marjasha

Tahaks teada teie mõtteid ja arvamusi selle teema kohta. Tabasalu säästukast Suurupi teeotsani on kuskil 8,5 km ja kuskil 4 suuremat ristumist teega, ise olen teinud alati edasi-tagasi sõidu, niiet neid ristumisi pean mitu korda läbima. Tavaliselt ma ikka näen, kui auto tahab ära keerata ja siis saan hoo ilusti seisma, või laseb autojuht mind läbi, aga mõne koha peal, kus kiirus ikka nii suur, et pidama saaks ainult teepeenrasse sukeldudes võib jamaks minna, kui ootamatult mõni ette keerab. Endal õnneks kõik hästi läinud, kuigi paar kõhedat hetke on ikka olnud. Millised on teie kogemused uisutajatena, kui ka autojuhtidena? Autojuhi poolelt mõtlen just seda, et kas inimene, kes ise uisutamas ei käi, saab ikka aru, kui raske on suure kiiruse pealt pidama saada, kuigi autol vist eesõigus...

Minul reielihas, kuigi võiks hoopis tuhar olla

Selles suhtes on Sul muidugi õigus, ise tegin kunagi esimesed liud samuti tee peal. Kõige tähtsam, et sealjuures ka turvavarustus küljes on- ise kasutan nii kiivrit kui ka põlve- ja randmekaitseid, valus on vaadata, kui mõni- eriti veel algaja täiesti ilma kaitseta sõidab

Silm kohe puhkab, et teema nii palju vastukaja on saanud Endast veel nii palju, et nii tõsisemalt- trenni mõttes hakkasin uisutama alles sel kevadel ja olles algul natuke ebakindel pidurdamise osas ja minusuguseid on pfoffidega võrreldes ikka enamuses, mõni ikka ka päris algaja, kes platsi peal veidi harjutama peaks - siit tuli ka sellise teema vajalikkuse mõte.

Ja kes seda teed teavad, siis need ei ole mingid selles mõttes suured ristmikud, et valgusfoorid ja puha, pigem majade vahele sissekeeramised.

No tegelikult on rohkem ikka, aga 4 suuremat ja üks on just peale pikka laskumist- esimene kord, kui seda teed sõitsin, ei saanud hoogu maha ja pidin üle kaela käima seal, sest ülesõidul keskel saareke, mis kividest, mitte sile, õnneks jäin püsti ja ühtegi auot ka ei tulnud. Nüüd olen päris palju seda teed sõitnud ja oskan rohkem arvestada.

Soovitad süsikaid pugima hakata???

Mehed, kes te kardate rühmatrenne keeruliste kombinatsioonide pärast, siis BodyPump on just teile- tehnika sama, mis jõusaalis, mingeid keerukaid sammukombinatsioone ka pole, võib olla algul vajab harjumist muusikas püsimine, aga see ilmselt vaid paar tundi. Combatiga muidugi hoopis teine teema, mul endal võttis väga kaua, viis esimest tundi tegin pooli asju valetpidi ja selline tunne oli, et käed-jalad lähevad omavahel sõlme Kui liikumine enam- vähem selge, siis sain alles hakata tehnikat jälgima. Kuna mulle kohutavalt meeldis see trenn, siis sundisin ennast edasi käima, mis siis, et algul enda pärast mark maani oli

Kankaani nüüd combatis päris ei tantsita - vähemalt treener ees mitte ja need, kes tehnika endale selgeks saanud. Mul läks ikka paar- kolm kuud enne, kui löögid löögi moodi välja hakkasid tulema, muidugi oli mul supertreener, kes tuli ja näitas niikaua ette, kui välja tuli- minu enda peal muidugi, mõned paugud sain ikka kirja ka. Kodus harjutasin mehe peal- hea, et meil majanaabreid pole... Kickboxi ja Capoeira lugudes tundsin ennast lõpuks juba päris vabalt aga jah, kõik muu tuli ikka päris najakalt välja Loomulikult ei saa combatis võitlejaks, aga minus on see huvi kickboxi vastu näiteks küll tekitanud- kui leiks hea koha, siis ehk hakkan käima seal. Kes tundi tõsiselt võtab ja endast maksimumi annab, saab tõeliselt hea elamuse, juurde vastupidavust ja võhma, kes rahvatantsu tahab teha, siis lasku käia.

Vastan omavoliliselt oma mehe ja veel mõne sõbra eest - rühmatrennis veel ei käi proovinud bodypumpi ja spinni- mõlemad tegelikult väga meeldisid ...lubavad mulle juba 4 kuud, et järgmine trenn tulevad BP-i kaasa ja hakkavad käima seal, aga siiamaani olen neid ainult jõusaalis näinud, ehk ikka võtavad ennast kokku- ilmselt kardavad raskustega mulle alla jääda Igapäevaselt meie BP trennides 1/3 mehi- väga erinevaid, palju on neid, keda ka muidu jõusaalis rauda tõstmas näen, kui ka selliseid, kes ilmselt ainult BP teevad. Mehed- olge julgemad rühmakatesse tulema- teine väga mehine trenn on veel bodycombat. Fatburnerid ja strippaeroobikad jäägu siiski naistele

Ma ei tea, kas üldse keegi teine seda niimoodi nimetab, aga kuna mu sõbrad on ATV harrastajad ja see harjutus peaks just sõidu poolest käsi tugevamaks tegema, siis kutsume omavahel ATV- harjutuseks seda Visit My Website

Kuna armastan väga mett ja tarbin seda suht palju, siis tekkis küsimus mee söömise kohta õhtul. Mõni õhtu läheb ikka 2- 3 tassi teed ja kui iga tassi peale kuhjaga teelusikatäis mett panna, siis tuleb ikka paras ports süsikaid. Mis arvamused teil on selle kohta, kas pigem tee ilma meeta?

