nalja ei mõistnud ning kogu üritus käis välk-kiirusel ja efektiivselt. Kuskil jokutama ei hakatud. Võrreldes näiteks Läti võistlustega, mis oli suur ametlik IFBB võistlus, kus graafikust mindi 3-4 tunniga ÜLE, siis Revalil jõuti lausa ca. 30-45 minutiga Ette! Sportlastele oli see muidugi väga hea uudis, sest lava taga tundide kaupa kükitamine ja enda mahlades praadimine pole tegelikult kuigi lõbus - eriti kaugemalt tulijatele. Seega kiitus korraldajatiimile! Miinuseks peaks muidugi tooma lavataguse ruumi jaheduse - mõistan, et ega palju selle suhtes teha ei ole, kuid lihtsalt pidi märkima. Tulevikuks kindlasti meelespea panna, mida kogenenumad võistlejad juba ammu teavad - paksud sokid ja tuhvlid/plätad kaasa ning kui võimalik, siis ka üks paras "hoody", et keha ja jalad oleksid soojas. Muidu tekib olukord, kus võid külmetuda ja ega ka pumpi väga loota pole külmas võimeldes. Aga võistlus ise - noh, mis siin ikka. Oma 5-6h tiksumist, 1 minut laval ja viimane koht. - Noh, ametlikult küll II koht, aga kahe mehe konkurentsis allapoole ju langeda ei saagi. Danel oli kõva vastane ning ega ma ei lootnudki, et ühe nädalaga oleksin niipalju paremaks saanud, et LEKV'i absoluudivõitjale vastu hakata. Küll aga nägin, et protokollis kaotasin vaid ühe punktiga ning see andis isegi kaotuse puhul motti juurde. Karikas oli ilus ning tegelikult oli päris kena ka auhinnakotike, mis lisaks anti. Karikad on head pikema-ajalised meened, kuid et võistluste pingeid ajutiselt maandada ning kohe praktilisemat kasu ja nö. "töötasu" saada, siis on erinevad lisandid ja varustus kindlasti väga tähtis, et sportlasi motiveerida ja neid ala juures hoida ja võistlema kutsuda. * Peale võistlusi sõin end pea vigaseks "all you can eat" restoranis. Olles hiljem kuulnud paljude teiste meeste jutte, kuidas on end ka haiglasse söödud, siis soovitan kõigil tulevikus sellist nalja vältida. Tundub hea mõte, aga ega ta seda ei ole. EKV - kaks nädalat peale Reval Cup'i ning esimene selline Suurem, ametlikum võistlus. Esialgu ei olnud üldse plaan sellel võistlusel võistelda, kuid loogiline ta tundus olemasoleva vormiga teha mis annab. Hetkeks tekkis küll küsimus rahade asjus, sest registreerimistasud ulatusid 50.- euroni ning kõikide muude rahaliste kulutustega koos hakkas kogu ettevõtmine juba rahakotti piitsutama. Õnneks toetas mind Timo Majuri ja HC GYM ning siinkohal suured tänud talle! Arvan, et ilma tema toetuseta ma võistlema polekski jõudnud. Asukoht kodune Tallinn, kuigi linna teises otsas. Registreerimine nagu ikka hommikul ja võistlused pärastlõunal/õhtul. Seekord oli graafik veidi huvitav kuna esimene kategooria, athletic fitness viidi osaliselt läbi kaugemal Revali jõusaalis. Põhjustest sain muidugi aru, kuid eks ta sellise huvitava "tühjuse" võistluspaika tekitas, kus vaid mõned võistlejad olid peale registreerimist kohapeal alles. Kui aga pärastlõuna kätte jõudis ning rahvas võistluspaika sisse voolas, läks kõik muidugi huvitavamaks. Hakkas pihta tubli askeldamine ning siis oli juba lõbus. Korraldamine oli asjalik ning segadusi väga ei olnud. Kui siis ainult selles suhtes, et Men's Physique klass oli ümber nimetatud Ranna Fitnessi kategooriaks ning absoluuti seekord ei olnud. Aga kõik käis loogiliselt ning lavataga asjatas Mikk, kes kõik õigel ajal lavale suutis saata. Grimmimisala oli väga, väga professionaalselt kõik kilede ja paberitega kaetud niiet siinkohal peab korraldajaid kiitma. See võis olla päris suur töö kõik nii põhjalikult ära katta. Võistlus ise läks hästi. Kuigi iga võistleja unistab alati võidust, siis realistina ma suuri ootusi ei hellitanud. Danel, kes oli taaskord minu ainuke konkurent, oli ka EKV'l endiselt väga kuiv, kuigi võib-olla natuke tühi. Ma olin end küll kõvasti täis laadinud, kuid kuivuse suhtes konkurentsi pakkuda ei suutnud. Õnneks tundus, et poseerimine kukkus mul paremini välja ning võib-olla õnnestus ka naeratamisega mõned punktid võtta. Lõpptulemusena seega I koht ning kuna olen üks neist vähestest, kes on ka iseenda treener, siis tunnustati ka seda medaliga, mis oli väga lahe. Õhtul sai veel banketilt läbi hüpatud, kus sain ka Balti Matši osalemise kohta teada. See oli muidugi selline väike üllatus millega eriti arvestanud ei olnud. Balti Matš - Kopeerin siia sama jutu, mis balti matši teemas: Kirjutaks enda muljetest veidikene. Siiski esimene võistlushooaeg ja esimene välisvõistlus, Eesti koondise ja fännidega reisimine. 4. mai hommikul kell 6 saime kõik kambaga Tallinas Sparta spordihoone ees kokku ning pakkisime end bussi. Seadsime end koos Rainer Palmi, Siim Kelneri, isand Kirbu ning Peep Reinarti ning Eleri Õismaga bussi teise korruse etteotsa sisse. Paar istet tagapool võtsid kohad sisse meie fännbaasi peamised ergutajad Ahti Jakson ja Leho Soosilla. Teise korruse tahaotsa väga ei näinud aga igal juhul oli koos fännidega reisimine väga lahe ning seltskond viimase peal! Mõni hetk viivitust ning saimegi Tallinnast liikuma ning kihutasime kohe suure hooga Pärnu suunas kuhu jõudsime isegi nii kiiresti, kui 1.5 tunniga. Seega esimene nö. ots, läks kiirelt. Pärnust korjasime veel mitmeid inimesi, eesotsas Rückenbergidega peale ning panime edasi Läti suunas ajama. Vaikselt hakkas võistlejate seas magamata öö, näljatunne ning eeloleva võistluse pinged kuhjuma ning see teine ots kippus veidi rohkem venima. Aga lõpuks jõudsime siiski