Jump to content
Janar Rückenberg

Janar Rückenberg - Team FAST "2016 suvi..."

Recommended Posts

Alati tasub meeles pidada:

The Institute of Medicine reports that your brain uses roughly 117 to 142g of glucose daily, which comes from your diet and liver production of the sugar.

Read more: http://www.livestron.../#ixzz2UBcgU8Di

Lisaks veel teatud mõnuhormoonide suuremas mahus vallandamine mida suurem kogus süsivesikud võib pakkuda, ning füüsiline võimekus trennides eksole. Keto ajal saab aju suhkruvajadused küll suht miinimumi viia aga siis vaevalt, et intensiivsest trennist jälle midagi välja tuleks. Ehk ühesõnaga süsivesikud hoiavad aju töös, olemise mõnusa ning trennid intensiivsed. :)

Samuti nii kõrgete valgukoguste peal tõesti minu teada vist uuringuid ei ole, vähemalt häid uuringuid mitte, mis tõestaksid kasutegurit lihasmassi säilimise osas. Kuni 3g valke kehakilo kohta võib äärmisel juhul spekuleerida, et kui äärmiselt raske pidev treening ja äärmiselt karm dieet on, siis võib kasu olla. Aga üldiselt ma piiraks max. valgu tarbimise pigem sinna 2,5g kehakilo kohta. Isegi kui tõesti mõni protsent kasu rohkematest valkudest tekib siis suurem tõenäosus on tõesti justnimelt see, et piiratud süsikad/rasvad võivad võrdväärse tagasilöögi enesetundes/trennides anda ja kokkuvõttes pole asjal mõtet.

Seega Janar ma arvan, et su plaan on hea. Veidi valke vähemaks ja süsikad juurde. Ning tõesti, kui sa valid head rasva-allikad siis võid mõelda ka rasvade vähendamise peale veidi ja saad veelgi enam süsivesikuid juurde lisada. Igal juhul väärib katsetamist. :)

Edited by Archangel

Share this post


Link to post
Share on other sites

3. juuni 2013 - 11. august 2013...

Lõpetasin tänasest oma 10 nädalat kestnud võistlusdieedi. Hoolimata juba tehtud tööst ja algsetest plaanidest, sügishooajal mind laval siiski ei näe. Otsus on kindel ja lõplik. Senitehtud töö on osaliselt kandnud vilja, kuid on olnud paras punnitamine ja väga raske. Pean aja maha võtma, lihtsalt vaim ei pea vastu, ei ole valmis taas loobuma ja kannatama, ei ole valmis endast praegu parimat andma.

See otsus tuli ära teha, vastasel korral oleks need asjad läinud nii, nagu on öelnud Benjamin Franklin: "By failing to prepare, you are preparing to fail."

Edited by Oskar

Share this post


Link to post
Share on other sites

Alles sul oli nii kurnav periood, pead ikka endale aega andma taastumiseks rohkem. Keha võibolla on valmis uueks katsumuseks aga vaim pole..

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ei ole su tegemistest kuulnud ja kahju muidugi, et sedaviisi otsustad, seda enam ,et paljud meie tipud sügishooajal kaasa ei tee (Kuusnõmmed, Koovit nüüd ka sina...). Kuid ega vägisi ei saa midagi teha, hea et sa vähemasti teavitasid, sest olime sinuga MM arvestanud, siis teame, et ei hakka lampi pileteid ostma. Taastu ja anna oma tegemistest tihedamini teada - kuidas teil see rammumehe võistlus läks? Paned ehk tulemused ja kommentaarid ka välja? Kui enne lavalaudadel ei kohtu siis 2014 EM loodetavasti oled siis jälle rivis.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Suvi 2013…

Ilmselt võlgnen minu tegemistele kaasaelajatele ja toetajatele mõnevõrra põhjalikuma selgituse. Tegelikult ega väga midagi selgitada ei olegi, kõik on tõepoolet nii, nagu esimeses postituses teavitasin. Loomulikult, ega mul ei olnud sellist otsust lihtne teha, ei ole praegugi kerge seda seedida, kuid mingi vaist kuskilt alateadvusest sunnib just nii toimima nagu olen otsustanud toimida. Valida on tulnud kahe väga raske valiku vahel. Loomulikult, Põhjamaade MV ja seda veel Eestis, kuid tunnen tõesti, et ei suuda ennast sügishooajaks taas maksimaalselt mobiliseerida. Kui päevi lugeda, siis peale Moldova EM – sain rahulikult olla vaid umbes kolm nädalat ja siis hakkas režiim taas peale. Algul küll vaikselt, kuid siiski nöörimööda. Kaal käis korra ära ka 100.1 kg peal, see oli vaid ühel hommikul. Poolelijäänud dieedist umbes esimesed viis nädalat käis kaal 99.5 – 98.5 kg vahel, viimased viis nädalat 98.5 – 97.5 kg vahel. Ühel hommikul olin ka 96.9 kg. Täna hommikul oleksin pidanud kaaluma 96.5 kg, kaalusin 98.0 kg, eile olin koguni 98.8 kg. Pilt selle 10 nädalaga, isegi kaaluga 97.5 – 98.5 kg on olnud muutuv ja muutunud ikka kuivemaks, paremaks rohkem vormi poole. Veel eile – üleeile vaatasin, et asi on juba päris ilus. Samas, 10 nädalat, see on 2.5 kuud ja kaal selle ajaga oli kukkunud vaid 1.5 – 2 kg. Selge see, et kaloraaži oleks tulnud hakata nüüd märgatavalt kärpima. Samas, kui tunne juba selle rohkemagagi sant, veel kärpida… Täna hommikuse seisuga oleks mul tulnud võtta veel – 6 kg ( võistluskaal 92 kg) ja aega on 9 nädalat (arvestan alati juba kodusteks tippvõistlusteks enam – vähem võistluskaalu). See läheks punnitamiseks ja lihtsalt ei ole praegu valmis taas loobuma ja jälle „kraane“ kinni keerama.

Süsikaid sel dieedil olen lubanud tavapärasest rohkem, tunne on olnud talutavam, kuid ilmselgelt ei ole see kaalulanguse tempole positiivselt mõjunud. Ja ehkki, nagu ütlesin, on tunne olnud talutavam, ei ole terve see 10 nädalat ka nende rohkemate süsivesikutega olnud sedavõrd teistmoodi ja „lõbus“, et mingeid söögiisusid poleks tekkinud. Kui see vaid nii oleks olnud. Ja, dieedi katsetus tavapärasest suurema süsivesikute kogusega on mulle nüüdseks õpetanud aga veel ühte: see toitaine on täiesti sõltuvust tekitav. Mida rohkem neid omale luban (kasvõi päeva perspektiivis osakaalu üldkaloraažist), seda rohkem ma neid tahan ja pean peale saama. Tean ja saan nüüd väga hästi aru, mida tähendab nn. carb addict fenomen.

