Jump to content
Janar Rückenberg

Janar Rückenberg - Team FAST "2016 suvi..."

Recommended Posts

T T T T T ehk testisin täna trennis taas tahtejõudu...

On pühapäev 16. märts 2014. Täna pidi olema tegelikult puhkepäev, homme jalapäev, kuid otsustasin täna juba homse jala ära teha. Kaal on endiselt üleval, täna hommikul peale WC – d koguni 95.7 kg, mistõttu plaanisin täna kalorivaesema päeva teha.

16.35 – ks oli kaloraaž 1547, sealhulgas 50 g rasvasid, 211 g valku ja 62 g süsivesikuid. Niisiis, otsustasin testida, kas olen võimeline homseks plaanitud jalatrenni ära tegema. Üldiselt on võistlusteks valmistumisel jalatrennid, iseäranis kükkidele plaanitud raskused minu puhul parimaks indikaatoriks, kas lihasmass on säilinud. Ehkki raskused ei olnud miskit üliulmelist, ei saa kogu toimingu puhul jätta tähelepanuta kaloraaži, iseäranis süsivesikute ratsiooni, mille pealt sellise jalatrenni tegin.

Aga, jäin rahule, vägagi.

Tänane jalatreening 62 grammi süsivesikute pealt...

1. Kükk (tööseeriateks loen kõik seeriad)...

50 kg – 12x;

70 kg – 12x;

90 kg – 12x;

110 kg – 12x;

120 kg – 12x;

140 kg – 12x;

120 kg – 12x;

2. Jalapress (see press on päris raske, oleks varu oled ka 400 kg – ga teha, kuid üritan mõistlikuks jääda)...

250 kg – 10x;

300 kg – 10x;

340 kg – 10x;

3. „Jeffersoni“ kükk...

30 kg – 10x/10x ja 10x/10x;

4. „Rumeenia“ jõutõmme kangiga: 6x + 6x...

110 kg + 60 kg: 6x + 6x; 6x + 6x; 6x + 6x;

5. Sääre painutamine...

4 plaati – 4 x 15;

6. Päkkadele tõusud istudes...

75 kg – 4 x 17;

Pärast trenni premeerisin ennast 4 õunaga, 400 grammi maitsestamata kohupiimaga ja 30 grammi 20% - lise hapukoorega.

Eelmise nädala teistest trennidest nii palju, et surumisel tegin 140 kg – ga 5 x 5 ja eile tegin seljale lõuatõmbeid lisaraskusega, läksin 5 – stega üles, kuni 30 kg – ni välja, millega tegin 2 x 5.

5 kg – 5x;

10 kg – 5x;

15 kg – 5x;

20 kg – 5x;

25 kg – 5x;

30 kg – 2 x 5;

Lõpetuseks üks udune pilt tänasest jalast, mis näitab, et vorm on veel päris udune, minna on veel üksjagu.

Samuti lisan video, kus tegin 140 kg – ga 12 kükki. 12 – stes seeriates plaanin veel edasigi minna ja oleks päris tore, kui jõuaks ettevalmistuse päris lõpuosas, näiteks 160 kg – ga 12 – se ära teha. Kas nii läheb, seda näitab aeg...

post-4071-0-27178000-1394996133_thumb.jp

Leidsin ka kuskilt suvalisest foorumist ühe põneva pildi endast eelmise kevade Euroopa meistrivõistluste kaalumiselt:

post-4071-0-52118400-1394996499_thumb.jp

Video ilmub juurde, kui see saab üleslaetud.

Nii kaua üks vahva lugu ammusest ajast foorumirahvale kuulamiseks :):

140 kg - 12 kükki...

Taustaks käib korralik "keevitamine" - no kuidagi tuleb adrenaliin üles saada :D.

Share this post


Link to post
Share on other sites

"While the other guy's sleeping, I'm working. While the other guy's eating, I'm working." Will Smith

Esimene trenn tehtud, õlg ja triitseps. Istudes hantlitega surumises uus rekord: 50 kg - 10x, vist ei ole sellist seeriat kunagi surunud. Ja nüüd edasi sõudeergomeetrile...

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ise ei tee ma mitte ühtegi õlasurumist, ainult külgmise ja tagumise osa harjutused.

10x50 on väga kõva, eriti dieedi ajal

Share this post


Link to post
Share on other sites

Hooaeg on alanud…

Tere, hooaeg on alanud ja see on hea. Esimese võistluse ootamine on alati tüütu. Teed otsa lahti, siis näed ja saad aimu, milline on asjade seis tegelikult. Laupäev, 5. aprill 2014 oli Tartus tore päev. Võistlusega olen loomulikult rahul.

Tänud sulle Rene soojade sõnade eest: “Eriti hea meel on, et maailma kolmas vend viitsib tulla ja näidata Tartus maailma taset!” Ma pean seda tegelikult ise väga oluliseks, pean silmas seda, et ole sa millise tasemega tahes, kodupubliku ees on oluline võistleda ja on oluline ka head taset näidata. Nad (kodupublik) on selle ära teeninud. Ja minu jaoks ei ole tegelikult vahet, ei ole kunagi vahet olnud, suur võistlus, väike võistlus, külavõistlus. Võistlus on võistlus, kõik Eesti võistlused ongi väikesed. Olgem nüüd ausad, ega peagi toimuv EKV ja LELKV väga nüüd ei erine, praktiliselt ei tasemelt ega osalejaskonna arvult (poolest). Nagu aru saan on EKV – l vaid lisaks Rain Kuusnõmm, Raigo Kuusnõmm, Siim Kelner ja paar bikini võistlejat ehk, sisuliselt on seltskond sama. Sellega tahan öelda seda, et minu arvates on LELKV – st kujunenud paari viimase aastaga vägagi aktsepteeritav, suure osalejaskonnaga vägev võistlus, mis oma tasemelt ja mastaapsuselt EKV – st ja EMV – st väga ei erine. Veelgi enam, ma ei pea ka õigeks seda, et istun kuude kaupa vältaval rangel režiimil pelgalt 1 – ks võistluseks. Tõsi, neid võistlusi on niigi vähe ja kui panustada kõik üksnes EM – i peale, mis ei pruugi õnnestuda, siis enda korral ei pea ma seda väga ratsionaalseks. Liiatigi, mis nii saab, kui kõik otse üksnes EM – ks hakkavad valmistuma. Aga, eks me teemegi kõik valikuid, Ott teeb kaasa ja testiks enne EM – i välisvõistluse, meie siin kohalikud üritused. Samuti olen ma seda meelt, et EM on kahtlemata lagi ja oluline, kuid paraku on nõnda, et kedagi ei koti kuskil Euroopas saadud 6. – 7. koht. Ma ei ole ausalt öeldes veel isegi päris kindel kumba ma rohkem väärtustan, kas absoluutse karikavõitja tiitlit siin Eestis või näiteks EM – i 5. kohta, kisub pigem selle esimese suunas. EM – i esikolmik on loomulikult teine asi. Tulemused maailmatasmega võistlustelt on olulised, aga ma ei ole kunagi pidanud vähemoluliseks ka riigisiseste võistluste tulemusi.

Enda ettevalmistus on sujunud, vähemalt praeguse hetkeni saan seda nii väita. LELKV - e nädal oli muidugi raske, kuna pühapäevast kolmapäevani olin tõsiselt haige, teisipäeval tõusis palavik koguni 38.8 – ni. Enesetunne oli kohutav ja terve ei ole ma praegugi, on tekkinud köha ja kurk annab tunda. Eriti raskeks muutis kogu asja see, et esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval tuli kindlasti ära teha kolm viimast võistluseelset trenni. Esmaspäeval kükkisin palavikus ja väga nadi enesetundega 145 kg – ga 8 x 4. Loodan, et enne EKV – d mulle kõrgemalt poolt rohkem selliseid teste ei saadeta ja siis on pilt laval veelgi selgem.

Täna oli jalatrenn, nimetamist väärt ehk kükk 150 kg – 5 x 5 pluss muud asjad. Kaloraaž on praeguseks hetkeks 3495 nii ka ilmselt jääb, sõin just tahvli tumedat sokolaadi ja 200 grammi kanarinnakut.

