salasilm

Minu arvates funktsioon>väljanägemine. Ehk tegelikult kõik kes tahavad head väljanägemist võiksid esimeses järjekorras treenida kas jõutõstmist, klassikalist tõstmist, poksi, maadlust, riistvõimlemist vms. Nende trennide kõrvalproduktina tuleb ka (spordiala spetsiifilist liiki) jõud ja jõud tähendab igal juhul head väljanägemist. Mul on natuke kahju, et tänapäeva raskejõustikus on sisenemistaseme (harrastajate) spordiks "kulturism". Miks nii vähesed teevad maadlust või klassikalist tõstmist harrastaja tasemel? Ja riistvõimlemine, kas seda eestis üldse treenida saab? Lihtsalt rannas poosetamiseks lihas ümaraks kasvatada ... see on selline kahtlase maiguga tegevus.

Mõni võibolla annaks ka tasuta nõu, aga siis on kindlasti vaja sinu kohta rohkem teada. Kas sa saad palun vastata neile küsimustele: 1) Mis su enda arvates on või olid põhilised vead su senise elustiili juures, et see tagumikku kasvamine on juhtunud? 2) Mida sa oled teinud, et olukorda muuta? 3) Mitu cm on rinna, kõhu (naba juurest) ja tagumiku (puusade) ümbermõõt?

Ma mõtlen, et närvi pitsumine või diski prolaps annaks tunda ka muul ajal kui kõhulihase trenni tehes. Inimene ei räägi ühestki selja traumast ka. Antud juhul ta vehib kõhtu treenida kümnel erineval moel ja peegel-lihased (selja sirutaja, mis peeglist paraku ei paista) on jäetud unarusse. Selg väsib, lihased ei paku vajalikku tuge enam ja kuskil miski hakkab valutama. Selline seljavalu on tavaline asi, tuttav umbes 90% inimestest, diski prolaps on selle kõrval ikkagi väga harvadel juhutudel seljavalu põhjustaja. Kui inimesel on bmi nagu tal on ja sealjuures ikkagi veel murettekitaval määral pekk ka kuskil, siis see selg liiga tugev olla ei saa. Sellises olukorras tavalisi istessetõuse tehes on seljavalu pigem ootuspärane asi ja võiks eeldaad, et me teemaalgataja on tegelikult terve. Ma soovitasin seepärast ka selja treenimist (kahjuks back extensione eriti kodus teha ei saa) ja vähendada kõhu harjutusi. Muidugi, mul pole ühtki diplomit sellest valdkonnast, lihtsalt lugemus ja isiklik kogemus Pilatese ja jooga treeningutest.

Minul tekivad sellised mõtted. Sinu pikkuse ja kaalu juures pole mõtet kaalu rohkem üldse alandada vaid pigem tõsta lihaste kasvatamise arvel, et kehal oleks ka mingi jõud, toonus ja figuur. Enamus - 2/3 - inimese lihastest paikneb alakehas ja seljas, sinna peadki oma tähelepanu suunama. Alaselg hakkab valutama, järelikult on selg ja seljasirutaja nõrk. Seljaga on sul olulisem midagi ette võtta, kui kõhuga, otsi omale parem mingi selja rutiin. Ziljon kordust kõhulihaseid erinevat moodi ei anna kähku sixpacki ega põleta kuigi palju kaloreid ega vabasta kõhupekist. Pigem tee kõhule ainult kahte harjutust, pikema perioodi (3 kuud ja enam) jooksul, üks neist harjutustest võiks olla plank ja teine bicycle crunches. Iganädalaselt tuleks lisada plangule kestvust ja bicycle crunches'ele kordusi.

