Jump to content

Loorits

Kasutajad
  • Content count

    14
  • Joined

  • Last visited

  • Days Won

    10

Everything posted by Loorits

  1. Tegevuskava pärast kolmandat sünnitust

    See millele Helena vihjas on see, et sa ei saa samal ajal paralleelselt mõlemaga tipptasemel tegeleda. Muidugi on võimalik kasvatada lihasmassi ka aeroobset ja jõutrenni kombineerides, kuid kui on kindlad eesmärgid ja võistlusplaanid, siis paratamatult on need ettevalmistused niivõrd erinevad, et lõpuks ei suuda sa kummalgi alal tippvormi saavutada. Kui me räägime fitnessis võistlemisest, siis on väga tähtsal kohal võistluseelne dieet, mil su keha tänu kalori defitsiidile puht-füüsiliselt ei ole võimeline lisaks jõusaalile maratonitrenne tegema. Muidugi võib mõlemat korraga ka harrastada ja loogiline, et fitnessi võistlejad teevad kardiot ka, kuid mitte sellel tasemel mis elukutselised pikamaasõitjad või jooksjad. Treeningud on ju lihtsalt nii erinevad, et su keha ei jaksa mõlemat täiskoormusel teha.
  2. Annaliisa fitnessi teekond

    Appi kuidas aeg lendab Alles sai nagu lavalt maha astutud, kommipakk kätte võetud ja offseasonit alustatud ning juba hakkab meil detsember läbi saama. Mis tähendab omakorda seda, et kohe-kohe ongi 2017 ja võistluseelne dieet läheneb meeletu kiirusega. Kuna hetkel on juba veeburarist plaan hakata kaloreid vaikselt piirama ja juhtunud on nii, et jõulumenüü on juba täies hoos, siis otsustasin myfitnessipalile ja köögikaalule veidi puhkust anda ning süüa kõike tunde järgi, ilma üles märkimata. Põhiline, mis ma siiski jälgin on see, et valku oleks ikka üle 120g ja tean umbkaudu juba peast mis koguseid kana, liha, muna, pudinguid, valgujooke, batoone jms mul selle jaoks süüa on vaja - seega sellega probleeme ei teki. Mis puutub n-ö "ebatervislikku" toitu, siis luban ka seda endale, aga jälgin, et ainult sellest ei toituks ja kõht oleks ikka korralikku täisväärtuslikku sooja toitu täis. Jõudsin endaga aru pidades järeldusele, et praeguse treeningkavaga on super tunne, kui saalis on energiat, raskused liiguvad ja korralikult ennast võhmale saab, ning kui valgud on samal ajal paigas, kuid kaloreid, võib juhtuda, et tuleb siiski kogemata liiga suure plussiga, siis tegelikult ma sellega endale kuidagi halba ei tee. Kui kaalu plaanitust ka veidi rohkem juurde tuleb, siis tean, et kasvatan korralikult lihast ja tegelikult parandan seda vormi, mis kevadeks lõpptulemusena välja koorub. Tean, et võin enda dieedi sellega raskemaks teha ja sai ju Otiga kokku lepitud, et kaalule võiks jääda 60 koma midagi ette ja mitte rohkem ning tegelikult peaksin palju puhtamalt sööma, kuid tunnen ikkagi, et kui ma praegu ka kõike märgin ja pabistan ja arvutan, siis ei ole mul dieedi ajal enam piisavalt motivatsiooni seda teha. Annan praegu enda vaimule puhkust, et dieedi ajal saaks jälle suure innu ja põnevusega kõike jälgida ja sellest ka rõõmu tunda. Veidral kombel annab see dieedi järgimine, olgu see kui raske tahes, mingit veidrat rahulolu. Tunned enda üle uhkust, et sinus peitub nii palju eneskontrolli ja järjepidevust. Ning muidugi aitab kaasa ka see, et näed kaalunumbrit langemas ja kuidas peegelpilt muutub aina teravamaks. Lõpus on see kõik ju seda väärt Põhiline on see, et olen ise õnnelik, süda on rahul ja kõht on täis Viimased paar päeva vaja veel tööl vastu pidada ja juba reedel võtame suuna Saaremaa poole. Enne üritab veel hommikul trenni ära teha, sest laup-pühap küll kuidagi trenni ei jõua, vaevalt, et Orissaare jõusaal pühade ajal lahti on. Esmaspäeval linna jõudes, tuleb kohe ruttu trenni minna ja jõulukilodele tuld anda Jõulud on mu lemmikpüha, minu jaoks ei keerle see kingituste ümber, kuigi mulle hullult meeldib kinke teha, neid pakkida ja mis seal salata, ka saada on neid väga tore, kuid kõige tähtsam on see, et me oma pisikese suguvõsaga kõik vanaema juurde koguneme. Oi seal tuleb palju kraaklemist, näägutamist, lärmi ja nsm norimis, kuid sellised me juba oleme. Mitu generatsiooni kõik ühe katuse all, üks põikpäisem kui teine Aga maja on meil täidetud mõnusa sumina, soojuse ja piparkoogi lõhnaga. Piparkookidest rääkides, siis vanaemale meeldib ise eelnevalt see tainas valmis teha ja tavaliselt arvestab ta kogustelt umbes poole Aafrikaga, mitte meiega, sest me veedame üle poole päevast neid köögis rullides ja küpsetades. Osad suudame veel ära ka glasuurida, kuid mitte rohkem kui kaks plaaditäit, sest see oleks ikka meeletu töö Lõpptulemusena on meil igaljuhul piparkooke nii palju, et ükski anum ei suuda neid ära mahutada, kuid iga aasta on need lõpuks siiski kuidagi otsa saanud... Pärast saab korralikult trenni teha kogu selle toidu arvelt igaljuhul Soovin teile kõigile mõnusat mugimist, ilusaid pühi ja muretut uut aastat Püsige aktiivsed ja hoidke silm peal ka minu instagramil
  3. Annaliisa fitnessi teekond

