Jump to content
Archangel

Archangel'i blogi

Recommended Posts

Kas ei oleks mõtekas enne võistlusi veidike solaariumis käia. Saaks grimm vähe ühtlasem. Kui on teada veel, et tuleb 3-4 võistlust järjest ?

Solaariumis spets eraldi käimine on raha raiskamine. Oluline on esimene grimmikiht ja muidugi sõltub ka väga inimesest, kes grimmi paneb. Mõni lihtsalt ei oska ühtlaselt panna (nt minu ema :D), samas Mikk tõmbas juba 1 kihiga põhimõtteliselt lõpptulemuse mulle peale (see uus tume jan tana). Oluline on leida enda naha jaoks parim grimm, ise proovisin winnerit, jan tanat. Pro tani ei hakka juba sellepärast proovima, et seda peab nii mitu kihti peale panema. Jan tana minu jaoks parim valik, tõmbad 1 kihi ja pmst on valmis.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kas ei oleks mõtekas enne võistlusi veidike solaariumis käia. Saaks grimm vähe ühtlasem. Kui on teada veel, et tuleb 3-4 võistlust järjest ?

Ma käisin ikka omajagu. Jan-Märts iga nädal 2x praadisin. Suht okei jume sai peale. Aga eks ta vajub ära vaikselt.

Samas eks ma usun, et homme saame hakkama, sest kui tiim on ikka nii suur, siis kindlasti on kõigil head nõu anda ja häid mõtteid kuidas ja mis.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Balti Matši võistlustest kirjutasin üldisemalt juba võistluste teemas. Nüüd aga veidi veel kogu hooajast.

Arvan, et möödunud nelja võistlusega saab selle nö. kevadise võistlushooaja kokku võtta. Lühikokkuvõte oleks siis järgmine:

05.04.2014 - LEKV, Men's Physique -190cm, algajad - I koht, absoluut punktide järgi II-IV koht (lõppkoht protokollis IV)

12.04.2014 - Reval Cup, Men's Physique, mehed, algajad - II koht

26.04.2014 - EKV, Men's Physique (Rannafitness), mehed - I koht + parim treener

04.05.2014 - Balti Matš, Men's Physique Open - VI koht

Karikad:

2i76dkx.jpg

Aga veidi lähemalt ka.

LEKV - kõige esimene võistlus ning mitte ainult sellel alal vaid suhtkoht kogu elus. Kümneid aastaid tagasi sai vist koolis mõnes spordis mõni võistlus tehtud aga mälestused hägused. Niiet võib öelda, et esimene tõeline osalemine ametlikul spordivõistlustel.

Huvitaval kombel oli võistluspinge kõige madalam, sest lihtsalt puudus igasugune ettekujutus sellest, mis saama hakkab. Küll sai kiiresti selgeks see, et ise kodus end grimmida on väga raske ja tulemus kesine. Samuti sai selgeks ka see, et kodulinnast väljaspool võistlemine on tunduvalt pingelisem kuna üldjuhul pead ärkama vara ning liiklema näiteks bussiga. Kaasa tarima nõks rohkem kraami ning arvestama lisa ajakuluga, et ka koju pärast ilusti jõuda.

Võistluste endiga võis küllaltki rahule jääda. Kuigi kohapeal pidime päris pikalt tiksuma, siis igav ei olnud. Võistlejaid oli palju, riietusruumis sai näiteks Rückenbergidega suheldud ja ka teiste Physique poistega. Oli suhteliselt lõbus, eriti kuna paljud olid samuti algajad ning seega saime oma hirmudest ja pingetest samas vormis rääkida.

Enda kategoorias sai esikoht võetud ning see oli esimeseks võistluskogemuseks päris meeldiv. Tagantjärgi võiks muidugi targutada ja öelda, et minu kategooria oli ka üks nõrgemaid. Siiski nagu Ott ütleks, siis "võitjate üle kohut ei peeta". Absoluudis kokkuvõttes IV koht ning selge see, et vormi tegemisega olin hiljaks jäänud ning kuivuse puudumine maksis kohti. Samas võis täheldada ka kohtunike hindamise ebastabiilsust. Mõni võistleja hinnati nii esimese kui ka viimase koha vääriliseks. Kuid eks ala areneb veel ning küllap tulevikus on asjad tunduvalt selgemad.

