Jump to content

Edetabel


Popular Content

Showing content with the highest reputation since 26.10.2011 in Postitused

  1. 14 points
    Tänasel kaunil päeval tegin silmaluugid lahti sedavõrd hilja, et otsustasin meie laiuskraadidel sedavõrd harva nähtavat ilusat ilma ära kasutada maakodus trenni tehes. Enjoy.
  2. 12 points
    Valminud on ka Bikiini Fitnessi FitCamp 2013 esialgne päevakava! 10.00 Äratus 10.00-12.00 Hommikune meik-up, soengu tegemine. Avastamine, et pole mitte midagi selga panna ja pikk riiete valimine. 12.00-12.01 Hommikusöök apelsinimahlas leotatud vatitupsud ja 3 kapslit FASTi Burnerit. 12.02-13.00 päevitamine 13.00-14.00 trenniks riiete valimine. 14.00-15.00 ühistrenn ZUMBA 15.00-16.00 trennijärgne pesemine, näo pähe tegemine 16.00-16.10 Õhtuoode 30g Protein Puddingut ja 1 pudel rohelist Fatburnerit 16.10-17.00 Õhtuseks tegevuseks näo pähe tegemine, riiete valimine 17.00-20.00 Koolitus: "Shoppamise ABC" kohalikus külapoes(hiljem nädala jooksul ka väljasõit lähimasse butiiki) 20.00-20.05 Õhtusöök. Üks sidrun. 20.05-21.00 Ühine õppevideo vaatamine. Grey Anatoomia, Seks ja Linn, Ameerika Supermodell vms 21.00-23.00 Vaba aeg. Õhtune kuulujuttude rubriik. Räägitakse, kes mida kuulnud oli, kes mida päeva jooksul kuulis ja kes mida järgmisel päeval usub kuulvat. 23.00-00.00 Ettevalmistused magamamainekuks. Peegli ees keerutamine ja toanaabri usutlemine "Kas ma olen sinu arvates paksemaks läinud?" 00.00 Öörahu.
  3. 10 points
  4. 9 points
    16.veebruar 2014 Tegin õhtul korraliku bodypumpi ja siis oli mõnus soe sees ning üks auvõlg oli vaja korda ajada. Nimelt meie esikulturist Ott esines eile sellise avaldusega: Täna tegin siis rinda, õlga ja triitsa ja panin üle tüki aja ka midagi kangile, seeria selline 70/10, 90/10, 110/8, 130/6, 140/5 kõik varu ja 150/4 (viimane kordus natuke aidati, kuid 3 ise ehk kordus rohkem kui Imrel.... ) Sai natuke müratud siis selle 150-kilose kangiga ning loodetavasti perekond Kiivikas annab mulle andeks kui pereisa täna öösel kõnnib rahutult ühest toast teise ning vaatab seda vägevat videot ning torgib nõeltega hr Vähi näoga voodoo nukku. Tema ju ei tea, et hr Vähi võttis täna topeltkoguse PUMP+ kapsleid!
  5. 9 points
    Sa oled üks ütlematult tüütu prussakas. Leia siit foorumist üks postitus, kus keegi väidab, et vahet pole mida sööd ja mitu korda sööd. Leia kasvõi üks. Pole mitte keegi selliseid asju rääkinud. Sul on kas mingid luulud, lugemisega raskusi või hoopis jutu sisu mõistmisega raskusi. Mille baasil sina üldse foorumis sõna võtad? Toitumisest ei tea sa ööd ega mütsi, seda tõestad korduvalt. Pildi järgi mingi vorm nagu oleks kunagi tehtud, aga mõni mõis - selliseid ja paremaid on kõik kohad täis. Oma väidetele tõestusi pakkuda ei suuda, aruteludest osa võtta ei oska. Raiud oma 30a vana Flex ajakirja soovitusi nagu absoluutselt vankumatut tõde, võtad eeskuju kemmivendadelt ning õigust ja ülbust jääb veel ülegi. Täiesti uskumatu tegelane ikka.
  6. 9 points
    Tere-tere foorumirahvas! Kirjutan ka oma esimesest dieedist ja võistlushooajast Team Kiivika liikmena. See, et ma üldse siia olen jõudnud, on minu jaoks üldse paras ime ja takistuserada. Nimelt 4 aastat tagasi olin paras rasvarull ja sellist sõna nagu „sport“ minu sõnavaras ei eksisteerinud. Ainuke liigutamine oli kodu- ja kooliukseni või äärmisel juhul klubi tantsupõrand (eelnevalt laetud ikka korraliku küttega). Keskkooliajal paisusin üsna pontsakaks ja eks selles oli suur roll rohkel alkoholil ja mõtlematul ning ebakorrapärasel toitumisel, liigutamine mulle ka ei meeldinud, diivanil snäkke süüa oli palju mugavam. Siis tuli ülikooliaeg ja peale esimest kursust hakkasin aina rohkem oma tervise peale mõtlema. Hakkasin rulluisutamas käima ja muidu rohkem liikuma, seega paar kilo läks ka sealt juba maha. Aeg läks edasi ning teise kursuse keskel võtsin end kokku ja hakkasin spordiklubis käima ning jooksmisega tegelema, kaal läks kiirelt alla ja lõpuks kui tõmbasin ka toidulaua koomale, hakkas kaal veelgi kiiremini kukkuma, palju läks ka lihaste arvelt, sest toitumisest teadsin tollel hetkel veel vähe. Siis elasin mõnda aega niisama skinny tüdruku elu, kuni sinnamaani, et avastasin fitness.ee ja sealt endale treeningkavad, mida hakkasin jõusaalis näpuga järge ajades täitma ja oh üllatust- meeldima hakkas see saalis kangutamine ja rassimine. Lisaks sellele hakkasin aina rohkem pöörama tähelepanu toitumisele. Siis hakkaski juba tekkima väike soov tegeleda fitnessiga. Selle spordimaailma pöördumises on kindlasti suuresti süüdi minu elukaaslane, kes tasa kuid targu vaikselt suunas mind sellele teele ja pidevalt mind positiivselt toetas. Lavale astumise mõtted said alguse eelmise aasta kevadel, siis võtsin ka Otiga ühendust (tänu Liis-Kristiin Vaherile) ja hakkasime koos plaani pidama. Ott tegi mulle mikrotsüklitega treeningplaani ja selle järgi treenin siiani, sest see on mitmekülgne ja vaheldusrikas. Toitumist jälgisin tollel ajal ikka, et keha saaks vajaliku kätte ja et 5-6 toidukorda oleks päeva peale ära jaotatud. Mis seal salata, vahepeal ka natuke patustasin ja maiustasin, eriti kui koolis olid pingelised ajad. Tuli detsember ja vastavalt soovile nüüd kevadel võistelda tuli dieedile minna. Alla sai võetud pea 8 kg. Dieedi perioodi lõpul oli tunne juba päris uimane ja väsinud, energiat polnud. Lisaks sellele sain poolteist nädalat enne Reval Cupi võistlust jalavigastuse ja sellest tingituna oli trenni tegemine raskendatud, sain treenida ainult ülakeha ja aeroobset ei saanud üldse teha. Tuli leppida, sellega, mis oli ja selles olukorras endast parim anda. Reval Cup oli minu elu esimene võistlus ja tegelikult läks see suurepäraselt- Bodyfitness juuniorites I koht, samuti Bodyfitness absoluutne võit. Väga hästi korraldatud võistlus ja kõik sujus täpselt plaanipäraselt, lava taga oli koguaeg teada, millal peab lavale minema ja üldine organiseerimine oli super! Kindlasti ei jäänud rahule enda poseerimisega, lavanärv lõi ikkagi sisse ega suutnud üldse keskenduda. Peale seda sai pikemalt poseerimist harjutatud. Peale Reval Cupi sai juba vaikselt, aga vähe siiski aeroobset, keharaskusega kükke ja erinevaid asteid teha. Nädal hiljem sai käidud Lõuna-Eesti Lahtistel Karikavõistlustel, seal pandi mind juba edasijõudnute kategooriasse ja sain III koha. Jällegist kogemuse võrra rikkam, mis andis julgust ja enesekindlust juurde. Poseerimine läks sealgi metsa ja ka T-walki esitus oleks võinud pikem/huvitavam olla. Vigadest õpitakse ja peale Tartu võistlusi hakkasin iga päev korralikult poseerimist harjutama. Tegin täpselt nii nagu Liis soovitas – film käima ja siis selle ees poseerisin, nägin oma head ja vead sealt ära ja ega muud, kui et koguaeg tuli ainult harjutada ja harjutada. Eesti Karikavõistluste hommikuks olin suutnud jääda tõbiseks ja enesetunne oli päris halb. Katsusin siiski võistlustele keskenduda ja endast parima anda. Juuniorite kategoorias pidin kahjuks üksi võistlemas, seega olin automaatselt I koha omanik. Üllatusena pandi mind ka Balti Matšile võistlema, seal oli tase üsna kõrge ning tuli leppida VII kohaga. Poseerimine oli EKV-l ja Balti Matšil juba parem, aga alati annab asja paremaks muuta. Üldiselt on see teekond olnud väga huvitav ja õpetav kogemus mu elus. Võistlustega jäin väga rahule, enda vorm oli enda arvates päris hea, aga kui ikka laval seista ja ennast võrrelda teistega, siis sain tegelikult aru, et tuleb veelgi paremaks saada. Ma soovin ennast kindlasti edasi arendada ja paremaks muuta. Selle nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Siinkohal tahan tänada kõiki, kes on mind sellel teekonnal aidanud ja olnud minu vastu mõistev ning lugupidav! Eriti tänulik olen oma elukaaslasele, kes on olnud väga kannatlik, rahulik ja toetav. Samuti tänan suuresti Ott Kiivikat- oma treenerit, kes oli nõus mind oma õpetava tiiva alla võtma ja jagama oma nõuandeid ning õpetusi. Suur suur aitäh Sulle, Ott! Loodan, et see postitus aitab kasvõi natukenegi motiveerida kedagi, kes tahaks ennast kätte võtta või hoopis kahtleb, kas alustada võistlemisega või mitte, siis ma julgustaks igatahes! Kõik saab alguse meie endi seest, inimene teeb ja saavutab kõik, kui ta ainult ise sellesse täie pühendumusega usub ja selle nimel vaeva näeb! Igaühe enda valik, kas ta leiab mingi viisi asjade lahenduseks või leiab ta lihtsalt vabanduse. Paar pilti ka paari aasta tagustest aegadest ja praegusest:
  7. 8 points
    Võistluste kohtunikuna pole ma varasemalt peale võistlust oma poolset arvamust avaldanud aga see kord ma seda teen. Esiteks palju õnne kõikidele võitjatele. Nagu kõik teavad ja näevad siis kogu see fitnessi pool kasvatab populaarsust ja areneb üle maailma suurel kiirusel. Kategooriaid ja võistlejaid tuleb aina juurde ning seoses sellega tõuseb ka tase. Kuid kahjuks see ei käi meie, Eesti kohta. Oli tõesti paar võistlejat, kes näitasid arengut aga üldises plaanis on seis ikka üsna halb. Eriti oli seda minu arvates bikiini fitnessi kategoorias. Ma ei saa aru miks tüdrukud ei tegele saalis kõige tähtsama kehaosaga milleks on tuhar. Vabandust, aga enamustel seda polnud või siis rippus. Võib olla ma olen liiga kriitiline aga arvan, et 10 aastat kohtuniku- ja 20 aastat treeneri kogemusega peangi seda olema. Kahjuks on nii, et pole meil Eestis sellist ühtset meeskonna tööd, kuhu kaasatud parimad olemasolevad spetsialistid ja treenerid. Iga võistleja on nii öelda üksi ja peab ise otsustama kelle poole ta pöördub abi saamiseks. Ja nende abistajate tase ning nõuanded on nii seinast seina, mis peegeldub ka üldjuhul laval. Ehk kunagi jõutakse ka Kulturismi ja Fitnessi liidus nii kaugele, et peale igat võistlust analüüsitakse koos kõigi võistlejate vigu ja suunatakse abi saamiseks kelle juurde vaja. Igal juhul soovin kõigile edu järgmisteks võistlusteks.
