Edetabel

Katkend minu raamatu käsikirjast: "2005. aasta sügise viimased 5–6 nädalat liikusin ringi nagu elav surnu. Viimased kuu aega palusin oma naist, et see mind trenni talutaks. Käest kinni just ei hoidnud, kuid jah, naine pidi trennidesse kaasa tulema, väga raske oli sinna üksi minna ja ennast kokku võtta. Aga, ega ma ei saanud endiselt aru, et äkki on midagi valesti ja äkki annaks vahelduseks toitu peale. Miski käskis endiselt kinni hoida sellest arusaamast, et “kui kevadel oli raske ja sain kuiva vormi, siis nüüd, kui kannatan veel rohkem, saan veel paremaks”. Viimasel nädalal olin nii läbi, et ei jõudnud ennast isegi pesta. Oli mitmeid kordi, kui istusin dušširuumi põrandal maas, vahtisin jõuetult ühte punkti ja naine pesi mind." Kui sinu sissekandeid loen, siis meenuvad enda õppetunnid 10 aasta tagant. Usun, et tean väga hästi, mida Peep läbi teeb. Kui tihtipeale mõnes raskes olukorras öeldakse lohutuseks, et "ma tean, mida sa tunned", siis on selge, et kaasatundjal ei saa olla vähimatki aimu sellest, mida kannataja tegelikult läbi teeb. Aga, need asjad käivadki nii. Need asjad tulebki omal nahal läbi elada, see on tihtipeale kogemuse, tarkuse hind, aga ka edu ja arengu lõiv. Samuti, selline kogemus õpetab sulle sinu enda kohta ääretult palju. "Me ei saa enne teada, kes me oleme, kuni me pole näinud, mida me teha suudame!" Seesama kehtib ka selles olukorras. Kindlasti ei jää sa võistlusvorme alati ja eluaeg nii tegema, ent, on tõsiasi, et ka mina ei saa oma võistlusvorme tegema kunagi sellise kerglusega kui Ott väidetavalt seda teeb . Inimesed on erinevad. Aga, nagu olen sulle vist juba kord varemgi kirjutanud, pärast sellist teekonda ei ole sa enam endine inimene. Selliste valmistumiste askeetluse aste on päris korralik ja see kasvatab meid tohutult. Üksnes need, kes ise midagi sellist läbi teevad, saavad sellest aru. Väga paljud head mõtted ja minu parimad sõnaseadmised on üldse saanudki võimalikuks, et olen selliseid asju elus läbi teinud. See kõlab pardoksaalselt, aga hetkel on sul käsil ilmselt su elu ühed väärtuslikumad õppetunnid. Tean, hetkel ei suuda sa ise seda kuidagi nii käsitleda, kuid aastatega saad hiljem veenduma, et see oli nii. Pea vastu, jälgin su tegemisi ja hoian pöialt!!!

