Võistlushooaeg läbi. Teen ka väikse kokkuvõtte Euroopa Meistrivõistlustest. Valmistumine oli seekord raske, kuna iga paari nädala tagant oli mingi haigusevimm sees. Jaanuaris käisin nina vaheseina operatsioonil ja kohe trenni 5 päeva pärast. Opist kergendust pole olnud, pigem vastupidi, nina siiamaani valus. Tagantjärgi tarkus: oleksin pidanud opi maikuu lõppu lükkama. Olin enne võistlust väsinud, tujutu, ärevuses. Võistlus ise polnud kõige hullem ja tegin oma tulemused enam-vähem ära. Parema keskendumise ja lõpuni pingutamise korral oleksin kindlasti ka paremaks suuteline olnud. Hõbemedal Euroopa meistrivõistlustelt ei ole ju paha, kuigi Athletic fitnessi kategooriat ilmselt veel teiste kategooriatega võrreldes samaväärseks ei peeta. Tänud Silvarile ja teistele toeatjatele! Aitäh Kulturismi liiduse võimaluse eest osaleda! Tänud Marko Terasmaa Raskejõustiku fondile, kust aasta lõpus saadud 300 eurot olid võistlusteks valmistumisel ainsaks rahaliseks toeks ja selle eest sai ikka mõned toidulisandid soetada:) Tartu Ülikooli Spordiklubile samuti tänud, kuna saan seal tasuta treenida. Mis edasi? Väike puhkus ja taastumine, kuna ka Horvaatias õnnestus peale 40 kraadist sooja 12-kraadise ilmaga külmetada ja jälle haigusevimm sees. Siis paneme Silvariga uued trenniplaanid paika. Suunitlusega Athletic fitnessile. Nüüd ka esi natuke selgem. Varem tahtsin Rootslastega sarnaselt õppida nõksuga lõuatõmbeid ja ökonoomsemat tehnikat triitsepsis. Nüüd teada, et suund ikka puhta soorituse poole. Kuna Athleticus ka kehavoor väga tähtis, siis käib ikka kõigi lihasgruppide treenimine edasi Kindlasti tahan ka sõudmise osas osa trenne sõudetreeneri käe all teha. Hea on see, et meil ülikooli spordihoones nüüd hea treener olemas ja grupi tunne tekkinud. Kindalsti on selle grupiga ka väiksed üritused koos plaanis. Koos on kergem rasket koormat kanda! Treenin edasi!