  8. 8 points
    Mitu päeva juba mõtlen võistluspäevast kirjutada aga põhimõtteliselt sukeldusin lennujaamast otse tööellu ja päris mitu päeva on kulunud, et enamvähem oma tavapärasesse rütmi tagasi jõuda. Võistlemine üldse ajab rutiini päris sassi ja kui teha veel mitu võistlust järjest kulub ikka tükk aega, et magamise, trenni ja menüüga uuesti rütmi saada. Eile sain esimese trenni tehtud (oioi kui valus täna on) ja täna on esimene päev kus saan hommikust õhtuni oma toitude ja tavapärase menüüga arvestada Jeee! Nii, aga liigume tagasi siis pühapäeva hommikusse. Seekord mul oma nr. 1 Erkit kaasas ei olnud, ehk minu abistamisel astus ette minu nr. 2- Eleri. Otsustasime, et kuna bikiinid on suhteliselt teises päeva otsas (hinnanguliselt minu lava u kella 16-17 ajal) ei hakka hommikul kohe grimmiga pihta. Mida kauem grimm peal on seda koledamaks (rohelisemaks) see läheb ja värske on alati ilusam. Alustasin hoopis oma päeva tavapärase pudruga- või noh, tavaliselt olen ma võistluspäeva hommikul 100g helvestest putru teinud aga seekord oli paki lõpp ja tegin kokkuvõttes 130g. Peale banaani, mett, kaneeli- hingasin selle ilma igasuguste probleemideta sisse. Kõrvale üks must kohv. Enne võistluspäeva ma ka oma menüüd kuidagi ei muutnud, viimane nädal oli umbes 1700 cal peal (ilmselt isegi rohkem sest liikumist oli palju ja lõunasöögiks söödavaid köögivilju ma ei kaalunud). Vett ja jms vedelike tarbisin tavapäraselt ehk midagi ei piiranud. Puder söödud jäin meikarit/juuksurit ootama kes olid kella 9.00 Barcelonast Sanata Susannasse kohale tellitud. Vaatasin netist erinevaid inimesi ja tellisin kodulehe ja portfolio järgi korraliku meikari. Soeng 45€, meik 100€, suht tavapärane hind iseenesest ja piltide järgi peaks töö kvaliteetne olema. PEAKS…. Kahjuks aga siit algas ka allakäik. Poiss tupeeris juuri ja lasi lakki aga kokkuvõttes oli tulemus minimaalselt kohev. Arvestades et võistluseni 6-7h sain kohe aru et pole päris see mis olema peaks aga suurt nr ei teinud. Meiki tehti mulle ilma peeglita ehk puudus ülevaade toimuvast. Kui vaatasin lõpus peeglisse sain leebelt öeldes šoki. Kontuurimisets polnud see meikar vist midagi kuulnud ja laovärvi harjutamisest samuti. Väga kontrastsed toonid (must/valge), teravad üleminekud, ühtlase värviga põhi. Põhimõtteliselt nagu pruun pannkook kuhu olid punased huuled ja mustad silmad peale joonistatud. Kõlab naljakalt aga tegelt oli päris kurb. Läksin oma tuppa, vaatasin peeglisse, istusin maha. Mõtlesin WTF?! Kogusin veel paar min ja helistasin õele. Arutasime mida teha annaks. Läksin meikari tuppa tagasi, lasin harjutada silmi, üleminekuid sujuvamaks ja kriiskavat valget vähemaks võtta. Sai paremaks aga noooo ühtlaselt pruun oli ikka. Siis tuli armas Lilian Rannu appi kellel on meigivahendid olemas ja kontruuris mu nägu nii palju kui sai. Peale 3-4x parandamis sai tulemus enamvähem vastuvõetav. Paraku ma ei tundnud lõpuni, et see jumestus oleks mind kaunistanud või ilu esile toonud aga nohh- lõpuks ajas asja ära. Ja kui eraldi ei maini, et polnud rahul, siis teised ei märka. Mõtlesin juba peale sügishooaega, et lähen ostan vahendid ja võtan koolituse- õpin selgeks kasvõi selle 1 kindla lava meigi tegemise- ei saa ju niii raske olla. Ütleme nii, et tänaskes on nüüd koolitus kokku lepitud. Lõpuks! Eestis võisteldes istun ikka hea meelega oma lemmik meikari Merili Pikk tooli ja lasen ennast nukuks jumestada aga reisides mujal pean küll õppima ise hakkama saama. See on lihtsalt liiga suur risk, veelkord niimoodi põruda ja sellise raha eest. Vaadates ta tehtud töid kodulehel ja kogemuse pikkust mööda euroopat reisides, ei saa ma aru, mis valesti läks… üks õppetund jälle juures…. Kui see meigi jama kõrvale jätta siis lavanärvi kui sellist mulle sisse ei tulnudki. Hommik oli väga positiivne ja kui nägu sai parandatud ja rahunesin maha läks edasi ka väga sujuvalt. Pakkisin kohvri ja läksin võistluspaika, leidsin lavatagusel alal endale oma nurga ja seadsin sisse. Kohe tuli ka Eleri ja läksime alla mingisse riietusruumi grimmima. See oli mu esimene kogemus võistluspaigas grimmida. Oleme alati Erkiga seda enne hotellis privaatselt oma toas teinud. Ühesõnaga jälle midagi huvitavat- riietusruum mis on täis ihualasti naisi ja nais/mees treenerid segamini neid grimmimas. Kõik on grimmiga koos ja tumepruun, seined, põrand ja hullem moll käib. Grimm peal siis seisad veel 30 min ja “kuivad” , hoiad käsi üleval ja chillid… paljalt. Kedagi ei huvita mis ümber toimub, see on seal normaalsus. Positiivne oli see, et grimm jäi imeilus (ilmselt mängis rolli ka eelmisel õhtul hästi Eleri poolt teostatud karvaeemaldus ) ja kui mõlemad kihid olid tehtud, tegime veel õues mõned pildid, Eleri vaatas poseerimise üle ja oligi aeg pikali visata ja oma aega oodata. Olin kuulnud igast hirmulugusid, kuidas hirm vara aetakse lava taha järjekorda valmis (ala 2h varem) aga minu satsil läks küll väga nobedalt. Kutsuti meid lava taha, minu pikkuses 26 naist. Pandi ritta, mina olin rivi eelviimane ja minu järel hetkel valitsev maailmamister Ksenia Romanova. (pildil vasakul) Top 15 pärast väga ei muretsenud aga samas on see voor kus peab kõige rohkem pingutama- tuuakse lavale 26 naist ja valitakse välja 15 tugevamat. Kuna rida on nii pikk siis kohtunikel ei ole palju aega ja on oht “kahe silma vahele” jääda. Esimese ringiga veel väga palav ei hakanudki ja hullult higistama ka mitte. Lavalt maha ja uuesti järjekorda. Nats pumpasime, tuulutasime ennast käepäraste vahenditega (pappkasti tükkidega) ja jäime ootama tulemusi. Varsti tuligi kohtunik ja näitas näpuga järjest, kes jääb, kes läheb koju. Ja alles oligi meid 15. Uuesti lavale. Poolfinaal. Eesti tiim oli nii tubli, kõigi kolme vooru ajal Eleri, Ott, Lilian, Õnnela ja kõik teised- hääled olid nii hästi lavale kuulda ja väga palju abiks. Arvad küll, et pingutad maksimaalselt aga kui keegi ikka tuletab meelde jalga pingutada või rinda ette suruda siis kohe saab ennast veelgi paremaks sättida. Poolfinaalis läheb juba nats kauem, alguses käivad kõik numbrilises järjestuses 5 kaupa ees ja sooritavad kõik veerandpöörded. Ehk kokku 3 satsi, kuniks teised on ees seisad küljel eestpoosis. Seekord oli konkreetne juhis, et ei tohi poosi vahetada. Tuleb seisa eestpoosis ja isegi kätt puusal ei tohi vahetada. Ilmselt, et kohtunikel oleks lihtsam tööd teha. Siis tuleb 1. 2. Ja 3. Väljakutse. See on juba paremuse järjestuses. 1. väljakutse tähendab 95% et oled finaalis ehk top 6-s….. Nooo sesian taga real, ja hakatakse kutsuma tüdrukuid 1. Väljakutsesse- kuna olin numbriliselt eelviimane siis teadsin et enne mind kutsutakse kindlasti 2-3 eespool olevat võistlejat. Kui aga 4 tk oli välja kutsustud ja järgmisena öeldi minu kõrval (viimasena seisnud) Ksenia number sain aru, et mina jäin vahele. Ehk siis pole 1. Väljakutses….. Ees reas oli neid 4 tk ehk top4. Mis tähendab, et top 6 ehk finaalis on veel 2 vaba kohta ja kui saan 2. Väljakutsesse on veel täitsa reaalne võimalus sinna 2 vabale kohale pretendeerida. Mingil kummalisel põhjusel ei läinud ma ka siis sabinasse. Olin kuidagi kindel, et kui 1. Väljakutses ei ole siis ilmselt saan 2… . Samas saalis nägin kuidas Eesti tiim kuidagi ära vajus ja kõik mõtlesid et ??? eriti, kuna ees tolle 4 tüdruku seas oli selgelt 2 minust nõrgemat osalejat. Ja siis äkki ütles kohtunik “mistake” ja palus ühel tüdrukul taha ritta tagasi minna, enne kui ta jõudis minu nr öelda sain aru- et nüüd on minu kord. Ja nii ma sattusin ikkagi 1. Väljakutsesse. Väga uhke oli sinna ritta sammuda ja võibolla saingi natukene lisa tähelepanu, kes teab aga et see numbrite kokkulöömis viga just seal pidi juhtuma Nii et olin top 5-s sees ja teadsin et edasi ootab finaal. See voor oli juba pikem ja laval hakkas täiega grimm laiali jooksma. Esimene kogemus ikkagi palavas kliimas võistelda. Lavakohtunikud nii armsalt käisid paberi nutsakatega ringi ja tupsutasid tüdrukuid- aitähh! Maha sain siis jooksis mulle ka Eesti tiimist Sergei Popov appi ja kuivatas selga, rullis grimmi, et saaks finaaliks enamvähem korda. I-walkid ja võrdlused tulid jällegi päris kiirelt ja oligi võistlus tehtud. Ei jäänud muud teha kui tunnike oodata, pikali visataja puhata. Glamuurne lavatagune elu... Ma sain paar pilti võrdlustest ka mis mobiiliga tehtud ja nägin et 1 neiu on minust selgelt kehvem, ehk top 5 peaks ikka tulema. Minnes oli eesmärgiks seatud top 6 saada ja unistuseks medal. Seal lamades ja oodates mõtlesin vaid et kui saaks 4. Koha oleksin mega õnnelik- ikkagi edasiminek võrreldes sügisese MM-ga, kus lõpetasin 5. Kohaga. Kuigi peaks mainima, et ka 6. Koht oleks olnud tegelikult super, sest tase oli võrreldes sügisega kõrgem. Ühesõnaga, oma eesmärgid olin saavutanud igaljuhul. Sõin kohvris oma järge oodanud ja Eestist kaasa ostetud halvaa ära (mmm kui hea see oli), kohendasin nast meiki ja jäin pikali puhkama. Autasustamisel hakati meid ette kutsuma- 6. Koht, 5. Koht, ikka mind pole öeldud, mõtlesin jess, 4. Käes J Ja siis öeldi 4. Koht- Ksenia Romanova- saalis oli korraks vaikus ja mul on tunne et ta ise ka ei saanud aru, et tema peab nüüd minema ette ja oma karika vastu võtma- oli ta ilmselt sinna võitma tulnud ja käitus kogu aja ka nagu “staar” selle sõna kõige negatiivsemas võtmes. Ja siis äkki jõudis mulle kohale- MEDAL! Sellest on hea pilt ka, lihtsalt viskasin pilgu maha ja mõtlesin JESSSSS! Ja mis ehk veelgi magusam- valitseva maailmameistri ees. Vaadates autasustamise videot siis peale seda kui 4. Koht välja hõigatakse saai vist Ukraina osaleja ka aru, et kõhnad vene neiud seekord eesotsas ei ruuli ja on hea lootus kuld võtta (mida ta tegigi). Igaljuhul 3. Koht oli minu ja ma poleks saanud olla õnnelikum. Lavalt maha tulles sai teha suuremal hulgal pilte, võtsin baarist pool gin tonicut ja olin seitsmendas taevas Jalutasime hotelli (mõnusad 20 min) ja läksin pesema- läks ikka tükk aega et kogu see grimm ja meigi kiht maha saada. Oli mõnus jälle ennast puhtana tunda. Olin plaaninud juba mitu päeva Danone külmutatud jogurti kohvikusse minna või pistaatsia gelatot süüa, lõpuks kui õue jõudsime oli kell saanud napilt 23 ja kõik sedasorti kohad kinni. Lõpetasime hoopis peale üürikest õueringi tagasi oma toas, room service tõi sinimerekarpe ja krevette, magustoiduks 2 Fast High Protein bari ja kohaliku rasvatut jogurtit värske ploomi tükkidega. Selline cheat siis Hommikul sõin normaalsest toidust lihtsalt kõhu täis ja alustasimegi teed kodupoole. See oli muidugi märkmisväärselt pikk aga natuke peale keskööd olime Tallinnas. Lenujaamas ootasid meid TTV kaamera, fotograafid, lähedased inimesed, EKF liit pärgade ja lilledega- üli armas Läksin veel pool 2 öösel jäätist sööma sest olin kindel, et selle päevaga peab olema tähistamised tähistatud- edasi juba puhtalt lehelt. Ja lõpuks me polnudki ainukesed kes esmaspäeva öösel vastu teisipäeva pool 2 öösel mustamäe mäkis jäätist tellisid Mis siis edasi? Tänase seisuga on 30 päeva viimaste võistlusteni. Kaloraaziga istun 1700 peal edasi. Kardio osas tõmban mõneks ajaks tagasi, kui enne EM-I oli mu koormus 1h kardiot ja 1h jõutreeningut siis nüüd vähendan ja teen 1h jõusaali+ 30 min kardiot. Katsun palju magada, normaalselt vett juua. Treeningute osas muutsin kava- peamine rõhk alakehale, pikemad seeriad, väiksemad puhkepausid, intensiivsem ja ajaliselt pigem lühem kui pikem. 10. Juunil Marbellas toimuval Amateur Olympial tahaks veelgi parema vormi lavale tuua. Loodetavasti selleks ajaks vastutan ise oma lavavälimuse eest Ja selga panen ilmselt jälle punased uued Freydise bikiinid- need istusid nagu valatult ja olid laval lihtsalt mega kenad! Kvaliteet on neil ka ikka üle mõistuse hea, ükski kivi ei ole ära tulnud. Kokkuvõttes oli reis väga meeldiv, seltskond valdavalt sõbralik, hea ja toetav. Käisime võimaluste piires üksteisele võimalikult palju kaasa elamas. Eleri tegi muidugi delegaatide poolt ära kõige suurema töö, olles olemas lava ees, taga ja kõikvõimalikul juhul Aitähh kõigile toetamast, kohapeal ja distantsilt! Siia lõppu tahaks aga lisada kõikidele võistlejatele ja nendele kes plaanivad kunagi võistelda- kui sinu treener lubab või veelgi hullem, ise soovitab enne võistlust vedelike mitte tarbida, soolasid vältida või kaloraazi ebanormaalselt piirata (800, 1000, 1200 olenevalt kas oled 1.50m või 2m...) siis tasuks väga kriitiliselt mõelda tema kompetentsi üle. Kahjuks oli seal lava taga seda liiga palju näha, kuidas tüdrukud peaaegu et kokkukukkumise äärel on, kes söömata, kes joomata, kellel lihased krampis, kellel kõik korraga. Miks? Milleks? See on bikiinifitness! Vorm peab olema saavutatud juba 1-2 nädalat enne võistlust ja lõpus on vaja vaid pisiasju timmida. Sellised võtted ei ole normaalsed ega vajalikud. Ja võivad lõppeda väga kurvasti, eriti soojas kliimas ja lõõskava päikese all….
