Jump to content

Rambo vend

Kasutajad
  • Sisu loend

    554
  • Liitus

  • Viimati külastanud

  • Päevavõidud

    5

Postitused posted by Rambo vend


  1. Vett tulebki tarbida kogu aeg. Kui on janu, tähendab, et on juba hilja. Ideaalis ei tohiks janu tekkida.

    Eks ta ideaalis võiks nii olla, et me tunneme üldse ära oma vajadused ja joome ja sööme selle järgi. Mida rohkem oma keha kuulata oskame, seda lihtsam meil.

    Minu isiklik kogemus mingist 3-4 aasta tagusest perioodist oli see, et kuidagi pea läks paksuks otsa ja imelik oli. Kuna korra aastas ikka lasen teha endale perearsti juures korralikud analüüsid kindluse mõttes, siis selle käigus tuli muuhulgas välja, et veri paks ja hemoglobiin lausa 180. Arsti korraldus oli, et 1,5 liitrit vett iga päev ja nädala pärast uuesti tagasi! Nädalaga oli normaalne seisund taastunud ja hemoglobiin 161. Ja uksest saadeti mind välja sõnadega, et edaspidi kogu elu 1,5 liitrit vett päevas juua.

    Ega ma nüüd pole seda koguaeg järginud, aga kui tunne hakkab imelikuks minema, siis tuleb meelde ja tassin oma veepudelit kaasas ja aitab.

    Võimalik, et inimesed on erinevad, aga igasugused stressid vist siiski häirivad meie tundlikkust ja suudame oma keha vajadusi mitte kuulata.

    Ma usun küll seda, olen mingeid perioode katsetanud kah, aga pole pikalt suutnud järgida. Aga tõsiselt vähe joon küll üldiselt, peakski huvipärast nädala koguse kirja panema.


  2. Ma olen väga selle poolt, et organism ütleb, millal vaja juua ja enamasti see toimib. Üleeile käisin aga rulluisutamas ja kuna uued laagrid olid all, siis libisemin väga hea ja tegin tunduvalt pikema tiiru selle 30c kuumusega. u 50min. Koju jõudes tekkis janu, aga sain kohe aru, et joomisega on seekord hiljaks jäädud. Mõistus läks lukku, uni oli halb, hommikul peavalu.

    Üldiselt jah piisab mulle janu järgi joomisest, kusjuures kogused on naeruväärselt väikesed võrrreldes pudeliga jalutajatega. Äkki mingi pool liitrit päevas tuleb keskmiselt.


  3. Energia kohapealt on kõige tähtsam uni. Kui vahetustega töö, siis on väga raske normaalset rütmi sisse saada. Seni kui on kohviga regullitud energia, pole korralikust toitumisest ja trennist suurt abi. Ma alustaks vähemalt 8h und ööpäevas. Kui see saavutatud, siis toitumine ja siis trenn.

    Kui alustad kohe näiteks trenniga, siis peale paaripäevast jooksmist paned edasi ainult tahtejõuga, kuna keha ei tule järele enam, ei taastu ära.

    • Upvote 1

  4. Sellist soovitust ma küll ei annaks.

    Kahju, et sa ei usu, et piirkonna treenimine piirkonna verevarustust parandab, sest just seda see teeb. Selles pole isegi midagi vaielda.

    Jah, see soovitus võibolla kõigile ei sobi, mõndasid äkki harjutused aitavad, mulle meenus lihtsalt see kuude viisi aelemine põrandal, ilma mingi kasuta.

    Ilvese juures käisin, näitas ette harjutuse, kus olin kõhuli, käed näo ees, peopesad vastu maad ja surusin ülakeha üles. Sama soovituse olin leidnud juba netist eelnevalt kellegi poolt, kes tema juures oli käinud. Selle diagnoosiga on nii, et kui ühe juures on käidud, siis ülejäänud on raha raiskamine. Kõik räägivad sama juttu.


  5. Ma olen päris kindel, et kui sa lubad mul iga päev jäätist süüa ja lusikaga otse suhkrupakist, siis ma järgmisel päeval peavalu tõttu trenni ei tee ja jaga mis juhtnööre tahes, ma söön stabiilselt 5000kcal päevas. Mind paneb tõsiselt imestama, et see tegur sellest probleemist sulle üldse kohale ei jõua. Korraks nagu jõuab ja siis jälle uuesti sama jutt.


