Edetabel

Plirts-plärts, tere Märts Vahepeal on märkamatult uus kuu ette tulnud ja aeg kokkuvõtteid teha! Hetkel on siis möödas 2 dieedi-kuud (Jaanuar, Veebruar) ja ees veel teine samapalju (Märts, Aprill) no ja siis hakkavad juba järjest võistlused... mis tähendab, et dieet veel ka läbi ei saa aga läheb teistmoodi põnevaks... Saatsin oma võistleja litsentsi avalduse ära ja panin I poolaastaks hunniku võsitluseid kirja, alustades Lätist 23. aprillil ja lõpetades Marbellaga 11. juunil aga täpsed plaanid selguvad vahetult Veebruari kaalu saldo jäi võrdlemisi tagasihodilikuks (-900g), seda mitmel erineval põhjusel: 1. Kuu oli lühike 2. Jaanuari viimasel päeval oli suur langus (-600g) (peale mida on alati seisak) 3. Veebruari alguses sünnipäeva patustamised millest taastusin julgelt nädala Kuu lõpupoole hakkas aga kõik ilusti liikuma ja kokkuvõttes 2 kuu peale kokku -3,5 kg (60,6--->57,1) ütleb et olen täpselt (kaalu)graafikus. Silma järgi ütleksin et umbes 3 kg on vaja järgmise 2 kuuga maha saada. kaalust suurt numbrit ei tee sest vorm läheb aina paremaks ja peeglist näen iga nädalaselt muutuseid Naba annab hästi märku et rasva % väheneb, hakkab kenasti mööda kõhtu piklikuks tõmbama Eelmine kord dieedi lõpuks oli naba lausa väljapoole punnis sellest et kõht nii lame ja nahk nii pingul Lavakaal jääb seekord kindlasti kõrgemaks, kuna lihasmassi on juures ja ei taha seekord ennast üli kuivaks tõmmata. Nagu ma varem juba ka kirjutasin, on prep seekord hoopis teistsugune. Kahe hooaja vahel oli võrdlemini lühike vahe millega tahstin võimalikult palju saavutada (kasvada) ja sellest tulenevalt dieedi alguses rasva % oluliselt kõrgem kui eelmine kord. Samas olen väga rahul sellega mis vahepeal saavutasin ja sama vormiga kindlasti uuesti lavale tulema ei pea. Selles, kas lõpuks lõpptulemusega rahule jään ma ei kahle Küll aga olen aga hakanud mõtlema et need on küll imeinimesed (või veits hullud) kes 4-5 hooaega järjest teevad Veebruar lõppes mõnusa pika nädalavahetusega, ei puudunud ka minu menüüst vürtsikilu ja saime käia perega looduses, lumiseid olusid nautimas. Nüüd aga küll tahaks juba kevadet ja päikest ja kahekohalisi pluss-kraade. Kuu lõpus olid ka vastlad aga kuklid jäid loomulikult minu poolt puutumata. Mida aeg edasi, seda vähem mind imponeerib mõte midagi oma makrotesse "mahutada" mis minu eesmärke otseselt ei teeni- olen isiklikul veemdumusel, et päris nii lihtne see ei ole et kalor on kalor ja aina rohkem läheb menüüsse "päris sööki". Õnneks mulle väga meeldib kõik see "igav" fitness toit- köögiviljad, kana, brokkoli, pähklid jne jne Ja tegelikult kui ikka kohutav kokk ei ole siis on võimalik igasuguseid maitsvaid asju nendest kokku kombineerida. Ei tasu ka maitseaineid unustada Millega seoses peaksin kiitma väga Gym Chef maitseaineid mis nüüd ka fitshopis saadaval on. Minul kõik juba proovitud ja väga meeldisid. Vana hea sibul-küüslauk, sool ja pipar ka muidugi igapäevaselt kasutuses! Hetkel olen üldse 3 päeva Tartus ja lõpetan oma treeneri kutse taotlemiseks vajalike koolitustega- seekord siis Tartu Ülikoolis üldained. Eksam