  9. 8 points
    Ma ei saa nüüd aru sellest, et "algajate värk, lase olla - nuuks nuuks olen väike ja kõik kiusavad mind" jutust. On olemas reeglid, mida peab järgma. Ja siinkohal peaks kogu teema ka lõppema. Kõik inimesed, kes on kunagi mingist asjast osa võtnud, on olnud algajad. Esimene jooksuvõistlus, esimene pallivõistlus, esimene olümpiaad - mida iganes. Sul on olemas omad juhendajad ja/või treenerid, kes abistavad ja selgitavad sulle asju. Või järsku hakkame tegeme "algajate võistluseid" ja laseme lihtsalt lati alla? Korvpallis tehti põrgatamat viis sammu - ah lase olla, ta esimest korda sai pingilt väljakule ja anname andeks. Jalgpallis tuli väravavaht ja võttis poole väljaku pealt palli kätte - pole hullu, tal alles teine mäng - õpib alles. Matemaatikaolümpiaadil jäi spikerdamisega vahele - ta alles viienda klassi laps ju, eks ehmatas ära ja ei tulnud õige vastus meelde - ei pea kohe siis võistlustelt eemaldama. Või et "noh, jäi esimest korda dopinguga vahele - ärme siis kohe hakka medalit ära võtma". Või tegemist oli nii nõrga ainega - ärge nüüd jamage, oleme sõbrad edasi. Laseks paar meest ka naistega lavale, sest noh... uued ikka ja on seal siis nii suurt vahet üldse? Või et tuleks järsku lavale T-särgiga, sest "ma olen uus, ma ainult jalgu treenisin ja tegelikult ma keha kardan näidata". Olümpial on 50 kilomeetri käimises inimesi natukene enne finishit maha võetud - kas see on õiglane? Ei ole, aga sohki ka ei ole ju ilus teha - ka teadmatusest mitte. Kui sul pole juhendajat või treenerit ja otsustad asja teha oma käe peal, siis pead olema ka piisavalt kõva inimene, et kõik nüansid välja uurida. Sa tegeled alaga aastaid ja asja finish kui selline toimub laval paari minuti jooksul - KÕIK SINU POOLT LAVAL TEHTAV kajastub ka reaalselt lõpphindena. Pooside võtmine ja hoidmine on siin KÕIGE TÄHTSAM ASI ÜLDSE ja teile ei meeldi, kui kohtunik juhib tähelepanu sellele, et sa teed asja valesti? Kui ma jätaks katki kõik asjad mida ma teen, sest ma teen midagi valesti, siis ei jõuaks kuigi kaugele. Ma olen osalenud erinevatel võistlustel (küll kahjuks mitte kulturismi ja fitnessi omadel) ja iga sõrmelõikamisega sa õpid asju juurde. Kuhu panna nimi, kellele maksta raha, kus ööbida, kuidas sinna saada, mis on vaja kaasa võtta... Kui sa mõtled, et "algajate võistlustel" oli raske, siis valmista ennast ette kui sa "päris" võistlustele jõuad - või veel parem, kui sa välisvõistlustele lähed. MINU kui võistleja huvi on uurida välja asju, kas kus kuidas ja millal. Kui registreerimine algab kell 10 ja lõppeb kell 11, siis kell 13 kohale tulla ja loota et sind ilusate siniste silmade pärast siiski kirja pannakse on ebaaus kõigi TEISTE suhtes, kes olid õigel ajal kohal. Samamoodi, kui sul on ette nähtud poos, siis võttes poosi teisiti sa lood endale ehk tugeva eelise teiste suhtes. Reeglid on reeglid ja keegi alla ei lase selle pärast et "ma olen esimest korda". Teisena siis punkt et "mingite reeglitega ollakse karmid ja mingitest libisetakse üle". (Pea)kohtunik olla on raske. Sa jälgid kõiki asju mis võimalik, kuid midagi jääb ikka märkamata. Tõenäoliselt pea enamus inimesi on istunud teleekraani ees ja karjunud, et kohtunik tuleks seebiks keeta. Ja pooside puhul antud võistlustel võistlejad ikkagi korrigeerisid ennast - või kui mitte, siis käis lavakohtunik neid abistamas. Kõike lihtsalt ei näe. Ka abikohtunikud mitte. Ja kõike nähtut ka ei öelda kõva häälega mikrofoni. See, et paaril korral võistlejatel kästi oma poosi parandada - selle kõrvale võiks vabalt lugeda tõenäoliselt paarkümmend muud korda, kui see tegemata jäeti. Kõike ei nähta ja kõike nähtut ei öelda. Ikka saab keegi pallimängus küünarnukiga ribidesse või jalkas taotakse kossi. Selline on mäng. Mängi kaasa, ära virise ja kui sa oled piisavalt hea siis küll lõpuks tuleb ka sinu aeg. Teine variant on muidugi püss võssa visata ja öelda, et "tegelikult oli mul kõigist parem vorm, aga mind lihtsalt kiusati ja see on täielik onupojapoliitika ning kõik kohtunikud olid teise võistleja poolt sest nad olid ära ostetud ja tegelikult mul hommikul pea valutas ja sõbranna lapsel suri kilpkonn ära ja see on nii tobe ala, et ma enam sellega elusees ei tegele." Kriitika vastu ei ole mul midagi. Ta on tihti edasiviiv jõud - vähemalt inimestel, kes julgevad tunnistada oma vigu. Ja tagantjärgi on muidugi imelihtne näidata puudujäämisi. "EKFL lehel ei ole poose üleval ja reegleid on raske leida". Selline jutt võiks ehk tulla välja kuskilt ametlike kanaleid pidi enne võistlusi või üritusi, mitte peale üritust ja vihjata et selle taha nüüd see võit läks. Või et "kõigil ei olnud häid treenereid, kes ise oskaks ka seda asja nii hästi" - ma arvan, et ükski võistleja ei ütleks siinkohal abist ära, nii et järsku prooviksite siis ise kätt võistleja treenerina? Mitte et tahaks halvasti öelda, aga kõigil on piiratud hulk tahtmist, jaksu ja ressurssi (nii ajalist kui rahalist), mille arvel sa saad inimest aidata ja mis mahus. Et kas ma olen hea treener, kui ma sebin oma hoolealusel kõik jamad kaelast ära (alustades sellest siis, et enne võistlusi käin tal ehk kodust läbi ja pakin tal võistluskoti ja lõpetades sellega et enne lavale minekut ma küsin et "käisid ikka pissil ka ära") - või jätaks mingid asjad ka võistlejate enda südamele? Minuteada korraldatakse juba aastaid suvel üritust FitCamp, kus on alati olnud kesksel kohal ka poseerimine - lisaks veel hulganisti võistlustarkust alustades dieedist lõpetades grimmimisega. Ole aus enda vastu ja küsi endalt küsimus - kas ma tegin kõik enesest oleneva, et ennast võistlustel hästi esindada? Või oleks saanud ma kuskilt veel rohkem pingutada/uurida/tegeleda? "Pealtvaatajana oli piinlik...." Kamoon. Liiga pikk jutt. Aga korra aastas võib.
  10. 8 points
    LPF ajab s*** keema. Minuarust peaks see päris lahe ütlemine olema. Peaks tõsi olema ning ka muigama panema. Loodetavasti ehk ka mõtlema?
  11. 8 points
    Tulge tehke kohtuniketeste. Mul poleks ausalt öeldes midagi selle vastu, kui eestis näiteks järgmise aasta karikavõistlustel saaks hindama näiteks 9 kohtuniku. MInuarust oleks see veelgi ägedam ja objektiivsem. 9sast hindest 4 kukus maha ja jääks alles tõepoolest see 'keskmine'. Nii et tulge avaldage soovi teha endale kohtunikepaberid ja liigume koos objektiivsema hindamise poole. Ja mis puutub vabakvadesse jms. Ma tahaks öelda, et hästi olete saanud enda kätte kõik materjali. Kas te mingite teiste (näit rahvusvaheliste) võistluste kohta olete saanud sellist ülevaatliku protokolli? Tavaliselt pannakse kohad ja punktide kogusumma ja vsjo. EKFL'is on asi vägagi läbipaistev - tuuakse kõikide kohtunike hinded välja taldriku peal otse kätte ja siis kõik vangutavad päid ja näitavad näpuga, et kuidas ikka nii sai ja vaata mis hinde see pani. Nii et veelkord - tulge tehke paberid ära. Saate ise hinnata ja vabakavasid valida, kohtunikevalik on laiem ja ka tulemus on parem. Onju?
  12. 7 points
    Mis see siia puutub kes kellega kohtamas käib või kus võistlusel mis poliitika on? Jutt algas sellest et ilma steroide süstimata pro jaoks vajaliku lihasmassi ei saavuta...?! Ja nüüd väide et peale 30. eluaastat ka "nii kergelt ei kasva" - Millal ta kasvab üldse kergelt? See, et üks osa inimesi ei leia piisavalt aega, tahtmist ja motivatsiooni, et sellega hakkama saada, ei tähenda, et see võimatu oleks. Arusaam "andsin edast kõik" on lihtsalt inimeste jaoks erinev. Ja mida see näitama peaks et Egle on oma massilt väikem kui mõni teine Pro? Ma võin sulle umbes 10 nime kirjutada kes on väiksemad või suuremad, ega inimesed ei tule 3D printerist et kõik ühtmoodi on. Pro-sid on usas sadu ja tuhandeid ja kõik erineva taseme ja suurusega. Selline jutt, et pro-ks saavad need kellel sidemed või kohtunikega magavad, või et lihased on vaid nendel kes puhast sporti ei tee- ma kohe ei kannata... Tüüpiline vabanduste otsimine ja mingite "põhjenduste" taha pugemine. Kokkuvõttes tegeleb selle alaga igaüks vabatahtlikult ja omal soovil- kes ebatervislikult, kes tervislikult ja ka nendel kahel sõnal on inimeste jaoks erinevad tähendused. Bodybuildingu tulemused on enamjaolt siiski otseselt võrdelises seoses panustamise hulgaga ja lihtsalt ei ole vaja ennast üks-ühele võrrelda inimestega, kes on seda ajaliselt oluliselt kauem teinud või kordades rohkem panustanud.
  13. 7 points
    Tsau, Lahe on see, et inimene julgeb avatult kirjutada oma mõtetest ja kogemustest. Kahjuks pole isiklikult tasandil tuttavad aga siiski mõtlesin kirjutada.' Ma arvan, et üleüldiselt lasevad inimesed ennast tänapäeval liiga palju mõjutada teiste arvamustest ja siis voolivad end selle järgi. Loodan, et sa ei võta seda kui negatiivset tagasisidet, aga me (võistlejad) läheme lavale ritta just selleks, et käpu täis teisi inimesi meid hindaks, ilma, et nad meid teaks.(Nad ei peagi teadma meid või kui palju vaeva me nägime) Nende arvamus on subjektiivne ja individuaalne - nad on sinna palgatudki (siis tasu või aitähh eest) meid hindama, mitte meile pai tegema. Me ise vabatahtlikult paneme end seal ritta. Pigem, mida ma selle jutuga öelda tahan - lavale tuleks minna eesmärgiga igakord seal enda parim mina kohtunike ette tuua ja võrrelda seda siis eelmise aasta minaga. Paned kaks pilti kõrvuti ja vaatad, oh, see aasta on mul .... palju defineeritum, olen kuivem... võrdled end ise endaga, mitte kellegi kolmanda isiku peas oleva kujutelmiga.' See tähendab seda, et enda peas peab olema pilt, millist keha tahad ja töötad selle kallal. Sest iga inimese jaoks tähendab teatud omadussõna erinevat asja. Omadussõnad on subjektiivsed, loeb ainult taustsüsteem või siis vaatleja. Ehk siis kellegi uus on teise vana, kellegi kuiv vorm on teise silmis pool pidune jne jne. Reeglid on ühed aga tõlgendus võib varieeruda sinna-tänna, isegi kui seda mingitel meetoditel kalibreeritakse. Tööd tuleb teha enda keha kallal enda jaoks, sest kui seda teha vaid selleks, et keegi saaks sind vaadata 10-30sekundit ja panna sulle mingi X hinnang siis lihtsalt kaotad end. Fitness ja kulturism spordina on niivõrd subjektiivne, et sa ei saa loota mitte kellelegi teisele peale enda. Sa ei saa loota, et vastane kehvas vormis või et kes kohtunik on. Või mida milline kohtunik tahab. Alati võib arvamused ära kuulata, aga kokkuvõttes peaksid ikkagi tegema tööd enda kallal selle suunas mis on sinu visioon. Ainult sina versus sina. Kõlab klišeena aga nii on. Ja alati ei pruugigi areng paista füüsiliselt välja aga vaimsel tasandil oled näiteks palju tugevam või tunned end paremini jne. Arvan, et said tegelikult väga kasuliku kogemuse, millel on palju positiivseid külgi Ole tubli ja jõudu sulle !
  14. 7 points
    Tere Veebruar! Tänaseks on ametlikult esimene ettevalmistav kuu möödas ja saab tagasi vaadata- mis on juhtunud, mis saavutatud ja mis veel vaja saavutada Alustasin seekord dieediga 4 kuud enne võistlusi, et saaks rahulikult võtta ja oleks aega korrektuurideks- jumal tänatud! Sest jaanuar seda näitaski, et alati ei lähe kõik nii nagu plaan A ette näeb. Alustasin kalorite langetamisega väga reserveeritult- 2500-2100-2000-1900- lootes, et seekord saan kaalu liikuma vähe kõrgema kaloraaziga. Mida aga ei juhtunud, oli stabiilne kaalulangus. Kuu eesmärgiks oli seatud -2kg ja kuskil 10-14 päeva pärast kuu algust tõin oma kaloraazi vana hea dieedi-1800 peale, et ikka plaanis püsida ja õnneks sain ka loodetud tulemuse. Ühesõnaga- ei õnnestu seekord kahjuks kõrgemal kaloraazil dieeditada- mitte, et nurisemiseks põhjuks oleks, arvan, et 1800 eest saab veel päris korralikult süüa, lihtsalt mulle meeldib toit ja salamisi lootsin, et ehk kukub ka 1900 juures Ehk siis järgmine kord.... Mis siis veel? Jaanuar oli mul tööalaeslt täis pakitud erinevaid üritusi ja seega kaal kõikus rohkem kui üks purjus soomlane (vabandan juba ette üldistuse pärast ). Olin üleelmine nädal 2 päeva Hiltonis ja sain praktiseerida "umbes-toitumist" lõunalaua valikud olid head aga kaalu kaasas polnud ja kõik käis silma/tunde järgi. Lisaks õhtusöök liharetsoranis MEAT, kus oli 6 käiku, tegin too õhtu erandi. Toit oli vähemalt kvaliteetne ja ülimaitsev, lihtsalt ei mahtunud 1800 sisse... Oli alles Jaanuari esimene pool ja arvasin, et pole sellest väga lugu. Võistlusteni veel 4 kuud ja lolliks ei saa ka minna... Tagantjärgi muidugi vaadates kaalugraafikut siis ei ole kindel, kas see seda väärt oli ja kui uuesti otsustada saakisn, kas oleksin õhtusöögil osalenud Eelmine nädal olin veel 2 päeva Riias lähetuses, kus tuli samamoodi kuidagi jooksvalt hakkama saada. Vahepaladeks olid mul puuviljad ja batoonid kaasas (need on ikka elupäästjad!) aga lõuna-õhtusöökidega tuli jällegi loov olla. Õnneks hotelli toidud olid rohkem kui eeskujulikud ja sellega muret ei olnud (kui v.a. hommikupuder mis kahtlaselt magusalt maitses....) siis õhtuks sõidutati meid Jurmala lennujaama mis oli meie peo jaoks üüritud. Õhtu oli täis erinevat meelelahutust ja kõik oli väga WOW! siis kahjuks aga toiduvalik oli ülimalt ebaõnnestunud ja pole juba aastaid midagi nii kohutavat ja rasvast söönud.... isegi köögiviljad ujusid rasvas... Midagi aga sööma pidi ja nii ma siis olin sunnitud seal nii mõndagi "alla neelama". Õnneks oli hotellis ka jõusaal ja minul nagu ikka asjad kaasas, rasvasele õhtusöögile järgneval päev tegin parema enesetunde nimel lausa 2 trenni ja elu läks edasi.... Nüüd olen saanud nädalakese kodus olla, omas graafikus, omade toitudega ja tulemus on täpselt see mida vaja- täna vaatas kaalu pealt vastu uus low-in- 58.0 ja esimene kuu saldoks jäi -2,6kg. Ehk siis kokkuvõttes ületasin plaani. Võistlusteni on umbes 3 kuud ja vaja kaalu langetada 4 kg- kõik on vägagi graafikus! Seoses selle kaalu kõikumise ja mitte langemisega tekib vahepeal kerge paanika küll, tean, et ei ole seejuures ainuke ja mõtlesin, et panen siia kirja, mida ma tavaliselt sellistel puhkudel teen (ja ka viimane nädal tegin): 1. Kaloraazi esimese hooga ei langeta- kuigi see on esimene (ja ehk kõige lihtsam/kiirem lahendus) mille järgi näpud kangesti sügelevad on järgmised 3 kuud veel vähem söömine hirmutavam 2. Vaatan kriitilise pilguga üle oma uneaja- oleneb natukene inimesest aga mina vajan keskmiselt 7-8h und, et keha saaks puhata ja kaal laneda. 3. Vajadusel langetan treeningkoormust või lühendan treeningute kestvust- pigem kiireimini ja intensiivsemalt (nii jääb jälle rohkem aega kodus puhkamiseks). See on selline vastuoluline punkt- et kaal ei lange ja siis üks hetk teen vähem trenni?! Talupoja mõistus ütleb ju, et "kuuma on vaja juurde anda". Tegelt alati päris nii ei ole, kaaluseisak võib olla ka vihje ülekoormusele ja keha vajadusest lisapuhkuse järgi... 4. Võimalusel liigutan makroid- see on jälle individuaalne, kellele mis, aga minu keha töötab hästi rasva&valgu peal ja kui kaal on jonnakas vaatan tavaliselt üle oma sissesöödava SV koguse üle. Tihti ajatab mõningane SV vähem tarbimine kaalu liikuma saada. Mõnele teisele võib jälle töötada päevaks SV lakke ajamine (rasvu ja valgu arvelt), jäädes seejuures aga oma kaloraazi- suurem hulk sv kiirendab ainevahetust ja võib positiivselt mõjuda. 5. Lõpuks ja viimane- katsu vähem stressata ja usalda protsessi. Vahel aitab ka mõõtude võtmine (ja veendimine, et mõõdud erinevalt kaalust vähenevad). Kui juba mõõtudest juttu tuli siis minu 2,6 kg languse sisse mahtus -5cm pihalt, -2cm reielt ja -2cm puusalt. Kes mind instagramis ei jälgi siis teadmiseks- et @beliefeesti lehel käib hetkel mäng, kus juba järgmisel nädalal, minu sünnipäeval- 7.02 loositakse välja hulganiselt energiavett ja personaalne treening koos minuga- kõik huvilised osalema Seoses läheneva sünnipäeva ja 30. eluaastaga surfasin eile õhtul arhivaalides ja vaatasin 10 aasta taguseid pilte- pean tõdema, et aastad on mind vaid paremaks teinud Ehk siis lähen optimistlikult vastu uuele kümnendile! Veebruar tuleb jaanuarist veel kirjum- alustuseks sünnipäev, siis valentinipäev, siis vabariigiaastapäev, vastlapäev ja märtsis naistepäev otsa- kui palju ja mida see minu jaoks tähendab- ilmselt minimaalseid muutuseid igapäevaelus. Sünnipäeval võibolla ampsu kooki võtan aga üldiselt on mu eesmärgiks siis kevadel toimuv EM ja vahukoore pealt sinna ei jõua (või noh, tulemust ei tee). Mis puudutab võistluseid siis hetkel olen kindlalt hooaega alustamas Eestis karikavõsitlustel ja edasi mai alguses Santa Susannas toimuvale Euroopa Meistrivõsitlustele minemas, mis aga puudutab teisi väisvõistlusi (kuna see on ikka ülimalt suur kuluartikkel) siis nende osas enam nii kindel ei ole. Eks paistab- elame näeme.... Lõppu väike meeldetuletus iseendale, millist vormi on vaja ületada Üldine enesetunne on hea, trennid ei ole raskeks muutunud, isud ei kimbuta, kõht on enamvähem täis- mis aga põhiline Feeling motivated!