Hea, et ilmusid Taivo Seppa pildid, nüüd on süda rahul ja näen enam – vähem, milline on vorm ja milline oli olukord laval tegelikult. Rahul olen ka oma vabakavaga, tänud ka Margole, nii vabakava kui heade piltide eest.

Pikema kokkuvõtte hooajast teen kindlasti siis, kui kogu lugu lõplikult läbi, üht - teist olen teinud jälle teistmoodi ja on millest kirjutada.

Aitäh Kõige Vägevamale, tänud Silvarile (ilma sinuta ei teeks ma midagi), aitäh kaasaelajatele/toetajatele/publikule ja korraldajatele, minu teekond jätkub…

Lõpetuseks paremik LELKV 2014 – st...

post-4071-0-93870700-1396894817_thumb.jp

post-4071-0-58294500-1396894836_thumb.jp

post-4071-0-95180100-1396894855_thumb.jp

post-4071-0-20563900-1396894873_thumb.jp

post-4071-0-92402000-1396894892_thumb.jp

post-4071-0-35619600-1396894913_thumb.jp

post-4071-0-17738400-1396894929_thumb.jp

Share this post


Link to post
Share on other sites

Reede – 11. aprill 2014…

Tere, taas on reede ja EKV – ni jäänud vaid 2 nädalat. Töö käib kõrvalekalleteta, sest eelseisev lahing saab kindlasti tõsine olema. Pole kahtlust, et nalja ei tule sinna keegi tegema ja kõik potentsiaalsed finalistid on head ja väga kõvad konkurendid.

Enda kaal on kontrolli all ja seda väga palju madalamaks ei punnitagi. LELKV kuivuse/massi suhe oli hea kombinatsioon ning seda paketti palju lõhkuda ei tahaks.

Viimaste päevade treeningud. Ei hakka detailselt lahti kirjutama, toon välja vaid indikaatoorharjutused ja seeriad, mille alusel saan järeldada, et jõud on alles ning lihas on säilinud. Esmaspäevases jalatrennis oli kükk 150 kg – ga 5 x 5, eile oli taas jalg ja tegin kummilintide abiga väga korraliku varuga 180 kg – ga kuuese, 200 kg jäi panemata lihtsalt sel põhjusel, et mitte selga valusaks ajada. See on seesama kummilintide abi, mida Ott ühes videos koos jõutõstjatega praktiseerib, kui teeb vist 245 kg – ga kahese või kolmese.

Kolmapäevase õlatreeningu naelaks oli surumine istudes hantlitega: 42.5 kg – 3 x 10, puhtalt ja kindlalt. Samas trennis tegin ka triitsepsit, kus baastõsteks surumine keskmise/kitsa haardega: 110 kg – 8 x 4, tulemus pigem keskpärane, kuid pärast sellist õlgadele surumist väga hea.

Eile oli tegus päev, hommikul selg, päeval vahepeal 6 x 6 lõuatõmbeid erinevate haaretega ja õhtul jalg, kõht. Hommikuse seljatreeningu heaks näitajaks loen lõuatõmbeid, mida tegin kolmanda harjutusena ja läksin neljastega üles: 15 kg – 4x, 20 kg – 4x, 25 kg – 4x; 20 kg – 4x ja 15 kg – 4x. Kõik korraliku varuga, oleks võinud teha ka viiesed seeriad ja minna isegi 30 kg - ni. Lihtsalt, taas otsustasin, et ei hakka õlgade tervisega riskima.

Ees ootab nädalavahetus ning taas saame möllutada koos Silvariga, ühistreeningul plaanis sedakorda tavapäratult rind ja biitseps.

Täna puhkan, kui, siis väga kerge aeroobne ja kindlasti venitused. 9.45 sai tehtud ka päeva teine söök: Nescafe + 170 grammi kanafileed + 10 grammi pähklivõid. Vahepeal on kaks vabatundi ja siis läheb tööpäev edasi...

Üks vahva pilt ka, mille nimi võiks olla: "Treener tahab ka süüa..." :)

post-4071-0-78059300-1397201638_thumb.jp

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere kulturismisõbrad...

Pinged on maas ja nüüd on aeg eile kogetu, tehtu ja nähtu kohta põgus omapoolne nägemus anda. Ärge pange pange pahaks, kui ütlen, et minu selle hooaja eesmärk on tõepoolest täidetud. Ma ei hakka ennast üle kordama, aga tõsi, minu peaeesmärk oli EKV ja mina tahan „kodus“ hea olla. Ehk on minu ambitsioonid alati pisut tagasihoidlikud olnud, aga nõnda see on. Pinged on maas ja see ehk ongi hea, et just sellises emotsionaalses konditsioonis Euroopa meistrivõistlustele vastu minna. See ei tähenda muidugi seda, et plaanin EM – le minna nalja tegema, kuid olukord on juba mõnevõrra teine.

Võistluseelne nädal oli raske, isegi mitte niivõrd füüsiliselt (seda muidugi ka), kuivõrd emotsionaalselt, vaimselt, väga stressirohke, sest mis seal salata, eks ma tajun seda, minust kui pikaajalisest „jahimehest“ on ka mingil määral „jahitav“ saanud. Ja kui sa tahad, et sind kinni ei püüta, siis tuleb täie tõsidusega asja kallal olla ning anda endast 110%. Ja ehkki EM on alles ees, usun, et võin juba olulisi kokkuvõtteid üsna peagi kulmineeruvast hooajast teha. Kui ennist rääkisin protsentidest, siis tõsi, et 110% olen endast ka andnud. See valmistumise kõikide komponentide kohta, aga kindlasti iseäranis treeningu kohta. Olulisi näitajaid olen suutnud terve valmistumise vältel kasvatada. Näited vaid viimasest kahest võistluseelsest nädalat.

Esmaspäev – 14. aprill 2014

Kükk kang turjal: 145 kg – 7 x 7

Kolmapäev – 16. aprill 2014

Surumine istudes hantlitega: 42.5 kg – 7 x 7

Neljapäev – 17. aprill 2014

Lõuatõmbed: 10 kg – 5x; 15 kg – 5x; 20 kg – 5x; 25 kg – 5x; 30 kg – 5x; 40 kg – 4x:

Esmaspäev – 21. aprill 2014

Kükk kang turjal: 140 kg – 5 x 9

Teisipäev – 22. aprill 2014

Lõuatõmbed: 20 kg – 6x; 25 kg – 6x; 30 kg – 6x; 25 kg – 6x; 20 kg – 6x;

Kolmapäev – 23. aprill 2014

Surumine istudes hantlitega: 42.5 kg – 3 x 12

Need numbrid pole võib – olla midagi ulmelist hooajavälisel perioodil. Ent kindlasti on need minu jaoks väga suured numbrid 2 nädalat enne väga olulist võistlust. Ja uskuge mind, kergelt ei ole need numbrid tulnud, selle taga on meeletu kokkuvõtmine ja tahtmine, meeletu...

Valmistumine tervikuna on minu jaoks juba korda läinud. Peegelpilt, aga ka pildid võistlustelt näitavad, et palju on ära tehtud, väga palju. Selge, ega me rahule ei jää kunagi, sest kui jääks, siis lõppeks ka areng. Aga, ma olen väga rahul oma jalgade arenguga, lõpuks ometi näen piltidelt ja peeglist midagi sellist, millisena ma neid visualiseerinud olen.

On kuus olulist aspekti, mille tulemusena on õnnestunud taaskord latti tõsta, just enese varasema tasemega võrreldes:

1. Raskused treeningul on õnnestunud säilitada ja edasigi liikuda.

2. Olen sel valmistumisel tarbinud erakordselt süsteemselt ja suures koguses ajastatult nii päeva peale kui trennide ümber aminohappeid. See töötab!!! Olen aminohapete panust kõik varasemad aastad alahinnanud. 4 – 5 kapslit enne trenni, sama palju pärast ja trenni keskel 3 kapslit. Viimasel paaril nädalal enne võistlusi olen lisanud aminohappeid ka pisteliselt toidukordadele terve päeva jooksul, nii 3 kapslit korraga.

