Merlin Saretok

Hei hei ... Mina olen 30a Merlin elan Tartus, mul on 2 tütart Kunagi olin kenas vormis ja suht rahul endaga...Sünnitus mind suureks ei teinud. Kuid vale toitumine, isegi mitte toitumine ja igasugu muud kiiksud tõid mulle juurde 40kg Olen proovinud kõike, aasta mässasin erinevate dieetidega jne. Ei midagi. Mul on ka mingid omad kinnisideed, millest ka vaikselt hakkan rääkima, kuid olen nendest vaikselt vabanenud... Ühel hetkel käis mul klõks peas ära, see oli 9.02.2015, hommikul astusin kaalule ja see näitas 117kg Pikkust mul 170cm. Mul hakkas paha, pea hakkas ringi käima ja see oli kõik. Kas nüüd või kohe aga ma otsustasin sellele lõpu teha. Ma hakkasin ise kohe sel samal päeval netist abi otsimal, liitusin erinevate gruppidega jne. Ma olen inimene, kes vajab abi, toetust ja samas ka kiidusõnu vahel ja tean, et kui ma teen seda kõike avalikult, siis libastumine on poole väiksem. Siis hakkasin pidama oma blogi, kuhu üritan postitada kõik trennid, toitumised ja igasugu muud kogemused ka selle elustiili juures Siis leidsin grupi facebookis Süües Saledaks. Ma kohtusin sealsete inimestega, tegime koos trenni ja rääkisime ja ma sain aru, et kõik on vale mida aastaid teinud olen. 1. Ma ei söönud kunagi hommikut 2. Ma ei julgenud diiedi ajal iial süüa peale 18.00 3. Mul olid peas kindlad kella ajad, nt lõunasöök pidi olema 11-14 vahel, kui ei olnud aega sel ajal süüa, jäi vahele... 4. Kui mul oli diiet, siis ma pm näljutasin end e-r, kuni murdusin, mis lõppes tohutu õgimisena. 5. Ma ei liikunud, ei teinud trenni 6. Ma sõin väga valesti. Minu jaoks oli see tõeline raputus...Ma ei olnud kohe valmis toitumiskavaks, sest mul oli vaja oma ajukesega tööd teha, et aru saada, et süües saabki saledaks. Ma olen siiani ise toimetanud aga püüdnud innukalt kõiki nende nõuandeid ja soovitusi järgida. Ma söön korrapäraselt, vahel ikka tuleb ette et jätan hommiku vahele ja on ka juhtunud, et peale 18 ei võta ampsugi aga ma olen ennast ületanud ja seda juhtub väga harva. Ma käin trennis väga tihti, liigun väljas palju, teen nt kiirkõndi jne ... Varsti saan toitumiskava ja loodan, et asi muutub väga väga ilusaks veel Ma olen teine inimene, ma säran, ma tahan liikuda. Ma suuan juba BodyPump trennis käia. Ma lausa kepslen tänavatel ja ma olen õnnelik, suur tee on küll veel ees aga ma tean, et mina saan veel ilusamaks, veel tervemaks, veel õnnelikumaks. Minu blogi saate lugeda siit : merlinsaretok.blogspot.com Merlini -40kg Kõik soovitused, nõuanded ja ka koostööpakkumised on alati oodatud. Olen kõigele avatud tervema ja saledama elu nimel ... Minu muutus on olnud selline : 09.02.2015-117kg 16.02.2015-113kg 23.02.2015-111kg 08.03.2015-108.04kg 16.03.2015-106.55kg Olen mega rahul