Juba praegu, viimased paar nädalat ei ole öösiti eriti maganud, uni on väga rahutu. Kindlasti ei tulene see sellest, et treeniksin palju. Pigem olen üritanud rohkem puhata ja kui on vabad päevad, siis vaba päev ikka teha. Viimasel paari kolmel nädalal olen üritanud vana režiimi (süsikaid kärpida) tagasi minna, ilmselgelt see toimib, kuid taaskord – väga kehva enesetunde hinnaga. Ühte toidukorda tehes õgin vaimusilmas ka juba järgmist plaanitavat toidukorda. Päris sagedased on olnud öised söömised. Olen mõnel õhtul/ööl tunde kannatanud ja passinud, et äkki jään magama ja vean hommikuni välja. Looda sa – lõpuks tuleb järgi anda, sest vastasel korral ei maga öö jooksul tunnikestki.

Niisiis, tegin selle otsuse täna ära. Veelgi enam, sügisese hooaja kaasategemine tähendaks tegelikult ka seda, et kui soovin 2014. aasta Malta EM – i kaasa teha, siis läheks taas ka 2014 kevad jutiga.

Aga, aitab sellest jutust. Loodan siiralt, et keegi seda mulle pahaks ei pane ja minu raskelt langetatud otsust mõistetakse. Kokkuvõttes, jällegi, eks me (võistlevad kulturistid) oleme erinevad ja ilmselgelt need tehtud väga kuivad vormid jätavad oma jälje pikemaks ajaks, kui pealt ehk paistab.

Suvi on olnud tavapärane, loodan, et ehk juba homme ülehomme tuleb üles minu treeningtegemisi kajastav artikkel. Tööd on tehtud, nii jalgrattal looduses kui kangisaalis. Nüüd, kus otsused sellised tehtud nagu nad tehtud on, mõtlesin, et teen oma seniplaanitud progressioonid lõpuni ja siis kui selg lubab, prooviks taaskord kükimax´i numbreid üles viia. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Tõsi, 3. augustil 2013 toimus Rakke Rammumees 2013. Taaselustatud või kaasaegne variant sellest üritusest minu algatusel ja eestvedamisel toimus nüüd juba 7. aastat järjest. Oli 5 ala ja sel aastal otsustasin ka ise kaasa teha, võistlesin ka 2007 – 2008. Miks ise sel korral ootamatult kaasa tegin – sellel oli ainult üks põhjus. Nädal varem toimus minu kodukandi lähedal Väinjärvel ka rammumehe võistlused, kus käisid ka 2 Rakke poissi. Seal oli 5 võistlejat ja võitjaks tuli noor vägilane Sten Karro. Karro olnud kuulduse põhjal teinud seal vägevad tulemused, märgatava eduga teiste ees. Paar päeva pärast Väinjärvet sain teada, et Haljala mees Karro otsustab tulla ka meie rammumehe võistlusele. Kuna, meie mehed jäid Väinjärvel kolmandaks ja neljandaks, siis oli selge, et Karrole nad ka siin vastu ei saa. Minu mõte oli aga üks, et kui mees on sedavõrd kange, nagu jutud Väinjärvelt tulid, siis ei või talle kohaliku Rakke Rammumehe karikat ka lihtsa vaevaga ära anda. Seega, otsustasin, et teen noore vägilase elu raskeks ja pakun vähemalt konkurentsi. Kusjuures olingi arvestanud, et ta võib mind vabalt võita. Mina olen ju ikkagi kulturist, tema spetsialiseerunud täielikult rammumehe treeningutele. Võistluste tagajärg oli selline, et meil osales 7 meest. Õnnestus taas see võistlus (ka 2007 ja 2008) võita ja eelkõige endale ennast tõestada, et vanameistril on veel üht – teist sees. Ehkki võistlejate nimed paljudele midagi ei ütle, toon paremusjärjestuse siiski ära:

1. Janar Rückenberg – 5 punkti

2. Taavi Tamm – 15 punkti

3. Rauno Kõlu – 16 punkti

4. Sten Karro – 18 punkti

5. Pauri Pedo – 23.5 punkti

6. Alari Uudla – 29.5 punkti

7. Simo Vahermets – 33 punkti

1. Raskuse tõmbamine. Tõmmati 150 kg–st raskuskelku. Tõmmatavaks distantsiks on 30 m. Tõmbasin 23.63.

2. Kummi kantimine. 300 kg–se traktori kummi kantimine aja peale 6 x (ühes suunas). Tegin 6 kanti 18.92.

3. Kivide kandmine. Tuli kanda (ei tohtinud veeretada)5 kivi aja peale ühe joone tagant teise joone taha – vahemaa oli 13 m. Kivide kaal on 97 kg, 85 kg, 70 kg, 63 kg, 55 kg. Kandsin kõik 5 kivi 57.94.

4. Palgi surumine seistes sirgetele kätele. Palk kaalus 80 kg (60 kg + 20 kg rippuvates kettides). Ketid tegid nii fikseerimise, kui surumise väga raskeks. Suruda võis ka nn. „nõksuga“. Surusin 11 kordust, oli varu.

5. Kükk. Kükkimine 100 kg – se raskusega (80 kg + ketid 20 kg) kordustele. Kükkimise aeg oli 2 minutit. Kükkisin 37 x, varu ehk 3 – 4 kordust.

Sellised tulemused siis…

Lähiajal on plaanis sõprade ringis pidada maha väike kergejõustiku viievõistlust. Sellest võistlusest praeguse seisuga ilmselt ise ei võta ning olen kohtuniku ja läbiviija rollis.

Mis tehtud ja tulemas - on plaanis ära käia Tartus öölaulupeol. Juulis sai käidud Emajõel ujuva saunaga parvetamas, see oli ka omamoodi elamus. Septembris plaanin kindlasti minna Tartusse teatrisse, „Paanika“ tahaks ära vaadata. Ja ega siis suurt muud ei olegi, hakkabki kool peale.

Täna olen loomulikult tegelenud söömisega, pähklivõisaiadest õunakoogini välja. Siiski, üritan ka tehtud otsustest hoolimata mõistlikuks jääda, sest ilmselt ega see teistpidi transformeerumine ei ole samuti meeltmööda. Siiski, lähengi veel kööki ja lõpetan õhtu ühe puddinguga, mis on ka minu lemmikuks kujunenud :).

Olge mõistvad ja kirjutamiseni…

Naisega Emajõel...

post-4071-0-32150200-1376249544_thumb.jp

Minu väike tütar Marta Luisa...

post-4071-0-50753700-1376249655_thumb.jpõ

  • Upvote 1

Share this post


Link to post
Share on other sites

Küsin vahepeal hoopis sellist asja, et ega kellegil ei ole müügiks pakkuda vähe kasutatud kükisaapaid numbrile 46, oleks huvitatud??? Kui on ja jõuaksime hinnas kokkuleppele, siis teeks kaupa. Mäletan meie foorumis kunagi keegi pakkus sellised asju isegi müüa ja minu meelest olid ka nr. 46...