    Sutsu rohkem, kui kaks aastat tagasi vahetasin olude sunnil kergejõustiku jõusaali vastu ning tol ajal oli minu suurimaks hirmuks, et mul hakkab nüüd ilge lihasmass kasvama. Kõige kummalisem tundus minu jaoks see, et jõuharjutuste jaoks soojaks tehti lihtsalt kergema raskusega Oi see oli minu, kui kergejõustiklase jaoks eriti kummaline, minu trennid olid alati alanud umbes pooletunnise soojendusega, erinevad jooksuharjutused, venitused, rullimised ja lahtijooksud ning alles siis sai trenniga alustada. Kergemat laadi jõutreeninguga olin muidugi ka enne kokku puutunud, kuid maksimum 2 korda nädalas ja seda ka mitte täispika trenni näol. Kergejõustikus on rõhk jõutreeningul ainult n-ö offseasonil, mil võistlused kaugemal ning siis on aeg jõudu juurde kasvatada. Võistluste lähenedes lähevad harjutused aga aina liikuvamaks, sisse jääb küll plahvatusliku jõu treenimine, aga mitte nii väga kangitrennid. Erinevate lihasgruppide treenimisest ei teadnud ma siis veel väga midagi, minu jaoks oli kõik kas jalgadele, alaseljale, kõhule või kätele. Kõik harjutused mis õpetuste järgi oleks pidanud tegema kas trapetsit, rinda või õlga, olid minu jaoks kätele mõeldud harjutused Kõik kätekäverdused, lendamised, lõuatõmbed, rows, rinnalt surumine - kõik see tundus minu jaoks lihtsalt käte väsitamine Ajapikku hakkasin õnneks aga tundma, et mõjub isegi täitsa õigesse kohta, ju siis olid algul mu kätud nii nõrgad ja said tavapärasest järksu nii palju rohkem koormust, et tundus nagu teekski ainult käsi. -Üks esimesi jõutrenne (ja sellega kaasnevaid selfisid) Spartas Kuna hirm selle ees, et ma mingiks hulluks lihasmäeks muutun oli meeletult suur, siis ei julgenud ma kunagi raskust juurde panna ning tegin pigem n-ö uisapäisa lihtsalt natuke siit ja sealt. Mõne aja pärast, nähes kuidas raskused aina kergema vaevaga liiguvad, sain meeletult motivatsiooni juurde, et sellega korralikumalt tegelema hakata, treeningmahtu ja raskuseid tõstma hakata ning ennast korralikumalt jõusaalile pühendama hakata. Sain aru, et ega see lihas päris niimoodi ikka juurde ei tule, et puudutad raskust ja järsku oled Arnold valmis. Nii lihtsalt see ei käi, eriti naistel ja korraliku lihasmassi kasvatamine nõuab meeletut pühendumist ja on väga aeganõudev protsess Vahetades aga väga liikuva treeningu järsku jõutrenni vastu, mida hakkasin tegema healjuhul vaid kolm korda nädalas, samal ajal jättes toidukogused ikka sama suureks, siis andis see kaalunumbrile koheselt tunda. Esimese paari kuuga olin ligi viis kilo raskem. Tagasi vaadates ei oskagi öelda kas suutsin oma lihasmassi nii meeletult arendada või oli asi ikkagi vähesemas liikumises ja võtsingi veidi niisama juurde :/ Igaljuhul kevadel otsustasin selle viis kilo jälle maha tõmmata, kombineerisin kardio ja jõutrenni ning olin endale leidnud selle õige asja, millega mulle meeldis tegeleda ja mis boonusena hoidis mind heas vormis. Ja nu siis nõnda aja möödudes hakkasidki vaikselt mõtted mõlkuma ka juba, et paneks ennast äkki fitnessis kunagi proovile ja 2016 kevadel saigi Otiga ühendust võetud. Nii veider on praegu jõusaalis raskustega rassides mõelda, et ma seda lihasmassi niiväga kartsin ja nüüd tegelen alaga, mis seda just taga ajab Hetkel, kui esimesed võistlused seljataga ning uued võistlused juba paari kuu pärast, unistan sellest, et korralikult lihast jõuaks selle ajaga kasvatada. Ma ei karda süüa rohkem ja raskusi tõsta, tahan näha oma keha muutumas ja uskumatu, aga vahel jõusaalis tekib reaalselt siuke tunne, et ma olen nii pisike, et tahaks massi juurde. Ise ka ei usu kuhu mu mõttemaailm on välja jõudnud Tahaks aga suuremaid õlgu ja laiemat selga, rääkimata tagumikust ja ilusatest vormis jalgadest. Olen aru saanud, et vormis keha on ilus, terve ja nõuab pidevat hoolitsust ja tööd Sügisestest võistlustest on juba ligi pooleteist kuud möödas, võistluskaaluga võrreldes on kaalu sutsu rohkem kui neli kilo juures. Kaloraaž hetkel esmaspäevast laupäevani umbes 2300 ja pühapäeviti endiselt kaloreid ei loe, sest kes neid jõuaks cheatpäeval kokku lugeda Naudin elu ja raskeid trenne, tore on ikka trennis higi otsaees pingutada ja lihased valusaks saada. Kui muidu on mul olnud kaaluga siuke hate-love relationship, et isegi, kui mõistus tajub, et peegelpilt on see mis loeb, mitte kaalunumber, on see number ikka suurt rolli mänginud ja mida väiksem seda parem, siis nüüd on see lõpuks muutunud. Ei karda hetkel seda numbrit, kuna tean, et patustan lubamatute asjadega vaid kord nädalas ja ülejäänud kuus päeva nädalas söön suurtes kogustes korralikku toitu. Seetõttu usun siiralt, et ei ole see mingi pekk, mis praegu kasvab. Tunnen, kuidas olen tugevam ja kuidas trennis on jõudu. Kindlustunnet annavad ka ühed teksad, mis muidu praeguse kaalunubriga olid parajad, kuid hetkel siiski veel suured. Mida ma siis ikka ennast praegu piiran, kui uue võistlushooaja ettevalmistus on nii lähedal ja praegu on see hetk, mil järgmiseks hooajaks veidi lihast juurde kasvatada ja vormi prandada. Pühapäevased rõõmud peale mõnusat metsas müttamist Olge mõnusad, lammutage jõusaalis ning homme ongi kauaoodatud pühapäev, mis tähendab vaba päeva ja palju süüa
  4. Põnevaid leide toidupoest.

    Väga mõnus kas pasta sisse või kartuliga pannil Ja kui suvel grillil rasvast sealiha lubada ei saa: Muidu energiajookide maitse väga ei meeldi, aga avastasin enda jaoks battery kalorivaba energiajoogi, millel mõnus laimi maitse
  5. Annaliisa fitnessi teekond

    Nonii, nädalake on jälle möödas. Vahepeal sain natuke rohkem töö ja trenni kõrvalt aega ka iseendale ning oma teisele südamelähedasele hobile, milleks on koerandus (just-just, koertenäitused, koolitused ja kõik sellega kaasnev, pesemised, föönitamised, üleslöömine, trippimine, händlerlus jnejne). Minul on küll hooaeg läbi, kuid kodus kasvaval samojeedibeebil alles hakkab trall pihta, esineme kordamööda Ju siis mingi edevuse-ussike mul ikka sees on, et lavale tagasi kutsub ja samamoodi on ka koeraga näituseringis. Sama pinge ja see südame põksuma panev tunne, et kõik silmad on sinul, aga vot ringis ei ole vaja vaid ise hästi esineda, põhiline on, et koeraga koostöö sujuks ja et sa teda võimalikult hästi esitleks ning selleks on vajalik ikka omajagu harjutamist. Ootan juba suure huviga kevadet- minul võistlused juuniorite bikini fitnessis ja meie koerabeebi Joey astub ka siis juba juuniorite klassi. Kohe, kui minu kevadised võistlused on läbi, hakkame Joeyga suvistel näitustel koguma juuniorserte ja jahime Eesti Juuniortšempioni tiitlit. Eesmärgid on kõigil paigas ning ettevalmistused täies hoos Toitumisega olen ka lõpuks maha rahunenud. Päevane kaloraaž jääb umbes 2200 kanti ning kui päeva lõpus ikka tunnen, et kõht tühi, siis suurendan julgelt õhtusöögi portsu, isegi kui kalorid lõhki lähevad. Praegu ei ole see kaloraaž üldse nii tähtis ning pigem suurendan oma korralike söögikordade portse, kui et jätan kerge näljatunde ja suurendan oma isusid igast muu hea-parema järele. Parem ikka korralikust toidust kõht täis süüa. Mis puutub rämpstoitu ja maiustustesse, siis olen siiski selle ühe päeva nädalas selleks jätnud, mil söön kõike, mille järgi neelud käivad. Mina ei ole kindlasti inimene, kes terveks eluks kõik n-ö "ebatervisliku" oma toidulaualt eemaldaks. Vahel peab endale lubama kõike seda, muidugi mitte igapäevaselt, aga kord nädalas ennast vabaks lasta on minu jaoks igati okei. Kõige võti peitub ikka tasakaalus. Üritan lihtsalt oma cheat-päevadel süüa ka korralikku toitu rohkem, et rämpsu nii palju sisse ei mahuks. Mind teades see aga mingit probleemi ei lahenda, sest ma olen täitmatu ja magusa jaoks on mul alati ruumi. Tean, et kui nt kaks kuud juba ilma mingi konkreetse toidu või harjumuseta olla, siis enam seda ei igatse ja ei isuta enam, kuid ma ei tunne vajadust kõige selle välja lõikamiseks. Tunnen, et minul tekitaks see hoopis vastupidise efekti, sest keelatud vili on alati see kõige magusam. Ei hakka endale midagi keelama ning jätan endale selle preemia päeva. Siis on iga nädal ka pikisilmi midagi oodata Ootamisest rääkides, on meil ju jõulud kohe-kohe lähenemas. Detsember on juba käes, jõulukalender on avatud ja päkapikud on sussidesse esimesed üllatused toonud. Olen hull pühade fänn ning ootan juba nii väga seda hetke, kui terve suguvõsa Saaremaal suure söögilaua taga istudes kraakleb - nii see meil juba käib . Vanaema vaaritab meile kindlasti igast maitsvaid piduroogi ja erinevaid kooke. Juba paar päeva tagasi helistas ja uuris mis erisoove meil jõululauale on. Tuleks vaid see lumi ka maha tagasi. Hetkel mängib see ilm meiega ikka korralikku vingerpussi ning kui hommikul kohe trennis ära ei käi, siis on jube raske ennast õhtul majast välja saada. Üldse ei soosi see ilm trenni minekut. Vastik märg ja pime aeg. Vabadel päevadel olen üritanud sellel paaril valgel tunnil, mis meie sügis-talvine aastaaeg meile nii lahkesti annab, võimalikult palju aega õues liikudes veeta. Liikumine ja värske õhk teevad imesid. Enesetunne paraneb märgatavalt ja ka umbses saalis tehtava kardio hulka saab vähendada. Kui juba trenni saab, siis trennis on tunne super. Küll on mõnus trenni teha, kui saab raskusi aina tõsta ja energiat jagub trenni lõpuni. Kavaga olen ka ütlemata rahul ja ootan huviga tulemusi Trennid on plaanitud hetkel nii, et ideaalis neli trenni järjest, millele järgneb üks kardiopäev ja kindlasti peab nädalas üks päev jääma täielikult puhkamiseks ja taastumiseks. Variante, kuidas treeningkoormus jaotada on palju ning vastavalt tööle ja muudele toimetustele on kahjuks või õnneks iga nädal see jaotus erinev. Ideaalis teen ilusti neli trenni järjest, millele järgneb liikuv päev looduses ja üks puhkepäev. Hetkel on aga ajaliste raskuste tõttu olnud pigem, et kaks trenni, kardiopäev looduses, kaks trenni ja vaba päev. Ega ma ei teagi kumb variant parem on, eks ma proovin mõlemad ära ja vaatan, mis paremini sobib. Trenniplaan ise on jaotatud nii, et ühes tsüklis saavad jalad kaks korda koormust ja ülakeha erinevad lihased ühe korra. Tsükleid, mida vaheldumisi teen, on kaks, ühes superseeriad ja teises püramiid. Kehaosad on jaotatud nii, et esimesel päeval on jalatagaosa ja õlg, teisel selg ja biits, kolmandal jala esiosa, tuhar ja säär ning neljandal päeval on rind ja triits. Kõhtu teen tunde järgi iga trenni lõppu natuke ja kardiot samamoodi vahel juurde, kas trenni algusesse või lõppu 15min kallakul või ellipsil. Suured tänud teile kõigile, kes te mu pärast muret olete tundnud, mind nõu ja jõuga olete aitanud ja mingil määral ka kritiseerinud ja hoiatanud. See on nii tore, kui inimesed, kellel rohkem teadmisi ja kogemusi, on lahkelt nõus erinevaid nippe ja nõuandeid jagama ning kaasa aitama. Ma hindan seda väga kõrgelt Aitäh teile! Minu tegemistel saate silma peal hoida ka siin: https://www.instagram.com/annaliisall/
  6. "Foodporn"

