Kodiak

ca 3000 Kcal. Valke ja süsivesikuid enamvähem 250grammi ja rasvu 100 grammi. Pikkust 182 m ja kaal 108 kg Nii kui söön vähem, kaob ka jõud ja hea enesetunne. On see norm?

miks see 10 kg siis kõhule ladestub füüsilise tegevusega, kuigi kõht ja selg saavad kõige rohkem vatti?

aga ütleme siis et hea asja arvelt peale kõhu kõik toimib

Tere, Teatud ikka jõudes kasvab enamus meestele kõht ette. Nõnda juhtus ka minul Kuidas kõhtu maha saada? Kerge see pole, sest olen tugeva füüsisega palju liikuv inimene, Proovisin trenni teha ja kasutasin kaks nädalat ka toidulisandeid , loobusin kuna see toitumine on ikka räige asi ja iga mees sellega hakkama ei saa. Kokkuvõttes võin öelda et lisandeid võtsin kuna oma normi tihedas päevas muidu täis ei saanud. Trenniga muutusid käed jne pingutades kivikõvaks lausa. Vist rasv kadus ja paisus lihas? Igaljuhul kaal tõusis paari kuuga kuskil 10 kg. Teen vähemalt 5x nädalas kõvat trenni 2 tundi järjest. Pool sellest aeroobne ja pool raskustega võimlemine. Kõik areneb nagu võluväel, peale kõhu. Lihtsalt baloon kasvab ja kasvab ja ei mõtlegi pidama jääda. Tunnen sitkeid lihaseid selle pugu all aga keskosa varsti nagu ülesöönud jõulumehel. Mida ma tegema pean? Ma ei söö kindlasti ainult jama sisse ja ma ei söö kindlasti rohkem kui kulutan. Olen lausa köögikaalu muretsenud ja tegelenud pideva kaalumise ja arvutmsiega. Kõik muu on muskliline, aga kõht on nagu on, suuuuuur

Arusaadavaks on saanud kui palju päeva jooksul midagi süüa, et kasvada. Küsimus aga tuleb selline, et kas enne või peale trenni tuleks rohkem valku ja süsivesikut sisse kühveldada või siiski võin endale sobivalt päeva peale ära jagada kõik toitumise. Huvitav on see et päris tühja kõhuga muutub trenn kurnavaks ja täis kõhuga pole see enam nauditav. Pigem unelev veeremine saalis ja midagi teha ei tahagi. Leidsin siis kuldse keskmise et ärkan, söön mõne muna, või rüüpan kergeks päeva alustuseks 50g lean massi piimaga. Lisaks segan supilusikatäis dextrot, 5-7g kreatiiniga. Jõuan umbes poole tunni pärast trenni ja no ei saa kuidagi korralikult treenida, hakkab sees kakkuma. Samas kui pole trenni päev või tarbin mitu tundi peale trenni siis ei kaku ega häiri. Kas ma teen midagi valesti, või pean ennast eriti vara hommikul üles ajama et natuke süüa ja magama tagasi? Kiire päevaplaani juures ei leia kuidagi aega et peale söömist ja enne trenni saaks natuke seedida. Või on paremaid soovitusi? Lisaks võite soovitada jõusaali treeninguks paremaid todulisandeid, aga mitte kallimaid. Või on kohupiima või muna söömine tõhusam? Tänud

