Jump to content
Janar Rückenberg

Janar Rückenberg - Team FAST "2016 suvi..."

Recommended Posts

Jääme ikka faktites täpseks, kevad. Eile nägin Alo trennis koos oma Alo Teamiga ja mehel tõsine soov kevadel välja tulla, hetke kaal 114kg. Pole paha ja selliste mehemürakatega oleks endlagi hea laval mürada.... :D

Good joke!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tervist rahvas!

Olen Rauno Kõlu, 2011a noorte abs. 2. koht jõutõstmises.

Mõtlesin, et panen mõned read kirja siia pühapäevasest päevast, mil osalesin Noorte ja juuniorite EMV jõutõstmises. Tundus, et on sobilik kirjutada siin teemas, kuna Janar on minu treener ja arvatavasti ka loetakse siis mu juttu, kui siia teemasse saab kirjutada, muidu kirjutan tühja. :)

Aga kõigepealt tahan ma omaltpoolt tänada Raigo Kuusnõmm’e, kes andis kasutada oma kükitrikood mulle võistlusteks ja jagas palju häid näpunäiteid, mida hakkan kindlasti ka tulevastel treeningutel ja võistlusteks valmistumistel kasutama; samuti tahaks tänada Peep Päll’i, kes andis kasutada surumissärki ja aitas tohutult palju võistlustel mind ning temalt sain ka enesekindlust katseteks, samuti kutsus ta mind osalema ka klubi TÜ ASK all; Tänada tahan ka Janar Rückenberg'i, kes on minu treener ja jälginud minu tegemisi juba pisut üle 4 aasta, kes on toetanud mind minu tegemistes ning kellelt saab alati abi, kui vaja, samuti aitas ta mind ka võistlustel.

Aga võistlustest siis nüüd.

Noorte ja juuniorite EMV 2011 oli minu teine korralik jõutõstmise võistlus üldse ning kogemusi on võistlustega vähe. Ma ei teadnud võistlusel peaaegu mitte midagi, kuidas miski käib. Isegi seda kuulasin kõrvalt, mis puhul katse ära ei loeta, muidugi ma natuke ka teadsin ise, aga siiski.

Alguses saali astudes ma ei saanud midagi aru. Siis hakkasin vaatama, et mis kord seal toimub ja küsima abi teistelt. Leidsin siis kaalumisruumi üles ja käisin sealt üle. Kaal näitas 80,05kg, mis tähendab, et ma olen alates maikuust juurde võtnud vähem kui 1kg, kuid sealhulgas on tohutult jõudu tulnud ning silma järgi tundub ka, et rasva kadunud.

Peale seda kontrolliti kohe varustus üle, mille käigus avastati, et minu Fasti randmesidemed ei ole sobilikud. Sõber Janno andis mulle enda randmesidemed, mis olid väga harjumatud oma pikkuse ja jäikuse poolest.

Enne võistlust rääkisin pikemalt jutte Jannoga ning Raigoga, kes jagasid natuke näpunäiteid ja teadmisi. Raigo rääkis ka seda, millal võiks sooja tegema hakata ning selle põhjal alustasingi.

Kükk soojendussaalis tundus raskem, kui trennis. Mitu korda läks ka tasakaal soojendussaaliski ära ning pidin astuma taha küki ajal – ei tea, mis värk oli, juhtub väga harva, kui üldse tasakaalu kükkides kaotan, aga juba soojendussaalis oli see number vist 3 korda, mil pidin astuma tagasi. Lõpus läks soojendussaalis juba kiireks küki soojendusega. Ma sain trikoo selga ja siis vaatasin, et teised kõik on juba kadunud sooja tegemast. Ruttu võtsin 185kg turjale ja tegin ühe veerandküki, sest kunagi ei ole julenud esimese korraga kohe jõuliselt alla minna.

Läksin saali ning seal hakkaski juba minu grupp peale kükiga. Minu algraskus oli algul pandud 210kg, kuid muutsin vähemaks, 200kg peale, sest tunne ei olnud eriti hea. Ka konkreetset ja oskajat sidujat mul polnud. Õnneks tuli mulle appi Peep, kes sidus väga hästi, paremini kui mulle kunagi varem on seotud sidemed ja andis julgust esimesele katsele minna:

Katse läks hästi. Teises katses läks 15kg juurde ja kangil oli 215kg. Plaan oli jõuda 223kg, mis tähistab ka noorte -83kg küki Eesti rekordit. Aga teine katse ei lugenud, kuna kadus tasakaal ära(Jälle!). Väike tõrge tekkis ka tabelit peale teist katset vaadates, kui oli seal märgitud, et esimene katse ära ei loetud, õnneks mu sõbral oli ilusti katse filmitud kaameraga ja ei pidanud selle pärast väga võitlema, et see katse ikka märgitaks loetuks. Kolmandal katsel oli siiski kõva tahtmine panna peale 223kg, kuid kõik soovitasid, et jätaksin samaks, ning siis jätsingi 215kg peale. See tuli probleemideta ära ning jõudu jäi veel jalgadesse sisse, kahju, et katsed otsa said... :D

Kükkida varustusega on ikka hoopis teine võrreldes varustuseta. Jube valus oli peale kükki jalg.