toimub 22. aprillil, saab tihe päev olema, treeneri kutseeksam, tütre 10. sünnipäev ja õhtul peaks idee järgi hakkama veel Riiga esimestele võistlustele sõitma - kes teeb see jõuab?! Seoses aga Tartuga- 3 ööd kodust eemal tähendab ka 15 toidukorda kodust eemal- tegin enda jaoks asja väga lihtsaks, planeerisin 3x täpselt sama menüü (kodus ma ei söö kunagi 2 päeva samu asju). Aga hetkel on oluline et kõik toidukorrad jookseksid nii nagu plaan ette näeb ja ei hakka sellest suuremat numbrit tegema. Natukene planeerimist ja dieet ei pea kannatama. Käisin ka fitshopis oma toidulisandite varusid täiendamas: Kui praegusel ajal batoone aina vähem menüüsse satub (vast korra nädalas...) siis rohkem olen pannud rõhku erinevatele vitamiinidele, samuti on pre-workout muutunud aeg-ajalt asendamatuks- eks see defitsiidis olemine võtab oma osa.... Käisin fitshopis ka uusi nike tõstmise jalanõusid nillimas, mul on neid väga-väga vaja Bikiinid on postiga minu poole teel ja uuel nädalal on Eleriga (sobivalt naistepäeval ) esimene poseerimise tund ka kirjas- väike ärevus juba sees (ja hirm ka) aeg ju bikiinid selga tõmmata... eks paistab mis tunne peale esimest tundi jääb- hetkel veel liiga hästi meeles, milline vorm viimati oli kui bikiinides (MM-l) olin Hetkel aga lähen õhtusööki valmistama- menüüs vana hea ja lemmik küüslaugu ja rohke juustuga kohev munavalge (ja ühe täismunaga :D) omlett! Kirjutamiseni!

I'M BACK! Ja nii ongi! Trenniisu on tagasi, motivatsioon on laes ja mu teekond võtab ajaga ainult hoogu juurde. Aga oi-oi, seda positiivsust ja motivatsiooni uuesti üles leida, oli meeletu katsumus ja alles nüüd võin ma 100%-ilise kindlusega öelda, et saate tuleval kevadel mind lavalaudadel näha. Nii hea ja õige tunne on sees. Veel eelmine nädal suutsin korraks täielikku auku kukkuda ja siis läbi pisarate Otile kõik ome emotisoonid ja probleemid ilma ilustamata ette kanda. Tundsin ja kardsin sisimas, kuidas Ott ütleb mulle, et peame kevadise hooaja vahele jätma, kuid olles mu mured ära kuulanud ja vormi üle vaatanud, jõudsime järelduseni, et jättes kõik muud mu vaimsed ja tervislikud probleemid tahaplaanile, siis kõige hullemini mõjuks mulle hetkel sellest kõigest loobumine - allaandmine. Otsustasime, et paneme nüüd täie hooga edasi ja võtame sellest kevadest kõik, mis võtta annab, seda samal ajal kogu hingega nautides. Vaatasime veebruari viimasel päeval mu vormi üle ja kuna olin eelneval nädalavahetuse jälle oma sügavas mustas augus olnud, peas ainult allaandmismõtted ja hommikust õhtuni ainult kräppi sisse ajanud, siis olin päris suures paanikas, et mis mu vormist nüüd siis saanud on... Õnneks ootas mind ees üllatus ja Ott oli mu vormiga väga rahul Ütles, et arvestades, et kaks kuud veel aega, siis oleme ilusti graafikus, vorm on paigas ja potentsiaali on. Ma olin niii õnnelik selle üle! Vaatasime üle ka võistluskalendri ja võib-olla tuleb esimene võistlus juba 15.ndal aprillil Kaunases peetav Galinta Cup Võtan selle igaljuhul plaani, aga kindlalt midagi öelda veel ei saa, sest pean uurima tranpordi kohta ja et paljud meie omadest sinna üldse