Väga hästi öeldud

Vot see lause on küll hästi öeldud Kaalud üle 80 kg? No ma ei tea, et kribu olla sellise kaalu juures peab vist küll 2 meetrine mees olema? Tõstetulemused on ikka korralikud ja nii palju kui olen ilmas näinud, siis saalis oled tugevamate hulgas kindlasti, sest enamus sellise raskusega ei esine ja keskmine tulemuste pagas minu arvates võiks olla surumine 100-110 kg, kükk samamoodi 100-110 kg kuna enamused seda ei tee ja kui teevad siis väga vähe. jõutõmme õige asendi puhul samuti 100 kg kanti, selga küürutades ja ohtlikuid katseid tehes võivad noh 150 ja vb mõni rohkemgi tõmmata, aga seda ka seni kuni ma trauma kätte saavad. Kindlasti oskavad teised neid numbreid siin paremini lahti mõtestada Korraga lisaks siia ka ühe küsimuse. Räägitakse palju trenni jooksul kokku tõstetud kilogrammidest või tonnidest. Oletame et mingi jõutõmbaja kes tõstab trenni jooksul 5 tonni üles. Kindlasti on tal raskused üüratud ja teeb ühe tõstega kohe 300 kg jne. Paneks kõrvale harrastaja kes tõstab ka trenni jooksul 5 tonni üles aga seda muidugi tipsutab endale jõukohaste raskustega ja teeb suuremate kordustega selle tasa. Esimese asjana kargab pähe koolis tehtud füüsika ülesanne traktoritega. Suur traktor veab kahehõlmalist atra ja väike hõlmalist atra. Mõlemal on vaja künda samasuur ala. Suurem teeb muidugi selle topelt kiiremini kui ühe otsa tõmbamisega keerutab kaks vaalu korraga üles. Kuid lõpptulemus on mõlemal sama. Asi oli traktorite võimsuses. Kui paneme jõutõstja ja selle harrastaja nüüd traktorite asemele, siis kõik oleks ju sama. Oleme kõik inimesed ja laskume natuke sügavamale. Kumba pidi on mõtekam see 5 tonni trenni jooksul tõsta? Nii tervislikus kui ka edasi arenevas vaatevinklis? Muidugi see 5 tonni oli toodud umbes ja vb pole mõtekas nii palju ühe lühikese trenni jooksul liigestest läbi lasta? Mõneti arvan et see väiksem raskus pumpavas olemuses annab parema tulemuse, sest liigesed ja kõõlused saavad aega muutuda järk-järgult tugevamaks ja suur raskus on küll lai mõiste, kuid siiski inimeseks jäädes ei tasu see lõhkumine ära, või tasub? Arvan ka seda et kergete raskustega pumbates paraneb kestvus, verevarustus, siselihaste areng jne? Kokkuvõte jah et igal oma lemmik, kuid kumb on siis mõtekam? Mõlema head ja halvad küljed paluks, aitäh

aastaid tagasi tegin jõutrenni järjepidevalt ja põhi on rahuldav alla laotud. Hetkel ei tee peale tööl käimise midagi, kuid tahaks midagi jälle tegema hakata, kuid kuhu poole liikuda, kas suureks, raskeks ja tugevaks, või viiks kaalu natuke alla ja püüaks lihtsalt tervislik olla. Tohutult olen pead vaevanud ja ei leia seda mis oleks soov, ühel päeval tahan ühte ja teisel teist

www.kaaluabi.ee loen et meestel on normaalne vööümbermõõt kuni 90 cm. Minul hetkel 108 cm. Kas ma siis polegi haige või üks haigestumist ootav pall?

