Jump to content

Margus Silbaum

Kasutajad
 Vaata profiili  Vaata nende tegevusi

  • Sisu loend

    290

  • Liitus

  • Viimati külastanud

Postitused posted by Margus Silbaum

  1. Postitas · Report reply

    Ma ei viitsi siin anonüümsete kommide vastamisega aega raisata. Kui tahate asjast rääkida, siis võiks seda julgelt oma nimega teha.

    Paistab, et siin on nagu pudru ja kapsad nii kulturistide ja jõutõstjate teema. Proovige asjadel vahet teha, kas räägite kulturistidest või siis jõutõstjatest. Spordialade mõistes oleme väga väga kaugel üksteisest, see et me kasutame treeningvahendina kangi on ainuke ühisnimetaja.

    Arvan, et siinkohal on õige mõned asjad jõutõste huvilistele meelde tuletada.

    Minu arvates on selles teemas puudu hetkel just see, millest see asi alguse sai.

    Hetkel on kõigil jõutõstmist harrastavatel kodanikel, kes vähegi võistlemisest huvitatud valida 2 versiooni vahel. Esiteks, kas liituda ametliku jõutõsteliiduga või siis valida võistlemiseks võistlused mida korraldavad aegajalt inimesed, kellele on eetiliselt vastumeelne võistelda võistlustel, kus peab andma dopinguproove. Tundub, et valik on suhteliselt lihtne ja arusaadav. Kõik taandub sellele, kas pead eetiliseks võistelda võistlustel, kus kehtivad kogu maailmas aktsepteeritud dopingu reeglid või siis mitte.

    Ja nüüd siis sellest, kuidas sellise „karmi“ valikuni välja jõuti. Nimelt hakkas selle suunaline töö Eestis pihta 14 aastat tagasi, nähes rahvusvahelise jõutõsteliidu aktiveerumist dopingu vastase võitluse osas, otsustas Eesti Jõutõsteliit, et see on võistlejatele soodne suund. Vastan siinkohal, miks? Lihtne vastus kõlab, praktikas ei olnud Eestis ühtegi keemikut, kes oleks nende röögatute tervist kahjustavate koguste juures ligilähedaselt suutnud nii palju tõsta kui maailmas. Ehk siis võttes arvesse fakti, et „edukad“ rahvusvahelised tegijad (põhiliselt venelased ja ukrainlased) suutsid keemiaga tõsta maailmarekordeid aga meie keemikud tõstsid nagu plikad, oli asi selge. Ei ole võimalik areneda, kui treeningmetoodika oli kiviajast ja toitumise ehk siis taastumise osas suudeti ainult „hiilgavaid“ skeeme välja mõelda.

    Just see suund Eesti Jõutõsteliidul oli kõige ärritavam selle seltskonna mõttes, kes said oma leiva lauale keemiat müües. Sellest huvide konfliktist said alguse ka ülejäänud erimeelsused.

    Kui nüüd ajas edasi liikuda, siis 2003 aasta numbri sees tuli Tallinna üks aktiivne jõutõstja-ärimees Soomest. Esimesel aastal sai tal valmis uus klubi, kus trenni teha ja kelle all võistelda. Paljud tegijad liitusid selle klubiga. Kuid kahjuks läks see üritus mingitel põhjustel vett vedama kulmineerudes sellega, et üritati tema ja veel mõne huvilisega registreerida alternatiivne jõutõsteliit, kus saaks võistelda ükskõik kes, sõltumata sellest, kas ta on „keemik“ või mitte. Tänu Eesti Olümpia Komitee eitavale otsusele jäi see lihtsalt ürituseks. Otsus oli loogiline, sest ma ei kujuta ette, et keegi läheks EOK jutule sellise ideega, et me soovime teha alaliitu, kus on keemia lubatud.