ilusti kohale. Võistluspaik ise nägi väga hea välja. Väljast. Ning nö. "rahvale avatud" osas. Ehtne peopaik, selline vene uusrikaste stiil kõikjal. Kõik üle kullatud ja läikis jms. Meie muidugi liikusime kohe backstage ning see oli teine teema. Pool backstage oli valmis ehitamata, laepaneele polnud, laest rippusid alla juhtmed ning kõikjal vedeles ehituskola. Lõpuks seadsime end sisse ühte tagumisse ruumi, mis tundus, et sisaldas köögiinventari lisaks peeglitele ja muule kolale. Igastähes mingid ahjud ja muud asjad seal olid. Kell võis olla umbes 11.00 kui kodinad maha panime. Kuna esialgne plaan nägi ette, et Balti Matš algab kell 18.00, siis valmistasime end ootamiseks ette. Mõne aja pärast läksime ja uurisime registreerimise kohta, kuid seal kasvas järjekord kiiresti ulmeliselt pikaks ning toimusid esimesed tagasilöögid. Registreerimine pidi esialgse plaani järgi kestma vist kuni 12.00, kuid mina isiklikult astusin järjekorda alles ca. 12.30. Järjekorras seisin kindlasti oma tubli 45 minutit ning minu selja taha kogunes veel omakorda väga pikk rivi. Siinkohal oli Lätlaste korraldus ikka väga metsas. Balti Matši registreerimine käis sekunditega, seega ma eeldan, et kogu jamamine käiski Läti Lahtiste ümber. Lisaks oli huvitav ka see, et kui tavaliselt minnakse registreerima võistlusriietes, siis seekord ei huvitanud kedagi see mis sul seljas. Oti soovitusel tõmbasid enamik meie omi ikka võistlusriided selga, kuid paljud välismaalased olid lihtsalt tavariietes ja keegi isegi ei suvatsenud uurida, kas mõnel üldse võistlusriided olemas on ja reeglitele vastavad... imelik. Registreerimine lõppes alles kuskil 13.30 paiku, siis kui tegelikult Läti Lahtiste võistlused juba käimas oleksid pidanud olema. Ning siis hakkas pihta meeletu venimine ja tohuvapohu. Selleks ajaks, kui kõik registreeritud said ning uuesti backstage liikusime, saime aru, et nendest ruumidest kohe kindlasti ei piisanud ca. 200 võistleja + sama hulga abiliste mahutamiseks. Inimesed riietusid ja grimmisid end kõikjal kuhu mahtusid. Sobilikuks kohaks olid näiteks ehitusjärgus koridor kogu ehituskola ja rippuvate juhtmetega, mida valgustas maast laeni suured ilusad puhtad läbipaistvad aknad, kust kogu välismaailm ilusti sisse nägi. - Naised, justnimelt välismaa naised olid täiesti ükskõikselt end paljaks koorinud ning käis põhjalik grimmimine. Ei olnud põhimõtteliselt võimalik ringi vaadata ilma, et poleks näinud paljast naist mingis X poosis, mingi abiline grimmirulliga jalge vahel. Nojah. Esialgsest ruumist kolisime kiiresti välja kuna selge oli, et naised otsustasid selle ala enda omaks kuulutada. Janar ja Silvar rückenberg olid need julged, kes enda koha välja võitlesid ning sinna ka lõpuni jäid. Janar tõmbas kerra ära ning tiksus. Kuusnõmmed ja Ott tõmbasid samuti kõik kuskile pimedasse nurka kerra ja otsustasid magada. Kirp, Rainer ja mina tiksusime backstage ja eesruumide vahepeal. Kirp üritas ikka ka magada, aga Rainer ja Peep olid seltsiks enamus aega. Siim jalutas ringi aga oli ka samas kandis siiski. Ning ega meil väga midagi teha ei olnudki. Vaikselt asusime grimmima. Osaliselt ettevalmistumise põhjustel aga suuresti ka igavusest. Tagantjärgi oleks võinud muidugi oodata nagu Ott seda tegi, kes 30 minti enne lavale minekut alles korraliku kehagrimmi peale pani - rohkem polnudki ju vaja. Õnneks kõigi meeste grimmid õnnestusid suht hästi, kuigi Raineri ja Siimu grimmid hakkasid lõpuks juba veidi tumedamaks ja laigulisemaks minema. Aeg venis ja venis ning rahvast vooris ja vooris. Meeletud massid. Backstage ja publiku-ala vahel oli kõigest mõned meetrid distantsi ning nii mõnigi võistleja käis ka võistlusriietes ja grimmis vahepeal lihtsalt võistlust vaatamas. Sest ega muud väga teha polnud. Läti lahtistelt jäi peamiselt meelde muidugi meeletult suured kategooriad. Näiteks Men's Physiques oli vist 16 tüüpi laval ning Bikinide katte ei hakka üles lugemagi. Muidugi tegid KÕIK oma T-walkid ja asjad ning see venitas kogu programmi meeletult pikaks. Silma hakkas ka suur hulk suure tõenäosusega steroidimaiaid tüüpe. Nii oli näiteks näha silma järgi umbes 100kg kaaluv, minu pikkune tüüp kelle õlg oli mädanenud armide koorikutest must, nibud puhevil, naba punnis ja kõht ees. Ja pange tähele - see tüüp võistles MEN'S PHYSIQUE's. Ise ka ei uskunud aga nii oli. Läti lahtistel jäi ta küll kuskile keskele tulemuste osas - ja põhjusega - kuid see, et ta üldse sinna katti vastugi võeti ja ta ise aru ei saanud enda väljanägemise ja kategooria ebasobivusest... nojah. Ning selliseid vendi oli veel. Sellega seoses tuleb veelkord märkida korradajatiimi oskamatusest. Kuna ma panin varakult Phsyque püksid jalga, siis käidi mind korraldajate poolt mingi 5x lavale kutsumas - olgugi, et ma iga kord ilusti ütlesin, et ma võistlen Balti Matšil mitte Läti lahtistel. Inglise keelest ei saanud need midagi aru. Olgugi, et lavatagune orgunnija oli noor neiu, kes ometigi võiks ju paari lihtsat sõna mõista. Rääkisin ka vene keeles aga ju siis ei olnud mu sõnastus piisavalt hea. Lõpuks lasin Nikital pikemalt seletada, et "ou piff, me võistleme hiljem Balti Matsil, lõpeta tüütamine ". Selleks ajaks oli Ott ka juba ärganud ning viskas ka paar ilusat sõna nende tibinate suunas - A'la, kas siis võistlejate nimekirja ei ole, et numbrite alusel kutsuda. Oleks ju kohe selge, et mind seal nimekirjas ei