    -Dieediburger
  7. Annaliisa fitnessi teekond

    Võistlustest on juba ligi kuu aega möödas ja uus hooaeg peaaegu, et juba paistab, kuid uuesti järjepeale saamine on oodatust üllataval kombel kohutavalt palju raskem. Ei saa ikka kuidagi üle ega ümber sellest toitumisteemast. Vaimselt absoluutselt ei taha toitu kaaluda ega üles kõike märkida, ei taha enam neid tavalisi kana- ja köögiviljaroogasid ega muid tervislikke vahepalu. Tahaks ainult magusat ja rämpsu. Kõht ei pruugi isegi tühi olla, isud seevastu aga talitsematud. Eks ma mingi aeg lasingi ennast lõdvaks, andsin kehale ja vaimule puhkust ning nautisin absoluutselt kõike. Tegelikkuses pole ma kindel, kas seda saab üldse nautimiseks nimetada, kui õhtul ei suuda magama jääda, sest süda öökimiseni paha ja mõtled, et sa ei taha enam kunagi midagi süüa, sest sa oled ennast üle ääre täistoppinud kogu selle ”hea-paremaga”. Aga see kõik on mööduv, hommikul ärkad sa jälle tühja kõhuga ja oled valmis kõike seda uuesti tegema. Mõttes mõlgub vaid, et niikuinii on nii pikalt patustatud, et mis see üks lisa päev enam teeb… Pean tunnistama, et toidust on tõesti saanud minu jaoks täielik kinnisidee. Enne jõusaaliga tegelemist ning grammi-pealt toitumise jälgimist alustades, oskasin ma toitu armastada ja nautida, kuid see ei olnud see, mille järgi ma oma päevakava seadsin ja mis mulle pinget põhjustas. Ma sõin, mida tahtsin ja millal tahtsin. Paks või ülekaaluline pole ma kunagi olnud, seega praegu tagasi vaadates mõtlengi, et miks ma ei võiks siis uuesti seda teed minna. Oi kui palju on peast viimasel ajal läbi käinud erinevaid alla-andmise mõtteid. Ei jaksa, ei suuda, ei taha, aega ei ole piisavalt, rahaliselt käib üle jõu jnejnejne. Viimasel ajal on ka isiklikke probleeme kuidagi väga palju kuhjunud ning eks need muidugi aitavad kaasa sellele vaimsele blokile. Suurel määral mõjutab ka see, et tänu uuele tööle on elurütm hoopis teine. Tööpäevad on pikad, umbes kümme tundi, ning samal ajal on vaja jõuda veel trenni, koeraga välja, toite ette valmistada ning leida aega veel enda jaoks. Tööle minnes olen vapralt alati mitu söögikorda endale kaasa pakkinud ja võiks arvata et kui kaloreid on veidi üle 2000, siis peaks nagu jaguma küll, aga ei taha kuidagi jaguda. Tööle võetud toidu ma hävitan igavusest väga kiiresti ära. Kui ta mul juba siin valmiskujul kaasas on ja passib mu kõrval, siis tekitab see isu ja mõtlen, et mis seal ikka, söön siis kohe ära . Lisaks ahvatlevad mind tööjuures igapäevaselt erinevad batoonid, pudinguid jms, millest üldse kohe eemale ei suuda hoida. Kokkuvõttes ongi mul üle kolmveerandi päeva kaloritest kulutatud juba kella kolmeks. Töö kestab aga kaheksani, peale seda vaja veel trenni jõuda ning tihti tekibki küsimus kas peaksin õhtusöögi siis enne trenni juba tegema, sest koju jõuan sellistel päevadel alles 22-23 vahel ja olen täitsa kutu. Hetkel olen need olukorrad lahendanud lihtsalt pre-workoutiga enne trenni ja peale trenni olen jätnud endale mingi batoonikese, mille koduteel ära nosin. Eelmisel nädalal olin kuni reedeni väga korralik oma toitumisega, sain fitnesspaliga kenasti järjepeale ja ootasin õhinaga pühapäeva. Tegin endaga ikkagi selle diili, et pühapäevad on need sööpaljujaksad cheat-päevad. Just nimelt cheatPÄEV, mitte ainult söögikord vms. Las ma söön ennast sellel päeval siis ogaraks. Loodan, et mõne pühapäeva pärast on mu alateadvus aru saanud, et ei ole vaja niimoodi õgida ja saan pühapäevad teha lihtsalt need jälgimis-vabad päevad, jäädes samal ajal ikkagi mõistuse piiridesse. Küll aga olen aru saanud, et see üks metsik cheatpäev tõstab kaalu vaid ajutiselt järgmiseks kaheks päevaks üles ja siis kukub tagasi normi, niiet miks mitte seda ogarust endale lubada, iseasi kuidas see mulle vaimselt pikemas perspektiivis sobib. Igaljuhul sellel nädalal oli pühapäeva-ootus nii suur, et juba laupäeva õhtul ma murdusin… Olin nii läbi omadega, et küpsisekarbi varem avamine tundus meeletu lohutusena ja nõnda ma siis alustasin oma cheat-päeva juba eelmisel õhtul. Pühapäev möödus ka väga söögiselt ning õhtul andsin endale lubaduse, et see jama piirdub vaid pühapäevaga. Esmaspäev tuli aga jube kiirelt ning ei jõudnud kuidagi tööle omale sööki kaasa küpsetada. Sellest tulenevalt pidin lõuna tegema sparta kohvikus ja kuna seda täpselt ei saanud üles märkida, siis kadus täielikult motivatsioon isegi üritada ning päev lõppes hilisöise pitsaga. Ma kõlan nagu täiesti lootusetu juhtum, ma tean. Ei oskagi ennast kuidagi kaitsta või õigustada. Natuke hirmus on sellest isegi avalikult kirjutada, aga üritan alati oma teekonda võimalikult ausalt kõikide tõusude ja mõõnadega teiega jagada. Hetkel vaikselt harjun jälle siin fitnesspali ja köögikaalu puhkus on läbi. Nüüdsest käib jälle 80% mu toitudest kaalult läbi ja makrod on kenasti paigas. Vaatame, mis tulevik toob ja kuidas mu keha ja vaim selle kõigega hajrub. Praegu kardan kaalule astumist nagu tuld, üldse ei julge seda numbrit endale teadvustada. Kardan paaniliselt, et olen kokkulepitud graafikust juba kõvasti ees. Aga lähipäevil peab siiski kaaluma, et saaks täpsemat aimu, millise kaloraažiga edasi lähen. Trennis õnneks energiat jagub ja uue kavaga olen super rahul. Saan ennast korralikult proovile panna ja peale trenni ikka mõnus rahulolu tunne hinges. Uue kava järgi on mul neli trennipäeva järjest, üks kardio+kõht päev ja üks puhkepäev. Idee on super ja tahangi nii teha, aga hetkel on ajaliselt läinud natuke teise skeemi järgi. Järgmist tsüklit alustades vaatan, et korrapäraselt jälle jookseks see skeem. Praegu on ju just see hetk, kus nõudlikumat kava saab katsetada, sest kehal on energiat ja saame vaadata, milline skeem mulle kõige paremini istub. Paneme mu korralikult proovile Enesetunne on juba tunduvalt parem ja kuigi vahel on tunne, et pakiks kõik oma asjad kokku ja põgeneks kaugele-kaugele kõikide kohustuste ja murede eest, siis õnneks on mu ümber ka meeletult palju positiivset. Kõik mu pere ja lähedased on lihtsalt superinimesed, kes igal sekundil ainult toetavad ja arvestavad kõigi mu hullude ideedega. Aitavad mu alati igast august välja, mis ma enamjaolt endale ise kaevan. AItäh, et te olete nii mõistvad ja jaksate mu ära kannatada. Samamoodi kõik, kes te olete mulle kirjutanud, tänaval rääkima tulnud, jõusaalis trehvanud, fitshopis lobisenud, te kõik mängite mu teekonnal kohutavalt suurt rolli. Nii hea on kuulda, kui keegi on mu üle uhke ja et nii paljud inimesed üldse jälgivad mu tegemisi. Kõik positiivsed sõnad, mis ma oma blogi kirjutamise, pealehakkamise ja enesekontrolli kohta kuulen annavad hullu motivatsioonilaksu.Tekitab nii sooja tunde, kui tunned, et annad kellelegi teisele motivatsiooni või lihtsalt põnevat lugemist. Kallid teile igaljuhul!
  8. Annaliisa fitnessi teekond