LEKV korraldus oli üldjoontes väga hea. Publik aktiivne ning võistlusala mõnusalt suur ja hästi märgitud joontega kus seista. Esta ja Imre tegid väga head tööd, lihtsalt peab kiitma. Esta jooksis pidevalt lava taga ringi ja hoolitses, et kõik võistlejad õigel ajal valmis oleksid ning teaksid peale minna. Arvestades võistlejate hulka, oli see suur töö ning seda enam peab kiitma, et kõik sai hästi tehtud. Mõni asi oli veidi paigast (näiteks ei kaalutud ega mõõdetud võistlejaid, isegi mitte klassikuid) ning võib-olla veidi pikaks kogu ettevõtmine venis - aga kindlasti oli oma osa väga suurel võistlejate hulgal ja väga pahaks ei saa ühtegi viga panna. Loodetavasti järgmine aasta veel rohkem toetajaid ja abilisi ning saab kõik veelgi paremaks.

Auhinnalaud oli kõikidest võistlustest kus osalesin, vaieldamatult LEKV'i oma kõige parem. EKV'l said absoluudi omad küll kalleid kinkekaarte, kuid LEKV'i auhinnakottidest leidis ikka väga mitmekülgset ja kasulikku kraami suures hunnikus. Juba registreerimisel saadud kinkekott oli väga meeldivalt sisustatud. Siinkohal jäigi kõige nõrgemaks lüliks võib-olla mõned võidukarikad - kõiki ma ei näinud, kuid tundus, et kategooriate ja võitjate info läks karikale liimi ja paberiga, mis jättis natuke odava mulje. Kõik muud võistlused kus osalesin sisaldasid karikaid koos plastik/metall tahvliga, kus siis vastav kategooria ja koht olid graveeritud.

Et kui auhinnalaud oli muidu ülimalt muljet-avaldav, siis võib-olla kannatab järgmine aasta leida sponsor ka karikatele viimase lihvi andmiseks. Võistlejana saan öelda, et kuigi selline "nänn" on kohe peale võistlusi kõige meeliülendavam, siis Karikas on see, mis jääb pikemalt koju seisma ja pilku püüdma - seega võiks pigem törts finantse sinna suunda saata. :)

Mina ja Absoluudivõitja Danel:

qx2pvl.jpg

Reval Cup - nädal peale LEKV'i ja elu teine võistlus. Asukoht tunduvalt kodusem ja see aitas pingeid vähendada. Üritus ise oli tunduvalt väiksem, kui LEKV ning mõnes mõttes oli tegemist huvitava kontrastiga. Näiteks, kui LEKV'il oli Men's Physique kategoorias võistlustules ligi kakskümmend võistlejat, siis Revalil kõigest viis meest ning oma kategoorias võistlesin vaid ühe konkurendiga. Vähemalt oli konkurendiks LEKV'i absoluudivõitja Danel ning seega oli konkurents tugev ning võiks öelda, et ta esindas kogu LEKV'i võistlejate taset.

Lavatagune valmistumisala oli suur, kuid muidugi mingit privaatsust ei olnud. Kellele miinuseks, kellele plussiks. Mulle isiklikult täitsa meeldis kuna see võimaldas paljude teiste võistlejatega näost näkku kogu ettevalmistuse aja suhelda.

Kindlasti peab mainima, et korralduse efektiivsuse osas oli Reval Cup kõige parim. Ott nalja ei mõistnud ning kogu üritus käis välk-kiirusel ja efektiivselt. Kuskil jokutama ei hakatud. Võrreldes näiteks Läti võistlustega, mis oli suur ametlik IFBB võistlus, kus graafikust mindi 3-4 tunniga ÜLE, siis Revalil jõuti lausa ca. 30-45 minutiga Ette! Sportlastele oli see muidugi väga hea uudis, sest lava taga tundide kaupa kükitamine ja enda mahlades praadimine pole tegelikult kuigi lõbus - eriti kaugemalt tulijatele. Seega kiitus korraldajatiimile!

Miinuseks peaks muidugi tooma lavataguse ruumi jaheduse - mõistan, et ega palju selle suhtes teha ei ole, kuid lihtsalt pidi märkima. Tulevikuks kindlasti meelespea panna, mida kogenenumad võistlejad juba ammu teavad - paksud sokid ja tuhvlid/plätad kaasa ning kui võimalik, siis ka üks paras "hoody", et keha ja jalad oleksid soojas. Muidu tekib olukord, kus võid külmetuda ja ega ka pumpi väga loota pole külmas võimeldes.

