Jump to content
Arnold

Valikute mitmekesisus ja liialt individuaalne lähenemine rikuvad lapsed?

Recommended Posts

1.On täielik jama ,et mingi paari kuuga saab end treenida saledaks ja sportlikuks.Sa lihtsalt ei tea ,millest räägid.

2.Inimestele sa halba ei soovi.Paksusid ei pea sa üldse inimesteks.

3.Sa ei proovi inimesi aidata ,sa tahad neist ,keda pead alaväärtuslikeks ,lihtsalt lahti saada.

Ja õiguse otsustada ,kellel on õigus eksistentsile ,kel mitte ,oled võtnud endale ...

1. Oleneb olukorra tõsidusest. Kui 100kg ülekaalu siis tuleb muidugi pikema perioodiga arvestada. Lapse puhul 10-20kg ülekaalu (ja seda on ikka väga palju) on kuude küsimus. Kui vaeva näha.

2. Jah ja Ei. Paks, kes üritab end parandada - aitan heameelega. Paks, kes targutab ja õigustab oma käitumist - võiks ilmast ära kaduda oma lollustega.

3. Jah ja Ei. Kes on alaväärtuslik ning ei tee midagi selle nimel, et muutuda - jah, võiks lahti saada. Teiste puhul olen igati abivalmis.

Kõik on subjektiivne. Sinu arust väärivad kõik võrdset austust, õigust elule jne. Minu jaoks mitte. Ausalt öeldes võiks vähemalt 50% maailma populatsioonist ära kaduda ilma, et ma pisaratki poetaks. Üldjuhul teeksin Šampuse lahti ja tähistaksin.

Aga eks mulle meeldivadki ekstreemsused teinekord. :D

Vaata esimesed 20sekki

Edited by Archangel

Share this post


Link to post
Share on other sites
Soovin sulle j6udu ja jaksu ka edaspidiseks! :D

Minul oli ka kaotamise haigus (ega tytar juhuslikult veevalaja ei ole :) ). Nyydseks olen j6udnud sinnamaani, et kontrollin k6ike paaniliselt, kas ikka sai kotti v6i ei...

Tänud Aile.

Ei, tütreke ei ole veevalaja ja tegelikult need tähkujud ei mõjuta inimest küll mitte mingil moel rohkem, kui sellesse lihtsalt mõned usuvad. Ei oleks mu laps kuidagi teise iseloomuga, kui ta oleks sündinud kuu varem või kuu hiljem juhul, kui ema ja isa ikka needsamad oleksid olnud :D. Aga see viimane väide ei pretendeeri üldse absoluutsele tõele ega ümberlükkamisele, sest see on lihtsalt minu arvamus, kuna ma selliseid jamasid ei usu.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Tänud Aile.

Ei, tütreke ei ole veevalaja ja tegelikult need tähkujud ei mõjuta inimest küll mitte mingil moel rohkem, kui sellesse lihtsalt mõned usuvad. Ei oleks mu laps kuidagi teise iseloomuga, kui ta oleks sündinud kuu varem või kuu hiljem juhul, kui ema ja isa ikka needsamad oleksid olnud :D. Aga see viimane väide ei pretendeeri üldse absoluutsele tõele ega ümberlükkamisele, sest see on lihtsalt minu arvamus, kuna ma selliseid jamasid ei usu.

Rohkem naljana... Kuid ma usun, et minu kaotamismaania ei olnud mu vanematele vist eriti naljakas. :) ...kaotad 2ra, siis ostad ise asemele on vist jah, yks m6istlikemaid l2henemisi.

Eks ta jah...yks paras ajaviide ole. Igast t2hem2rgist v6id leida endale midagi sobivat.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Rohkem naljana... Kuid ma usun, et minu kaotamismaania ei olnud mu vanematele vist eriti naljakas. :D

Eks ta jah...yks paras ajaviide ole. Igast t2hem2rgist v6id leida endale midagi sobivat.

Teaksid sa, kuidas ajalehtedele ja ajakirjadele horoskoope kirjutaksid, saaksid kõva kõhutäie naerda. Aga midagi peab ka saladuseks jääma .......

Share this post


Link to post
Share on other sites
Teaksid sa, kuidas ajalehtedele ja ajakirjadele horoskoope kirjutaksid, saaksid kõva kõhutäie naerda. Aga midagi peab ka saladuseks jääma .......

Olen kursis :D

Igayks pakub midagi jne...

Share this post


Link to post
Share on other sites
Kõik on subjektiivne. Sinu arust väärivad kõik võrdset austust, õigust elule jne. Minu jaoks mitte. Ausalt öeldes võiks vähemalt 50% maailma populatsioonist ära kaduda ilma, et ma pisaratki poetaks. Üldjuhul teeksin Šampuse lahti ja tähistaksin.

Nojah.

Kõik on miskipärast kindlad ,et kuuluvad nende otsustajate-likvidaatorite hulka , :)

Nihil novi.