    Olen enda mõtted, isud ja tunded uuesti kontrolli alla saanud ning nüüd, mil uued sihid silme ees, siis mis seal muud, kui ainult täisspurdil kevadhooaja suunas edasi. Arutasime eile Otiga kõik oma plaanid läbi. Panime paika mu kaloraaži, kaalueesmärgid ja lähipäevil saan hakata jälgima ka uut treeningkava. Seletan kohe kõik pikemalt lahti, kuid alustan kõige olulisemast. Toimunud on suur kannapööre minu fitnessi teekonnas. Kui paar nädalat tagasi avalikustasin ja šokeerisin uudisega, et plaanis ka kevadel lavale astuda, siis täna pean teile teatama, et lavale ei astu ma enam mitte bodyfitnessis, vaid hoopis bikini fitnessis! Miks? Kevadel, kui üldse otsustasin oma fitnessi teekonda alustada, siis olles jälginud erinevaid võistlusi, tundus, et bikinis on vaja lihtsalt särada, kõhna ja ilus olla ning vägevalt esineda. Samal ajal bodyfitness tundus just ala, kus lihasmassi hinnatakse palju rohkem ning kuna selga ja õlga on mulle antud, siis võtsime selle suuna. Vaadates hetkel bikini fitnessi taseme muutumist, vajub suu lahti. Hindama on hakatud just lihaseristust ja suuremat lihasmassi, samal ajal kui naiste bodyfitness läheneb juba lausa kulturismile. Kuna vanust on mul hetke alles 20 ja juuniorklassi aastaid lausa 3 veel ees, siis on ju igati mõistlik praegu mõlemad variandid ära proovida ning peale seda otsustada kumb paremini sobib. Ei taha, et hiljem hakkaks kripeldama, et vale ala on valitud. Südamerahu saamiseks on vaja ära katsetada ja siis alles otsuseid tegema hakata. Loodan, et ma selle otsusega kedagi alt ei vea ja teile nagu allaandjana ei näi. Mul on seljataga väga edukas bodyfitnessi hooaeg, jäin kõigega väga rahule. Ma nautisin igat lavahetke ning kõiki neid toredaid inimesi ja kaasvõistlejaid enda ümber. Saaksin isegi oma möödunud hooaja tulemuste põhjal kevadel otse EM-ile suunduda. Mina teen aga oma elu veidi raskemaks ning vahetan ala ja alustan puhtalt lehelt. Selleks, et kevadel nüüd EM-ile saaks minna, pean tulema Eesti karikavõistlustel top3 sisse. Bikinis on aga konkurents karmim ja eksnäis, mis saab. Otsus panna ennast kevadel proovile just bikinis on tehtud puhtalt minu soovide, tunnete ja Oti nõuannete põhjal ning ei ole mõjutatud mitte millestki muust. Eesmärk on igaljuhul paigas ja selle nimel tuleb nüüd hakata vaeva nägema Kevadist ettevalmistust antud otsus oluliselt ei muuda. Trennid tulevad ikka sama koormusega ja ka toitumine on suhteliselt sama. Hetkel on plaanis vaikselt ja puhtalt massi juurde võtta ja võimalikult puhast lihast kasvatada. Eesmärk on võtta juurde kolm kilo, aga ainult 1kg kuu kohta. Novembri lõpuks on eesmärk 58kg, detsembri lõpuks 59kg ja jaanuari lõpuks 60kg. Kuuekümne kiloga me hetkel piirdumegi, sest aega pole raisata ja kevad juba paistab. Isegi lumi on hakanud juba sulama Veebruarist hakkaks jälle vaikselt maha võtma ja enam mitte nii madalale kaalule, vaid umbes kuskil 56kg kanti, eks aeg näitab täpsemalt. Kaloraaži mõttes tähendab see umbes 2100-2300 kcal. Kindlat arvu ei saa eesmärgiks võtta, rohkem peab lihtsalt kaalu jälgima ja vaatama, et ilusti graafikus püsiks. Võrreldes võistluseelse 1600 kcal-iga, mil riisi, pasta ja muud kuivained pidin asendama köögiviljadega, on see 2200 kalorit juba lausa piduuu! Saab jälle pastasid ja riisiroogasid teha ning erinevaid kohupiimasid ja suuremaid valgusheike nautida Uudistest veel nii palju, et juba novembri algusest saati ei ole ma FitShopis enam ainult batooniriiuleid rüüstamas, vaid olen nüüd ametlikult seal tööl Astuge julgelt läbi, meil siin igast head-paremat ja ka uued NJIE pudingud, mis on reaalselt nagu need piimapudingud, mis poes müüakse, aga täiesti patuvabad. Sisaldavad ainult 145 kcal ja sealjuures 20g valku! Mina olen igaljuhul väga põnevil, hakkamist täis ja oma otsustega rahul. Ootan juba huviga, mida kevad toob Jälgige mind ka instagramis: https://www.instagram.com/annaliisall/
  9. Annaliisa fitnessi teekond