  15. 7 points
    Mulle tundub viimasel ajal, et võistelda nagu tahetakse isegi aga tööd, vaeva ja trenni ei taha keegi teha. Viimasel ajal tuleb ridamisi inimesi pöördumisega: "Tee imet"!!! Tee kava, tee menüü, aga kui kava või menüü valmis, siis "ma seda ei saa teha, see harjutus ei meeldi, need ajad ei kõlba, aega regulaarselt süüa ei jõua ja ega mulle need tervislikud asjad tegelikult ei meeldigi. Aga tee ikkagi nii, et ma oleks heas vormis, kuiv ja lihaseline kulturist". Ja täpselt see jutt ka, et treener on paha ja see on paha, teine on paha jne... Kui te tulete juba jutuga, et eelmine treener on paha ja kavad ei toiminud, äkki oleks mõistlik peeglisse vaadata??? Vaadata, et millised eesmärgid sa endale oled seadnud ning seejärel, kui palju oled sa valmis selle nimel tööd tegema ja ohverdama. Krt, treener on teejuht, suunanäitaja!!! Kallid noorsportlased ja kulturistihakatised - töö tuleb teil ise ära teha!!! Kulturism on nagu töö kõrvalt teine töö, see on elamine vastavalt püstitatud eesmärgile. See ei ole suvehooajaks rannavormi või üheks võistluseks pooliku vormi tegemine. See on elustiil, see on filosoofia, see on mõtlemine ja hingamine, see on tunnetus ja enesedistsipliin. Ja kui te ei suuda seda sellisena hoomata, siis unustage see väär mõtevälgatus eos, sest see on hukule määratud!!!
  16. 7 points
    101 kükki... Kaasajastasin täna oma sooritust...
  17. 7 points
    Võiks iga võistlus nii teha, et lähed sportlase juurde: "Kuule, teeme sulle dopinguproovi." Need, kes keelduvad saavad positiivse ja nõustujate seast siis öeldakse mõnele, et vabandust, me ei mõelnud sind. Nii saab tasuta ju vahele võtta dopingukasutajaid!?
  18. 7 points
    Silvar, kui koju tuled, siis võiks minna koos JALUTAMA ...
  19. 7 points
  20. 7 points
    2012… Kohe lõpeb detsember, aga sellega ühtlasi ka 2012. aasta. Üritan teha möödunust väikese kokkuvõtte. Tegelikult, ega minul möödunud aastal midagi väga palju ei juhtunud, vähemalt midagi sellist, mis üldsusele nähtav oleks olnud. Oli selles mõttes omamoodi aasta, et tegin vaid ühe võistluse, Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis. See valmistumine oli minu jaoks mingis mõttes üks huvitavamaid. Testisin, katsetasin, tunnetasin, mille tulemusena õppisin ja kogesin nii mõndagi uut, mida tulevikus plaanin edukalt uuesti ära kasutada. Tegelikult on mul selle valmistumise kohta väga pikk ja põhjalik kokkuvõte olemas, mis valmis jooksvalt ning väga kiiresti kohe peale võistluseid, aga ma ei avalikusta seda nimelt, kuna jätsin selle materjali oma raamatusse. Loomulikult, ma ei tulegi ütlema, et tean midagi sellist, mida teised ei tea või valdan mingeid „imetehnikaid“ . Mingit „saladust“ ei olegi olemas. Kõikidele toimib oma, vaja on tunnetada, üht – teist teada, ka riskida ning natukene kannatada. Õppida on sellistest detailselt kirjapandud isiklikest kogemustest ehk niipalju, et paljudel juhtudel kehatüübid kattuvad, mistõttu võib sarnaselt toimimine anda samuti korralikku tulemust. Milliste mõtete ja ambitsioonidega valmistuma hakkasin, sellest pajatasin tegelikult juba siinsamas foorumis, oma „Järeltõuge…“ kirjutises. Kedagi ma võitma ei läinud, läksin taaskord mingit uut taset just endale ette seadma ja see õnnestus väga hästi. Võita Otti??? Selge on see, et Ott on hea, ta on maailmaklass, kogemustega ja suur sportlane. Sellest rääkida on veel vara. Samas, arvan, et ei liialda, kui ütlen, et tegemist oli taaskord ühe sellise haruldasema EMV – ga, kui meie esinumber ei saanud ka päris niisama lihtsalt „läbi jalutada“. Kui ma mõnes üksikuski poosis suutsin konkurentsi pakkuda või panin kohtunikke pingsamalt olukorda hindama, siis suur kompliment ja kordaminek on minu jaoks juba seegi. Või, kui keegi foorumis läbi ennustusvõistluse julgeb natukenegi spekuleerida, et „äkki hoopis võidabki tema seekord“, siis juba see on minu jaoks õnnestumine. Nali naljaks ja tagantjärgi võime seda loomulikult utoopiaks ning ebareaalsuseks pidada, kuid oleme kuulnud ka seda, et igal naljal on kasvõi imeväike tõetera sees. Ja oleme ausad, valmistumise käigus nähtud vorm lubas üht – teist järeldada. Sellise vormi pealt päris üheselt mõistetavat lausnalja nagu ka teha ei anna. Eks need avaldatud pildid töötasid mingis mõttes väga palju mulle endale vastu. Aga loomulikult, on veel mitmeid pisidetaile, mis tahavad korralikult lihvimist. Töö, aeg, veelgi suuremad teadmised ja kogemused on need, mis on siinkohal heaks raviks. Nagu kirjutas oma kommentaaris Indrek Otsus: “Täismeeste võistluses (aboluutsele tiitlile) olid kolm esimest omal tasemel. Klassikute võitja Janar üllatas võistluste teravaima vormiga ja pakkus Otile tõsist konkurentsi. Oti suhteline lihasmass ja kompaktsus pani siiski asjad paika. Eks eelnev Põhjamaade võistlus oli veel lihastes ja selle eest tuli lõivu maksta teravuses." See, et ma väidetavalt võistluste teravaimgi olin oli minu jaoks suur kordaminek!!! Olen tulemusega ise igati rahul ja kokkuvõttes, eelistangi mõnda aega olla veel „jahtija“ , siis on ükskord ka saak hinnalisem ja „kõhutäis“ magusam. Loomulikult, „trooni“ kõigutamisest rääkimine oleks päevselge liialdus, naiivne ja ebaprofessionaalne, ent väikest „müksatust trooni jala pihta“ pidi sellel istuv valitseja ehk tajuma . Kuigi, ma pigem ei armasta sellist sõnakasutust, siis tõepoolest tundub, et minu „eluvormiga“ tegemist siiski oli. Madalaima võistluskaalu juures, praktiliselt, et täielikult säilitatud jõunäitajad ja sellest tulenevalt ka maksimaalselt allesjäänud lihasmass tõstsid kahtlemata lati minu isiklikul arenguskaalal kõrgemale, kus see eales asunud on. Kuigi, tulevikuplaanidest ma hetkel veel väga otseselt pajatada ei julgeks võin etterutates siiski öelda, et märgusõnaks saavad olema detailid. Detailid mõistagi maksimaalse kuivuse ja kvaliteedi taustal. Üht – teist tahan parandada jalgade osas, mitmeid detaile tahan lisada selja üldisele väljanägemisele. Selg on selline piirkond kehas, kuhu ei saa ilmselt kunagi küllalt. Kui lailihas saab enam vähem, siis näed juba, et õla tagumine pea võiks parem olla jne. Jalgadele pole minusugusele pikale mehele (muide 187.5 cm mõõdeti sel korral) üldisest massist ilmselt kunagi küllalt, samas suuremat rõhku näen vajadust pöörata reie sisekülgedele. Hea meel on kindlasti kõhulihase edasimineku üle. Tänu selle eest võlgnen kindlasti sellisele harjutusele nagu crunches (või istesse tõus) pallil, ketas raskuseks pea kohal, kordusvahemik 12 – 30 kordust. Kui eesmärgiks kõhulihaste massiivsus, siis kindlasti tuleb ka kõhulihaste harjutuste korral kasutada raskust ja tihtipeale küllaltki märkimisväärset. Kõige tähtsamaks üldse peaksin võib – olla seda, et sain juurde väga tubli annuse enesekindlust ja ambitsioonikust. Need omadused on mul siiani olnud praktiliselt, et olematud. Poseerimine on tublisti paranenud, kuid mõistagi on selleski valdkonnas tublisti tööd teha. Mis edasi??? Täna hommikul oli kaal ilma WC – ta 98.4 kg, mis on küll + 7 kg võistluskaalule, kuid tean, et kohe, kui jätan menüüst “prahi” välja ja kaalun peale WC – d on see kaal vaid +5 - 5.5 kg. Taodeldav võistluskaal tulevikus on kindlasti 91.0 kg (viimasel korral 91.3 kg), sest siis peaks ikka väga terav olema. Järgmisel aastal, kui keha ja vaim vähegi lubavad, võistlen kindlasti, küll ei hüüa välja, millal täpselt. Sügisel ehk kindlasti, kevadet ei tea, kuna ma taastun nendest dieetidest kaua. Täna tegin ära ka järjekordse aasta kokkuvõtte: 2010: Lõuatõmbed – 2058 Kükid – 3522 2011: Lõuatõmbed – 3212 Kükid – 5101 2012: Lõuatõmbed – 3112 Kükid – 5575 Metsik maht, mida spordimees ikka läbi laseb, kusjuures need on ainult kükid ja lõuatõmbed, sinna juurde veel kõik muu. Sel aastal plaanis veel ainult üks trenn, jalatrenn ja siis on trenniaasta ametlikult läbi. Aastavahetusel, kui tuju ja seltskond klapivad, kavatsen korralikult pidutseda. Soovitan seda teilegi!!! Ah jaa, uuest aastast aitan ajakirjal “Tervis Pluss” läbi viia jõutreeningu erinevaid kasutegureid kajastavat artiklite sarja. Esimene lugu peaks ilmuma juba 4. jaanuaril, nii sain aru vähemalt!!! Head sõbrad, tuttavad, fännid ja toetajad, soovin teile Head Vana – Aasta lõppu!!!
  21. 7 points
  22. 6 points
    ARIDA MURU ON ABSOLUUTNE JUUNIORIDE EUROOPA MEISTER BIKIINIFITNESSIS
  23. 6 points
  24. 6 points
    Võistlussport üldjuhul polegi nii öelda tervislik, eriti mis puudutab spordialasi kus peab ennast alakaloraazis treenima. Kahjuks on nii, et enamustel bikiinidel puuduvad lihtsalt teadmised võistlustele valmistumiseks või siis nad eiravad neid. Peamine viga - kardetakse süüa süsivesikuid ja need asendatakse lehma toidu vastu. Ja siis veel tehakse tundide kaupa aeroobset. Pole ju raske aru saada, et mõlemad tegevused korraga viivad selleni, et kaotatakse lihased ja osa ajust. Ja siis on nutt ning hala kui raske see kõik on. Ja kui tänu sellele veel võistlustelt ka head tulemust ei tule siis süüdistatakse ka kohtunike.