Paraku järgnes Auschwitzile Nemmersdorf ja Cannae'le Zama ..., :D

Share this post


Link to post
Share on other sites

Mina kehalise kasvatuse tundi teiste ainetega nüüd küll ei võrdleks, nagu antud artiklis välja toodi. Kehalise kasvatus ja matemaatika erinevad üksteisest, nagu öö ja päev, seda kõige poolest.

Hindamine oleneb suuresti õpetajast, kuigi ainekavas on mainitud, kuidas peaks hindama ja mida selle juures arvestama. Samas jäetakse üsna lahtised käed või vähemalt ma ise õpetaja olen need endale võtnud. Kas mingid normatiivid peaks olema või tuleks arengut hinnata ja läheneda individuaalselt? Antud artiklis on palju asju ikka väga ulmelised, ei hakka neid siinkohal välja toomagi. Lihtsalt ütleks nii, et normatiivid võivad mõnikord kasuks tulla, samas peab ka paindlik olema. Näiteks sellises olukorras, kus õpetaja pole võimeline õpilast motiveerima, on normid vajalikud. Minul on norme etteantud väga üksikutel aladel.

Rääkides nendest paksematest lastest, siis nendega ei ole väga keeruline töötada. Mulle just sellised raskused meeldivadki. Tavaliselt füüsiliselt kehvematele, ole sa paks või peenike, sean eraldi eesmärgid. Toon tüüpilise näite tunni algusest, kus näiteks tuleb joosta 800m soojenduseks. Mõni pole võimeline seda järjest läbima. Siis ütlen talle, et näiteks staadioni pikad sirged jookseb, lühikesed kõnnib. Niimoodi järjest liikuda edasi kuni ühel hetkel suudab pidevalt joosta.

Ei nõusti Rotteri väitega, et kui ülekaaluline laps jookseb, siis kohe tekivad südamega probleemid. Kehalise tunde on nädalas 2x45 minutit. Ütleme nii, et koormust pole ollagi. Pigem on tunni eesmärgiks lapsel huvi tekitada sportimise vastu.

Keegi tõi mingeid tsitaate, kus väideti, et lapsed on mässumeelsed, hakkavad vanematele vastu jms. Kõik oleneb ju kodust ja kus sa üles oled kasvanud. Kooli roll õpilase muutmisel on väga minimaalne. Individuaalne lähenemine ei riku last, üldistada ei tasu kindlasti. Väga palju oleneb õpetajast, tema motivatsioonist ja tahest õpilastega tegeleda, neid aidata, temapoolsest hindamissüsteemist jne. Valikute mitmekesisus ei riku last, vähemalt artiklis ei selgitatud, mida see tähendama peaks või jäi see mul kahe silma vahele. Pigem on hea, kui on valikuid - selle all mõtlen mida mitmekesisust tunnis. Mitte seda, et õpetaja iga tunni alguses küsib, et mida te seekord teha tahaksite. Valikuid tuleb anda, kuid harva. Vastasel juhul mõjub see tunni distsipliinile halvasti, kui õpilased arvavad, et igakord nende soovid täidetakse.

Kokkuvõtteks ütleks nii, et last riku mitte valikute mitmekesisus ega individuaalne lähenemine, vaid motiveerimata õpetaja.

Share this post


Link to post
Share on other sites

"Antud artiklis on palju asju ikka väga ulmelised, ei hakka neid siinkohal välja toomagi."

Aga tavai, too need ulmelised asjad välja. Olen kirjamehena selle poolest eriti kuulus, et kirjutan pikalt, toon oma kirjutistes asjad välja detailselt, teen näited ja olukorrad puust ette ja punaseks. Ma tahaks väga teada, mis on teisiti, kus ma nii väga eksin??? Ma väidan otse vastupidist: õpetaja, kes pole viitsinud erinevaid standardeid välja töötada on laisk ja motiveerimata. Ja täpselt nii on, olen selle kallal kurja vaeva näinud, mul on tiritamm ka kooliastmeti tükkideks tehtud, kust saab kolme, nelja ja viie. Need standardite mittepooldajad on needsamad õpetajad, kelle tundides domineerib 90 protsenti ajast pallimäng (kas korvpall või rahvastepall), kui väljas kannatab olla, siis hüpatakse lihtsalt kaugust või visatakse palli, kuid õpilased teevad üldiselt seda mida meeldib JA MIDA VIITSITAKSE. Võimlemiskangist ja rööbaspuudest ei tea nad suurt midagi ja kui teatakse, siis vaid hooglemist ja mahahüpet ja kangil kahe jala tõukega tireltõusu, need on aga ainult gümnaasiumi osas nõutavate elementide algus ja lõpp. Ära tule mulle rääkima, et sa suudad lapsi sedavõrd motiveerida, et paned nad etteandmata orientiirideta maksimaalselt pingutama, endast maksimaalselt panustama, räägime läbivalt kõikidest ainekavas sisalduvatest valdkondadest. See on võimalik, kuid see on käputäis klassist, kelle puhul see kehtib ja need on ka need, kes ongi juba sportlased. Mul on ka poisse, kellele ei pea midagi eriti ütlemagi ja juba tehakse, tahetakse teha, samas suurem osa on lontrused. Ma olen oma tunde üritanud teha väga huvitavateks, ühes tunnis üritan tegevused hoida mitmekesised ja vahelduvad, naljalt harjutusi ei korda, üritan pakkuda alasid ja valdkondi seinast seina, teen igal aastal eranditult uue tööplaani, ka nüüd, kui mul ei olnud aasta otsa saali kasutada ja mees sa tuled vihjama, et ma ei ole motiveeritud??? Mida iganes sa ei tee, kaks kolmandikku või pooled on absoluutselt apaatsed või ükskõiksed kõige suhtes. Ma selle eest ainult vastu pead olengi saanud, et ma olen liiga motiveeritud ja pakun siin asju, mida pole selle kandi lapsed kunagi varem teinud. Valikute mitmekesisus kehalise kasvatuse tunnis on samuti hea, seda pole ma väitnudki, et see on halb.

