marjasha

Minu paps 67, jõusaalis hakkas uuesti käima 4 aastat tagasi, kuigi noorena oli kõva spordimees, aga oma 15 aastat oli vast vahele jäänud. Üle päeva käib, terve nagu purikas, rabab veel tööd kõvasti teha, peale töö ja trenni tegeleb veel saja muu asjaga, ütleks, et tegusam ja energilisem kui nii mõnigi kahekümnene. Raske teda isegi vanameheks nimetada

Põhiline, et päris tühja see trenn ei läheks ja vorm vaikselt taastuks

Kõige hullem, mida minu silmad on näinud- rase naine alkoholi klaasiga ja suits ees

Ei ole päris sellesisulist teemat leidnud, seega teen uue. Olen beebiga kodus, teen ka kodus trenni, enne last sai ilusti ühe jutiga tunnike jõusaali tehtud, nüüd vaja ka temale tähelepanu pöörata, seega jäävad vahepeal pikemad pausid sisse harjutustele. Kuidas selline kaootilisus tulemust mõjutab? Rasvapõletuse pärast ei muretse, sest teen iga päev 1-1,5 tunniseid jalutuskäike- ehk siis kiirkõnd vankriga, loodan, et mõjub sama tõhusalt, kui vanasti kepikõnd. Veel ütlen, et ei tee neid asju järjest- jõutrenni üritan jätta hommikupoolsesse aega- saan tunni-paari jooksul oma põhiharjutused tehtud, kõndima pärastlõunal, nii et mingisugust ülekoormust ei tohiks ehk tekkida, saan vahepeal korralikult süüa ja puhata.

Alustasin isegi peale pikka pausi (kepikõnni asemel küll kiirkõnd lapsevankriga), nii hull minul asi pole, et kohe algul krampi kisuks, pigem hiljem kodus hakkab vaevama, teen siis venitusi ja masseerin jalgu- aitab küll. Veidi kannatust ja küll varsti ära harjub

Tänud

Pole vaja mulle kaasa tunda, söön täitsa korralikult, lihtsalt hetkel hakkasin toitumiskava jälgima, kuna peale lapse sündi natuke üleliigset rasva veel. Tibidieete ei harrasta, ennast ei näljuta ka, söön "häid rasvu" piisavalt, ma usun, lihtsalt tahan jälgida, et ei ajaks päevast rasvavajadust lõhki.

Kuna hakkasin järgima toitumiskava, siis tekkis küsimus, kas kalamaksaõli tuleb ka sinna sisse arvutada, muidu läheb rasva paljuks?

Apteegis käidud, ostsin Mölleri sidrunimaitselise kalamaksaõli, sellel Apotheka apteegis soodushind ka hetkel, miski 6 eurot kopikatega.

Kaevasin vana teema üles, kuna tekkis küsimus, kas võib kalamaksaõli võtta koos kaltsiumiga (calcigran). Kuna kaltsiumitablettides on ka D vitamiini, siis kas ei teki selle üleküllust? Või peaks tarvitama sel juhul hoopis kalaõli, kus D vitamiini vähem?

Tänud vastuste eest, trenni kavatsen ikka ettevaatlikult jätkata, keha nõuab liigutamist ja kõhulihaseid proovin praegu treenida vastavalt gmasteri soovitustele

Kolm kuud tagasi oli mul erakorraline keisrilõige. Kuna rasedus oli raske ja pidin jätma oma seni sportliku eluviisi, olen nüüd pikalt ilma trennita olnud, väljaarvatud pikad jalutuskäigud peale lapse sündi. Nüüd võin arsti loal taas trenni teha, nädalakese olen vaikselt juba proovinud, teen harjutusi nende raskustega, mida päris algajana kasutasin, saan ilusti hakkama kõigega peale kõhulihaste. Näiteks istessetõuse või jalatõsteid tehes on selline tunne, et lähen pooleks, jube valus ja hell on alakõht. Kas peaksin kõhu treenimisega veel mõne kuu ootama, või on läbi valu tehtud harjutused siiski ohutud? Ehk on siin mõni naine, kes ise sama asja läbi teinud ja oskab kogemusi jagada.

Lootsin mina teha mõõdukalt trenni kuni raseduse lõpuni, aga võta kinni- Looteanatoomia uuringul(neljandal kuul umbes) avastati, et on platsenta madal kinnitus. See tähendab, et ta on veits emakakaela serva peal ja suurem füüsiline pingutus võib esile kutsuda veritsust. Hea veel, et ei olnud täieliku emakakaela katvust, midu oleks ilmselt kohe voodireziimile saadetud. Öeldi lihtsalt, et ettevaatlik olla ja mitte väga pingutada. Senini polnud midagi juhtunud, olin vaikselt trenni teinud ja igapäevast kepikõndi pluss lihtsalt väga pikad jalutuskäigud ja natuke ujumist. Trenni jätsin kohe ära, jalutamas käisin ikka, ilma keppideta küll. Kahkümnenda nädala paiku oligi natuke verd, imevähe küll ja ilma igasuguse vauta, aga mulle piisas sellest, et erakorralisse minna. Oligi pisike haavand emakakaelas, mis seda põhjustas ja selle põhjuseks omakorda liigne jalutamine, nagu öeldi, sest igasugusest asjade tõtmisest ja vedamisest olin loobubud. Õnneks väiksega kõik korras ja midagi ohtliku polnud, sama jama kordus veel kahe nädala pärast, kui koperdasin trepi astmetel ja istuli kukkusin, siis oli muidugi endal hull paanika lahti, jälle erakorralisse, aga ka seekord õnneks midagi hullu polnud. Arst pani kaheks nädalaks säästvale reziimile, ehk siis ütles, et ela kuninganna elu ja ära ise midagi tee väga, isegi pikemaid jalutuskäike mitte. Minusuguse liikumishullu jaoks on muidugi väga raske paigal püsida, aga lapse ohutuse nimel olen kõigeks valmis. Päris liikumatuks pole jäänud, jalutanud olen, aga suht penskari tempoga ja lühikesi otsi. Mu keha on õnneks minu vastu hea olnud, seedimine korras ja jalad ei paisteta ega krambita vähesest liikumisest hoolimata, ainult alaselg teeb valu. Joon hästi palju vett ja seedimise hoiavad ilmselt korras keefiir ja ploomid. Nädala pärast uuesti arstile, eks siis paistab, kas võin rohkem jalutama hakata, või pean lõpuni ennast piirama, trenn on välistatud nii või naa.

Aeroobsest min arust parim variant kepikõnd, saab värskes õhus olla ja omas tempos kulgeda. Minu jaoks on kepikõnd ka selle pärast meeldivaim, et kui kõndima minnes iiveldus kimbutab, siis värske õhk võtab seda kõvasti vähemaks, või olen koju jõudes selle täiesti unustanud Jalgrattaga mina näiteks praegu sõita ei julge, kuna olen oma elus suht õnnetult kukkunud rattaga, ei taha riskida, rulluisud jäävad samuti järgmist suve ootama.