Kui sa täna palgatööle läheksid, ega keegi ei tee sinuga sunniviisilist lepingut järgmiseks 5-ks aastaks. Võid ära tulla kasvõi ühe kuu pärast (katseajal ongi lihtsam ära tulla - peab ainult 1 nädala ette teatama). Keegi ei keela kellast-kellani töö kõrvalt veel omi asju ajada. Kui liiga palju tööaega varastad siis on sul kaotada see, et sind lastakse lahti - aga sinu olukorras pole see ju kaotus. Väga paljud inimesed Eestis elavad nii, et neil on palgatöö ja siis lisaks mingid omad projektid-sutsakad-haltuuraotsad. Kui need omad projektid toovad nii hästi sisse, et kellast kellani töö hakkab "päris tööd" segama, siis pakitakse asjad. Ega ei pea töölt lahkudes ootama alati ka 1 kuu nagu seadus ette näeb - minu tuttavate hulgas on olnud mitmeid päevapealt äraminekuid ja ausalt öeldes, need kes on lahkumisavalduse esitanud ja ootavad selle 1 kuu täis tiksumist mõjuvad ülejäänud kaadri moraalile väga halvasti.

Pole mingit mõtet karta konkurentsi. No kas see on siis häbiasi, jääda mingil võistlusel teiseks või siis näiteks neljandaks? Ei ole ju, ikka parem kui lihtsalt kiibitsemine.

Ma mõtlen, et kui neid 1x maxe testiti püramiidina raskustes üles minnes ilma erilise pausita korduste vahel, siis peaks puhanud kehaga soojenduse järel kohe maxi kangile lükates ja veidi adrenaliini üles boostides mõnes harjutuses äkki selle +10% ilma igasuguse trennitagi ära tegema. Rinnalt surumises 10% üles minna on vast kõige keerulisem (aga kui jõusaal on uus asi, ei tohiks see probleem olla). Ühe korduse maksimumi suurendamiseks tuleks treenida submaksimaalsete raskustega, ehk jah tõepoolest see kava peaks olema mingi 3x5 või 5x5 tüüpi asi. Rippetoe "Starting Strength" on kohe kindlasti hea - olen seda isegi teinud. Ma arvan, et teegi seda + lisa (viimaseks harjutuseks) need neli: A-päeva trennile biitsa tõsted, lõuatõmbed ja B-päeva (rinnalt surumise päeva) trennile ploki surumine ja rööbaspuudel surumine. Sellist trenni tehes on kindlasti vaja korralikult süüa. Kui viletsalt sööd või puhkad, siis järgmisel päeval on see trennis kohe tunda. Rippetoe meelest pole mõtet treenida surumist kaldpinnal ja siis hantlitega. Surumine selili kangiga + surumine püsti kangiga peaks olema algajale täiesti piisav.

Ma soovitaks ka igaks juhuks mõne teise asjatundja arvamuse kõrvale muretseda. Isiklikult mul on väga kurvad kogemused EMO kirurgi liigse usaldamisega.

Võiksid kaaluda ka kükist üles hüppeid ja selliseid küki variatsioone, mis rõhuvad rohkem ühele jalale korraga (heal lapsel mitu nime: hack-kükk, split squat, lunge squat, side split squat, kossack squat). Kõikidel küki variatsioonidel on hingamine ja kõik muu sama, kui kangiga kükkides.

Aga võta parim mõlemast maailmast ja teegi 50:50 - 2x nädalas hiit ja 2x ühtlase aeglase pulsiga trenn.

30 kükki seerias - mis eesmärki see täidab? Ümarate tuharate saavutamiseks võiks neid kükke seerias olla nii 5-15. Ja aeroobse trennina võib teha ka midagi huvitavamat kui kükke... Kangiga küki juures peaks minuarust hingama umbes järgmiselt: püstiasendis hingad sügavalt sisse, pingutad kõhulihased (kui kasutad vööd siis surud kõhu vastu vööd), pingutad kegeli (junni poolitamise) lihased, ja siis laskud hinge kinni hoidas võrdlemisi kiiresti kükki ning tõused üles. Välja hingad ja lihased lõdvestad siis kui oled uuesti kas täiesti püsti või vähemalt mingi 75% ulatuses püsti. Seistes võid teha paar hingetõmmet ja siis uuesti. Kui kükkimine ilma raskuseta ajab hingeldama, siis vast rapsid liiga kiiresti ja sel juhul võib tehnikas muidki asju tuksis olla, kui hingamine.