  6. Jah, täitsa meeldiv aeg oli kui tundsid ennast surematuna, võis liiter viina juua ja hommikul metsajooksule minna, süüa palju tahtsin ja mida tahtsin, energiat jagus kõigeks olenemata kas sai söödud burksi või kana ja pruuni riisi.

    Kahjuks on see aeg möödas, nüüd on käes aeg, kus peale burgerit sööks 4 veel ja lisaks liitri jäätist, lõunasöögiks praadi süües jääd tööl magama, riista ei näe kõhu alt, mille tekkimine on täielik müstika kui mõelda sellele olematule energiale, mis päevi saadab. õlle joomisele järgneb peavalu ja virisemine kõige ja kõigi kallal, peale sokolaadi söömist tulevad kuumahood ja süda hakkab pekslema.

    Need eelkirjeldatud jamad on nüüdseks enamsti seljataga tänu toitumise muutmisele, järgides Mark Sissonit, taubi ja Lustigit ja eirates Mai Maserit ja calories in-calories out teooriaid.


  7. Ise olen selle kõik läbi elanud, tohutud summad kiropraktikule, manuaalterapeudid, MRI, neurokirurg, neroloog, taastusravi, jne. Midagi ei aidanud. Mul oli valu seistes ja istudes, lamada ja kõndida sain(lühikest aega). Täpselt sama diagnoos mis sul, MRI näitas ilusasti, kuidas disk oli väljas ja surus korralikult närvile. Valu kiirgas vasakusse jalga.

    Lõpuks oli kirurgi juures aeg kirja operatsiooniks.

    Järgneval jutul pole mittemingisugust meditsiinilist katet, niiet kes tahab, usub, kes ei taha, ei usu.

    Ühesõnaga ma ei vaielnud kellelegi vastu, et mul see disk sinna närvijuurele surub, aga ta ei tohiks nii lõputut valu teha. Organismil peaks olema oskused ära paraneda. Antud juhtumi puhul aga see ei toiminud. Siis leidsin mingisuguse raamatu, kus väideti, et see haigus on psühholoogiline ja tuleks ravida aju, mitte selga. Algul tundus see mulle täiesti ajuvaba väitena. Ma olin ju ise pilte näinud ja terve internet oli täis sarnaseid juhtumeid samade sümptomitega. Aga ma otsustasin ikkagi seda päris mitte välistada ja proovisin käituda nagu raamatus õpetas. Koheselt hakkas asi paranema.

    Täpselt sel ajal saabus lõpuks aeg neurokirurgi juurde, mida ma olin 3 kuud oodanud. Hommikul olingi segaduses, 1,5 aastat kannatatud valu oli hakanud viimasel ajal üle minema, samas lugesin igalt poolt, et noa alla minek on ainuke võimalus valust lahti saada.

    Kirurgi juurde minnes valmistasin ette palju küsimusi. Juba haiglasse minnes märkasin, et valu hakkab jälle tagasi tulema, nagu varasemalt. Arsti juures käis kõik kähku, öeldi mulle, et operatsiooniks tuleb ainult helistada ja annavad kohe kiire aja ja ongi korras. Mingeid küsimusi liinitööline ei lasknud esitada, nuga sisse ja probleem lahendatud. Rääkis täpselt sama teksti, mida ma netist olin 100 korda juba lugenud.

    Ok, tulin seal arsti juurest ära ja valu oli juba täiesti kohutavaks muutunud. Vaevaliselt komberdasin autosse ja sõitsin koju. Olin täiesti hämmingus, kas tõesti mõtlemine probleemile põhjustas nüüd sellise suure valu, mida juba üle nädala polnud tundnud? Arsti juures ei lastud mingeid harjutusi teha ega midagi, mis varasemalt olid valu esile kutsunud.

    Ühesõnaga hakkasin järjest rohkem uskuma sellesse psühholoogilisse värki. Ärge saage must valesti aru, ma ei arva, et mingi närvi surkimine ei ole valus, mida see disk teeb, aga ma arvan, et psühholoogiliselt on võimalik keelata organismil paranemine. Põhimõtteliselt on seal erinevad ligamendid ja lihased, mis peaksid hoidma seda diski välja sopistumast, kui vähese aktiivsuse tõttu või vigastust saades see ikkagi juhtub, siis on vaja sinna korralikku verevarustust, et saaks alata paranemisprotsess. Seda saab aju takistada.