Ma väidan ka seda, et standardite mitterakendamisega tõmbab õpetaja omale paljudel juhtudel lihtsalt vee peale. Kuidas??? Kui käsil on korvpalli põrgatamine ja põrgatusharjutused, siis ausalt öeldes mina õpetajana tahaksin küll saada läbi põrgatusarvestuse tagasisidet kuidas keegi on asjasse suhtunud. Kuidas kellegi palli käsitsemine on paranenud. Ja kahjuks läbi mängu vaatluse pole see kuidagi võimalik, kuna mõni lihtsalt ei ole oma temperamenditüübi tõttu eriline rahmeldaja ja ei saa söötugi. Indivduaalne harjutus - arvestus või mõni kergem liikumine on selles osas mulle kõige paremat ülevaadet andev. Kui me oleme 4 - 5 tundi korvpalliga tegelenud, võtnud erinevaid harjutusi ja lihtsamaid liikumisi, siis kas on mingi eriline patt õpitu kohta lastelt tagasisidet nõuda??? Jumalukene ma olen ju ka vaeva näinud, koostanud harjutused, valmistanud ette tunnid, tahan neile midagi pakkuda, tahan, et kõik midagi omandaksid ja ma ei tohiks siis seda läbi individuaalse põrgatusarvestuse saada. See on ju enesele vee peale tõmbamine, oma töö mitteväärtustamine, enesest mitte lugupidamine. Mina hingega teen ja annan, aga tagasi ei pea midagi saama??? Ja nii on mul igal pool, võrkpalli ülaltsööt, altsööt, paigalpõrgatus ja liikumiselt põrgatus, söötmine ja püüdmine jne jne jne. Minu arvates on see elementaarne!!!

Kui ma räägin valikutest, siis ma räägin asjast palju suuremal tasandil, kui aru ei olnud saada. Terve ühiskonna tasandil valikutest ja võimalustest, mis annab ka koolis tunda ning mis röövivad nii täiskasvanud inimeselt kui lapselt pühendumisvõime ja keskendumisvõime. See annab endalgi tunda ja absoluutselt igal pool, meie ühiskond tänapäeval polegi muud, kui valikute ja võimaluste ühiskond, alustades poelettide kirevusest lõpetades erinevate vähemuslaste ühiskonnagruppide variatsioonidega ja sinna kuulumise võimalustega. See on ju jama. On jube tore eks, et homod on põranda alt välja roninud ja nüüd avalikult lapsendamisõigust jms. nõuavad. Need asjad kõik on seotud, kui te suudate vähegi sügavamalt analüüsida.

Või võtke ajakirjandus, netiportaalid, kui palju on neid tekkinud, infi on nii palju, võimalusi on nii palju, et ei viitsitagi enam lugeda. Klikitakse ainult piltidel ja loetakse esimesed esiletoodumad read üle. Üks kiire hüppamine ühelt asjalt teisele. Lõpuks vaatame ainult pilte. Vahe on ainult selles, et jube jama kui laps kasvades ei õpigi raamatuid lugema, vaid kasvab netiportaalides pilte klõpsides ja kahjuks see tendents kaldub praktikasse ka kooli tundidesse üle. Kui tiritamm on vaja selgeks saada, kuid keskendumist jagub vaid 7 - 8 proovikatseks või 4 - 5 minutiks siis on midagi võimatu selgeks saada. Tunnis ei saa kohe uut harjutust "klikkida".

Liiga palju tehakse järeleandmisi ja töötatakse välja mingeid eriprogramme, tugisüsteeme, mis pakuvadki neid nn. negatiivseid valikuid ja võimalusi. Kes viitsiks pingutada, kui on võimalik valida kergem variant, eriti veel lapsed. Lihtsustatud õppekava, individuaalne õppekava, need asjad võiks paljude laste puhul olemata olla, KUI POLEKS SEDA VÕIMALUSTKI NEID NII KERGEKÄELISELT SAADA. Mul on selles osas kogemus olemas!!!