No kuidagi ei taha mitte millegiga rahule jääda. Kord soovin kaalust juurde võtta ja siis jälle seda kaotada. Mõtlen ja võrdlen hetkel kulturiste ja tänavapildis niiöelda tavalisi jõmme. Kulturist näeb ju jõusaalis ja köögis jne väga kurja vaeva. Tohutu on töö et minna paariks minutiks lavale töövilju nautima. Kui hea on rahulolu ja tervis sellele ma ei oska vastata selles spordialas. Nüüd aga jõmmid tänavalt. Satuvad juhuslikult rääkima või koguni kaaluma. Sellel hetkel on tõenäoliselt enamusel meestest hea meel kui ollakse seltskonna raskemaid mehi. Näitaks nagu mingis ähmases ja suurte sulgudega mõttes mehe võimsust. Hilisem elu on aga raske. Kehva kummardada saapapaelu siduma kui paak on jõuludega mõne liitri juurde venitanud jne. igasugused jamad. kulturist teeb trenni et laval olla heas vormis ja terve jõmm on küll lai nagu küüniuks aga päevast päeva tapab enda tervist ja elu. Särab vaid siis kui seltskonnas juttu kaalust ja suurusest. Miks ma ei suuda otsustada kumb ma olla tahaks, kui sulaselgelt on kaks poolt. Terve ja haige Enesehinnang on mõõdupuu meie enda väärtuste mõõtmiseks ja määrab, kuidas me ennast tunneme. Seega miks viia enda enesehinnangut madalaks meelega, see ülekaaluline olgu kui suur ja tore tahes pole ju mitte midagi muud kui haige ja tema elukvaliteet langeb iga juurde tulnud kiloga. Samas kuidagi ei taha olla kõhna, kuulda teiste suust et saa nii kilu et lähed pooleks kui seda ja toda tõstad. või et tuul viib minema. Olgugi et see kõhna on nii tugev et võib peale soojendust selle paksu süle võtta ja siis läbi tuule minna Kohati mõtlen et kuidas võib ühel inimesel, ehk siis minul nii haiged mõtted pähe tulla ja hakata võrdlema selliseid assju Kas mängus on mugavus ja distsipliini järgimine lõhub seda diivanil lebotamise tunnet? Kui eksin siis kindlasti parandage, aga olen märganud et tervislik toitumine ei maksa pooltki seda mis tavainimene mugavusest sisse kühveldab. Et jalad kõhualt välja paistma hakkaks tuleks alustada köögist, Kas võib enesehinnang meie enda väärtuste tõstmiseks paraneda vaid tervisliku eluviisi ja distsipliiniga. Kohe kargab võrdluseks suvaline inimene kes teenib näiteks 400 euri kuus. Virin on teadagi taevani et maksud jne üüratud elada pole ja koliks soome aga ei saa jne jne, virin nagu sääse pirin. Kui nüüd töölt tulemise läbi burksiputka sihtkohaga kodune diivan asendada tervislike eluviisidega, siis kulub raha vähem, tervis parem ja võib aasta kogumisega suviseks trenniks rattagi muretseda. Huvitavalt palju lolli juttu nii lühikese ajaga. Võiks ju vöökohast 20 cm maha saada ja natuke musklitki lihvida. Kuidas ma leian selle rahulolu enesehinnangu et ma nädala pärast jälle käega ei lööks ja järgneva aastaga 10 kg hoopis juurde ei võtaks Siiski vähem möla ja rohkem tööd. Küsin parem häid harjutusi et vormida kõhtu väiksemaks. Väänake nüüd kuidas torust tuleb. Kes elu ilma huumorita elab sellel jääb pool elu elamata :D

Trenni ei tee seega ületreenitused ja asjad kukuvad kohe välja. Kas siiski mingi toitaine puudus põhjustab seda? Toitun küllalki mitmekesiselt umbes neli korda päevas ja korralikud portsud, vett joon keskmiselt iga kahe tunni jooksul pool liitrit vastavalt vajadusele. Üldiselt vett tarbin palju ja kuni tunnen et ära ei upu siis arvan et see on hea. Kas kehakaal võib kaasa tuua sellist jama. Viimase 2-3 aastaga on kehakaal suurenenud umbes 20 kg mis pole minu arust tugevale mehele väga suur koormus. Või noh enda arust olen tugev mees Sellised jamad panevad mõtlema küll et peab sporti tegema hakkama aga noh kõigil pole antud sellist tahtejõudu ja mis seal salata ka kiires elutempos aega. olen 1,82 cm pikk ja kuskil 100 või mõni kg peale. Kas peaksin kaalust maha võtma et vältida seda jama, sellesmõttes et äkki minu kehakaal nõuab rohkem vitamiine kui söön. Ma täiesti võhik ja ei tea mida teha

See pole nagu päris kramp ka. Lihaskrambid saaks veel magneesiumi kaela veeretada jne. aga just pinge asendis on terved triitsepsid korralikus valus ja jõud kadunud. Toenglamangus surumine täielik null tänu sellele. Tava olukorras olen tugevamat sorti poiss enda arvates ja 100 kg kehakaalu kohta oma 100 korda surun ära ka

Trenni ma ei tee. Töö on füüsiline, liigun palju, erinevad liigutused. Mure ka varem kallal käinud aga täna see päris tõsine kohe. Nimelt ma ei saa toetuda kätele, sest kohe löövad triitsepsid krampi. Proovisin toenglamangus ühe surumise teha ja lihtsalt vaadata kas saan teha. Krambivalu nii suur et vajusin lihtsalt läbi ja kogu muusika. Mis mul viga on?

Kui soovin lihtsalt kaalu tõsta. Kas võin lihtsalt neid Kcal jälgida või peaks hullult valkude, süsivesikute ja rasvade osakaalu ka jälgima?

Teemasse lisatud pilt pakub suuresti hämmingut. Kui see ports nelja või viiega korrutada siis tuleb minu üks ports. Enda porsusid söön päevas neli. Töötan metalli tehases kolmes vahetuses. Sealt tuleneb ka puudus leida aega süüa vaaritada.