shreku

Vaatasin ringi siin veebipoes ja nägin, et 360 tablane Nitrixi purk oli listist kadunud. Vaatasin sportlab-ist ja seal ka polnud enam. Kas see on sellest, et see sai otsa või seda enam ei tuuagi sisse?

Kui ei õnnestuks põgeneda, siis ma sõdiks vastu. Parem surra siis juba asja eest. Niisama kuuli saada oleks liiga alandav.

Olgu. Hakkan vastu saan surma. Ei hakka saan surma. Lasen jalga, jään võibolla ellu. Kui hakkata vastu sõdima ja hukkuda siis parimal juhul saad kunagi mäestussamba kuhu on graveeritud ka sinu nimi. Kui sedagi. Samas kui põgeneda ja äkki jääda ellu... Ei saa ka unustada faktorit, et sa ei seisa ainult iseenda, vaid kogu oma pere eest. On ainult kaks valikut sellisel juhul. Peale sinu langemist on suur tõenaäosus ka nendel homset päeva mitte näha. Kas see ei ole siis üldse oluline?

Lisaks siia veel natuke oma vanavanaisa mälestusi, kes elas üle mõlemad maailmasõjad. Tema käis Sinimägedes. Teate küll seda kohta te suured patrioodid. Olete seal üldse käinud või? Enamus, kes sinna läksid said surma. Nii veriseid lahinguid ei leia Eesti ajaloost just palju. Ja teate, mis tema selle kohta ütles. Ta ütles, et see kõik oli suur lollus. Mehed surid tema ümber. Hea on ju mäletada ammuste aegade tahet võidelda, isegi kui erilist lootust polnud. Nendele meestele, kes sealt pääsesid sai osaks midagi uskumatut. Ime oli siiski ju ellu jääda. Aga mis hinnaga? Tuhandete matetud meeste hinnaga. Õudus, mis oli saanud karmiks reaalsuseks. Mina olen seal käinud. Olen korduvalt viibinud ka Paju lahinguplatsil. Nendes kohtades on tunda rõskust. Ettekujutust verest nõretavast maast ja laipadest, kelle nimegi ei oska leida. Nüüdseks on kadunud selat veri ja laibad, kuid õudus on jäänud. Vabandage väga, kuid mina olen jah ARG. Mina ei tahaks mitte kunagi vedeleda kusagil lahingutandril maas ilma nimeta, ilma tulevikuta. Elu on minule liiga armas.

Ma ei häbene seda vähemalt tunnistada. Ja pealegi arvan ma isiklikult, et kui sõda peaks kunagi tulema, siis see käib väiksest Eestist nii kiiresti üle, et kusagile põgenemine on võimatu. Selline asi on täitsa võimalik, kui arvestada tänapäeva sõjatehnika võimekust. Kui tuleb sõda(tõesti loodan, et sellist õudust ei tule Eestimaa pinnal enam kogeda), siis seekord ei päästa meid enam vintpüssid. Olgem ausad. Praegu ei ole Eesti veel sõjaliselt nii võimekas, et astuda kellegile vastu(vaevalt ka lätlased meid kunagi ründaks). Võibolla kuangi küll(ma loodan). Alles siis olesk mina nõus võitlema. Ei ole ju mõttet lihtsalt kahurilihaks ka minna. Samas kas aravte, et siis inimesed, kes Eestist on sõdade ajal põgenenud on reeturid? Mina küll nii ei arva. Olud olid lihtsalt sellised. Peaasi, et sa ei unusta kust sa tuled.

Ilma minevikuta pole tulevikku, kuid mina pooldaks sõjaväe puhul vadathtlikust. Minu tutvusringkonnas on suhteliselt palju sportlasi ja inimesi, kes õppivad või tahavad segamatult õppida ülikkolis. Ütle mulle kulla mees kas ma vajan sõjaväes käimist, et tõsta oma füüsilist vormi kui õpin kehakultuuri ja teen regulaarselt sporti. Samas olen käinud paar aastat noorkotkastes ja ravan, et mingid teadmised on sealt kahe kõrva vahele jäänud küll. Vabandust kui olen nii egoistlik ja arogantne, kuid see on minu tugev arvamus, mis ei ole kujunenud ühe päevaga, vaid mitme aastaga. Eriti süvendab seda arvamust asjaolu, et sõbrad, kes sõjaväes käivad räägivad, et esimesd kuud on rasked(mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Uus keskkond ikkagi), kuid ülejäänud aeg on paras molutamine. On mulle seda siis nii väga vaja? Olgu siis sõjavägi midagi sellist, mis reaalselt omaks ka mingit väärtust. Pole vaja enda ellu kaheksat kuud, millest jääb mälestus, et algul oli raske, kuid hilisem oli puht aja raiskamine. Miks ei võiks ajateenistus kestagi ainult 2-3 kuud? Mina ei saa sellest aru.