Peale kükki oli ka võistlusnärv pisut taandunud, kuid see jõudis uuesti tekkida surumise ajaks, sest ma kartsin koguaeg, et särk läheb paigast, kuna see oli suur. Soojendussaalis tundus surumine kerge ja algraskus 115kg lausa lendas üles. Järgmine katse, 130kg, oli aga juba palju raskem, kuid ära see tuli. Viimaseks katseks otsustasin panna 137,5kg. 140kg olin varem trennis alistanud, kuid mitte tehnikaga, mida ära loetaks võistlustel. 137,5kg aga võistlustel loeti ära, aga võib kindlalt öelda, et varu enam sinna ei jäänud ka - surudes ja nähes kangi liikumist mõtlesin hetkeks, et nagunii ei loeta ära, et laseks pinge maha, kuid jätkasin surumist, järgmine mõte oli kohe, et jumala eest ei tohi tuharat pingilt lahti paisata, kuid sedagi suutsin kontrollida. Katse loeti ära kõigi kohtunike poolt ja see oli mulle suur üllatus.

Peale surumist oli igasugune võistlusnärv kadunud. Järgmine ala oli jõutõmme, mida ma otsustasin teha ilma varustuseta, kuigi mul on nii tõmbetrikoo kui ka oli kükitrikoo olemas, aga ma ei jõudnud neid enne võistlusi eriti sisse harjutada. Jõutõmbes võtsin samuti algraskust alla, kuna ka sel ei tundunud soojendus kõige kergem olevat, samuti ma pean kõvasti lihvima oma tõmbe tehnikat. Ausalt öelda ma isegi soojendussaalis mõtlesin, missuguse tehnikaga tõmbama peaks, kas kitsa jalgade vahega, või õlgadest nats laiemalt, sest päris lai sumo tehnika mul ei ole tugev. - Otsustasin kõvera selja ja jalad veits õlgadest laiemalt kasuks.

170kg lendas üles nagu nalja. 195kg oli juba raskem. Peale teist katset ka märkasin, et konkurent Reimo Roopärg valib oma raskused minu järgi, 15kg liidab minu raskusele juurde, kuna olin teda kükis edestanud 5kg(kuigi ma võistluse hetkel olin veendunud, et see number on 10kg) ja surumises 7,5kg. Viimaseks katseks panin 205kg raskuseks kuid siis tõstsin 207,5kg peale, mis on minu isiklik rekord pühapäevast. 205kg sai trennis alistatud ülimalt raskelt ja vedides. Viimasele katsele minnes oli mõttes, et see on mu viimane tõste sel võistlusel ja tuleb lasta loom endast välja. :) Niisiis saigi 207,5kg alistatud väikese varuga. Olin juba rõõmus, et olin võitmas, sest olin lugenud foorumist, et konkurent tõmbas trennis 205kg ja 222,5kg tundus selle kõrval ulmelisena. Nähes poisi ettevalmistust katseks aga rõõm kadus ja mees tõmbas raskuse üles, tundus isegi, et veel suurema varuga, kui mina enda tõmbel. Niisiis oli võistlus selleks korraks läbi ja pidin olema(ja olingi) rahul -83kg kategoorias 2. kohaga kogusummaga 560kg, mida ületas Reimo vaid 2,5kg ehk siis 562,5kg.

Siis aga tuli suur üllatus. Läksin Reimole õnne soovima ja sain teada, et ma olevat absoluutse 2. koha saanud noortes Siimu järgi. Siis küll hakkas möllama rõõmuhormoon. :D Olin endaga väga rahul ja poleks osanud unistadagi sellisest tulemusest, mis tuli. Nüüd tuli jääda vaid ootama autasustamist. Seda oodates hakkasin tundma võistluste tagajärgi. Randmed, tuhar, selg, põlved olid valusad. Üleüldine väsimus oli sees isegi teisipäeval veel.