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kahju ei võistle, aga muidugi on sinu valik. Minu mõtted:

Ma spekuleeriks, et kõrgema süskari dieedi peal, eriti sellise katsetusmeetodi puhul ja sinu aktiivsuse tasemega, kus koormus on suur - ei saagi kaalunumbritest erilist abi loota. Tulebki rohkem silma, mõõte, tulemusi jms usaldada, sest nagu sa ütlesidki, et vorm tegelikult visuaalselt paranes.

Kuna sa oled harjunud võib-olla veidi stabiilsema kaalukaotusega, sest süskarite piiramisega on alati ka vett naha vahelt ära läinud ja koos sellega ka kaalu/kõikumist - siis esimest korda suurema süskari laadungi pealt vormi teha ajabki segadusse. Kaal tundub ebanormaalselt suur, ei taha eriti kukkuda, päevade lõikes on 1-3kg kõikumist tavaline jne.

Ma ei taha sind kuidagi ümber veenda võistlemiseks ning eks ma tegelikult spekuleerin kuna kõiki detaile ei tea, aga - mul on lihtsalt tunne, et see uus lähenemine vajab veidi teistsugust üldist suhtumist ja ning peabki arvestama teistsuguse dieediga. Mul oleks vähemalt tunne, et kui sa saavutaksid kehaalu 95kg võistluse nädalaks (mis tundub ju täiesti reaalne), siis võiksid kaalumiseks vabalt 92kg olla puhtalt sellega, et piirad paaril päeval süskareid.

Tundub lihtsalt, et sa oledki harjunud madala süsiku dieedi peal end kuivaks tõmbama ja see mõte vajab lithsalt harjutamist, et kõrgema süskari dieedi peal ongi loomulik, et kehakaal on 2-3kg igapäevaselt kõrgem ning pilt võib vahest udusem olla.

Janar - ma heameelega tahaksin näha, et sa puhtalt kogemuse mõttes teeksid seda dieeti edasi - isegi ilma võistlusplaanideta. Tee stressivabalt. Las see kaal olla, mis ta on. Järgi oma kaloraaži plaanide järgi ning ära lase kaalunumbrite kõikumisest end häirida. Kuna sa ütlesid, et enesetunne on talutavam siis on tegelikult ju dieedil potentsiaali - tuleb lihtsalt kogemusi hankida ja kohaneda teise metoodikaga. Kui need kogemused sul tulevikus kasvõi 10% kergemini vormi lubavad saada siis ma usuks, et oleks väärt omandamist. :)

Kuidas sa muidu neid süskareid päeva peale jagasid? Minul vähemalt on tunne olnud selline ning üldiselt niipalju kui teaduslikud materjalid ja teiste kogemused ka räägivad - siis peamise süskarilaadungi võiks justnimelt enne magama minekut sisse keerata, et tuleks hea uni. Ehk päeva esimene pool oleks pigem vanas dieedi stiilis rohkema valgu ja rasvadega ning vbl veidi süskareid enne/peale trenni energiaks - aga peamine vahe eelmise dieediga oleks siis see, et kogu päevase valgukoguse pealt krutid omajagu maha ning tarbid süsikutena õhtul.

Ütlen ausalt, et peale seda, kui hakkasin suuri süsiku koguseid enne und tarbima on mul alati voodisse jõudes pilt paari minutiga tasku läinud ning ei mäletagi millal üldse viimati öösel üles ärkasin millegi peale. Läheb ühe jutiga nagu ajamasinas.

Ma dieeditasin ise terve esimese poole aastast ning samamoodi kruttisin kaalu hädised 1kg kuus umbes ning ausalt öeldes oli kohati päris hirmutav tunne tõesti kui dieedi kolmandal kuul tõusis kaal ühel päeval kõrgemaks, kui dieedi alguses. :D - Aga jällegi, tagusin endale pealuu sisse, et päevas sadade grammide kaupa erinevaid süskareid süües ei saagi kaalunumbrit niiväga usaldada. Ja nii oligi, paar päeva hiljem oli kaal jälle mitu kilo madalam.

Vorm paranes stabiilselt, olgugi, et kaal pidevalt hüples ja kukkus aeglaselt.

Kuna ma ise ei võistle siis ma võin ainult ette kujutada kui karm on see psüühikale, kui kehakaal päevapealt hüppab mitu kilo üles. Eriti klassikalises kulturismis, kus kaal on eriti määrav. See võib olla ikka ebanormaalselt raske endale korrutada, et "kõik on korras, kõik on õige", kui peeglist vahib vastu paar kilo raskem, uduse pildiga tüüp. Aga ma tean Janar, et sa loed ka palju teaduslikku materjali ning üldse hoiad end kõigega kursis... seega, ma usun, et sa oled kindlasti võimeline aksepteerima fakti, et vahest kõik see mida me ise katsume ja näeme ei peegelda sugugi tegelikku tõde... vahest, on meie endi kasutuses olevad mõõtevahendid ainult nii head, kui hea on meie arusaamine sellest mida mõõdame. :)

Igal juhul edu! B)

Edited by Archangel
  • Upvote 1

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ütlen ausalt, et peale seda, kui hakkasin suuri süsiku koguseid enne und tarbima on mul alati voodisse jõudes pilt paari minutiga tasku läinud ning ei mäletagi millal üldse viimati öösel üles ärkasin millegi peale. Läheb ühe jutiga nagu ajamasinas.

Mul oli just nii, et üks kord dieedi ajal jäi süsivesikuteks ruumi õhtul ja mõtlesin, et kõht on tühi ja täitsin selle "augu" ära. No... ütleme nii, et magamajäämine oli võimatu! Jalad all käisid ja oleks tahtnud kohe trenni või jooksma minna. Edaspidi jäin oma liistude juurde, et hommikul süsivesikuid ja pärast trenni ainult.

Janar, saan sinust täiesti aru. Kuigi ise tahaks ka võistelda sügisel väga, siis hetkel olen 90% kindel, et ma seda siiski ei tee. Mingi blokk on hetkel ees ja vaim pole selleks valmis. Samuti ka vorm mitte, sest jalgade proportsioon on veel paigast ära. Olen ka hoidnud praegu rasvaprotsenti nii madalal, et igalt poolt kumab triipe läbi, et juhul kui peaks järsku "Heureca" karjuma ja võistlema minema... aga mida rohkem sügis läheneb, seda suurem on tõenäosus, et ei võistle.