Ma olen samal arvamusel. Ma kujutan ette, et kui sõjaväkke lähen siis läheb vorm puhta ######. Raske on lihtsalt leppida sellega, et pean loobuma enda elustiilist ja hakkama sõdurit mängima. Ja kui nüüd päris aus olla, siis kui sõda Eesti pinnal peaks tulema, siis mina patriooti ei hakka mängima. Tegelt ei tahagi mõelda kui võssa vorm läheb. Terve aasta treening võetakse ära+toimub meeletu taandareng+võetakse ära aastake sellest vähesest noorusest, mis meil on.

Minu arust on suurim viga vihjata või olla nii jäme ja öelda naisele, et ta on paks. Päris paljud naised vaevlevadki dieeditades, sest mõni mees arvab endal olevat õigus hinnata teise inimese väljanägemist. Kuigi ei olla ise ka mitte just eriti atleetliku välimusega. Fakt on see, et sellise suhtumise ja ettenägematuse tõttu lisandub iga päev naisi, kes lausa vihkavad oma keha. Selle tõttu minnakse tihtipeale äärmustesse. Seega enne mehed kui ütlete mõelge enne kümme korda. Isegi kui lausute seda naljaga.

Ok. Rootsis pole enam turvaline

Niisama toidu asemel küll mitte. Peale trenni ikka, kuid ülejäänud ajal soovitan küll saada oma valgud toitudest nagu lihatooted, piimatooted, kalatooted jne.

Valgu suhtes mõtlesid. Söö kohupiimasid. Need ei tule eriti kallid.

söö kuivatatud puuvilju. Rosinaid ja pähkleid.

See on ju Phil Heat, kes pitsat sööb.

Ma ei tea kas ainult mulle tundub või asi ongi nii, et Cutler on kuidagi palju esinduslikum kui Coleman. Samuti ka palju sotsiaalsem.

Kuldne mees, mis seal ikka muud öelda.

Whata f##k. Suurem kui enamus Eesti mehi. Ja tegelikult polegi Eestis mehi nii vähe.

Kava kasulikus on hindamatu. Kui sellest kinni hojad on tulemused kiired tulema. Järjepidevus on keha vormimisel kriitiliselt tähtis. Mõne kuuga võib oma keha olulislet muuta.

Ega jah. Lihtsam on naerda nende üle, kes trenni teevad kui ise oma pekist perset liigutada. Kurb aga tõsi.

Liha ja piima ei soovitata koos tarbida, sest lihas olev raud takistab piimas oleva kaltsiumi imendumist ja vastupidi.

Mr.Olympial polegi ammu enam võistelnud nii ilusa lihaskujuga kulturist.

Enamusele meeldivad kõhulihased ja madal rasva%, kuid selle saavutamise protsess meeldib vähestele. Protsess on raske, kuid teostatav. Samas aga ei meeldi paljudele see, et siis peab sööma korralikult(kellaajad ja trenn). Paljude meelest on see ebanormaalne. St., et ei näha lihasdest kaugemale. Kulturism on sellise protsessi ekstreemusus, kuid heas vormis püsimine vajab samuti sellist elustiili(mitte küll nii suures mahus). Ma kaldun praegu teemast kõrvale, kuid siiski on see asjakohane.

Kas kehakultuuri tudengitele seal mingi soodustus ka on? Oskab keegi kommenteerida.

Suvel ongi enamus jõukaid suve aja peal. Enne sügist vist paremaid aegu Tartus polegi.

Minu arust on kulturism sport, mis saab pidevalt kriitikat. Enamus inimesi ei teagi, mis selle spordi nimel tegema peab. Enamus arvab, et need lihased on lihtsalt üles "pumbatud" ja neis pole mitte mingit jõudu. Mina arvan, et see on ka põhjuseks, miks oaljud naised ei saa kulturismist aru.

wtf???Täpselt sama emotsioon oli pilti vaadates.