Kokkuvõtvalt siis sain -83kg katekoorias 2. koha Reimo Roopärg ’i järel ning noorte Absoluutse 2. koha Siim Jürgenstein’i järel. Samuti saime ka klubiga TÜ ASK 2. koha karika klubid e arvestuses. Ning koju läksin kokku 2 medali ja 2 karikaga. Võistluse korraldus oli hea, kuigi oleks võinud rohkem olla suunavaid silte, ma ei jaganud midagi eriti, aga võibolla oli see lihtsalt väga vähesest kogemusest. :)

Jõutõstmisest üldiselt:

*Hakkasin sellist ala tundma alles 2 aasta tagasi. Kuid kui oli 2010 aasta sügisel noorte ja juuniorite EMV otsustasin, et järgmisel aastal teen ise ka selle võistluse kaasa ja hakkasin selle nimel treenima. Aastaga suutsin jõunäitajaid kasvatada ilma varustuseta kükis 145kg pealt 185kg lähedale, surumises 110kg pealt 135kg lähedale ning jõutõmbes 160kg pealt 205kg peale.

*Kui sain hakata varustust proovima, siis esimene treening kükis läks minul ajalukku selle jubeda valuga, mis selles trennis tundsin. Teistel kordadel enam ei olnud nii valus. Kindlasti oli oma osa siin sellel, et ei Janar ega ka keegi muu siin jõusaalis polnud varem sellise asjaga kokku puutunud. Trikood vist harjutasin 3 või 4 nädalat ning siiamaani ei suuda selga selles sirgena hoida, kui kükin, ja väga raske on alla paralleeli saada. Igatahes suur tänu tuleb Raigole selle eest, et ta andis oma profitrikood täiesti võhivõõrale ja algajale kasutada.

Surumissärgiga oli asi natuke erinev. Juba esimesel treeningul sain sellega hästi hakkama. Särk oli muidugi suur, sain selle täielikult üksinda selga. Juurde see andis mu väga nõrgale surumiskohale, nimelt punktile, mis on paari tolli kõrgusel rinnast. Edasi, lõpp, tuli täiesti toore jõuga suruda.

*Võistluse alguses, kui sain kükitrikoo selga ja esimene katse oli tehtud, oli mul selline tunne, et enam ei tahaks jõutõstmises osaleda, siis nüüd on see tunne muutunud vastupidiseks. Väga suur tahe on saada veel paremaks sellel alal ja teha tulevikuski häid võistlusi. Juba päev hiljem peale võistlust mõtlesin, et pean omale oma varustuse sebima kuskilt. Väga hullult sai motivatsiooni juurde. Kuigi kahju, et nüüd tuleb hakata endast vanematega võistlema.

*hetkelised plaanid on sellised, et hakkan põhja laduma ja massi koguma. Tahan saada surumise võimalikult kõrgeks veebruariks, sest siis on koolis surumisvõistlus, milles tahan teha sellise tulemuse ette, mida ei tee järgmised põlvkonnadki üle. :)

Minu katsed võistlusest ka videol:

Share this post


Link to post
Share on other sites

Palju vanust onja pikkust?

Jõudu sulle ka muidugi :)

12.05.1993 väljalase :) 18a

Pikkus on 170cm keskmise mõõtmiste tulemustena.

Edited by Ruts456

Share this post


Link to post
Share on other sites

Pealmine Rauno, et Janariga olete korraliku baasjõu "ladunud"!

Janar oskab kindlasti väga hästi edasi arendada Sinu põhi- ja maksimaaljõudu (tuues treeningprogrammi lisaks kulturismi ja tavalistele jõutõstja harjutustele ka uusi huvitavaid West-side jõuharjutusi).

Korrigeeri rohkem ka oma tehnikat!

Sisu on Sinus olemas. Rohkem eneseusku, -kindlust!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kirjamees ei paista sa ka kehvem olevat kui oma treener... ;) Hea et võtsid vaevaks kirjutada ja kindlasti paljud noored kes veel ei olevõistlenud saavad huvitavaid tähelepanekuid sinu kirjutisest ja kindlasti paljudel jõutõstjatel on äratundmisrõõm oma võistlustest ja esimestest emotsioonidest.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere Spordirahvas...

Märkamatult on võistlustest möödunud 2 nädalat. Tunne oleks, nagu MM – st oleks möödas juba vähemalt paar kuud, kogu see valmistumine ja võistlus olid nagu üks suur unenägu. Samas, alles täna kaks nädalat tagasi oli eelvoorude päev.