Värska maraton läbi minu silmade... Nonii, kaks päeva olen ma nüüd puhanud. Ikka väga kõvasti puhanud. Põhimõtteliselt voodis olnud, kuna liikumine oli ikka väga hull. Eriti andis tunda parem jalg, parem kannikas ja puus. Selgus, et ma muidu toetun rohkem vasakule jalale, nt kui seisan, siis paremat ma kõverdan jne. Nüüd sai ka parem vatti ja selletõttu see ka valusam oli. Tänaseks on vasakust valu kadunud, paremal on sääremari tagant valus, kuid ka kannist ja puusast on valu kadunud. No ma ikka tubapidi kõndisin ringi ja liigutasin end ja voodis ka tegin harjutusi pidevalt, et jalad ei oleks ainult lamavas asendis, sest siis see valu kaob palju kauem ära. Puhkusest nüüd aitab ja tulen reaalsesse ellu tagasi. Ma muudkui loen kirju, kommentaare. See tunne on siiani nii ülev. Ma nagu ikka veel ei usu, et ma hulluke läbisin maratoni. Kuid tehtud see on. Uhke karikas seisab diplomiga riiulil ja päris mõnus on neid vaadata. Hetkel on mul natuke kurbus südames, või tühi tunne. Ma tahaks seda veel kogeda, ma tahaks veel lugeda neid kilomeetreid, ma tahaks veel valust ägisedes teo sammul finišisse jõuda, kus juubeldati. Tahan veel tunda seda tunnet, eufooriat. Kuid see maraton oli raske, see oli väga hull. Ma ei oleks midagi sellist ettegi kujutanud. See oli ekstreemne lausa. Ja nõudis minult tohutut pingutust eriti vaimselt. Loomulikult ka füüsiliselt. Pühapäeva hommikul ärkasin ma vara. Päike paistis ja väljas oli imeline kõik. Vanem tütar sõitis mul Tabasallu võistlusele ja sõime koos hommikust. Hommikusöögi tegin rammusama, et kõht oleks ikka pikemalt täis. Puder/muna/juust/rukkijahuröst taluvõiga/tomat-kurk/kohvi/Borjom. Kell 9 pidin ma kodust väljuma, leidisin elamusretked.ee kaudu inimesed, kes ka sinna osalema läksid ja nii me 3 vahvat naist 9.15 koos Värska poole startisime. Tee peal ma muidugi uurisin nende kogemusi, erinevate võistluste kohta. Ikka veel uurisin, et mida teha, kuna teha jne jne. Tegelikult oli mul endal juba kõik paigas ja ma lihtsalt hakkasin üle muretsema. Värska poole sõites mul ikka hakkas sees keerama, tekkis hirm ja paanika. Peopesad higistasid ja igasugu hullud mõtted käisid peas. Kohale jõudes kõlas laululavalt mõnus muusika, ürituse juhi soovitused, rahvas sagis siin-seal ringi. Päike paistis ja kõigil oli nägu naerul. Mina võtsin oma numbri ära, olin number 35. Sisestasin telefoni medabi telefoninumbrid, uurisin ka seda, et kui ma jään viimaseks, mis siis saab. Lohutuseks sain teada, et kunagi õhtul tuleb rajakorjaja tagant ja küll ta siis leiab mind. Kunagi õhtul? Oi ei, see ei lohutanud mind tegelikult. Osalejaid oli minu meelest vähe. Ma ei oska hinnata, kui palju, kuid vähe. See tekitaski hirmu, et no kogu see kamp paneb minema ja ma olengi seal metsas üksi. Läksin siis finišisse. Jäänud oli natuke aega. Jõin lonksu vett, teavitasin oma kallikesi läbi fb, et kohe kohe on start. Ja rääkisin mõttes endaga korraks läbi. Ma ütlesin"Merlin sa suudad, sa oled tugev. Nii paljud elavad sulle täna kaasa, on mõtetes sinuga. Sa lähed ja teed selle ära." Ma palusin kogu universumilt endale jõudu, kerget jalga ja tugevat närvi. Ja kõlas start. 10-20km Kohe hakkasin üks suur ruttamine. Kogu kamp koos hakkas liikuma. Kiiremad üritasid ette saada, kepikõndijad üritasid sammu paika saada. Kõik olid ummikus koos, mulle jäid kepid jalgu, üritasin ise mitte teistele jalgu jääda, kuid samas tahtsin ka mingis pundis püsida. Hingamine oli mul täiesti sassis, no ma ei tea, mis jant see oli. Ma lõõtsutasin lausa, no ei osanud hingata üldse. Paljud peatusid ja andsid mulle nõu. Mul tekkis juba hirm, et kui ma hingamist paika ei saa, siis ongi kõik. Süda peksis üle ja hull oli olla. Ma väga lõppu ei jäänud, jäin aga ühte vahvasse punti, kus põhiliselt olid koos 21km kõndijad. Ja mõned ka 42km kõndijad(5 inimest). Kui kuulsin, et need 5 tulevad lõpuks 42km rajale, siis püüdsin nendega sammu pidada. 10km kõndijate rada läks meist üsna pea lahku. Meie samm oli tempokas, intensiivne. Kuid me jõudsime rääkida, naerda ja ma üritasin ka hingamist paika saada. Nii kihvtid inimesed olid. Esimesed 5km kulges rada mööda teed. Kuid oli väga väga liivane. Ilm oli meeletult kuum. Tundsin, kuidas päike kõrvetab. Sammusin hoogsalt selles suuremas pundis, sest mind lohutas, et 21km on pikk maa, et koos minna ja lohutas, et ligidal on need 5, kes tulevad 42km rajale. Esimesse joogipunkti jõudes olin ma üsna väsinud, kuid sain hingamise vaikselt paika. Ma kõndisin vales rütmis. Esimesed joogipunktis jõin ma morssi, sõin hapukurki paar viilu ja Kasekese batoonikese komme. Ühe Borjomi vee pudeli olin tühjaks joonud ja lasin selle täita puhta veega. 21km naised küsisid, et kas olen ikka kindel, et lähen 42km rajale. Et nemad keeravad varsti ära ja me ei saa enam koos kõndida ja ma jään üksi. Sest teised, kes minuga tulevad rajale 42km, on kiiremad. Kuid ma olin ju otsustanud läbida maratoni. Hirm oli, kuid ma ütlesin kindlalt "Ma lähen ja teen selle maratoni ära. Ma tulin siia selleks, et läbida 42km". Kõik soovisid edu, vastupidavust ja hakkasime sammuma edasi. Varsti läksidki meie teed lahku. Esimesed 6km läbisin ma tunniga. Plaanisin ka järgmised umbes nii. Kõndisin edasi. Hingamine oli paika saanud ja sain ka mingi rütmi endale sisse. Kõndisin jumala üksi. Teadsin, et taga pole kedagi ja arvasin, et ees on nad juba ammu jumal teab kus. Ma teadsin, et iga 5km tagant on teeninduspunkt. Kus on ka inimesed. Ja ma võtsingi endale eesmärgid läbida punktid. Ma ei mõelnud, et nüüd kõnnin 10km ära, või 20km. Ei 5km kaupa, tundus see vaimselt kergem kuidagi. Ja teadmine, et mida lähemale sa 5km juurde jõuad, seda kiiremini kohtad jälle inimesi. Rada oli endiselt väga liivane, mägine ja järskude kallakutega. Päris raske oli end alla saada ja ülesse ronida. See võttis ju kiirust maha. Eks aeg ju vasardas ka mul peas. Mul oli vaid 9h, et see maraton läbida. Veepudel oli mul pidevalt käes, Borjomi vesi. Jõin seda pidevalt väikeste lonksudega. Ma ei tea, ma olen ikka väga Borjomi usku. See mõjus juba psühhooloogilselt nii, et mineraalid ja soolad aitavad mind. Jõudsin 10km teeninduspunkti ja oh imet, need 3 42km kõndijat olid seal ja järsku vaatasin taha ja minu taga olid ka 2 naist, kes kõndisid 42km. Uhhhh, seda rõõmu. Ampsasin ruttu jälle mitu hapukurki sisse, pistsin 2 Kasekese batooni sisse ja võtsin 4 tükki kaasa ka. Ütlesin teistele, et ma lähen ees ära. Nemad vahetasid sokke jne. Ees ära, sest minu suurim hirm oligi metsas üksi olla. Kuid, kui kõnnin ees ja tean, et mul on inimesed taga, siis tundus see turvalisem. Ja hakkasin minema. Otse sohu. Mülkad olid väga vesised, vajusin sisse, jalg jäi kinni. Kuid läbisin selle edukalt ja sammusin muudkui edasi... Tee lookles muudkui mäest ülesse, mäest alla. Nõlvad olid päris järsud ja andis ikka ronida. Järsku, ei suutnud mu jalad sammuda üldse. No nagu pakud olid all. Väikeste sammudega, kuidagi liikusin edasi. Metsik valu oli ja tekkis lootusetu tunne, et no sellise kiirusega ma ei jõua õigeks ajaks kohale. Lonksasin muudkui oma Borjomi ja üritasin. Lõpuks jõudis mulle 3ne punt järgi. Hakkasime kohe rääkima ja kuna nemad selliseid asju juba teinud, siis üritasid nad mind motiveerida ja püsisin neil kannul. Ka nemad soovitasid mõelda nii, et kõnnid punktist punktini. Nii olevat vaimselt kergem. Sammusimegi siis 4si 15nda punktini koos. Seal oli aga iseteenindus. Suur potsik vett. Istusime korraks. Nemad vahetasid jälle sokke. Ma lihtsalt istusin. Kohe ruttu jätkasime oma teekonda. Eesmärgiks jõuda 20km teeninduspunkti. Koos nendega oli mu samm kergem, kuid mitte jälle kauaks. Vaim oli värske ja tunne hea, kuid jalad ei suutnud enam kanda. Jalad olid rakkus lausa. Võtsin teise magneesiumi ampulli sisse, lootes ehk see mõjub, kuigi see on ju krampidele mõeldud ja päris krampe mul ei olnud. Jäin taha. Lõpuks möödusid minust ka 2 naist, kes meie taga olid ja nii nad ees sammusid. Ma kuulsin nende hääli ja see lohutas, et nad väga kaugel ei olnud. Rada läks läbi paksu metsa, võsade, kraavide, soo. Mäest alla, mäest ülesse. Jalad ei liikunud üldse, ma lausa roomasin kuidagi edasi. Vahepeal kukkusin, jalad jäid okstesse kinni, sammal oli paks. Tee peal oli ka langenud puid millest pidi üle ronima. Kuid ma läksin. Vahepeal jõudsin isegi facebooki piiluda ja kui ma nägin mis toimub, kui palju inimesi mulle laivis kaasa elab, see andis jõudu ja ma läksin aina edasi ja edasi. Aeglaselt, kuid läksin. Pisarad voolasid, valus oli. Lõpuks jõudsin 20km teeninduspunkti, sealt olid lahkumas just mu 5 maratoni kaaslast. Mõtlesin, et lippan järgi, kuid teadsin, et tankimata ma ei jõua kaugele, lasin täita jälle tühjaks joodud Borjomi pudeli, sõin hapukurki, haarasin kaasa komme ja banaani. Kui end tankinud olin, siis hakkas kuidagi kergem ikka. 20-30km Nüüd olin ma üksi...Ma ei kuulnud enam teisi ja ma ei mõelnudki enam sellele. Teadsin, et pean lihtsalt minema ja midagi pole teha. Seekord oli teeninduspunkt 7km pärast. Pikemalt, kui enne. Ja see oli jälle iseteenindus. Ühesõnaga inimesi ma alles sain kohata 12km pärast. See hirmutas mind, kui pani kiiremini kõndima. Sammusin ja sammusin, jõin palju vett. Mu oma pudelid olid otsas, 3 0,5l Borjomi ja 1 0,5 Vitamin Well Reload(Kas jälle psühholoogiline effekt, kuid see mõjus). Käes oli mul aind 0.5l vett tavalist. Varsti oli poolmaratoni tehtud, keegi kirjutas, et ma oleksin ka siis tubli, kui selle oleksin saavutanud. Ma oleksin ju võinud helistada korraldajatele ja öelda, et lõpetan. Kuid ei. Ma ei läinud sinna poolmaratoni läbima, ma läksin läbima MARATONI! Kõndisin ja kõndisin, järsku oli juba 26km, teadsin et kohe tuleb veepunkt ja saan oma pudelit täita. See oli mul tühi, mul ei olnud vett. Suu kuivas, hakkas paanikahoog tekkima. 