3. Ja nüüd ilmselt tõeline shokeering paljudele ehk mulle endalegi :D. Sel valmistumisel on ilmselt õnnestunud keha vajadusi (appikarjeid) nii maksimaalselt adekvaatselt kuulata, nagu ei kunagi varem. Nimetatud kuupäevadel olen ma söönud 100 grammi tumedat šokolaadi.

...27. aprill 2014, 19. aprill 2014, 16. aprill 2014, 15. aprill 2014, 13. aprill 2014, 8. aprill 2014, 7. aprill 2014, 31. märts 2014, 26. märts 2014, 23. märts 2014, 15. märts 2014, 13. märts 2014, 12. märts 2014, 10. märts 2014, 6. märts 2014, 26. veebruar 2014, 22. veebruar 2014, 20. veebruar 2014, 16. veebruar 2014, 11. veebruar 2014, 8. veebruar 2014...

...ehk, ajavahemikul 8. veebruar – 27. aprill olen ma käesoleva valmistumise käigus pettetoidukordade näol ära söönud 2,1 kg (21 tahvlit) tumedat šokolaadi :D. Kusjuures kõige selle taustal ütlen endiselt, et enesetunne ei ole seejuures väga lihtne olnud. Ja olen selle praktika käigus hakanud väga tuntavalt kogema seda, kui palju on asjad 8protsessi kulg) kinni üldkaloraazis. Toitainete omavahelised proportsioonid on olulised, kuid esimene oluline asi kaalu reguleerimisel on summaarsete tulude ja kulude suhe. Ja iva ongi selles, et olen söönud küll palju šokolaadi, ent see ei tähenda kohe, et päeva kaloraaž oleks minu kohta tavatult suur olnud.

Räägin sellest tootest, müüakse Maximas, hind 49 senti. 100 g: 492 kcal, rasva 28 grammi, valku 6 grammi, süsivesikuid 51 grammi.

post-4071-0-45511200-1398621429_thumb.jp

4. Sel valmistumisel on olnud väga regulaarsed taastumisprotseduurid – suhteliselt regulaarne massaž Silvari poolt, saun, käigud veekeskusesse.

5. Vee ja soolamängud jäid viimasel nädalal praktiliselt ära, samuti ei tühjendanud viimastel päevadel süsivesikutest ennast nii suurel määral, kui varasematel aastatel.

6. „Jefferson’i“ kükk...

Suur abi on olnud puddingutest, mida olen päris palju söönud, petti, 1% - se keefiriga ja lihtsalt kaerahelbepudru sisse segatuna. Toitudest veel läheb palju ikka kohupiima, valgu päevaratsioon 300 – 350 grammi. Samuti söön palju kaerahelbeid ja õunu. Kadunud pole ka pähklivõi ja hapukoor.

Konkurendid ja teised võistlejad...

Eks meie väikese riigi puhul võiks võistlejaid alati rohkem olla. Klassikute katekooria 5 võistlejat oli siiski suhteliselt tavapärane arv võistlejaid kategooria kohta. Raini võtsin väga tõsiselt, väga ja Rain oli ka hea. Hea vorm, head proportsioonid, aga eks meie omavahelises võrdluses pani ilmselt juba massi vahe palju paika. Rain, kas ma eksin, kui arvan, et natukene võisid ka ülepumbata???

Kui Kristjani kohta ausat kriitikat anda, siis minu silmale tundus, nagu Kristjan oleks väljanägemises võrreldes LEKV – ga veidi tagasi andnud. Ära pahada, nii tundus mulle, võin ka eksida. Olin Kristjani puhul enamaks valmis.

Kasparil on potentsiaali, kuid tuleb lihasmassi juurde saada. Kuivust on, aga lihasmassi on juurde vaja, siis paranevad ka proportsioonid. Taavi kohta ütlen nii, et lihtsalt, tuleb veel palju tööd ära teha.

Absoluut. Oli teada, et Raigo on kõva pähkel. Respect!!! Sa ei olnud lihtne vastane. Hea proportsioon, hea mass, korralik vorm!!! Usun nii sinu kui Raini puhul EM - i finaalikohta ja sealt edasi kõrgemale.

Tooksin välja ka Siim Kelneri, kellelt samuti ootasin pisut enamat. Ehk Siim oligi hea, aga lava taga pumbates tundus, et Siim oli tühi, tõsiselt tühi. Aga edasiminek arengus on olemas!!!

Täna tõmbasin 65 minutit sõudeergomeetrit. Mis saab Balti matšist, loodetavasti see selgub ka homme, kas saan veidi toetust, et soetada kütust, millega Pärnu tulla, et sealt koondislastega liituda. Eks näeb...

Laetus oli eile võistlusel enam – vähem, laadisin 600 grammi süsivesikutega, kuid nagu täna peale sõudmist tehtud pildid näitavad, siis oleks võinud veelgi laadida :D, nagu alati.

Võistluse korraldusega jään rahule, tänud alaliidule, tänud pöidlahoidjatele, tänud publikule, oli väga võimas kaasaelamine, on suur au ja hea meel, et teile minu vabakava meeldis, ei oleks osanud seda ausalt öeldes oodata ja arvata, aitäh Teile!!!

Samuti tänan Silvarit, meie teekond jätkub veel veidikeseks...

post-4071-0-56397600-1398621746_thumb.jp

post-4071-0-63556100-1398621780_thumb.jp

post-4071-0-48543500-1398621815_thumb.jp

post-4071-0-40524700-1398621850_thumb.jp

post-4071-0-32515700-1398621889_thumb.jp

Ah jaa, koju jõudes avastasin, et olen tulnud ka bikiini fitnessi absoluutseks võitjaks :D, sest just selline karikas mul autos pärast oli. Ilmselt siis Reet Reimets tuli meeste kulturismi absoluutseks võitjaks :D, nõnda oligi - meil läksid pildistamise ajal karikad vahetusse.

Oli raske ja pingeline, kuid tore ja meeldejääv võistluspäev...

Share this post


Link to post
Share on other sites

See oli võimas esitus, Janar! Kui lavale astusid, oli minu üllatus suur - nii head vormi, kompaktsust ja proportsioone pole vähemalt mina Sinu esituses varem näinud. Edasiminek on olnud väga suur. Lisaks - eestpoosid olid suurepärased. Seljapoosid olid "vanad", aga eks see on maitse asi.

Muidugi ei saa üle ega ümber jalgadest. Definitsioon oli suurepärane. Maailma (tipp)klass, midagi pole öelda!

Tänud super emotsiooni ja inspiratsiooni eest, mida Salmes pakkusid!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Soovitus:

Soovitus, kuidas aeroobse treeningu ajal aeg kiiresti läheks, olen seda oma mp3 mängijast aeroobsete sessioonide ajal juba oi kui mitu korda kuulanud...

Väga sümpaatne loeng!!!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Su jalad on PALJU paremaks läinud, tore vaadata! Laius, paksus, teravus. Viimast on sul alati olnud, aga arvan, et jala jämedusega võid küll üsna rahule jääda.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere kulturismisõbrad...

3. Ja nüüd ilmselt tõeline shokeering paljudele ehk mulle endalegi :D. Sel valmistumisel on ilmselt õnnestunud keha vajadusi (appikarjeid) nii maksimaalselt adekvaatselt kuulata, nagu ei kunagi varem. Nimetatud kuupäevadel olen ma söönud 100 grammi tumedat šokolaadi.

...27. aprill 2014, 19. aprill 2014, 16. aprill 2014, 15. aprill 2014, 13. aprill 2014, 8. aprill 2014, 7. aprill 2014, 31. märts 2014, 26. märts 2014, 23. märts 2014, 15. märts 2014, 13. märts 2014, 12. märts 2014, 10. märts 2014, 6. märts 2014, 26. veebruar 2014, 22. veebruar 2014, 20. veebruar 2014, 16. veebruar 2014, 11. veebruar 2014, 8. veebruar 2014...