Aga, vahepealne aeg ei olegi olnud niisama pikutamine. Kerides aega tagasi tänasest võistlusteni 2 nädalat, siis sellel ajavahemikul olen teinud endiselt palju aeroobset, keskmiselt 45 – 60 minutit päevas. Eelmisel nädalal õnnestus koolimajja soetada ka sõudeergomeeter, Concept2. Seda olen tõmmanud nüüd praktiliselt nädal aega iga päev. Huvitav riistapuu on see asjandus. Eks tõmbamise tehnika tahab muidugi sisseharjutamist ja sissejuurdumist, samas tundub, et juba praegu tuleb küllaltki loomulikult see tõmbamine välja. Eks õppida on muidugi alati. Kokku olen nüüdseks sõudeergomeetrit tõmmanud võib – olla 10 korda elus. Selle lühikese praktika peale tundub, et see asi istub mulle. Olen proovinud tõmmata erinevaid distantse. Eile tõmbasin järjest 20 000 meetrit, ajaga 1.27.11, sellise väga rahuliku tempoga. Kuna sõin just ennem 4 glasuurkooki, siis otsustasin, et põletan need trennis ära ja tõmban iga koogi eest 5000 meetrit. Eilsed glasuurkoogid olid kaetud sellise paksu glasuurikihiga, mille sarnast minu silm polegi varem näinud. Tõesti paks kiht oli, moosi oli ka kahe tainakihi vahel tavatult palju. Ei tea kas kohe mõni praktikant oli koogivabrikus abis ja eksis veidi kogustega :). Igal juhul enneolematult palju glasuuri ja kihtide vahel moosi, minule see sobis :D. Neidsamu koogikesi on läinud praktiliselt iga päev 3 – 4 tükki ja eks see loomulikult üks rammus lugu on, kuid sellepärast ma aeroobsega ka tagasi ei hoia.

Tagasi sõudeergomeetri juurde. Olen aru saanud, et mingi standard distants on ka 6000 meetrit, mille proovisin ka ära, aeg tuli 21.57. Tegijad tõmbavad seda muidugi 19 – 20 minutiga. Karm distants on see, terve selle tõmbamise aja oli pulss 180 lööki minutis, viimane 500 m, kui panin auru juurde läks isegi 190 – ni. Tõmbasin seda distantsi esimest korda elus ja arvan, et esimese korra kohta on tegemist isegi korraliku ajaga. Tõmbasin raskusastmega 10, olen proovinud ka 7 – ga, kuid ei sobi mulle nii kerge. Olen proovinud ka Athletic Fitness´is tõmmatavat kahte minutit, esimesel korral tuli 655 m, teisel katselt 665 meetrit, mis võistlusprotokollidele tuginedes on juba soliidne tulemus. Väike eesmärk oleks 700 m kahe minutiga kätte saada.

Jõusaali teen hetkel 3 x nädalas ja väga lõdvalt, terve keha treeningul. Üle ei pinguta, trennis 4 – 5 baasharjutust kordusvahemikus 10 – 15 kordust. Jõusaali tegemisi hoiangi madalal, kohe teadlikult, kuigi tahtmine oleks loomulikult kohe paugutada. Aga arvan, et ei tee seda veel niipea, kuna keha on ikka väsinud, põlved on valutama hakanud ja lavatagusest pumpamisest ei ole taastunud ka vasaku käe biitsepsi kõõluse valulikkus. Suuremahulise aeroobsega tegelen nii kaua, kui võimalik ja ennast jõusaalist suudan eemal hoida ning mida pikemalt see nii on, seda parem. Sõudeergomeeter on kindlasti suurepärane vaheldus nii kehale, kui vaimule. Peopesad olen muidugi juba katki tirinud :D, kindad on küll käes, aga tõmban sedavõrd pikalt, et sõrmed lähevad ikka katki.

Kehakaal on hetkel 96 – 97 kg, täna hommikul oli 97.5 kg, aga laias laastus 96 – 97 kg ta on. Korraks ühel õhtul söönuna ja peale pikka päeva olen nänud ka numbreid 98 kg. Hommikuste kaalunumbrite alusel on peale võistlusi siis juurde tulnud ca. 5 kg, tundub, et sellega kaalutõus ka suuresti piirdub.

Söögiga tagasi ei hoia ja süüa on hea. Loomulikult ei eitagi, et üritan igapäev aeroobse näol energiat kulutada ja seeläbi mingigi osa sisseaetavast energiast neutraliseerida. Pealegi, hea on midagi teha, ma kohe tunnen, et olen loodud „tööloomaks” ja pean midagi tegema. Eilegi, kui tõmbasin seda 20 000 meetrit, siis kohe tunnen, juba töö ajal, et kuidagi elan, kui töötan, elan, kui teen midagi rasket. Tunnen ennast kuidagi väärtuslikuna, toimivana, elusana ja elavana, kui rassin tööd või trenni teha.