Aga laulupeol näeb! :)

Edited by Sarge

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere, hetkel näitab kell arvuti ekraani alumises nurgas 15.07, õhtuse trennini on mõni tund aega ja mõtlesin, et kirjutan miskit. Ehk saab lühidalt :), aga ilmselt saab see raske olema, kuna kipun olema selline põhjalik. Sellel põhjalikkusel on ka omamoodi põhjus. Ma ei taha lugejale lahtiseid otsi jätta. Kui midagi kirjutan, on see postitus bloqisse või mõni artikkel, siis üritan kirjutada selle lahti nii, et lugeja saab juba eos kõikidele oma potentsiaalsetele lisaküsimustele ka vastused. Pealegi, olen arvanud, et sellist laadi postitused "Tõusin üles, käisin just WC - s, õhtul teen selga..." :) rahvale suurt miskit ei paku ka.

Mis siis hetkel teoksil??? Kirjeldaksin oma olukorda nii, et naudin ametlikult dieedivaba elu, naudin hetkel sellist lihtsalt "jõusaali jõmmiks" olemist. On harjumatu elada igat suutäit kaalumata, kuna viimased paar aastat on seda praktiliselt tehtud. Süüa läheb sisse korralikult, kaal täna hommikul oli 101.6 kg, kuid pilt ei olegi teab, mis hirmus. Üritan jõunäitajaid kasvatada ja niikaua kuni need kasvavad, nii kaua kavatsen ka süüa seda mida hing ihkab, kui palju ihkab ja kunas ihkab. Ja hetkel hing ihkab :D. Otsus katkestada oli raske, aga tunnen, et see otsus oli õige ja vajalik. Vajalik, et võimsa vormiga ükskord taas tagasi tõusta.

Täna teen õhtul taas üle pika aja rinda ja surumist, liigun hetkel 5 x 5 - ga, 115 kg, 125 kg, 130 kg, 140 kg ja 150 kg - iga raskusega tuleb teha viiene. Edasi lähen üle kolmestele, järgin seda 5 x 5 edasijõudnute varianti, kus poole pealt minnakse üle kolmestele.

Progressioonid hetkel sujuvad, kükiga on ka väikesed plaanid, näis, kõik sõltub aga sellest, mida selg asjast arvab. 3 - 4 kg kehakaalu lisaks ja selg annab juba tunda. Hetkel on olukord veel venitustega leevendatav.

Käisin ka Tartus laulupeol. Lühidalt - varem pole sellisel üritusel käinud ja loomulikult oli võimas. Mida meediast on aga naljakas lugeda, on see, et "rahvast ei mahtunud enam sisse". Ümber minu, meie seltskonna oli kohti vähemalt 15 - 20 - le inimesele ja sellist ruumi, mis oli lihtsalt kasutamata, oli näha veelgi. Rahvast oli palju muidugi, kuid ruumi oli ka ja natukenegi tihedamalt paigutudes oleks väga palju inimesi juurde saanud istuda. Aga siin tulebki ka eestlase natuur välja. Ega ju ei taheta väga lähedal ja nii väga üksteise kõrval istuda. Ikka peab mingi vahe sees olema, no vähemalt pool meetrit kahelt poolt, meeter oleks veel parem :D. Ja see printsiip kehtis hästi ka laulupeol. Nagu see nali on, et kui tühjas rongivagunis sõidab kaks eestlast, siis üks istub üksi ühes otsas, teine teises otsas. Kui Itaalias rongis sõidab ainult kaks Itaalia inimest, siis nad istuvad kindlasti kahekesi ühel pingil.

Kava oli võimas, hea mulje jättis loomulikult Tanel Padar, Ott Lepland, mulle väga meeldis lõpus ettekandele tulnud Veljo Tormise "Eesti muinasjutud". Ürgne ja võimas oli öösel kell üks sellises rahvamassis hoomata eestlaste hingemaailma, mida koor ehedalt vahendas.

Kolmapäeval läks tütar, kes on 2 aasta ja 8 kuune, lasteaeda. Naine on esimesed päevad kaasas, täna oli teine päev. Käisin ka ise nii eile kui täna korraks läbi. Noor daam on selline röövel, et :D, hästi liikuv, aktiivne ja elav, eakaaslastest märgatavalt ees. Naine hoidis eile peale katsepäeva kahe käega peast kinni, et kui nii jätkub, tuleb meil küll veel pool aastat oodata. Kasvatajad olid seda pisikest röövlit mööda rühma ruume, laua aluseid ja pealseid mööda taga ajanud :D, raske on tal mõista, miks midagi teha tohib ja miks midagi teha ei tohi. Aga, eks me seda nimetamegi sotsialiseerumiseks, ilmselt on ka inimhakatiselt, kes pole veel kolme aastatki ilmas elanud palju soovitud, et ta paugupealt uude keskkonda sobinduks. Aga, küll me hakkama saame.

Nädalavahetusel on mul ees väike sõpradevaheline kergejõustiku viievõistlus, kust ma ise sel korral osa ei võta. Olen kohtunik ja naudin sel korral teiste pingutusi ja konkurentsi. Aga tõotab tulla korralik lahing, kuna praeguste prognooside kohaselt on 14 meest osalemas. Alad on 200 m, kuulitõuge, kaugushüpe, kettaheide ja 800 m.

Tõin just omale tassi kohvi. Kusjuures, ostsime paar nädalat tagasi paki ube. Ma ei tea, kas see on platseebo või mis, kuid ise ubadest jahvatatud kohvi on ikka kuidagi hoopis naturaalsema maitsega, aromaatsem ja parem, kui pakis valmis jahvatatud kohvi.

Järgmine artikkel, mis tuleb on pealkirja all "Teooria ja praktika..", soovitan soojalt, see on mu oma sulest ja paljud saavad kindlasti taaskord uusi teadmisi ja ainet mõtlemiseks.

Katkend sellest kirjutisest:

"Kuidas mõjustab ja stimuleerib näiteks viiene suutlikkuseni seeria 90%-se intensiivsusega II A ja I tüüpi kiudusid??? Kas kirjeldatud viiene seeria kutsub ka I ja II A tüüpi lihaskiududes esile ulatusliku lihashüpertroofia??? Paljud kehitavad siinkohal õlgu, ei teagi kuidas sellega täpselt on. See ongi see koht, mida suur osa lihashüpertroofia eesmärkidel harjutajatest ei mõista."

Mis siis veel??? Jah, lõpuks ometi saan taas nautida väga korralikku õunaaastat. Isakodus õuel on meil klaaripuu ja martsipani õunapuu, mis viimastel aasatel mõlemad korralikku vilja kandud. 2011 ja 2012 sügisel käisin seal ikka istumas ja vahtisin vesise suuga, et küll sööks, kui saaks. Nüüd lõpuks on mul voli süüa niipalju, kui süda ihkab, olen seda ausalt - öeldes ka teinud. Sügis on üldse ilus aeg, kõik aastaajad on ilusad, kui nad on endale omasel ja ehedal kujul. Aga, sügis oma valmivate ja küpsete viljade lõhnadega on mulle viimastel aastatel aina enam hakanud meeldima.