...ehk, ajavahemikul 8. veebruar – 27. aprill olen ma käesoleva valmistumise käigus pettetoidukordade näol ära söönud 2,1 kg (21 tahvlit) tumedat šokolaadi :D. Kusjuures kõige selle taustal ütlen endiselt, et enesetunne ei ole seejuures väga lihtne olnud. Ja olen selle praktika käigus hakanud väga tuntavalt kogema seda, kui palju on asjad 8protsessi kulg) kinni üldkaloraazis. Toitainete omavahelised proportsioonid on olulised, kuid esimene oluline asi kaalu reguleerimisel on summaarsete tulude ja kulude suhe. Ja iva ongi selles, et olen söönud küll palju šokolaadi, ent see ei tähenda kohe, et päeva kaloraaž oleks minu kohta tavatult suur olnud.

Oli raske ja pingeline, kuid tore ja meeldejääv võistluspäev...

Tahtsin küsida just, et miks just valisid šokolaadi, mitte tooreid kakaoube. Kas lihtsalt, et dieet kergem oleks ehk sealt saada oma magusarahuldus. šokolaadi toimet ma tean ja mõistan selle kasulikkust. Lihtsalt tahaks su valiku kohta uurida. Või oli asi ka hinnas? Kättesaadavuses? Või lihtsalt, et tunda rõõmu šokolaadi söömisest?

Share this post


Link to post
Share on other sites

Euroopa meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis 2014...

Läbi on selleks korraks jälle see lugu. Tulin just 30 km – selt rattaringilt, tegin tassi kohvi, sõin ühe kohupiima hapukoorega ja mõtlen, et õige aeg teha möödunust kokkuvõte. Ehkki hooaja loen tervikuna kordaläinuks, valetaksin teile, kui ütleksin, et ma ei lootnud finaali pääseda. Tõepoolest, see oli esimene kord, kui ma tõesti lootsin, et pääsen Euroopa meistrivõistlustel finaali. Kahjuks, teatud asjaoludel ei õnnestunud mul seda „paketti“ Hispaaniasse lavale välja vedada. Paketti, mille nägemine peeglist pakkus rahuldust terve hooaja vältel kuni viimaste päevadeni välja enne Santa Susannasse sõitu. Hetkel on emotsioon selline, et minu pärusmaaks jäävadki ilmselt alati rohkem eestisisesed väikesed võistlused. Ehkki, nagu ma järjest enam aru saan, ei peeta neid suurt millekski.

Mõtlesin tegelikult tõsiselt, et kas hakkan üldse mingit kokkuvõtet tegema. Aga, kuna olen aru saanud, et mul on päris palju pöidlahoidjaid, siis võlgnen neile omapoolse tagasiside toimunust.

Oma vormi suhtes ei oska midagi väga öelda, lavalt „live’s“ ennast ju ei näe, tuginen meie inimeste kommentaaridele, kes saalis olid ja üht teist näen ka piltidelt, ehkki, Eastlab’i pildid on sel aastal kuidagi kehvakesed, kõik, kaasa arvatud finalistid ja võitja näevad kuidagi väga „flat - id“ välja. Aga, rusikatega lõppkoha suhtes ei vehi, kui kohtunikud sellise hinnangu minu väljanägemisele andsid ju see oli siis seda väärt. Küll olen sedavõrd enesekindel, et näitasin sel hooajal, nii EKV – l kui juba LELKV – l vormi, millega oleks löönud isegi võitjat. See on üks väheseid kordi minu puhul, kui ma julgen sedavõrd enesekindla „statement’i“ teha. Loomulikult on see kõik tagantjärele jutt ja kuulub „OLEKS“ žanrisse, kuid sellisel seisukohal ma olen. Ja, seda enam kurb on sellisel veendumusel tõdeda, et „asi“ lihtsalt läks viimasel hetkel käest. Mis siis juhtus??? Ma ei hakka detailidesse laskuma, kuid ütlen, et ma pole vist tükk aega nii kõvasti vihastanud ja nii suures stressis olnud kui kaalumise ja Santa Susannasse kulgemise päeval. Veelkord, ma ei hakka kõikidesse detailidesse laskuma, kuivõrd vaid üks näide, et kui lennuk maandub kell 13.00, me saame lennujaamast minema alles kell 15.00 ja jõuame kaaluma alles kell 21.00, siis inimesele, kes elab ja plaanib oma asju saksa täpsusega on see liig mis liig taluda. Liiatigi veel sedavõrd tundlikus seisundis kui viimasel võistluseelsel päeval. Planeerisin oma asju nõnda, et, kui lennuk maandub kell 13.00, tund aega pidavat Barcelona'st Santa Susannasse sõitu olema, siis ehk eeldatavasti 15.00 jõuame kaalule ja peale seda saan süsivesikutega laadima hakata. Kodus eelnevalt võistluste formaadiga (ajakavaga) tutvumine ja vastavalt sellele oma võistluseelse päeva laadimistoimingute planeerimine sedavõrd kavakindlalt oli muidugi ilmselt viga. Minu strateegia oli, et võimalikult ruttu saada kohale jõudes kaalule, et peale seda hakata laadima. Kiiresti seepärast, et kaal oli mul suhteliselt piiri peal, mistõttu söömisega enne kaalumist väga tegeleda ei saanud. Samas, kõht oli tühi ja enesetunne kehva. Ka ei plaaninud ma öösel laadida. Kui lõpuks alles kell 21.00 kaalutud sain, siis mida sa öösel laed, olin küll tühi, kuid 600 - 700 g süsikaid vastu ööd jättis ilmselt oma jälje. Olen selgelt veendunud, et keha ei toimeta laetavate süsivesikutega öötundidel sarnaselt kui päevasel ajal. Lisaks sellele muidugi korralik väsimus, oli ju jalul oldud juba eelmise päeva kell 02.15 – st, pluss muidugi see meeletu emotsioonide langus ja sellest tulenev stress, mis vihastamise, pahameele ja närveerimisega kaasnes. Olen kõva kannataja, kuid ka minu kannatus katkeb ja seda sai meie esikulturist isiklikult omal nahal kogeda :). Vabandan siinkohal veelkord ning tean ja usun, et Ott mõistab mind.

Nagu ütlesin, platseerumist silmas pidades kohtunikele midagi ette ei heida. Ise tean, et asi läks lihtsalt per..e. Kui teised kõik on rääkinud, et nende kategooriate esimesed 4 – 5 olid ülikõvad, siis mina ütlen, et kui asjad oleks kulgenud täpselt „minu plaanide“ järgi, siis omasin veel päev ennem vormi, millega oleks võinud vabalt minu kategooria võitjale Boris Oravale endale vastu hakata ja seda edukalt. Aga, eks tuleb hakkama saada, aeg näitab, milleks selline emotsioon lõpuks areneb, kas uueks võimsaks motivatsiooniks või hoopis vastupidi...

Midagi on sellel hooajal, nüüd kui hooaeg on läbi, täiesti teistmoodi. Emotsioonid on teistsugused. Tunnen, et midagi, mis oli ettenähtud tehtud saama, jäi tegemata, midagi jäi sisse, palju jäi sisse. Ei salgagi, et investeerisin sellesse valmistumisse palju, igas mõttes palju ja meeletult palju, sellepärast ka selline tunne. Midagi jäi sinna Santa Susannasse maha. Ja tunnen tõesti, et medal jäi maha. Loomulikult, kõik ei saa sellest aru ega peagi saama, et mees, kes sai 9. koha räägib medalist. Aga, ma ei räägiks, kui ma nii ei arvaks. Laval oli see pilt nagu ta oli, oligi lihtsalt sellepärast, et asjad läksid valesti. Aga, veelkord, selle hooaja eelneva kolme võistluse vormidega oleksin rääkinud finaalis igasuguste kohta jagamises kaasa, ise usun ja tean nii. Tean ka seda, et kui üldse veel kunagi välisvõistlusele satun, siis ilma Silvarita ma ei lähe. Ehk tuleb mul sõnu süüa, kuid hetkel mõtlen küll nii.

Rääkisime palju pärast suuri söömisi kaalust ja spekuleerisime, et kui palju kellelgi siis koju jõudes kaalu on juurde söödud. Oli ju klassikute ja kulturistide võistlus ära neljapäeval, mis tähendab, et neli päeva, reedest esmaspäevani tegeleti suure söömisega. Kaalumisel nägin numbrit 93.9 kg ja suur oli minu üllatus täna, teisipäeva hommikul, kui peale WC – d vaatasid kaalult vastu numbrid 93.9 kg, ausalt öeldes uskumatu.Tegelikult kaalusin juba öösel, siis olin 94.4 kg, kuid jah, hommikul peale WC – d võistluskaal 93.9 kg ja ausalt öeldes ega välimuse üle ei saa ka väga selle söömise peale nuriseda. Hea on see, et nüüd on saanud kehalise aktiivsuse taha ja igasugune edasine rasvumine peaks aeglustuma.

