Selles suhtes, et ma läbi valu asjade tegemist ei pea mõistlikuks ja otseselt ei harrasta. Aga valul ja valul on vahe ja ka tugeval valul ja tugeval valul on vahe, kuigi kirjapildis seda ei märka. Siinkohal ongi see, et ma võin öelda, et ma ise olen enda kehaga läbi kogemuste ja erinevate vigastustega sina peale saanud ja oskan mingil määra piire seada. Lühikese elujooksul enda hulljulguse ja adrenaliini tõttu on mul erinevaid vigastusi ikka olnud. Kasvõi jalgpalli mängides. Põhiliselt tulid suured koksud või hüppeliigese väänamised see tõttu, et läksin "hulljulgelt" olukordadesse sisse, kuhu tavainimene poleks läinud. Ja muidugi oli kordi kus nii öelda vastu näppe sain, et hüppeliiges väljas ja 2 nädalat outis oli esimesed korrad. Järgmised korrad olin nii palju targem, et teadsin mida teha kui hüppeliigest väänanud. See nii-öelda KKK reegel ja see toimis minu puhul ja ma tean, et olukord oleks sama olnud, et 2 nädalat outis ja ei tee vahet kas tegemist on reie võ biitsaga, sest hüppeliigese koht on nii paistes olnud. Aga tänu kogemustele jätsin paiste minemise osa üldse vahele ja kolmandal päeval olin võimeline rahulikult toetuma. Antud konkreetselt see valu koht. Esmaspäeval õlg on mul vana vigatus ja ma tegingi kergemalt tegelt. Muidu oleks rohkem otsa toppinud. Räägin ka õla vigastuse lahti, kuna mingi aeg nagunii pidin. Ehk siis 16 aastaselt käisin skautide sügisretkel. See on ca 50-60km. Kui tahtsa saab selle 10-15km pikemaks teha kui ära eksida. =) See on selline reedel algab ja pühapäeva hommikul lõppeb matk. Laupäeva ööl vastu pühapäeva on enamasti kõik lõpppuntkis. Ehk siis viimasel õhtul sattusime salgaga vastutegevuse kätte ja nendega rahmeldes kukkusin õla peale. Täiesti süütu olukord iseenesest, tavaline kukkumine kruusatee peal. Ja tundsin kohe, et asi pole päris korras ja valu oli meeletu, kuna viimane õhtu ja lõpppunt oli lähedal siis otsustasin lõpuni jätkata ja toestasin käe lihtsalt ära keha külge. Öösel kattevarju all magada ei saanud, sest valu oli nii kõva ja külmavärinad olid. Järgmisel hommikul tuli tellitud buss, mis pidi tagasi linna viima ja helistasin isale, et tuleks vastu ja mul oleks vaja traumapunkti minna. Niisiisi tuli vastu ja läksime traumapunkti ja mis ma sealt sain. Esiteks sain ma rängalt möliseda selle pärast, et ma tulin sinna märgade sokkidega. Tavaliselt ikka matka lõpus kuivi asju pole ja ma kodust ei hakanud läbi käima ja kohe läksin ja sellise asja pärast sain möliseda. Teiseks olin nad mu peale pahased, sest inimene kes röntgenit teeb polnud koha peal ja nad pidid ta välja kutsuma. See pahameel väljendus ka inimeses, kes röntgenit tegi, sest kui ta pilti tegi käskis mul kätt liigutada teatud asendis aga ma ütlesin, et ma ei saa mul on nii valus ja siis tuli ise kiskuma. Igatahes lõpuks röntgen pilt ei näidanud midagi ja mulle tehti ###### peale valuvaigistav süst ja öeldi, et 3 päeva määri fastum geeli ja siis sa enam ei mäletagi, et midagi oleks olnud. Tõsiasi oli see, et ma terve kuu ei saanud kätt veel põhimõtteliselt liigutada ja järgmised 3 kuud piiratult. Siis hakkas asi paranema aga olukordi, kus mingi raske asi peal on ja kätte närvikas tuleb, mis tõmbab käe täiesti pehmeks korraks, on olnud mitmeid kordi. Sellepärast väga isukalt ma siiamaani ei julge üksi saalis olles mingeid mega raskuseid panna, sest kurat teab millal käsi jälle täiesti "alt läheb". Ja selline mingi valu ongi aastaid olnud. Näiteks jalgpallis joostes või ükskõik kus joostes oli tunda kuidas sealt õlast nagu pistma hakkas või valutama. Minu enda süü ka, et ma kuhugi targema arsti juurde kohe ei läinud. Selles suhtes, et oleks võinud kuhugi professionaali juurde minna kohe peale traumeerivat trauma punkti aga ma läksin alles aasta hiljem arsti juurde sellega ja ega midagi väga tarka ei osatud öelda, ainult, et võis olla mingi murd, mida röntgen ei näidanud või siis midagi lihasega. Selline lugu siis õlaga. Teine asi, mis kavas nö valu tegi olid põlved ja ka põlvedega kunagi oli mingi teema. Seda küll 14-15 aastaselt ja see aeti kõik kasvuprobleemiks, et sai arstide vahelt käidud ja peaaegu mindi ka kaameraga sisse aga jäi asi sinna paika ja mingil hetkel otsest tüli ei teinud aga vahepeal on tunda. Ja praegu ma ei teagi, miks põlvedele hakkas. Raskus on nagu kerge ja ma jõuaks palju enam ja just põlvede pärast ei saa. Ilmselt mingi teise nurgaga tegema või mingi asenduse leidma. Ja kükist ja jõutõmbest ka nii palju lisan, et nii häbiväärselt väiksed raskused on selja pärast, et kuna oli tõsine trauma ikka ja oht on ikkagi koguaeg üleval siis sellepärast teen tasa ja targu, et ei hakkagi pressima rohkem peale, vaid vaikselt seljalihaseid arendan. Käin aeg-ajalt kiropraktiku juures ja seljaga ka tõesti palju arstide juures käidud. Arstide juures ma olen üldse palju käinud. Väga palju ka tasulistes ja mu toimikud on päris paksud aga nüüd viimastel aastatel olen aru saanud, et igaüks saadabki uue juurde, uus ütleb jälle, et see pole tema ala ja saadab järgmise juurde ja nii see käib kuni lõpuks olen esimese juures ja ma ei jaksa enam ja kui ma just suremas pole siis ma püüan neid natuke vältida pigem. Mul on millegi pärast imelik organism, et korra on vereproovi näidud ühed ja nädal hiljem täiesti teised. Endal enesetunne super. Lõpuks teeb haigeks pigem see arstide juures käimine. =) Ja venituste kohta küsisid ka, et neid teen tõesti regulaarselt ja korralikult. See on selline "must do" värk. Nagu mainisin siis suveks ka spagaat uuesti plaanis ja ka muidu olen üsna "elastne" ja venitus on igapäevane põhimõtteliselt.
