IVARK

Väärtust loovad ja on loonud maailmale tegelikult need, kellel on kirge ja huvi oma ala vastu. Mis on see väärtus, sõltub jälle inimesest. Ülikooli osa selles on tegelikult väike, enamus teeb inimene. See, miks mõni inimene kehakultuuri õppides toitumisest midagi ei tea, on tema enda probleem. Seal õpib ka selliseid, kes teavad ja tahavad teada. Kui inimene ise midagi omandada ei viitsi, siis ülikool kolba sisse väärtusi ja teadmisi ka ei pane ja kahtlemata ei loo selline kodanik maailmale mingit väärtust.

Ja ometigi on needsamad kaks ise samuti istunud nn. department tüüpi ülikoolipingis. Silmakirjalik värk. Hea kommentaar on ka videole all: "For those wondering, the subscription is $495.00 per course. This might be worth it if participants get some sort of certificate." Lõpuks veab kõike BIG MONEY mitte BIG THINK.

Vastus teemaalgataja küsimusele on - ei ole kuid ennekõike loob väärtusi nendele, kes seda soovivad ja oskavad hinnata. Omandasin ise juristidiplomi ja kahjuks või õnneks ei tea ühtegi kohtus esinevat juristi, kellel puuduks ülikoolidiplom. Kohtusse lihtsalt ei lasta ilma akadeemilise hariduseta. Õigusalaseid teadmisi võib omandada edukalt omal käel mingil kitsal alal, nt. valdavad paljud raamatupidajad edukalt raamatupidamist puudutavat seadusandlust kuid ei tea kedagi, kes omandaks omal käel retoorika, esinedes üksi kodus seinale või õpiks argumenteerima ja loogikareegleid ilma õppejõuga vestlemata ja seminaridel osalemata, see pole lihtsalt võimalik. Omal käel õppides ei kuule sa nimekate õigusteadlaste (paljud peaks tundma taasiseseisvunud EV esimest õiguskantslerit Truuvälja) loenguid, mis on tõeline nauding, pluss suuline eksam nendega ja ma mõtlen vahetut vestlust, mitte youtube virtuaalloenguid. Ülikoolis omandatu ei ole siiski kuivalt konspektide valmistamine ja faktide pähe tampimine, paljud sellise mentaliteediga langevad lihtsalt välja. See on kõigest õigusteadus, paljud teised erialad omavad samu väärtusi, mida ise ja omal käel ei omanda. Oleme ausad, ühtegi omal käel õppinud kirurgi enda kallale ka ei laseks.

Eks noorus on hukas:-) Oma poisile ikka surun sisse igast kraami, mis vähegi asjalik. Tegemist 2.6 aastase isendiga. Päevamenüü on umbes selline: hommikul tatrapuder või mõni muu puder, kurgiviilud ja muna. Lõunasöök on enamasti kartulid, lihapoolist ja kui nendega välja ei mängi, siis jogurt müsliga. Armastab nt. toorest kartulit ja porgandit väga kuid mis siin salata, kommid ja koogid, küpsised on muidugi parim. Neid saab ka aga preemiaks peale soolase söömist ja 1 komm või 1 küpsis korraga. Kuna ma vehin ka kodus hantlitega, siis ta üritab järgi teha juba ja arvan, et sealt tuleb vähemalt üks terve laps juurde ühiskonda, sest kui lihaste kasvatamise pisik varakult nakatab, siis muutub ka toitumine korralikumaks. Minu paps treis mulle 1 kg hantlid kunagi, vehkisin nendega kodus juba varakult. Pärandan pojale edasi.

