desade

Paksust peenikeseks on pikem teem kui peenikesest paksust. vähemalt minu puhul see nii olnud. 2011 a kaal 120 kg pikkus 170 cm. Praegu kaal 78 kg ja seatud eesmärgini - normaalkaal, pole ikka veel jõudnud. Lisaks tean nüüd väga hästi, mis tähendab kui nahk ei tõmba enam tagasi. Niiet selle kaalulangusega on kaasnenud veel muid tüsistusi. Peegelpilt pole üldse see mida näha tahaks ja ega teistelegi ennast väga näidata ei julge (inetud kommentaarid vastassoo poolt on enesekindluse kõikuma löönud), seega ära kiirusta kaalu langetamisel, võta aega ja lase kehal uute mõõtudega kohaneda. Kui juba soov ja tahtmine on, siis tuleb tegutsema asuda. Loodan, et sul nö tüsistusi ei teki ja saad oma kauni figuuri taastatud. Edu igaljuhul!

Ma olen lihtsalt valmis proovima. Kui see tõesti täielik jama siis pikemas perspektiivis ma seda ei jätka. Ja nõu küsingi just sellepärast, et ise ei tea enam kuidas asjale läheneda. Ilmselge on see, et midagi peab muutma aga kui viia toidu kogust veel väiksemaks järgneb nälgimine ja see pole minu meelest kuigi meeldiv viis kaalu langetada, pealegi kaasneb nälgimisega ka kaalulangus lihasmassi arvelt ja seda ma ka ei taha. Seega ongi vaja abi, et viia kooskõlla 2 toidukorda päevas ja treeningud, et kaal enam ei püsiks vaid jälle langema hakkaks ja seda rasva mitte lihaste arvelt. Sest hetkel totaalne seisak ja see ei vii eesmärgile grammigi lähemale.

Hahahaa.. tulid üllatama muideks ma saia ei söögi aga see selleks. Kuna ma polegi eriline teadlane siis küsin nõu targematelt ja asjaga rohkem kokku puutunud inimestelt.

Ma saan aru, et see ei ole seotud veregrupiga aga lihtsalt need analüüsid mis talle tehti tõid välja tema toidutalumatused. Seega ta oli oma keha koormanud ainetega mis talle üleüldse ei sobi, sest lihtsalt ei olnud sellest varasemalt teadlik. Mina pole endale seda vereanalüüsi teinud, nende dieet on suhteliselt äärmuslik ja ma ei pea seda eriti tervislikuks olen omal käel palju tervislikumalt alla võtnud aga miks mulle tundub asjalik on isiklik kogemus. Süsivesikuid ja valke koos süües, tekitab see mul raskustunde ning seedehäired. Teatud ained lihtsalt ei sobi kokku hoolimata sellest, et on maitsev. Arvestades, et kõik toitained sisaldavad ju mingil määral kõiki makrosid siis täiesti lahku neid nagunii lüüa pole võimalik aga usun, et selline lähenemine aitab viia toidukorra kaloraaži madalamaks ning köögiviljad on teadagi tervislikum valik kui sai v kartul ja usun, et lihtsam on seedida salatit kartuliga v salatit lihaga kui liha ja kartulit koos.

Täpsustan, et tegemist ei olnud lihtsalt veregrupist lähtuva menüüga, vaid konkreetselt tema vereanalüüside põhjal sobivate toitudega. Veregrupi dieeti ma ei pea väga usaldusväärseks sest see on üldistav, lähtudes siiski konkreetsest indiviidist võib asjal jumet olla. Nt tuvastati tal laktoositalumatus, millest ta teadlik ei olnud, seega piimatooted talle ei sobigi, samuti ei söö ta gluteeni sisaldavaid tooteid. Loomulikult ei saa ma lähtuda konkreetselt kellegi teise menüüst. Aga need toitumisnõuanded tunduvad mulle asjalikud just selle lahustoitumise põhimõttest lähtuvalt. Kui ei toimi v mulle ei sobi siis proovin jälle mingit muud lähenemist asjale. Igaljuhul katki seda võitlust ma ei jäta enne kui tulemus käes. Võimalik, et olen ka liiga suure eesmärgi püstitanud ja organism pole veel päris taastunud suurest kaalukaotusest aga üritan ikka edasi.

Proovida ju ikka võib. Mul tuttav tegi veredieedi läbi ja see lähtus enamvähem samadest põhimõtetest. Ja tulemus - 50 kg. Seega päris rumalaks ma seda ei liigitaks.