Aga võistlus ise - noh, mis siin ikka. Oma 5-6h tiksumist, 1 minut laval ja viimane koht. :D - Noh, ametlikult küll II koht, aga kahe mehe konkurentsis allapoole ju langeda ei saagi. Danel oli kõva vastane ning ega ma ei lootnudki, et ühe nädalaga oleksin niipalju paremaks saanud, et LEKV'i absoluudivõitjale vastu hakata. Küll aga nägin, et protokollis kaotasin vaid ühe punktiga ning see andis isegi kaotuse puhul motti juurde.

Karikas oli ilus ning tegelikult oli päris kena ka auhinnakotike, mis lisaks anti. Karikad on head pikema-ajalised meened, kuid et võistluste pingeid ajutiselt maandada ning kohe praktilisemat kasu ja nö. "töötasu" saada, siis on erinevad lisandid ja varustus kindlasti väga tähtis, et sportlasi motiveerida ja neid ala juures hoida ja võistlema kutsuda.

* Peale võistlusi sõin end pea vigaseks "all you can eat" restoranis. Olles hiljem kuulnud paljude teiste meeste jutte, kuidas on end ka haiglasse söödud, siis soovitan kõigil tulevikus sellist nalja vältida. Tundub hea mõte, aga ega ta seda ei ole. :D

142dams.jpg

EKV - kaks nädalat peale Reval Cup'i ning esimene selline Suurem, ametlikum võistlus. Esialgu ei olnud üldse plaan sellel võistlusel võistelda, kuid loogiline ta tundus olemasoleva vormiga teha mis annab. Hetkeks tekkis küll küsimus rahade asjus, sest registreerimistasud ulatusid 50.- euroni ning kõikide muude rahaliste kulutustega koos hakkas kogu ettevõtmine juba rahakotti piitsutama. Õnneks toetas mind Timo Majuri ja HC GYM ning siinkohal suured tänud talle! Arvan, et ilma tema toetuseta ma võistlema polekski jõudnud.

Asukoht kodune Tallinn, kuigi linna teises otsas. Registreerimine nagu ikka hommikul ja võistlused pärastlõunal/õhtul. Seekord oli graafik veidi huvitav kuna esimene kategooria, athletic fitness viidi osaliselt läbi kaugemal Revali jõusaalis. Põhjustest sain muidugi aru, kuid eks ta sellise huvitava "tühjuse" võistluspaika tekitas, kus vaid mõned võistlejad olid peale registreerimist kohapeal alles.

Kui aga pärastlõuna kätte jõudis ning rahvas võistluspaika sisse voolas, läks kõik muidugi huvitavamaks. Hakkas pihta tubli askeldamine ning siis oli juba lõbus. Korraldamine oli asjalik ning segadusi väga ei olnud. Kui siis ainult selles suhtes, et Men's Physique klass oli ümber nimetatud Ranna Fitnessi kategooriaks ning absoluuti seekord ei olnud. Aga kõik käis loogiliselt ning lavataga asjatas Mikk, kes kõik õigel ajal lavale suutis saata.

Grimmimisala oli väga, väga professionaalselt kõik kilede ja paberitega kaetud niiet siinkohal peab korraldajaid kiitma. See võis olla päris suur töö kõik nii põhjalikult ära katta.

Võistlus ise läks hästi. Kuigi iga võistleja unistab alati võidust, siis realistina ma suuri ootusi ei hellitanud. Danel, kes oli taaskord minu ainuke konkurent, oli ka EKV'l endiselt väga kuiv, kuigi võib-olla natuke tühi. Ma olin end küll kõvasti täis laadinud, kuid kuivuse suhtes konkurentsi pakkuda ei suutnud.

Õnneks tundus, et poseerimine kukkus mul paremini välja ning võib-olla õnnestus ka naeratamisega mõned punktid võtta. Lõpptulemusena seega I koht ning kuna olen üks neist vähestest, kes on ka iseenda treener, siis tunnustati ka seda medaliga, mis oli väga lahe. :)

Õhtul sai veel banketilt läbi hüpatud, kus sain ka Balti Matši osalemise kohta teada. See oli muidugi selline väike üllatus millega eriti arvestanud ei olnud.

