vormel

Meil oli igatahes nii, et alates 190 cm-st sai nö "topeltportsu", mis kujutas endas lõunasöögil prae juures siis kas topelt kartulit või liha. Mõlemat korraga topelt ei saanud. Hommiku- ja õhtusöök oli kõigil üks.

Mul tekkis sama jama 20-aastaselt. Ostsin ka apteegist mingi imerohu, aga ei kasutanud seda päris nii nagu peab. Loomulikult ei tulnud ka tulemust. Mõtlesin, et mis seal ikka, kui kiilas siis kiilas. Aga kuidagi imekombel hakkas juuste väljalangemine pidurduma ja praegu, 21-aastasena, ei ole enam märganud, et üldse midagi välja langeks.

Peale trenni Jaan Tätte.

Võta asja rahulikult...

Väherasvases kohupiimas on vähem rasva kui rasvatus kohupiimas. Vähemalt Maxima müüs sellist alles hiljuti.

Kui sul on kava profi poolt olemas, siis oleks ju loogiline, et kavas on harjutused kätele samuti olemas.

Kas sport tähendab alati võistlemist ja võistlemine alati sporti? Ma arvan, et selle üle võib lõputult vaidlema jääda. Tervisesport ei ole ju võistlemine, aga ta on siiski sport. Profisport on võistlemine ja sport. Lõppude lõpuks võib igat füüsilist pingutust spordiks nimetada, iseasi, kas tervise- või profispordiks. Ma arvan, et ei ole küsimustki, kas profikulturism on sport või mitte, loomulikult on. Samas jälle, kui hakata mõtlema, mis on spordi eesmärk, siis tekib tuhat uut küsimust, probleemi ja vastust. Kokkuvõttes jääb asi ikka nii nagu on.

Konsumides peaks neid Isostari pulbreid müüdama, isegi mitut sorti.

Tõsi ta on, mängu ajal nagu ei saanudki eriti aru, aga järgmisel päeval tundsin ma paremas kannis metsikut lihasvalu, mis lausa kergelt lonkama pani.

85 kg, 178cm ja 21-aastane.

Hakka või uskuma, et inimvõimetel polegi piire.

Kas nelja-aastane laps üldse jõuab 3 km järjest joosta? Kahtlane minu meelest.

Mäletan oma kolme ja poole aasta taguseid tulemusi, olin siis 17 ja kaalusin 80: Surumine - 115 kg Kükk - 150 kg Jõutõmme - 175 kg

Ise tegin ka umbes veel 3 aastat tagasi korralikult trenni, siis läksin ülikooli ja kuni selle kevadeni käisin võibolla umbes kord paari kuu jooksul jõusaalis. Väga tihti käisin pidudel ja niisama joomas. Kui enne läbustama hakkamist olin suhteliselt vormis, kaalusin 80 kg, siis enne esimese tudengiaasta lõppu kaalusin 89 kilo, mul olid triple-rinnad ja igasugu muud voldid veel. Põlved valutasid ja sada häda. Õnneks päästis suuremast hukkaminekust mind sõjavägi, seal oli enamus ajast toitumine korrapärane ja ka füüsiliselt tuli end käsu korras liigutada. Peale sõjaväge jätkus joomine ja prassimine kuni kehakaal hakkas jällegi tõusma. Sel kevadel peale mingit järjekordset tsüklit mõtlesin, et aitab. Alguses tegin aeroobset, käisin tihti jooksmas ja ujumas. Tasapisi liikusin saali poole ja umbes kahe kuuga taastus endine kolme aasta tagune vorm, nii kehakaalult kui jõunäitajatelt, nüüd on need isegi juba vaat, et paremad kui siis. Nii et kogu mu pika jutu mõte on siis see, et minu kogemuse järgi tasuks alustada aeroobsega ja liikuda vaikselt raskuste tõstmise poole, toitumine regulaarseks saada ja nii kaob su peapööritus ja vorm taastub. Edu!

Ma arvan, et kui mullle mõni harjutus ei meeldiks või ma mõnda lausa vihkaksin, ei käikski ma jõusaalis. Kindlasti on harjutusi, mis meeldivad vähem. Näiteks kõhulihastele ja trapetsile mõeldud harjutused.