minemas on. Eksnäis Ainuke asi, milles ma olen täiesti lootusetu, on söögiisu Ma lihtsalt armastan süüa, eriti magusat. Kõht on mul vist stabiilselt tühi. Aga sellega pean nüüd järgmised kaheksa nädalat kuidagi hakkama saama ja vastu pidama - muud võimalust ei ole. Tegelikult ei ole ju üldse nii palju minna enam ja kui kaal hakkab kenasti langema, siis saab vahetevahel ka midagi head endale lubada. Rääkides ahvatlustest ja söögiisuga võitlemisest, siis viibin hetkel Saaremaal vanaema juures... Te teate vast juba isegi, et prepi ajal ei ole see just kõige mõistlikum koht, kuhu oma isudega sattuda Andsin vanaemale seekord juba ette teada, et ta MITTE MIDAGI ette ise ei küpsetaks, et käes on jälle prepi aeg ja ma tulen oma toiduga. Mis te arvate, mis meid kohale jõudes laual ootasid? Soooojad kotletid ja kartulid... Eks ma siis nutt kurgus keerasin omale hoopis kartuli ja kodujuustuga mingi salati moodi asja kokku ja suutsingi kotletid puutumata jätta. Järgmisel päeval ootas juba praeliha ja erinevad pakkumised magustoitudele. Õnneks suutsin oma piisavalt valju häälega vanaemale selgeks teha, et ei tee ühtegi magustoitu ja magustoidu planeerimise asemel leidsime hoopis kuldse kesktee ja lubasin tal ühepajatoitu teha. Leidsin fitnesspalist sarnase valmistoidu ja kannan seda selle pähe sisse, saan vähemalt vanaemale rõõmu pakkuda ja ka tema toitu süüa. Kõige huvitavam on see, et kui ma vanaema toitu kannaks kuidagi fitnesspali, siis saaksin siin minimaalseid portse süüa ja makrod oleks täiesti paigast ära, kui ma siin aga oma toidu ja toorainega möllan, siis söön ikka teistega koos ja palju suuremaid portse. Vanaema saabki ainult selle järgi aru, et ma dieedil olen, et tema toitu ei söö. Minu portse nähes küsis aga kohe, et issand terve selle suure portsu sööd täitsa üksi ära?! Kahjuks on enamus inimestel päevase toidu jälgimise kriteeriumiks ainult portsu suurus, tegelikkuses saab aga mega suuri portse teha ka väga väikese kaloraažiga ja jällegi saan inimesi üllatada, kui palju ja suuri portse tegelikult dieedi ajal süüa saab. Jäädvustasin oma pingutused piltidena ka : Eks ta tegelikult ju nii olegi, et planeerides ja möllates on võimalik see dieet imelihtsaks teha. Omades veidikenegi fantaasiat ja kasutades madala kaloraažiga vähe-rasvast toorainet, saab teha suuri portse ja palju erinevaid toidukordi. Tänu erinevatele suhkruvabadele maiustele, batoonidele, pudingutele, pulbritele jne on imelihtne jääda oma kaloraaži piirdesse, samal ajal magusat nautides. Näiteks ei oska ma oma hommikuputru enam teistmoodi ette kujutadagi kui valgupulbri ja munavalgega - lihtne, maitsev ja tervislik. Aga teate vahel lihtsalt tahaks haarata poest seda rasvasemat hakkliha, kanakoibasid, viinereid, juustusnäkke, grilliha, magusaid kohupiimasid ja jogurteid, kõike mida hetkel kuidagi 1700 kilokalori sisse kuidagi mahutada ei saa. Või no jah, saaks Aga siis peaksin ma ülejäänud päeva nälgima või siis eriti väikese portsu endale seda lubama. Toitumisega ongi tegelikult see kõige suurem kopp ees, ma tean, et ma saan hakkama ja teen ka seekord selle ära, aga ei