See on ilmselt ka üks kvantitatiivne viis psüühika mõõtmiseks. Saab ühe suure portsu numbreid, aga ei saa teada, miks need numbrid on sellised ja mis seletused nende taga on. Sellised testid ei arvesta psüühika dünaamilisust, arengut ja kvalitatiivseid erinevusi/muutusi, aga need on ju väga olulised psüühika omadused. Kui neid omadusi uurimisel/meetodi valikul ei arvestata, siis tegelikult ei uuritagi psüühikat, vaid tehakse niisama midagi. Näiteks Joel Michell on psühhomeetria probleemidest väga palju ja mitme nurga alt kirjutanud. Eelmine aasta võttis ta asja kokku nii: „If the attributes that psychometricians aspire to measure are heterogeneous orders then psychometrics, as it exists at present, is fatally flawed and destined to join astrology, alchemy, and phrenology in the dustbin of history.“ http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3419461/#B38 Kurb lugu...