Kui siin juba avameelseks läks, siis mõtlesin et kirjutan sellest kuidas mina seda kõike näen. Üks asi on seda kirjutada, teine asi on seda lugeda aga hoopis kolmas asi on seda kõrvalt näha kui sa inimesest hoolid nii äärmiselt palju- eelkõige naisterahvana, emotsioonid, mure, instinkid, kaitserefleksid ja need kõik kokku teevad selle üsna talumatuks. Tööl on kiire, tamp on taga aga sellegipoolest umbes täpselt 150 korda päevas taban ennast ühelt ja samalt mõttelt: “kas ta veel elab…?” Nädalapäevad, esmaspäevast reedeni on vaimselt minu jaoks kergemad kui nädalavahetus. Miks? Sest ma ei pea seda nägema… Jah just, hommikul läheb Peep uksest välja umbes 7.30, et sõtkuda rattaga tööle. Mina teen silmad lahti heal juhul 7.00, siis kui ta on juba teinud oma jalutuskäigu tühja kõhuga, pannud riidesse, toidud kotti pakkinud ja hommikusöögid meile mõlemale valmis teinud. Ilmselt mingisugune alalhoiuinstinkt ei lase ärgata ka varem- ma ei jaksa emotsionaalselt seda näha, see on valus… Koju tuleb Peep peale 10-tunnist tööpäeva+trenni umbes pool 11. Selleks ajaks on mees juba pool-apaatne, segaduses ja on näha et annab endast veel viimse, et kuidagigi suudaks suhelda. Umbes veidi üle poole jutust jääb mulle arusaamatuks, ainult mingi pool-segane pomin nagu oleks kuum kartul suus. “Ah?”- küsin ma ikka ja jälle. Vastus on üks ja sama: “mmwmwmmm”. “Ah?” küsin ma jälle (ise juba kahetsedes et ma seda tegin) ning siis on kaks varianti, kas üks hingematvalt suur ohe või läbi hingematvalt suure ohke: “ma ei jaksa rää…”. Üks asi mis mind siiski veel hoiab positiivsena on see pisikene säde silmas ja see suunurk üleval. Kas te kujutate ennast olukorras kus süüa saab minimaalselt, treeningud on maksimaalsed. Iga trenn on peaaegu et seni kuni lihtsalt keha enam ei allu liigutustele, ja siis lihtsalt teed, seni kuni trenn on tehtud, aeroobne on tehtud ja siis jalutad veel koju ja peale seda istud ja vaevu suudad toitu suhu panna. Üks õhtusöök kestab ca 45 minutit, sest kiiremini lihtsalt ei jaksa toitu suhu panna, mäluda ja neelata. Ja selle kõige juures ei ole mitte ühtegi korda olnud sellist asja et “ma ei tee täna trenni” või “ma tegin täna vähem”. Kui ükskõik kes proovib ükskõik mis vabandusi leida sellele et mitte teha, siis pärast sellist asja kõrvalt nähtuna ei ole minu jaoks mitte ükski põhjus vabandatav… Aga kuidas mina sellesse suhtun? Nojah, tuleb tunnistada, et mingi hetk oli see haletsus. Just selline haletsus, et niivõrd kahju on kui inimene peab kannatama. Nüüd aga see haletsus ja kahjutunne on täielikult pöördunud selliseks läbi meeletu uhkustunde mingisuguseks asjaks, mida ma ei oskagi kohe kuidagi seletada. Just see, et inimene on üheltpoolt nii oma jõuetuses, näljas ja kõiges raskes. Teisalt aga käitub ta täpselt nii nagu üks tõeline suure algustähega Mees. Misiganes ka poleks või kui iganes raske ei oleks, ei tule minu suunas mitte ainsamatki vihasööstu või isegi natukenegi halvamaigulist sõna. Kõik on ainult positiivne. Kui mehed, kellel pole pooltki füüsiliselt nii raske ja ei käitu oma naistega nagu “mehed”, siis ma ei kujuta ette mis asi see on mis seda vabandab. Ja läbi kogu selle raskuse ma kuulen, kui mitte iga päev, siis peaaegu iga päev, lauset: “ma olen õnnelik!” ja ka mina tunnen nii, sest sõna otseses mõttes antakse selleks kõik et ma nii tunneksin. Kogu see komplekt lihtsalt näitab inimese tõelist sisu. Ilmselgelt ei lasku ma detailidesse ja ei kirjuta siia seda kogu sisu ja sügavust, et mis selle kõige taga seisneb aga pinnapealselt vast saate aru. On raske uskuda et keegi niivõrd tugev on olemas. Ei, inimesed, ärge saage valesti aru. Kulturism ei ole nii hull. Isegi mina ei teadnud et see on nii hull, kuni põhimõtteliselt tänase päevani. Täna ütles Eesti kõige kogenum kulturist Ott kuulates mida ma räägin, et: “täiesti lõpp, nagu erinevat sporti teeks”. Ja nii ongi. Iga inimene on niivõrd erinev, sealjuures veel iga dieet on niivõrd erinev. Ka Peebul pole olnud kordagi mitte natukenegi nii kriitiline nagu on praegu aga ei oska muud öeldagi peale selle, et see kõik praegu on millekski vajalik. …ja ma arvan et kogu selle 1500 Euroopa meistivõistluste võistleja seas on vähe neid, kes on selleks nii palju teinud ja nii palju kannatanud. Isegi nendest sportlastest kes on “puhtad”. Aga paraku ei mõõdeta tulemust selle järgi, kellel on ettevalmistus olnud raskem või kes on seda puhtalt teinud. Lõppude-lõpuks ei saaks (vähemalt mina) tunda nii äärmiselt suurt uhkust selle inimese üle, kellel on ettevalmistus tänu süstla otsas istumisele olnud kasvõi karvavõrdki kergem.

Õpilased Kuido ja Kadri tegid täna Senseile vahva kingituse (öö komplekt paremaks taastumiseks - koos täpsema kasutusjuhendiga). Tänud Kadri ja Kuido - ma hindan selliseid asju väga, mis tulevad südamest ja ise enese soovist! Minu lugupidamine!