Minu arvamus on, et kuigi maiustused maitsevad ka mulle, piiran ma ennast sellegipoolest. Juhul kui ma siiski eksin selle reegli vastu, siis "karistuseks" on mul enamasti väga suuremahuline aeroobne trenn ja selline elu meeldib mulle. Tehke, mis tahate aga inimloom vajab distsipliini. See on aga asja nö. psühholoogiline külg. Suhkru negatiivse toime vastu ma väga huvi ei ole tundnud enam, kuna viimased aastad on tarbimine langenud. See ei tähenda, et ma omale siiski aeg ajalt midagi ei lubaks. Oleme ausad, mingit kasu pidev suhkrusöömine kohe kindlasti ei too, õigustusi aga selle söömiseks leiavad vaimult nõrgad iga kell. Vene vanasõna: tahet on, jõudu on aga tahtejõudu pole.

Selle nähtuse ühised iseloomustavad nimetajad on: eesti kaupmees ja tema otsatu ahnus. Ainus variant on minna teistele toodetele üle ja mitte lasta endale enam kotti pähe tõmmata. Ostan kasvõi Leedu kraami kui vaja, kuskil peab piir olema kuigi võimalusel kasutan kodumaist kraami isegi kallima hinna juures. Kummaline on aga see, et samal ajal kui hind tõuseb, siis kvaliteet hoopis langeb.

No, mul kolleeg väänas jala välja kui laua tagant tõusis, nii et pole kõik peas kinni midagi, vahel lihtsalt juhtub. On ka kõva jooksumees, mõnel inimesel lihtsalt juhtub rohkem. Ise olen ka mitu korda diivanilt tõustes selja ära tõmmanud, st. puhkus ei pruugi ohutu olla.

Väga tubli Aire!

Väga head mõtted. Kusjuures paljudele tume maa. St. oma keha ei kuulata vaid raiutakse teiste tallutud rada. Hetkel on mul selline periood, kus ma olen oma elu parimas vormis nii jõu- kui ka vastupidavusaladel, st kõik tulemused on paremad kui kunagi varem. Teisalt olen ma 2 aasta jooksul, mil ennast vormi viinud olen, mitu korda haige olnud. Ma võin külmetada ka sellest kui tööl üle hoovi hõlmad lahti lähen. Varem ei pakkinud ma ennast riidesse selleks, et jõusaalist autoni kõndida. Selle asemel tegin ma talvel kampsuniväel väljas suitsu ja olin haige võibolla korra 2 aasta jooksul. Toitumine oli täiesti erinev tänasest. Hetkel esineb mul unetust ja see ei ole ületreeningust. Pigem ärevusest, endale seatud eesmärkide täitmise soovist. Tark ei torma öeldakse, seega peab oskama aega maha võtta ja ennast kuulata. Eesmärgid peavad olema mõistlikud.

Selles suhtes on sul õigus, et kaalukauss on tiba valele poole kõikuma jäänud tänapäeval. Nt. politseiametniku solvamist ei viitsi enam keegi menetleda, see käib nö. palga sisse, et saad sõimata. Vanglatest kraaksuvad igasugu inimkõntsa parimad näited, kuidas neile on liiga tehtud. Eks spetsialistid siiski teavad paremini, milliseid vahendeid mingis olukorras kasutada aga see ei välista siiski kunagi võimu kuritarvitamist.

Eks vägivalda nautivaid persoone on igas jõustruktuuris kuid ilmselt on siiski veekahuri kasutamine raskendatud kitsaste olude tõttu vm. Enamus selliseid jalgpallikonflikte lahendatakse niuadega minu teada. Tehnika, kuidas kasutada on siiski erinev, nt. Saksamaal lüüakse põlveõndlasse ja see mõjub hästi, ei pea vastu pead taguma ja see, kes lamab üldiselt enam ei tõuse ka. Nui tundus küll päris palju painduvat, st. tavaline kumminui, millega sellist vigastust ei tekita nagu teleskoopnuia või batooniga. Venemaal muidugi ei imesta millegi üle, antakse nii nagu torust tuleb ja nagu isa käestki lapsepõlves saadud. Peks on emapiimaga kaasa antud nö.

:-) see oleks karm juba.