Nüüd, kui kaks nädalat on möödas, tundub, et ka suuremad söögiisud hakkavad vähehaaval taltuma. Kuigi, sööks endiselt palju ja täheldan siiski vaid hääbumise märke. Kuna olen alati kõike ja palju sööja olnud, siis ilmselt need isud ei kaogi. Isu on alati hea olnud, söön kõike, igal ajal ja palju. Sel võistlusjärgsel perioodil olen täheldanud seoses võistlusjärgse söömisega huvitavat asja, et raske on toidukorda just koomale tõmmata ja ära lõpetada. Toidukordade vahe hoidmisega ei olegi sedavõrd probleemi, kuivõrd toidukorral sissesöödava toidukoguse ohjeldamisega. Kui on söögiaeg, võtaks juurde veel ikka „seda” ja „teist”, veel veidi „seda” ka ja natuke siis „seda” ka lõpetuseks ja siis võtaks natuke ikka veel jne jne jne.

Elust üldiselt...

Tänane bloqi valmis rongis, teel Tallinna ja hetkel viibingi pealinnas sõbral külas. Rebin ennast meelega igapäevasest rutiinist lahti ja üritan liikuda, ka see on puhkus vaimule. Olen sisuliselt viimased 10 aastat liikunud oma „Uugametsal” distantsil kool – kodu, iga päev üks ja seesama, trenn – töö – töö – trenn. Tahaks korraks vahel lihtsalt niisama inimesi vaadata, võib – olla väljas söömas käia jms. Eelmisel nädalal käisime vennaga Tartus teatris. Oli tore tükk, „Kadunud käsi” sadamateatris. Teatris käimise muudan kindlasti regulaarseks. Olen oma elus vähe teatris käinud, kuid see meeldib mulle. Järgmisel nädalal olen taas Tartus, plaan minna klubisse „Illusioon” Metsatöll´u uue plaadi „Ulg” esitluskontserdile. Ei hakka salgamagi, et plaan „rihm” veidi lõdvemaks lasta.

Homme, pühapäeval on veel omamoodi oluline sündmus minu elus. Tütar Marta saab homme 1 aastaseks. Nüüd linnas olles ongi hea võimalus miskit kinki otsida, kuid mida kinkida üheaastasele tüdrukutirtsule :)??? Tegelikult käisingi juba poes ära ja üht – teist isegi leidsin, mingi väike koer, mida saab järgi vedada ja mis nöörist tõmmates hakkab ka nuuskima ja haukuma. Eks ole näha, mis Marta sellest asjast arvab :). Tütar on mul omamoodi „toreduse kehastus”. Asjalik, kõndima hakkas täpselt 8 kuuselt. Ja kuigi väidetavalt kehalise võimekuse ja selle vahel, kui vara keegi kõndima hakkab, seost ei ole, hakkan ma siiski uskuma, et äkki natukene ikkagi on ka. Eile tegime tütrega näiteks „käru”, teate küll, see on see, kui üks hoiab jalgadest ja hoitav kõnnib kätel. Kappidele, toolidele ja diivanile asjade järgi ronis daam juba 1.5 – 2 kuud tagasi. Poiss hakkas kõndima 9 kuuselt, kusjuures kehaliselt arengult on ikka väga võimekas ja mitmekülgne. Tiritamme, mis on lastele üks raskemini omandatav element tegi mees ära juba enne kooli, kusjuures perfektse sooritusena. Ise annan tunde ka 3. – 4. klassis ja oleme sellega ikka väga hädas. Mees jõuab ka joosta, hüpata, oskab palli põrgatada ja jõuab kätekõverdusi teha, on väga liikuv. Võta sa kinni, on seos varasel aktiivsusel ja hilisemal kehalisel võimekusel või mitte. Olgu lisatud, et kumbagi last ei ole me kunagi emaga sihilikult istuma, roomama või kõndima toppinud, see kõik on tulnud ise. Kui laps hakkab ikka ise ennast väga vara pöörama või istukile ajama, siis ei ole ju sinna midagi teha.

Homme on plaanis kindlasti ka kirikusse minna, ei olegi linnas jumalateenistusel käinud ja siis maale tagasi.

Heakene küll, mu jutt on taas ennast kogunud ja paisunud tavapäraselt pikaks, aga selline ma olen, maksimalist. Poolikuid asju minu jaoks ei eksisteeri!!!

Lõpetuseks lisan ka kaks pilti, üks homsest sünnipäevalapsest ja üks endast oma esimeselt võistluselt 2001.a. Tartus:

post-4071-0-43250400-1323527520.jpg

post-4071-0-78479000-1323527595.jpg

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere, rahvas!

