Jump to content
nato

Mina vs. Jõusaal

Recommended Posts

Lugu on lugemiseks kõigile, kes kardavad, häbenevad või teab mis veel jõusaali või trenni külastada.

Niisiis soetasin viimaks ometi jõusaali kuukaarti, olen trenni alati tahtnud minna, kuid siiani pole julgenud, ilmselt häbenen oma kleenukese võitu raami. Jõusaali minekut olen alustanud juba umbes 5 aastat, kuid loomulikult olen selle vältimiseks leidnud sada muud põhjust, kuid nüüd võtsin julguse kokku, lisaks lähenen tohutu kiirusega 30-le ning ilmselt hakkavad minu kehakujus mingid ebameeldivad muutused toimuma. Niisiis, otsustasin külastada jõusaali varajastel hommikutundidel, lootes, et siis on vähem liha saalis ning saan oma õblukest keha häbenemata erinevatel atraktsioonidel väntsutada. Retseptsioon, võttis mu kenasti vastu ja juhatas riietusruumi, näitasin välja suurt enesekindlust, nagu oleksin jõusaalide vahet voorinud juba aastaid, et mitte piiga ees häbisse jääda. Raskusteta leidsin üles saali, raadio mängis ning saalis oli ainult 2 tüüpi, väga hea, pole hullu, rahune!

Treeningu võõras nagu ma olen, teadsin siiski, et jõutrenni tuleb alustada soojendusega, tõmbasingi 6 minutit jalgrattal ja juba kett enamvähem maas, ise samal ajal jälgides kuidas need teised tüübid lihamasinaid kasutavad. Jätkuvalt näitasin välja profesionaalseid teadmisi jõusaalis käimisest. Järgnevalt külastasin erinevaid atraktsioone ning piilusin ka seintel asetsevaid algajatele ja edasijõudnutele mõeldud kavasi, nendest oli abi, sest sain teada kuidas mõni masin töötama peaks. Nii, lükkasin ka siis mõnele agregaadile tähtsalt 35 kg peale ja üritasin laamendama hakata, ega sellest midagi välja ei tulnud ning valisin omale siiski sobivamad raskused mis jäävad vahemiku 5-20 kg, kangi selili surumist suudan ma teha üldse ilma raskusteta, muidu ei peaks vastu 3x8-12. Mõni vend muidugi liigutas seal tonniraskust rauda, veenid otsaees lõhkemas, mina ei hakanud vaatamata suurtele pingutustele higistamagi, rasva njeetu.

Ja ega muud polnudki, pidasin saalis oma julge 30 min+ soojenduse vastu ja väga hirmus polnudki, järgnevatel päevadel, süda saapasääres vedasin ennast ikka ja jälle kohale. Mõnel korral muidugi natuke ehmusin, kuna rahvast oli saalis rohkem kui tavaliselt.

Vahest vaatan ennast kurvalt ja mõtlen, miks ma ei võiks natuke kogukam olla, kasvõi paks, sest pekki arvelt tundub lihase saamine tunduvalt lihtsam kui alustada kondi peale taitriibu kasvatamisest, loomulikult üritan nüüd kõike süüa ja igasugu träna mis on kasvamisele vajalik näost sisse ajada aga sellega ka jama, sest pole harjunud palju sööma ja üldse eriti ei taha, kaalun juba toidukorra asendajat soetada.

Nii, et peenikesed ja paksud, tulge ikka trenni, eks ta hirmus tundub, kuid miskipärast on inimeste sotsiaalsed teadmised ja normid päädinud teadmisega, et musklis mees on kena, sale naine on kena kuigi kleenukesena olen sama inimene ja vastupidi, kuid eks see suuresti edevus ole see mis meid sinna saali peksab ning enesega rahulolu annab jälle väga palju energiat ja elukvaliteeti juurde. Järgmise julgustükina plaanin ette võtta mingi rühmatreeningu, kuid hetkel tunnen, et minu kondiste sõrgade samm üle spordiklubi ukseläve on juba niigi suur saavutus nii et, võtan rahulikult.

Lisan veel, et siinkohal ma ei halvusta apsoluutselt juba treenituid persoone, minule pole halvustavat muljet keegi jätnud.

Kui teema siia ei sobi, siis võib selle mujale lükata.

Tükeldasin teksti natuke loetavamaks, päris referaadi vormingut tegema ei hakkanud.

Soovin kõigile julgust ja pealehakkamist.

