T.M.

Palju tuleb noppida tunde, et saada näituseks I kategooria eksamineerimisele?

Tere, tean, et rasvapõletajate temaatika on pigem kujunenud kulturism/fitnessi noviitside lembeteemaks ning asjast veidi jagavate inimeste jaoks vastavalt huumoriteemaks. Kuid sellegi poolest ülimalt teretulnud oleks erinevate rasvapõletajate(l-karnitiini, kofeiini, eferdiini etc põhised) käsitlus ning mõju analüüs. See muidugi eeldusel, et toitumine ning treening on "paigas".

No samas vanameister Otsus, mees sööb kasvõi papaaha ära, aga dieedi ajal 5000 kcali ei lange, tema aeroobse mahud on sellised, et täiskohaga tööl käivad pintsaklipslased veedavad sama palju tunde kontorilaua taga, no üle 20 h nädalas, ei saa öelda, et vanameister nüüd närtsinud oleks.

Marek, kes see "viplala" su kõrval on?

Argo, räägi kas oled kahese splitti puhul katsetanud ka rohkem treeningkordi nädalas?

the11, treeningreziimide muutusest jookseb punase niidina läbi vana hea sõber keemia, fakt on see, et aastal 49 "krõbistamine" puudus. Need ajad ei on "lisandite" vaba sportlase jaoks küll läbi ei ole. Seda enam, et toitumine ja taastumine kui teadus on mühinal edasi arenenud. Muidugi tuleb mängu geenifaktor, sest Park, kes juba aastal 54 surus rinnalt 500 naela ei ole just keskmiste eeldustega spordimees. Arnoldi kava on hoopis teine tubakas, sest tema toidusedel oli üsna "rikkalik". Olen ise selle ajastu teise korüfee Steve Reevesi poolt propageeritud anatgonistide kava ja mõjus täitsa tammiselt.

Olen mõelnud proovida kaheks jaotatud kava, üle- ja alakeha(pluss tõmme) splitti, treeningud oleks 6 korda nädalas. Innustust selleks sain Reg Parki üla- ja alakeha treeningkavast enne 1949. Mr. Britaini võitmist. Leian, et "keemiaajastu" eelsed tipud on treeningeeskujudena kõvasti alahinnatud, aga see selleks. Kava näeb välja nii, et 6 seriat suuremale lihagrupile, 5, seeriat väiksemale lihasgrupile, 3 trapetsile ja 3 tõmbele. Kaks päeva oleks täisvõimsusel, siis kaks 70% koormust ja kaks jälle täisgaasiga. Kuidas suhtute ja kas keegi analoogset kava on ka proovinud ning kui siis, milliste tulemustega?

Hetkel treenin iga lihasgruppi kaks korda ca 8-9 päeva jooksul. Kava on ülesehitatud antagonistide printsiibil a la üks harjutus rinda, teine selga. Väga konti mööda siiamaani, juba vana hea Steve Reeves treenis analoogse kava järgi ning nagu temagi tulemuste üle siiamaani ei kurda

Rääkides füüsilistest võimetest ilma eelaravmusteta võiks sama taktikat ka vaimsete võimete puhul kasutada. Aafrika neegrite keskmine IQ on 70, afro-ameeriklastel 85. Selgituseks need faktid pärinevad ülikooli õppeprogrammist, mitte a la Jüri Lina teostest.

Rääkides steroidide edasimüügi/vahendamise/omamise keelustamist on suure lombi tagant hea näide võtta. USAs on paljud kulturistid saadetud seesuguse tegevuse eest saadetud rootsi kardinate taha ntx Milos Sarcev, Dave Palumbo etc. Paljud on läinud kohtuvälise leppe peale ja saanud tingimisi ntx Craig Titus enne Jaguari veretööd. Samas tuleb tõdeda, et USAle kui maailma politseiniku jõud, nii maailmaareenil kui üksiku jõusaalu jõmmi tasanadil, tuleneb "keelatud võttete" kasutamisest. USA on dopingu maa nr.1, hoolimata kriminaliseerimisest on seal "maiustamine" ülimalt levinud ka tavaharrastajate seas. Eestis võib täheldada tendentsi, et steroide kasutavad pigem madalama haridustasemega jõmmkärakad, seda siis harrastajate tasandil. Mõneti on see mõistetav kuna metakas ja no.1 on ühest hinnaklassist ning kummast on rohekm "kasu"?Eriti on see levinud maapiirkondades ning rohkem vene jõmmide seas. Parandage mind kui hinnangud ei ole korrektsed/on kallutatud. Samas ükspäev rääkisin ühe soome jurakaga ja ta rääkis, et Soomes on "panemine" hoopis aktiivsem kui maarjamaal. Räägides meedia loodud lihaseliselt ja laiaõlgsest soovunelmast, siis pigem kaldun arvama, et androgüünid ning präädpittid on rohkem meedia rambivalguses ning soosingus, lihalisus teatud kvalitattivsest ning kavntitatiivsest mõttelisest ning kaduvast piirist on meie kultuuriruumis veidi halvamaiguline, seda arvamust võivad olla ka suuresti mõjutand kulturismi ja steroidide "sümbioos"