    On aeg ennast jälle kokku võtta ja uuesti järje peale saada, sest juba nädala pärast on aeg uue hingamisega täie hooga kevadhooaja suunas liikuma hakata. Puhkus on selleks hetkeks läbi, kõik maailma cheat-toidud nauditud ja siis on õige aeg jälle puhtalt lehelt alustada, ainsaks erinevuseks see, et seekord vähe targemalt ja tasakaalukamalt. Seljataga mu elu esimene võistlus-ettevalmistus, tunnen, et nii mõndagi saaks tegelikult enda jaoks kergemaks teha seda teekonda läbides. Kuna see oli minu jaoks esmakordne ettevõtmine, siis tahtsin kõike teha väga täpselt ja rangelt ja puhtalt. Kindlalt kõike kaaludes ja mõõtes ning kogu ettevalmistusperioodi jooksul lubasin vist endale kokku 3 täiesti vaba toitumise päeva ning lisaks siis need õhtud peale võistlusi, kui võis ennast laadida, aga that’s it. Terve selle 18 nädala jooksul ei käinud ma rohkem kuskil väljas toitu nautimas ja ei lubanud omale aktiivsematel päevadel mõnda preemiat, juhul kui nad mu makrotesse ei mahtunud. Muidugi pressisin ma vahel oma kaloritesse ka ebatervislikumat toitu ja vahel lihtsalt vahelduseks valmisroogasid jms, aga kokkuvõttes jälgisin kõike piinava täpsusega. Prepi ajal tekib aga meeletult isusid ja nii need isud muudkui kuhjusid ja kuhjusid. Tagantjärele targutan, et pagan miks ma lihtsalt ei teinud vahel vähe aktiivsemat päeva ja oma isudele järele ei andud?! Võiks ju vabalt kord nädalas selle šokolaaditahvli või mõne väljaskäigu endale lubada. Ei pea ju kõike nii pagana täpselt jälgima, kui kaal ikkagi kenasti graafikus püsib… Tol hetkel mõtlesin, et on lihtsam, kui üldse ei anna isudele järgi, sest muidu äkki lasengi käest ära ja ei suuda piiri pidada. Ma olen üks nendest inimestest, kes ei suuda kommi pakist võtta ühte kommi ja sellega piirduda. Kui ma otsustan, et võtan selle kommi, siis lõpuks isu suureneb ja see lõppeb mitte ainult selle paki hävitamisega, vaid lausa uue paki avamisega. Kuid hetkel tunnen, et see isude kuhjamine oli üks kohutav karuteene… Ma usun, et te, fitnessi-inimesed, mõistate, mida tähendab cheat-päev. See on see arulage päev, mil sa sööd ja sööd, endal süda läigib, kõht ammu täis ja halb olla. Aga sa ei lõpeta, sa sööd ja sööd edasi, sest praegu on SINU võimalus. See on see hetk, mil see kõik on sulle lubatud, sa oled selle välja teeninud ja tead, et pikas perpektiivis see õgimispäev ei tee sulle midagi. Kõik on ok, kui see jääb selleks üheks päevaks ja järgmine päev oled jälle vana rutiini juures tagasi… Aga kujutage ette, et olen 18 nädalat kõiki oma isusid eiranud ja oodanud seda hetke, kui ma lõpuks VÕIN… Niimoodi juhtub see, mis minuga praegu juhtus. Ma ei ole selle üle uhke, ma tean, et see ei ole mulle hea ega isegi lubatud või kuidagi õigustatud enam, aga ma ei suuda, ma ei oska ega taha absoluutselt mingit piiri pidada. Ma söön, ma kirun, ma söön edasi, paanitsen natuke, ei suuda kahvlit käest ära panna ja söön edasi. Paanika aina suureneb, mõttes mõluvad Oti pealeloetud sõnad ”Kahe nädala pärast paneme uue plaani paika, nii kaua puhka ja söö vabalt aga jäta meelde, et lubatud on +2kg!” Ainus, mis mu aju välja genereerib on see, et see +2kg on ammu möödas ja ma ei taha teadagi, mis number mul hetkel kaalul säraks. Ma mõtlen kaalule, ma mõtlen sellele kui palju häid asju veel söömata, kui paljudesse söögikohtadesse tahaks veel minna, omal süda paha, aga kõigest hoolimata ma söön ikka edasi. Ja nii see võistlusjärgne nädal mööduski. Kõik see lükkab korralikult rivist välja ka, ma ei oska enam piiri pidada. Ma söön kas nagu loom või jälle vastupidi meeletult vähe. See on ka põhjus, miks ma muidu fitnesspali kasutan. Siis tean täpselt mida ja kui palju lubada endale saan, konkreetselt kontroll peal ja kaloraaž paigas. Kaheksateist nädalat olen oodanud seda hetke ja nüüd, kui see on reaalselt läbitud ja tehtud ning lõpuks on see hetk, kui saab vabaks lasta ja nautida, siis kokkuvõttes on see nädal aega ”vabadust” mind põhimõtteliselt hoopis paanikahoogude ja toitumishäirete äärele viinud. See tunne, et mul ei ole enda üle absoluutselt kontrolli tekitab paanikat, nagu ei oskakski enam normaalselt eksisteerida ja piiri pidada. No kuule, kui juba vanaema juures olles, kus alati probleem, et kõik söövad liiga vähe, saad vanaemalt kommentaari, et nii palju ka ei tohi süüa, et sa lähed paksuks niimoodi, siis paneb ikka muretsema küll juba. Aga ega see mind ei peata. Tunnistan, et ei ole ennast absoluutselt viimase nädala jooksul piiranud ning olen nagu elukas arulagedalt õginud, kuigi mind selle eest on hoiatatud. Seega nüüd on see hetk, mil annan endale lubaduse, et teisipäevast saab see trall läbi. Kaalusin ennast reede hommikul ja kaalul oli number 57,3kg… mis on täpselt +3kg võistluskaalust. Eks seal muiduigi mängib rolli lihtsalt massi lisandumine vee arvelt ning toidukoguse suurenemine, keha lihtsalt hoiab rohkem kinni nüüd, aga kui reedel oli juba +3kg ja nüüd ma olen kuni teisipäevani maal vanaema juures, kus hommikust õhtuni köögis midagi küpsetatakse, siis tegin otsuse, et siin ma ennast piirama ei hakka. Teen vanaemale rõõmu ja mugin kahe suu poolega ta praeliha, kartulsalatit, kaneelisaiu, pannkooke, mannavahtu jne jne jne. Juba selle postituse kirja panemise ajal olen ma suutnud hävitada kausitäie mannaputru kisselliga, tahvli šokolaadi ja lugematul arvul piparkooke. Ma ei ole normaalne inimene, või siis just annab see märku, et ma siiski olen inimene? Igaljuhul, kohe kui ma teisipäeval linna jõuan, siis kärmelt trenniasjad näppu ja vut-vut spartasse. Sellest hetkest on mul nädal aega Oti kojusaabumiseni ning loodan, et see on piisav aeg kaal kenast sinna 56-57 vahemikku tõmmata. Koju jõudes ei ole mul mingisugust plaani ennast kaaluda. Ma ei taha endale lisapaanikat tekitada. Ma tean, et olen käitunud lollisti, kuid tean, et pikas perspektiivis see absoluutselt mitte kuidagi mu järgmist hooaega näiteks ei mõjuta. Plaan on lihtsalt võimalikult puhtalt hakata nüüd massi koguma ja see ei ole võimalik kui ma idioot otsustan ennast esimese kahe nädalaga juba kuuekümnele kilole tagasi süüa. Minu suurim lootus hetkel on see, et selle megasöömingu tagajärjel kaal kaob sama kiiresti, kui tuli ning saan oma n-ö puhast ”bulki” alustada umbes 56-57 kaalunumbri pealt. Siis saab rahulikult hakata lihasmassi arvelt kaalu jälle koguma nii, et reaalselt midagi koguda ka saab. Naistele tavaliselt ei meeldi oma kaalunumbrist rääkida, ainult siis, kui tegu on mingi imelise muutumise või muu dieedi või kaalulangus teekonnaga, aga kaalutõusust tavaliselt väga avali sui ei räägita, sest, kes tahaks rääkida avalikult oma ebaõnnestumistest või käestlaskmistest. Küll aga tunnen, et kõik need inimesed, kes mulle on kaasa elanud ja minu sihikindlust imetlenud, väärivad seda tõde. Ei ole ma mingi imeinimene. See on selle fitnessi-maailma kole telgitagune, ka meil on omad isud ja nõrkused, mõned suudavad neid aastaringselt kontrolli all hoida ja mõistuse piires patustada, aga siis on need vaesekesed, kes minukombel täielikku söögimaratoni alustavad peale võistlushooaega… Eks see kõik tuleb kogemusega, järgmine kord olen jälle targem.
  10. Annaliisa fitnessi teekond

    Aitähh sulle Alati on tore kuulda ka kõrvaltvaataja ausat arvamust.
  11. Annaliisa fitnessi teekond

    Taastudes vaikselt poole nädala pikkusest õgimisest ja suhkrukoomast, mõtlesin, et oleks õige aeg teha väike kokkuvõte möödunud nädalavahetusest. Võistluspäev algas rahuliku äratusega umbes pool seitse hommikul ning nagu juba tavaks saanud, siis ikka korraliku pudruportsu ja smuutiga. Kuidagi veider tunne oli sees, närvi nagu otseselt polnudki. Peale sööki käisime registreerimas, kohapeal läks meeldivalt kiiresti ja loogiliselt kõik ning juba kella kümne paiku istusin taksosse, et liikuda Kelly juurde meiki ja soengut tegema. Kellyl on nüüd imearmas pisike kodusalong ja tema kätetöös ei pea kunagi pettuma. Terve see hooaeg on Kelly olnud vastutav mu lavameigi eest ning ma pole mitte kordagi pidanud temas pettuma, otse vastupidi, iga kord suudab ta mind üllatada ja midagi veel paremini teha Kell kaksteist olime Kelly juures juba lõpetanud ning otsustasime enne Salmesse minekut lõunasöögi ära teha. Selleks puhuks oli mul kaasas karbitäis keedetud riisi ketšupiga, mille rahuliku meelega sain ära nosida, sest lavani oli veel üle kolme tunni aega. Salmesse jõudes otsisin üles Oti ning hakkasimegi kohe mu grimmimisega tegelema. Minu veatu grimmi eest vastutas seekord Rain Kuusnõmm, kes oli mulle lava taga väga suureks toeks. Grimmi sai peale kolm kihti ning vahetult enne lava veel õli. Kõik läks järsku jube kiiresti ja oligi see hetk, kui kuuled oma nime kõlarites ning pead otsima üles selle julguse, et sealt kardinate peidust välja astuda... Esimesed sammud lavale ja juba on kõik mu pea muremõtetest tühi, see on täiesti maagiline. Kõige hirmsam hetk on see ootamine ja esimesed sammud lavavalgusesse, aga seal juba olles on nii fantastiline tunne, ma tean, et olen andnud endast 100% ja nüüd lõpuks on aeg seda ka teistele näidata. Laval läks kõik ilusti ja kuidagi hullult kiiresti, alles sain lavale ja juba oli see möödas. Lavalt maha tulles ei pidanud kaua ärevuses ootama, sest juba umbes tunni aja pärast kutsuti meid autasustamisele ja ohhh seda rõõmu... Ma olen juuniorite bodyfitnessi Eesti meister!!!!! Olles eelneval kahel võistlusel mõlemal korral samale tüdrukule alla jäänud, siis nüüd valdas mind kergendustunne, et lõpuks! Ma olin nii õnnelik ja veel õnnelikumaks tegid mind inimesed mu ümber. Kõik jooksid mind kallistama ja õnnitlema ja isegi teised treenerid ja inimesed, kellega muidu väga suhelnud ei ole. See oli magus hetk. Magusam kui kõik need šokolaadid, jäätised ja maiused kokku, millest selle nimel pidi loobuma, see kõik oli seda kuhjaga väärt. Vaatasime ilusti kõik teised kategooriad ja nende autasustamised ka lõpuni ning käisime nosimas võistlusjärgsel banketil. Kauaks me sinna ei jäänud, sest päev oli pikk ja pigem tahtsime koju liikuda. Kodus nosisime ka veel igast head-paremat ja otsustasime siiski linnapeale minna. Õhtu lõpetasime kolmekäigulise õhtusöögiga (pigem nagu öösöögiga) Tai Boh restoranis, kus meeldiva üllatusena pakuti veel kella 12 paiku meile toidumenüüd. Kõhud punnis ees, vedasime ennast koju ja kohe kui ma voodit puudutasin, uinusin ma silmapilkselt. Aitähh teile, kes te olite mulle toeks lava taga, mu truu grimmimeeskond, armsad kaasvõistlejad, korraldajad ja kaasaelajad, ma tahan, et te teaks kui palju teie toetus, soojad sõnad ja abi mulle tähendab. Olen siiralt õnnelik, et mu ümber on nii palju positiivseid inimesi. Erilise tänu võlgnen ma Kelly Pantrile Panther Beauty salongist, kes hoolitses mu küünte eest, Sophia Stepanovale ja Kelly Madissoonile, kes olid mulle alati olemas ning hoolitsesid terve hooaja vältel mu imeilusa soengu ja meigi eest. Ma ei saaks olla õnnelikum oma treeneri valiku üle. Kevadel oli raske otsus, kellega ühendust võtta ja oi kui õige inimese ma valisin. Kuigi Otil on endal väga tihe võistlusgraafik, siis alati enne minu lähenevaid võistlusi leidis ta aja, et mind juhendada, rahustada ja õigele teele suunata. Suured-suured tänud sulle Ott! Kõige-kõige maailma suurema tänu võlgnen ma aga oma perekonnale. Teie olete minu põhi, minu tugi ja ilma teieta ma seda teekonda ette võtta poleks suutnud. Võistlusjärgsed päevad on möödunud väga söögiselt peaks mainima. Ma olen söönud tagasi vist topelt koguse suhkrut, mis ma muidu selle viimase kolme kuuga oleksin söönud. Ma tegelt ka ei tunne piire, ma tunnen, et mul on kergelt paha ja organism enam väga ei jaksa, aga ma mugin edasi, lihtsalt, sest ma saan! Ma tean, et see pole normaalne, aga ma ei saa midagi teha. Hetkel on tunne, et kõik need asjad, mis vahepeal saamata on jäänud, tuleb nüüd kindlasti lunastada ja täiel hingel nautida. Kuigi reaalsuses ma isegi ei naudi, vaid lihtsalt õgin. Lubasin endale nüüd pool nädalat seda lolli õgimist ja nüüd üritan tõmmata piiri peale. Luban endale endiselt n-ö keelatud maiuseid, aga siiski mõistuse piires. Otiga läbi arutades sain peale kindla piiri, et järgmised kaks nädalat söön, mis tahan, ei pea jälgima makrosid, kaloreid ja valgu koguseid, aga üks tingimus on, ma ei tohi üle kahe kilo selle kahe nädalaga juurde võtta. Kuna võistluskaaluks oli mul 54kg, siis hetkel on kaalul piiriks number 56, sest sealt tahaks hakata võimalikult puhtalt, kindla kava ja toitumisega, jälle massi juurde koguma. MInu juttu sirvides olete vist kõik aru saanud, et minu algselt plaanitud ühekordne ettevõtmine ja alaga tutvumine ei jää kaugelti ühekordseks ja juba olen suunanud pilgu kevadesse. Täpsemalt minu kevadplaanidest, et mis kategoorias ja mis võistlustel osalen, saab selgust umbes kahe nädala pärast, kui Ott MM-ilt tagasi on. Siis istume rahulikult maha, paneme paika uued plaanid, eesmärgid, toitumise ja treeningkava. Seniks on mul aga kahenädalane taastumisaken, kergemad ja mitmekülgsemad trennid, vaba toitumine ja rohkem aega iseendale. Katsun siis vahepeal ennast mitte elevandiks süüa Otsustasingi, et homme on see hetk kaalule astuda, tunne on küll endal juba selline, et +3kg kindlalt juba juures Oeh, eks hommikul siis näis, ma loodan, et päris nii hull olukord veel ei ole, aga peab ikka silma peal hoidma. Hoidke mulle siis pöidlaid hommikul
  12. Annaliisa fitnessi teekond