ole. Aga kus sa sellega. Vahepeal näiteks toodi Läti Juuniorid lavale, kes juba poseerima hakkasid, kuid siis sai selgeks, et mingi 3 meest on puudu ja saadeti kõik tagasi ja mindi neid otsima. Seejärel nägin kuidas üks kohtunik lava taha jooksis ja oma poissi alles grimmima hakkas. Ulme. Igastähes Läti võistlused venisid ja venisid. Lõpuks oli kell juba 18 läbi, kuid endiselt polnud Balti Matšist haisugi. Seevastu mõni korraldaja oli vahepeal mingi 3x meie Balti Matši meestele ütlemas käinud, et pange valmis varsti minek. Ja siis Rainer ja Siim ja Kirp kõik pumpasid seal mitu tundi. Higimull otsaees, keha grimmist ja õlist juba laiguliseks minemas aga ei midagi. Käisid juba lava taga valmistumas ja pumpamas aga ikka ei midagi. Ma ei mäletagi, mis kell lõpuks lavale said aga asi oli ikka korralikult veninud. Siis pidin ka ise lõpuks minema. Ning nagu ikka - keegi peab välisüritustel see ebaõnnelik olema, kellel kõige mustem päev. Nimelt õnnestus backstage's selle ehituskola otsa niimoodi varba ära lüüa, et tükid taga. Parema jala suures varbas on korralik auk sees ning ma veritsesin seal ikka korralikult. Õnneks leidis Ott kuskilt plaastri ning ma sain enne lavale minekut vere kinni ja kuidagi koperdasin oma poseerimise ära. Pumpi teha ei saanud - *MÄRGE* - 0 vahendit korraldajate poolt. Otsi ja tee ise. Mul muidugi vigase ja verise varbaga ei olnud võimalik enam isegi kätekõverdusi teha. Mitte, et kasu oleks olnud. Mina ja Nikita olime mõlemad täiesti selgelt nõrgeimad mehed laval - mina veelgi enam, kuna Nikita oli vähemalt kuiv ja mina polnud sedagi. Aga noh, see selleks. Kõik teised said oma showd hästi tehtud - Oti oma sain algusest lõpuni vaadatud ning peab tunnistama, et Ott oli tasemel. Siiski, kaugelt vaadates olid paar konkurenti ka ikka väga, väga head. Mõned poosis ma vast oleks isegi neile parema skoori andnud. Muidugi, kui ka midagi kahevahele jäi, siis vabakavaga tegi Ott kindlalt puhta töö. Välismaa kollid panid ainult tümpsu taustal posedowni ja kogu lugu. Meie meestel seevastu olid ikka konkreetsed ja läbimõeldud kavad. Aga siis... algas ootamine. Sest kõigepealt hakati autasustama Läti Lahtiste kõiki kategooriaid. Ulme. Ja nii umbes 2-3h lihtsalt autasustati läti võistluste võistlejaid. Jah, tore näha, et ka mõni meie oma sai hea koha, kuid see ootamine ajas närvi väga mustaks. Selleks ajaks olime ajakavast juba 3-4h üle läinud ja kõik olid päris vihased. Noh - eks need kelle vorm parem, need chillisid. Kuid mul oli küll päris kehv tuju - suht kindlalt viimane koht soolas, varvas tükkideks ning siis passi ja passi ja passi. Tänud siinkohal meie Fännidele, kes saatsid mulle lavataha plaastreid juurde! Tänu sellele sain vähemalt koduteel end enamvähem hästi tunda, et varvas oli hästi sisse pakitud. Aga noh, lõpuks saime oma plekitükid kätte ja sättisime kodu poole. Enne statoilist läbi, kerged söögid - banketti vist polnud, või kui oli, siis meil polnud aega niivõinaa. Tagasiteel bussis veidi pulli vist allkorrusel tehti aga enamik võistlejaid olid ka päris läbi ja tõmbasid pildi tasku. Selge see, et kui ikka 24h üleval olla, siis kammib ära. Pärnu jõudes tekkis korraks hirmuhetk, sest buss otsustas veidi streikida - selleks hetkeks oli kell 02 öösel ja inimestel, kes järgmine päev tööle pidid minema oli närv väga must. Aga saime minema ja jõudsime umbes kell 04 Tallinna. Leho oli nii tubli, et viskas mu koju ning siin ma olen. - Olen päeval mõned tunnid maganud, kuid korralikult saan magama alles nüüd varsti. Kogemus ise oli kasulik ja hea, aga mälestus suuresti sitt. Varvas puru, viimane koht ning suhteliselt kurnatud keha ja vaim igas mõttes. Lätti niipea uuesti minna ei tahaks, mitte ühelgi põhjusel. - Järgmine aasta Leetu minek on võib-olla teine teema. Kuigi arvestades neid keemikuid, kes meil seekord vastas olid, siis lõbus nende vastu võistlemine olema ei saa. ------------ Eks ühte ja teist võiks veel kirjutada, aga kes pagan seda kõike lugeda viitsiks. Kokkuvõttes võib öelda, et esimeseks hooajaks täitsa okeid saavutused ja võib rahul olla. Dieediga jäin hiljaks ning soovitud kuivust ei pigistanud eriti välja. Kindlasti oleks võinud veelgi enam pingutada, kuid näha oli, et vorm lihtsalt ei tahtnud kaasa tulla. Ilmselgelt peab laskma kehal kohaneda uute pidepunktidega ja see võtab lihtsalt aega. Kõige madalam kaal mille ära nägin oli vist 85.9kg ning arvestades, et kuskil Oktoobris olin 96kg+, siis eks seda kaalu on omajagu kaotatud. Nii vähe kaalusin viimati vist 10a tagasi ja ega keha sellega harjunud pole. Mis plaanid edasi? Kindlasti väikene puhkus ja üleüldine vaimu ja keha turgutamine. See nädal üle ei pinguta millegagi. Järgmine nädal aga hakkan suure tõenäosusega vaikselt uuesti dieedi peale mõtlema, sest järgmine võistlus on Juuli keskel Fitcampis. Aega on sinna omajagu, kuid samas on mul ka kõvasti üleliigset pekki veel. Seda viga ma enam teha ei taha, et hakkan viimastel nädalatel ekstreemsusi praktiseerima. Seega ongi paras aeg juba kohe dieedile mõtlema hakata ning teha seda mõistlikult, nii et ettevõtmist saab ka nautida. Kui selle suvise võistlusega ühele poole saab, siis tuleb vist natukene pikem vaheaeg jälle ning seal loodan nõks kauemaks aja maha võtta. Kuid väga pikalt muidugi lebotada ei saa, sest siis ronib juba sügisene hooaeg peale ning miks mitte ka seal kaasa teha ning hoida head vormi.