    Ühesõnaga hakkasin tegema raamatu õpetuste järgi. Ei mäleta kõike punkte, aga esimene tingimus oli, et tuleb ära unustada igasugune seljale mõtlemine ja selja hoidmine. Selleks hetkeks oli kogu mu elu selle valu ümber käima hakanud, kuidas istuda, kuidas astuda, kuidas kummardada, mida tõsta jne. Hommikul ärgates tulin voodist mingi imeliku rutiiniga välja, prahti tõstsin sirge seljaga ja veel 100 erinevat lollust. Need jätsin koheselt ära. Kõik need liigutused takistavad keha normaalset paranemisprotsessi. Loomulikult ma ei hakkanud mingeid raskusi tõstma ja kes seda teeb, see ei saagi kunagi terveks, aga tavaline päevane toimetamine pakub nii palju trenni haigele piirkonnale, et mingi kiropraktiku poolt saadud harjutuste kava ei jõua sinna lähedalegi.

    Teiseks ei mõelnud sellele haigusele enam. Kui jälle mingi selgroolüli pilt pähe tuli, ütlesin endale mõttes "see on jama, pole mõtet ennast haigeks mõelda, pane nüüd ilusasti veri käima seal seljas ja paraneme korralikult ära eks!" Või midagi sinnakanti. Nojah, kui ma alguses 1 minuti ilma seljale ja valule mõtlemata sain olla, siis oli hästi. Siis sain hästi aru, kui palju ma sellele jamale mõtlesin päevas.

    Nüüd harjutused, mida kõik mulle olid soovitanud, ja mida internet täis on. Nojah, need ma viskasin minema. Või vähemalt ma neid ei teinud. Ma ei kahtle, et need aitavad ja on vajalikud, aga ma ei usu, et kui mingis piirkonnas on suured verevarustuse probleemid, siis selle piirkonna treenimine midagi aitab.

    Valu vähenes järjest ja juba paari nädala pärast oli kadunud. Loomulikult ei muutunud mu selg järsku tugevaks, sinna ei tekkinud mingid uued lihased, disk ei läinud tagasi, aga valu ei olnud. Ma ei tea valu olemusest eriti midagi, aga eks ta mingi signaal ajju ole, mis oli nüüd katkestatud aju enda poolt. Ahjaa, seal raamatus oli veel öeldud, et see valu ei olegi mingi sümptom, kui midagi pressib närvi vastu, vaid sümptom on surin ja seejärel tuimus. Seda juhtus mul teatud asendites ainult, asendit muutes surin kadus.

    Siis hakkasin kõndimas käima, siis suusatamas, nüüd rulluisutan ja jooksen. Sellest jamast on aasta möödas, vahest lööb valu välja, kui pikalt kükitan või päev läbi raskeid asju tassin. Selja süvalihased on ikka nõrgad tänu istuvale tööle, vahest teen neid supermane ja plankusid, aga ei pea neid mingiteks imerohtudeks. Kontoritooli valik on kah tähtis, või üldse see iste, kus palju istutakse. Tagumik võiks olla alati vastu seljatuge, et mingit vahet ei jääks sinna. Neid ikka jälgin ja eks sealt mul need jamad algasid. Selle raamatu nimi oli Sarno "Healing Back Pain".

    Selle raamatu järgi on kõik muud platseeboeffekt, kaasaarvatud operatsioon ja ausaltöeldes ei kahtle selles. Aga kes ei usu mind-body connectionisse, sellele soovitan kiiresti opile minna, kuna sellega see niikuinii lõppeb varem või hiljem sellisel juhul. Säästate kiropraktikute raha. (Mul ei ole kiropraktikute vastu midagi, isegi käin nende juures, aga selle probleemi puhul on nad täiesti kasutud, kuigi nad ise seda ei taha tunnistada).

    • Upvote 1

  8. mure seljaga jätkub...nimelt minul on L5/S1 diski hernitatsioon.et kuidas seda ravida? käidud kiropraktikute juures,neurokirurg,perearst,taastusravil mitte midagi ei aita netis lugenud asju..soovitati ära käia neuroloogi juures äkki keegi soovitab kedagi asjliku.

    Kui pikk sa oled?

    Mis vaevused on täpsemalt?

    Palju sa istud päevas?

    Mis tööd sa teed?

    Mis trenni sa teed?

    Mis õpetusi sa järgid, mis arstid rääkisid?

    Ma sain terveks sellest.


  9. Rasvaga see huvitav asi -

    Kogu sissesöödud rasv läheb põhimõtteliselt täies mahus otse sulle rasvarakkudesse. Lol. Alati mõtlen, et miks neist süskareid kardetakse - et A'la, läheb rasvaks. Hui läheb... ja kui ka läheb mingi imetilluke osa... So what?