142y6oy.png1672y5x.jpg

Balti Matš - Kopeerin siia sama jutu, mis balti matši teemas:

Kirjutaks enda muljetest veidikene. Siiski esimene võistlushooaeg ja esimene välisvõistlus, Eesti koondise ja fännidega reisimine.

4. mai hommikul kell 6 saime kõik kambaga Tallinas Sparta spordihoone ees kokku ning pakkisime end bussi. Seadsime end koos Rainer Palmi, Siim Kelneri, isand Kirbu ning Peep Reinarti ning Eleri Õismaga bussi teise korruse etteotsa sisse. Paar istet tagapool võtsid kohad sisse meie fännbaasi peamised ergutajad Ahti Jakson ja Leho Soosilla. Teise korruse tahaotsa väga ei näinud aga igal juhul oli koos fännidega reisimine väga lahe ning seltskond viimase peal! Mõni hetk viivitust ning saimegi Tallinnast liikuma ning kihutasime kohe suure hooga Pärnu suunas kuhu jõudsime isegi nii kiiresti, kui 1.5 tunniga. Seega esimene nö. ots, läks kiirelt.

Pärnust korjasime veel mitmeid inimesi, eesotsas Rückenbergidega peale ning panime edasi Läti suunas ajama. Vaikselt hakkas võistlejate seas magamata öö, näljatunne ning eeloleva võistluse pinged kuhjuma ning see teine ots kippus veidi rohkem venima. Aga lõpuks jõudsime siiski ilusti kohale.

Võistluspaik ise nägi väga hea välja. Väljast. Ning nö. "rahvale avatud" osas. Ehtne peopaik, selline vene uusrikaste stiil kõikjal. Kõik üle kullatud ja läikis jms.

Meie muidugi liikusime kohe backstage ning see oli teine teema. Pool backstage oli valmis ehitamata, laepaneele polnud, laest rippusid alla juhtmed ning kõikjal vedeles ehituskola. Lõpuks seadsime end sisse ühte tagumisse ruumi, mis tundus, et sisaldas köögiinventari lisaks peeglitele ja muule kolale. Igastähes mingid ahjud ja muud asjad seal olid. Kell võis olla umbes 11.00 kui kodinad maha panime. Kuna esialgne plaan nägi ette, et Balti Matš algab kell 18.00, siis valmistasime end ootamiseks ette.

Mõne aja pärast läksime ja uurisime registreerimise kohta, kuid seal kasvas järjekord kiiresti ulmeliselt pikaks ning toimusid esimesed tagasilöögid. Registreerimine pidi esialgse plaani järgi kestma vist kuni 12.00, kuid mina isiklikult astusin järjekorda alles ca. 12.30. Järjekorras seisin kindlasti oma tubli 45 minutit ning minu selja taha kogunes veel omakorda väga pikk rivi. Siinkohal oli Lätlaste korraldus ikka väga metsas. Balti Matši registreerimine käis sekunditega, seega ma eeldan, et kogu jamamine käiski Läti Lahtiste ümber.
Lisaks oli huvitav ka see, et kui tavaliselt minnakse registreerima võistlusriietes, siis seekord ei huvitanud kedagi see mis sul seljas. Oti soovitusel tõmbasid enamik meie omi ikka võistlusriided selga, kuid paljud välismaalased olid lihtsalt tavariietes ja keegi isegi ei suvatsenud uurida, kas mõnel üldse võistlusriided olemas on ja reeglitele vastavad... imelik.

Registreerimine lõppes alles kuskil 13.30 paiku, siis kui tegelikult Läti Lahtiste võistlused juba käimas oleksid pidanud olema.

Ning siis hakkas pihta meeletu venimine ja tohuvapohu. Selleks ajaks, kui kõik registreeritud said ning uuesti backstage liikusime, saime aru, et nendest ruumidest kohe kindlasti ei piisanud ca. 200 võistleja + sama hulga abiliste mahutamiseks. Inimesed riietusid ja grimmisid end kõikjal kuhu mahtusid. Sobilikuks kohaks olid näiteks ehitusjärgus koridor kogu ehituskola ja rippuvate juhtmetega, mida valgustas maast laeni suured ilusad puhtad läbipaistvad aknad, kust kogu välismaailm ilusti sisse nägi. - Naised, justnimelt välismaa naised olid täiesti ükskõikselt end paljaks koorinud ning käis põhjalik grimmimine. Ei olnud põhimõtteliselt võimalik ringi vaadata ilma, et poleks näinud paljast naist mingis X poosis, mingi abiline grimmirulliga jalge vahel. :D