  25. 6 points
    Kohtunikuna osaleb võistlusel Eesti kulturismilegend, tuntud treener ja naljamees - Marek Morozov Meenutusi 2005 aasta Võsu laagrist: http://gallery.fitness.ee/main.php?g2_itemId=89618&g2_page=1
  26. 6 points
    Hei hei Pole hirmuäratavalt kaua endast märku andnud- tegelt olen täitsa olemas, vaikselt endiselt valmistun ja ajan oma asja. Tööl on aga palju tegemist ja mulle tundub, et pole nagu mitte midagi nii väga tihedalt jagada ka- ikka sama vana rida- trenn, toitumine, ettevalmistus. Eks see fitness olegi suures plaanis ühe ja sama asja ajamine ja tehes seda järjepidevalt. Ehk siis üks valdkond kus "loll, aga järjekindel" kasuks tuleb Täna on jäänud päeva pealt 1 kuu esimese lavani- avavõistlus saab toimuma 23. Aprillil Riias- Läti lahtised karikavõistlused. Kalender saab minul olema see kevad järgmine: 23. aprill Läti karikavõistlused, Riia, Studio 69 29. Aprill Eesti karikavõistlused, Tallinn, Salme Kultuurikeskus 7. mai Euroopa meistrivõistlused, Santa Susanna 7. juuni Amateur Olympia, Marbella Käisin siis naistepäeval oma selle hooaja esimeses poseerimises ära, kohati oli selline tunne nagu poleks kunagi poseerinudki, Eleri muutkui pahandas ja lõpuks lubas Bodysse ümber tõsta kui veel lihast peale korjan Hetkel rohkem pole käinud: tal nii palju tegemist nendega, kes juba Aprilli alguses lavale lähevad ja ise pole väga kippunud ka, aga eks varsti peab jälle kingad välja otsima... Nagu ma eelnevalt olen juba kirjutanud- seekord ettevalmistus hoopis teistmoodi! Alustades oli rasva% kõrgem ja keha käitub ka teist moodi (mitte nii etteaimatavalt). Ehk siis jutt mida kuuled igalt teiselt võitlejalt, et "iga prepp on erinev" ja "teine ettevalmistus on esimesest oluliselt keerulisem" peab igati paika. Aga ega enne ei tea kui ise ära ei proovi Mulle aga väljakutsed meeldivad, paneb kaasa mõtlema ja annab võimaluse veel rohkem oma keha tundma õppida. Eelmine kord olin juba 2 kuud enne lava "valmis" seekord hoopis "napikam". Kui kuu tagasi ma veel muretsesin oluliselt rohkem, et kas ikka saan õigaks ajaks valmis siis nüüd on küll juba rahu südames, kõik liigub ilusti ja plaanipäraselt, liiga vara ei tahakski "ära kuivada". Eelmise dieedi ajal ma olin terve aja 1800 cal peal ja viimasel 2 nädalal sõin 1700cal ja lisasin 1-2 nädalaks hommikuse kardio (30 minutit spinningut). Seekord siis, et ikka see rava % ilusti kahanema saada, tegin muudatused juba?! 40 päeva enne esimest lava- vähendasin jõutreeningu osakaalu- hetkel teen kangitrenni 6x nädalas ja keskmiselt 50-60minutit (enne u 1h20min). Hommikuti lisasin juurde enne hommikusööki 30 minutit kardiotreeningut (tühja kõhuga) ja õhtul peale jõutrenni veel üks 30 minutiline sats. Ehk siis kokku u 1h jõutrenni ja 1h kardiot, seda siis 6x nädalas. 7. päeval teen vaid hommikul 30 min tühja kõhuga (bcaa ja glutamiin ikka joogiks) ja jõutreeningust puhkan. Juba jumal ütles piiblis, et 7. päev on puhkamiseks Kuna ma pole niiiii ammu kardiot teinud siis tegelikult isegi väga naudin seda, hommikuti teen enamasti spinningut (kuna mul korralik spinningu ratas kodus olemas) ja õhtuti Spartas kõrge kaldega kõndi. Vahele veel mõned sprindid ja vaadates mõnda youtube kanalit möödub see pool tundi väga kiirelt. Erandiks on aga alakeha päevad (jalad, tuhar), kus tihti on siiski enamasti kogu rõhk lihastreeningul ja kardiot otsa ei tee (kuna lihtsalt ei jaksa). Ülakehaga on mul nii hästi, et väga midagi juurde "kasvatama" ei pea... pole muidugi kindel, kui palju dieedi ajal tulebki aga no mine sa tea Split on mul hetkel selline- õlad (natuke käsi), selg, jalad, tuhar - järjekord oleneb natukene Erki trennide järjekorrast (koos ikka toredam teha) ja sellest kuidas lihased taastuvad- olen endiselt väga loominguline ja miski ei ole kivisse raiutud- kuulan keha ja enesetunnet. Toidu ja kaloraaziga olen juba mõnd aega 1750 cal juures ja viimastel nädalatel on kuidagi eriti ok olla- imelik isegi- mingit nälga väga ei ole. Jaanuar-veebruar oli isegi selles osas raskemad kua off-seasonist polnud palju möödas ja mõned patukad sattusid ka sisse (töö üritus jaanuaris, sünnipäev veebruaris) ja pärast selliseid patustamisi keha ikka küsib/tahab rohkem. Nüüd stabiilselt nii kaua puhas toidulaud olnud, et keha isegi ei oska midagi tahta peale kaerahelbe ja munavalge Selline näeb see 1750 välja: Kaalust väga ei juhindu, pilt on hea ja arvan puusalt tulistades, et umbes 1,5 kg võiks Riiaks veel kaduda- aga üleliia numbrite peale ei mõtle sest bikiinis meid ju (veel?!) ei kaaluta Vahepeal käisime vaatasime Sikupillis vast-avatud HC-Gym'i üle: väga lahe klubi ja hind väga soodne. Mul oli jala päev ja lõpuks tegin 2x pikema trenni kui algselt planeeritud- süüdi olid fitshopist pärit tutikad Nike papud, mis spetsiaalselt kükitamiseks mõeldud ja hunnik huvitavaid masinaid mis kõik vajasid proovimist. Igaljuhul soovitan külastada kellele asukoht sobib! Kaubandusuudistest rääkida siis sain Fitshopist ka oma elu esimesed Freddy püksid- varsti varsti on need seal lettidel saadaval ja esimesena Eestis ka kohapeal proovimise võimalus. Valisin endale teksad ja nüüd saan aru milles nende võlu on ja miks neid niimoodi fitnessringkondades fännatakse- need on jalas lihtsalt ebanormaalselt mugavad ja tunduvad nagu "teine nahk". Viskasin juba pilgu peale- järgmisena oleks musti läikivaid vaja Selleks korraks aga kõik- Eesti võistlushooaeg algab juba järgmisel nädalavahetusel Pärnus, kus toimub algajate võistlus, ise seal osaleda ei saa aga lähen kindlasti vaatama- tore päev ja nii palju tuttavaid nimesid laval. Soovin kõikidele, kes ettevalmistuvad jõudu ja jaksu viimaseks pingutuseks! Kirjutamiseni!
  27. 6 points
    Eilne õhtusöök Kalkuni - ricotta pikkpoiss / pasta, parmesan ja ise tehtud marinara...
  28. 6 points
  29. 6 points
    Appi kuidas aeg lendab Alles sai nagu lavalt maha astutud, kommipakk kätte võetud ja offseasonit alustatud ning juba hakkab meil detsember läbi saama. Mis tähendab omakorda seda, et kohe-kohe ongi 2017 ja võistluseelne dieet läheneb meeletu kiirusega. Kuna hetkel on juba veeburarist plaan hakata kaloreid vaikselt piirama ja juhtunud on nii, et jõulumenüü on juba täies hoos, siis otsustasin myfitnessipalile ja köögikaalule veidi puhkust anda ning süüa kõike tunde järgi, ilma üles märkimata. Põhiline, mis ma siiski jälgin on see, et valku oleks ikka üle 120g ja tean umbkaudu juba peast mis koguseid kana, liha, muna, pudinguid, valgujooke, batoone jms mul selle jaoks süüa on vaja - seega sellega probleeme ei teki. Mis puutub n-ö "ebatervislikku" toitu, siis luban ka seda endale, aga jälgin, et ainult sellest ei toituks ja kõht oleks ikka korralikku täisväärtuslikku sooja toitu täis. Jõudsin endaga aru pidades järeldusele, et praeguse treeningkavaga on super tunne, kui saalis on energiat, raskused liiguvad ja korralikult ennast võhmale saab, ning kui valgud on samal ajal paigas, kuid kaloreid, võib juhtuda, et tuleb siiski kogemata liiga suure plussiga, siis tegelikult ma sellega endale kuidagi halba ei tee. Kui kaalu plaanitust ka veidi rohkem juurde tuleb, siis tean, et kasvatan korralikult lihast ja tegelikult parandan seda vormi, mis kevadeks lõpptulemusena välja koorub. Tean, et võin enda dieedi sellega raskemaks teha ja sai ju Otiga kokku lepitud, et kaalule võiks jääda 60 koma midagi ette ja mitte rohkem ning tegelikult peaksin palju puhtamalt sööma, kuid tunnen ikkagi, et kui ma praegu ka kõike märgin ja pabistan ja arvutan, siis ei ole mul dieedi ajal enam piisavalt motivatsiooni seda teha. Annan praegu enda vaimule puhkust, et dieedi ajal saaks jälle suure innu ja põnevusega kõike jälgida ja sellest ka rõõmu tunda. Veidral kombel annab see dieedi järgimine, olgu see kui raske tahes, mingit veidrat rahulolu. Tunned enda üle uhkust, et sinus peitub nii palju eneskontrolli ja järjepidevust. Ning muidugi aitab kaasa ka see, et näed kaalunumbrit langemas ja kuidas peegelpilt muutub aina teravamaks. Lõpus on see kõik ju seda väärt Põhiline on see, et olen ise õnnelik, süda on rahul ja kõht on täis Viimased paar päeva vaja veel tööl vastu pidada ja juba reedel võtame suuna Saaremaa poole. Enne üritab veel hommikul trenni ära teha, sest laup-pühap küll kuidagi trenni ei jõua, vaevalt, et Orissaare jõusaal pühade ajal lahti on. Esmaspäeval linna jõudes, tuleb kohe ruttu trenni minna ja jõulukilodele tuld anda Jõulud on mu lemmikpüha, minu jaoks ei keerle see kingituste ümber, kuigi mulle hullult meeldib kinke teha, neid pakkida ja mis seal salata, ka saada on neid väga tore, kuid kõige tähtsam on see, et me oma pisikese suguvõsaga kõik vanaema juurde koguneme. Oi seal tuleb palju kraaklemist, näägutamist, lärmi ja nsm norimis, kuid sellised me juba oleme. Mitu generatsiooni kõik ühe katuse all, üks põikpäisem kui teine Aga maja on meil täidetud mõnusa sumina, soojuse ja piparkoogi lõhnaga. Piparkookidest rääkides, siis vanaemale meeldib ise eelnevalt see tainas valmis teha ja tavaliselt arvestab ta kogustelt umbes poole Aafrikaga, mitte meiega, sest me veedame üle poole päevast neid köögis rullides ja küpsetades. Osad suudame veel ära ka glasuurida, kuid mitte rohkem kui kaks plaaditäit, sest see oleks ikka meeletu töö Lõpptulemusena on meil igaljuhul piparkooke nii palju, et ükski anum ei suuda neid ära mahutada, kuid iga aasta on need lõpuks siiski kuidagi otsa saanud... Pärast saab korralikult trenni teha kogu selle toidu arvelt igaljuhul Soovin teile kõigile mõnusat mugimist, ilusaid pühi ja muretut uut aastat Püsige aktiivsed ja hoidke silm peal ka minu instagramil
  30. 6 points
    Jrx oma jüngritele pärast trenni: "Sina olid täna tubli- üks esihammas löödi välja! Sina saad purgi JOINT+" "Sinul väga hästi ei läinud- väljaväänatud sõrme eest saad ainult ühe PROTEIN batooni!" "Kus meil see uus poiss on, kellel me sääreluu murdsime?" Jünger:"Boss, see on praegu haiglas" Jrx: "Kahju poisist, andekas mees oli. Tema ilmselt enam meie trennidesse ei tule, muidu oleks talle paki BLOCK-i kinkinud valu vaigistamiseks"
  31. 6 points
    Liiga palju spämmi on siia foorumisse tulnud ja enamasti ühe inimese tagajärjel. Minu ettepanek oleks, et need, kes postitada tahavad, peavad oma konto ID-kaardiga autoriseerima. Kaoksid ära anonüümsed postitajad ja väldiks ühe inimese poolt tegemast sadu kontosid ning nende alt postitada. Autoriseerimata kasutajal jääks foorumis alles ainult lugemise ja privaatsõnumite saatmise võimalus.
  32. 6 points
    Mis ma oskan veel bf kohta öelda - seni, kuni naised ei pööra piisavalt tähelepanu kolmele lihasgrupile - õlad, selg ja jalad, ei toimu mitte midagi. Selg võib olla lai, kuid kui lihasel paksust pole, pole ka tippude hulka asja. Sama kehtib ka õlavöö kohta - massiperioodil võid ju jõhvikas paista, kuid viskad 10kg maha ja korras päev. Ja suur viga tehakse muidugi kätetrennidega - miskipärast arvatakse, et triitseps ja biitseps on bf määrava tähtsusega. Puha vale - mida jämedam käsi, seda vähem eristub õlg. Bf tarbeks piisab täiseti, kui teha triitsepsile 2 harjutust ja biitsepsile 1 nädalas, that´s it! Jalad on muidugi omaette teema, kuid kui jalgu pole, pole ka bf suurt midagi teha. Ka siis, kui ülemine ots täitsa ok Eestis on bf harrastajaid ilmselt mitu, kuid lavale jõuavad ja korralikku vormi näitavad vaid vähesed. Eli on üks vähestest, kuid tema peaks oma peas selgeks mõtlema, mida ta lõpuks teha tahab - bf või jõutõstmist või midagi kolmandat. No offence, Eli, aegajalt hoian Su tegemistel silma peal Liis-Kristiin - minu arvates on tegemist regressiga. Olen jälginud võistlusi, kuid olgem ausad - lihasmassis on toimunud tagasiminek (minu arvates, kuid ehk pildid petavad). Läbilöögiks täiskasvanute seas (ja ka ilmselt viimased aastad juuniorites), kui selline soov olemas on, peaksid ümbermõõdud olema suuremad. Darola - kogu pakett on olemas ja antud, kuid mida ja kuidas treenib või teeb, pole aimu ka. Loodan, et seda kriitikat võeti konstruktiivselt ja keegi ei suhtu sellesse kui solvangusse. Mis puudutab alaspetsiifilis treeninguid, siis alati võib mulle või Christinale kirjutada, aitame - oleme seda ka varem teinud
  33. 6 points
    5:48 Sättisin palju ma sättisin udune jäi.
  34. 6 points
    Käisin Alexile niikaua pinda, kuni lõpuks kangi selga võttis: ja ega muidugi Marko ei saanud ka ju istuma jääda (video ilmub mingi aja pärast siia alla): Marko videos läks vahepeal lugemine sassi. Tegelikult oli 111 kükki, mitte 110 nagu videos öeldud. Ja muidugi Alexi meeletu jõud ja vastupidavus on ikka täiseti müstiline. Head aastavahetust ja pehmet jalga
  35. 6 points
  36. 6 points
    Viimased pildid on 2012. aasta kevadest. Treeningud olid tõesti rasked. Aeroobne praktiliselt 0. Kaalu kuskil 72-73kg kandis. Eks seda pekki oli ka kõvasti üle ja eesmärk segane. Meeldis lihtsalt treenida, ühtlasi leevendas see stressi. Võistlustele ja võistlemisele üldse ei mõelnud. Eks tegelikult eesmärku kui sellist polnudki. Suve algul rasedaks jäädes olin õnnelik, sest elu sai uue mõtte ja uue hingamise, mis oli imeliseks jätkuks paar kuud varem toimunud suurele elumuutusele. Elus on palju muudkui kui 101% toitumiskava järgi elamine ja kellapealt trenniskäimine. Elada saab ka muudmoodi ja ma tõesti ei taha ühel päeval vana olles mõelda, et mida ma siis noor olles tegin: hmm....ainult trenni..... Pole ei sõpru, peret, lapsi, kodu.... Elus peab kõik tasakaalus olema. Trenn kuulub jätkuvalt minu igapäevaellu, mulle meeldivad rasked treeningud ja see eluviis, kuid mul on ka kena kodu, ääretult armas pere, kellega koos toredalt aega veeta, mulle meeldib hästi süüa, aegajalt sõpru-tuttavaid külastada, käsitööd teha. Olen leidnud oma sisemise rahu ja see teeb ka vormihoidmise nii lihtsaks! Meenutuseks siis paar pilti kevadest 2012:
  37. 6 points
    Jagan on lühikest treeningvideot : Tartus, Tähtvere pargis.
  38. 6 points
    Tore, et oled asjale pihta saanud. Ja sa ole tänulik, et meil valitseb siin sõbralikumat sorti diktatuur, mitte nagu vanasti natsi saksamaal. Kui keegi pole veel aru saanud, siis see foorum ei jägi demokraatliku malli (kas on mõni foorum, mis jälgiks? Isegi 4chan on modereeritav). Kallis LPF. Võibolla peaks võtma eest roosad päikeseprillid ja vaatama sügavale-sügavale enda sisse. Kas on seal sügavustes midagi, mida peaks taltsutama? Ehk tuleks abiks väikene eneseanalüüs? Me ei ole siin mingid hullud tsenseerijad, vaid üsnagi tolerantsed ja sõbralikud. Aga siis tuleb kuskilt kaugelt üks mees ja hakkab segadust külvama. Vanemad kasutajad ehk saavad aru ja mõistavad, et on kibestunud 16 aastane poisike ja teeb nalja ja lahmib huupi. Aga siis tuleb kuskilt kasutaja, kellel on tõepoolest abi vaja, ning soovitataksegi talle süüa hoopis käbisid või tuvisitta või jumal teab misasja. Ning inimene võtab seda tõepähe. Siis siin on seekoht, kus peab keegi asjasse sekkuma ja astuma välja ning kogu tule enda peale võtma ja pasa lihtsalt ära kustutama. Peale sinu tulekut on postituste kustutamise arv tõenäoliselt viiekordistunud. See peaks näitama nüüd statistikat, kui palju saasta soodab üks mittenormaalne inimene toota. Kui sulle hakkavad meie foorumi tavad ning jõu- ja ilunumbrid vastu, siis palun lahku. Ma olen sinu nime peal päris mitu head korda kätt väristanud ja mõtelnud, kui pika postituskeelu ma sulle panen. Ühekorra panin. Siis käidi peksti rusikaga vastu rinda bonsuna.com foorumis, kui ebaõiglane on maailma ja kui ebapädev on fitness.ee administraator ning kuidas keegi sind ei armasta. Rohkem pole postituskeeldusid jaganud, kuigi vaadates postituste kvaliteeti, peaksin mustad prillid pähe panema ja seda lihtsalt tegema hakkama. Nii et mis ma tahan öelda. Punkt üks: puhas diktatuur. Punkt kaks: moderaatoritel on pea alati õigus. Kui ei meeldi, kontakteeru minuga. Ära lahmi huupi ja torgi foorumis. Kui on probleem, on olemas administraator. Kui administraatori otsus ei meeldi, siis vaata uuesti üle punkt üks ning mine tee endale pesa kuhugi teise kohta. Ole oma rootsi saitidel ja jookse paljalt ringi oma tarantlikest hipijüngritega, joo vett ja ammuta energiat päikesekiirtest. Parateaduste jaoks pole ausalt öeldes siin ruumi ega kohta.
