paadikapten

Mul põlved naksuvad juba teismeeast saati. Ilmselt seetõttu, et teismeeas meeldis mul peale koolitunde teha linnas mitmetunniseid jalutuskäike. Perearst ei ütle midagi asjalikku, lajatab vaid, et "see on täiesti normaalne, paljudel inimestel ju liigesed naksuvad". Valusid on olnud harva ja sedagi vaid siis, kui olen rattasõiduga veidi üle pingutanud.

Umbes 10 aastat tagasi sõitsin rattaga liinibussile küljelt sisse. Õnneks piirdus asi vaid peahaavade õmblemisega. Paar nädalat oli koolis jumala tuus ringi käia, kõik imetlesid mu briljantroheliseplekilist "kaalikat". Juba aastaid käin vaikselt ka LARPi seltskondades pehmete relvaimitatsioonidega vehkimas. Sealt sain paar aastat tagasi vasakusse randmesse luumurru. Lihtsalt ma olin liiga väsinud ja kui ma väsinuna edasi tegutsen, siis ma unustan ennast, hakates lollusi tegema. Mingi kiuksu ajel blokkisin vastase löögi vasaku käega (ilmselt unustasin, et mul polnud tol hetkel kilpi käes, lisaks lajatasin käe veel omapoolse jõuga vastase relvale vastu) ja oligi väikese sõrme taga asuv pisike luu sodi (põikmurd). 10 päeva lippasin sellise käega ringi, siis läksin perearstile, kes peale röntgenit mu kohe EMOsse saatis. Seal öeldi, et "noh, veidi liiga hilja, aga paneme viisakusest kipsi peale". Vist kuu aega tuli kipsi kanda ja vasaku käe väike sõrm enam päris sirgu ei lähe. Täna hakkasin ühe tuttavaga maadlema vaatamata enda olematule ettevalmistusele. Kukkusin parema õla peale ja nüüd õlg valutab. Vähemalt liigub see vabalt, ei ragise, valu ei ole väljakannatamatu jne, seega loodan, et asi piirdus vaid põrutusega. Kämblaluumurrust karmimaid lakse olen seni suutnud vältida.

On juba mõnda aega mõte hakata mingit trenni tegema. Seni on mind takistanud see "ei viitsi"-tüüpi kiuks. Aga kui ma peaksin sellest kiusksut üle saama, siis mida soovitaksite? Olen meesterahvas, sündinud 1982, pikkust umbes 180 cm ja kaalu 60 kilo. See kaal on püsinud kogu aeg, arstid minu seest seni roomajaid ja sõralisi pole leidnud:) Kunagi tegelesin päris mitmete aladega - sõitsin rattaga, suusatasin, käisin SAK-s aerutamistrennis, sekka ka veidi jõusaali sealsamas SAK-s (kus mulle eriti meeldis tirida sõudeergomeetrit) ja mõõgavõitlust (enamasti LARPi-puntides pehmete imitatsioonidega, hästi natuke ka taaskehastajate seas terasrelvadega), aga ma ei võtnud neid alasid tõsise treeninguna. Lasin "lõdva randmega", otsides muid naudinguid, nagu näiteks looduse imetlemine Emajõel süstaga kruiisides, jõe ääres suusatades ja vaikselt rattaga ringi tiksudes. Kodus ei treeninud ma üldse. Tookord sai joosta kah ja üldiselt üle 3 km ma joosta ei suutnud. Samas seda jooksu oli piisavalt, et tulemusi näha - alguses oli ka 2 km paras katsumus. Vahel harva käisin ka uisutamas. Suusatades ma üldiselt alla 5 km ei teinud, lemmikring oli mul Dendropargist Vorbuseni ja tagasi (kui rada seda võimaldas) ning seda paar korda nädalas. Kuid sellegi püüdsin ma läbida lõdva jalaga. Mingist hetkest osa aladest suri välja, näiteks ei viitsinud ma enam sõudebaasis käia ja suusatada. Jäi aga rattasõit, millega ma tegelen aastaringi - sõidan ka talvel, linnas ajan pea kõik oma asjad jalgrattaga (linnaliinibussi kasutan ehk korra aastas), vahel käin ka matkamas, kuid ma ei sõida nii, et higistama hakkaksin. Vahel sõidan linnas ka oma tõukerattaga. Matkadel suudan 40 km kahe tunniga sõita, 100 km peale läheb juba 7-8 h. Mida üldse arvate? Kas võtta siit mõni algajate kava, minna mõne treeneri jutule või on veel mõtteid? Võistlused ja kõrged tulemused mind ei huvita. Vähemalt esialgu on mõttes lihtsalt oma üldist seisundit veidi parandada. Kuid kõigepealt tuleb likvideerida see "ma-ei-viitsi"-kiiks. Selle osas pole surelikud siiani osanud mind aidata ja ilmselt tuleb mul lahendus ise leida. No saab näha. Muidu asjad tunduvad ju lihtsad, kodus tegemisekski on ilge posu harjutusi, mis ei nõua mingit riistvara.