Nii ta on. Ega ei pääse võhma arendamisel üle ega ümber ajafaktorist. Õige on, et trennid venivad siis pikaks ja algajatele tundub kogu trenn ainult aeroobsele pühenduda kuidagi jama aga tühja koha pealt midagi ei tule. Selle suure ajakulu vastu aitab treeningute jaotamine, 5 korda nädalas käid jõusaalis, kolmel korral teed aeroobset.

Paras kukkel on ikka:-)

Ma läksin eelmine aasta ka heategemisega hoogu, üks vigastatud langevarjur sai natuke tuge ja veel paar toredat noort inimest aga siis hakkasin mõtlema, et mul omal sugulane aeg ajalt hädas ja ta ei kõssagi sellest, et oleks vaja lapseriideid vm. ja tegin talle väikse jõuluboonuse, riideid niikuinii pealekauba. Nii et vahel pole vaja kaugelt otsidagi abivajajat. Eile sai üle pika aja Viljandis bussiga tuldud ja oli naljahammas pardal, kellel polnud piletiraha. Eks siis mõni lahkem inimene andis ja teine veel ja nii koguneski talle piletiraha kokku, terve tee mees pajatas oma maailmavallutuse plaane. Loodan, et ta Defragi liige polnud, sest üldiselt oli päris lõbus sell ja selliste lugude eest on nii mõnigi valmis talle pileti välja tegema. Ta teekond sai küll alguse Jämejalast aga kes teab, mis seal tegi. Aga moraal on see, et maailm polegi nii hull koht kui oskad teise pilguga vaadata.

Autoga ei maksa saltot teha, võib viinapudel topsihoidjast pähe kukkuda.

Tegelt ära sa märgi midagi, ma olen näiteks kükke teinud nii, et pärast on käsivars valus, nii kõvasti pigistasin kangi seda õlgadel hoides. Kaugel see triitsepski sealt enam on. Imeasju võib teha kui tahad ainult...

Jah, mind huvitaks ka, et milles keha ärarikkumine seisneb.

Kui aeroobne otsa siis tõesti venib trenn pikemaks aga algaja tavaliselt aeroobset ei tee (it's for pussies), seega biits ja kummis rind, selle teeb tunnikesega ära küll. Kuigi algajatel kipub rohkem see probleem olema, et valgutakse laiali ümbritseva tõttu, naised jne. See oleks minu arust näiteks hea teema järgmiseks Risto artikliks - kuidas keskenduda saalis, et treening korralikult läbi viia.

Justnimelt, seda minagi.

Ma pean siis vaatama tulema ja võibolla tunde võtma, et kuidas asi käib, olen proovinud samamoodi ja ei saa käppa kuidagi.

60 kg lamades surumisi, kuidas sa need rinnale saad? Ma teen kaldpinnal hantlitega ja füüsiliselt jõuaksin teha umbes 45 kg surumisi kuid ei saa neid rinnale, lihtsalt käed painduvad läbi või õlg hakkab selle rinnale viskamise protsessiga tulitama taas. Seega olengi jäänud 40 kg juurde. Kui keegi aitab on muidugi teine asi, vigastuste pärast ma enam ei sikuta rinnale neid nagu varem.

Seda küll. 30-60 min on igati hea aeg, et mitte ära nüristuda. Algajale võib see 1,5-2 tundi psühholoogiliselt koormav olla. Parem käigu tihemini.

Siin Siin tekib jälle filosoofilisemat laadi küsimus, et kas tavainimene ikka tahab lihasmassi kasvatada. Oletame siiski, et ta tahab aga siis paraku ta suurt lihasmassi juurdekasvu ei näe kui ta ei sea treeningut esikohale teiste tegevuste ees, selline dilemma tekib. Kui muud huvid on esikohal, siis ta ju ilmselgelt ei jälgi toitumist, jääb valgudefitsiiti ja satub trenni kuidas kunagi, need on minu arust tavainimesed. Tavainimene, kellel on esikohal treening, toitumine ja siis alles muud asjad elus, võib ilmselt mingit edu lihasmassi kasvus märgata.

Noored on tänapäeval lihtsal teadlikumad, ei lõhu ennast liigselt, ületreening kerge tulema ju.