Ma soovitan proovida Grip geeli . Põhimõtteliselt on see ka magneesium - kallim kui traditsiooniline pulber, aga samas (minuarust) mugavamal kujul. Kulub teda ühe trenni peale 1-2 hernetera suurust pallikest. Hoiab peopesad higistamisest vabad, need ei hakka kangil libisema ja haare säilub tugevana. Kindad mõjuvad sarnaselt magneesiumiga, kuna imavad higi endasse. Aga higist läbi imbunud kindad on rõvedad ja siis ikkagi jääb see käekotiga sobitamise probleem.

Need kaks harjutust mõjuvadki just sinna samusesse kohta ja positiivselt. Pepu ümbermõõtu ju nimetataksegi "puusaümbermõõduks".

Tund aega rattasõitu iga päev on mitmes mõttes kasulik tegevus ja üpris mõistliku kestvusega ka. Sinu pikkuse ja kehakaalu juures pole üldse mõtet mainidagi midagi rasvast või rasvapõletuse tsoonidest. Aga su jutu tagant paistavad kaalu langetamise kõrvad ikkagi. Pelgalt kaalunumbrist ning selle langetamisest tuleb lähtuda rasvunud inimestel. Ülejäänud võiksid lisaks kaalule arvesse võtma ka peegelpilti ja ümbermõõte. Kuivõrd lihas ja pekk on erineva paiknevuse, konsistentsi ja olekuga ollused. Ma ei saa su eesmärgist aru. Ehk soovid lihaselisemat taljepiirkonda ja suuremat puusaümbermõõtu? Sellisel juhul on "kangiga kükk" ja "sirgete jalgadega jõutõmme" sinu sõbrad jõusaalis. Kui pilt avataril on sinust endast, siis peaksid kindlasti kükke tegema . 5 lbs = ~2,2kg

Jõusaalimasinatel on tihtipeale mõned võllid ka tsentrist väljas või rattad muutuva raadiusega, see lisab veelgi keerukust asjale. Seega "kilo" raskus ei sõltu ainuüksi tali ülekandest vaid tänu masinatesse sisse ehitatud asümmetriale muutub ka liigutuse käigus. Asja eesmärk ilmselt on modelleerida "naturaalsemat" liigutust, sest ega ka vabade raskustega tehes pole jõuvektorid alati konstantsed. Mida lihtsakoelisemaid ja mida vähem erinevaid vahendeid su kava vajab, seda suurem on tõenäosus, et sa suvalises jõusaalis hakkama saad. Aga samas ei pruugi olla igas saalis ka kükipuuri (olen sellist saali kohanud) või siis jälle pole kang 20 kg (olen ka kohanud). Kui mõnes saalis surumise rekordid lihtsamad on tulema kui teises, tasub kaal riietusruumist saali tassida ja (saali administraatori kiginast hoolimata) kang ja kettad üle kaaluda.

Arvatavasti käisid Salvesti põnnihommiku seansil. Sinna ilma imikuta vist ei tasu minna jah.

priibe kas sa päriselt ei saa naljast aru või lihtsalt mängid lolli?

Meil oli siin selline teema "Kuidas saada jalgu peenemaks". Teemaalgataja, sul pole mingit mõtet oma jalgade pärast muretseda. Mida iganes sa täna oma jalgadega ette ei võtaks, on hiljemalt gümnaasiumi lõpus sul hoopis teised mured ja prioriteedid. Su probleem laheneb seega mõne aasta jooksul iseenesest. Sinu olukorras ma muretseks jalgade asemel hoopis selle pärast, kuidas ma saan hakkama keka tunnis järgmisel õppeaastal. Võibolla alustaks juba täna jooksu, lõuatõmmete ja kätekõverduste trenniga. Nelja nädalaga peaks sinu vanuses näiteks arenema 0 lõuatõmbest 1 tõmbeni kohe kindlasti. Kas sa teed mingit trenni üleüldse?