Siimul on jah pikkusega hea silma jääda ning hetkel on ka massi niipalju kogunenud, et üleüldine proportsioon on ka väga hea. Pikkadel poistel ongi muidu see probleem, et läheb nõks kauem, et seda kulturistlikku proportsiooni kätte saada - pikad jäsemed lihtsalt venitavad kleenukeseks. Poseerimine on muidugi selgelt meie poiste trumbiks. Kohati tundub, et need välismaa keemikud on vist ära unustanud, et süstlaga poseerimist ei õpeta. Hetkel tundubki, et muud polegi soovitada, kui suht samas rütmis edasi. Hetkel veel dieedi viimased pingutused aga tuleviku mõistes pole ka väga leiutama vaja vist hakata. Tasapisi liha peale ning kuivus kontrolli all hoida. Ütlen ausalt, et minu arust proportsioonide osas parem kui Rainer, lihtsalt nõks kuivust jäi puudu, mis on tegelikult vast isegi seeditavam põhjus alla jäämiseks, sest kuivust annab iga päevaga paremaks lihvida. Samas, kui lihasmassi või proportsioonide puudujääkidega läheks kuid aega. Usun, et EM'l hakkavad laksud käima.

No Sarge puhul on teemaks ka see, et mees on ca. 5x aktiivsem kui mina näiteks ja sealjuures ei jaksa ta süüa. Ma võin hommikusöögiks rohkem süüa, kui Sarge kogu päevas jõuab ning ma võin seda teha ka siis, kui aktiivsus on täiesti 0. Ja tihti selle taha need kehatüübid jäävadki. Kõhnad poisid lihtsalt ei jaksa/viitsi süüa ning samas rahmeldavad päev otsa ringi erinevaid asju tehes. Paksud poisid on vastupidi, pool päeva lösutavad ning samas pole probleemi korraga meeletuid toidukoguseid hakkama panna. Ning see nö. kulturisti Meso tüüp on siis see, kes on nii aktiivne, kui ka söögiisuga. Seega ma ei ütleks, et siin mingi kehatüüp otseselt midagi määraks, pigem teised nüanssid mängus ning see mis luustik kellegil siin veel juures on, ei tundu mingit tähtsust omavat.