Nojah. Esialgsest ruumist kolisime kiiresti välja kuna selge oli, et naised otsustasid selle ala enda omaks kuulutada. Janar ja Silvar rückenberg olid need julged, kes enda koha välja võitlesid ning sinna ka lõpuni jäid. Janar tõmbas kerra ära ning tiksus.
Kuusnõmmed ja Ott tõmbasid samuti kõik kuskile pimedasse nurka kerra ja otsustasid magada. Kirp, Rainer ja mina tiksusime backstage ja eesruumide vahepeal. Kirp üritas ikka ka magada, aga Rainer ja Peep olid seltsiks enamus aega. Siim jalutas ringi aga oli ka samas kandis siiski.

Ning ega meil väga midagi teha ei olnudki. Vaikselt asusime grimmima. Osaliselt ettevalmistumise põhjustel aga suuresti ka igavusest. Tagantjärgi oleks võinud muidugi oodata nagu Ott seda tegi, kes 30 minti enne lavale minekut alles korraliku kehagrimmi peale pani - rohkem polnudki ju vaja. Õnneks kõigi meeste grimmid õnnestusid suht hästi, kuigi Raineri ja Siimu grimmid hakkasid lõpuks juba veidi tumedamaks ja laigulisemaks minema.

Aeg venis ja venis ning rahvast vooris ja vooris. Meeletud massid. Backstage ja publiku-ala vahel oli kõigest mõned meetrid distantsi ning nii mõnigi võistleja käis ka võistlusriietes ja grimmis vahepeal lihtsalt võistlust vaatamas. Sest ega muud väga teha polnud.
Läti lahtistelt jäi peamiselt meelde muidugi meeletult suured kategooriad. Näiteks Men's Physiques oli vist 16 tüüpi laval ning Bikinide katte ei hakka üles lugemagi. Muidugi tegid KÕIK oma T-walkid ja asjad ning see venitas kogu programmi meeletult pikaks.

Silma hakkas ka suur hulk suure tõenäosusega steroidimaiaid tüüpe. Nii oli näiteks näha silma järgi umbes 100kg kaaluv, minu pikkune tüüp kelle õlg oli mädanenud armide koorikutest must, nibud puhevil, naba punnis ja kõht ees. Ja pange tähele - see tüüp võistles MEN'S PHYSIQUE's. Ise ka ei uskunud aga nii oli. Läti lahtistel jäi ta küll kuskile keskele tulemuste osas - ja põhjusega - kuid see, et ta üldse sinna katti vastugi võeti ja ta ise aru ei saanud enda väljanägemise ja kategooria ebasobivusest... nojah. Ning selliseid vendi oli veel.

Sellega seoses tuleb veelkord märkida korradajatiimi oskamatusest. Kuna ma panin varakult Phsyque püksid jalga, siis käidi mind korraldajate poolt mingi 5x lavale kutsumas - olgugi, et ma iga kord ilusti ütlesin, et ma võistlen Balti Matšil mitte Läti lahtistel. Inglise keelest ei saanud need midagi aru. Olgugi, et lavatagune orgunnija oli noor neiu, kes ometigi võiks ju paari lihtsat sõna mõista. Rääkisin ka vene keeles aga ju siis ei olnud mu sõnastus piisavalt hea. Lõpuks lasin Nikital pikemalt seletada, et "ou piff, me võistleme hiljem Balti Matsil, lõpeta tüütamine :D ".
Selleks ajaks oli Ott ka juba ärganud ning viskas ka paar ilusat sõna nende tibinate suunas - A'la, kas siis võistlejate nimekirja ei ole, et numbrite alusel kutsuda. Oleks ju kohe selge, et mind seal nimekirjas ei ole. Aga kus sa sellega.

Vahepeal näiteks toodi Läti Juuniorid lavale, kes juba poseerima hakkasid, kuid siis sai selgeks, et mingi 3 meest on puudu ja saadeti kõik tagasi ja mindi neid otsima. Seejärel nägin kuidas üks kohtunik lava taha jooksis ja oma poissi alles grimmima hakkas. Ulme.