Hetkel on kaal endiselt võistluskaalu piirides: kõigub 93.5 – 94.5 kg, mis on sisuliselt võistluskaal, mingeid programme ja progresserumisi paika pannud ei ole, kuid tunnistan, et aeroobset rühin küll korralikult teha. Tunne on selline, et midagi on nagu pooleli ja midagi jäi nagu tegemata. Mõistagi ei ole kaugeltki enam võistlusvormi teravust, kuna söömine on siiski mõnevõrra teine, ka ei ole sellist defitsiiti. Samuti hoiab kaalu ilmselt all ka tõsisema jõutreeningu puudumine. Hetkel, kui vaadata peeglisse, siis võistlusvorm oleks vast uuesti 4 nädala kaugusel, ent söögiisud on siiski endiselt tavapärasest suuremad ja tuleb tublisti tegeleda enese ohjeldamisega. Tunnistan, et just hetk tagasi sõin ilge litaka „Napoleoni“ kooki :). Seda tuleb homme hommikul taas neutraliseerima asuda.

Mis saab edasi – täpselt ei teagi. Küll tean aga seda, et alustuseks vajab keha puhkust ja korralikult. Kavatsen just eelkõige planeeritud ja süsteemsetest jõutreeningutest mõnda aega puhata. Keha vajab reziimist ja pikast distsipliinist puhkust. Kavatsen olla aktiivne läbi selliste tegevuste, mida tavapäraselt ei ole saanud teha – rattasõit, tõmban ergomeetrit, liigun palju väljas ja ehk vaheluseks mingid CrossFit’i stiilis ringtreeningud.

Veidi pildimaterjali võistlusvormi kulgemisest:

2. märts 2014 - väike näide meie poseerimistest

5. märts 2014

post-4071-0-95086800-1401479975_thumb.jp

18. märts 2014

post-4071-0-71506700-1401480137_thumb.jp

post-4071-0-00823800-1401480271_thumb.jp

22. märts 2014

post-4071-0-71364600-1401480312_thumb.jp

post-4071-0-84416700-1401480342_thumb.jp

29. märts 2014

15. mai 2014: EM - d Santa Susannas

post-4071-0-69681100-1401480480_thumb.jp

post-4071-0-16866100-1401480498_thumb.jp

post-4071-0-33622700-1401480515_thumb.jp

post-4071-0-45822800-1401480543_thumb.jp

EKV 2014

post-4071-0-56626100-1401480724_thumb.jp

Tänan kõiki, kes minu tegemistele kaasa elasid, suur aitäh teile...

  • Upvote 1

Share this post


Link to post
Share on other sites

Janar, sa oled teinud alati väga kõva vormi, selles ei saa kaheldagi. See, kui sul on viimasel hetkel midagi natuke nihu läinud, siis seda tavainimese (ja ka minu) silm ei seleta.

Aga minule kui kõrvaltvaatajale tundub, et sul annab oma kohta oluliselt parandada pigem poseerimise arvelt.

Olles siin võistlusi pildistanud ja lähemalt jälginud kommenteeriks ma paari sõnaga nii:

Nimelt tundub su olek poseerides veidi ebaloomulik ja näiteks tagant topeltbiitsepsi poosis on käed erineva nurga all jne...

Loomulikult ei ole mina mingi õpetaja ega treener aga võibolla leiad kellegi väga hea poseerija (n. Ott), kellega poseerimise üle vaatate.

Ma mäletan, kui kunagi Pavel Kossenko sind lavataga veidi juhendas, olid pärast üsna läbi.

Miks ma seda kirjutan? Sest usun ja loodan, et sa saad palju kõrgemaid kohti, mida sa ka väärt oled.

Tervist ja jõudu!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Janar oli, mis oli - üks mis kindel said kõva kogemuse võrra rikkamaks ja neid pingelisi oluordi on ikka ette tulnud suurvõistlustel, seega minu poolt nagu me ka omavahel oleme rääkinud on asjad kõik selgeks räägitud. Usun, et see kogemus aitab sul teinekord mõnes veelgi suuremas võistluses, miks mitte MM paremini karastuda ja vaimselt asju ette planeerida, sest ise olles samas stiilis võistlustel varem korduvalt osalenud ei eeldanudki ma et seal Santa Susannas asjad kuidagi kiiremini läheksid (sealt ka meie erinevad ootused kogu protsessi ajalise kulgemise osas).

Nähes eest ise kogu võistlust, pean tunnistama, et oleksin sind oma hinnagul ka selle vormiga finaali pakkunud - tase ei olnud sel aastal pikas klassikas nii tugev, mida näitas ka absoluudi valimine, kus pika kategooria võitja oli alles 3. Võitja oli lihtsalt ilusamate joontega, ei olnud seal ulme reljeefi või massi. Sinu puhul on just kaks viimati nimetatud asja plussiks ja kui neist ühe ära lased, siis annad palju ära. Kindlasti nagu ka TANK soovitas, annab kohustuslike pooside poseerimist parandada, usun ,et seal on reservi päris korralikult.

Soovin sulle igal juhul kõike paremat ja loodan ,et jätkub sul motivatsiooni jätkata ja usun ,et sinu suured tulemused on alles ees!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Janar, Salmes olid võimas ja minu silmis siiani oma parimas vormis. Puhka, lae suvest energiat täis ja tule lavale tagasi :) . Vaja on kodupublikule korralikku duelli: Kiivikas, Rück ja Vähi!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere...

Euroopa meistrivõistlustest on nüüdseks juba paar kuud möödas ja annan ka endast natukene märku. Ehkki, kes seda bloqi keset südasuve ja puhkuste aega nii väga ilmselt ikka loeb. Mis on toimunud/juhtunud??? Millegi väga erilisega lugejat ilmselt üllatada ei suuda. Teen endiselt sporti ja raskejõustiklase kohta suhteliselt ebainimlikus mahus. Hetkel võiks mind rohkem ilmselt vastupidavussportlaseks pidada, kuna sõidan väga suures mahus ratast. Jõutreeningud on siiani olnud rohkem sellised tunde järgi nokitsemised. Aga tasapisi tuleb hakata ennast uuesti ka nendes leidma. Aga jah, aeroobse treeningu maht on hetkel meeletu. Seisuga 1.-14. juuli olen sõitnud 425 km, mis täpsemalt tähendab seda, et juulikuu esimesel kahel nädalal sõitsin rattaga keskmiselt igal päeval 30 km. Sellele lisaks ka jõusaal, küll tavapärasest rahulikumalt, kuid siiski...

Rattamehele ei ole nimetatud kilomeetrid ehk hirmsuur maht, 95-100 kg-sele kulturistile aga küll. Sellise metsiku rattasõidu eesmärk ongi ainult üks: neutraliseerida see meeletu kaloraaž, mis iga päev sisse läheb ja isu on hea, väga hea. Kaal oli täna hommikul ilma WC–ta 97.4 kg, mis laias laastus tähendab seda, et peale võistlusi on tagasi tulnud umbes 3 kg. Aga, et seda kaalu niivõrd mõõdukalt on tagasi tulnud, see ongi sellise hullumeelse aeroobse hinnaga.

Just saabusin oma õhtuselt 30 kilomeetrilt. Kusjuures, täna tegin kombineeritult: kõigepealt staadionil 50 kg-se raudkelguga 3 km (12 staadioniringi) järjest (48 minutit) ja siis praktiliselt kohe 30 km ratast otsa. Kusjuures sooja oli õues siin Rakkes kelguveo ajal ikka korralikult, riided tilkusid.