Vaatan, et see teema on juba soiku vajunud ja tundub, et tuleb kostitada enda poolt mõne uuema videoga ja ka pisikese jutuga.

Nii.. Hetkel käib mul valmistumine klassikalise jõutõstmise EKVks, mis toimub juba järgmine laupäev. Plaan on seal teha tulemuseks, ilmselt mitte midagi ulmelist – 520kg (180kg kükk, 120kg surumine, 220kg jõutõmme) kogusummaks. Kõik, mis üle tuleb, on juba boonus ja hea tuju tekitaja.

Täna aga oli koolis kehalise tunnis väike surumine, milles tegin isikliku rekordi. Kaal oli 84,1kg enne surumist. Noorte ja juuniorite EMV-l oli kaal 80,05kg ehk siis kaalu on tulnud 2 ja poole kuuga juurde umbes 4 kilo. Eelmise aasta surumise tulemus 130kg sai üle tehtud 10kg-ga:

Olin tulemusega vägagi rahul, sest suruma läksin tühja kõhuga ja halva enesetundega(pea valutas, kang oli raske)

Samuti olen eelisarendanud ka jõutõmmet. Ehitasin ka ise seljapingi, mis on mul peaaegu igas selja- ja jalatrennis kasutuses. Aga nii, EMVl tõmbasin 207,5kg, nüüd olen jalad laiemaks pannud ja selja sirgemaks - mis ongi minu tehnika, mida ma üritan sisse harjutada. Üks video ka parimast tõmbest selle tehnikaga siiamaani(no tegelt tõmbasin 180kg 7x ka, kuid sellest videot pole):

http://youtu.be/GLTYGUA8dSk

Selg läheb küll pisut kõveraks ning tõmme toimub väga tugevalt seljalihase pealt, kuid kergem mul nii on ja üritan asja veelgi parandada. Kusjuures on mul kohe palju kergem tõmmata sumo stiilis võrreldes kitsa jalgade vahega.

Ega rohkem mul vist polegi siin väga kirjutada. EKV-l näeme, tsau!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Selle tõmbetehnikga tõmbad ennast ka varsti ära, soovitan korrigeerida, pead saama kangile lähemale, et jalgu rohkem kasutada, selleks proovi jalgu välja keerata rohkem nii pääsed kangile lähemale ja idee poolest peaksid seljaga vähem kangutama.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tundub,et selg on iseenesest väga kõva trenni saanud (heas mõttes) aga tehnikaga võib niimoodi kriipsu peale tõmmata!Pärast kannatad terve elu.

Toores jõud ei ole alati väljapääs.Edu!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kui te vaatate mu jõutõmbe võistluskatseid EMV-l(Video on ülevalpool), siis näete, et olen parandanud tehnikat. Usun, et te olete nõus sellega, et 2 ja poole kuuga pole võimalik saada tehnika täiesti tip-top korda sellise tehnika pealt, mida videos(EMV) näete. Samas on vaja kasutada suuri raskusi praegu, kui on kohekohe võistlus tulemas.

Sellel 200kg jõutõmbel polnud selg midagi katastroofilist ning ma luban, et parandan asja veelgi, kuid selleks on rohkem aega vaja. :) Samas kui nüüd maailmast näiteid tuua, siis mõned kõvemad tõmbajadki tõmbavadki just kõvera seljaga:

Share this post


Link to post
Share on other sites

Asi pole isegi mitte otseselt selles, et selg on kõver vaid pigem ju selles, et ###### läheb taha ja selle tulemusena tõmbad väga vähe jalaga ja kõvasti seljaga.. Muidu jah sellised 430kg vide nagu postitasid, ei tasu eriti eeskujuks võtta :D...

Share this post


Link to post
Share on other sites

Videos oli tegu tuntud Leedu jõutõstjaga, kes teebki jõutõmmet nii nagu tunduks, et selg on kõver. Tegelikult on tal alaselg fikseeritud ja paigas, ülakeha aga kallutab kumeraks, et tõmbemaa lüheneks. Kuskil rääkis ta sellest lähemalt, aga igalühel ei soovitanud sedaviisi proovida :D selleks on väga tugevaid kõhulihaseid vaja ;)

Share this post


Link to post
Share on other sites
Guest Rando.

Too karu videos on siiski lätlane. Toon välja vastuse teie küsimusele temast tehtud intervjuust.

Many say that deadlifting like Konstantinov, with a rounded back, is a straight road to a broken back. How’s your back, any pain?