On igas mõttes info ja võimaluste üleküllus, mis rikub meie lapsed!!! Tegin kuuenda klassiga ükskord eksperimendi. Meil oli üksiktund ja tunni algul teatasin, et täna on täiesti vaba tund, mina ei dikteeri midagi, lihtsalt seisan ja vaatan kõrvalt. Teie võite mängida, mida tahate, võite kasutada kõiki palliruumis olevaid vahendeid, palle, reketeid jne. Noo, muidugi, super hea meel kõigil. Siis hakkas asi peale. Algul üritati koos terve klassiga midagi teha, see ebaõnnestus kapriiside tõttu kohe. Seejärel grupeeruti ja hakati erinevaid asju kahekesi või kolmekesi proovima ja välja vedama. Palliruum oma vahendite külluses tassiti tühjaks, kusjuures igal paaril oli alustatud tegevuseks kannatust ja viitsimist vaid 2 - 3 minutitks. 2 minutit hüppepallidega, siis mõned korrad hüppeööridega, siis loobiti natuke korvpalli, siis taoti juba jalgpalli, siis mängiti natuke reketitega jne, kuni umbes 15 - 17 minuti pärast istusid kõik paarid põrandal ja oli igav ja midagi ei olnud enam teha. See on kõik seesama piltidel klikkimine!!!

Vot sellised nad ongi, ühelele asjale on null püsivust. See palliruumist asjade sisse ja väljaviimine oli nende jaoks justkui netis surfamine. Tegevused vaheldusid kiiresti prooviti üht ja prooviti teist...ja mis oli sellise tegevuse või tunni kasutegur...ümmargune null, seda nende jaoks. Nii juhtub, kui anda palju valikuid ja võimalusi!!!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ning kehaline kasvatus ja matemaatika ei erine tunni distipliini, õppetöö korralduse, uue materjali esitamise ja tehtud töö kohta tagaside saamise osas teineteisest mitte karvavõrdki. See, et matemaatikas tegeletakse võrranditega ja kehalises kasvatuses hüpatakse kaugust ei tee neid aineid veel erinevaks.

Share this post


Link to post
Share on other sites
On igas mõttes info ja võimaluste üleküllus, mis rikub meie lapsed!!! Tegin kuuenda klassiga ükskord eksperimendi. Meil oli üksiktund ja tunni algul teatasin, et täna on täiesti vaba tund, mina ei dikteeri midagi, lihtsalt seisan ja vaatan kõrvalt. Teie võite mängida, mida tahate, võite kasutada kõiki palliruumis olevaid vahendeid, palle, reketeid jne. Noo, muidugi, super hea meel kõigil. Siis hakkas asi peale. Algul üritati koos terve klassiga midagi teha, see ebaõnnestus kapriiside tõttu kohe. Seejärel grupeeruti ja hakati erinevaid asju kahekesi või kolmekesi proovima ja välja vedama. Palliruum oma vahendite külluses tassiti tühjaks, kusjuures igal paaril oli alustatud tegevuseks kannatust ja viitsimist vaid 2 - 3 minutitks. 2 minutit hüppepallidega, siis mõned korrad hüppeööridega, siis loobiti natuke korvpalli, siis taoti juba jalgpalli, siis mängiti natuke reketitega jne, kuni umbes 15 - 17 minuti pärast istusid kõik paarid põrandal ja oli igav ja midagi ei olnud enam teha. See on kõik seesama piltidel klikkimine!!!

Vot sellised nad ongi, ühelele asjale on null püsivust. See palliruumist asjade sisse ja väljaviimine oli nende jaoks justkui netis surfamine. Tegevused vaheldusid kiiresti prooviti üht ja prooviti teist...ja mis oli sellise tegevuse või tunni kasutegur...ümmargune null, seda nende jaoks. Nii juhtub, kui anda palju valikuid ja võimalusi!!!

Ei ole lolle lapsi, on lollid õpetajad. :D

Ise sa planeerid eelnevalt oma tunnid ette kirjalikult ja viid selle plaani alusel siis tunnid läbi. Vähemalt vanast oli selline nõue. Tunni alguses ütled, mis tunni eesmärk on ja edasi kulgeb vastavalt tunni eesmärgile. Lapsed on harjunud sellega masinlikult - 5 min soojendus, 5 min see harjutus, 5 min too harjutus, lõpus 5 min lõdvestus ja tunnist kokkuvõte.

Ja nüüd sinu poolt kirjeldatud juhtumil astud klassi ette ja ütled, et täna on vaba tund. Loomulikult ei olnud lapsed selleks valmis ja vastavalt ka tund ebaõnnestus. Lapsed niigi püüdsid midagi käigupealt organiseerida. Andnud neile kodune ülesanne ette valmistada kehalise kasvatuse tund ja eelnevalt seletanud, millise ülesehitusega tund peab olema, eesmärgid jne. ja vaata siis, kas saavad hakkama.