    Sellest hetkest alates hakkas Eesti Jõutõsteliit rakendama rahvusvahelise alaliidu reegleid selles osas, mis puudutab alternatiivsetes liigades võistlemist ja nende organiseerimist. Kehtestades esimesed eluaegsed karistused. Sealt edasi läks asi juba igavaks ja seda ma ei viitsi siinkohal jutustada. Minu sõnum on lühike, iga mees mõelgu enda jaoks asjad selgeks, kas ta tahab võistelda võistlustel, kus igasugune jama on lubatud või võistlustel kus kehtivad reeglid.

    Mis kasu sellisest poliitikast tõusis?!

    Esimene täiskasvanute MMi hõbemedal Eestile õnnestus mul tuua 13 aastat tagasi, millest alates kuni tänase päevani on Eesti jõutõstmise jaoks olnud täiesti uskumatu. Oleme kamba peale toonud palju medaleid (üle 100), see oleks enne selle keemiavaba poliitika rakendamist olnud utoopia. Ainult mõttemaailma muutust tegi selle võimalikuks.

    Siinkohal ütlen Kaido Leesmannile ja ka teistele asjaosalistele suured tänud, et on seisnud vajalikel hetkedel nende tõekspidamiste eest.

    Võib keda iganes tanki pannes küsida, mis on tema panus, et Eestisse on nii palju medaleid tulnud?! Vastan kõigi eest, seda ühte inimest ei olegi olemas, tänu kellele need medalid tulid, see oli lihtsalt kõikide jõutõstjate ühispingutus. Iga medali taga on olnud erinevad inimesed mis näitabki üldiste tõekspidamiste õigsust. Olen näinud palju inimesi jõusaalides ja uskuge on suur vahe, kas inimene usub, et tulemus tuleb keemiaga või ilma. Keemiasse uskujad ei ole kahjuks minu silmis end kunagi tõestanud ei võistlustel ega ka teoorias.

    Ja lõpetuseks lisaksin veel selle väikese asja, et Eesti Jõutõsteliit on alaliit, kus kõik toimetavad vabast tahtest ja selle eest palka ei saa. Kui keegi näeb, et miskit oleks võimalik paremini teha, siis tuleks käised üles käärida tegutseda. Mitte nutta ja halada, et oi kui ebaõiglane see maailm on.

  4. Postitas · Muudetud kasutaja Margus Silbaum poolt · Report reply

    Ilus võistlus!

    Võrreldes 2009 aasta Maailmamängudega on tase ikka kõvasti tõusnud. 2009 oli pingereas üldse neli 600 punkti meest. Nüüd on igas katis neli. :rolleyes:

    Võistlus oli võimas tõesti. Hetke tase on maailmas selline, et ükskõik mis kaalus ka ei võistle esikolmiku mehed teevad 600 punkti kokku. Erandiks siis raskekaalu mehed kes teevad 623-645punkti mis on kilodes 1140-1177,5kg

    Kogusumma 600 wilksi punkti kehakaalude kaupa on

    59kg = 695 kg

    66kg = 765 kg

    74kg = 835 kg

    83kg = 900 kg

    93kg = 955 kg

    105kg = 1005 kg

    120kg = 1045 kg

    +120kg = 1085 kg

  24. Postitas · Report reply

    Argo kükk on tormihoiatus märtsiks :) tegin päev enne Argo kükki ise 3x325; 2x340; 1x355 ja see ei olnud kerge. Ok hetkel ei ole minu vorm ka peale puhkust päris sama, mis enne MMi. Tegin ju siis 375kg sama trenni, kuid nähes Argot kuu tagasi minu trikooga 325kg ja nüüd kettidega 355kg kükkimas väidan, et sellise arengu korral kükib Argo märtsis 350kg +-10kg. Kui arvestame tema surumiseks 240kg +-10kg ja jõutõmbes 360kg +-10kg, siis saame kogusummaks 920-980kg. Kui nii läheb, siis ütlen ausalt mina pole oma silmaga nii andekat meest veel näinud. Küsite kindlasti kuidas nii, meil on ju viimasel ajal jõutõstmises väga võimsaid tulemusi näidatud. Vastus on lihtne, kui keegi nendest andekatest oleks sama vähe trenni teinud kui Argo, siis me poleks nendest meestest midagi kuulnud. Ma ei suuda siiani ära imestada, kui vähese trenniga Argo areneb. Mõnel mehel lihtsalt ei ole vaja trenni teha :)