Pigem seleta mida "kehatüübi" all silmas pead. Jah, kehad on erinevad, see on selge ning väga laias laastus saab kehasid nö. kategoriseerida, kuid probleemiks on see, et need kategoriseerimised pole ei täpsed ega püsivad. Ka väga kleenukesest tüübist, kes on kogu elu on täielik kõrend ja nõrguke, võib saada väga korraliku massiga kulturist. Ning samamoodi võib saada täielikuks pehmest paksukesest, kes pole elusees kangi näinudki, väga kuiv ja madalakaaluline sportlane. Ehk paari aastase vahega võib inimese keha niipalju muuta, et mitte kuidagi ei saa enam sama kehatüübi kategooriat tema puhul kasutada. Enamasti suudavad need kehatüübid iseloomustada vaid inimese hetke seisundit, mis baseerub minevu/oleviku elustiilile. Ainuke koht, kus võib suht püsivalt kehatüüpe kategoriseerida on luustiku ülesehitus mida keegi meist muuta ei saa. Kuid luustik ei määra ei lihaskasvu ega ka jõu potentsiaali. Seega ei oma see kategoriseerimine erilist mõtet. On tüüpe, kes on kleenukesed, mis jube, kuid suudavad väga kiiresti meeletu massi peale ehitada. Ning samamoodi on väga laiaõlgseid tüüpe, kes ei suudagi mingit arvestatavat liha endale selga kasvatada. Mõisted nagu ektomorf jms tulid üldse hoopiski teisest valdkonnast ning nende kasutamine antud kontekstis on kuidagi poolkõvalt üle võetud. Liiatigi olid originaalselt need kategooriad tunduvalt spetsiifilisemad, kus kehatüüp oli enamasti mitme tüübi segu mida muudeti punktidena. Mitte lampi kolm tüüpi ja kõik nagu tänapäeval kiputakse fitnessi foorumites kasutama. http://en.wikipedia.org/wiki/Somatotype_and_constitutional_psychology Ja muidugi see lause on paljudel ununenud: Kokkuvõttes ma ei näe mõtet inimestel end kategoriseerida ja põhjuseta piiridesse suruda. Enda keha on võimalik väga palju muuta ning mida vähem uskuda igasugu fikseeritud kehatüüpidesse ja geenidesse, seda suurema tõenäosusega enda muutmisega ka hakkama saadakse. Oma keha eripärasusi tuleks punkt punkti haaval analüüsida ja oma lähenemisi korrigeerida, mitte võtta niivõrd laiaulatuslik asi nagu kehatüüp ja selle järgi midagi sättima hakata.