Igastähes Läti võistlused venisid ja venisid. Lõpuks oli kell juba 18 läbi, kuid endiselt polnud Balti Matšist haisugi. Seevastu mõni korraldaja oli vahepeal mingi 3x meie Balti Matši meestele ütlemas käinud, et pange valmis varsti minek. Ja siis Rainer ja Siim ja Kirp kõik pumpasid seal mitu tundi. Higimull otsaees, keha grimmist ja õlist juba laiguliseks minemas aga ei midagi. Käisid juba lava taga valmistumas ja pumpamas aga ikka ei midagi.
Ma ei mäletagi, mis kell lõpuks lavale said aga asi oli ikka korralikult veninud.

Siis pidin ka ise lõpuks minema. Ning nagu ikka - keegi peab välisüritustel see ebaõnnelik olema, kellel kõige mustem päev. Nimelt õnnestus backstage's selle ehituskola otsa niimoodi varba ära lüüa, et tükid taga. Parema jala suures varbas on korralik auk sees ning ma veritsesin seal ikka korralikult. Õnneks leidis Ott kuskilt plaastri ning ma sain enne lavale minekut vere kinni ja kuidagi koperdasin oma poseerimise ära. Pumpi teha ei saanud - *MÄRGE* - 0 vahendit korraldajate poolt. Otsi ja tee ise. Mul muidugi vigase ja verise varbaga ei olnud võimalik enam isegi kätekõverdusi teha. Mitte, et kasu oleks olnud. Mina ja Nikita olime mõlemad täiesti selgelt nõrgeimad mehed laval - mina veelgi enam, kuna Nikita oli vähemalt kuiv ja mina polnud sedagi. Aga noh, see selleks.

8xr9cl.jpg2vj27v5.jpg

Kõik teised said oma showd hästi tehtud - Oti oma sain algusest lõpuni vaadatud ning peab tunnistama, et Ott oli tasemel. Siiski, kaugelt vaadates olid paar konkurenti ka ikka väga, väga head. Mõned poosis ma vast oleks isegi neile parema skoori andnud. Muidugi, kui ka midagi kahevahele jäi, siis vabakavaga tegi Ott kindlalt puhta töö. Välismaa kollid panid ainult tümpsu taustal posedowni ja kogu lugu. Meie meestel seevastu olid ikka konkreetsed ja läbimõeldud kavad.

Aga siis... algas ootamine. Sest kõigepealt hakati autasustama Läti Lahtiste kõiki kategooriaid. Ulme.

Ja nii umbes 2-3h lihtsalt autasustati läti võistluste võistlejaid. Jah, tore näha, et ka mõni meie oma sai hea koha, kuid see ootamine ajas närvi väga mustaks. Selleks ajaks olime ajakavast juba 3-4h üle läinud ja kõik olid päris vihased. Noh - eks need kelle vorm parem, need chillisid. Kuid mul oli küll päris kehv tuju - suht kindlalt viimane koht soolas, varvas tükkideks ning siis passi ja passi ja passi. :P Tänud siinkohal meie Fännidele, kes saatsid mulle lavataha plaastreid juurde! Tänu sellele sain vähemalt koduteel end enamvähem hästi tunda, et varvas oli hästi sisse pakitud.


Aga noh, lõpuks saime oma plekitükid kätte ja sättisime kodu poole. Enne statoilist läbi, kerged söögid - banketti vist polnud, või kui oli, siis meil polnud aega niivõinaa. Tagasiteel bussis veidi pulli vist allkorrusel tehti aga enamik võistlejaid olid ka päris läbi ja tõmbasid pildi tasku. Selge see, et kui ikka 24h üleval olla, siis kammib ära.
Pärnu jõudes tekkis korraks hirmuhetk, sest buss otsustas veidi streikida - selleks hetkeks oli kell 02 öösel ja inimestel, kes järgmine päev tööle pidid minema oli närv väga must.

Aga saime minema ja jõudsime umbes kell 04 Tallinna. Leho oli nii tubli, et viskas mu koju ning siin ma olen. - Olen päeval mõned tunnid maganud, kuid korralikult saan magama alles nüüd varsti.

Kogemus ise oli kasulik ja hea, aga mälestus suuresti sitt. Varvas puru, viimane koht ning suhteliselt kurnatud keha ja vaim igas mõttes. Lätti niipea uuesti minna ei tahaks, mitte ühelgi põhjusel. :D - Järgmine aasta Leetu minek on võib-olla teine teema. Kuigi arvestades neid keemikuid, kes meil seekord vastas olid, siis lõbus nende vastu võistlemine olema ei saa.