    Kogu see asi on huvitav veel seetõttu, et oma 193cm pikkuse juures kaalus ta viimasel võistlusel ainult 107,5kg. Maailma parimate hulka kuuluvad mehed kaaluvad sellise pikkuse juures 130-150kg. Loodame, et järgmise 15 aasta jooksul, kui Argo saavutab oma võimete tipu on ka kaal tõusnud vähemalt 140kiloni. Seda on muidugi raske ette kujutada arvestades, et ta näeb välja aastaringselt tunduvalt kuivem välja kui enamik kulturiste lavapeal ;)

    • Upvote 1

  25. Postitas · Report reply

    Lühidalt kokkuvõttes läks MM teisiti, kui lootsin. Küki isiklik rekord 360 kilo ja jõutõmbe kuldmedal 340kg tõmbe eest olid positiivsed momendid MMil. Kuid kahjuks surumises tuli leppida kohtunike otsusega, kus teisel katsel surutud 225kg ei olnud 2:1 häältega määrustepärane ja seega jäi kogusummas tulemus fikseerimata.

    Alaga kursis olevatele inimestele kirjeldan allpool pikemalt võistlusega seotud tegemistest.

    7 tundi enne ametlikku kaalumist olin juba kaaluga, millega pääsenuks võistlema ehk siis 92,9kg. Et taastada natukenegi reisil kulutatud energiat, otsustasin süüa enne ametlikku kaalumist veel müslit, ära jaotatuna nelja korra peale.

    Läksime 30 minutit varem võistluspaika kaaluma ja selgus, et pean viimase poole tunniga 410gr maha võtma. Panin koheselt dressid selga ja läksin 20 minutiks 35 kraadise õhutemperatuuri kätte jalutama. Tagasi jõudes oli ametlik kaalumine alanud. Minu kord tuli koheselt. Kaalule astudes hoidsin hinge kinni, vaatasin kuidas kaalu numbrid jooksid 93 kg lähedale. Kartsin, et ületan selle piiri ja pean teiste järel uuesti kaalumisele tulema. Õnneks jäi kaal pidama 92,98kg peal ehk siis 20 minutit kiirkõndi ja 430gr kergem. Sellega oli siis kõik korras.

    Peale kaalumist sõin ja läksin soojendus ruumi, sest võistlusteni oli ainult 45 minutit aega. Küki soojendus näitas, et vorm on hea. Kuid kahjuks uut trikood selga ajades sain aru, et trikoo puusa osa ei toesta mind üldse nii nagu peaks. Et halvimast parim saada tuli trikoo iga katse järel seljast võtta ja uuesti selga tõmmata. Esimesel katsel 345kg tundsin trikoo toestusest kõvast puudust. Teiseks katseks panime 360kg, see jäi Marko Terasmaa hinnangul tegemata, kuna ma ei laskunud põlve sidemetele vaid puusale. Kolmas katse oli karm, sest Marko tõmbas põlved maksimaalselt kinni ja mul oli ikka väga valus, kuid teadsin, et ainult hea sidumine võib mu päästa. Kolmanda katse 360 kiloga alt tõustes ja surnud punkti jõudes tundsin, et mõni millimeeter on vaja veel pressida, siis saan üles. Sel hetkel tuletades Marko mulle meelde põlvi, selle peale surusin põlved välja, et puus rohkem kangile alla saada. Koheselt reageerides saingi 1 millimeetri tõusu juurde, see tekitas tunde, et kõik on veel võimalik. Enesetunne ütles, et vajan ainult paari millimeetrit veel. Teadmine, et sellest võib sõltuda minu kogusumma medal, motiveeris mind kõvasti. Pressisin need vajalikud millimeetrid ära ja tõusingi lõpuni. Küki rekord oli sündinud, olin rahul. Üldiselt võidavad rahvusvahelistel võistlustel kogusummas medaleid 99% juhtudel mehed, kelle kükk on vähemalt esimese 5 hulgas ja täpselt selle kohapeal oli ka minu 360kg.