That I will break my back I heard from as long as I started to deadlift, or for the last 16 years. I have always deadlifted with a rounded back. My legs have always been lagging in development, but results in deadlift have always been increasing. My back is prone to injuries only when I squat with a heavy weight, but when I deadlift, my back remains in the same rounded position throughout the lift, irrespective of whether I can lift the weight or not, and this protects it from injury. But you need very strong abs if you want to deadlift like that.

http://www.lift-run-bang.com/2010/04/interview-with-konstantin-konstantinovs.html

Share this post


Link to post
Share on other sites

MM - i pronksmedal…

Kindlasti esimese asjana tänan veelkord neid, kellel ma ikka ja jälle, ikka ja veel meeles olen. Tänan neid, kes minu aastatepikkust mässamist siin pisikeses külajõusaalis on kõrvalt jälginud, tänan teid, kes te minu tegemistele kaasa olete elanud ja olen tänulik neile, kes te proovite mõista, mis on kulturism ning mida tähendab kulturismivõistlusteks võistlusvormi tegemine. Aitäh teile!!!

Loomulikult, eks mina olen ikka see, kes ma olen. Olen alati arvanud, et kõige tähtsam sedasorti suurte saavutuste ja nendest tulenevate tunnustuste korral ongi oluline jääda ikka iseendaks. Ja mina olen ikka seesama Janar, kes ma olen alati olnud. Samas, ma ei eita, et lõppkokkuvõttes on tegemist tulemusega, mis on midagi suurt. Seda ei saa tähelepanuta jätta ja seda ei tohi teadvustamata jätta, vastasel korral ma “tõmbaks lihtsalt iseendale vee peale”, ma ei peaks lugu iseendast ning ma ei austaks seda ala, mida ma teen. Või, miks ma siis seda asja üldse ajan, kui mul nö. suht suva oleks, kas olen viies, seitsmses või kolmas. Maailmameistrivõistluste kolmas koht on kindlasti midagi sellist, mis väärib tunnustust ja tähelepanu, vahet pole kas see tuli kohe või nüüd tagantjärgi. Nagu ütles Indrek Otsus oma intervjuus, mis tehti pressikonverentsil enne võistlust, et “suuremat ja tähtsamat võistlust ei ole võimalik korraldada”, mis teiste sõnadega tähendabki seda, et sellel momendil (klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel Tallinnas) oli koos selle ala maailma eliit, selle ala parimad. Seega, hindan loomulikult tulemust kõrgelt.

Mis seal salata, mõnevõrra hämmingut tekitav ja veider on, et spordialases meedias meie mehe medalile tõusmine sel korral sedavõrd tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud. Mäletan, kui Imre aasta tagasi kerkis samadel asjaoludel neljandalt kolmandale olid portaalid kära täis.

http://www.ohtuleht.ee/412765

http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/eesti-kulturist-tousis-dopingukontrolli-jarel-mm-pronksile.d?id=39442383

http://sport.postimees.ee/380372/dopingut-pruukinud-konkurendi-porumine-toi-vahile-mm-pronksi/

Ei teagi, millest see täpselt sõltub. Miks ma seda räägin??? Räägin seda sellepärast, et viimaste aastate jooksul on olnud aega mõelda ja analüüsida ning kokkuvõte sellele mõttetööle on olnud see, et kogu selle “verevalamise”, nende nälgimiste, vigastuste ja lõhkumiste peale võiks siiski midagi tagasi ka tulla. Vaeva on palju nähtud ja loomulikult, see, et meist keegi seda asja raha pärast ei aja, on juba ammu selge. Ega seda rahalist tasustatust on väga käputäie alade korral üldse. Ent, kui on tulemused ja MM – i kolmas koht nüüdse lõpliku seisuga on kahtlemata tulemus, siis kindlasti on suur tasu juba väiksemgi kajastus, tähelepanu või huvi minu tegemiste ja saavutuste vastu. Nimetagem mind selle jutu peale kuidas iganes, kuid nii on, nii ma mõtlen ja tunnen.