------------

Eks ühte ja teist võiks veel kirjutada, aga kes pagan seda kõike lugeda viitsiks. :D

Kokkuvõttes võib öelda, et esimeseks hooajaks täitsa okeid saavutused ja võib rahul olla. Dieediga jäin hiljaks ning soovitud kuivust ei pigistanud eriti välja. Kindlasti oleks võinud veelgi enam pingutada, kuid näha oli, et vorm lihtsalt ei tahtnud kaasa tulla. Ilmselgelt peab laskma kehal kohaneda uute pidepunktidega ja see võtab lihtsalt aega. Kõige madalam kaal mille ära nägin oli vist 85.9kg ning arvestades, et kuskil Oktoobris olin 96kg+, siis eks seda kaalu on omajagu kaotatud. Nii vähe kaalusin viimati vist 10a tagasi ja ega keha sellega harjunud pole.

Mis plaanid edasi?

Kindlasti väikene puhkus ja üleüldine vaimu ja keha turgutamine. See nädal üle ei pinguta millegagi. Järgmine nädal aga hakkan suure tõenäosusega vaikselt uuesti dieedi peale mõtlema, sest järgmine võistlus on Juuli keskel Fitcampis. Aega on sinna omajagu, kuid samas on mul ka kõvasti üleliigset pekki veel. Seda viga ma enam teha ei taha, et hakkan viimastel nädalatel ekstreemsusi praktiseerima. Seega ongi paras aeg juba kohe dieedile mõtlema hakata ning teha seda mõistlikult, nii et ettevõtmist saab ka nautida.

Kui selle suvise võistlusega ühele poole saab, siis tuleb vist natukene pikem vaheaeg jälle ning seal loodan nõks kauemaks aja maha võtta. Kuid väga pikalt muidugi lebotada ei saa, sest siis ronib juba sügisene hooaeg peale ning miks mitte ka seal kaasa teha ning hoida head vormi. :)

rt19u8.jpg

Edited by Archangel

Share this post


Link to post
Share on other sites

Fitness.ee kuldavara oled. ;)

Mõnus lugemine ja hea kuulda, et sinusse on pugenud võistlusjanu. Eestis ongi vähe võistlejaid ja igaüks väärib kiitust, kes lavale kord läheb ja sinna ka jääb. Üldjuhul ollakse ikka kuskil jõusaali nurgas ilusad, suured ja vormikad. Vähesed tahavad/julgevad lavale ronida.

Edu sulle edaspidi. Nüüd on minek ainult ülesmäge ^_^

Share this post


Link to post
Share on other sites

Väga huvitav lugemine, Arch.

Jälgisin sinu tegemisi kogu aeg, seda enam, et alguses valmistusin ise ka, aga koolitused ja hambapõletik rikkusid plaanid ära :D

Praegu võtan jälle hoogu üles ja jõukadu mingi 10-15%. Eks näis, mis sügis toob:)

Share this post


Link to post
Share on other sites
Mis plaanid edasi?

Kindlasti väikene puhkus ja üleüldine vaimu ja keha turgutamine. See nädal üle ei pinguta millegagi. Järgmine nädal aga hakkan suure tõenäosusega vaikselt uuesti dieedi peale mõtlema, sest järgmine võistlus on Juuli keskel Fitcampis. Aega on sinna omajagu, kuid samas on mul ka kõvasti üleliigset pekki veel. Seda viga ma enam teha ei taha, et hakkan viimastel nädalatel ekstreemsusi praktiseerima. Seega ongi paras aeg juba kohe dieedile mõtlema hakata ning teha seda mõistlikult, nii et ettevõtmist saab ka nautida.

Kui selle suvise võistlusega ühele poole saab, siis tuleb vist natukene pikem vaheaeg jälle ning seal loodan nõks kauemaks aja maha võtta. Kuid väga pikalt muidugi lebotada ei saa, sest siis ronib juba sügisene hooaeg peale ning miks mitte ka seal kaasa teha ning hoida head vormi. :)

Kuigi ma ise pole kulturismi/fitnessi inimene(st, et ma ei võistle nendes), siis siiski pakub Sinu blogi väga palju huvitavat sisu ning iga uus postitus saab suure huviga üle loetud. Väga hästi saad blogimisega hakkama ja loodan, et selliseid sissekandeid, nagu Sinul, tuleb veel ja veel ja veel...