    Nüüd tuli kiirelt alustada surumisega ja ära unustada tugev valu, mille põlvede sidumine oli tekitanud. Võtsin igaks juhuks ka valuvaigisteid, et marraskil põlvede valu edasist võistlemist ei segaks. Surumise soojenduse tegime kiirustades, sest aeg pressis peale. Kuna minu särk oli täiesti uus, siis me seda selga ei ajanud, risk oli liiga suur. Võtsin särgi mida olin 1 korra proovinud. Kaks katset pakule ja oligi aeg läbi. Läksime lava taha esimest katset ootama. Minu esimese katse raskus 225kg pandi peale, kerge teadmatus oli sees, kuna aja puuduse tõttu me enne kangi rinnale ühtegi korda ei lasknud. Asendit sissevõttes tundsin, et jalad libisevad tugevalt. See on minu jaoks halvim, sest surun jalgadele toetudes. Kangi alla viies tundsin, et särk ei ole pinges ja kang jõuab liiga lihtsalt rinnale, loomulikult ilma jala ja särgi toeta ma seda üles ei saanud. Teisel katsel tõmbasime särgi korralikult pingesse ja ka jalad tallad tegin märjaks, et pidamine parem oleks. See oligi tunduvalt parem katse, tundsin, et särk töötas ja kang läks üles. Kohtunike hääled 2:1 näitasid kahjuks seda, et külje kohtunikud olid fikseerinud tagumiku tõusu pingilt. See tekib minu puhul tavaliselt libeda põranda tõttu, kus ma ei saa jalga kasutada. Otsustasin, et viimaseks katseks panen küki saapad jalga ja samas tõmbame ka särgi uuesti selga, kuna käed olid surnud. Kahjuks läks nii, et parema käe varrukas tuli biitsepsile liialt peale ja verevarustus käes halvenes tunduvalt. Marko masseeris pidevalt kätt, et natukenegi veri liiguks. Kolmandal katsel tundsin, et jalg peab ja tagumik on pingil, kuid tänu surnud käele ma seda lõpetada ei suutnud. Surumise kolm ebaõnnestunud katset võtsid tuju nulli, kuid otsustasin, et teen jõutõmbe kaasa ja võtan sealt lohutuseks kulla.

    Jõutõmbe soojenduse ajal tundsin, et jalg ja selg olid väga heas vormis. Ainuke, mida kartsin, oli ranne, sest kangid olid väga kehvad ja karedusest jäi vajaka. Peale viimast soojendus katset 270kg panin varustuse selga ja läksin lava taha. Panime kohe esimeseks katseks 340kg, mis oli hetkel kulla vääriline raskus. Katsele minnes olin vana rahu ise, olen ju trennis ka 370kg ära tõmmanud. Raskus tuligi kergelt üles, kuid libises üleval käest lahti. Teiseks katseks jätsime raskuse samaks, ei olnud ju mõtet riskida, sest käe pidamine oli null. Teisel katsel suutsin kangi ilusti kinni hoida ja katse loeti ära. Kolmandaks katseks panime 355kg, kuid samas jälgisime, et keegi 340kg või rohkem ei tõmbaks. Õnneks ei suutnud keegi üle 340kg tõmmata ja kuld oli kindel. Kolmanda katse 355kg tõmbe ajal tundsin, et selg ja jalg saavad raskusega ilusti hakkama ja selle pärast muretsema ei pea, kuid vasak käsi andis vaikselt järgi ja üles jõudes libiseski kang käest lahti.

    Kogusumma 925kg ja neljas koht jäi surumise tõttu saamata. Lisaks käe haardele pean ka surumist tunduvalt rohkem trennis tegema.

    Tänan abilisi Markot ja Piia-Piretit, kes andsid endast parima ja said väga hästi oma ülesannetega hakkama.

    Suured tänud koduklubi Spartale, kes on alati toeks olnud nii treeningute, kui ka sõitude osas, ja Fitness.ee, kelle taastumisvahendid on suureks abiks olnud.

    • Upvote 1
×