  39. 6 points
    Egas muidugi. Kaks miljonit sadakaheksakendüks tuhat teemavaatamist. Mul tõmbaks endal ka motivatsiooni ikka suht nulli kui nii vähe vaatamisi oleks. Nutaks nurgas ja käiks õhtus hessis megaeinet õgimas ja räägiks kodus koerale kui ebaõiglane terve maailm on ning miks keegi mind ei armasta. Küta edasi. Ma raudselt jälgin ja otsin faktivigu su teemadest. Ega ma muuga ju sinu vastu ei saa. Kuigi kuigi...sa võta teinekord pealinna saabudes kaamera kaasa, sest meil oli siin millalgi teema ikka, kes on ikka tugevam kas sina või mina. Hea pärast foorumisse väike juutuubiklipp üles kütta, kuidas tallinna IT mehed tartu vägilastele ära teevad.
  40. 6 points
    01.juuni 2013 Ei hakka keerutama- täna abiellusime perenaisega. Sellised üllatuspommid siis
  41. 6 points
    Mõni soovitus ja probleemid, mis vajavad eelnevalt läbimõtlemist: 1. Reie siseküljed võivad hõõruma hakata (ja kui sellele enne ei mõtle, siis on kiire lõpp), kui seal palju lihast on ja reied üksteise vastu käivad. Kui selline oht on, siis enne rännakut ära teipimine on kindla peale minek. 2. Jalgu ma enne ei soovitaks enne teipida, sest ega need teibid seal ülihästi ei seisa ja võivad hoopis ise hõõruma hakata. Jalgade villitamise vastu on parim abinõu pidevalt sokke vahetada, et need ei läheks eriti higiseks. Seega 10 paari sokke kaasa võtta ei ole liialdatud soovitus. Sokid tavalised, mitte mingil juhul villased. Kui on kõrgem jalats, siis paelad kõvasti kinni, hoiab sokke jalatsi sees liikumast. 3. Villide vastu pange kotti nõel ja villane lõng. Kui vill tuleb tõmbate lõnga villist läbi ja jätate sisse. 4. Kui jalgu vaja teipida, siis teip kindlasti selline, kus ei ole seda pehmet osa, vaid ainult kleepuv osa. 5. Seljakott peab mugav olema ja ei tohi hõõruda- ebamugav raske sööki täis seljakott hakkab alaseljale suruma, suurem probleem on aga siis, kui ta sealt ka hõõruma hakkab, seega ei tohiks kott seljas vabalt liikuv olla, vaid võiks olla suhteliselt kinni tõmmatud ümber keha. 6. Mütsid kaasa või pähe, et liigne päike ei muutuks "tapvaks". 7. Vett ja süüa piisavalt. Aa, veel: kui mina läheksin praeguse seisuga rännakule, siis kindlasti läheksin sõjaväe saabastega. Tugev tald on hea. Mingi hetk hakkab jututuju arvatavasti ära kaduma, sellisel juhul soovitan mõleda millegile, mis pärast rännakut vajab lahendust ehk mõtted rännakust eemale viia. Teekonnal püstitada vaheeesmärgid, kindlasti ei tasu seda mõelda, et veel 120 km minna :-). Selline mõte on ikka meeletult kurnav :-)
  42. 6 points
    Kõik see pahameel, halb olla jne hakkab pihta ikka inimese enda suhtumises. Ott on väga hea suhtleja ja laia silmaringiga, ellu suhtumine on positiivne, ajakirjaski oli pealkiri "Maailma õnnelikum mees" . Temale eksisteerib peale kulturismi veel teisedki spordialad, pigem küsiks, kus teda kaasaelamas ei näe. Täna oli mees platsis koos tütrega. Pea igal jõutõste võistlusel on mees kohal omasid või häid tulemusi toetamas. Kahjuks ta suht ainuke kulturismi esindaja, keda olen näinud JT vaatamas, küll aga, paljud jõutõstjad käivad kulturiste või muid spordialasid vaatamas. Aga, pole kordagi ühtki jõutõstjat kuulnud/näinud avalikult halamas, kuidas peale igat trenni käed ja reied lõhki, kuid peale võistlusi ajakirjanduses feimi ei saa ja üldse on elu nii raske
  43. 6 points
    EKV 2013… Kaua mõtlesin, et kas üldse kirjutan. Kui midagi asjalikku öelda ei ole, mis siis tühja juttu ikka ajada. Aga, ¾ võistlusdieeti lõpetavast kulminatsioonist on läbi ning sellega seoses on mõned emotsioonid siiski tekkinud. Valmistumine on olnud raske, isegi tavatult raske, rasked on need dieedid alati, kuid sedakorda eriti raske. No ehk 5 – 6 – l korral kindlasti olin seda alustatud teekonda päris tõsiselt katkestamas. Ei teagi miks sel korral nii eriliselt karm on see asi olnud, kuid üks põhjustest on kindlasti olnud see (jälle), et kaal ei ole tahtnud langeda nii, nagu olen seda plaaninud. Tean seda reaktsiooni, mida lugeja tunneb: „Milleks muretseda kaalu pärast, kui pilt peeglist on hea?“ Ühelt poolt küll, ent teisalt, loogikat, kogemust ja varasemalt kaardistatud kaalu langemise dünaamikat arvestades on kaalul ja teatud vormi taseme saavutamisel siiski suur seos. Kui 2012. a. EMV kaalumisel olid kaalunumbrid terava vormiga 91.3 kg ja nüüd 2 nädalat enne EKV 2013 käib kaal 93.6 – 94.6 kg vahel, siis on see masendust tekitav. Kusjuures selliselt raskesti muutuv on see kaal kogu valmistumise aja olnud. See on päeviti juba + 2 – 3 kg vahet. Samas 2012. a. kaks nädalat enne EMV – i nägin pidevalt kaalu 92.4, 92.8 jne. Üldse, alla 94 kg ei ole mu kaal sel valmistumisel tahtnud väga kukkuda. Mis siis, et pildiga peeglist võis teatud päevadel vägagi rahule jääda. Aga, pilt peeglist on pilt peeglist, nii tõdesime ka lava taga vestluses Raigoga. Sa võid ise arvata, mida tahad ja ehkki tundub, et teravus on justkui sama, saabub tõehetk alles mees mehe kõrval. Ja kui võrdlust ei ole, siis kindlust see just ei tekita. Suurt kindlust ei sisendanud ka LELKV – lt saadud tagasiside, kuna valgus oli seal suhteliselt hämar ja mingit erilist vormiteravust välja lugeda ei saanud. Aga EKV 2013, võistluskaal 92.5 kg. Ja arvestades kaalu langemise visadust sel korral olen tulemusega rahul, seda enam, et vist siiski õnnestus lavale vedada järjekordselt parim pakett, mida kulturismihuvilised minu esituses näinud on. Eks põhjuseid on mitmeid, kuid ilmselt on vorm siis tõepoolest sedavõrd targasti sel korral tehtud, minimaalse lihaskao ja maksimaalse rasva kuluga. Ehk, kartul sai sel korral kooritud väga õhukeste koortega. Oluline roll oli kindlasti väga suurtel valgukogustel, 325 g, 350 g, 310 g ja 366 g, sellised kogused on viimase kuu aja jooksul tavalised. Kohupiima umbes 40 – 45 pakki nädalas. Samuti, treeningraskused on selgelt suuremad, kui eelmisel korral ja mis oluline, ka sel korral on õnnestunud teatud baasharjutustes koguaeg vaikselt progresseerudagi. See on omaette teema, kuidas seda teha, kuid asi ei seisnegi üheselt ainult raskuste pidevas suurendamises. Lihtlabane sirgjooneline progressioon, ainult raskuste tõstmine, näiteks kasvõi kükigi korral ei vii kindlasti väga kaugele. Märgusõnaks on kindlasti süstemaatiliselt ülesehitatud laineline progressioon, kus toimub edasiminek korraga mitmes erinevas seeriapikkuses. Loomulikult on raskuste tõusul siiski määrav osa, kuid seda tuleb teha äärmise taktitundega. Superseeriad ja muud intensiivsustehnikad on kindlasti võistluseelsel treeninguperioodil olulised, kuid see on mingis mõttes ka „libe tee“. Superseeriad peavad jääma sekundaarseks, treeningute nurgakivi, ka dieedi ajal peaks olema süsteemne progressioon. Nagu joonistamisega, pildi teete valmis, see on pikaajaliselt ja läbimõeldult paika pandud progressioon, 80% tööst. Nüüd hakkame pilti varjutama, selleks on treeningul superseeriad, millega täiustame/kujundame loodud baasi veel 20% ulatuses. Võistluseelse nädala algus. Esmaspäeval juhtus minuga imelik lugu. LEKV – olid laupäeval ära ja veel esmaspäeva hommikul tööl olin väga töss, tühi, motivatsioonita ja ütleksin isegi, et taaskord alla andmas kõigele toimuvale. Eks keha oli endiselt väga tühi (kusjuures kogu see tühi olemine käis sendiselt ellel taustal, et ega kaal ei langenud suurt ikkagi midagi). Helistas hommikul Silvar, kes tavapäraselt uuris, et kuidas on, kuidas enesetunne jne. Eks minu hääbuv ja väga vaikseks ning jõuetuks jäänud kurnatud hääl andis talle niisamagi asjast ettekujutuse. Ütlesin, et väga sitt on olla, kaal ei kuku, ei ole vormis ka kindel, vinti ei jõua enam peale keerata, ei tea, mis sellest asjast üldse tuleb. Siin veel enne LELKV – i tegin lisaks jõusaalile ka isegi kuni 60 minutit aeroobset lisaks, ei jõua rohkem gaasi vajutada. Eks Silvar tajus sellest esmaspäeva hommikusest kõnest, et mees on väga viimasel piiril ja murdumas. Ent, päeva peale, mingi kell, lõuna paiku, tundsin imelikku tunnet. Kuskilt tuli mingi imelik energia, oli jõudu, elujõudu tundsin, jõudsin kõndida, rääkida, liikuda. Sõin 12.50 200 grammi kohupiima ja 20 grammi pähklivõid ning see andis nagu meeletu energia. Järgmise toidukorra tegin alles 16.50 kodus ja ka siis ei tundnudki vajadust süüa. Aga, kuna ees oli jalatrenn kell 18.00 ja 4 tundi oli niigi juba toidukordade vahe, siis tuli süüa loomulikult. Aga, energiat oli ikka kuidagi tavatult palju, hommikul mõtlesin, et suren ära kohe varsti ja paari tunni pärast siis selline suurepärane tunne. Süsikaid tuli sel päeval üldse vaid 155 grammi kokku. Ainuüksi 70 grammi süsikate pealt tegin väga võimsa jalatrenni. Mis pärast tuli välja. Õhtul vestluses Silvariga rääkisin ka talle oma „imelikust energiast“ ja imelikust tundest, et „kuskilt nagu tuli midagi“. Tuli välja, et Silvar, selle minu hommikuse „oigamise“ ja selgelt tajutava murdumise äärel oleku ning jõuetuse peale hakkas mulle oma energiat andma. Hakkaski teadlikult andma!!! Ma ei tea kuidas ta seda tegi, kas see on võimalik, mis „ussisõnu“ selleks tuleb lausuda, mis selleks teha tuleb või mis kanaleid ta kasutas, aga ma ei tea, see tundus toimivat. SEE TÕESTI TOIMIS. Ent, lugu ei lõppe sellega. Minu olukord tõesti paranes ja ma tõesti tundsin veel paar päeva, tegelikult isegi võistlusteni välja, et „midagi kuskilt tuleb ja laeb mind“. Teisipäeval, meie tavapärase hommikuse kõne ajal võis juba telefonitsi aru saada, et nüüdseks on hoopis Silvar suhteliselt järsku, suhteliselt tugevasse nohusse jäänud, samuti halb ja haiguse enesetunne. Ja uskuge mind või mitte, juba teisipäeva öösel ja kolmapäeva hommikuks olin ka mina nakatunud väga korraliku nohuga. Asi läks päris hulluks ja kolmapäeval ja neljapäeval oli mul ikka väga kõva nohu, väga sant enesetunne, väga nõrk olemine ja küll ei kraadinud, kuid kahtlustan, et isegi kerge palavik. Nii kehva oli, et isegi neljapäevased viimased tunnid olin sunnitud ära jätma. Eks see oli kombinatsioon energia defitsiidist ja saadud haigusest. Küüslauku läks küünte kaupa, nii et mingeid paranemise märke nägin alles neljapäeva lõuna paiku. Aga, kust see nohu tuli??? Ainult kahtlustan, et äkki sain kodus poolpraolil aknast tuult, kuid see on mingis mõttes päris vähetõenäoline, kuna dieedi ajal ma suhteliselt rangelt hoian ennast. Ja ise ei tajunud ka, et vot nüüd sain külma või tuul tõmbas läbi. Kas võis selle asjaga olla nii, et, Silvar hakkas mulle mingi ime läbi oma energiat andma, siis jäi ise haigeks ja see asi tuli koos selle energiaga ka minule. Teine asi, miks ta haigeks üldse jäi, andes minule oma jõudu muutus tema oma jõu ja energiatase sedavõrd vastuvõtlikuks, et haigestus ning siis ikka omakorda tuli see kõik läbi mingeid „imekanaleidpidi“ ka minule. Igal juhul, see asi oli müstiline, kuid ma kindlasti tajusin seda, et esmaspäeval keegi midagi mulle saadab. Kas ja kuidas see haigus sellega seotud on, ei tea, aga arvan, et see haigus tuli ka sealt. Vot sellised anomaaliad toimuvad minuga. Kusjuures reedeks olime mõlemad oma nohust ja külmetusest toibunud. Võistlusest. Võistlused olid hästi organiseeritud, ei ole midagi halba korralduse kohta öelda. Õhus oli loomulikult sportlikku pinget, sest mis seal tõepoolest salata, arvestatavaid pretendeerijaid absoluutsele tiitlile oli mitmeid. Eks oli ju arvata, et Raigo saab olema tõsiseim vastane ja seda ta ka oli. Mees on massiivne ja kuiv, väga heade proportsioonidega. Aga veelkord, arvestada tuli kõikidega, räägiti hirmujutte Argo Välist ja mööda ei saanud kindlasti vaadata ka Ahti Jaksonist ning Rain Kuusnõmmest. Igal juhul, ma tänan kõiki konkurente, oli väga põnev lahing. Tänud kindlasti ka Arnoldile, Otile ja alaliidule, kes selle hästi organiseeritud ürituse taga seisid. Minu jaoks on nüüd põhivõistlus läbi, see EKV oligi minu jaoks hooaja nael ja oluline oli just EKV – l hea olla, oma parimas konditsioonis olla. Pean ülioluliseks meie enda kulturismi publiku ees heas vormis olla. Olen seda alati tähtsaks pidanud. Võib – olla ma olen imelik, aga EM – ei ole tõesti minu hooaja peaeesmärk. Ei, ärge mõistke mind valesti, ma ei kavatse sinna minna „sardellina“, teen loomulikult oma parima endiselt ja ehk saab veel paremakski, kuid pinged on maas ja võtan seda suurvõistlust kuidagi rahulikumalt. Minu loogika tugineb suuresti ka sellele, et minu arvates, kedagi ei huvita pärast, olgu see siis 2 kuu pärast või 2 aasta pärast mingi EM – i viies või seitsmes koht. Räägitakse ikkagi sellest, kes oli 2011. aastal karikavõistluste absoluutne meister, millised olid vastasseisud ja mäletatakse märksa vahetumat kohapeal toimunud olustikku. Pealegi, tunnen LIHTSALT ka puhast kohustust olla oma toetajate ja fännide ees heas, oma parimas vormis. Mida tegin ise võistluspäeval teisiti, oli see, et ilmselt esimest korda üldse, õnnestus mul ennast väga korralikult täis laadida. 8.45 – 18.45 (10 tunniga) laadisin ennast 662 grammi süsivesikutega ja oleks võinud ilmselt veelgi lubada. Olen kõik varasemad aastad ilmselt väga palju sellega ära andnud, et olen olnud alalaetud. Esimesed 4 tundi laadisin 200 grammi süsivesikutega iga 2 tunni kohta, see toimis ja töötas. See on suur kogus, minu vorm ja väljanägemine lubavad järeldada seda, et liiga see mulle ei teinud. Samuti on see ikkagi ka otsene viide minu ainevahetuse eripärale – minu keha vajab normaalselt funktsioneerimiseks, sealhulgas metaboolselt kuluka lihasmassi üleval hoidmiseks väga palju süsivesikuid. Ainevahetus on kiire. Otsisin sellise suure koguse kohta ka teaduslikku argumenteeritust ja leidsingi, et korraliku tühjenduse korral süsivesikutest on lihas võimeline vabalt sedavõrd suurt kogust süsivesikuid omaks võtma küll: „Studies examining post-exercise recovery in the first 6 hours after exercise have reported higher rates of glycogen synthesis at carbohydrate intakes of 0.7-1.0 g/kg/every 2 hours in the first 4-6 hours after exercise. These findings had been adopted as the post-exercise recovery guidelines for athletes with busy training and competition schedules. However, more recent studies have demonstrated increased glycogen synthesis with carbohydrate intakes of up to 1.67 grams/kg every 2 hours. Although, amounts greater than this have not been shown to further increase glycogen synthesis. For most athletes, this translates into the consumption of 75-125 grams of carbohydrate every 2 hours until normal meals are resumed.