Selle ümmarguse nulli võid seekord küll endale kirjutada. :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Oi Rotter, on ka selliseid tunde tehtud, kus paarilised saavad järgmiseks tunniks ülesandeks mõelda mõni mäng või võistlus, midagi sellist, mis meeldiks endale, teistele, pakuks liikumist ja emotsionaalsust. Ka sellisest eksperimendist ilmnes on pooltel paaridest olematu loovus ja viitsimine midagi teha :D . "Me ei osanud midagi välja mõelda" jne.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Nulli enda arvele... :D ega ma ei oodanudki sellest tunnist midagi asjalikku, see oligi minu viis anda neile endile tõestus sellest, et nad ei taha tegelikult ühtegi asja korralikult, hingega ja mõnuga teha. Lihtsalt alati on teha parem seda, mida me ei tee ja alati on parem seda mitte teha mida meie teeme. Pealegi, paralleelselt kohustuslikkude teemadega käib alati üks naaksumine, õpetaja teeme seda, teist või kolmandat ja nii me sel tunnil siis ainult seda, teist või kolmandat tegimegi.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kui palju ja mis klassis teil kehalises algtõdesid ja treeningmetoodikat õpetatakse?

Minumeelest on absurd kästa lastel end vabal ajal treenida, kui juhiseid pole antud kuidas ja mida teha. Oleks ise ka kooliajal tahtnud tulemusi parandada, aga ei osanud ja ei osanud kelleltki nõu ka küsida. Sinna taha jääb ka see paksukeste ja "lohede" jutt. Kui ei oska siis ei tee:)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kui nüüd järele mõelda, siis mul täpselt see teema oligi, et spordist ja treeningmeetoditest midagi ei teadnud ja keegi neid ei selgitanud ka. Näiteks arvasin kunagi, et triitsepts on mingi õlalihas ja ega see ainus väärarusaam polnud. Kui nüüd mõni võhik kehalises või vabal ajal treenides endale viga teeb, siis lendab õpetaja kiiremas korras kohtupinki ja edasisest koolitööst võib ta ainult unistada.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Miks küll peab matemaatikas kodutöid tegema... kõige hullem veel, kui ei oska kodutöid ja kuskilt abi ka ei saa... :D

Share this post


Link to post
Share on other sites

No põhikooli osa on selles suhtes tagasihoidlikum ja seda ka õigustatumalt, esiteks ainekavas sellist teorooriat väga süviti ei olegi ja teiseks, sellises vanuses lastele oleks raskema teooria tuupimine ka mõttetu. Ise käsitlen üldiselt soojendust, venitust, neid nii praktiliselt aga ka paberikandjal. Kestusjooksu põhimõtted, loomulikult erinevad nüanssid, mis puudutavad erinevate alade metoodikat ja tehnikat. Kindlasti on põhiliste pallimängude ja kergejõustiku alade määrused. III kooliastmes võtan sisse ka peamiste lihaste (10 - 12 suuremat lihasgruppi) tundmise, kuna minu meelest selles osas on programm kuidagi veidralt käitunud. Me venitame lihast, aga nagu ei teagi, mida me venitame. Ei ole nii, et venitame jalgu. Peaks olema ikka nii, et venitame reie - kakspealihast, rinnalihast jne. Lisana olen alates II kooliastmest sisse toonud ka maailmarekordite tundmise. Miks küsite te? Kohe vastan, sest ka selle tarvis on mul artikkel olemas, see ilmus kohalikus vallalehes :D:

Miks peaks laps kehalises kasvatuses teadma kergejõustiku maailmarekordeid???

Tõsi on, just seda olen sellel 2009. – 2010. õppeaasta esimesel veerandil paljudelt klassidelt nõudnud. Kuigi siiani ei ole selle kohta mingisugust nurinat või negatiivset tagasisidet tulnud, tunnen, et pean oma nõudmiste eesmärki nii lastele kui lastevanematele selgitama. Loomulikult ei näe valdav osa lapsi ise üldse selliste kuivade numbrite, sajandike ja sentimeetrite „pähetagumisel“ mõtet. Tõepoolest, ilma suurema süvenemiseta ei suudaks ka ise sellel numbrite jada tuupimisel mingit otstarvet leida. Ent lubage ma seletan, vajadus on siiski olemas ja päris suur. Kui pidada silmas kehalise kasvatuse kui aine eesmärke, siis nendeks ei ole üksnes laste kehaline kasvatamine ja füüsiline tegevus. Tõsi, otseselt kehaline tegevus moodustab valdava osa aine programmist, ent unustada ei või, et ka teoreetilistel teadmistel on oluline funktsioon. Ma julgeksin väita, et sisuliselt kogu „vene aja“, aga kahjuks ka nüüd, taasiseseisvunud vabariigi ajal ei olegi kehalises kasvatuses teooriale mingit tähendust omistatud. Miks midagi tehakse või mis on tunni eesmärgiks jne, sellistele asjadele on paljudel juhtudel null tähelepanu pööratud. Treener/õpetaja ütles, sportlane/õpilane ei mõelnud, vaid täitis ainult käsku. See on vale!!! Ka kehalise kasvatuse kui aine kontekstis on oluline arendada lapse mõttemaailma ja analüüsivõimet ning stimuleerida kehalist tegevust ja vaimu ühendama ning teineteist täiendama. Ma ei väsi kordamast, et ka spordis ja sportimisel peab „aru“ peas olema, tuleb oma tegevuse eesmärke mõttestada, tulemuste põhjuste üle juurelda, aga osata hoomata ka kogu kehakultuuri ja spordi olemust tervikuna.