Mis ma siis ette võtan? Esiteks - püüan järgida lahustoitumise põhimõtet ehk püüan eraldi toidukordadeks liigitada süsivesikud, valgud ja rasvad. Püüan seda tehes lähtuda Dr A.Levini lahustoitumise tõdedest. Teiseks: söömasööstud kontrolli alla - teadvustan endale millest need tekivad ja püüan väga suure näljatunde korral süüa midagi väikest ja kerget, mitte toppida kurguni täis. Kolmandaks: rohkem liikumist - liikumine on alati hea ja hommikune trenn vähendab minul söögiisu. Seega, proovin uuesti oma toitumist täielikult muuta ja loodan, et see annab loodetud tulemuse. Kaunist sügist..

Tänud kõigile, kes sõna võtsid. Soovitatud saidid vaatasin üle. Kindlasti saan siit sealt midagi kombineerida. Samuti käin uuesti oma kilpnäärme näite kontrollimas, võibolla ongi ohjeldamatud söömasööstud kuidagi seotud sellega, et vaja korrigeerida L-thyroxini doosi. Lisan veel, et kirjeldatud kaloraaž 1400-1600 kcal ei ole võetud kõhutunde järgi, kaalun toitu ja arvutan söödavate kalorite hulka. Diivanil lösutaja ma ka ei ole. Käin rattaga tööl, koeraga jalutamas ning kui ilm lubab rulluisutan. Talvehooajal olen jõusaalis. Ühesõnaga ütleksin, et keskmiselt aktiivne naisterahvas. Ainukesed korrad kus ma ei loe kaloraaži ja söön kõike mida kätte saan on söömasööstude ajal. (muideks olen avastanud, et need sööstud tihedalt seotud ka naistevärgiga) 2 nädalat varem hakkab näljatunne aga 2 nädalat on piisavalt pikk aeg, et endale jälle kahju tekitada. Püüan nüüd lähtuda oma probleemidest toitumisel veel rohkem ja ikka jätkata oma võitlust tervema ja ilusama mina nimel. Kui kellelgi veel soovitusi või head lugemist pakkuda, siis need ikka teretulnud. Veelkord tänud kõigile.

Tänud FitMan - ma ei olnud seda veel lugenud ja täitsa huviga proovin artiklis nimetatud toitained täiesti elimineerida. Peab aind välja mõtlema mida siis sööma hakata kui piimatooted ja soja ka ära langevad igaljuhul proovin! To MaPo - tekkis lihtsalt mõte, et äkki on mingid toidulisandid vms mis aitaks vähendada söögiisu ja toitumisnõustajat mõtlesingi selle eesmärgiga, et koostada mingi plaan konkreetse kaloraaži ja toiduainetega mis ehk mulle paremini sobivad. Muidu jah tean milles probleem aga eks ongi vist mingist punktist allapoole üha raskem liikuda sellel kaalu ja tervise trepil. Ega see kaalunumber kõige määravam polegi, lihtsalt ei taha midagi liigset kusagilt üle püksiääre punnitama. Terves kehas terve vaim

Püüan kaloraaži hoida 1400-1600 kcal. Toitainete osas olen tugevalt vähendanud süsivesikuid ning rasvu, seega põhiline osa on valgud. Valgu allikatena tarbin kana, tuunikala, sojat, ka piimatooteid (magustamata rasvatu kohupiim). Püüan tarbida ka rohkelt vett (tavaline gaseerimata joogivesi).