Bwahahahahaaa....

Pea veel paar nädalat vastu, siis saad korralikult sööma hakata ning Bikini naised hakkavad jälle huvitama. Muidugi seda ütleks küll, et kuigi üldises mõistes on Bikini Fitness kogu selle spordiala jaoks kasulik, justnimelt pealtvaatajate ja üldsuse huvi tõstmise suhtes, siis teisest küljest võtab see igast võistlusprogrammist ikka meeletu aja. Ning ärme parem räägigi, mis toimub backstage's kus valitseb kohati täielik naiste dominatsioon. - Siiski positiivse külje alt peab naisi jälle tänama justnimelt seltskonna ning abi ees näiteks meikimisel. Aitäh siinkohal Janikale, et viitsis meie mehi mökerdada.

Nagu ma aru sain siis Läti Balti Matši koondis pandigi alles Läti Lahtiste tulemuste põhjal paika, ehk Läti esindajad pididki kaks võistlust tegema. Ning Läti kui korraldajamaa võis vist saata igasse kategooriasse 3 sportlast, ehk kokku päris palju võistlejaid, kes tegidki Läti Lahtised kaasa, seejärel pandi Balti Matši nimekirja ning siis tegid selle ka ära. Kas mitte meil ei olnud sama asi eelmine aasta?

Ja kui muud moodi ei saa, siis on alati võimalus ka kükk kavast välja jätta. Saab ka ilma väga hästi hakkama. Erinevaid masinaid ja hantlite ning kangiga treenimise viise on niivõrd palju, et ei tohiks mingit probleemi olla alakehale koormuse andmisega. Pean tunnistama, et pole ka ise kunagi seda kõige õigemat asendit kangi sättimiseks leidnud. Selle ebamugavuse kannatan ära, kuid mul lähevad pigem õlad krampi - ju siis seal asend vale või painduvus niipalju kehva. Aga noh, kükk pole kunagi väga meeldinud ning ega ma suure tõenäosusega seda kunagi eriti tegema ei hakkagi. Hetkel kasutan selle asemel traditsioonilist hack kükki.

Arvan, et tema esimene lause ütleb kõik ära. Kui toote tegemise eesmärk on "Pump" tekitada, siis ma ei viitsi väga edasi lugedagi. Pump on ilus ja tore, kuid suhteliselt ebaoluline kõrvalnäht treeningu ajal. - Subjektiivne teema muidugi, kuid minu jaoks on pumpil 0 väärtust. Pole kunagi huvitanud kui täis mu lihas läheb ja ei näe põhjust seda ka kunagi teha. Selles suhtes piisab kui normaalselt süüa ja varud piisavalt täis laadida ja küll see pump tekib igal juhul. Toode ise on muidu okei. Selles suhtes, et oma töö teeb ta ära. 3g tsitrulliini on enamvähem, kofeiini hulk samuti. Muu kraami kohta ma praegu peast koguste efektiivsust ei oska hinnata, kuid mõned asjad on küll sellised "eh, why". Imelik, et pooltel asjadel pole kogust märgitud. Proprietary blendid imevad. Toote efektiivsust ei saa hinnata, kui ei tea täpset sisu. Enamik võib filler olla ning toimeainet nii vähe, et ei piisaks sipelgalegi, kuid pakendile saab märkida.