    Sääred on valusad, silmad on väsinud ja unegraafik on sassis, aga jõudsin elusalt tagasi! Olin kuulnud erinevaid hirmujutte, kuidas lätlased ei oska võistlusi korraldada, kuidas ajakavast ei suudeta kinni pidada ja korraldus ning lavatagused ruumid annavad soovida. Sain selle kõik nüüd ise ära kogeda ja kinnitan, et keegi oma juttudega liialdanud ei ole ning kõik see tõesti nii oli. Ajakavast jäädi juba alustamisel pool tundi maha, lavatagused ruumid olid külmad ja pimedad, lavapeal jageleti midagi läti ja vene keele segu ning üks paras segadus oli kõik. Hommikul kell neli kodus ärgates ei olnud mul veel aimugi, mis mind reaalselt ees ootab. Pool viis hommikul tuli mu armas meikar Kelly Madissoon, kes kahjuks ei saanud minuga koos Riiga trippida, minu juurde ja tegi mulle kohe hommikul vara lavameigi juba ära. Unise peaga jõin veel ühe hommikukohvi, keetsin endale ühe mõnus pudruportsu, kuhu lisaks munavalgele lisasin veel vaarikaid, mett ja tükeldatuna ühe grenade batooni ja kell kuus hommikul oligi väljasõit. Kohver oli mul igast head-paremat täis ning olin reaalselt igaks olukorraks valmis. Lisaks toidule, grimmile, bikiinidele, kingadele, võitlusjärgsetele maiustele ja muule vajalikule, olid mul igaksjuhuks kaasas veel superattack, niit, nõel, käärid ja pinsetid, sest jumal teab, mis juhtuda võib Autosõidu ajal kahjuks magada ma ei suutnud ja juba kümnest olimegi Riias kohal. Läksime siis kohe sinna uurima, et kas saab juba registreeruda ja umbes kella poole kaheteistkümne paiku oligi registreeritud. Mõõdeti üle ka (tuleb välja, et ma Lätis ühe cm võrra pikem) ja anti võistlusnumber. Minu numbriks sai 72. Peale seda sõin oma plaanitud lõuna, milleks oli lihtsalt valge riis ketsupiga. Maitses väga hästi Vaatasime kohe üle ka ajakava ning nägime, et juba oli seal mingeid muudatusi tehtud ning algse 17.00 asemel oli naiste bodyfitnessi lava ajaks pandud 17.20. Lavani oli meeletult aega, aga minus süttis juba paanika, sest mul ei olnud ju kedagi, kes mulle grimmi paneks ja kuna grimm minu jaoks suhteliselt hirmus asi (paanitsen, et kas saab ikka ühtlaselt ja õigel ajal jnejne) siis oli mul vaja kiiresti leida keegi, kes mu oma tiiva alla võtaks. Õnneks oli Esta Pilt nõus mind lahkesti aitama ning sellega olin juba poolevõrra rahulikum. Jäime suhteliselt vara juba lava taha ning panime kohe esimese kihi grimmi peale. Seal oli meeletult külm ja grimmi kuivamiseks pidin pikalt seal paljalt seisma, lõpuks ma ei saandki aru kas lõdisen närvidest, külmast või mõlemast korraga. Õnneks sain varsti tõmmata pleedi endale ümber ja siis oli juba palju parem. Siis algas see meeletu passimine, kõik venis ja venis. Sophia tegi mulle vahepeal soengu ära ning varsti oligi vaja teine kiht grimmi peale panna. Peale teist kihti peab juba rohkem jälgima, et millelegi vastu ei läheks ega hõõruks. Grimm tahtis natuke laiguline jääda millegi pärast, tundus, et nahk oli vist liiga kuiv. Seekord just enne võistlusi ei julgenud kreemitada mitu päeva, sest arvasin, et kui nahk veel sellest kreemist niisutatud, siis just grimm ei hakka peale, aga haara näpust, juhtus just vastupidine. Kuivemad kohad imasid grimmi rohkem sisse ning jäid seetõttu tumedamad Õnneks väga hullu polnud, seal ümberringi oli millegipärast paljudel grimmiga probleeme ning lavalt tulid väga paljud inimesed maha nii, et pool grimmi oli maha jooksnud... Kõik ettevalmistused tehtud, saime veel mõnusalt lava taga oodata ja oodata ning siis veel natuke oodata. Ma olin nii närvis. Mul oli juba enne lavale minekut selline tüdimus sees. Nähes teisi võistlejaid tulid judinad selga. Hääled olid neil juba hirmutavad ja no see lihasmass... Ossanuga. Tundsin ennast kohati nagu tibupojake seal. Noor ja õrnake. Nosisin veel selle aja sees paar riisikooki, väikse batooni ja paar glükoositabletti. Lõpuks oli kell 17.20, ma olin selleks ajaks olnud üleval juba üle 13 tunni... ja ikka ei lastud meid lavale. Lõpuks vist peale kuut saime ka meie lavale. Laval ma tundsin ennast õnneks ülimalt hästi. Mis mind häiris oli see, et ükshaaval sisenedes loeti kõlarites ette tiitlid, mis võistlejad enne saavutanud olid. Milleks see vajalik on? Tekitas minus täieliku n-ö "outsaideri" tunde. See kõrvale jättes, siis mingil üllataval kombel mulle hullult meeldib laval olla ja ma reaalselt naudin seda. Kõik läks hästi, tunne oli hea, lavarõõm oli südames, aga tundsin kohe, et teised on minust pea-jagu üle ning kahjuks medaliõnn mulle ei naerata. Nii noore ja olematu kogemusega võistelda selliste suurte täiskasvanud tegijate vastu on küll muidugi positiivne, et kogun palju muljeid ja kogemusi jne, kuid olgem ausad veidi nukker tunne tekib ka. Ma ei oskagi öelda, mis tunde see võistlus praegu minusse jättis. Ma tean, et annan endast parima ja olen alles algaja, kuid kohati on nii lootusetu tunne. Mõlemad võistused, kus lavale olen astunud, olen olnud avatud kategoorias, kus kedagi ei huvita, et olen teistest hulganisti noorem ning mul polegi sellist massi veel. Samas tekitab minus meeletult vastakaid tundeid see, et kui ma vaatan neid bodyfitnessi n-ö tipus olevaid naisi, siis ma ei tahaks selliseks saada, ma ei ole kuidagi kade nende üle, nad ei tekita minus sellist emotisooni, et jahh ühel päeval olen mina ka selline, et see olekski nagu mu eesmärk. Absoluutselt mitte... ning siis tekibki küsimus, et mis eesmärgil ma seda siis teen? Kuhu ma jõuda tahan? Vaadates, et bikiini fitnessis hinnatakse üha enam lihaselisemat üldmuljet, siis vahepeal tekib tunne, et võib-olla peaks järgmine hooaeg bikiini fitnessi ka ära proovima ja siis otsustama kumba ma teha tahan, et kumb neist minu jaoks see õige asi on. Maailmatasemel bodyfitnessivorm mind tegelikkuses absoluutselt ei ahvatle, kuid aina enam näen, et bikiini fitnessi maailmatase on nii superilusaks ja lihaseliseks tervikuks välja kujunenud. Samas mõtlen, et kui peale eestikaid hakata korralikult mugima ja samal ajal jõhkralt trenni tegema ning enne kevadvõistlusi jälle kuivaks tõmmata ennast ning siis keskenduda just juuniorklassile. Otsida üles erinevad võistlused, kus just juuniorites ennast proovile panna. Oi appi ma ei tea miks ma neid mõtteid, kõhklusi ja sähvatusi, teiega jagan. Midagi kindlat tegelikult ju veel ei ole, ma lihtsalt mõtlen ennast veidike segaseks vahel Eks see õige otsus tuleb peale eestikaid, koos Otiga kõike rahulikult läbi arutades. Ega algul oli ju üldse plaan ainult üks hooaeg ära proovida, aga nagu näete, ma siin valin bikiini ja body vahel, nii et mõte järgmise hooaja suunas juba liigub Oeh, kuidagi väga palju erinevaid emotsioone tekitas see 23 tunni pikkune Läti võistluspäev. Mõte küll hullult töötab, aga kehale andsin täna täieliku puhkepäeva. Eilne päev oli ikka natuke "too much". Peale autasustamist panime kohe minema, käisime veel poest ja hesburgerist läbi ja kohe kui kõik isu olid rahuldatud vajusin ma autos tuttu. Koju jõudes ei tulnud jälle üldse und ning nii ma passisin siin jälle kell neli öösel. Hommikul mõtlesin veel täna kerge kardio teha, aga peagi mõistsin, et kõige parem on hetkel välja puhata. Seda enam, et viie päeva pärast on juba uued ja need kõige-kõige tähtsamad võistlused Eesti Meistrivõistlused! Seal on ÕNNEKS olemas ka juuniorklass, kus on meid lausa kolm tükki Tahan juba nii väga lavale. Ootan teid kõiki kaasa elama! Paar pildimeenutust ka veel Läti tripist:
  13. Annaliisa fitnessi teekond