Aga, elus toimuvad sündmused ongi tihtipeale sellised kahtlased. Toon siinkohal sisse sellise võrdluse. Mäletate, alles mõni kuu tagasi valiti aasta parimat 2011. aasta meesportlast. Veel enne, kui jutuga jätkan ütlen veel, et Gerd Kanter on mulle siiralt sümpaatne ja pean temast väga lugu ja järgnevas arutluses ei ole midagi isiklikku. Mida ma võrrelda tahan, on see, et Gerd Kanter sai eelmisel MM – l hõbeda, Taavi Koovit sai MM – l kulla ehk tuli maailmameistriks. Kuidas see võimalik on, et aasta parimaks saab sporlane, kes saab MM – il hõbeda, mitte see, kes saab MM – l kulla. Kusjuures, lisan veel, et tegelikult, oli konkurents mõlema ala korral sisuliselt üks ühele, kettas on neid seal eliidis ka 12 meest, Taavi Kooviti kategoorias oli mäletamist mööda tol korral vist 14 meest. Veelgi enam, ka treeningute iseloomud on väga sarnased, kettaheitjate treening koosneb sõltuvalt treeningperioodist minu teada ka kuni 75% ulatuses raskest jõutreeningust. Usun, et eliitkettheitja ja tippkulturist teevad ka vägagi võrdses mahus ja raskusastmes trenni. Kas siis tõesti määrav on vaid see asjaolu, et üks on olümpiaala ja teine mitte??? Igaljuhul tundub kuidagi väga ebaõiglane!!! Kuld versus hõbe, isegi sama tasemega võistlused (mõlemal MM) ja parimaks osutub hõbe??? Aga elu selline on!!!

Mis puudutab enese ootustesse, siis tegelikult ei oodanud suurt enam midagi. Isegi ei teadnud, kas peale minu veel keegi kontrolli läks. Seda, et esimese ja teise koha mees peale minu veel kontrollis käisid, seda kuulen ka alles nüüd. Olin ülimalt rahul juba oma viienda kohaga, rääkimata nüüd sellest kolmandast kohast. Loodetavasti jõuab ka medal kunagi minuni, siis on mida mäletada, lastele ja lastelastelegi näidata.

2005. aasta kevadel tulin ma Eesti klassikalise kulturismi karikavõitjaks. Tol korral oli see kategooria Eesti võistlustel kavas esimest korda ja klassikalist kulturismi toona nimetati meil meeste bodyfitnessiks. Samal kevadel toimusidki Euroopas Brasow´s esimesed klassikalise kulturismi Euroopa meistrivõistlused. Minu vorm sel kevadhooajal oli hea ja alaliit tahtis mind kindlasti Euroopa meistrivõistlustele esindama saata. Ma loobusin sellest võimalusest ja minu asemel läks Imre Vähi, kes sai seal 3. koha. Minu dieet oli olnud raske ja pikk, nälg oli suur ja sellest pisikesest võidust siin Eestiski oli minusugusele maapoisile rohkem kui küllalt. Mind käisid moosimas nii Indrek Otsus, kui Arnold Tokko, loobusin ikkagi. Mis ma selle jutuga tahan öelda on see, et viimane, kes minuga rääkis, oligi Arnold. Olin dušši all, pesin ühe käega maha võistlusgrimmi ja teises käes oli samal ajal šokolaadistritsel, mida aplalt kugistasin. Arnold ütles, et kindlasti tasub see pakkumine vastu võtta, sest see on elu võimalus, vorm on hea ja tase selles uues kategoorias ei ole veel ülemõistuse kõrge. Loobusin ikkagi. Vend Silvar oli ka samas ruumis, ka tema arvas, et peaksin Euroopasse minema. Ega loomulikult, segased tunded olid sel korral, äsjane võit, hea vorm, samas pikk dieet selja taga, nüüd räägitakse veel kuhugi Eestist välja minekust….Põhjus, miks ma seda lugu räägin on see, et kui Arnold lahkus, ütlesin Silvarile, et “kui mulle on määratud mingid võidud, mingi edu või läbilöök tulema, siis tulemata need asjad ei jää…kui see üks loobumine ongi minu ainus võimalus, siis järelikult ei olegi ette nähtud, et ma kuhugi jõuan…”.

Järelikult, õigeks osutus minu filosoofia sel korral :).

Tervitused siinkohal ka kõikidele kaasvõitlejatele!!!

Sellised emotsioonid äsjaste südmuste kohta…

  • Upvote 6

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tead Janar, Sind on alati hea vaadata ja näha Su pühendumist. Soovin Sulle südamest õnne ja mul on hea meel (nagu arvatavasti ka paljudel teistel), et saavutasid sellise tulemuse. Palju õnne veelkord!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Palju õnne!

Sinu suurepärane esitlus Klassikalise kulturismi MM-i finaalis

Samas õnnitlused tervele Eesti kulturismi võistkonnale I koha puhul!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Edu Rück. Sa oled Eesti spordiajaloos ainulaadne nähtus ja lugu kõige positiivsemas mõttes. Ja selline lugu, mis on ühel või teisel moel inspiratsiooniks inimestele, 90% kelle inspireerimisest sa kahjuks ise kunagi otseselt avalikult ei kuule või otsest kasu ei saa. Aga võibolla seda enam imetlusväärsem see on.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×