27km ei midagi, natuke veel ei midagi, hakkasin kartma, et äkki ei olegi siin vett. Tahtsin helistada juba korraldajatele, et kus kurat see vesi on. Mul on paanika, suu kuivab ja hingamine läks raskeks. Siis nägin enne 28km seda veetünni ja paanikahoog läks üle. Jõin, täitsin pudelid. Ja hakkas kergem. Teadsin, et 32km peal ootavad mind inimesed. Jalad olid niiiiiii rakkus, kui veel olla said. Kuid ma sammusin edasi. Ma kõndisin juba hirmust edasi. Tahtsin näga 30km märki, sest siis pidi olema kergem. 30-40km Pisarad voolasid, tunne oli nii hull, samas hea, sest maa tundus ju nüüd lühem. Varsti varsti on lõpp. Järsku kadus jalgadest see raskustunne. Ma suutsin kõndida väga kiiresti. Samm oli kergem. Ma ei tea, millest see tingitud oli, kuid ma suutsin end edasi viia. 32km punktis hampsasin kurki, tegin kiired arvutused ja sain aru, et ega mul väga enam aega ei ole. Arvutasin, et kui läbin tunniga 5km, siis jääb varugi. Loomulikult ma ei arvestanud, mis üllatused mind ees ootavad. Mets muutus aina süngemaks, tihedamaks. Niiiii pime oli. Ronisin läbi põõsaste, üle puude. Kui kuskil oligi rada, siis mõlemal pool oli hirmus paks mets. Jalad kandsid mind kiiresti, kuid peast hakkasin ära keerama. Mul oli silme eest udune kõik, ma ei näinud viitadel olevat kirja selgelt. Ma kuulsin imelikke hääli. Ja ma nägin luulusi. Ja päriselt. Luulusid. Ma nägin enda ees kõndimas inimeste kampa. Ma hõikasin neid " Palun oodake". Kuid keegi ei reageerinud, ja järsku oli see kamp mu eest ka õhku haihtunud. Kedagi ei olnudki. Siis ma nägin looma jälgi, suuri käpa jälgi, hakkasin kartma karusid ja ilveseid ja jumal teab keda. Ma tean, see kõik tundub nii tobe. 34km peal, kui oli jäänud vaid 8km käia, mul jooksis juhe kokku. Ma laskusin põlvili ja nutsin, ma tahtsin sealt ära, ma kartsin ja mul hakkas niii külm, ma lõdisesin üle keha. Mets oli aina pimedam ja süngem. Kirjutasin facebooki, et ma murdun. Kuid ma ikkagi mõtlesin, et liigun edasi, seda kiiremini suudab mulle abi vastu tulla. Ja läksin. Järsku nägin kivi peal istumas inimest, jaaa päris inimest. Seekord oli ta ehtne. Ta oli maha jäänud pundist ja üritas ka edasi minna. Ma olin nii rõõmus ja õnnelik. Ma tänasin teda nagu hull, et ta seal oli. Sest siis oli mul murdumise punkt käes, ma tahtsin peaaegu alla anda. Ta oli nagu jumala kingitus mul seal ees. Koos jätkasime teed. Jalad karjusid valust, vaimselt sain ma korda. Hirm ja paanikahoog kadus. 35km, 36km, 37km. Siis sõitis meile järele rattur, rajalintide korjaja. Ta teatas, et veel 2 on meie taga. Oh imet, ma ei olnudki ju päris üksi seal. Ta tegi nalja, lobises ja tõstis tuju. 37km peal oli teeninduspunkt, ampsasin hapukurki ja banaani. Ja sammusime edasi. Ma karjatasin valust pidevalt, sest jalad olid nii valusad. Kuid minusse tekkis selline jõud ja ma hakkasin lausa marsi sammul lõpuni sammuma. Mind ei huvitanud enam valu, ega miksi. Ma teadsin, et eesmärk on ligidal. 38km, 39km, teatasin ka fbsse kiirelt, et 3 on veel. Oh seda juubeldust ja rõõmu. Lõpp on kohe käes. Aga siis hakkas see tee niiiiii venima. No kõnnid kõnnid, ei tule seda 40km. Mõtlesin juba, et no äkki nad ei pannudki lõppu enam silte. Niii kaua võttis aega 1km läbimine. Tuli ära 40km, 2km veel ja ma olen läbinud maratoni. Vaatasin kella, et kas ma ikka jõuan, no muidugi jõuan. Arvestasin 10min ja 1km. Kahjuks mu kaaslane jäi maha. Ma sain sellise hoo sisse, mul olid silme ees laste näod, perekond ja sõbrad. Ma muudkui uhasin minna, koperadsin, kukkusin, aga läksin. 41km, jeeee aind 1km veel. No siis läks asi hulluks, rada lookles suure mäe nõlval, kitsas rada oli, kui oleks libastunud, oleks ma sealt alla kukkunud järve. Ma roomasin siis maas. Ma ei suutnud püsti käia, sest pea käis ringi. Siis tulid mingid sillad, mis lagunesid. Praksusid mu all. 1 osa käepidemest murdus. Ees oli pikk trepp ülesse. Ma ütlesin "Nooo miks kurat on see viimane lõik tehtud niiii raskeks." Kuulsin muusikat, Metallica käis parasjagu, see andis powerit. Hakkasin lausa lippama ja vist isegi sörkisin. Mulle kõndis vastu 1 medõde ja ütles natukene veel. Niiii natukene veel, keerasin paremale ja seal oli finiš. Inimesed plaksutasid, hõiskasid. Mina nutsin, ma värisesin ja nutsin. Ma küisin vaid "Kas ma läbisin maratoni?". Mulle anti karikas ja diplom kätte, mille ma nuttes ja värised üritasin kätte võtta. Ma ei mäleta enam, mida mulle öeldi ja räägiti. Ma olin eufoorias. Ma olin niiiiiii õnnelik. Seda tunnet on raske kirjeldada. See oli niiiiii ülev. Ma ei saanud tegelikult aru midagi enam. Järsku oli sõbranna juures saunas, sain kallistada oma last. Lugesin neid tohutid kommentaare, kirju, smsid muudkui tulid. Tartusse jõudes rääkisime sõbrannaga natuke juttu, jõin veini ja varsti vajusin unne. Karikas ja diplom voodi kõrval. Ma magasin nagu nagu karu. Niiii sügavalt. Hommikul ärgates hakkasin ma kõike meenutama ja ka siis ei olnud mulle kõik kohale jõudnud...Aga ma teadsin, et ma tegin selle ära!!! Nüüd te mõtlete kindlasti, et mis hirmud? Mis kuradi luulud ja kartused? Kuid nii oli. Ma kardan tohutult pimedas üksi olla, ma kardan tohutult metsi, parke. Kui kunagi seenel käies jäin ma korraks üksi ja teised ei olnud väga kaugel, sattusin ma hüsteeriasse. See on minu hirm ja see, et ma selle teekonna läbisin üksinda pikki kilomeetreid, see oli tohutu eneseületus. Paljud vast teavad ka, et mind on aastaid vaevanud ärevushood/paanikahäired. Ma olen aastaid seda ravinud ja selle käes vaevlenud. Tavaelus ma oskan sellega toime tulla, kuid ka tavaelus tuleb mul sellised hooge ette. Ja sellest välja tulla on raske. Kes seda ei tea, see ei saa ka aru. Kuid sügavas metsas oli see hirmus. Vaimselt oligi kõige hullem see kõik. Muidugi ka füüsiline valu, kuid see ei olnud nii julm. Kuid ma sain hakkama ja tegin selle ära. Ajakohta ma ütlen nii palju, et see läks linnutiivul. Ma ei saanud arugi, kui oli juba õhtu käes. Aeg lendas kiiresti. Kes on mu eelmisi postitusi lugenud, siis teavad, et ma võtsin kaasa magneesiumi ampulle. Need tarvitasin ma kõik ära ja krampe mul ei tekkinud. Kaasa võtsin ka 5 pakki energiageele. Neid ma ei kasutanud kordagi. Natuke hirmutas jutt, et esimest korda maratonil nii ei testita tooteid, võib kõhu lahti lüüa ja jumal teab, kuidas mõjuda. Ma ei tahtnud ju katkestada. Ja loobusin neist. Ja nagu näha, sain ma ilma hakkama. Mul oli kaasas Borjomi ja Vitamin Welli vett. Ma ei tea, kas see on psühholoogiline effekt, kuid see vesi andis mulle energiat iga lonksuga. Soovitan soojalt. Energiat andis ka punktides ampsatud kurgilõigud, banaanid ja kommid. Ja ma tundsin mõju üsna kohe. Kindlasti võtke kõike nendes punktides, isegi kui pole isu jne. Ega mul ka polnud ju kõht tühi. Ma lihtsalt võtsin, et ma jõuaks minna lõpuni. Mingit nälga ma kül ei tundnud ja lõpuks kadus ka janu ära. Jalad jäid minul terveks. Ei mingeid haavu, ville, küüned on alles. Kuigi mul tavalised tossud, ei ole jooksu/kõndimis jalatsid. Jalas olid ka tavalised sokid. Kõik olid lõpuks läbimärjad ja mudased, kuid jalad jäid terveks. Räägiti, et tekivad villid, paljudel veri väljas, küüned pealt kadunud. Minul läks õnneks. Häiris mind seljakott. Ma ei ole harjunud seljakotti kandma. Ta polnud ju iseenesest raske, kuid oli tüütu. Järgmisel korral püüan leida muu lahenduse. Kaasas oleks võinud olla kampsun/pusa. Lõpus oli mul metsikult külm. Energia kadumisest ehk? See oli raske, kuid teostatav. Ja nagu näete, kõik on võimalik. Ma ei olnud treenitud, vormis, mul ei olnud uhkeid jalanõusi, spordi riideid. Kuid mul oli suur tahtejõud. Ja ma tegin selle ära!!! Enam ei peata mind miski, ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma ei saa hakkama. Saan küll. Ma olen enamaks võimeline. Kui jalad on päris korras, hakkan tegema väga palju trenni, aktiivsemalt veel liikuma ja ma saavutan kõik oma unistused. Ma ei peatu enam. Ootan juba uusi väljakutseid, võistlusi ja maratone, kuid nüüd lähen ma sinna pikema ettevalmistusega ja teadmiste/kogemuste pagasiga. See maraton näitas mulle mind enda seest. Minus on inimene, kes tahab ja suudab ja teeb. Ma ei lase end häirida enam kõrvalistel negatiivsetel inimestel ja teen oma asja. Ma tänan veelkord kõiki, kõiki teid kullakesi, kes elasite mulle niiiii kaasa. Kes hoidsite pöialt, kes rõõmustasite koos minuga lõpus. Ma tänan teid kõiki, kes uskusite minusse. Ma tänan oma perekonda, sõpru, tuttavaid, lugejaid. Ma tänan neid rajal olevaid inimesi ja tänan elamusretked.ee meeskonda. See oli hull retk, kuid samas niiiiiiii äge!!! Me kohtume veel, juba eile vaatasin teie retkede plaani ja see maraton oli mul avalöök tõelisesse maratonlaste maailma!!!