Tere, kuna tunnen, et olen ennast ummikusse ajanud, siis vajan abi, et jälle järje peale saada. Olen 30 a naisterahvas. Aastal 2009 kaalusin 120 kg, pikkust on 170 cm - seega olin tugevalt ülekaaluline. Samal aastal diagnoositi mul ka kilpnäärme alatalitus, mida olen sellest ajast ravimitega kompenseerinud. 2011 aasta lõpus tundsin, et ei jõua enam sellisena ringi käia ning avastasin enda jaoks spordi. Samal ajal hakkasin ka jälgima mida suhu pistan. Selle tulemusena suutsin 2013 aasta alguseks viia kaalunumbri 78 kg peale. Paraku pole minu kaalulangus enam jätkunud. Olen ka praegusel hetkel enamvähem samas kaalus (kaal kõigub 77-81 kg). Kuid see, et olen suutnud kaalu hoida on samuti saavutus. Tean ka enda kitsaskohti, milleks põhiliselt on toidukordade vähesus ja tulenevalt sellest suured toidukogused. Minu töö ei võimalda mul paraku toituda 5 korda päevas, seega söön enamasti 1-2 korda päevas (lõuna/õhtu) aga tarbitav toidu kogus ületab vajaduse. Trenni teen ikka, 3-5 korda nädalas, jalutamas käin iga päev kui ilm seda võimaldab. Tulles nüüd minu mure juurde: tean, et olen pika tee juba maha käinud ja suuremast osast ülekaalust vabanenud aga siiski on veel lisakilod, millest sooviksin lahti saada. Eesmärgiks oleks jõuda 65 kg-ni, mis peaks olema minu pikkuse juures normaalkaal. Toitumisel eelistan salateid, hapukoore olen ammu asendanud maitsestamata jogurtiga ning sea ja veiseliha ei söö (lihtsalt ei maitse). Püüan jälgida tarbitava toidu kaloraaži ning jälgin endiselt, mida suhu pistan. Mure ongi selles, et ma ei ole suuteline omal käel enam viimaseid samme astuma. Nii kui suudan trenni ja toiduga langetada kaalu 76 kg peale, tekivad mul söömasööstud, millele järgneb korralik toidupohmakas. Kõlab uskumatult aga sel ajal ma ei suuda ennast pidurdada (ometi olen ju 40 kg alla saanud ja enesevalitsemine ja tahe on olemas). Siiani ongi minu parim saavutus 76 kg. Olen mõelnud personaaltreenerile, et lasen endale koostada trenni ja toidukava, kuid enamus toidukavasid ei lähtu minu söömisvõimalustest vaid lähtuvad tihedast toitumisest, et veresuhkur stabiilsena hoida. Ühesõnaga olen nõutu. Kaal ei lange, toituda tihedamini ei ole mul võimalik ja kuidas oma eesmärgini jõuda enam ei tea. Palun abi, sest endiselt ei tunne ennast oma kehas hästi ning ülekaal on tekitanud piinlikkust mis hakkab kõigutama mu enesekindlust. Loodan, et ehk oskab keegi nõu anda või soovitada mõnda head toitumisnõustajat. Läheb aega nii palju kui läheb aga olen otsustanud eesmärgini jõuda. Tervislikuma ja kergema mina nimel tänud juba ette ära! K.

Pidasin pigem oma moto mõtet silmas.. aga kutsealuste seas ka super heas vormis isendeid, eks see ole igaühe enda teha, pealegi pidi ümmargune ka vorm olema

Täiesti nõus.. inimloomusel on piirid aga nendeni jõuda vist võimatu..

Ülekaal on kerge tulema, kui pole midagi tarka ette võtta ja mott täiesti maas --- söömine ju meeldiv ajaviide, ainuke tegevus mis toidab Tean seda omast käest, sest olin samuti hädas suure ülekaaluga. Esimese asjana ütlen kohe, et kiireid tulemusi ei tasu loota.. ise langetasin kaalu 40 kg ja seda 3 aasta jooksul. Toitumis- ja trennikava on kindlasti suurepärane lahendus, kuigi ise seda varianti ei kasutanud. Minu puhul aitab kalorite arvutamine. Kaloridefitsiit on ju võtmesõnaks ehk siis tuleb kulutada rohkem kui tarbida, loomulikult ei tasu unustada baasainevahetust ehk siis minimaalset kalorite kogust mis meid elus hoiab enesedistsipliin ja tahtejõud on ka olulised, kuigi kui hakkad tulemusi nägema/tundma tekib motivatsioon iseenesest! mina oma elu enam ilma trenni ja normaalse toitumiseta ette ei kujuta kuigi Oma eesmärgini kaalunumbris/välimuses ma siiski veel jõudnud ei ole, kuid tasa ja targu on tervise seisukohalt minu arvates parim lahendus Suure ülekaalu puhul soovitan kindlasti targematega nõu pidada, sest kergesti võib endale liiga teha, jooksma minna alguses ei soovita! Ise sain ka oma trennigurult õpetust, et suure hurraaga oma põlvi mitte ära koormata. Suurepärane oleks kui leiad mõne sõbra, kellega koos trenni teha, siis on väike sunnimoment ka taga Ja lõpuks minu moto : Kui sa tunned, et enam ei jõua, siis jõuad vähemalt sama palju veel Edu ja jaksu, kergem elu on pingutust väärt!