“ Ma ei suuda leida täpset viidet, kust see number 1.67 g/kg kohta iga 2 tunni tagant pärineb, aga ma ei näe põhjust selle kehtivuses kahelda. See teeb küll ca. 155 g süsikaid minu kehakaalu korral 2 tunni peale, aga siiski, suurusjärk on oluline ja selge, et neis asjades tulevad ette kõikumised. Selline tegutsemine on põhjendatud ka Lyle McDonalds´i järgi, kelle artiklist “Kui palju süsivesikuid me tegelikult vajame“ ilmneb, et laadimise korral on maksimaalne kogus isegi kuni 1200 grammi päevas, mis 12 tunni peale teebki 200 grammi iga kahe tunni jooksul. http://www.fitness.e...ajame-iii-osa/3 8.45 – 12.00 olin söönud 427 grammi süsivesikuid, kaal oli hommikul kaalumisel 92.5 kg, pärast seda 427 grammi käisin kell 12.00 WC – s, õnnestus teha korralik häda ja seejärel läksin kaalusin ennast uuesti, 92.45 kg… . Pärast 427 grammi süsikatega laadimist kukkus kaal 5 grammi, selline tühjus ja selliselt käitub organism. Ilmselt olen suurema süsivesikute vajadusega mees üldse, dieedi aja keskmine päevane süsivesikute ratsioon on keskmiselt 250 – 260 grammi päevas ja mul ei ole elu ka sellise koguse juures „lillepidu“. Alla 150 - 200 grammi süsivesikuid on minu jaoks juba tõsine katsumus. Viimasel päeval, reedel tühjendasin ennast süsivesikutest ilmselt täielikult, 45 grammi süsivesikuid päevas, kaloraaž 2150 kcal. Väga hästi oli tunda, ühtegi kiiremat liigutust teha ei saanud, keha ja lihased hakkavad kohe pumbana energiat imema ja see võib alati lõppeda katastroofiga (suure pidurdamatu söömise). Huvitav on keha jälgida, keha on sedavõrd piiri peal, kütusepaagid nii säilitaval režiimil, et kui läksin õue, siis tundsin, kuidas ka värskest õhust tulenev ainevahetuse kiirenemine hakkas meeletult energiat kaotama ja kohe kõhutühjust tekitama. Viimasel päeval, tegelikult isegi viimastel päevadel (2 – 3 – l nädalal), kui süsivesikud madalal ongi liikumine selline üliaeglane, apaatne ja flegmaatiline, nagu vahakuju, mis kulgeb laisalt ühest kohast teise. Eks neid päevi, kus süsikate ratsioon käis seal 120 – 150 grammi peal päevas oli teisigi, aga jah, alla 200 grammi, rääkimata alla 150 grammi, 120 grammi süsikaid päevas, see on minu jaoks paras agoonia. Arvestamata ei saa jätta seda, et viimastel nädalatel tegin sisuliselt 2 tugevat jõutrenni päevas, mõnel päeval 30 – 45 minutit aeroobset lisaks. Päevane keskmine valgukogus oli 315 grammi ja rasvad 70 – 75 grammi. Kaloraaž oli keskmiselt 3000 kcal – peal. See on keskmine. Oli neid, kes küsisid, et kuidas veel trenni jõuad teha. Aga eks sellega ongi nii, et päev läbi vegeteerid ja hoiad kõik selleks, et siis trennis „kogu pauk“ anda (või kui on kaks trenni, siis kaks korda kokku võtta). Sest, ausalt öeldes, ega tundides ei jõua suurt rääkidagi, rääkimata kõvemast hääle tõstmisest. See, kuidas energiat ei röövi mitte ainult füüsilised tegevused, vaid ka igasugused emotsionaalsed protsessid ja seisundid on hästi tuntav ka töö juures. Eks kõik käib selle foonil, et oled ju koguaeg stabiilselt ikkagi tühi ja mingis mõttes see energiapuudus ajas ju koguaeg süveneb. Vahepeal annad peale küll, aga see ei kõrvalda tegelikult ju asjaolu, et organism on suures stressis. Kümnetel kordadel on kordunud stsenaarium, kui söön hommikul on 200 grammi rasvatut kohupiima 35 – 50 grammi hapukoorega ja tunne on väga ok, kulged rahulikult, tuled tööle, toimetad oma kabinetis arvuti taga, energiat on justkui küll, kõht nagu isegi täis. Aga siis, hakkab tund, tõused püsti, lähed rivi ette ja nii kui suu lahti teed, tunned, kuidas hakkab energiat minema. Pidevalt on nii, et veel enne tunni algust tunnen, et „oi, täna saab hea enesetundega vist pikalt kohe läbi“ ja 15 minu pärast jooksen agoonias lusikatäit pähklivõid võtma, sest tunne on selline, et „kui nüüd peale ei saa, siis on paha lugu“. Pumbatus enne lavale minekut oli hea, enne Balti Matši veelgi võimsam ja parem. Pumpasin üldiselt väga vähe, polnud vajadust, tunne oli hea ja jõudsin poos hästi hoida. Lavatagune elu on muidugi endiselt maailm omaette. Vaatan/kuulan nooremaid võistlejaid, eks palju on teadmatust, segadust, kahtlusi, kõhklusi, kogemuste puudumist. See kõik on mõistetav. Kui palju süsivesikuid süüa, kas üldse süüa, mida süüa, kas juua, kunas juua, kui palju juua, kas toidud soolased jne jne jne. Loomulikult tullakse tihtipeale minu kui juba rohkem võistelnud kulturisti käest küsima, et kuidas, kui palju ja mida. Küll ma tahaksin neid noori mehi aidata, toimivaid lahendeid anda ja õigeid vastuseid jagada. Häda on ainult selles, et neid õigeid vastuseid ei olegi olemas. Kõik on sedavõrd sõltuv, individuaalne, praktikaid on palju, palju sõltub sellest, mida on varem tehtud, kui palju on rasva põletama jäänud jne. Pealegi, kõik need küsimused ja kahtlused, kuidas viimastel tundidel käituda, eks need on ka endal endiselt peas. Loomulikult, kogemustega hakkab nüüdseks üht – teist paika loksuma, aga siiski. Väga raske on kellelegi teisele öelda, et „tee nii ja siis on nii, tulemus on selline või selline…“. Kui ei tunne ennastki, oma kehagi täielikult, mis siis rääkida veel teistest. Aga, noored mehed, ütlen teile, et kui te tahate edu, siis kaardistage oma tegevust. Absoluutselt kõike, kuidas, kui palju, mida ja millal sööte. Kuidas treenite, millal teete viimase trenni jne jne jne. Mida täpsemalt, seda parem. Ega, kui puudub suhteliselt täpne ülevaade sellest, kui paljuga grammiliselt ennast viimasel nädalal süsivesikutest tühjendati, siis ei saa ju ka laadimiseks mingit soovitust anda. Ja võimalikult täpselt, kõik peab minema arvesse, kapsatükist tulevad süsikad, lusikatäis mett kohvi sisse, treeningueelne erguti või päeva jooksul 1 Nescafe, kõike tuleb arvestada, kuid ma tean, et paljud jätavad kõik selle nö. nipet – näpet arvestamata ja juba sealt hakkavad asjad valesti minema. Lihtne näide teile. Liidame kasvõi needsamad minu poolt väljatoodud asjad kokku. Suhteliselt väike teelusikatäis mett on ca. 10 grammi (8 grammi süsikaid), 200 grammi toorest kapsast (10 grammi süsikaid), Nescafe 3 ühes (11 grammi süsikaid), treeningueelne erguti „Speed“ (Olimp), 10 grammi süsikaid, lisaks veel üks väiksemapoolne õun, nii 150 grammi (15 grammi süsikaid). Liidame kokku: 8 + 10 + 11 + 10 + 15 = 54 grammi. Nipet – näpet asjad küll, aga see võrdub juba 54 grammi süsikatega, mis võib sõltuvalt ainevahetuse tüübist ja kehalise aktiivsuse mahust (iseloomust) moodustada juba kolmandiku teie dieedi aja päevasest süsivesikute ratsioonist. Seega, väikestest detailidest võivad väga suured vead alguse saada ja saavadki. Vähemalt dieedi ajal on see kindlasti nii. Ja kas üldse laadida, mahalaadida??? See on pikem jutt. Aga, pange kirja, kaardistage, see saab olema teie „kompass“ ja majakas, mille järgi tegutsete. Ma ei arva, et kõik peaksid võistlustel köögikaalu kaasas kandmas, kuid ega see mul seal lava taga grimmiruumis päris moe pärast ka kaasas ei ole . „Ekstreemselt hea vorm eeldab kindlasti radikaalset lähenemist ja meetmeid!“ See võiks ollagi minu järgmine mõttetera . Selle (viimase võistluseelse nädala toimingud) teemaga seoses kavatsen suve jooksul teostada kaks suuremat projekti. Esiteks, teha ühe põhjalikuma uuematele trendidele ja arusaamistele tugineva artikli võistluseelsest nädalast ja teiseks, tahan anda omapoolse nägemuse erinevate dieetide debatist. Et päris nii lihtne see asi ikka ei ole, et „mugid päev läbi pähkleid, hoiad insuliini taseme madalal, et rasvad põleksid ja siis vahepeal teed 85% - ga 6 x 6 kükki“. Siinkohal on millest rääkida, see on ikka seesama viimaste aegade debatt „high fat versus low fat“. Olen tuhninud palju teaduslikes materjalides ja üht – teist on mul selle dieedi, toitumise ning toitainete proportsionaalse jagunemise peale öelda küll. Olen tööga juba alustanud. Rõõm on üleüldse tõdeda, et sümpaatseid, pühendunud ja potentsiaalikaid noori spordimehi on tulemas, kusjuures, kes on päris heas vormis, Rait Veski, Rain Kuusnõmm (Raigo on juba tase omaette), Kristjan Oras, Kristo Kauder, Taavi Merisalu, Martin Absalon, Siim Kelner, Siim Savisaar, Allan Nikopensius, Imre Uibokand, Peep Reinart jt. Neid on kindlasti veel, need mehed on esimesed, kes praegu pähe ja silmade ette tulevad. TÜASK käis töö õlitatult, meeskond toimis ja tundus, et veelgi organiseeritumalt, kui eelmisel hooajal. Meil oli 4 – 5 grimmeerijat, võistlejad said maksimaalselt puhata, kuna grimm sai kiiresti peale kantud, siis tuli minimaalselt seista. Vägesid juhatas eesotsas Silvar, kes teab, mida teeb. Mis puudutab EM – i, siis tegelikult suur mure ongi taaskord see grimm. Siin teoorias on lihtne mõelda, et küll kuidagi saab, kuid kardan, et tulemusest läheb palju kaduma just selle grimmi pärast, ise mätsi, hakkab jooksma, kes kohendab jne jne jne. Mida täpselt üldse panna??? Üldse, see taustajõu olemasolu on väga oluline. Aga, kogu see klubiline organiseeritus, meeskonna töö ja toimimine on vahva. Miks mitte, kui hooaeg on läbi, teha ka spordiklubiga, meeskonnaga väike lõpupidu. Õhkkond oli mõnus, alati on tore Taavi Koovitiga kokku puutuda, mees on lihtne, sõbralik, samas väga sümpaatne. Tõeline spordimees. Peale võistlust sai korralikult süüa, pühapäeval oli kaal 95.0 kg ja nahaalune läbu täis. Kõndisin 1.5 tundi ja sõitsin ratast 1.5 tundi. Täna, esmaspäeval 22. aprillil on pilt juba endiseks muutumas ehkki kaal oli 94.5 kg, eks ta hakkab nüüd taas tagasi, sinna võistluskaalu piiridesse kukkuma. Loomulikult, suured tänud eelkõige Silvarile, äitähh Vennas, peagi on läbi ja siis lõõgastume. Tänud ka fännidele ja toetajatele ning nendele, kellele pole vaevaks tehtud tulemuse peale käsi pihku pista. Aitähh Teile, kolm nädalat veel on jäänud…
  44. 6 points
    Kuna oleme Aimariga vaesed ja banketile ei läinud, siis on aega väike kokkuvõte kirjutada. Eile oli selle aasta põhivõistlus, milleks hakkasin peale sõjaväge harjutama. Esimeseks eesmärgiks oli taastada oma kaal, mille ma kaitseväes kaotasin, võtsin alla peaaegu 15 kg 2,5 kuuga. Kaal hakkas raske trenniga jõudsalt tõusma ja jaanuariks olin juba üle 100 kg jälle. Põhieesmärgiks seadsin omale Euroopakad ja tuua sealt hõbe kuna olen ju sealt 2 pronksi juba toonud. Eesmärgiks just hõbe kuna aasta algul olin täiesti kindel, et Raus on ja jääb minu jaoks löömatuks. Seda sama nuttis ka eelmise aasta -105 norrakas, kes on Rausiga ühe vanune ja et tema ei saa kunagi Euroopa meistriks . Eks ise tundsin sama. Esimene võistlus kus sel aastal välja tulin oli Revalis olnud klassikaline jõutõstmine. Sinna läksime poistega trenni pealt ja tegin enda koha kükis ja jõuõtmbes korralikud numbrid. See võistlus andis lootust, et mul on võimalik vähemalt eelmise aasta vormi korrata ehk 930 eestikatel kokku teha. Peale klassikat oli kuu jäänud eestikatena ja hakkasime varustust proovima. Üllatavalt hästi suutsin omaks võtta kükis uue tehnika. Tänu sellele trennis olnud raskused mulle probleeme ei valmistanud (330 kg, 340 kg) ja lootus oli jälle 350 ära kükkida. Surumine oli ka hea, 240 kg trennis lendas mul iga kord väga kergelt üles. Tõmbes ma proovisin ka trikooga ainult 340 kg enne võistlusi ja see probleeme ei valmistanud, tõmbasin ju Revalis seda ilma trikoota ka suht hästi. Eestikate plaani panime paika, et teeme igas alas 2 katset. Kükis 340 väga kerge ja 355 oli hea, olin väga üllatunud, et suutsin nii hästi kükkida. Surumine 252,5, uus isiklik ja kergelt õnnestunud katse. Jõutõmme 358, uus isiklik ja olin väga rahul, et olen suutnud taasta oma 2009 vormi, aega nüüd võttis ja asja sai. Päeva nael oli see, et suutsin veel Rausi võita. See pani pähe igasuguseid mõtteid ja eks neid kruvisid veel üles teised kaasmõtlejad. Ise võtsin võistluse kokku nii et väga kehv päev Rausil ja minul suurepärane võrdub võit. Peale seda oli 2 nädalat EM-ni. Need nädalad tegin väga kergelt trenni ja proovisin võimalikult hästi taastuda eestikatest kuna tõmbes ju läksin ikkagi enda max välja. Võistlustele sõitsime väga vara ja sai siin nädal aega oleskletud, ühe päeva võimlesime ka. Kaalu suutsin hoida jogurtite ja banaanide toel , ausalt öeldes söögist on kõriauguni Kükk- soojendusel kang kerge. Esimene katse 340 kg, panime peale vanad sinised sidemed et kindla peale ära teha kuna usaldan neid kõige rohkem. Katse oli raske, ei andnud võrreldagi eestikatega, absoluutselt ülaselg ei hoidnud mind, vajusin ette kuidagi ja tehnika lagunes, mis mind siiani toitis. Teine 352,5 kg oli õnne peale, väga raskelt sain kirja ja tänasin õnne, ülaselg vajus korralikult läbi jälle. Kolmas 360 oli lihtsalt proovimine kui tuleb olen õnne mees kui mitte, siis pole midagi teha. Jäin alla kahjuks, aga sain oma küki pronksi kätte. Peab ütlema, et üldse vist esimene küki medal. Surumine- emotsioon oli hea kuna Rausil ei õnnestunud ka küki katsed ja oleks nagu deja vu. Kogusummas olin jälle temast 2,5 kg ees ja pidin nüüd korralikult suruma. Esimene katse 240 kg, ütlen ausalt eestikatel tundus kang ikka palju kergem , aga surusin hästi. Teine katse 247,5, oli raske, aga sain üles. Kolmas katse 255 kg, ise mõtlesin kui üles surun siis täna peaks olema minu päev. Surusin üles ning ennem oli Raus just jäänud sellele raskusele alla. Emotsiooni olid laes, juhtisin teda ju 10 kg, mida ma poleks ealeski uskunud, mul oli selge edu. Jõutõmme- "trumpala" Trumpala on see mul ainult külavõistlustel mitte tiitlivõistlustel. Ma ei ole mitte kordagi suutnud algraskusest rohkem tõmmata, suur mõtlemis koht mul see. Soojendusel ei tundunud see kang nii raske kui laval Ning trikoo, ma pesin selle enne võistlusi ära ja see oli mul jälle nii väike nagu eelmise aasta EM-l, olin täiesti kinni pakitud. Esimese katse keerasin kohe nahka kuna ei suutnud sirgelt alla saada ja tasakaal kadus. Mõtlesin, T**a kas hakkab jälle see needus pihta. Ma mängin endal trumbid kätte ja keeran kõik P****E. Ja nii läkski Tõmbeks jumala tühi, kang üli raske. Tänan õnne et teine katse kuidagi üles tuli ja ära loeti, sest värisesin fikseermisel nagu haavaleht. Siis oli juba selge, et kuld on läinud. Panime prooviks 363 ka peal, tõmbasin sinna kus alati ja edasi ma enam ei jõudnud. Raus võttis oma ja õigustatult, pani tõmbes ka korralikud numbrid maha. Kokkuvõtteks oma eesmärgi täitsin kuigi vahepeal ju unistasin juba kullast, aga toodi ikka maa peale tagasi . Nüüd natuke puhkan ja teen ülejäänud väiksed võistlused vormi pealt. Ja edasi mõtlema, milleks valmistuma hakkata. Äkki sept. tulev MM plaani võtta? Võistlustaktikat muuta, jääda kükis ja surumises kahe katse peale ja oma trump ala kasutada, ennast ennem üleliigselt väsitamata? Mõtleme Saluga sellele. Tänan FITNESS.EE ja ülejäänuid toetajaid, kes mul võistlustele mineku võimaldasid ja Kuusnõmme poisse, tänu neile olen suutnud endast treeningutes maksimumi anda.