    Kogu sissesöödav rasv läheb otse rasvaks - aga seda ei kardeta enam eriti... nüüd on järsku süsivesikud, mida on ÜLIMALT RASKE rasvavarudesse talletada, kõiges süüdi, LOL.

    Ah... populaarmeedia ja alarmistid, lol.

    Las see rasv läheb siis rasvarakkudesse, mis selles halba on, kui keha on harjunud oma põhienergia saama rasvadest, tuleb ta sealt samakergesti välja tagasi ja võteb veel varusid kaasa. Me räägime 50g rasva hommikusöögiga, palju seda kulutab, 3-4 tundi lamades?

    Süskarid ei ole mõeldud inimese puhul põhienergiaks, inimene suudab glükogeeni talletada 100g maksas ja max 500g lihastes. Ülejäänud sünteesitakse rasvaks ja kindlasti mitte 4g, kui glükogeenivarud on täis. Sealt edasi, kui organis ei ole harjunud rasvast energiat saama, siis on see ühesuunaline tee, midagi sealt tagasi ei tule. Tuleb ainult väsimus ja isu rohkemate süsikate järele.

    ErikO ütleb õigesti, kõike võid süüa, süsikate peal on sul tegelikult õigesti regullides stabiilselt energiat, rohkeb veel, kui rasvade peal. Pa ei räägi muudest probleemidest, mida see võib tekitada (olenevalt süsikate valikust). Siiski sobib see lollikindlam variant ehk rasvad enamusele paremini, kuna nad on liiga "laisad", et "eat less and exercise more". Saa aru, et kui sina nende hulka ei kuulu, oled sa ikka väga suures vähemuses ja seda iganenud dogmat korrutades aitad sa kaasa tegeliku probleemi lahenduse edasilükkamisele, mis tervet modernset maailma vaevab.

    • Upvote 1

  10. Süsivesikutest energiat saama harjunud keha vajab 120g glükoosi ööpäevas, rasvarikkal dieedil inimene aga u 70. Selle suudab organism ilusasti ise sünteesida.

    Üleminek on tõesti raske, ise tegin selle läbi ja võin kindlalt väita, et 50-100g trennivabal päeval on täiesti piisav.


  11. Ma võin teha.

    Hommik.

    kaks muna koos kahe viilu peekoniga. Lehtsalat+50g hapukoort. Roheline tee.

    Lõuna.

    Sealiha 150g, 100g tomatit+100g kurki hakid ära ja lisad oliivõli.

    Õhtu.

    Suur õun, banaan, segad 200g rosinatega kohupiimaga läbi.

    Kokku 1570 kcal

    rasvad:92g

    Süsikad 103g

    valgud 85g

    Head isu.


  12. Alusta hommikut valk+rasv, näiteks muna majoneesiga, tomati kurgi hapukoore salat, heeringas+muna, omlett, peekon munaga. See hommikune rukkipala tähendab seda, et ülesöömise vältimiseks pead iga 3-4 tunni tagant sööma ülejäänud päeval. Sama jutt igasuguste õunte ja 2ruutu sokolaadi vahepaladega.

    Lõunaks võtad liha+salat.

    õhtul puuviljad, mingit valku (kodujuust, kohupiim, veel mingi lihatoode), kui oli trennipäev, siis söö juurde tatart või kartulit, harvem riisi.

    • Upvote 1

  13. mul oli ka nii, et ei lähe kõht tühjaks ennem kui poole õhtu peal, eriti kui palju tööd vms. See ongi esimene viga- ei tohi oodata kui läheb juba tühjaks- siis oled hiljaks jäänud söömisega. Pekist teistmoodi ei saagi lahti kui hakkad tihedalt väikeseid koguseid sööma. Alguses suht kella peale ja võib-olla isegi vastu tahtmist aga nii see käib... Mõne ajaga keha harjub ära ja hakkabki juba iga 3h tagant midagi tahtma :)

    Päris kindlasti pole hiljaks jäänud söömisega, kui kõht läheb tühjaks. Sama jama aetakse veejoomise kohta. Milleks nälja ja janutunne siis inimesel on üldse? Magamisega on kah hiljaks jäädud, kui uni peale tuleb? Toimiv organism ütleb täpselt ära, mida tal vaja on. Kui organism ei toimi korralikult, siis tulebki enamusel kilo aastas juurde puusale ja vöökohale,

×