Mina saan aru, et kummid ennekõike illustreerivad hüpatavat kaugust ja selle paranemist. Need ei ole osa harjutusest. PS. Ma olen üsna veendunud, et pikad istumise sessioonid (8+ tundi päevas, ja nii aastate kaupa) vigastavad inimest.

Teemaalgataja ilmselt pidas silmas 1.tüüpi diabeedihaiget ja "insuliini" all insuliinisüste. A'la võtta trenni kaasa insuliiniga süstal, glükomeeter ja glükoosiga shake... ja et mis siis edasi.

"...olen selline kellel tuleb lihasekasvatamine väga vaevaliselt..." Kõlab ülimalt loogiliselt nende fraaside valguses: "...Mul on suht paindumatu päevakava.." "...oma rasvavarud..." "...Ei meeldi täiskõhutundega saalis rapsida..." "...Mul pole viitsimist hakata peale jooksu ja enne jõusaali hommikul putru keetma..." Kui sa tahad samaaegselt nii mugavat äraelamist, hommikul kaua magamist kui ka head keha, kuid endal jääb pühendumusest ja viitsimisest ja kompromissivalmidusest puudu, siis on kõige sobilikum palgata personaaltreener, kes mõtleb kõik läbi ja sobitab kõik trennid ja söögid ja sheigid täpselt sinna, kuhu vaja.

Selle "Fat Head" dokumentaali kohta oleks mul mitu asja öelda. Ma ei tea, mida sa täpselt silmas pidasid kui sa selle siia postitasid. Ja ma ei viitsinud teda täiesti läbi vaadata, aga ikkagi: 1. "Supersize Me" filmiti veebruaris 2003. Avalikkusele näidati 2004. "Supersize" menüü variant oli McDonaldsis kasutusel samuti kuni 2004, suuresti tänu sellele filmile koristati ta ära. Ja samuti tänu "supersize me" filmile hakati laiemalt avaldama ka toitude kalorsust ja toiteväärtust. Supersize Me koos McDonaldsi reaktsiooniga tõstis tohutult ka inimeste teadlikkust asjast. "Fat Head" filmiti 2008 või 2009, mis tähendab, et aastaid hiljem juba hoopis teises ja tervislikumas keskkonnas. 2. See vana seal imestab, et "kas mina olen siis obese?" Ma ei saa aru, kas see on nali, aga ta ju ongi obese. Tõepoolest ta ei näe nii õudne välja kui need 150-kilosed keda ta kaameraga jälitas, aga tema ilmselt šariaadi reeglitele vastavate kehavorme mitte paljastavate rõivaste alt võib õllekat ja sangasid kergelt aimata, eriti kui ta on vähegi liibuvama t-särgi väel ja unustab poseerida (näiteks: istub arsti juures). Lõualott on tal ikka ka. Lisaks, visuaalne mulje pole kõige olulisem, rasvumine polegi ilu vaid terviseprobleem. Ilu on vaieldav mõiste. 3. Tüüp proovib toiduainetööstuse osalust inimeste paksuks tegemisel naeruvääristada: keegi ei sunni inimest sööma ega võtma suuremat portsu. Muidugi ei sunnita. Tänapäeval inimesi meelitatakse, ja selles oldakse väga osavad. Osavuse tõestuseks on ülekaalulisuse epideemilisus heaoluriikides. Inimeste sööma meelitamise kohta on vändanud dokumentaali BBC ja selle nimi on "The Men Who Made Us Fat", leitav vimeo'st (vist) Robert Noole kanalist ja ka torrentist. McDonaldsi "supersize" menüü on üks näide inimeste sööma meelitamisest-kutsumisest, iga kassiir küsis aastal 2003 su käest iga kord, "do you want supersize" ja muud taolist. 2009 seda enam ei juhtunud tõepoolest.