Paar nädalat tagasi tuli mul hull idee osaleda maratonil. Värska kepikõnni ja käimis maratonil distantsil 42km Ja sel püha päeval ma tegin selle ära!!! Ma tegin selle ära!!! 42km maratoni on läbitud!!! Homme kirjutan ma kõigest pikemalt, oma emotsioonidest, rajast, üritusest...See oli hull. Kuid see tunne oli lausa ülim, kui ma finišisse jõudma hakkasin. Eufoorias olin. Ma ületasin end nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Miski pole siin maailmas võimatu. Kui midagi väga tahta ja vaeva näha, saavutad kõik!!! Siit võib lugeda minu maratoni teemadel: Värska kepikõnni ja käimismaraton 16.08.2015 2 päeva enne maratoni Maratoni päev on käes!!! Otse südamest!!! Ma tegin selle ära!!! 42km maratoni on läbitud!!! Nüüd olen ma taastunud 2 päeva, varsti jätkan aga aktiivse trenni ja liikumisega, toitumine on samuti paigas ja edasi oma unistuste suunas. Ootan juba uusi võistlusi, radasid mida uhkelt läbida I can and i will...Just watch me

Hei hei Pole ammu siia kirjutanud. Suvi on, tegemisi palju ja noh vahepeal polegi see kirjutamine kõige tähtsam. Tähtis on siiski tegutsemine, sest ma teen seda siiski iseendale vaid. Olen endiselt teel, vahel on olnud tagasilööke, asi on vahepeal ka käest libisenud, kuid olen suutnud end ruttu korrale kutsuda ja rajale tagasi utsitada. Minul on pigem vaimse poolega vaja olnud tegeleda. Kuid asi toimib, teekond jätkub, olen taas hoos ja lõpuni välja. Usun, et ma pole ainus, kellel tuleb tagasilööke ette??? Minu kaalunumbrid on muutunud siis nii: 09.02.2015-117kg 16.02.2015-113kg 23.02.2015-111kg 08.03.2015-108.04kg 16.03.2015-106.55kg 30.03.2015-104kg 08.04.2015-102.4kg 13.04.2015-101.9kg 20.04.2015-100.7kg 27.04.2015-99.8kg 04.04.2015-98.5kg 10.05.2015-98.6kg 18.05.2015-97.4kg 25.05.2015-96.7kg 31.05.2015-96kg 08.06.2015-95.8kg 15.06.2015-95.9kg 22.06.2015-94.7kg 29.06.2015-94.3kg 06.07.2015-94.5kg 13.07.2015-96kg 20.07.2015-95.2kg 27.07.2015-94.5kg 03.08.2015-93.6kg 10.08.2015-92.5kg Päris hea, kuigi arvan, et ma suudaks tegelikult veel paremini Näitan ka siis oma muutuse pilte. Veebruar 2015 ja Juuli 2015

