Mikimaus

Kätega õlast ja peaga, lepituse pakkumine ja peaga, kaenlaalt peast kinni hoidmine ja teise käega uppereid, lõppeb tavaliselt selili kukkumisega. Nõustun eelmistega, päris palju kätega lendamist, suured kaarlöögid, mis healjuhul toimivad, või käest kinni hoidmine ja püütakse ühte pähe lüüa (löödav allakummardunud ja püüab eemale astuda) Need kõik sellised väheste trennikogemustega inimeste kaklused arvatavasti. Samas nähtud ka 1 löögi kaklusi. Tulemuseks teine mees pikali nina katki ja vahest ka boonusena teadvuse kaotus. Ööelu tänavatel on kirju, samuti tasub ka teha silmad lahti klubide/pubide ees kella 1-3 paiku. Olen siiamaani üsna edukalt eemale hoidnud, sest suurt võitjat sellest olukorrast üljuhul ei välju. Aga see ei tähenda, et ei peaks valmis olema või hinnata, mida võib juhtuda.

Sääreluumurd ja hüppeliiges hüppas välja. Kuidas juhtus, ei hakka rääkima. Kuid luu on täiesti terve nüüdseks kuid tunde annavad veel sidemed (ala joosta ei saa, tõmbab hüppeliigese juurest paiste). Ehk siis, selle jaoks lähebki pool aastat veel. Käin, liigun, sõudeergomeetrit ja ratast saab küll teha, need ei kanna kogu kehakoormust jalale. Aga rohkm küsin lihaste poolepealt (pikkus 195, kaal 87 ), et räägitakse jõusaali toimest, teha löögid jne aeglasemaks, kui teed jõudu juurde. Kas sellise pausi ajal on üldse mõeldav ennast suuremaks kasvatada (suurem, tugevam) niiet hiljem löögikiirus säiliks?

Tervist, olen siin uus, vanus 21, kuid olen tegelenud hobikorras nüüd pea 8-9 aastat Karate, poksi, vabavõitlusega, kuid pool aastat tagasi toimunud tõsise jalavigastuse tõttu pean mõneks ajaks trennist loobuma (MMA peamiselt praegu huviorbiidis). Kuidas soovitate seda aega sisustada? Jalale otseselt suurt koormust anda ei tohi (sparringud välistatud hetkel) kuid jõusaalis oleks küll. Kas treenida massi või jõudu, et poole aasta pärast saali tagasi minna ning olla heas vormis?