Päeva pikim maht on praeguseks olnud kokku 105 km, selle tegin eelmisel nädalal. Esimese ringi 42.5 km, peale mida 50 kg-se kangiga kohe svungimist 100 kordust. Õhtune ring oli 62.5 kg, peale mida lõuatõmbed keharaskusega 7 x 7. Aga, see „svungiprojekt“ on huvitav ja kavatsen selles edasi areneda. Oleks plaanis see 100 kordust 50 kg-ga 5.30-ga ära teha. Hetkel olen kätte saanud 6.43, seeriad tegin 30, 20, 15, 15, 12, 8. Karm asi, triitseps oli ka mitu päeva valus.

Tänase, 17. juuli seisuga on rattakilomeetreid koos 470 km.

Mis veel, lisaks rattale olen teinud päris palju ka sõudeergomeetrit, nii 10 000-20 000 meetrit korraga. Paar nädalat tagasi proovisin ka 2000 m tõmmata aja peale, 6.30.2, 500 m keskmine tuli 1.37.6. Vaatasin, et Eesti edetabelis oleks omavanuste klassis 11. kohal, aga noh, sealt nelja esimesega pole mõtet ennast ka võrrelda, Endrekson, Raja, Jämsä ja sellised elukutselised mehed on ees. 6.20–6.25 oleks ka kindlasti juba mõne üritusega saavutatav, kuid veel kiiremini...

Vahepeal oli jaanipäev, mis oli tore, isegi väga :D... Päeval oli kerge mitmekülgsuse mitmevõistlus, mille võitis Silvar ja õhtul oli tõsine pidu, mis vältas hommikutundideni.

Ema poegadega, kusjuures ma ei tea, miks Silvar seda suurt kondoomi käes hoiab :D :D :D...

post-4071-0-23251400-1405621638_thumb.jp

Üks osa õhtusest peost oli omatehtud luuletuste ettekandmine. Tegin teemal:

„Mina olen isane...“

post-4071-0-10366200-1405619710_thumb.jp

Isane olen ja isaseks jään,

isane olla on uhke ja hää.

Enne jätkamist selle looga,

teadkem, olen rahul oma sooga.

Ehkki meeldib rõngaid kõrvas kanda

püüan siiski mehe mõõdu välja anda.

Jah, ma olen isane ehk mees,

veendusin selles, kui seisin paljalt peegli ees.

Lisaks seisvale jalale kahele,

miskit näis rippuvat nende vahele.

Kuradile see jutt, et käes on teised ajad

ja isasrass enam füüsilist sitkust ei vaja.

Kui see on trend ja kehavägi enam ei määra,

naised, miskit teie arengus on olnud väära.

Mulle meeldib, et mu sees on testosterooni

ning kätel ja jalgadel palju versooni.

Naudin, et omada saan sellist keha,

meeldivad raskused ja trenni teha.

Lahe, et olen toonuses ja karvane,

mis siis, et mõne arvates ka isaahvi sarnane.

Ma ei kanna villaseid V–kaelusega veste,

armastan magusat ja füüsilisi teste.

Õlut õhtuti üldse ei laku,

pinget see tegevus kuidagi ei paku.

Austan söömist, mõnikord ka luulet loon,

ei häbenegi, et vahest ennast ka purju joon.

Naised mehi tihti mölakateks peavad,

aga ka nemad vajavad meid, eks nad ise seda teavad.

Et olete meie kaelaks, nii arvate ainult teie,

kuid, kes „PANEVAD“, need oleme ju meie.

Heast seksist pean isasele omaselt alati lugu,

selleks armastangi teid lugupeetud naistesugu.

Isane olen ja isaseks jään,

isane olla on uhke ja hää.

Muide, proovisin ära ka oma Santa Susannast toodud Sangria veini, mis on tõepoolest väga hea vein :P.

Juulikuu on juba poole peal, aga ujumas ei olegi veel käinud. Tegelikult, ega ma eriline ujumise fänn ei olegi. Lapsena sai seda tegevust palju tehtud, enam väga ei vaimustu. Järgmisel nädalavahetusel on ees Väinjärve veepidu, millest tuleb tõenäoliselt osa võtta. Meie kandi suurem suveüritus. Õhtuses osas on ka Väinjärve rammumehe valimine. Kunagi osalesin ka sellel võistlusel ja võitsin ära vist kuuel korral järjest, siis lõpetati üritus ära. Nüüd ilmselt taaselustatakse, aga ise enam osaleda ei plaani. Õhtuseks peaesinejaks on Tanel Padar ja „The Sun“. Ma polegi neid rohkem live´s kuulnud, kui eelmisel aastal öölaulupeol. Väga võimas, võimas sound, head lood, nagu uue aja „Propeller“ :).

Õhtusöök on ka tehtud. Kusjuures, täna sõin hapukapsasuppi odrakruupidega ja sealihaga :). No liialdamata, sellist asja sõin viimati 25 aastat (veerand sajandit) tagasi, kui vanaema juures käisin :D. Aga, no tõsiselt hea, lihtsalt fantastiline, hapukoort peale ja...

Käsil on ka üks põnev projekt, millest jõutreeningu huviline loodetavasti veel juba käesoleval aastal kuulda saab, ma loodan...

Lõpetuseks üks ilus lugu Josh Groban´ilt...

Ja Andrea Bocellilt...

Soovin teile õnnelikku suve, ma ei tea miks, kuid just midagi sellist tahaksin teile soovida ja ärge ülesööge :)...

Share this post


Link to post
Share on other sites

Karistus…

Täna tegin taas pattu. Sõin 300 grammi jäätist ja sinna otsa kohe 100 grammi tumedat šokolaadi. Patueine lõppes kell 14.00 ja juba kell 16.00 läksin karistasin ennast ära ka :). Karistus nägi välja järgmine:

1. Svungimine kangiga…

55 kg – 8x/12x/16x/20x/24x/20x/16x/12x/8x

Pausid seeriate vahel rangelt 60–90 sekundit.

2. Jalapress…

90 kg – 10x

90 kg – 20x

90 kg – 30x

90 kg – 40x

90 kg – 50x

100 kg – 40x

110 kg – 30x

120 kg – 20x

130 kg – 10x

Pausid seeriate vahel 120 sekundit.

Lisaks veel paar kergemat harjutust peale. Kusjuures, olen viimasel ajal päris palju praktiseerinud sellist üles–alla püramiidimist. Mulle sobib see väga hästi ja teatud harjutuste puhul, näituseks need samad, svungimine ja jalapress, töötab selline üles–alla püramiid väga hästi. Higi ei ole mul trenni ajal vist jupp aega sedavõrd ojadena voolanud kui täna. Kulutus oli kindlasti korralik, sest seeriad pikad ja õues väga palav. Kogu treening kestis 70 minutit. See oli täna jube teine treening, hommikul tegin rinda ja kõhtu.

post-4071-0-25183800-1406646429_thumb.jp

Share this post


Link to post
Share on other sites

Pühapäev – 31. august 2014...

Tere! Ilmutan ennast ka vahepeal. Suvega hakkab selleks korraks taas ühele poole saama. Kui enamus inimesi tunneb minu arusaamise järgi sügise saabudes teatavat kurbust, siis pean tunnistama, et minule sügis meeldib. Tuleb minu sünnipäev, tulevad jõulud ja vana-aasta õhtu, mida ma väga ootan ning mis on juba lapsest peale olnud minu jaoks kõige tähtsam pidu üldse. Meie peres on küll peetud jõule, kuid see eriline aastalõpu pidulikkus, samas kerge nostalgia ja tagasivaatamine seostub ikka just vana-aasta õhtuga. Minu jaoks on see päev olnud alati natukene nagu endasse ja tagasi vaatamise päev, isegi veidi nukker, sest midagi justkui lõppeks. Möödunud on jälle mingi periood elust, mis oli kordumatu ja mida ei saa enam kunagi tagasi. Siiski on see päev minu jaoks pidupäev, kuid jah, märkimisväärne osa nostalgiat käib alati selle juurde.