Light-tooteid soovitab sulle endiselt ka su perearst ja kardioloog. Kui toitumisnõustaja ja kardioloogi soovitused on risti vastupidised, kumba "patsient" kuulab? Paraku see on nii, et kui miski on poes müügil (nt kalapulgad), siis ametlikult ei saa keegi öelda, et see ei sobi süüa. Toiduainetööstuse liidu esinaine pr. Potisepp paneb su paika kohe. Ega sel kartuli valmistamise viisil nüüd niiväga suurt vahet polegi, nojah keetmine on üldjuhul parem kui praadimine või fritüür, aga kui suur vahe seal siis on. Kaduma läinud vitamiine saad toorest toidust ka, kui salat su menüüsse kuulub. Kui 2/3 ameerika rahvast on ülekaalus, siis see on masside probleem. Et kõiki neid kümneid ja sadu miljoneid inimesi õigele teele juhatada 1:1 toitumisnõustamise vormis, peaks neid toitumisnõustajaid olema niisama palju, kui juuksureid või kiirtoidurestoranide müüjaid, ja nad peaksid tegema samasugust liinitööd. Telereklaamis pannakse tühje kaloreid sisaldavale toidule 1 (väidetavalt) tervislik lisand, siis kuulutatakse see toit tervislikuks. Selline asi peaks seadusega keelatud olema kui inimeste petmine. (Näide: Milky Way on tehtud piimast; Cheerios sisaldab ehtsat mett; Tere kohukesed on tehtud /öelda paatosega/ ehtsast eestimaa piimast; meie f.king mõttetule suhkrujoogile on lisatud mingit mõttetut sünteetilist vitamiini). Sellistest kanalitest inimesed saavadki oma teadmisi "tervisliku toitumise" kohta. Keegi võiks vastukaaluks teha teisi reklaame, mis mõistlikumaid ja tervislikke alternatiive tutvustavad. Eestis peaks see vist olema Haigekassa, kelle eesmärkidesse kuulub ka ennetustöö, mida nad aga ei tee rohkem kui rahastavad voldikute trükki perearstikabineti eesruumi tarbeks (aga kui inimene on sellesse ruumi jõudnud, on juba hilja ennetusega alustada). Riik teeb ennetuskampaaniaid suguhaiguste, rongiõnnetuste ja purjus peaga ujuma mineku osas ja igas kodus on nüüd laes suitsuandur kui meeldetuletus tule ohtlikkusest, aga tervislikke eluviise ja tervislikku otiduvalikut siiani veel üleliia palju ei propageerita. Näiteks: "janu tapab kraanivesi", "seljavalude korral proovi geeli asemel teinekord pilatest, joogat või vesivõimlemist, probleemi kestma jäämisel konsulteeri füsioterapeudiga", "kroonilise kõhukinnisuse korral ära torma apteeki seda eelmises reklaamis reklaamitud jura ostma, vaid pigem kontrolli kas sa jood piisavalt vett, sööd igapäevaselt värsket salatit ja liigutad ennast", "ära ole topis ega diivanipadi, liiguta ennast, raisk", "iga päev ei tasu õlut juua", "kui sa oled paks siis ära söö-joo-näri põhiosas ainult süsivesikuid sisaldavalt toite". Minu üks nooruke sugulane on selline, et sööb hommikusöögiks ainult kohukest ja kui laps on üksi kodus ning külmkapis pulgajäätist pole, siis "tal polnud midagi süüa". Selliste laste vanematega nende lapsekasvatusmeetodite osas vaielda pole mõtet. Masside õpetamisest nii palju, et tänapäeva generatsioonil on põhikooli 3. astmes e. 7-9 klassis mingil aastal 2x nädalas "Inimeseõpetus" kus õpetatakse tervislikku toitumist ja tervislikke eluviise vägagi normaalses vormis. Põhikool on meil kohustuslik. Aga kuna ilmselt see koolis õpetatav erineb selleks ajaks nii üüratult selle iseteadva teismelise igapäevast (kes enam ema kutsumise peale sööma ei tule ja kes on oma ema "õpetanud" tegema talle "sobivaid" sööke ja kel on taskuraha käia ostmas seda mida roomaja tema ajus iganes ihaldab) , siis ta ei seosta seda tegeliku elu või vajadusega. Teiseks, see Inimeseõpetus on lebo tund ja keegi ei võta seda tõsiselt, eriti sellises vanuses kus terviseprobleemid pole veel mingi teema (ongi hea kui saab koolist koju jääda). Ja siis napilt gümnaasiumisse jõudnud kutid ei mäleta kaks aastat tagasi õpitust enam mitte mõhkugi. Midagi peaks selle "Inimeseõpetusega" ette võtma. Aga nüüd ma hakkan mõtlema, et mis mõtet on nii sileda aju korral toitumisnõustajalgi eriliselt pingutada... söö juku juustu ja ei midagi muud on võibolla ainuke toimiv ja arusaadav sõnum. (vabandan ette ja taha nende juku juustu sisaldavate toitumiskavadega inimeste ees, kelle kohta see ei kehti). Inimesed võtavad omale toitumiskavade tõlgendamisel ka vahest ka sellise vabaduse, et toote "kohupiim" asendavad sujuvalt "kohupiimakreemiga" kui samaväärse kuid maitsvama alternatiiviga.