Ajendatud siin foorumis üles tõstatatud "dopinguskandaalist", kutsuks veidi laiemalt mõtisklema kulturismi ja keemia temaatikal ning arutlema teemal kuhu tõttad kulturism? Nagu Goethe on öelnud, et, kes ei arvesta möödunud 3000 aastaga, elab vaid peost suhu. Seega meenutagem oma ajalugu. Pole mõtet hakati rääkima muistsest Kreekast, vaid vaadakem maarjamaa ja maarahva minevikku Eestis laienes jõualade kandepind peale rahvuslikku ärkamisaega. Mehed nagu Georg Lurich, Hackenschmidt oli rahva seas, nii kodu kui välismaal, austatud ning hinnatud oma jõu- ja ilunumbrite poolest. Raskejõustik, jõu ning lihastiku arendamine olid ühiskonnas igati tervitatavad nähtused, tänapäeva väljendeid kasutades, selle aja meinstriim. Samalaadsed tendentsid olid levinud ülejäänud maailmas. Mehel, kes hakkas raskejõustikuga tegelema olid selged eeskujud silme ees, kuid seoses dopingainete ulatusliku tarvitusele võtuga hakkas tavaharrastajate ja tippude vaheline lõhe drastiliselt kärisema. Seoses nn. kulturismi kuldse ajastu lõpuga, kui kadusid sellised mehed nagu Arnold, Frank Zane, Dickerson, Columbo ja teised(kuigi ka nemad olid nn. maiustajad) oli harrastaja ja tippude vahet mõõta juba valgusaastates. Muidugi on see ka mõistetav, nii kulturismis, kui tihtipeale ka tavaelus, size does matter. Üheksakümnendate alguses nähti, et asi hakkab käest minema ning katsetati ka mr. Olympial dopingukontrolli, aastaid nõela otsas istunud mehed, olid iseenda haledaks varjuks Lee Haney küll võitis tiitli, aga seda peaasjalikult küll ilusate silmade ja eelnevate saavutuste eest ning see jäigi ühekordseks eksperimendiks. Sellest ajast peale on kulturismi "koorekihi" massid kasvanud pea 20 kilo ning taaskord on tugevamat kõlapinda saanud puhtast sporti propageerivad hääled. Esimene samm sinnapoole on äsja asutatud, tunnustatud IFBB promotor Wayne De Milia poolt juhitud, Pro Division incorporated. Mis on oma lõppeesmärgiks seadnud esialgu Syntholi, implantaatide ja sünnitusvalmide vatsade välja juurimise ning dopingu kontrolli järk-järgulise sisse seadmise. Otseloomulikult, kui rääkida dopingu keelustamist kostab hääli stiilis, et te tapate oma ala. Isegi Eestis kui esmakordselt viidi sisse dopingu kontroll ütlesid paljud sama, aga aeg on näidanud, et võrreldes üheksakümnedate keskpaigaga kulturismi oaas hetkel lausa õilmitseb. Loodame, et ka Eestis viiakse ka hooajavälised üllatusproovid sisse, et puhtad tegijad ei peaks võistlustel avastama, et nad hoopis teisse masinaklassi paremini passiks. Levinud on ka väide, et publik tahabki friike näha, muidu ei tuleks keegi võistlusi vaatma. Kui publik tahaks friike näha läheks nad tsirkusesse, loomaaeda, Ryan Angelose galakontserdile või kuhu iganes veel. USA-s käisid paarkümmend aastat tagasi terved perekonnad täies koosseisus võistlusi vaatamas, nüüd nagu jrx eelnevalt kujukalt kirjeldas on kirjanduslikke liialdusi tehes jäänud friiigid, kes vahivad friike. Ainuke võimalus kulturismi marginaliseerumisest päästa ning populariseerimise eeldused luua on dopingu kontrolli sisse viimine, ka proffide tasandil. Tavaharrastajad ja proffisport oleks loogilises hierarhias, mitte kusagil ei haigutaks 20-kilone dopingu lõhe. See päästaks paljude elud, tervised, annaks alaga tegelemiseks tõuke ning tooks ala tagasi nn meinstriimi. Samas on reaalsus et proffispordi köögipool meenutab mõneti keemiaklassi, võib väita et igal alal "pannakse", vaadelgem kasvõi 100m rekordi parandusi ning mööngem tõika. Kuid nentigem ka fakti, et kulturism on dopinguala nr 1 maailmas, see on ka mõistetav, sest on ka ainuke ala, kus doping üks-üheselt võistlustulemustes kajastub. Kui "musta" sporti pole võimalik täielikult välja juurida, on võimalik selle umbrohu levikut võimalik vähemalt minimaliseerida. Kõik algab ühest inimesest. Seega toetagem puhast sporti ja dopingukontrolli ka proffide tasemel, see tagab kulturismi kui ala õitsengu võimaluse ning annab võimaluse ka sellele, kes tõesti armastab seda ala tippu jõuda, ilma et oleks tarvilik paarkümmend eluaastat prügikasti visata. Missugused on praegu võimalused kulturismis maailmaklassi tõusta(absoluutsest tipust rääkides, isegi amatöörides) ilma “krõbistamata” See ei ole aatelis-sentimentaal-naiivne üleskutse kõiki dopingu kasutajaid lintsima, halvustama või nende saavutusi alahindama, vaid mõtlema, kuhu ulatuslik dopingu (kuri)tarvitus on selle ala viinud ning missugune ja millistes toonides on sellise suuna jätkumise lõpptsenaarium. Ärgem unustagem inimese jõud elulises plaanis peitub siiski tervises, mitte lihastes. Vastukaja on igati teretulnud, iseäranis tegevkulturistide poolt.