Kirjutaks enda muljetest veidikene. Siiski esimene võistlushooaeg ja esimene välisvõistlus, Eesti koondise ja fännidega reisimine. Blogis hiljem laiemalt, aga siia võistlustega seonduvalt. 4. mai hommikul kell 6 saime kõik kambaga Tallinas Sparta spordihoone ees kokku ning pakkisime end bussi. Seadsime end koos Rainer Palmi, Siim Kelneri, isand Kirbu ning Peep Reinarti ning Eleri Õismaga bussi teise korruse etteotsa sisse. Paar istet tagapool võtsid kohad sisse meie fännbaasi peamised ergutajad Ahti Jakson ja Leho Soosilla. Teise korruse tahaotsa väga ei näinud aga igal juhul oli koos fännidega reisimine väga lahe ning seltskond viimase peal! Mõni hetk viivitust ning saimegi Tallinnast liikuma ning kihutasime kohe suure hooga Pärnu suunas kuhu jõudsime isegi nii kiiresti, kui 1.5 tunniga. Seega esimene nö. ots, läks kiirelt. Pärnust korjasime veel mitmeid inimesi, eesotsas Rückenbergidega peale ning panime edasi Läti suunas ajama. Vaikselt hakkas võistlejate seas magamata öö, näljatunne ning eeloleva võistluse pinged kuhjuma ning see teine ots kippus veidi rohkem venima. Aga lõpuks jõudsime siiski ilusti kohale. Võistluspaik ise nägi väga hea välja. Väljast. Ning nö. "rahvale avatud" osas. Ehtne peopaik, selline vene uusrikaste stiil kõikjal. Kõik üle kullatud ja läikis jms. Meie muidugi liikusime kohe backstage ning see oli teine teema. Pool backstage oli valmis ehitamata, laepaneele polnud, laest rippusid alla juhtmed ning kõikjal vedeles ehituskola. Lõpuks seadsime end sisse ühte tagumisse ruumi, mis tundus, et sisaldas köögiinventari lisaks peeglitele ja muule kolale. Igastähes mingid ahjud ja muud asjad seal olid. Kell võis olla umbes 11.00 kui kodinad maha panime. Kuna esialgne plaan nägi ette, et Balti Matš algab kell 18.00, siis valmistasime end ootamiseks ette. Mõne aja pärast läksime ja uurisime registreerimise kohta, kuid seal kasvas järjekord kiiresti ulmeliselt pikaks ning toimusid esimesed tagasilöögid. Registreerimine pidi esialgse plaani järgi kestma vist kuni 12.00, kuid mina isiklikult astusin järjekorda alles ca. 12.30. Järjekorras seisin kindlasti oma tubli 45 minutit ning minu selja taha kogunes veel omakorda väga pikk rivi. Siinkohal oli Lätlaste korraldus ikka väga metsas. Balti Matši registreerimine käis sekunditega, seega ma eeldan, et kogu jamamine käiski Läti Lahtiste ümber. Lisaks oli huvitav ka see, et kui tavaliselt minnakse registreerima võistlusriietes, siis seekord ei huvitanud kedagi see mis sul seljas. Oti soovitusel tõmbasid enamik meie omi ikka võistlusriided selga, kuid paljud välismaalased olid lihtsalt tavariietes ja keegi isegi ei suvatsenud uurida, kas mõnel üldse võistlusriided olemas on ja reeglitele vastavad... imelik. Registreerimine lõppes alles kuskil 13.30 paiku, siis kui tegelikult Läti Lahtiste võistlused juba käimas oleksid pidanud olema. Ning siis hakkas pihta meeletu venimine ja tohuvapohu. Selleks ajaks, kui kõik registreeritud said ning uuesti backstage liikusime, saime aru, et nendest ruumidest kohe kindlasti ei piisanud ca. 200 võistleja + sama hulga abiliste mahutamiseks. Inimesed riietusid ja grimmisid end kõikjal kuhu mahtusid. Sobilikuks kohaks olid näiteks ehitusjärgus koridor kogu ehituskola ja rippuvate juhtmetega, mida valgustas maast laeni suured ilusad puhtad läbipaistvad aknad, kust kogu välismaailm ilusti sisse nägi. - Naised, justnimelt välismaa naised olid täiesti ükskõikselt end paljaks koorinud ning käis põhjalik grimmimine. Ei olnud põhimõtteliselt võimalik ringi vaadata ilma, et poleks näinud paljast naist mingis X poosis, mingi abiline grimmirulliga jalge vahel. Nojah. Esialgsest ruumist kolisime kiiresti välja kuna selge oli, et naised otsustasid selle ala enda omaks kuulutada. Janar ja Silvar rückenberg olid need julged, kes enda koha välja võitlesid ning sinna ka lõpuni jäid. Janar tõmbas kerra ära ning tiksus. Kuusnõmmed ja Ott tõmbasid samuti kõik kuskile pimedasse nurka kerra ja otsustasid magada. Kirp, Rainer ja mina tiksusime backstage ja eesruumide vahepeal. Kirp üritas ikka ka magada, aga Rainer ja Peep olid seltsiks enamus aega. Siim jalutas ringi aga oli ka samas kandis siiski. Ning ega meil väga midagi teha ei olnudki. Vaikselt asusime grimmima. Osaliselt ettevalmistumise põhjustel aga suuresti ka igavusest. Tagantjärgi oleks võinud muidugi oodata nagu Ott seda tegi, kes 30 minti enne lavale minekut alles korraliku kehagrimmi peale pani - rohkem polnudki ju vaja. Õnneks kõigi meeste grimmid õnnestusid suht hästi, kuigi Raineri ja Siimu grimmid hakkasid lõpuks juba veidi tumedamaks ja laigulisemaks minema. Aeg venis ja venis ning rahvast vooris ja vooris. Meeletud massid. Backstage ja publiku-ala vahel oli kõigest mõned meetrid distantsi ning nii mõnigi võistleja käis ka võistlusriietes ja grimmis vahepeal lihtsalt võistlust vaatamas. Sest ega muud väga teha polnud. Läti lahtistelt jäi peamiselt meelde muidugi meeletult suured kategooriad. Näiteks Men's Physiques oli vist 16 tüüpi laval ning Bikinide katte ei hakka üles lugemagi. Muidugi tegid KÕIK oma T-walkid ja asjad ning see venitas kogu programmi meeletult pikaks. Silma hakkas ka suur hulk suure tõenäosusega steroidimaiaid tüüpe. Nii oli näiteks näha silma järgi umbes 100kg kaaluv, minu pikkune tüüp kelle õlg oli mädanenud armide koorikutest must, nibud puhevil, naba punnis ja kõht ees. Ja pange tähele - see tüüp võistles MEN'S PHYSIQUE's. Ise ka ei uskunud aga nii oli. Läti lahtistel jäi ta küll kuskile keskele tulemuste osas - ja põhjusega - kuid see, et ta üldse sinna katti vastugi võeti ja ta ise aru ei saanud enda väljanägemise ja kategooria ebasobivusest... nojah. Ning selliseid vendi oli veel. Sellega seoses tuleb veelkord märkida korradajatiimi oskamatusest. Kuna ma panin varakult Phsyque püksid jalga, siis käidi mind korraldajate poolt mingi 5x lavale kutsumas - olgugi, et ma iga kord ilusti ütlesin, et ma võistlen Balti Matšil mitte Läti lahtistel. Inglise keelest ei saanud need midagi aru. Olgugi, et lavatagune orgunnija oli noor neiu, kes ometigi võiks ju paari lihtsat sõna mõista. Rääkisin ka vene keeles aga ju siis ei olnud mu sõnastus piisavalt hea. Lõpuks lasin Nikital pikemalt seletada, et "ou piff, me võistleme hiljem Balti Matsil, lõpeta tüütamine ". Selleks ajaks oli Ott ka juba ärganud ning viskas ka paar ilusat sõna nende tibinate suunas - A'la, kas siis võistlejate nimekirja ei ole, et numbrite alusel kutsuda. Oleks ju kohe selge, et mind seal nimekirjas ei ole. Aga kus sa sellega. Vahepeal näiteks toodi Läti Juuniorid lavale, kes juba poseerima hakkasid, kuid siis sai selgeks, et mingi 3 meest on puudu ja saadeti kõik tagasi ja mindi neid otsima. Seejärel nägin kuidas üks kohtunik lava taha jooksis ja oma poissi alles grimmima hakkas. Ulme. Igastähes Läti võistlused venisid ja venisid. Lõpuks oli kell juba 18 läbi, kuid endiselt polnud Balti Matšist haisugi. Seevastu mõni korraldaja oli vahepeal mingi 3x meie Balti Matši meestele ütlemas käinud, et pange valmis varsti minek. Ja siis Rainer ja Siim ja Kirp kõik pumpasid seal mitu tundi. Higimull otsaees, keha grimmist ja õlist juba laiguliseks minemas aga ei midagi. Käisid juba lava taga valmistumas ja pumpamas aga ikka ei midagi. Ma ei mäletagi, mis kell lõpuks lavale said aga asi oli ikka korralikult veninud. Siis pidin ka ise lõpuks minema. Ning nagu ikka - keegi peab välisüritustel see ebaõnnelik olema, kellel kõige mustem päev. Nimelt õnnestus backstage's selle ehituskola otsa niimoodi varba ära lüüa, et tükid taga. Parema jala suures varbas on korralik auk sees ning ma veritsesin seal ikka korralikult. Õnneks leidis Ott kuskilt plaastri ning ma sain enne lavale minekut vere kinni ja kuidagi koperdasin oma poseerimise ära. Pumpi teha ei saanud - *MÄRGE* - 0 vahendit korraldajate poolt. Otsi ja tee ise. Mul muidugi vigase ja verise varbaga ei olnud võimalik enam isegi kätekõverdusi teha. Mitte, et kasu oleks olnud. Mina ja Nikita olime mõlemad täiesti selgelt nõrgeimad mehed laval - mina veelgi enam, kuna Nikita oli vähemalt kuiv ja mina polnud sedagi. Aga noh, see selleks. Kõik teised said oma showd hästi tehtud - Oti oma sain algusest lõpuni vaadatud ning peab tunnistama, et Ott oli tasemel. Siiski, kaugelt vaadates olid paar konkurenti ka ikka väga, väga head. Mõned poosis ma vast oleks isegi neile parema skoori andnud. Muidugi, kui ka midagi kahevahele jäi, siis vabakavaga tegi Ott kindlalt puhta töö. Välismaa kollid panid ainult tümpsu taustal posedowni ja kogu lugu. Meie meestel seevastu olid ikka konkreetsed ja läbimõeldud kavad. Aga siis... algas ootamine. Sest kõigepealt hakati autasustama Läti Lahtiste kõiki kategooriaid. Ulme. Ja nii umbes 2-3h lihtsalt autasustati läti võistluste võistlejaid. Jah, tore näha, et ka mõni meie oma sai hea koha, kuid see ootamine ajas närvi väga mustaks. Selleks ajaks olime ajakavast juba 3-4h üle läinud ja kõik olid päris vihased. Noh - eks need kelle vorm parem, need chillisid. Kuid mul oli küll päris kehv tuju - suht kindlalt viimane koht soolas, varvas tükkideks ning siis passi ja passi ja passi. Tänud siinkohal meie Fännidele, kes saatsid mulle lavataha plaastreid juurde! Tänu sellele sain vähemalt koduteel end enamvähem hästi tunda, et varvas oli hästi sisse pakitud. Aga noh, lõpuks saime oma plekitükid kätte ja sättisime kodu poole. Enne statoilist läbi, kerged söögid - banketti vist polnud, või kui oli, siis meil polnud aega niivõinaa. Tagasiteel bussis veidi pulli vist allkorrusel tehti aga enamik võistlejaid olid ka päris läbi ja tõmbasid pildi tasku. Selge see, et kui ikka 24h üleval olla, siis kammib ära. Pärnu jõudes tekkis korraks hirmuhetk, sest buss otsustas veidi streikida - selleks hetkeks oli kell 02 öösel ja inimestel, kes järgmine päev tööle pidid minema oli närv väga must. Aga saime minema ja jõudsime umbes kell 04 Tallinna. Leho oli nii tubli, et viskas mu koju ning siin ma olen. - Olen päeval mõned tunnid maganud, kuid korralikult saan magama alles nüüd varsti. Kogemus ise oli kasulik ja hea, aga mälestus suuresti sitt. Varvas puru, viimane koht ning suhteliselt kurnatud keha ja vaim igas mõttes. Lätti niipea uuesti minna ei tahaks, mitte ühelgi põhjusel. - Järgmine aasta Leetu minek on võib-olla teine teema. Kuigi arvestades neid keemikuid, kes meil seekord vastas olid, siis lõbus nende vastu võistlemine olema ei saa.