Edited by nato

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kõige mõistlikum oleks saalis treeneriga rääkida, et ta näitaks harjutusi ette, koostaks treeningkava, aitaks toitumisega. Nii saaksid tulemused kätte oluliselt kiiremini, kui omapäi midagi leiutamas.

Aga üldiselt ei maksa üldse häbeneda ja mõelda, et kuidas ma nii kleenuke olen, kuid teised on nii suured. See on väga vale arvamus, et need suured "lihamäed" vaatavad kleenukesi ja naeravad. Ma olen erinevates jõusaalides käinud 8-9 aastat ja ei ole kordagi näinud, et "lihamäed" algajate üle naeraksid.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Väga lahe; tubli oled :(

Ükspäev siin just mõtlesin erinevate kehatüüpide peale... Mõtlesingi just sellest aspektist, et kas lihtsam on mesomorfil või ektomorfil, mis puudutab heasse lihasvormi saamist... Ja eks ta vist tegelikult nii on jah, et nö tühja koha pealt lihast ehitama hakata, on ikka omaette ettevõtmine :)

Aga edu igal juhul ;)

Share this post


Link to post
Share on other sites
Väga tore ja huvitav lugemine, hästi kirjutatud ja ladusalt sõnastatud!

Jõudu ja jaksu!

No mina ei suutnud endas seda viitsimist küll leida et see üks joru kõik läbi lugeda.

Lõikude haaval oleks veidi humaansem.

Share this post


Link to post
Share on other sites
No mina ei suutnud endas seda viitsimist küll leida et see üks joru kõik läbi lugeda.

Lõikude haaval oleks veidi humaansem.

Sama siin. Praktiliselt kunagi ei loe selliseid tekste, kus pole ühtegi reavahet kasutatud.

Enteri vajutamine ei tohiks tükki küljest ära võtta

Share this post


Link to post
Share on other sites

Nõus. Teksti paigutus võiks olla veidi parema jaotusega tõepoolest, et inimesed viitsiks lugeda ka, sest jutt ise oleks ju motiveeriv paljudele :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Soovitan hakata pidama treengu- ja toitumispäevikut. Igasugune nõu ja abiküsimine läheb tunduvalt lihtsamaks.

Hoia siis ka meid kursis, kuidas sul läheb.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Kõige mõistlikum oleks saalis treeneriga rääkida, et ta näitaks harjutusi ette, koostaks treeningkava, aitaks toitumisega. Nii saaksid tulemused kätte oluliselt kiiremini, kui omapäi midagi leiutamas.

Arvan sama. Tundub et praegu veidi leiutad jalgratast.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ma räägin kah häbist veidi. Need nö naiste tuharaharjutused, mis on tglt väga kasulikud, kui tahad sprinti arendada. Nüüd viska keset saali põrandale ja hakka neid tegema:D

Aga kui aus olla, siis väga vahet pole- kedagi ei koti. Kõik on su enda peas kinni. Eks keegi ikka vaatab silmanurgast. Uudishimulikud oleme ju kõik.

Aga nüüd ma kutsuks kõiki kogenumaid algajaid abistama. Keegi ei julge ju ise küsida. Ma alles vaatasin kuidas ühed noored harjutasid jõutõmmet ja nii õudse tehnikaga, et mul endal hakkas lausa selg valutama. Inimesed näevad, et nad teevad valesti, aga kedagi ei koti. Mitte kedagi. Lõpuks, kui oli selge, et keegi ei kavatse neid juhendada, võtsin ise asja käsile. Siis õnneks üks härrasmees ühines veel, aga see võis olla ka tingitud sellest, et tahtis nende kangi omale :)

Edited by smack

Share this post


Link to post
Share on other sites

Mina ei kujuta küll ette, et üks normaalne inimene vaataks algajatele viltu. Pigem vaadatakse rõõmuga, et näe, tuleb uusi inimesi trenni, viitsivad endaga tegeleda. Seda nüüd küll karta ei ole vaja.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Pigem on see tõesti inimese enda peas kinni, et kõik nüüd vaatavad mind.

Tegelikult enamus keskendunud oma asjadele ja vahepeal võib lihtsalt pilk sinu peale sattuda. Soovitan kindlalt teinekord ise teistelt abi paluda, kui ei tea täpselt kuidas midagi teha või kasutada.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ikka päris jube, kui mõnel veerandi lehekülje läbilugemine hinge kinni võtab ja silmadega ühest reaotsast teise ei suuda käia kui tühja rida vahel ei ole. Siit soovitus kõvadele trennimeestele - harjutage ajalehe pealkirjade lugemise juurde ka mõne juturaamatu lugemist (ma ei mõtle siin lasteraamatuid, kus pildi all viis sõna). Aga mina sain jälle kogemuse võrra rikkamaks.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Huvitav asi millele ma kunagi pihta pole saanud. Jõusaalis käimist karta või häbeneda.