Aga, aitab, pidin ju lühidalt: Lõpetuseks veel kaks asja. Soovitan head muusikat, Staind, youtube´s on mitu tervet albumit üleval. Üks näituseks:

http://www.youtube.com/watch?v=s06ZcueKF0Q

Lisaks üks vahva pilt minu seljast peale seda, kui 2012. aasta kevadel käisin seljaga arstil:

post-4071-0-82864400-1377176003_thumb.jp

Kirjutamiseni...

Share this post


Link to post
Share on other sites

Enne, kui ununeb, lisan veel ühe lingi:

Mitch Gosling, äärmiselt sümpaatne ja motiveeriv. Kuulake ka juttu, millest õhkub kirge ja fanatismi, mida mees kogu selle kulturismi asja vastu siiralt tunneb. Terve klipp on minu meelest äärmiselt motiveeriv, alates mehe jutust lõpetates taustaks mängiva muusika ja pingutustest tulenevate möireteni välja. Kuulan seda ise ka oma trennides...

  • Upvote 3

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tore lugemine nagu alati! Seljale nagu aru saan pandi kuppe? Mul on kunagi pandud ja selg nägi välja enamvähem samasugune.... :D .Aga anna ikka oma tegemistest teada ja kui numbrid lähevad ka videovääriliseks, siis pane mõni huvitavam klipp trennist ka. Edu ja kordaminekuid soovides. ;)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Enne, kui ununeb, lisan veel ühe lingi:

Mitch Gosling, äärmiselt sümpaatne ja motiveeriv. Kuulake ka juttu, millest õhkub kirge ja fanatismi, mida mees kogu selle kulturismi asja vastu siiralt tunneb. Terve klipp on minu meelest äärmiselt motiveeriv, alates mehe jutust lõpetates taustaks mängiva muusika ja pingutustest tulenevate möireteni välja. Kuulan seda ise ka oma trennides...

Ei oskagi kohe midagi tarka öelda pärast sellist klippi. Tõeliselt hea video. 5+ härra.

Mõnusad äratundmiskohad olid videos. Kõik need tunded jõusaalis. Oh jah, oleks naisterahvas, oleks paar rõõmupisarakest ka poetanud, mitte, et mehed ei nuta a naistel käib minu arust natukene lihtsamini see asi ^_^

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere Janar!

Tundub et oled ka suur 5x5 fänn. Tahaksin teada sinu arvamust. Mul on plaan katsetada sellist asja kus igal treeningul teen läbi 4 baasharjutust-kõik 5x5 süsteemis. Igal treeningul vahetan ainult harjutuste järjekorda. Harjutusteks iseenesest kükk, jõutõmme, rinnaltsurumine ning lisaraskustega lõuatõmbed. . Praegu olen teinud seda kava umbes 1,5 kuud ja jõunäitajad on selgelt kasvanud, kuigi mitte nii palju kui oleks lootnud. Paljud räägivad mulle saalis et see on ajaraiskamine kõike 5x5 niikuinii ei jõua ühel treenigul korralilkult ära teha. Peab nõustuma aga minu eesmärk polegi kõikide harjutustega 5x5 maks igal treenigul.

Näitena esimesel treeningpäeval korralik 5x5 kükk ning rinnalt surumine, natuke kergemini siis jõutõmme ja lisaraskustega ja lõuatõmbed. Järgmisel treeningpäeval vahetub vastavalt siis korralikum jõutõmme ning rinnalt surumine. Kergemini kükk ja lisaraskustega lõuatõmbed. Natuke kergem tähendab minu jaoks siis 5x5 puhul 3x5 60%(intensiivsus-raskus) maksimumist ning 2x5 95-100 % maks x5 sest. Raskemad seeriad on 5x5 sel umbes 70-80% seeriatest 95-100% minu maksimum 5x5 intensiivsusest.

Oled sa ise midagi sellist kunagi katsetanud kus ühel treeningul katad kõik lihasrühmad baasharjutustega ära 5x5 ga?

Kui mitu korda võiks nädalas sellist kava teha et jäeks aega ka taastumiseks? Kuidas eelisarendada kükki ja rinnalt surumist sellise süsteemiga?

Loodan et segasest jutust midagi ka aru saadakse!

Share this post


Link to post
Share on other sites

MÕTTEID...

„Laik laigi vastu…“

Janar Rückenberg

Naljakaid käitumisi ja trende on olnud niikaua, kui inimkond on eksisteerinud. Oli ürgajal, keskajal ja ei tule koomilistest (veidratest) trendidest ka nüüdisajal puudust. Käitumine, millest räägin on osaliselt koomiline, aga mitte ainult. See on minu arvates väärarusaamu, silmakirjalikkust ja pealiskaudsust produtseeriv. Kõik teavad tänapäeval, mida tähendab „laikimine“. Just, räägin sellest samast facebook´ist (vist) alguse saanud üleslaetud piltidele (ka kõigele muule) oma positiivse hääle (meeldimise) andmisest. Ega selles „laikimises“, kui seda tehakse mõõdutundega ja põhjendatult, ei olegi midagi halba. Teen isegi aeg – ajalt nii mõnegi pildi all kliki, et seeläbi avaldada omapoolset tunnustust või kiitust pildil nähtud inimestele või olukorrale. Kellele ei meeldiks kiitust või tunnustust saada? Loomulikult kõikidele meeldib, aga seda juhul, kui see tunnustus tuleb tõepoolest tajutavalt südamest ja asja eest. Kas suusoojaks öeldud või tehtud tunnustusel (laigil) on mingit väärtust? Vaevalt. Usun, et kõik nõustuvad minuga. Sellisel suvaliselt lendu lastud kiitmisel pole mingit kaalu ning selle tunneb kohe ära. Samas, facebook´is ringi liikudes enam suurt muud ei näegi, kui laikide näol jagatavat devalveerunud kiidulaulu. Nagu aru olen saanud jagavadki noored oma „meeldimist“ ehk laike suisa sellepärast, et ise siis samamoodi laigi saajate poolt laigitud saada. Milline ülim totrus!? Annan sellepärast kellegi pildile oma positiivse tunnustuse, et ise siis sama vastu saada. Kui odav??? Odav ja võlts! Loomulikult, kui mul on pildil ikka „347 laiki“ all, siis „ma olen korralik tegija“. Tegelikkus on minu arvates aga väga väga paljudel juhtudel halenaljakas, tehislik ja äärmiselt silmakirjalik. Sajad põhjendamatult antud meeldimised produtseerivad tunnustust, mis on kehtetu ja ei maksa reaalses elus suurt midagi. Toimub ego´de kasvatamine millegi sellise arvelt, mida ei ole tegelikult olemas. See on vale, väga vale ja eriliselt vale, kui see toimub kujunevate inimestega (noored). Võib juba praegu aru saada, et laikimiste arv pildi all ongi väga paljude jaoks ainus määrav ja oluline asi siin elus. Mõelgem hetkeks (nii noored kui vanad), mis maksavad need laigid, need tunnustused, kui need on saadud enamus tegelikult selle arvelt, et mina olen kunagi nendele inimestele laike andnud (kes nüüd kõik minu piltide laikijad on). Valitseb olukord, kus väga paljusid laikijaid absoluutselt ei koti laigitava pildi (kirjutise) sisu. Nad teevad oma „kliki“ sinu pildi all lihtsalt harjumusest või sellepärast, et tõenäoliselt oled ka „sina“ iga „nende“ pildi laikija. Vahet pole, on tegemist sõpradega või mitte. Minu arvates on ülimalt nõme oma heakskiitu lihtsalt „laikimise“ pärast jagada, et siis samadelt inimeselt ka kindlasti laigitud saada. Sellise käitumisega devalveerime me ka ju ennast ja oma sõna. Väga lihtne näide teile. Mis maksab õpetaja kiitus tunnis, kui ta kiidab tegelikult ju koguaeg, täiesti tühiste ja väärtusetute asjade eest??? Mitte midagi.