Hei hei hei Ma pole ammu siia kirjutanud aga ma pole kuhugi kadunud, ega teelt kõrvale ka kaldunud. Mai lõpp osutuks mul väga raskeks, kiireks ja lõpuks veidi juhe jooksis kokku. Lastel koolide lõpetamine, minul kooliga jamad olid, tegin viimaseid arvestusi ja võlgasid seal ära (oma viga, et kõik viimasele hetkele jätsin ). Siis ma osalen ka ajakirja Fitness Hers konkursil BFit 2 kuuga rannavormi. Lõpus ma andsin ikka hullult minna, et veel midagi oma kehas muuta. Eelmine pühapäev saatsin just PÄRAST pildid ära. 2 kuuga muutus kaal küll natuke vähe minu jaoks -8kg aga see eest cm-id läksid tublisti. Piltidega olen ka enam-vähem rahul;) Nüüd nädala ma olen täiesti puhanud, maganud ja maganud. Ma olin vaimselt ikka täitsa koos aga toitunud olen kenasti ja kaaluga on ok. Tänasest hakkan taas trennitama ja liikuma;) Ja püüan endast siin ja blogis ka märku anda. Vahel aga on vaja aega, kus oma mõtteid mõelda ja olla lihtsalt iseendaga;) Aga BFit konkursist siis:) Ühesõnaga pidin saatma aprilli alguses bikiini pildid ja mõõdud. Siis nüüd valitakse välja kahe kuu jooksul parima saavutaja ja võitja. Väga palju eri kaalus ja pikkuses osalejaid on ja kõik on mega tublid, sest see on suur julgustükk ikka. Vähemalt minu jaoks küll. Ma ületasin ennast täiesti ja ma võin öelda, et nüüd ei peata mind enam miski;) Sain juurde veel rohkem jõudu, enesekindlust ja just do it Vaatame siis nüüd need numbrid üle: * Rind- aprillis 115 / mais 104 * Talje- aprillis112 / mais 106 * Puus- aprillis 123 / mais 115 * Reis- aprillis 70 / mais 65 * Kaal- aprillis 104kg / mais 96kg Minu enne pildid : Minu pärast pildid: Tulemused, kuidas mul läks, saab teada järgmine nädal;) Siit saate aga lugeda minu emotsioonidest ja kõigest selle võistlusega seoses :BFit 2 kuuga rannavormi

Vahepeal pole jõudnud siia postitada Lastel kooli lõpp, ise lõpetan klassi, kiire ja stressirohke aeg...AGA ma ei jonni ei vingu, tegelen endiselt trenni, liikumise, toitumisega EHK langetan kaalu Kaal langeb, cm-id vähenevad kohe-kohe-kohe on aeg, kus pole enam nii palju kohustusi ja saan oma kehale veel rohkem pühenduda Kes tahab saab siit lugeda, mis teinud olen vahepeal(blogima olen jõudnud harva, aga parandan asja) : MERLINI -60KG Ahjaaa, Merlini -40kgst sai hoopis -60kg Sest, kui ma algkaalust 117kg oleks alla võttnud vaid -40, siis ma pole ju oma unelmate kaaluga, ikka -60kg on alla vaja võtta, millest 20 on nüüdseks nagu niuhti läinud Bye

Esmaspäevane kaalumine 5 päeva tagasi http://merlinsaretok.blogspot.com/2015/05/minu-kiire-postitus.html

Minu pühapäevane postitus minu blogist... Minu MÕÕTMINE ja jonnakas laupäev;) Kõigepealt mõõtmisest, seekuidagi tundub tähtsam:D Ma vist kahanen tõesti? Ma siin nautisin oma hommikukohvi ja mõtlesin, et mõõdaks end. Ma vihkan mõõtmist, nii enda peal, koolis mata tunnis, kui ka nt kui riideid müün ja keegi palub sisesääre mõõtu:D Ma ei tea kas see on nüüd vähe või palju, või kas ma mõõtsin ikka samast kohast kust kuu tagasi aga no ikka vast:D Minu mõõdud 01.aprill ja 03.mai: * Rind- aprillis 115 / mais 106 * Talje- aprillis112 / mais 108 * Puus- aprillis 123 / mais 117 * Reis- aprillis 70 / mais 66 Riiete nr on euro 48/50lt läinud euro 44/46le ha mõni asi juba läheb selga ka 42 kenasti;) Nii nii, mis te arvate kullakesed? On need head mõõdud? Kas läks vähe, palju, keskmiselt? Ma pole kunagi kellegi mõõte cm jälginud ja ei tea midagi neist. Olen ainult kaalu jälginud. Tissidest on natuke kahju ja pean nendega hüvasti jätma... :D Jaaa mulle on tähtsam minu saledam ja vormikam keha aga minu uhke partiii ikkagi ju Minu jonnakas laupäev: No eile oli ma ei tea, mis päev. Ma olin niiiii laisk. Ma vaatasin seriaale tagant järele, õppisin(mis on hea) aga tahtsin olla terve päeva toas teki all. Nojaa vihma ka ju tuli ja ilm oli päris õudne. Aga vahepeal paistis ruloo tagant ka päike ja tegelikult, oleks saanud vabalt minna ja liigutada end. Aga saate aru, mina tubli ja tegus Merlin ei viitsinud. Jaaa mul on endal ka häbi aga päev otsa ma jonnisin endaga. Päeval sõin kenasti kava järgi ja väga hästi;) Aa saate aru, õhtul ma võtsin endale plaaniks, et teeks täna pattu. No mul kavas on vahel lubatud natuke jäätist aga ma tahtsin kohe palju ja väga head jäätist. Kirjutasingi tuttavale, et õu mis on hea jäts, ma teeks täna pattu. Otsisin juba vabandusi, et oii ma pole ju eksinud, ma pole ju magusat söönud ei tea, mis ajast ja miks ma ei võiks. Oligi plaan minna poodi ja see jäätis ära tuua. Aga saatsin sõbrannale Eelikale siiski smsi, et palun tule minuga jalutama. Ma tõesti lausa anusin eile, ma vajasin päästmist:D Ja vastust tuli kiirelt. LÄHME. Uhhhhhhh, panin ruttu riidesse, unustasin oma hullu idee maistamisest ja läksin sõbrannale vastu. Me ei olnud nii kaua näinud ka ja jällenägemise rõõm oli suur. Lobisesime palju ja muudkui kõndsisime;) Ja kokku tuli 9.64km mul;) Ilm oli soe ja mõnus, rahvas kõndis/jooksis igal pool. Tartu oli imelistesse värvidesse mattunud ja oli imeline laupäeva õhtukene;) Koju jõudes olin rõõmus, natuke väsinud ja peale filmi vajusin mõnusasse unne. Jaa ma tahtsin eksida, rajalt välja asutuda korraks aga ma võitsin taas selle paha Merlini enda sees.