Maailm on täis inimesi kes on nõrgad, vormist ära või kellel puudub vastupidavus. Erinevus on vaid selles, kes näeb selle muutmiseks vaeva ja kes mitte.

Kõik kes end jõusaali kohale veavad - Tubli! Ole milline sa hetkel tahes, vähemalt näed vaeva, et seda muuta.

Edited by S123

Share this post


Link to post
Share on other sites
Enamus uued on sellised, keda näed nädal aega ja siis rohkem ei näegi..

Ja on ka selline grupp inimesi, kes käivad aasta või kaks, aga raskuseid ei tõsta ja midagi ei muuda ja siis imestatakse, et miks küll miski ei arene.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Trenn ongi nõrkadele!

(ja töö vaestele!)

(ja kool lollidele!)

:(

Eh, olin tõesti loll kui kooli läksin (nüüd targem). Tööle läksin, sest vaja elada (raha aga ikka pole) ja trenni, sest jõudu polnud (on ja palju kordi rohkem).

Hästi öeldud!! :)

Share this post


Link to post
Share on other sites
Arvan sama. Tundub et praegu veidi leiutad jalgratast.

kui kohapeal jõusaalis olevalt treenerilt kava küsida, kas see siis maksab ka midagi või? :D

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kui mina näen jõusaalis kedagi, kes natukene uje või kohe näha, et alles avastab seda maailma, siis pean tunnistama, et ikka jälgin silma nurgast. Aga mitte sellepärast, et tahaks hirmsasti naerda või seljataga inetult kommenteerida, vaid pigem sellise pilguga, et äkki vajab ta abi. Ja seni olen ka läinud juurde ja lahkelt oma abi pakkunud, kui näen, et olukord kisub veidi ohtlikuks harjutajale, ning sellele on reageeritud hästi.

Seega arvan, et märgakem inimesi enda ümber ja kus näete viga laita, minge ja aidake. :D;)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Nii sõbrad, blogin edasi.

Nüüdseks on juba aeg edasi lennanud ja palju vett on vahepeal mere voolanud.

Pajatan meeleldi kuidas "kiluniisul" läheb.

Olukord on hea, üritan ikka endiselt saali rünnata ja seal läheb mul päris hästi. Külastused on mul nii kuis Jumal juhatab, vahel käin 5 päeva järjest, mõnikord ma ei anna ennast 7 päeva näole. Algajale kohaselt üritan kasutada turvalisi harjutusi ja nendeks vastavaid seadmeid, kuigi olen märkanud saalis igasugu träna millega isiklikult ei oskaks kohe midagi peale hakkata, ilmselt proffide staff.

Alustan alati soojendusega, aerutan, jooksen, kõõgutan karkudega või sõidan rattaga, isiklikult meeldib liduda. Mingi kõva jooksumees ma pole, vastupidi, esimestel nädalatel oli juba tavalise temoga joostes 500m kett rämedalt maas, vaakusin hinge ja üritasin kildi ikka täis saada.

Täna jooksin ja jooksin kui märkasin, et 2 km seljataga võhma jätkus veel rohkemakski...tänk juu tsiisus!

Samuti olen märganud, et suudan suuremaid raskuseid liigutada, kui alguses kiigutasin niisama tühja siis nüüd võin juba nr.5 või 10 auku pulga lükata.

Ja kokkuvõtteks, pean nentima, et toitumine on mul siiski natuke niruvõitu, peale trenni küll söön mingit kohupiima ja banaani ning päeval üritan ka midagi sisse ajada kuid ilmselt võiks rohkem.

Ja tulemus on see, et isegi midagi juba on kehaliselt muutunud, kaal küll pole tõusnud, kuid näha on et, lihased on kuju võtnud.

Minu treeningud jäävad üldjuhul 45 min sisse, paraku pole rohkem aega olla.

Seega jõudsin järeldusele, et alati ei pea jälgima täpset menüüd, tegema kõike kindla õpetuse järgi vaid olulisem oleks kuulata oma keha ja olla sellega harmoonias ning kõik läheb järjest paremaks.

Tänan tähelepanu eest!

Edited by nato

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×