PS! Ootan siis Sinult Fitcampis väga teravat vormi! :D Edu!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Chillin vaikselt. Ilmad lähevad soojemaks ja see on hea. Vormi väga käest ära ei ole lasknud, mis on küllaltki hea saavutus kuna aktiivsus on omajagu vähenenud. Kõndida endiselt eriti ei saa. Varvas vaikselt paraneb, kuid arvatavasti läheb veel nädalakene aega, enne kui normaalselt käia saan. Läbi häda õnnestus eelmine esmaspäev apteeki komberdada ning hooldusvahendeid muretseda ja viimased nädal aega olen iga päev tasapisi seda varvast tohterdanud. Õnneks tundub, et mingit põletikku ega midagi ei ole, lihtsalt nagu varba ja sõrmede haavade puhul vahest juhtub, siis tugev löök võib lisaks esmasele vigastusele ka küüne lihasse lüüa. Sama juhtus ka mul - auk, kuhu varda lõin on heas seisus aga küüne ja liha kokkupuutekoht annab veel tunda - ei saa ju küünt vigastuse juures eriti eemale liigutada.

Trenne teen nagu ikka va. jalad mida hetkel treenida ei saa. Lihtsalt ei õnnestu ühtegi kükki ega välja-aste variatsiooni teha, kui ühe jala peale täies mahus toetada ei kannata. Tagaosa olen tegelikult sirgete jalgadega jõutõmbega treeninud, seal läheb koormus kandadesse.

51h0l.jpg

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kodused trennid jätkuvad. Endiselt jalgadele valu anda ei saa, kuid ülakehaga liiguvad asjad vanal moel edasi. Võistlustega kaasnenud ebakorrapärane treeninguperiood tõi kaasa selle, et nüüd on korralikult tehes isegi lihased järgmine päev tunda andnud. Nädalake veel ning usun, et olen täiesti vanas rütmis tagasi ning loodetavasti saab vaikselt areneda.

Hetkel ei ole ma enam üldse kindel, kas Fitcampi võistlustele lähen või mitte. Kirjas ma olen, ning veel mõni aeg tagasi oli plaan minna - kuid samas on selge see, et korralikust vormist olen veel päris kaugel. Ma ei ole päris kindel, et kas on mõtet dieeti nii meeletult pikaks venitada üheainsa nö. "casual" võistluse pärast. Eriti kui see tähendab seda, et pean pool suve end toiduvalikute osas piirama ja trenne eriti täpselt järgima.

Põhimõtteliselt olen kaloridefitsiidis või selle piiri peal tiksunud viimased 6 kuud ja veidi enamgi. Ütlen ausalt, et sellist sunnitud dieeti hetkel järgida ei taha. Aga kuna Fitcampini on veel paar kuud aega, siis eks vaatab seda asja jooksvalt. :)

4r42vn.jpg

Share this post


Link to post
Share on other sites

Õla ja biitsepsiga on ikka korralikult õnnistatud. :)

Samas eks kui loogiliselt mõelda, siis on tegemist ka lihastega mida kõige lihtsam kodus treenida. Kuigi jah, meeletut koormust nad ei saa. Pigem vähem ja läbimõeldult. Mis neid pisikesi junne ikka peedistada. :D

Share this post


Link to post
Share on other sites

Uurin, kuidas praegu peale pikka dieeditamist kulgeb? Kuidas söömine - kas tõstsid kaloraaži TDEE peale või plussi? Kuidas vorm on?

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kuidasgi vaikseks on siin jäänud. Kas blogid nüüd mujal ? :)

Võttis vist aja maha üldse fitnessist...

Edited by Invention

Share this post


Link to post
Share on other sites

Pigem lihtsalt puhkus ja tahtmine isekeski nokitseda ma loodan. Blogimine võib ju muutuda laisa täiskohaga tööks.

Share this post


Link to post
Share on other sites

LPF on ka pikalt kadunud :blink:

LPF on ka pikalt kadunud :blink:

See kloun mängib oma liivakastis jälle tegelikult.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Seinaga ei ole mõtet rääkida tõesti. Eriti veel sellisega, kes vaikse kuulamise asemel sulle mõistliku jutu vastuseks väljaheiteid loobib.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×