lihtsalt mina

Kuna raskusteta harjutamine on siiski veidi tuim ja igav, mõtlen katsetada variante vahelduse saamiseks. Juba on olemas muudetava raskusega hantlid. Raskused 2x0,5 kg, 2x1,5 kg, 2x2,5 kg. Ehk siis kummalgi hantlil saab raskusi panna kuni 9 kiloni. On mõte osta veel lihtne pink. Tartus Zeppelini keskuse spordipoes jäi silma selline, nagu pildil. Odav ja lihtne. Kui ei ole suuri eesmärke, vaid lihtsalt tahaks kodus vaikselt mingit vormi hoida, siis kas selline pink sobiks? Mis harjutusi sellel teha saaks?

Olen vaikselt teinud... Niisama võimelda aga on suht tuim. Pole ikka minu teema. Nüüd ostsin ühe hantli. Sellel on kettad kaaluga 0,5 kg, 1,5 kg ja 2,5 kg. Ehk siis raskust saab panna 1 kg, 3 kg, 5 kg, 7 kg ja 9 kg. Katsetan, kas see aitab tuua vaheldust ja seeläbi tõsta motivatsiooni. Mis harjutusi sellega võiks teha? Ühe hantliga saaks teha kummalegi käele harjutusi kordamööda ja kui üks käsi töötab, siis teine samal ajal saab puhata. Või oleks hea osta juurde teine samasugune hantel?

Lugu selline. Palju aastaid olen spordist üsna eemal olnud, eluviis kippus lõdvaks. Nüüd avastasin - jube nõrgaks olen jäänud. Suure punnitamisega teen 10 kätekõverdust, 4 lõuatõmmet, paarkümmend kükki... Vähevõitu Noorena olin veidi tegijam. Vanust on 40, natuke on pekirasedust (kaal 90 kilo, vööümbermõõt umbes 110 cm). On mõte: hakkaks kodus taas mingi lihtsa kavaga pihta. Kiireid tulemusi ei oota, jõujunniks saamisest ei unista. Lihtsalt püüaks saavutada mingi tavalise terve mehe vormi ja seda hoida. Võib olla selline kava, mis tingimata ei vaja abivahendeid, ehk siis mingid hantlid ja muu lihtne kola võivad olla, aga ei pea olema. Neid mul ei ole, ajapikku saab vajadusel hankida. Jõusaali minekuga ei kiirusta. Küll kunagi sedagi teha jõuab. Sellest teemast jäid silma tavalised harjutused, igiammu spordiga tegeledes olid need treeningu tavaline osa: https://forums.fitness.ee/index.php?app=forums&module=forums&controller=topic&id=7977 Hommikujooksu asendaks esialgu millegi muuga? Kunagi olid 2 km sörgid tavalised. Praegu vist kohe nii hullu panema ei hakkaks, mis variandid on? Kiirkõnd? Kepikõnd? Või midagi veel? Ükskord sooviks hankida sõudeergomeetri, selle peal tõmmata mulle hullult meeldib. Pakub koormust ja samas on justkui meditatsioon Rajumat jalgrattasõitu vist ei ole hea proovida? 20 aastat olen ratast kasutanud linnas igapäevase liikurina (kooli, tööle, poodi, chillima) ja liikusin sellega aastaringselt, spordi eesmärgil ma sellega ei sõitnud. Vahel matkasin kah, oma tavapäraseima 50 km distantsi võisin soovi korral teha 2 tunniga (mingi vana maanteerattaga läks isegi poolteist, spido järgi olid tippkiirused tasasel maal 45 km/h). Pikimad päevaretked rahulikul sõidul läksid 100 km kanti ja ma võisin Tartus Jakobi mäest (9 kraadi) üles minna suvalise 1-käigulise vokiga, istudes sadulas. Viljandi kõige järsemat tänavat proovisin sellise vokiga kah, seal siiski üles ei jõudnud Viimased 3 aastat kiusab mingi imelik nõrkus jalgades ja seljas, umbes aastaga läks asi käest. Nüüd on hea, kui 10 km ära väntan ja siis on jalad väga tsossud. Tõusudest enamasti rattaga üles ei lähe, ka näiteks Turusillale tõustes pean tihti ratast kõrval veeretama ja Jakobi tõus on nüüd jalgsigi Kolgata tee. Ja käigud rattal erilist leevendust ei paku, isegi maastikuratta kergeima käiguga on sõit vähegi suuremal tõusul jube roomamine. Kui tahan pikemat maad kõndida, siis pean jalutuskepi appi võtma - kas oleks mõtet kepikõndi teha? LTKH skleroosiosakond uurib mind Parkinsoni kahtlusega (tehti ka mitu MRTd pea ja selgroo uurimiseks), praegu ei osata seal veel miskit öelda. Lisaks jalgrattale on olemas tõukeratas ja kui selg ei valuta, sõidan sellega. Mis siin ikka, mõtted on teretulnud ja vaikselt paneks end käima.