Ka sellel, rekordite tundmisel, on tunduvalt perspektiivsem eesmärk kui esmalt tunduda võib. Olen seda ka lastele endile öelnud ja neid valgustanud, kuid mõistagi on teatud vanuses mõningatest asjadest ikka raske aru saada.

Neid rekordeid ei tule kindlasti õppida lihtsalt kui kuivasid ja igavaid numbreid. Oluline on leida seoseid, nendesse numbritesse süüvida. Mis see tähendab? See tähendab seda, et oletame, et õpin näiteks 100 m maailmarekordit: „Ahnii, 100 m maailma rekord on 9.58. Uskumatu, see tähendab ju seda, et 10 meetrit tuleb joosta kiiremini kui 1 sekund. Nüüd mõtlen, kui palju mina ise olen 100 m jooksnud, mis ajaga. Aa, ma ei olegi 100 m jooksnud, kuid koolis tunnis jooksime 60 m ja minu aeg oli 12.77. Oh sa poiss...peab see 100 m maailmarekordimees Usain Bolt ikka kiire olema, tema jookseb 100 m kiiremini, kui mina 60 m ja see on 100 – st meetrist praktiliselt alles pool distantsi.“ Või teine näide kaugushüppest. „Ah aa, kaugushüppe maailmarekord...8.95. Oota, mis see siis tähendab, et keegi maailmas on hüpanud sisuliselt 9 meetrit? Ei ole ju võimalik...tean, et võrkpallis on pool väljakut 9 m pikk. Hullumeelsus, kuidas saab keegi nii palju hüpata, mulle meenub praegu, et ka rahvastepalli mängime koolis võrkpalli platsil. Pool väljakut on ju 9 meetrit, no annab ikka hüpata. Kas see saab üldse võimalik olla? Huvitav palju eestlane on üldse kõige rohkem hüpanud...ah aa, siin see ongi, Erki Nool 8.10, see on ju maailmarekordist 85 cm (peaaegu 1 meeter) vähem...maailmatase on ikka väga kõva. Aga minu enda rekord on ju 3.44, jah, spordipäeval ju hüppasin veel. See tähendab siis, et mul jääb maailmarekordist puudu 5.51...see on viis ja pool meetrit.“

Selline võiks olla õpilase peas asetleidev arutlus ja mõtteviis, kui ta nende numbritega tegeleb. Sellised teadmised võimaldavad aduda inimeste suurte saavutuste tähendust (spordi valdkonnas). Tekivad mingid ideed sellest, mida on võimalik läbi suure visaduse, töötahte ja edasipürgivuse saavutada. Kujuneb arusaam inimkonna absoluutsest tasemest. Võttes aluseks enda tegemised spordi valdkonnas, võiks ja peaks vähegi mõtlemisvõimelisel noorel inimesel tekkima seosed oma „väikeste“ ja nende suurte vägevate tulemuste vahel.

On ilmne, et tüütu jada meetritest, sentimeetritest, sekunditest ja sajandikest on lapse peast pühitud kui mitte järgmisel päeval, siis ülejärgmisel päeval juba kindlasti. Sellepärast tulebki luua seoseid ja õpitavaid asju enese jaoks lahti mõttestada. Pealegi, arvutis ei peaks käima vaatamas ainult seda palju rate`s oma viimase pildi eest punkte olete saanud, vaid kasutage rekordeid õppides ka youtube´i ja vaadake mõni maailmarkordi sooritus ära. Need on enamus internetis olemas. Esiteks, kui näete asja visuaalselt, jäävad asjad palju paremini meelde, teiseks, mõne maailmarekordi vaatamisest saate võib – olla väga positiivse emotsiooni ja tõsise huvi spordi vastu. Mike Powell´i ja Carl Lewis`e heitlus kaugushüppe maailmarekordi püstitamisel 1991. aastal Tokyos on üks sellistest vaatamisväärsustest.

Veel...sellistel teadmistel on üldist silmaringi avardav väärtus ja otstarve. Vahet pole, olete te spordiinimene või mitte, kuid on ütlemata tobe ja naljakas, kui kuskil sünnipäeva lauas tuleb juttu spordist või otseselt rekorditest ja keegi siis tulihingeliselt kinnitab, et „tema teab täpselt, et maailmarekord kõrgushüppes on 3.88.“ Muide, selliseid kummalisi andmeid sisaldavad paljud seni vastatud tööd.

On tulemused, mida võiks teada täpselt, 100 m maailmarekord on üks sellistest, kuid paljude teiste saavutuste korral on oluline lihtsalt see, et last saadaks ettekujutus üldisest suurusjärgust, kus mingi ala rekord paikneb. Ei ole ju palju nõutud, et õpilane omaks ettekujutust, et kõrgust on hüpatud umbes 2.5 meetrit, maratoni on joostud 2 tundi ja mõni minut peale ning kümnevõistluses on sportlane teinud kümne ala peale kokku juba üle 9000 punkti.