Minu maikuu natuke ulmelised plaanid vist. Aga kui nii ei lähe, siis ma ei pettu endas, ei nuta ja ei hala. Aga ma proovin, samas luban, et midagi ulmelist ei tee, et mu kaal peab sinna jõudma. Toitun kava järgi tervislikult ja hästi ja rõõmsalt kõike Käes on uus kuu;) Edukat, imelist ja päikeselist maikuud;) Kõigepealt: MA OLEN TERVE!!! Jeeeš ma saan hakata kava järgi toituma ja tagasi trenni;) Niii õnnelik olen;) Huvitav, et inimestel on tihti kombeks uue aasta alguses, uue nädala alguses, või uue kuu alguses panna paika uusi plaane ja eesmärke...No minul vähemalt on nii. Täna on 1.Mai ja uus kuu käes;) Kõigepalt toredat maipüha kõigile;) Täna vaba päev ja ilm ka väga mõnus tuleb, nautige;) Kohvitan siin ja mõtlen...Päris suur töö on ära tehtud. Olen kaotanud 17.2kg, ma ületasin 100 piiri, ma olen palju tugevam, tervem ja õnnelikum. Kaal siis nüüd 99.8kg(alustasin 117kg), wohooo. Kuid siit algab alles õige töö pihta. Ma jõuan ju rohkem ja aeg on koormust tõsta, et keha täiuslikku vormi saada;) Minu maikuu trenni eesmärgid: * 5x nädalas vähemalt jõusaali * Iga päev vähemalt tund jalutamist/kiirkõndi * 2x nädalas vähemalt ujumist * Harjutan jooksmist edasi, seda aga vaikselt ja mõistlikult Ei tundu ju hull??? No vaatame. Jõusaali külastan hommikuti, ujun/kõnnin/jooksen siis kui saan kooli kõrvalt. Minu maikuu kaalukaotuse eesmärk: Hetkel kaal 99.8kg. Tean, et see tundub ulme aga ma soovin kaaluda 01.06.2015 vähemalt 88.9kg. Kui läheb vähem, ma ei hakka ka pillima. Aga see on minu eesmärk ja rääkides läbi oma toitumisnõustajaga, pole see ka minu suure kaalu juures võimatu. Hakkan tänasest jälgima 100% toitumiskava ja see muudab kindlasti palju. Minu maikuu võistlused: * Heateo Jooks * 33. Tartu Jooksumaraton * Tartu Kevadjooks 2015 * SEB Maijooks 2015 Mais on mul veel ka ajakirja Fitnes Hers võistlus käimas BFit 2 kuuga rannavormi Ma lõpus läheb see siis lukku;) See on siis minu maikuu eesmärgike;) Annan endast maksimumi ja loodan, et selle kõik ka saavutan;) Ja kõige tähtsam: MA LÕPETAN KOOLI!!!

Aitähhh armas Annike Käed ongi mul kõige hullemad ja kindlasti hakkan rohkem neile tähelepanu pöörama

Panen ka siia oma esmaspäevase supper uudise ja blogi postituse;) Ma tegin selle ära!!! Ma ületasin 100 piiri!!! Kaalul on kahekohaline number!!! Olen kella 5st saadik üleval, linnulaul ajas seekord mind ülesse ja ärevus lapse sõidu pärast Tallinna ja ma ju ootasin ise ka midagi:) Ma tegin selle ära, ma ei ole enam 100+ Merlin. Ma ületasin selle suure piiri, mis oli minu jaoks nagu suur raske mägi ees, minu pikal teekonnal. See mägi jonnis ja ei tahtnud alla anda aga mina olin tugevam, mina võitsin. Ja nüüd vaatan ma sellele kõigele seljataha. Wohoooooooooooooooooo!!! Me rõõmustame praegu lastega koos, ma tahaks joodeldada, tantsida, hõisata rõõmust. Ma tegin ära midagi, mida ma olen niii kaua üritanud. Ma ületasin iseennast, ma ületasin 100 piiri aga ma ületasin endas ka allaandja Merlini. Allaandjat ei ole minu sees enam ja ma ei lase teda kunagi enda sisse. Ma nutan rõõmust, jaaa suurest suurest rõõmust, minu jaoks on täna pidupäev!!! 2 kuud ja 3 nädalat tagasi kaalusin ma 117kg, siis oli 9.veebruar.2015. Eelmine nädal esmaspäeval kaalusin ma 100.7kg ja täna on minu kaal 99.8kg!!! Ma olen kaotanud nädalaga 0.9kg ja kokku oma teekonna algusest 17.2kg. Ma olen enda jaoks ära teinud midagi väga väga suurt ja olulist ja ma olen nii õnnelik. See kõik pole mulle veel kohale jõudnud, võtan aja maha kui lapsed ära saadetud, tahan mõelda läbi oma läbitud teekonna ja seada uued eesmärgid ja plaanid. Siit alles algab õige töö. See 100 piir oli esimene suur raskus minu teel, mis mõjus mulle väga raskelt nii vaimselt, kui füüsiliselt. Nüüd saan ma selle õudusega hüvasti jätta ja sammuda edasi oma unistuste suunas. Ma tänan kõiki, kõiki teid kallid lugejad, kes te mu blogi külastate, ma tänan kõiki sõpru ja tuttavaid, kes te mulle siiralt kaasa elate, toetate ja nõu annate. Kes olete minuga nii mures, kui rõõmus. Ma tänan teid, kes te minusse usute. Suured kallid tegin ka oma lastele, nemad on mind edasiviiv jõud. Ja neile, kes siiani veel ootavad ja ehk loodavad, kuna ma alla annan. Ma ei ole isegi mitte pahane, aga nii palju ütlen, et peaks olema piisavalt selge juba, et Merlin ei anna alla:) Paraku on ka selliseid... Minu kaal: 09.02.2015-117kg 16.02.2015-113kg 23.02.2015-111kg 08.03.2015-108.04kg 16.03.2015-106.55kg 30.03.2015-104kg 08.04.2015-102.4kg 13.04.2015-101.9kg 20.04.2015-100.7kg 27.04.2015-99.8kg