Mul on kodus kaks kassi, olen tähele pannud, et loom ei taha ka, et teda koguaeg paitatakse ja silitatakse. Kiitusel on väärtus, kui see tuleb tõepoolest asja eest, pigem mitte koguaeg, vaid siiski teenitult ja aeg – ajalt. Kiitus ja tunnustus on head asjad, aga kui head „asja“ palju ning koguaeg saada, siis see hea asi ei tundugi enam hea. Pealegi, kui kiidetakse asja eest, mis kiitust ei väärigi, siis tunnustaja ju tegelikult mingis mõttes valetab meile.

Ma ei saa rääkida terve maailma eest, kuigi vahest tahaks nii väga. Aga ma räägin sellest tegevusest ja toimuvast, mis minu facebook´i seinalt nähtav on. Vahest vaatan, et on mingi pilt X ja siis vaatan, et kes kõik seda laigivad. Mõne pildi all on selliste inimeste „meeldimised“, kellele ei tohiks mitte kuidagi ei see inimene ega ka olukord pildil korda minna. Ma ei hakka nimelisi näiteid tooma, aga päris selgelt puudub sageli vähimgi seotus või põhjus, miks peaks see inimene „Y“ pildile „X“ oma laigi andma. Aga antakse…

Niisamuti on nende lühikeste fraasidega, mida ka päris tihti lugeda võib. Näiteks, „tõusin üles, pesen hambad ja kihutan kohe tööle“ ja vaatad postituse alla - inimesed laigivad ja mõnuga. Aga, MIDA on selles laikida??? Mis neile meeldib??? Vahest tahaksin ma väga teada. Täitsa tõsiselt tahaksin, et mis toimub inimese peas, kes luges mingit suhteliselt tühist fraasi ja tegi selle all siis laigikliki. Rääkides kasvõi antud fraasist „tõusin üles, pesen hambad ja kihutan kohe tööle“, meeldib neile see inimene, kes üles tõusis, meeldib, nendele laikijatele see töö, mida see inimene teeb või hoopis see, et see inimene peseb hambaid??? Tõesti, ma tahaks väga vahest kohe küsida mõne laikija käest, et mis sulle selle ilmselgelt täiesti tühise postituse juures siis meeldib. Lihtsalt, see tundub kohati sedavõrd absurdne, et ei saa mitte vaiki jääda.

Lõpetuseks. Minu arvates kindlasti ei ole eriti täiskasvanulik ja siiras kui te jagate oma „meeldimisi“ lihtsalt sellepärast, et siis saada ka ise nendelt inimestelt tunnustust. Laikida võib, aga minu arvates on sel mõte ikka siis, kui tunnustatav olukord laikijat tõepoolest kuidagi puudutab või liigutab.

Loomulikult, on neid, kes ütlevad, et „pole sinu asi, mida keegi laigib või mitte“. Ei olegi, kuid eks nii võib iga asja peale öelda. Lihtsalt, vahest tasub mõelda, miks me midagi teeme, kas see on kohane ja vajalik või millised on tagajärjed.

Laikimine on tore, kuid see peaks olema siiski mõttestatud ja põhjusega. Niisamuti on käesoleva kirjutisega, kui sa selle sisuga nõustud, see sulle korda läheb, siis laigi. Kui ei lähe, siis ära laigi. Nii lihtne see ju ongi.

Minu sõnum – laikigem kõik rõõmsalt edasi, aga laikigem siis, kui on mida laikida!!!

„Jõudsin just trennist koju, käin si..al ära ja hakkan siis süüa tegema“…

Kas see on ikka nii väga laikimist väärt???

  • Upvote 2

Share this post


Link to post
Share on other sites

Minu arust on kõik suhtumises.

Kui oled rõõmsameelne ja kiidad inimesi, siis teevad nad sulle seda vastu.

Kui olend kinnine, siis räägivad inimesed sinuga vähe. Kõik oleneb selles kuidas sa maailma näed.

See liigne küberruumis aja veetmine on nagu kivi alla peitmine. See ei anna reaalselt mitte midagi.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Guest Sügiskülv

Seisukohad ei pea ühtima.

Igasugune arvamuse avaldamine on vajalik, ja käesolev lugemispala siin oli huvitav.

Minu seisukoht on, et elu areneb iga dekaadiga koguaeg edasi teistsuguseks. Praeguses etapis on maailmas virtuaalsus väga mõjuvõimas asi. Selle etapi järel tuleb midagi muud. Nii see areneb.

Share this post


Link to post
Share on other sites

"Jama ongi minu arust, kui "laikidel" baseerub kogu noore inimese enesehinnang ja ego." See omakorda kujunebki sellesamase liigse küberruumis istumise põhjuseks.

Like. :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Aasta 2013...

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna...