Kindlasti ei soovi ma osasid aineid alaväärtustada ja teisi ületähtsustada, see on viimane asi, mida ma öelda tahan. Kõik õpetatavad ained, kui nad jubaõppeprogrammis on, on sisukad ja õpilastele vajalikud. Ent siiski, kui juba võrdluseks läks, siis ma ei arva, et tangens või siinus matemaatikas oleks lapse hariduses ja harituses oluliselt vajalikumad ning praktilisema otstarbega, kui need, võib – olla tunduvalt enam silmaringi avarust suurendavad elulised faktid ja teadmised.

Janar Rückenberg

Rakke Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja

Lisan siia veel, et kui ma kasvõi paar õpilast suudan jällegi seeläbi spordile lähemale tuua ja innustada kasvõi sedasama Lewise Powelli lahingut netist youtubest otsima olen ka juba oma eesmärgi täitnud.

Aga, mis puudutab gümnaasiumit, siis eal käsitlen viimases kooliastmes selliseid teemasid, nagu:

1. Eelsoojenduse olemus ja selle tähtsus.

2. Kehalise koormuse mõju organismi talitlusele.

3. Lihaste struktuur ja lihaskiud I ja II osa.

4. Küki kui universaalseima harjutuse tutvustus ja rakendatavus erinevate kehaliste võimete arendamisel.

5. Sporditreeningu üldprintsiibid.

6. Sporditreeningu printsiibid, treenituse teke ja olemus.

7. Vastupidavus ja vastupidavustreening.

8. Spordi funktsioonid ühiskonnas.

9. Tippspordi plussid ja miinused.

10. Peamiste lihaste paiknemine kehal ja nende funktsioonid.

11. Eesmärkide püstitamine ja motivatsioon spordis, platseebo efekt ja sportimise kasulikkus noortele.

12. Rahvusvahelised kergejõustiku määrused ja pallimängude reeglistik.

Gümnaasiumi osas olen tüdrukutele teinud seminare ja loenguid kaalu langetamise osas, poistele räägin kehakaalu tõstmisest ja lihasmassi arendamisest.

"Minumeelest on absurd kästa lastel end vabal ajal treenida, kui juhiseid pole antud kuidas ja mida teha."

Mis puudutab seda osa, siis trenniringid on olemas, aga nendest läbikäidavus on väga suur, seltskond vahetub tihti ja midagi püsivat ei teki. Ja pealegi, juhiste puudumise tõttu ei jää küll kellelgi midagi tegemata, see on ikka oma tahtmine. Olen ise poisse kutsunud, et mehed tavai, te näete, käin õhtuti staadionil ketast lennutamas, tulge ligi, küsige, proovige ka, õpime harjutame. Aga miskipärast ei tule, koolimajast 20 m kaugusel üle tee on skatepark, kambad istuvad seal heki taga ning suitsupilved kerkivad. Ja kohaliku õpetajana olen ma alati kõikidele kättsaadav.

Aga kokkuvõttes on mulle ammu selge, milles on selle asja võti. Asja võti ongi selles, et ajad on muutunud. See ei ole pelgalt sinna žanrisse kuuluv jutt, et "meie ajal oli muru rohelisem, taevas sinisem ja päike kollasem". Rääkige mis tahte, paarkümmend aastat tagasi ja enam olid noored aktiivsemad ja füüsiliselt tegusamad, sellest kõnelevad selgelt ka kasvavad ülekaalu protsendid ja seda ka meil Eestis. Kõik, mis alati kooli kehalise kasvatuse programmides on olnud, on alati möödaminnes ära tehtud või vähemasti on see olnud võimalik väga väikese kokkuvõtmisega saavutatav. Ent, kuna liikumine ja aktiivsus on üldiselt vähenenud, kuid programmid laias laastus siiski üht - teist endiselt nõuavad, tekivadki vastuolud. Selles ongi kõige võti, millega seonduvalt peaks esiteks vaatama nende programmide koostajate poole ja teiseks esitama ikkagi ka küsimuse, et kas ja kui palju peaks järeleandmisi ikkagi tegema, neid on tehtudki, kuid kuskilt jookseb piir ja asjad võiks pigem tõusuteele tagasi minna. Pigem hakata kehalist kasvatust riiklikul tasandil senisest hoopis enam propageerima, toetama ja karmistama. Muide, ma olen selgel veendumusel, et see aeg, kui kehaline kasvatuse osakaal suureneb, tuleb veel tagasi!!!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Matemaatikat õpid raamatutest, kehaline piirdub koolides vaid "suulise" osaga.

Väga broo, et teooriat õpetad, oleks ka mul sellised õpetajad olnud :D

Edited by nightq

Share this post


Link to post
Share on other sites
Oi Rotter, on ka selliseid tunde tehtud, kus paarilised saavad järgmiseks tunniks ülesandeks mõelda mõni mäng või võistlus, midagi sellist, mis meeldiks endale, teistele, pakuks liikumist ja emotsionaalsust. Ka sellisest eksperimendist ilmnes on pooltel paaridest olematu loovus ja viitsimine midagi teha :D . "Me ei osanud midagi välja mõelda" jne.