oska seda dieeditamist enam kuidagi nautida. Muidugi on mõnus tunne, kui riided vaikselt jälle aina suuremaks jäävad, püksid ei püsi enam üleval, poes enamus riided istuvad superhästi ja vahel pole isegi piisavalt väikest numbrit... Ei pea kunagi mõtlema, et kas olen oma vormiga rahul või kahtlema kuidagi iseendas. Kui kaal langeb ja menüü paigas, siis tunnen, et teen kõike õigesti ja see peegeldub ka vormis. Ma pole kunagi otseselt paks olnud, aga ka minul on olnud aegu, mil trenni kõrval on toitumine jäänud täielikult tagaplaanile ja paar-kolm ülekilo olid kerged tekkima. Ma mäletan seda tunnet, kuidas igast peeglist oli vaja ennast kotrollida ja pidevalt nagu häbeneda seda. Pidevalt mõtlesin, et oh oleks mul ometi see sixback ja oi näeks ma selline välja nagu need naised erinevatel fitnessmotivation instagramide piltidel. Mingi pidev mure nagu näris ja tekitas ebakindlust. Praegu tagasi vaadates mõtlen, et ma olin täislollakas, aga no mis seal ikka Olles praegu selles enda n-ö ideaalvormis, näha, et ma saan ka oma kehast täpselt selliseid pilte teha nagu kõik need fitnessmotivation postitused on, saades aru, et see ongi selle pildi hetkeks nii ja ega nad kogu aeg sellised välja ei näe... Teate ei ole kogu see dieeditamine väärt seda Ega ma ei teagi kuhu ma selle jutuga jõuda üritasin, oli vaja lihtsalt oma pead tühjendada, aga tundub, et mulle sobib pigem siuke Itaalia stiilis suhtumine, et elu tuleb nautida ja mis need paar-kolm lisakilo sulle teevad. Kui inimene on muidu tervislik, tegeleb spordiga, liigub ja on õnnelik, siis keda kotib su kaalunumber Peale kevadhooaega on ka minul plaanis aeg täiesti maha võtta ja lihtsalt nautida elu. Tegeleda ainult asjadega, mis mind õnnelikus teevad ja eemaldada ennast täielikult kõikidest stressiallikatest. Kohe peale viimaseid võistlusi on plaan veeta emmega paar päeva Sitsiilias, mai lõpupoole on meil Danieliga planeeritud USA tripp ja suve veedame mööda Eestit trippides ning saare elu nautides. Ja muidugi on plaanis nautida kõiki erinevaid sööke ja jooke, mis nende kultuuridega kaasas käivad. Ma juba natuke kardan, mis seal USAs kõik sisse sööme See riik ju tuntud oma kalorirohkuse poolest ja minul ullikesel juba päris palju burksi- ja sõõrikukohti välja valitud, kuhu minna Hihiiii, ma nii ootan juba. Kõige selle ootuses tuleb nüüd aga üks korralik viimane pingutus teha ja kevadel laval supervormis särada. Ma olen tegelikult päris põnevil ja isegi, kui loen siin päevi, et see kõik läbi saaks, siis tegelikult meeletult ootan seda kogemust. Kerge pinge ja närvikõdi tuleb juba sisse mõeldes sellele grimmimisele ja lavanärvile ja, oeh, võiks juba kätte jõuda see kevad Hetkel naudin siin viimast päeva saare elu ja juba homme võtame suuna tagasi Tallinna poole. Oleme siin trennid kenasti Kuressaares saanud ära teha, kuid kerge Sparta igatsus närib juba hinge Koju jõudes oleks vaja ka kaalule astuda. Pole juba üle nädala aja ennast kaalunud, kuid nüüd tuleb rangemalt sellel silma peal hoida ja veidi tempokamalt alla poole liikuma hakata. Muud nagu polegi uudist, kallid teile ja olge vahvad