Algab kool, mida veidi isegi kardan ja ei oota. Jõuliselt vastakas suhtumine kehalisesse kasvatusse ja sporti üldiselt on väga olulisel määral minu missioonitunnet tapnud, kardan, et pöördumatult. Näen, et lapsed ei ole enam kaugeltki need, kes nad kunagi olid. Juba 6.-7. klassi tüdrukud meigivad ennast pahtlilabidaga, kantakse kunstküüsi ja riietutakse vastavalt. Väga vara, liiga vara tahetakse olla täiskasvanud. Suhtumine on jama, vähe on neid, kes teavad kasvõi näiteks oma kaugushüppe rekordit. Mida kuradit me seal siis hüppame, mõõdame ja tabeleid koostame, kui see kellelegi suurt korda ei lähe. Halb on minu arvates üldse see, et ka vanuseliselt saadakse liiga vara kooliaja sees 18 täis. Nii mõnigi saab juba 11. klassi alguses 18. Totaalne jama tegelikult. Ongi nii, et juhi autot, kui tahad, käi ööklubides pummeldamas, joo viina, tee suitsu, käi naistes ja siis kui nädalavahetus saab läbi on kehalise kasvatuse tunnis „Joondu, valvel“ ja „teeme nüüd kukerpalli“. Vaim ja mõtted on ühelt poolt juba sedavõrd täiskasvanu hüvede ja pahedega seotud, teiselt poolt ollakse veel nii mõnigi aasta koolilaps ja õpilase staatuses. See kõik soosib mittehuvitumist sellest, millest peaks huvituma. Minu kui õpetaja töö teeb see väga raskeks.

Suvised võistlused...

Suve jooksul toimus kokku kolm võistlust, „Jaanipäeva mitmevõistlus 2014“, „Rakke Rammumees 2014“ ja „Rückenbergide memoriaal 2014“. Olin sel suvel kõikide võistlustega seonduvalt korraldaja rollis ja kokkuvõttes olen toimunuga rahul, kuid alati on midagi, mis jääb kriipima.

„Rakke Rammumees 2014“. Rammumehel osales vaid 4 võistlejat ja sellega on küll nõnda, et suure tõenäosusega jääb see viimaseks võistluseks. See oli kaheksas minu korraldatud rammumehe võistlus (2007–2014) ja ausalt öeldes on mul kõrini, et teed võistluse ning pead alati ka võistlejad ise kohale organiseerima/otsima. Kusjuures enda osalemist korraldajana pannakse alati tajutavalt pahaks. Nii, et kui järgmisel aastal ise 5–7-t asjahuvilist juba paar kuud ennem jutul ei ole, et „võiks ikka sel aastal ka teha“, siis jääb asi suure tõenäosusega ära. Aga kõik, kes kohal olid, olid tublid loomulikult. Võitjaks oma küla mees Rauno Kõlu, kellest oleme kuulnud ja kuuleme ilmselt veelgi jõutõstmisega seonduvalt. Raunol oli see esimene võit kodusel rammumehe võistlusel.

„Jaanipäeva mitmevõistlus 2014“ oli vahva. Osales kokku 9 võistlejat, 3 naist ja 6 meest. Oli 5 ala: hoota kaugushüpe, 500 m jooks, kuulitõuge (meestel 7 kg ja naistel 3 kg), kangi surumine seistes 90 sekundi jooksul (meestel 40 kg ja naistel 15 kg) ja sõudmine 500 m. Iga ala eest sai punkte, mis paremusjärjestuse selgitamiseks summeriti. Osalejaid oleks lootnud jällegi rohkem, kuid kokkuvõttes tore võistlus, esimest korda minu mitmevõistluste korraldamise ajaloos osalesid ka naised. See oli väga positiivne!!!

„Rückenbergide memoriaal 2014“. See mitmevõistlus on igal suvel reeglina tõsisem sõprade/tuttavate/spordihuviliste kooskäimine. Sel korral oli tegemist juba kümnenda võistlusega (2007-2014). Miks ma ühele igasuvisele sõprade kooskäimisele olen paljude jaoks võib-olla arusaamatult andnud sellise nimetuse, „Rückenbergide memoriaal“, seda räägin kunagi oma tulevastes postituses. Ütlen vaid ehk egoistlikult ja edevalt kõlavalt, kui siiski veendunult, et usun, et olen selle välja teeninud...

Aga, võistluse formaat oli sel korral põnev ja täiesti tavapäratu. Andsin sel korral kogu üritusele nime „Run for Fun“, mis tähendas seda, et seitsmest alast 4 olid jooksualad (üle ühe). Tajusin, et ehk see kohutas esmalt potentsiaalseid osalejaid, kuid kui seletasin lahti, et need 4 jooksudistantsi kokku on vaid 1500 m, siis ei tundunudki asi nii hull. Ja nii ongi, 10 võistlust oleme teinud ka korduvalt ja seal on juba üks omaette ala 1500 m, lisaks 100 m, 110 tõkkeid, 400 m. Memoriaali alad olid järgmised: 100 m, kaugushüpe, 200 m, kuulitõuge (7 kg) , 400 m, odavise (800 g) ja 800 m. Kusjuures, see toimis minu arvates väga hästi. Et võistlejatel oleks võistluste tunne tähistasin staadioni lipukeste, noolekeste ja joontega. Muusika mängis ja püsti oli suur telk. Kusjuures, need asjad on väga olulised, siis tekib tunne, et asi on ikka pidulik ning tõsine, et on tõepoolest võistlused. Selline atmosfäär ja meeleolu motiveerivad ja sunnivad ka pingutama. Osales 11 võistlejat, kusjuures kutsed ja teavitused said 24 inimest. Tänapäeval ongi jama, et keegi ei suuda enam kindlalt garanteerida, et saab tulla. Kõigil on „sada asja“ korraga tules. Loomulikult olid paljud loobumised sel korral ka põhjendatud, kuid ütlen ikka, et siiski, see on suuresti ka prioriteetide küsimus. Liiatigi veel, et see üritus lõpetab alati meie suve ja on kalendris pikalt ette teada. Olen juhendid saatnud ka alati piisavalt pikalt ette. Auhindadeks olid medalid, sümboolne pudel šampanjat ja esikohale väike meenekuju. See mis võistluspaigas kokkuvõttes toimus, see meeldis mulle. Nalja ei tuldud tegema, kõik võtsid asja tõsiselt ja tegid kindlasti enda jaoks mingeid avastusi/järeldusi kokkuvõtteid. Silvar oli nendel võistlustel 10 mehe konkurentsis teine.

Õhtul järgnes kostüümipidu. See oli meie seltskonnas ka esimene katsetus ja ütleksin, et õnnestus. Olin õhtu alguses karujõmm, kuid õhtu edenedes transformeerusin veel põdraks ja jäneseks ka. Muusikastiiliks olid 90-ndate diskohitid, kuid õhtu arenedes kiskus asi lõpuks päris hardcore´iks ära. Vähe sellest, sai tantsitud ka Twisti, Rock´n rolli ja Jenkat. Kusjuures, uskumatu, kui läbi võtab Jekna tantsimine. „Kuus hüpet“ ja ma tilkusin higist, sellele aitas muidugi kaasa ka mu ehituspoest soetatud valge karukostüüm. Aga jah, füüsiliselt ka ikka väga raske. Sai väga palju tantsitud, nii vabas õhus kui hiljem kohalikus pubis. Oli tore õhtu, mida tahan kindlasti korrata...

Kusjuures soovitan, meeleolu kütab selline stiil korralikult üles

Huvitavad videoavastused, mida olen viimasel ajal teinud...

Dr. Vassiljevi terviseminutid:

http://tallinnatv.eu/index.php/home/news_story/8374

See mees teeb mu tuju alati heaks. Kuulake seda lausestust ja sõnakasutust: „nooremad inimesed arvavad, et jumal lõi windows´i kuuendal päeval“, „kaardimäng Solitaire on rahvavaenlane“, „väike puuks ei liiguta lillegi“ jne. Olen vaadanud kõik kordusosad tagantjärgi ära ja alati, kui meeleolu on halb, siis selle mehe kuulamine/vaatamine parandab enesetunnet.

Suured 80–90 hittide kontsertpeod venemaal:

Tõsine oma aja hittide ja staaride paraad. Sellisele kontserdile satuks kunagi isegi meeleldi. Kusjuures tundub, et kohale on suudetud ajada ka kõik originaalesitajad.

Venelased oskavad pidutseda, ka suurelt, väärikalt ja antud juhul nostalgiliselt. Kusjuures, unistan, et mõnel suvisel aiapeol ise korraldada sarnane üritus ära. Suured kõlarid, projektoriga youtubest sarnased videod, lood, kontserdid taustaks ja meeleolu missugune.