Sulle õpetati ülikoolis loovust 4 a. ja sa tahad, et 12-13 a. lapsed oskaksid ka midagi taolist? :D

Esimesed praktikatunnid koolis olid sul samuti õpetaja järelevalve all ja pärast tundi loeti sulle ette head ja vead. :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kaldun veidi teemast kõrvale, kuid mõelge võrkpalli väljaku peale, väiksemad mängivad samal väljakul ka rahvastepalli, see mees hüppas praktiliselt võrkpalli väljaku otsajoonest keskjooneni, 8.95, võrkpalli väljaku üks kast ehk pool väljakut ongi 9 m :D. Ma leian, et selliste faktide ja seoste toomine lasteni, seostades sporti, elu ja kehalist kasvatust ei saa kuidagi igav ja kasutu olla. Sama lugu on kõrgushüppega jne jne. Kõrgushüppe puhul olen võrdluseks toonud ikka korvirõnga kõrguse (3.05) või meeste võrgu kõrguse võrkpallis (2.43), mõelda vaid, keegi on läinud selg ees sellisest kõrgusest üle :). Hullumeelsus, eks!!!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Aga ega ma ju nõua ka seda loovust esimestes tundides. Eelnevad tunnid on ju ikka mitme aasta näol ees olnud, on ju eelnevatel aastatel ikka üht - teist kuuldud, nähtud ja tehtud. Pealegi paar posti tagasi sa ise ütled, et andnud asi kodutööna, oleks asi toiminud või kuidas? Muide just sealsamas ülikoolis soovitati vahel harva ka õpilaste loovust proovile panna ja testida. Loomulikult, mul ei ole loovuse peale arvestust, kui sa seda kardad :D.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ja ikka see asi tahab hakata välja paistma nii, et igal pool mujal võib ja kehalises jälle ikka ei või. Võtame selle loovuse. Et mina eeldan 12 - 13 aastastelt loovust? Aga kirjanduse õpetaja luuletuse ja lühikese essee näol võib loovust nõuda? Laulmisõpetaja võib loovust laulmise näol nõuda? Joonistamises võib loovust eeldada, kui laps pintsli paberile paneb? Ka matemaatikas saab loovust rõhutada, seda nõuda või rakendada ja rakendataksegi, kuna paljude ülesannete korral ei pruugi isegi lahenduskäik sama olla. Aga kehalises on muidugi mõne lihtsa mängu või võistluse kokkupanemist palju eeldada. Kurat ma julgen kahtlustada, et 13 aastaselt kaotatakse tänapäeval süütuseid ja hakatakse "vanainimese asjadega" peale, aga mõnda head mänguideed on palju nõuda. Mõtle nüüd Rotter veel korra oma viimase postituse peale.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ei! Muusikas ja ka kunstis ei hinnata loovust ühe pulga järgi, sest mõlemad vajavad naturaalset annet. Samas on nad poolenisti ajalootunnid, mis sisaldavad palju fakte, ning hindeid pannakse omandatud teadmiste järgi.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ma ise hakkan vaikselt jõudma selleni, et teha ettepanek see debatt üldse lõpetada :D. Seda kahel asjaolul, mul on juba paar päeva kulunud valdavalt ainult kommentaaride kirjutamisele :D, tulen uue õppeaasta tööplaani tegema ja lõpetan foorumis postitamisega :) ja teiseks, ilmselt see debatt ei saagi kunagi ühest lahendust leidma.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Ja ikka see asi tahab hakata välja paistma nii, et igal pool mujal võib ja kehalises jälle ikka ei või. Võtame selle loovuse. Et mina eeldan 12 - 13 aastastelt loovust? Aga kirjanduse õpetaja luuletuse ja lühikese essee näol võib loovust nõuda? Laulmisõpetaja võib loovust laulmise näol nõuda? Joonistamises võib loovust eeldada, kui laps pintsli paberile paneb? Ka matemaatikas saab loovust rõhutada, seda nõuda või rakendada ja rakendataksegi, kuna paljude ülesannete korral ei pruugi isegi lahenduskäik sama olla. Aga kehalises on muidugi mõne lihtsa mängu või võistluse kokkupanemist palju eeldada. Kurat ma julgen kahtlustada, et 13 aastaselt kaotatakse tänapäeval süütuseid ja hakatakse "vanainimese asjadega" peale, aga mõnda head mänguideed on palju nõuda. Mõtle nüüd Rotter veel korra oma viimase postituse peale.

Sa olid üllatunud, et õpilased ei osanud tervet kehalise tundi sisustada, aga samamoodi on luuletuste, kirjandite kirjutamise ja käsitööga, ei saa ka kõik nendega niisama lihtsalt hakkama. Kui laps nt. viisi ei pea, siis on see elu lõpuni nii.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×