Valmistumine kevadhooajal, märtsi lõpupäevil oli vorm juba korralik...

post-4071-0-23344400-1386924412_thumb.jp

Ei jäänud palju puudu, et üks uus noor kulturist oleks lavale jõudnud...

post-4071-0-66787800-1386924713_thumb.jp

Ühisposeerimised märtsis Tartus...

post-4071-0-55238100-1386924756_thumb.jp

post-4071-0-94099100-1386924780_thumb.jp

Lõuna - Eesti lahtised karikavõistlused 2013...

post-4071-0-10225600-1386924836_thumb.jp

EKV 2013...

post-4071-0-08273400-1386924887_thumb.jp

post-4071-0-28819300-1386924899_thumb.jp

Euroopa meistrivõistlused mais Moldovas - kaalumine...

post-4071-0-65082400-1386924995_thumb.jp

Laval võrdluses...

post-4071-0-52125900-1386925045_thumb.jp

Minu jaoks olulised hetked, lõpuks ometi 2011. aasta MM pronks kaelas...

post-4071-0-40286800-1386925260_thumb.jp

Eesti koondis maikuus Moldovas hotellis Vila Tulip...

post-4071-0-44286400-1386925098_thumb.jp

Retk jalgsi Tartust Tallinnasse, paar päeva peale Moldovast saabumist - liitun hullumeelsetega...

post-4071-0-57207900-1386925368_thumb.pn

Aegviiduni pidasin vastu, viimased momendid enne ärakukkumist, vend jätkab...

post-4071-0-46238600-1386925443_thumb.jp

...ja lõpetab...

post-4071-0-04232000-1386925512_thumb.jp

Juulis ratastega Tartust Rakke - 85 km...

post-4071-0-62459800-1386925585_thumb.jp

post-4071-0-98880900-1386925605_thumb.jp

Juulis pühapäevak liikuva saunaga Emajõel...

post-4071-0-17219900-1386925664_thumb.jp

Augusti algus - Rakke Rammumees 2013...

post-4071-0-80943600-1386925765_thumb.jp

post-4071-0-49624600-1386925778_thumb.jp

post-4071-0-68320600-1386925796_thumb.jp

Perega "Öölaulupeol" - 19. augustil Tartus...

post-4071-0-80638700-1386925848_thumb.jp

11. august 2013 - katkestasin dieedi ja valmistumise Põhjamaade meistrivõistlusteks...

post-4071-0-23875600-1386925937_thumb.jp

Laupäev - 24. august - "Rückenbergide Memoriaal 2013"...

post-4071-0-52427400-1386926005_thumb.jp

...võib - olla jätkub... :)

Edited by Oskar

Share this post


Link to post
Share on other sites

Esmaspäevane (16. detsember 2013) kätetreening...

Surumine lamades keskmise/kitsa haardega

post-4071-0-88079300-1387311907_thumb.jp

post-4071-0-43532900-1387311831_thumb.jp

Küünarvarte sirutused lamades kangiga

post-4071-0-40854300-1387311984_thumb.jp

Superseeria: küünarvarte sirutused istudes hantliga (kahe käega) pea tagant + ploki allasurumine

post-4071-0-24197400-1387311714_thumb.jp

post-4071-0-88701900-1387312056_thumb.jp

post-4071-0-46889200-1387312078_thumb.jp

Haamertõsted seistes hantlitega vahelduvalt

post-4071-0-66134700-1387311761_thumb.jp

Biitsepstõsted istudes kangiga noodipukil

post-4071-0-30180700-1387312176_thumb.jp

Biitsepstõsted istudes kaldpingil hantlitega vahelduvalt

post-4071-0-11952700-1387312249_thumb.jp

post-4071-0-57274600-1387311542_thumb.jp

post-4071-0-17395700-1387312107_thumb.jp

Share this post


Link to post
Share on other sites

Jõululaupäeva treening vennaga (24. detsember 2013. a.)...

1. Surumine istudes hantlitega, oli selge plaan kasutada raskusi, mis võimaldavad jääda kordusvahemikku 6 – 8 kordust...

Minu tööseeriad: 42 kg – 8 x; 50 kg – 8 x; 42 kg – 8 x; 37.5 kg – 8 x;

2. Lendamine õla tagaosale rinnatoega – superharjutus...

Minu tööseeriad: 20 kg – 3 x 30; 15 kg – 2 x 40 ja 10 kg – 75 x;

Õla tagaosa kõrbes korralikult.

3. Lendamine seistes hantlitega + surumine seistes (põlvenõksuga) kangiga – superseeria....

Lendamine 7.5 kg + surumine 30 kg – 15 x + 10 x;

Lendamine 7.5 kg + surumine 40 kg – 15 x + 10 x;

Lendamine 7.5 kg + surumine 50 kg – 15 x + 10 x;

4. Surumine lamades kitsa/keskmise haardega...

90 kg + ketid (kahel pool kokku 17 kg): 4 x 6

5. Küünarvarte sirutused istudes kaldpingil kahe käega ühe hantliga pea tagant...

37.5 kg – 3 x 12

6. Ploki allasurumine pealthaardes + „Prantsuse“ surumine lamades pingil pealthaardes (superseeria)...

5 plaati + 15 kg – 8 x + 15 x;

6 plaati + 15 kg –10x + 12 x;

7 plaati + 15 kg – 8 x + 12 x;

7. „Energiat kulutav kangikompleks“ raskustega 20 – 50 kg. Juhul, kui peaksin mõne kuu väljakutse kunagi võitma, siis sarnases stiilis plaanin ka oma väljakutset...

Tegin 5 harjutust järjest, 5 + 5 + 5 + 5 + 5, igat harjutust viis kordust. Tegin kokku 4 pikka, kuid esialgu suhteliselt rahulikku 25 korduselist seeriat.

1. Kükk kang ülal kätel pea kohal

2. Surumine seistes kaela tagant (nõksuga)

3. Eeskükk

4. Surumine seistes eest (nõksuga)

5. Kükk kang turjal

Kompleks siin, ise tegin rahulikult ja korduste arvu silmas pidades väga rahulikult:

Mulle päris meeldivad sellised asjad :)...

Rahulikku jõulupühade jätku!!!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Viimases videos ei ole tegemist naljameestega. Tolle päeva treening on neil CrossFit'i tüüpidel järgmine:

10 seistes surumist (puhtal nõksuta)

15 kang pea kohal kätel kükki

20 surumist seistes eest (nõksuga)

25 eeskükki

30 surumist seistes eest (nõksuga)

35 tagakükki

Seda kõike aja peale, kes lõpetab etteantud kompleksi kiiremini, sümpaatne värk igal juhul...

Edited by Oskar
  • Upvote 2

Share this post


Link to post
Share on other sites

Aasta 2013...

Pildiliselt olen oma selle aasta tegemistest ülevaate andnud. Üritan mõtteid koondada, et midagi ka kirjas kajastada. Tegelikult oli peagi lõppev aasta võrdlemisi sarnane möödunud aastaga. Tegin kaasa kahest hooajast vaid ühe, 2013. kevadhooaja. 2012. aastal tegin sügishooaja, mis tähendab, et kokkuvõttes tuli ikkagi kaks väga korraliku vormiga hooaega järjest.