Aitähh mõistlike vastuste eest

Suve algul panin piparmündi vanaema peenarde vahele kasvama ja nüüd saan igal õhtul piparmündi teed juua, jube hea on küll ja toob mõnusa une ka, aga vetsu vahet ajab jooksma niiet päris enne magamaminekut juua ei saagi.

Puhaku Kuningas rahus- minu jaoks oli ta üks andekamaid artiste üldse, polnud ühtegi laulu või muusikavideot, mis ei oleks meeldinud. Särav ja soe inimene, keda kahjuks julmalt ära on kasutatud.

Saali ja rühmakasse üritan suvel ikka regulaarselt minna, kuigi jah, vahel juhtub, et mõni sõber tuleb lagedale ideega meie aeda grillima tulla või kalale sõita just siis kui oli plaan trenni minna. Aga pole hullu, siis lähen järgmisel päeval ja kuna praegu saan kodus tööd teha, siis võin ka hommikuti trennis ära käia. Suvi on tegelikult minu jaoks trenni suhtes super aeg- kodu ümbrus kubiseb jalgrattateedest, uisutada saab palju, üleeile sõitsin 17 km jutti, sellele veel BodyPump otsa Kui aiatöid saaks trenni alla liigitada, siis oleksin päris kõva sportlane , ma ei mõtle selle all rohimist ja lillede kastmist, sellega tegeleb meil vanaema vaid nt kivide tassimist, puude saagimist, niitmist- naudin väga selliseid "meestetöid" ja eks nad mingi koormuse ka kehale annavad. Toitumisega suvel lihtsam ja tervislikum- oma aias kasvavad igasugused toredad asjad- praegu minu lemmikud murulauk, sibul ja till, millest saab ülihead hapukoore kastet ja kodujuustusalatit, varsti tulevad tomatid ja kurgid ka, kõrvale teen (ilusa ilmaga alati õues) mingit mõnusat liha või kala ja ongi olemas

Endal hakkavad valutama kui liiga lõdvalt või tugevalt kinni, mõnikord läheb ikka jupp aega, et mugavalt jalas oleksid

Need õnneks täitsa olemas, lihtsalt meeldib keskmisest võimsam tuhar

Just püüdlen isegi Jessica Bieli tagumiku poole

No näed siis- minuteada enamus naisi arvab et punnis tagumik on meeste juures väga seksikas

Ükski suhe ei saa päris normaalselt toimida ilma väikeste eriarvamuste ja pisikeste ütlemisteta ja nagu mu mees ütleb, siis lisavad need just elule väheke vürtsi- leppimine on ju eriti magus... Ja ütleme nii, et ega need meie riiud pole ka tegelikult mingid õiged riiud- päris karjunud oleme üksteise peale vist ainult paar korda selle aja jooksul, taldrikuid ja taignarulle pole ka lennanud... Teine asi on näägutamine ja iga asja kallal vingumine, mis on küll kindel suhtetapja- sellest oleme küll õnneks vabad. Kui midagi ei meeldi, tuleb välja öelda ja rahulikult selgeks rääkida, muidu jääb midagi kuskil kripeldama ja vinduma ja lõpuks võib asi inetuks minna.

Punnis tagumik minuarust väga ilus, nii naistel kui meestel, muidugi ainut siis, kui kuju ilus ja midagi kuskilt ei kobruta...

Armastusse esimesest silmapilgust ei usu, pigem meeldimisse, seejärel tuleb armumine ja kui õige asi on, siis on mõne aja pärast aru saada, kas on armastus või mitte, isegi kui selleks päris pikk aeg kuluda võib. Meil oli niimoodi, et paar aastat käisime ühes koolis, siis vaatasin küll, et jube kihvt poiss on, teised tüdrukud jooksid järgi ka... kooli lõpus sattusime ühele peole, läksime tantsima, siis ta suudles mind- hommikuni välja... armusin vist ära ka suht kiiresti, aasta - poolteist oli suht ebakindel värk tegelikult- paar korda sai lahku ka mindud selle aja jooksul. Kui lõpuks uuesti jälle kokku saime, hakkas asi ainult ülesmäge minema, nüüdseks oleme 6 aastat lahutamatud ja minuarust läheb see armastus iga päevaga ainult suuremaks, seda näevad ka teised kõrvalt ja muudkui imestavad, et meil selline suhe. Oleme üksteist päris põhjalikult tundma õppinud, koos läbi käinud igasugusest pasast ja kõige raske kiuste ikka koos õnnelikud olnud. Räägime kõigest nagu parimad sõbrad, kui kakleme siis mitte üle ühe päeva ja mitte kunagi nii tõsiselt, et peaks minema jooksma. Armunud oleme ka muide ikka veel. Ei usu neid, kes ütlevad, et ajaga läheb asi lahjaks- järelikult pole need inimesed kokku loodud või lihtsalt ei oska koos elada, kahjuks pooled meie sõpradest lahku läinud omavahel, kõrvalt päris kurb vaadata, mis nad üksteisele teevad.

ja see lihtsalt väga ilus laul Sarah Mclachlanilt...