    Aitähh
  14. Annaliisa fitnessi teekond

    Aitähh, annan endast parima Eks ta nii ole jep. Saan aru, et kõigil oma arvamus ja kriitika, lihtsalt nii pingelisel lõpusirgel pigem nagu ootaks ja loodaks, et su enda koduklubi toetab sind, mitte ei ürita rivist välja lüüa... Aga mis seal ikka, mina ajan oma asja ikka edasi
  15. Annaliisa fitnessi teekond

    Juba selle nädala lõpus ootab mind ees üks meeletult pikk ja põnev päev. Nimelt on aeg kokku pakkida kõik oma varustus ja asuda teele Riia suunas. Kuna otsustasime, et eelmisel õhtul kohale minek vajalik ei ole, siis tuleb õigeks ajaks registreerima jõudmiseks Tallinnast juba kell kuus hommikul teele asuda. Täna tuli välja ka võistluste ajakava ning kui registreerimine on ajavahemikus 10.30-11.30, siis minu kord lavale minna on alles kell viis ja autasustamine on üldse kell 7 õhtul. Arvestades seda, et mu meikar kahjuks minuga Riiga kaasa sõita ei saa ja teeb mulle meigi enne väljasõitu, siis äratus tuleb sellel päeval umbes 3-4 paiku ja tänu sellele olen enne lavale astumist juba üle 12h üleval olnud. Võistluspäeva toitumise planeerimine saab tänu sellele üpriski raske minu jaoks olema. Tõenäoliselt tuleb enne kodust lahkumist varahommikul üks korralik pudruports sisse süüa ja siis ülejäänud päeva kuni lavani kergete vahesnäkkidega hakkama saada. Naiste bodyfitnessis on seal kokku 14 võistlejat ja kahjuks eraldi vanuse ega pikkuse kategooriaid seal ei eristata. Ise lootsin, et juuniorid on veel eraldi, aga mis seal ikka. Igaljuhul olen ma selleks rohkem kui valmis, olen andnud endast ettevalmistusel absoluutselt 100% ja veel paar protsenti peale ja üritan laval seda ka publikule näidata. Rääkides mu ettevalmistustest, siis kaal pani mul tänase hommiku seisuga juba eesmärgist allapoole ning saan nüüd rahuliku südamega võistluste lähenedes kaalu hoida ja isegi natuke rohkem süüa. Sellega on nüüd igaljuhul süda rahul ja mingit kaaluteemalist lisastressi ma tundma ei pea Kõik läheb nagu plaanipäraselt. Kaaluga on korras, vorm on valmis ja mis kõige tähtsam, ma olen ka vaimselt selleks valmis. Ma juba nii ootan, et saaks tagasi lavale, mis on imelik, sest tavaelus ma väldin liigset tähelepanu ja vihkan avalikku esinemist, aga see tunne, mis ma sealt lavalt sain... See on tegelikult ka kirjeldamatu ja ainult need, kes seda on kogenud, teavad millest ma räägin. Lisaks eneserahulolule, sain ka Otilt nii positiivset tagasisidet eelmisel nädalal ülevaatusel, et motivatsioon tõusis mitte ainult lakke, vaid täiesti taevasse. Tundsin, kuidas ma tõesti teen õiget asja ja, et reaalselt mu suur töö ja vaev tasub lõpuks ära. Kogu see positiivsus ja pealehakkamine sai aga korraliku paugu järgmisel päeval trenni tehes. Muidugi on ka minul väga palju kahtlusi-kõhklusi, et kas mu vorm ikka piisav ja ikka hakkad ennast teistega võrdlema ja nii, aga hetkel olin kõik selle kõrvale suutnud jätta ja keskendunud täielikult lihtsalt sellele mida mina teen ja mida mina suudan saavutada, kuniks... See tuli nii ootamatult, ma ei kujuta ette, mis selle väljaütlemise eesmärgiks oli, aga heatahtlik nõu see nüüd küll ei olnud. Olin oma trenni lõpetamas ning mõtlesin teha peegli ees kettaga veel natuke külge, mille peale äratasin tähelepanu sparta treeneris, kes võttis kohe sammu minu poole. Ta teab väga hästi, kelle käe all treenin ja mis eesmärgil jne ning ütles siis mulle, et küljelihaseid pole mul mõtet teha, et ma pean taljest just peenikesem näima ning küljelihastega ma rikun keskkoha ära ja näin justkui laiem. See selleks, selles on tõesti tõetera sees, kuigi ise ma selle peale tulnud ei ole. Mul ei ole midagi selle vastu, kui sparta treenerid käivad ja annavad nõu ning parandavad harjutustel mu tehnikat, kuid sellele järgnenud väljaütlemine raputas mu päris korralikult läbi. Nõustusin, et küljelihaseid pole mul mõtet teha ning hakkasin ketast ära viima, samal ajal uuriti mult, et miks ma just bodyfitnessi valisin. Vastasin siis, et kevadel tuli mõte sügisel lavale astuda ning Otiga koos sai otsustatud, et bodyfitness sobib mulle igat pidi paremini. Olemas oli selg ja peenike keskkoht ning ka poosid tundusid mugavamad. Sellepeale heideti mulle korra veel varbast pealaeni pilk ning öeldi targalt: "Bodyfitnessis on ikka kõvasti rohkem lihast vaja, kui bikiini fitnessis ning sinul seda hetkel küll ei ole." Ma ei osanudki kohe midagi vastu öelda, pöörasin pilgu eemale ja läksin rahulikult kõhuharjutusi tegema. Mida minut edasi, seda rohkem hakkas see väljaütlemine närima. "Kas ma tõesti olen vale ala valinud?" "Kas kõik see, mille nimel olen pingutanud ja rasket vaeva näinud on asjata?" "Kas mul on üldse mõtet lavale minna?" Ütleme nii, et ma vaikselt hullusin oma mõtetes, ma üritasin pisaraid tagasi hoida ja kõiki neid emotsioone alla suruda, kuid tänan väga inimene, sinu pärast lahkusin ma trennist pisarate saatel. Ma ei tea mis oli ta eesmärgiks, kas tõesti süstida lihtsalt minusse ebakindlust või lihtsalt oligi vaja ausat arvamust avaldada ja öelda, et ma pole piisavalt hea? Ma tõesti ei tea, mis iganes selle väljaütlemise eesmärgiks oli, siis igaljuhul see mõjus, läks läbi. Loodan, et sa oled nüüd õnnelik kallis inimene. Õnneks suutsid mu treener ja lähedased mind siiski maha rahustada ja süstisid minusse taas enesekindlust. Ma teen seda eelkõige enda jaoks, mulle piisab sellest, kui mu lähedased on mu üle uhked ja õnnelikud, mu treener on minuga rahul ja mis peamine, ma ise tunnen ennast hästi. Mul ei pruugi olla bodyfitnessi jaoks ideaalset lihasmassi, kuid andke andeks, ma olen alles noor ja need on mu esimesed võistlused. Üritan ennast mitte häirida lasta ja ajan oma jada edasi. Õnneks on minu ümber palju hoolivaid ja toetavaid inimesi, kes kõik selle võimalikuks teevad ja mulle täiel hingel kaasa elavad.
  16. Annaliisa fitnessi teekond