Kulturistide ümarlaud:

Kusjuures, seda on mitu osa.

Mis veel? Soetasin omale vahepeal ka ühe raamatu „Tõelise mehe tee“. Huvitav raamat. Räägitakse meeste ja naise olemusest, seksist ja suhtest ning üldse meheks olemisest. Mulle meeldib väga selles raamatus see koht, kus räägitakse, et tänapäevases ühiskonnas kõiges sugudevahelist võrdust taotledes tapetakse ära ka suur osa kirest, mis tegelikult mehe ja naise suhte toimima panebki. Suhtes on alati üks vallutaja ja teine vallutatav. „Ajendatuna heausklikust soovist luua meestele ja naistele võrdsed võimalused lämmatavad paljud inimesed tahtmatult oma tegeliku seksuaalse olemuse. Suurem osa inimesi unustab, et enamasti intiimsuhetes ei toimi kontoris maksev võrdsus. Kui polaarsused (vallutaja ja vallutatav või mehelik ja naiselik) pere- ja töökohustuste tõttu ähmastuvad, väheneb vaimsesügavuse ja füüsilisetervisega koos ka seksuaalne tõmme“.

Nii, et mõni võib küll kõigest hingest võidelda selle vastu, et on „meestetööd ja naistetööd“, kuid mingis mõttes baseerub toimiv suhe juba bioloogiliselt sellisel polaarsusel. Lihtsalt, tööd ja tegemised on selle väline pool ja eelnevalt kirjeldatu on selline suhete peenpsühholoogia. Minu arvates on naiste ja meeste puhul üldse võrdsusest mõttetu rääkida. Teatud aspektidest lähtudest ei saa seda ju kunagi olema. Ma ei räägi siinkohal valimisõigusest või palganumbrist. Aga lähenengi mehele ja naisele kui olevustele puhtbioloogiliselt. Minu arvates on väga normaalne, et on asju, mis on rohkem naiste pärusmaa ja on asju, mis on meeste teema. Miskipärast üritavad teatud ringkonnad seda nagu eitada. Alustame kasvõi juba anatoomilistest erinevustest, keha mõõtmetest jms. Juba see dikteerib, et naiste osalemine märulipolitsei üksustes ei saa kindlasti tavapärane olema. Niisamuti ei hakka mehed kunagi sünnitama. Ja üleüldse, tegelikult ma ei võrdlekski naisi ega mehi millegi alusel. Terve maailm, kogu ühiskond on minu arvates nagu üks SUUR UKS. Selleks, et see uks oleks kindel ja toimiks on vaja võtit ja lukku. Neid ei saa võrrelda, aga millegi toimimiseks on neid mõlemaid vaja. Mehed ja naised on ka nagu lukk ja võti ning mul on täitsa ükskõik, kumb on kumb. Aga võrdsust, klassikalises tähenduses ei saa meeste ja naiste vahel kunagi olema. Bioloogia dikteerib juba selle. Mõlemad on olulised ja mõlemal on funktsioonid.

Tulevik...

Loen Oti bloqi, et kolme nädala pärast juba avavõistlus, pole dieedil olemise tunnet jne, no ei ole midagi öelda, see mees on täiesti omaette tõug ja seda kõige positiivsemas mõttes. Endal ei ole kulturismiga seonduvalt midagi erutavat peas, ei toimu suurt midagi. Mis seal salata, keha on endiselt väsinud ja ega ei teagi ausalt kas ja kuna sellest üldse taastun. Järjest enam on mulle selgeks saanud, kuivõrd võimsalt olen oma tegemistega aastaid järjest oma geneetilist potentsiaali ületanud, aga see selleks. Kaal on 97,5–98,5 kg. Tegin just ka suvele tagasivaate, olen 3 kuuga sõitnud 1200 km ratast (20. mai – 18. august 2014), lisaks sellele 220 km sõudeergomeetrit. See on umbes 90 päevane periood, mis teeb igal päeval keskmiselt 13 km ratast ja 2400 m sõudmist. Lisaks juurde ka jõutreeningud. Pikim sõudmise distants, mille olen järjest teinud on poolmaraton (21 100 m), aeg 1,29,47 (1315 kcal). Ei tõmmanudki aega, oli eesmärk lihtsalt järjest ära tõmmata. Aga, on ikka rutiin küll, mõni läheks vist lolliks, kui peaks nii pikalt järjest sõudeergomeetril istuma. Kusjuures viimased paar tuhat meetrit enne lõppu olid ikka jalad korralikult krampis. Aga pärast sellist möllu tunned, et oled taas ühe korraliku söömise välja teeninud.

Hetkel lihtsalt olen. Süüa meeldib ja see on muidugi probleem. Õunu ja nektariine, mis on hetkel igas poes ülisoodsad läheb liialdusteta iga päev mitu kilo. Ostsin apteegist ka kroomitablette, et parandada oma insuliini tundlikkust. Äkki võtab isusid vähemaks. Ei tea, tulemusi ei ole veel märgata olnud, kui siis ehk nii palju, et paaril korral on ette tulnud seda, et traditsioonilise kahe paki kohupiima asemel olen söönud isegi 3 pakki korraga. See ei ole just samm positiivsuse suunas.

11. novembril on sünnipäev, tähtis päev, juubel 35. Viis aastat veel ja 40... Samuti saan novembris arvatavasti onuks, mis on ka omamoodi huvitav staatus. Seejärel ongi juba talv, jõulupühad ja aastavahetus. Loodan, et sel aastal on lund. Eelmisel aastal olid pühad ja aastavahetus täiesti ilma lumeta, kusjuures minu aastalõputunne oli ka null. Pühad ja aastavahetus jäidki nagu olemata, loodan sel aastal korralikku lund.

Aga, aitab sõbrad, kõikidele kulturismivõistlusteks valmistujaile soovin tasuvaid kannatusi, sihikindlust ja teravaid vorme!!!

Pilte...

Alustuseks pilt oma lemmikust, isagorillad on tõsised tegijad :)...

post-4071-0-44460100-1409491148_thumb.jp

Jaanipäeva mitmevõistlus...

post-4071-0-20373800-1409491275_thumb.jp

Rakke Rammumehe neli võistlejat ja kohtunik...

post-4071-0-43524500-1409491343_thumb.jp

Memoriaali juhend...

post-4071-0-01635700-1409491396_thumb.jp

Memoriaalil osalejad ja abistajad...

post-4071-0-44812100-1409491529_thumb.jp

Mees (Silvar) pingutab...

post-4071-0-80288600-1409491631_thumb.jp

Esikolmik...

post-4071-0-30173800-1409491661_thumb.jp

Memoriaal 2013 meenutus...

post-4071-0-29870600-1409491716_thumb.jp

Loomad...

post-4071-0-42130600-1409491786_thumb.jp

Pealinnas...

post-4071-0-74661500-1409491839_thumb.jp

Ingveri kohvi 2.90-ga R-kioskist, hea, aga oleks võinud veidi vängem olla...

post-4071-0-66854100-1409491926_thumb.jp

Igatseva ja äraoleva olemisega kurb karu, ma ei tea miks, aga mingil seletamatul põhjusel on see minu jaoks nagu väga kurb pilt...

post-4071-0-76069900-1409491980_thumb.jp

Olge tublid ja pidage vastu!!!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Sinu tegemisi on ikka vahva lugeda, kirjutada sa oskad, midagi ei ole öelda. Harva, aga kui tulistad, siis ikka korralikult, kohati isegi nii et võiks pigem jupikaupa ja vähem korraga.... :D aga tihedamalt. Ma just mõtlesin ,et äkki ikka sügisel tuled lavale ja ehmatad, oleks mul ka natukenegi huvitavam.... ;) Eks ma teen omad asjad ära ja kui ükskord aeg ja vääriline järelkasv, siis vabastan trooni järgmisele ABS. meistrile ei taha ,et see lihtsalt suvalisse kohta läheks, vaid mehele, kellel sihikindlust ja ka väge on.Aga edu sulle ja loodame, et oma viimast sõna sa veel öelnud ei ole.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×