Proprietary blend? GTFO. Sisu on "meh". Selles suhes, et okei on ta jah, kuid mitte midagi, mis oleks mindblowing ja unbelievable.

Pics? How about video? Just nii. Mingid suvalised vennad ronisid oma tibinaid backstage filmima ja kohalikel naistel oli jumalasta savi, et võõras mees filmib samal ajal, kui neil tutt paljas. - Eks Eesti naised pärast muljetavad kui huvitav kogemus see oli seal backstages midagi teha.

Jah. Kena tööpäeva algus küll. Jõuad 4.30 koju, 24h juba üleval oldud, pesed enamvähem puhtaks - minu puhul vajas ka varvas enamvähem tagasi õmblemist - ning juba oligi tööpäeva algus. Sellist võistlejate lollitamist nagu Lätis toimus ei kujutanud isegi ette, et võis võimalik olla. Aga noh, boonusena oli "shared backstage" ning naised chillisid põhimõtteliselt paljalt. Nägi igas vormis alasti naisekeha ära.

Ma käisin ikka omajagu. Jan-Märts iga nädal 2x praadisin. Suht okei jume sai peale. Aga eks ta vajub ära vaikselt. Samas eks ma usun, et homme saame hakkama, sest kui tiim on ikka nii suur, siis kindlasti on kõigil head nõu anda ja häid mõtteid kuidas ja mis.

Enamvähem homseks valmis. Vorm on nagu ta on. Suurem probleem on nahavärviga. See paganama eelmise korra grimm ei tule maha ühtlaselt. Siit-sealt tuleb aga teatud kohtadest mitte. See nädal mitmeid päevi end töödelnud. Praegu ka veetsin just 2h vannis ligunedes ja hunniku erinevatel viisidel end nühkides ning teatud kohtades on see vana grimm nagu faking tätoveering. - Raudselt jään homme laiguliseks, aga no mida sa teed. Tulevikus ei ole vist muud varianti, kui peab mitu korda sauna minema ning ennast iga kord tunnike vihtlema. On ikka sport. Kui ka vormi teed, siis grimmiga keerad kõik pekki. Siit pildilt võib-olla niiväga aru ei saagi, aga tegelt ikka veidi laiguline. Tuleb loota, et homme on laval tugev valgus ja homne grimm katab piisavalt hästi.

Eks liha jah rohkem vaja, seetõttu ei olegi väga mõelnud. Aga klassiku dieet oleks täiesti vabalt tehtav ma usun. Hetkel lihtsalt aega vähe - dieet pole põhimõtteliselt ju keeruline. Lihtsalt, kui ajanappuse tõttu pead ca. 5-7x rangemalt asja võtma, kui muidu, siis millest üldse räägime. Nädala alguses oli defitsiit 2000kcal päevas. Samas, kui aega oleks rohkem, siis antud hetkel üle -300kcal ei punniks. Ei oma pointi. Kui vaadata Oti viimaste nädalate kaalukadu, siis on see olnud kõigest mõned sajad grammid ja ega rohkem ei olegi ju mõtet. Võistlusdieet peaks olema hästi tagasihoidlik viimastel nädalatel, et iga gramm liha säiliks, trennis oleks jõudu paugutada ning enesetunne hea. Kaloraaži alla tõmbamine oluliselt rasvapõletust ei paranda, sest keha võime rasva põletada on piiratud ning madalast kaloraažist tulenev nõrkus ja hormoonide tasemete langus piirab seda veelgi. Niiet ma usun, et vormi tegemisega ei oleks probleemi, kui saaks mõistlikust punktist alustada ning aega oleks piisavalt.

Hah. Siin viga ongi. "Sama trenn ja sama toitumine" - ega te juhuslikult kloonid ei ole? Tunnista üles, et sa ei tea lihtsalt trennist ja toitumisest mitte muhvigi ning üritad vabandusi otsida. Weak! Sõbral nähtavasti joppas ja komistas sobiva kava ja toitumise otsa või lihtsalt oskab sellega rohkem peale hakata kui sina. Ah mis sinuga ikka vaielda. Tahad uskuda, et oled koba ja võimetu, usu edasi. Ei näe just tihti, et keegi avalikult tunnistab, et on koba.

Dem useless legs...

Minu teada on Imre varem maininud, et ei aja tehnikapuhtust üheski harjutuses meeletult taga. Pigem praktiline mees, kes liigub harjutustes punktist A punkti B ja teeb nii nagu tema kehale parim on. Need võistlused on niivõinaa ju enda lõbuks.

Hah, oleks hea meetod mõõtmiseks, siis võib-olla huvi pärast isegi mõõdaks päeva lõikes. Mul on aga kõigest üks meetrine mõõdulint ja sellega on keeruline ennast mõõta. Usun, et eks ma ikka oma 185cm +/- paar senti olen.

Kaal oli hommikul vist 88.5kg. Vöö ümbermõõt on ca. 85cm.

Eks tulevikus anna täpsemat infi ja võtan arvesse.