    Olen hakanud viimasel ajal mõtlema sellele, kuidas minu ettevalmistus mõjub minu lähedastele inimestele. Muidugi kõik elavad minu teekonnale kaasa ja saavad aru, kui suur asi see on, kui palju aega, energiat ja tahtejõudu selleks kulub ning kui väsitav ja kurnav see mulle olla võib. Samas ei tea keegi päris täpselt, mida mina konkreetselt tunnen ja kui raskelt või kergelt see mulle mõjub, aga ega kõik ei peagi sellest aru saama. Ma hindan ülimalt kõrgelt kõiki, kes mõistavad minu erilist toitumist ja treeningplaani, arvestavad minuga ja ei topi mulle erinevaid maiustusi nina alla, sest ilma teie mõistvuseta ja toeta ma ei suudaks seda. Teiselt poolt ei kujutanud ma jälle ettegi, kui raske võib olla osadele inimestele selgeks teha, et miks ma seda teen, miks ma seda nii tõsiselt võtan, miks ma ei tule teiega välja sööma ja miks ma ei saa paari trenni n-ö üllama eesmärgi nimel vahele jätta. Ma ei jaksa seletada inimestele, et dieedi ajal ma pean täpselt teadma, mis ma sisse söön, täpseid makrosid jälgima, hoolega trenni tegema jne. Vahel muutun lausa kurjaks, kui välja kutsudes öeldakse: "Küll sa leiad omale sellest menüüst ka midagi, võid ju salati võtta vms" ja kui ma ütlen, et ei, ma tõesti ei saa, siis küsitakse, et mis "special" toite mina siis söön, et see ei kõlba. See kõik väsitab, kõigile seletamine ja selgitamine, miks ma seda üldse teen jne. Fitnessiteekond on üks ütlemata isekas rada, kokkuvõttes ei ole kannatajaks mina, vaid inimesed mu ümber. Tahes tahtmata keerleb minu elu hetkel trenni ja toitumise ümber ning enda ümber suudan ma hetkel hoida vaid neid inimesi, kes sellest aru saavad ja mulle toeks on. Kõik erinevad sünnipäevad ja pereüritused on praegu mulle kohutavalt rasked. Ühised rootsilauad ja väljaskäimised... Igale poole päris ei lähe oma plastmasskarbikesega ning kohapeal tunned ennast halvasti, vaadates teisi head-paremat nautimas, endal masendus hinge tekkimas, et tahaks ju kaa ning kokkuvõttes jätad veel ülbe mulje, et pirtsutad ja miski sulle ei sobi. Tihti tekkisid mul sellistel üritustel täielikud paanikahood, et miks ma seda teen ja ma ei suuda enam. Jätaks kõik sinnapaika ja elaks inimese moodi edasi. Ma ei oska kirjeldada neid tundeid, mis nendel hetkedel mu keha on läbinud. Kurbus, ärevus, viha ja raev kõik korraga. Olen seda elanud välja oma lähedaste peal, kes pole absoluutselt mitte midagi valesti teinud ja on mulle ainult toeks olnud. Ega ma seda meelega ei tee, kuid mingil hetkel keevad kõik tunded lihtsalt üle ja sa ei oma enda üle enam mingit kontrolli. Õnneks suudan ma paari järgneva minuti jooksul aru saada, et ma olen kohutavalt nõmedalt käitunud ja alati vabandust palunud, kuid ma võin ette kujutada, kui raskelt ja väsitavalt minu ettevõetud teekond mu lähedastele mõjub. Kõige suuremaks toeks on olnud mulle mu teine pool, Daniel, kes on algusest peale mind ainult toetanud ja aitanud, samal ajal minu tujutsemisi ja paanikahooge talunud. Pean häbiga tunnistama, et olen tema elu vahepeal ikka parajaks põrguks teinud. Vastupidiselt minule, kes peab ranget dieeti ja sööb päevas 1600kcal, on tema hetkel massi-perioodil, mis tähendab, et ta sööb umbes-täpselt kaks korda rohkem kui mina. Kujutage siis ette, kui mina päeva lõpus oma allesjäänud 350kcal-iga üritan omale õhtusööki kokku arvutada ning samal ajal pean vaatama kuidas pliidil valmib hõrk juustune kanapasta ning võileivagrillis valmivad mahlased grillvõikud... Ning mina pean leppima kas munavalgeomleti ja paari salatilehega või paari riba kanaga, siis jep, see on raske ja mitte ainult mulle. Vähe sellest, et minul tekib täielik "breakdown" ja mõtlen, kuidas tahaks ka inimese moodi süüa, siis eriti suured süümekad tekitan ma siiski Danielile, kellele tundub, et tema selle põhjustas ja, et ta teeb minu elu raskemaks. Kokkuvõttes oleme mõlemad tujust ära, aga kuna Daniel on lihtsalt maailma parim inimene, kes mõistab mind ja minu läbielamisi, siis lõpuks oleme me alati nendest olukordadest edukalt välja tulnud. Õnneks ei ole tihe trennigraafik meile kunagi lisapinget tekitanud, sest jõusaal on meid ühine huvi ning trennid teeme alati koos. Tegelikult oligi ju Daniel see, kes kaks aastat tagasi mulle selle jõusaalipisiku nakatas, niiet kõik on temast alguse saanud ja ilma temata ma sellele fitnessi teekonnale ma poleks eksind Õnneks nüüd, kui esimene võistlus on juba seljataga ning kaks võistlust lähinädalatel juba ees ootamas, siis motivatsioon on laes ja tuju on hea. Hetkel saan üllatavalt hästi oma toitumise ja trennidega hakkama. Vahetult enne Tallinna meistrikaid olin trennidega kohutavalt hädas, jõudu absoluutselt ei olnud ja lihtsalt ei jaksanud jõusaalis midagi teha. Vaimselt on jube raske võtta see kergem raskus ja mõelda, et küll ma peale dieeti jälle nendeni tagasi jõuan. Kuid asi ei olnud ainult raskustes, absoluutselt ei jaksanud, ainult kardio jaoks oli jaksu, kõik mis nõudis jõudu ja tugevust, siis seda minus ei leidunud. Trennid venisid pikale ja tundus nagu polekski midagi nendest pikkadest madala pulsiga trennidest kasu, kuid ma lihtsalt ei suutnud enam kiiresti järjest teha. Peale võistlusi sain vist aga korraliku motivatsioonilaksu ja nüüd on ka trennis palju lihtsam. Poogen see raskus, lihas tuleb tegevuses hoida ja veel viimased lihvid anda. Isegi küki jaoks suutsin kuskilt energiat koguda, kuid raskused pole enam need, mis kunagi olid Toitumisest rääkides, on minu kaloraaž hetkel 1600kcal, millest ideaalis 40% süskarid, 30% rasvad ja 30% valgud. Kõhe eelaimdus ütleb, et varsti pean ka seda langetama, et ikka ilusti õigeks ajaks lavavormi saada, kuid hetkel olen ilusti graafikus ja võistluskaaluni on vaid 900g minna! Uskumatu, et Riga Pearl võistlusteni on vaid 13 päeva, eestikateni kõigest 19 päeva ja siis ongi see kõik läbi Eks siis vaatame, mis edasi saab Seniks aga lihvin siin poseerimist ja rügan veel kõvasti trenni, et vahetult enne võistlusi vähe kergemini saaks teha. Hoidke silma peal ka mu instagramil https://www.instagram.com/annaliisall/
×