No võibolla seepärast ma ka selle "Toidurevolutsiooni" sinna kõrvale panin.

Lurichil, kes oli silmapaistva füüsisega mees, enamusest meist üle 100 aasta vanem, polnud kuskilt võtta mingeid uuringuid (meile igapäevaseid asju polnud veel avastatud) ega olnud ka internetti. Kirjandusest oli tal käepärast vast Piibel ja toonased ajakirjad "Jõu Ilm" ja "Gerkules". Tema toitumine põhines folklooril ja sellel, mis oli tollal kättesaadav. Mis korduseid, seeriaid, raskusi ta kasutas? Kas temal oli õlg rinnaga või triitsepsiga sama päeva peal (naerukoht loomulikult). Tänapäeva teaduslikele töödele ja tohututele tarkustele viitamine, grammi täpsusega toiduainete kaalumine, jõusaailmasinate ja -harjutuste müriaad, toidulisandite tööstuse keerutatav tolm on vägagi suure tõenäosusega lihtsalt üks häma, et asja üle tähtsustada ja "metaboolse sündroomi" käes vaevleja taskust eurosid välja meelitada. Arvatavasti peitub 90% fit olemise saladusest küllaltki primitiivses tarkuses, mis oli juba Lurichilegi teada: mõõdukas söömises ja päeva jooksul tõstetud tonnides. See, mitme kilo ja mitme seeria kaupa neid tonne tõstetakse, või mida ja kui palju täpselt süüa, ei olegi oluline. Vähemalt 99% inimeste jaoks mitte (neile, kel pole kavas kulturismis võistlustulle astuda). Sellest ka nii palju neid erinevaid meetodeid, mis kõik töötavad, üks sobib paremini ühele ja teine teisele, aga igaüks eraldi peab iseennast kõige targemaks ja sõimab ülejäänusid. Ok, kulturismimaailma põhivoolu meetodid pole tegelikult halvad. Selle paradigma võtab kenasti kokku raamat "Revitalisatsioon ehk..." ja hulga detailsemalt, kui ükski treener seda teha viitsiks. Samuti puuduvad seal raamatus treenerite individuaalsed kiiksud ning inimlikud eksimused. Kui see raamat osta (maksab vaid 10 euro tuuris) ja kapsaks lugeda, siis on tegutsemist ja tarkust mitme aasta jagu. Propageerida kõigile, et toitumiskavata elamine on võimatu, on inimestes abituse õpetamine. Minuarust on toitumiskava nende jaoks, kel on kas raha selgelt üle või mõistust kõvasti puudu.