Minu laupäevane/pühapäevane liikumine/trennike 25/26.04.2015;) http://merlinsaretok.blogspot.com/2015/04/minu-laupaevane-ja-puhapaevane.html

Ma ei tea aga mulle tundub, et ma visuaalselt muutun pikemaks ka oma kaalulangusega

Minu väga väike trennikene täna 24.04.2015;) Kuna aprill nii raske kuu, sest mul oli sünnipäev ja raha enam eriti njetu, siis olin juba mures, kuidas treeningsaali saan. Ok jah, õues ja kodus saab ka kõike teha aga mulle meeldib, kui saan vahelduseks ka klubis käia. Õnneks mu armas klassiõde pakkus mulle kuu lõpuni tasuta kaarti Fitlife, mis asub mulle nii lähedal ka ja saan kenasti kuni uute rahadeni käia;) Mega tänulik ja õnnelik olen;) Täna siis tegin kiire trenni, lapsel liikumispidu Vanemuises ja sehkendamist nii palju.... * Lindil 15min kiirkõndi ja 5min kiirkõndi 5% kaldega ülesse * 25 kõhulihast masinal * 20 käte ja rinnalihast masinal * 10 selja ja kõhulihast masinal * Ellipsil 15min. Vaikselt hakkame selle Ellipsiga sõbraks saama:D Aga seda ma ei suuda kunagi esimesena teha, enne pean olema kas kõndinud või sõudnud, kui kohe teen, siis jalad kohe hakkavad vastu.` * 25 kõhulihast masinal * 20 käte ja rinnalihast masinal * 10 selja ja kõhulihast masinal Ja oligi täna kõik. Aga midagi ikka. Homme aga plaanin kohe pikemalt olla ja kindlasti ka väljas ilma nautida;) Ahjaa uus pildikene ka siis;) Oma punased püksid ma viskasin nurka, tublid püksid olid, nondega ma ju seda teed alustasin, kahjuks aga VÄGA suureks jäid. Bye Bye püksid:D

Tänan väga Hetkel põlved tunda ei anna ja ma olen paar korda alles proovinud ja kohe ikka pikka maad ei hakka. Kõnnin palju õues ja lindil. Aga no kiusatus on ju proovida kõike Vahel, kui ma kõnnin või bodypumbis olen, tekib selline superwomeni tunne, et ei tea kohe mida kõike ära ei teeks Aga ma ei taha enam mitu päeva liikumatu olla ja üritan asja mõistusega võtta Kuidas sa naha korda said ? Mind käed hirmutavad Mul enne rippus pekk vist aga kardan, et need käed jäävad inetuks väga. Päikest

Väike üleskutse 33.Tartu Jooksumaratonile Äkki keegi tahab osaleda aga ei julge, või pole kaaslast. Tule loe minu blogist ja teeme ära Loe siit: 33. TARTU JOOKSUMARATON Päikest;)

Ma tahan ka joosta aga natu läheb aega, ootan oma head jalanõud ära, muidu on jama. Ma alguses harjutan seal Emajõe poolses osas, seal pole nii palju rahvast Ok ok ma ei karda. Teen nii et nt pool ringi jooksen, pool kõnnin, jälle jooksen ja siis kõnnin

Jepikajeee ma käisin üksi fit walkimas;) Minu trennike 21.04.2015;) Hommikul ma kirjutasin, et ei tea mida täna teha. Aga kuna päike säras taevas, siis otsustasin õue kasuks. Neid ilmasid siin ei tea ja kui on hea ilm, tuleb see ruttu ära kasutada. Nagu ma olen maininud, siis ma ju ei taha üksi õues kõndida...Ma ei tea, mida ma kardan või häbenen aga eks see üks rumal valehäbi on. Täna siis mõtlesin, et no mis siis Merlin saab. Õhtul pead sa koolis olema ja öösel sinuga vaevalt keegi kõndima tuleb. Hetkel on ju vaba aeg ja võimalus ja sa lihtsalt pead selle võimaluse ära kasutama. Riidesse ja lets start Hakkasin mõnusa tempoga pihta, üli mõnus päike oli, tuju oli laes. Kanali äärde jõudes oli seal palju sportijaid, kes kõndis, kes kepikõndis, kes jooksis, sörkis ahjaa üks vahva noor naine jooksis lapsekäruga, ma ei näinud palju ja kaugele aga ta tegi lapsekäruga sporti. Vott, ei ole need lapsed ega miski muu takistuseks. Kui tahad, siis on kõik võimalik. Kui sa juhuslikult peaksid mu blogi lugema, siis tea, et Sa olid niiiiii lahe:) Ilm oli väga soe ja mõnus, selline ehtne suve tunne tekkis lausa;) Kõik räägivad, et üksi on hea, et saab oma asjad peas selgeks mõelda. Ei hea oli küll,aga midagi asjalikku ma küll ei mõelnud, selles mõttes, et mul ei tulnud ühtegi muret ega asja meeldegi, mida võiks selgeks mõelda:D Ma vaatasin päikest, linnukesi, loodust. Inimesi. Mõtlesin, et kui tublid on need sportijad ja kes ei sportinud, siis mõtlesin, et oi kui tore, kui nad hakkaks seda tegema. Inimesed olid rõõmsad, naeratasid. Kes ei olnud, siis naeratasin mina neile. Kui sa näed naeratuseta inimest, siis kingi talle enda oma;) Täna sai siis kiirkõndi 7.80km;) Koju jõudes, viskasin riided seljast ja tekin kummagile jalale veel 15 jalatõstet üle tooli;) MÕNUS ON OLLA!!! Haahaa ja Anne kanali Sõpruse silla all on niiii hea ergutus Jookse raisk jookse

Minu esmaspäevane kaalumine... Olen pisut pettunud aga ei teagi, kas peaks... Loe siit: Minu kaalumine 20.04.2015

Mõned näited veel... * Selline lilleline ja imeilus salat koos lõhega. Ei ma ei käinud peenraid rüüstamas ja lilli salatisse noppimas Avastasin kuskil Facebooki grupist sellise vahva salatisegu ja läksin ka muidugi otsima. Selveris salatiliste letis on täitsa olemas see karbike. Maksab natuke alla €. Kõik mis seal sees, ka need lilled on söödavad. Maitse nüüd midagi väga erilist ei ole aga noo kas selline söök ei tee rõõmu ? Lilli võiks muidugi karbis rohkem olla. Aga lõhe on mu lemmik, mul vaja kalameest, kes tooks mulle iga päev lõhe Salat koos soolalõhega siis Salat sisaldab: Punane ja roheline lollo, punane mizuna, beebi spinat, punane rukola, mangold, lehtpeet, red mustard, acetosella * Hommikusöögi näide Täisteraviljast kaerahelbe puder, keedetud veega ja lisatud kaneeli. 1 kiivi ja 1 aplesin. Tegin enda jaoks lõbusamaks Ma ei söönud kunagi putrusid, nüüd aga lausa jumaldan ja kui ei saa, siis tekib lausa isu. Kaneel aga põletab rasva ja on niiii hea lõhnaga, et hommikuti mu korteris nii mõnus lõhn