Suure vene karu sulest on kahtlemata lugematul arvul selle alaseid teoseid. Kust kohast soetada, kas võimalik seda teha ka maarjamaal ning milliseid teoseid/autoreid soovitate?

Ainuke asi, mis selle rinnakorvi venitamise teooria juures vale on, on see, et see pole õige. Arnold ajab kelbast. Mitte kuskil, mitte keegi pole kunagi tõestanud, et see rinnakorvi luulist struktuuri suurendab, muidu on ta üldiselt väha hea harjutus. Kunagi Charles Glass kirjutas, et kui tema veel tegevkulturist oli, siis tahtis samuti iga hinna eest rinnakorvi suurendada. Ta tegi 20 kordusega kükki, mis võttis kopsu korralikult kinni ja tegi ilma pausita sinna peale veel pulloveri. Kasu oli null! Üldiselt Arnoldi juttu, nagu ka enamiku teiste proffide, pole kunagi mõttet puhta kulla pähe võtta. Aga pullover on üldiselt ikka hea harjutus, aga ära sellest looda suuremat rinnakorvi.

Oskari jutt on mõistlik, kuid algajale võiks esialgu siiski 2-päevase spliti ette visata, 3-4 korda koormaks juba kesknärvisüsteemi liigselt. Küll võib väita, et seda 2-päevast splitti ei peaks ka algaja lõpmatuseni tampima. Full-body rutiinide koha pealt veel niipalju, et vana hea Frank Zane kasutas neid, 3 treeningkorda nädalas. Kuid tema tegi neid peale võistlusi nii, et siin võib näha pigem sellist toonust hoidvat ja taastavat iseloomu, a la aktiivne puhkus. Kusjuures iga harjutust 5 seeriat, kuid mul puuduvad andmed, kas ta väikseid lihaseid ka nikerdas.

Tere jälle, ei hakanud uut teemat meisterdama. Kas oled Poliquini Perfomance centeri liige, vaatasin just kodulehelt, et liikemmaks on 200 daala aastas. Päris kena kopikas, kas liikmestaatus on ka seda summat väärt? Kuidas üldiselt suhtud Poliquini teooriatesse? Taavi