  45. 6 points
  46. 6 points
    Aleksei on hullult murelik. Kusagil Sparta salakambrites raudselt valmivad katseklaasis uued ulmelised noored ja juuniorid keda koolitatakse Aleksei lavalt minema ajamiseks
  47. 6 points
  48. 6 points
    MM - i pronksmedal… Kindlasti esimese asjana tänan veelkord neid, kellel ma ikka ja jälle, ikka ja veel meeles olen. Tänan neid, kes minu aastatepikkust mässamist siin pisikeses külajõusaalis on kõrvalt jälginud, tänan teid, kes te minu tegemistele kaasa olete elanud ja olen tänulik neile, kes te proovite mõista, mis on kulturism ning mida tähendab kulturismivõistlusteks võistlusvormi tegemine. Aitäh teile!!! Loomulikult, eks mina olen ikka see, kes ma olen. Olen alati arvanud, et kõige tähtsam sedasorti suurte saavutuste ja nendest tulenevate tunnustuste korral ongi oluline jääda ikka iseendaks. Ja mina olen ikka seesama Janar, kes ma olen alati olnud. Samas, ma ei eita, et lõppkokkuvõttes on tegemist tulemusega, mis on midagi suurt. Seda ei saa tähelepanuta jätta ja seda ei tohi teadvustamata jätta, vastasel korral ma “tõmbaks lihtsalt iseendale vee peale”, ma ei peaks lugu iseendast ning ma ei austaks seda ala, mida ma teen. Või, miks ma siis seda asja üldse ajan, kui mul nö. suht suva oleks, kas olen viies, seitsmses või kolmas. Maailmameistrivõistluste kolmas koht on kindlasti midagi sellist, mis väärib tunnustust ja tähelepanu, vahet pole kas see tuli kohe või nüüd tagantjärgi. Nagu ütles Indrek Otsus oma intervjuus, mis tehti pressikonverentsil enne võistlust, et “suuremat ja tähtsamat võistlust ei ole võimalik korraldada”, mis teiste sõnadega tähendabki seda, et sellel momendil (klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel Tallinnas) oli koos selle ala maailma eliit, selle ala parimad. Seega, hindan loomulikult tulemust kõrgelt. Mis seal salata, mõnevõrra hämmingut tekitav ja veider on, et spordialases meedias meie mehe medalile tõusmine sel korral sedavõrd tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud. Mäletan, kui Imre aasta tagasi kerkis samadel asjaoludel neljandalt kolmandale olid portaalid kära täis. http://www.ohtuleht.ee/412765 http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/eesti-kulturist-tousis-dopingukontrolli-jarel-mm-pronksile.d?id=39442383 http://sport.postimees.ee/380372/dopingut-pruukinud-konkurendi-porumine-toi-vahile-mm-pronksi/ Ei teagi, millest see täpselt sõltub. Miks ma seda räägin??? Räägin seda sellepärast, et viimaste aastate jooksul on olnud aega mõelda ja analüüsida ning kokkuvõte sellele mõttetööle on olnud see, et kogu selle “verevalamise”, nende nälgimiste, vigastuste ja lõhkumiste peale võiks siiski midagi tagasi ka tulla. Vaeva on palju nähtud ja loomulikult, see, et meist keegi seda asja raha pärast ei aja, on juba ammu selge. Ega seda rahalist tasustatust on väga käputäie alade korral üldse. Ent, kui on tulemused ja MM – i kolmas koht nüüdse lõpliku seisuga on kahtlemata tulemus, siis kindlasti on suur tasu juba väiksemgi kajastus, tähelepanu või huvi minu tegemiste ja saavutuste vastu. Nimetagem mind selle jutu peale kuidas iganes, kuid nii on, nii ma mõtlen ja tunnen. Aga, elus toimuvad sündmused ongi tihtipeale sellised kahtlased. Toon siinkohal sisse sellise võrdluse. Mäletate, alles mõni kuu tagasi valiti aasta parimat 2011. aasta meesportlast. Veel enne, kui jutuga jätkan ütlen veel, et Gerd Kanter on mulle siiralt sümpaatne ja pean temast väga lugu ja järgnevas arutluses ei ole midagi isiklikku. Mida ma võrrelda tahan, on see, et Gerd Kanter sai eelmisel MM – l hõbeda, Taavi Koovit sai MM – l kulla ehk tuli maailmameistriks. Kuidas see võimalik on, et aasta parimaks saab sporlane, kes saab MM – il hõbeda, mitte see, kes saab MM – l kulla. Kusjuures, lisan veel, et tegelikult, oli konkurents mõlema ala korral sisuliselt üks ühele, kettas on neid seal eliidis ka 12 meest, Taavi Kooviti kategoorias oli mäletamist mööda tol korral vist 14 meest. Veelgi enam, ka treeningute iseloomud on väga sarnased, kettaheitjate treening koosneb sõltuvalt treeningperioodist minu teada ka kuni 75% ulatuses raskest jõutreeningust. Usun, et eliitkettheitja ja tippkulturist teevad ka vägagi võrdses mahus ja raskusastmes trenni. Kas siis tõesti määrav on vaid see asjaolu, et üks on olümpiaala ja teine mitte??? Igaljuhul tundub kuidagi väga ebaõiglane!!! Kuld versus hõbe, isegi sama tasemega võistlused (mõlemal MM) ja parimaks osutub hõbe??? Aga elu selline on!!! Mis puudutab enese ootustesse, siis tegelikult ei oodanud suurt enam midagi. Isegi ei teadnud, kas peale minu veel keegi kontrolli läks. Seda, et esimese ja teise koha mees peale minu veel kontrollis käisid, seda kuulen ka alles nüüd. Olin ülimalt rahul juba oma viienda kohaga, rääkimata nüüd sellest kolmandast kohast. Loodetavasti jõuab ka medal kunagi minuni, siis on mida mäletada, lastele ja lastelastelegi näidata. 2005. aasta kevadel tulin ma Eesti klassikalise kulturismi karikavõitjaks. Tol korral oli see kategooria Eesti võistlustel kavas esimest korda ja klassikalist kulturismi toona nimetati meil meeste bodyfitnessiks. Samal kevadel toimusidki Euroopas Brasow´s esimesed klassikalise kulturismi Euroopa meistrivõistlused. Minu vorm sel kevadhooajal oli hea ja alaliit tahtis mind kindlasti Euroopa meistrivõistlustele esindama saata. Ma loobusin sellest võimalusest ja minu asemel läks Imre Vähi, kes sai seal 3. koha. Minu dieet oli olnud raske ja pikk, nälg oli suur ja sellest pisikesest võidust siin Eestiski oli minusugusele maapoisile rohkem kui küllalt. Mind käisid moosimas nii Indrek Otsus, kui Arnold Tokko, loobusin ikkagi. Mis ma selle jutuga tahan öelda on see, et viimane, kes minuga rääkis, oligi Arnold. Olin dušši all, pesin ühe käega maha võistlusgrimmi ja teises käes oli samal ajal šokolaadistritsel, mida aplalt kugistasin. Arnold ütles, et kindlasti tasub see pakkumine vastu võtta, sest see on elu võimalus, vorm on hea ja tase selles uues kategoorias ei ole veel ülemõistuse kõrge. Loobusin ikkagi. Vend Silvar oli ka samas ruumis, ka tema arvas, et peaksin Euroopasse minema. Ega loomulikult, segased tunded olid sel korral, äsjane võit, hea vorm, samas pikk dieet selja taga, nüüd räägitakse veel kuhugi Eestist välja minekust….Põhjus, miks ma seda lugu räägin on see, et kui Arnold lahkus, ütlesin Silvarile, et “kui mulle on määratud mingid võidud, mingi edu või läbilöök tulema, siis tulemata need asjad ei jää…kui see üks loobumine ongi minu ainus võimalus, siis järelikult ei olegi ette nähtud, et ma kuhugi jõuan…”. Järelikult, õigeks osutus minu filosoofia sel korral . Tervitused siinkohal ka kõikidele kaasvõitlejatele!!! Sellised emotsioonid äsjaste südmuste kohta…
  49. 6 points
    Ma ei viitsi nõmetseda, aga tõenäoliselt sellise muusikaga vabakava tehes palju punkte ei kuku. Tõepoolest - vabakavas mängib väga tähtsat rolli, kuidas sa suudad oma laval tehtavad liigutused kokku viia muusikaga ning võibolla sul õnnestub see. Tõenäoliselt aga mitte. Ma ei ole mingi kohtunikuhärra, aga olen näinud nüüd omajagu eesti võistluseid ning kõige rämedavalt astuvad tavaliselt oma vabakava muusikavalikuga ämbrisse noored ja juuniorid. Küll pannakse sihukes tilulilu vaikset kitarrimuusikat, mis jätab suht külmaks. Teine äärmus on siis ülaltoodud pala, kus mingi vend on näpud kurku lükand, häälepaelad veriseks kiskunud ja nüüd karjub kõigest kõrist nii et munad on sinised. Ja siis sa teed selle loo ajal vabakava, mille rütmitunnetusele on nii kuradi keeruline pihta saada ning umbes 125 korda keerulisem on selle loo ajal täpselt mingeid rütmiminevaid poose sisse võtta. Ma ei taha öelda et tegemist on kehva looga (võimalik et ka on, ma ise väga selle zanriga kursis pole) aga kui sa oled võistlustel ja sina satud selle loo järgi vabakava tegema siis et vabakavas kõvad punktid noppida, peab juhtuma midagi järgmistest variantidest: sul puuduvad vastased vastastel on umbes 3 korda veel keerulisem ja nõmedam lugu valitud sul on vabakava selline, et isegi vähi saltod kahvatuvad selle kõrval Nii et kui vähegi võimalust, tuvu eelmiste aastate vabakavadega. Vaata, mis mussi kasutas näiteks vähk (kuigi ka tema on paar korda oma valikuga suht ämbrisse mu arust astunud), koovit, kiivikas. Ärge alahinnake muusikavalikut. Kui vajutatakse play nuppu ja esimese 5 sekundiga jooksevad rahval mõnuvärinad üle keha, oled juba poole tööst ära teinud. Lisaks sellele vali ka lugu, kus joonistuvad välja sellised võtmekohad/pausid, kus on hea liikuda ühest poosist teise ja siis sekundiks poos fikseerida. Sellise ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-naga sellise hetke ei teki. Antud palaga kerkib mul silme ette pilt, kus peaksid sa jooksma lava ühest nurgast teise, metsikult pead viskama ja mingit sellist kohta, kus rahulikult paigal olla ja poosi nautida nagu polegi. Võta seda sõbraliku soovitusena, mitte sellena et üks mingi kuradi vana peer hakkab head mussi maha tegema. Kulturismivõistluse vabakavana antud laul minuarust lihtsalt ei tööta. Või kui soovid, siis "CHALLENGE ACCEPTED" ja tule näita kevadistel karikavõistlustel, et ma olen rämedalt eksinud.
  50. 6 points
    Panen siia üles ka pildi meie grupi ühest vanemast tegijast Maikalist! Ausalt, müts maha selle mehe ees! -40 kg!
This leaderboard is set to Tallinn/GMT+02:00
×