Toon mõne näite 2 päeva toidust. See pole mul kogu aeg selline. Õli vms kasutan väga harva, mul hea pann, mis ei vaja midagi Mõni ütleb, et seda on liiga vähe...No ma püüan rohkem süüa aga alati ei taha lihtsalt. 16.04.2015 Hommik;) * Omlett koos šampinjonide ja porruga * Kasutasin Borgese Extra Light Oliiviõli * Maitsestatud Prantsuse ürdiseguga ja ohtra tilliga * 1 viil 100% rukkijahust täistera rukkirösti * 1 klaas keefiri Lõuna;) * Hautatud vees veisehakkliha koos porruga * Maitsestatud Prantsuse ürdisegu ja ohtra tilliga * Salatimix * 1 mandariin Õhtu;) Õhtut sõin koolis koridoris Pildilt keefiri ma ära ei joonud, olin lõhkemas * Rasvata kodujuust, sõin ära 300gm * Sinki * Maitsestasin Lime Pipraga 17.04.2015;) Hommikut ma kahjuks ei söönud:( Oli palju tegemist ja sain maha istuda alles lõunaajal:( Lõuna;) * Vees hautatud porru ja kanafilee * Maitsestatud Lime Pipraga * Asetatud salatilehtedele, lisasin natuke redist ja punaseid umbe * 0.33ml keefiri Õhtu;) * Kaks muna praetud * Praetud šampinjonid,porru ja salatimix * Maitsestatud muidugi Lime Pipraga

Aitähhh Annika Mul on niii siiras rõõm kuulda selliseid sõnu nii imeliselt inimeselt nagu Sina Loomulikult postiivselt ja rõõmsa tujuga, sest tegelikult ma ju naudingi seda kõike See kuidas ma nüüd söön, see oleks mulle nagu gurmee reisikene.Täielik maitselmauste nauding. Ma söön häid toite, mitmekülgselt. Varem polnud mul õrna aimugi, kui head maitsed on olemas. Ja trenn, jaa vahel on seal raske aga peale seda trenni, see joovastus tunne. Seda pole võimalik lihtsalt mitte tahta. Mu keha tänab mind iga uue päeva eest. Meil läheb veel aega palju aga iga päevaga ju muutub mu keha aina paremaks ja tugevamaks See ongi nii rõõmus ja nautitav asi Ma vahel mõtlen, et siin Fitnessi lehel võibolla ei peaks ma kirjutama, siis on ju nii tublid ja edukad kõik inimesed. Mina algaja paksuke nüüd siin Aga mulle annab see jõudu, kui ma saan tagasisidet tugevamatelt. Ma ei taha ninnunännutamist, ma tahan konkreetsust, kui on hästi, siis muidugi kiitus. Kui ma aga teen valesti, siis meeldib kui suunatakse paremini tegema. Miks ma hakkasin seda kõike avalikult tegema ? See on motivaator suur, kuigi pole esmatähtis. Motivatsioon tuleb mulle ikka enda seest Aga avalikult tehes olen ma andnud sõna kõigile ja ma ei vea enam kunagi mitte kedagi alt. Ja siinsed inimesed motiveerivad mind, on mulle suureks eeskujuks. Kui käisin Tartus võistlusi vaatamas äsja, ma vist olin suu ammuli seal. Kui ilusad ja võimekad inimesed ja seda oma silmaga näha, see oli äge. Plaanin ka homme Salmesse minna ja elada kaasa kõikidele ja tean, et tulen sealt mega motivatsiooniga tagasi jälle! Aga endiselt mõlgub mul peas küsimus, kus ma ometi varem olin...Aga no pole hullu, kõik saab korda ja varsti olen ma vormis ja kena Merlin!

Ma väga tänan Ma ei mõsita neid, kes vabandusi leiavad. Olgu ka mul on vahel nõrki hetki, keha oli trennist valus, nii et tahaks karjuda. Emotsionaalselt ka see kõik mõjub hullusti. Aga see kasvatab mulle paksu naha. Siin ongi kaks valikut, sa kas teed selle tee lõpuni, või sa ei tee mitte midagi. Mina valisin esimese valiku ja ma ei peatu. Väga palju saan naervaid ja halvustavaid kirju, et noh paksuke, ei usu me, et sa midagi muudad. Edu kõigile Mina teen seda ja ma annan maksimumi. Iga mu pisar, iga mu higi tilk mu kehal, iga mu valus lihas, toob juurde vaid tahtejõudu ja motivatsiooni. Suutsin ära rikkuda mulle loodud ilusa keha, suudan ka selle korda teha. Ma ei taha olla kurb, väsinud ja laisk. Ma olen noor naine, mul on kaks tütar ja ma tahan veel maailma vallutada. Pole mingeid vabandust, kui on, siis järelikult pole soovi sul midagi muuta ja ära raiska nii enda kui teiste aega Aitääh positiivne tagasiside teeb head

Sellele pole sõnu, mul tuleb kananahk kohe peale ja õnnepisarad silma ja klomp kurku, kui keegi küsib või räägib sellest. Enda pilte ja kaalu vaadates ma ei usu, et see olen mina. Aga füüisilist tunnet ei anna millegiga võrrelda. Mul on palju kergem olla, ma tunnen kuidas ma liigun kergemini, ma olen hästi energiat täis, ma tahan teha kõike, liikuda. Ma ei viitsi passida enam kodus ja lebotada diivanil. Ma pole enam laisk, ma kodus ainult tegutsen/koristan/sätin Mind kisub õue, ma tahan lastega joosta, palli mängida. Ma olen veel alles alguses väga väga alguses aga ma tunnen, et ma säran taas. Ma olen julgem ja ma sain tagasi usu ineendasse. Olin selle rasvumisega täiesti kaotanud. Ma vedasin end igal pool alt. Nüüd ma ei tee seda. Peaaegu oleks ma maratoni vahele jätnud ja paar pisi asja oleks peaaegu juhtunud aga ma ei teinud seda. Koos kaalukaotusega on muutunud palju, minust kooruvad vaikselt välja tahtejõud(no see juba on) aga põhiline KOHUSETUNNE,ükskõik mida ma ka ette ei võtaks Lubadus on lubadus ja ma ei vea ennast ja teisi alt Ja ma saan kanda kleite 48 suurus on vahetunud 44 suurusele välja Igapäevaga tõuseb mott ja ma ei jäta enne, kuni olen saavutanud oma unistuse Kuidas ma sooviks, et ka teised, kes veel pole mingitel põhjustel seda teed ettevõtnud, et nad prooviks. Kõik räägivad, et pole motti, pole tahtejõudu. Kuid kui nad saaks natukenegi maitse suhu, siis pole võimalik et motivatsioon kuhugile kaoks Aitähh