Miks mõnda aega tagasi lõppenud 2013. aasta sügishooaja pooleli jätsin??? Selle põhjus ei olegi niivõrd see, et tegin 2012. aasta sügise ja 2013. aasta kevade järjest ning „tulistasin püstoli“ justkui korralikult tühjaks. Kindlasti mitte. Olen ennast kõrvalt analüüsinud, enda olemuse üle juurelnud ja mõtisklenud. Minu puhul on päris selge, et ma ei talu sellist, ametlikult küll väljaütlemata, kuid siiski tajutavalt „fikseerunud“ kohustust. Kohustust, mille ma olen ise enda jaoks ise omas peas tekitanud. See halvab minu võitlusvõime, tapab igasuguse ambitsiooni ja röövib motivatsiooni. Et Põhjamaade meistrivõistlused Eestis toimusid, see oli väga tore ja tervitatav, milline võimalus nii mulle endale, kui teistele meie kulturistidele, fitnessistidele ja klassikutele. Ent, teiselt poolt, see pani peale päris suure vastutuse ja pinge. Selline võistlus koduõuel, varem on ette näidata korralikud vormid, viimastel aastatel on pidevalt „pildil“ oldud, selge see, et sinuga arvestatakse, sinult oodatakse ja sinu peale panustatakse. See on tajutav, tuntav ja vaimselt vägagi koormav. Selge see, et keegi ei ütle, et „sa pead tulema, võitma, pead tegema sellise vormi jne“, kuid nagu ütlesin, ma ise tunnen varasemalt tehtud vormide ja tegemiste taustal, et minu peale on selline vastutus langenud. „Nüüd ma pean tegema, nüüd on mul kohus ja teisiti ei saagi olla“, see kõrvetab mind juba eos nii läbi et...Talun sellist asja äärmiselt kehvasti. Eelistan stiili „tulin („metsast“), nägin, võitsin!!! Sarnane olukord oli muidugi ka 2011. aasta klassikalise kulturismi MM – l, kuid siis ma sellist vastutust ei tundnud. Tajusin pigem seda, et olin üks paljudest ja minuga nii väga ei arvestata. Ja 2011. aasta oli üldse, võib öelda, et minu läbimurde aasta, „pildile“ tuleku aasta ja tõestamise aeg.

Sündmuste jada, mida pildid on juba kajastanud ei hakkaks enam ükshaaval üle sõnastama. Esitaksin oma aastasse tagasivaatava mõtiskluse hoopis stiilis „mida uut õppisin peagi lõppeval 2013. aastal“. Pean silmas kõike, elu, inimesed, treeningud...

Kõige olulisem õppetund tuleneb siiski ikkagi treeningu valdkonnast. Selleks on tõdemus, et alates kolmekümnendatest eluaastatest on midagi päris palju muutunud. Ja kui ma nii räägin, siis räägin just TAASTUMISEST. Ma väga loodan, et see on ajutine, kuid reaalsus kinnitab ikka ja jälle, et vist mitte. Olen harjunud treenima väga suure mahuga, ent seejuures ka suhteliselt suure pingutuse astme ja intensiivsusega (treeningraskuseid maksimaalsest silmas pidades), kusjuures nii aastaid. Kes mahu ja intensiivsuse pöördvõrdelisuse printsiibist on teadlikud, need teavad, et see on tegelikult igasuguse mõistuspärasuse ning teaduslikkuse eiramine. Seaduspärasuste eiramine ja piiride kompamine on olnud minu treeningu tuumik tegelikult läbi aegade. Ent, tuleb tunnistada, et ei jõua enam nii palju, kui viimased kümme aastat on tõmmatud. Jama on aga selles, et VAIM on endine ja kui keha ainult lubaks, siis aina „paugutaks“. Eks sellest räägib kasvõi see tõsiasi, et nüüd detsembris olen selle kuu väljakutset teinud juba viiel korral, 5 x 5 minutit :) , väsimatu tegelene, kas pole. Olen praeguse seisuga selle väljakutse käigus juba üle 500 küki 60 kg – ga teinud, kui paljud viitsiks, sedavõrd sagedasti ja sellises mahus??? Ilmselt palju sellist TAHTMIST ei ole.

Teisalt võiks ju ka küsida, et aga „miks sa oled niimoodi arutult möllanud“??? Selles osas on mul kaks mõtet. Eks see ongi omamoodi paradoks, et ise kirjutan teistele, et peab ikka puhkama, tegema nii või nii, ka taastumine on väga oluline jne, kuid ise eiran päris paljusid reegleid, kusjuures teadlikult. Panen artiklile punkti ja lähen teen tunni aja pärast trennis risti vastupidi :) . Tean, et kui on puhkepäev ja peaks puhkama, ent ikkagi lähen saali ja võtan midagi ette. Inimene on oma iseloomu ohver. Nõnda on öeldud ja usun, et see peab suuresti ka paika. Üks asi on iseloom, tundmused, vaimsus ja isiksuse olemus, teine asi on raamatust loetud tarkus, praktikas tõestust leidnud kehtivad printsiibid. Mina olen maksimalist - ekstremist, ehkki ma tean treeningu teooriast päris palju, olen kursis seisukohtadega , printsiipidega jne teen päris sageli ikka nii, nagu just endale tundub õige. Olen alati treeninud just sellise suutlikkuse astmega, mahuga ja raskustega, mis on tekitanud tunde, et SEE TRENN OLI TÕEPOOLEST TRENN. Väga sageli on see tähendanud igasuguste treeninguteooriast tulenevate tõekspidamiste räiget eiramist. Ja nii aastaid, vähemalt viimased 12 aastat. Näide kasvõi see, et ükski treeningu teooriast lugupidav harjutaja ei tee aastas 10 x 10 kükki 10 – 12 - l korral või kuus mitmel korral. See on vaid üks näide mitmete reeglite eiramisest.

Teisalt käsitlen ma seda kõike ka nii, et ega ka kahetseda pole tegelikult midagi. On asju mida teeks teistmoodi, kui saaks aja tagasi keerata, aga ma pean nentima, et neid asju ei ole ka väga palju. Ja pigem näengi kogu asja nii, et kui ma poleks nii mõningaidki reegelid eiranud (sageli ka vigastuse hinnaga), seaduspärasustele vilistanud ja oleksin alati kuulda võtnud tavapärast nõuannet, SIIS MA EI OLEKS TÄNA SEE, KES MA OLEN. Lihtsalt, minu keha geneetika, iseäranis pikkus, skelett ja selle tüüp on kõike muud, kui raskuste tõstmist soosivad. Arvan, et kuigi on ennast korralikult kulutatud, ongi üldse minu „kuhugi jõudmise“ taga teatavat laadi hullumeelne – ekstreemne lähenemine treeningule.

Järgneb...

Panen tänasel pidupäeval kulturismisõbrale oma esimese sissekande lõpetuseks hoopis sellise vallatu pildi:

post-4071-0-38492300-1388500930_thumb.jp

Mitte igaüks pole saanud maailmameistrit sellises embuses hoida... :D ...

Taavi, loodan, et sa ei pahanda, HEAD VANA - AASTA LÕPPU SULLE!!! Head vana - aasta lõppu vend Silvarile, suured tänud alaliidule, tänad teid toetajad, sõbrad ja pöidlahoidjad!!!

  • Upvote 3

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×