Jump to content

Edetabel


Popular Content

Showing content with the highest reputation since 26.09.2017 Kõikidest piirkondadest

  1. 8 points
    Võistluste kohtunikuna pole ma varasemalt peale võistlust oma poolset arvamust avaldanud aga see kord ma seda teen. Esiteks palju õnne kõikidele võitjatele. Nagu kõik teavad ja näevad siis kogu see fitnessi pool kasvatab populaarsust ja areneb üle maailma suurel kiirusel. Kategooriaid ja võistlejaid tuleb aina juurde ning seoses sellega tõuseb ka tase. Kuid kahjuks see ei käi meie, Eesti kohta. Oli tõesti paar võistlejat, kes näitasid arengut aga üldises plaanis on seis ikka üsna halb. Eriti oli seda minu arvates bikiini fitnessi kategoorias. Ma ei saa aru miks tüdrukud ei tegele saalis kõige tähtsama kehaosaga milleks on tuhar. Vabandust, aga enamustel seda polnud või siis rippus. Võib olla ma olen liiga kriitiline aga arvan, et 10 aastat kohtuniku- ja 20 aastat treeneri kogemusega peangi seda olema. Kahjuks on nii, et pole meil Eestis sellist ühtset meeskonna tööd, kuhu kaasatud parimad olemasolevad spetsialistid ja treenerid. Iga võistleja on nii öelda üksi ja peab ise otsustama kelle poole ta pöördub abi saamiseks. Ja nende abistajate tase ning nõuanded on nii seinast seina, mis peegeldub ka üldjuhul laval. Ehk kunagi jõutakse ka Kulturismi ja Fitnessi liidus nii kaugele, et peale igat võistlust analüüsitakse koos kõigi võistlejate vigu ja suunatakse abi saamiseks kelle juurde vaja. Igal juhul soovin kõigile edu järgmisteks võistlusteks.
  2. 5 points
    Kes live ei ole jälginud ... Koondisel on vahepeal päris kenasti läinud Medalikomplekt on olemas. Mariliis-Mia Topp 6.koht Helena Mang - HÕBE ! Reet Reimets - 4.koht Andra Vagur - KULD ! Jane Tammearu - PRONKS!
  3. 5 points
    Mida sa seletad siin? Bikini absoluudis olevad naised, kes on "andetud eesti meistrid" on kõik rahvusvahelisel tasemel saavutanud tiitlivõistlustel finaalikohti. On üks asi, kui Morozov toob kohtunikuna välja puudused, jäädes sealjuures ikkagi heatahtlikuks. Mida sina haugud siin?
  4. 4 points
    Diamond Cup Milano- hõbemedal Siia on nüüd päris pikk vahe sisse jäänud.... Hooajal on mul olnud kombeks peale igat võistlust ikka üks sissekanne teha, nõnda siis seekordki. Peamiselt kuna muul ajal midagi põnevat ei toimugi- sest ega midagi uut ma ju vahepeal ei leiuta- käin ikka trennis ja toitun nagu üks (tõsiselt võetav ) fitness-sportlane toituma peab- mööda joont ja ei midagi "põnevat"... Võistlus-nädalavahetused on aga natukenegi emotsioonide ja südmuste rikkamad! Kuigi algselt kui hooaja võsitluseid planeerisin, ei olnud peale Eestikaid ja enne MM plaanis võistelda... Olin valinud võistlused kus on minu pikkuse kategooria (-166cm) ja jagatakse ka Elite Rankingu tabeli punkte. Milano Diamond Cup, mis toimus möödunud nädalavahetusel, ei olnud algsete kirjade järgi kumbki. Suur oli aga mu üllatus, kui üks hetk avastasin, et on nii minu pikkus kui ka elite rankigu punktid antud võistluse juurde tekkinud. Ilmselt oli võistluse vastu esialgu väike huvi ja üritati atraktiivsemaks muuta- no ja õnnestus Õnneks leidsin ka võimaluse ja sain võistlema minna. Aegajalt olen siin ka kulutuste poolt puudutanud- üks selline võistlus-nädalavahetus euroopas on ala 800-1000€- nii et see rahusvaheline võistlemine kaugeltki odav lõbu ei ole... (lend u 300, hotell min 2 ööd 250, registreerimistasu 200, grimm 100, maapealne transport...ja tulebki kenakene summa kokku). Väljalend oli juba reede hommikul 5.50 ja jõudsin Milanosse läbi Riia umbes 12 ajal kohale. Google maps on õnneks tänapäeval juba nii abivalmis, et arvutab kogu teekonna ette ja juhtab kohale- 1,5h lennujaamast hotelli sujus rongi ja metrooga ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Lendasin täitsa üksi ja raha kokkuhoiu mõttes esimest korda vaid käsipagasiga- ütleme nii, et pakkimisega just kaua vaeva ei pidanud nägema- suurt palju ju kaasa ei mahtunud Niisama nädalavahetust veeta käsipagasiga ei ole mingi küsimus aga võsitlemisega kaasnevat nodi on üksjagu... Dressid selga, bikiinid, kingad, kõik kosmeetika ja toit kohvrisse ja oligi kõik viimse millimeetrini täis. Siis tuli meelde- et ahaa selline pisiasi nagu vahetusriideid oleks ju ka vaja kohvrisse pakkida Kõige suurem mure käsipagasiga lennates ongi just vedelikud- nõnda jäidki näiteks juukselakk ja meigieemaldaja seekord koju, lihtsalt ei olnud pisikesi pudeleid käepärast võtta ja poleks enam mahtunud ka- otsin siis kohapealt uued. Toiduga tegin ka nii et kogu päeva toit läks praktiliselt kokku pressituna 1 karpi ja mõned näksid juurde- sõin siis jaokaupa karbist. Samuti plaaneerisin õhtusse 2x putru süüa, sest helbed ise mingigrip kotis palju ruumi ei võta. Kotti lisan juba ka soola ja kaneeli ja kookoshelbed nii et hiljem vaja vaid kuum vesi peale kallata. Kuna olin juba reede keskpäevast kohal sain ilusti ülejäänud aja jalad seinal puhata. Peale varast äratust ja 2 lennureisi muud tegelt ei tahagi teha. Kahjuks ei mahtunud käsipagasisse mu tavapärane reisi-apteek (mis on üksjagu mahukas) ja nii kannatasin reedel päris mitu head tundi tugeva peavalu käes. Mingi hetk sain aru, et niisama see üle ei lähe ja hakkasin kaasvõistlejatelt uurima- kellel miskit kaasas on- siinkohal tahaks Reeta ja Andrat tänada kes mõlemad mind aitasid Registreerimine, grimm, võistlus ise ja majutus toimus kõik ühe katuse all- see oli küll mugav. Sai ilusti oma toas puhata ja plätudes/hommikumantlis viimasel hetkel liftiga alla korrusele võistlema sõita. Kuna mul kedagi kaasas polnud siis kasutasin seekord jälle spray-päevituse teenust. Lava taga oli kahjuks vaid Pro Tan kohal- see kuivab kauem (niiii külm!) ja pärast tuleb suht keeruliselt maha ning sügeleb- kui saaks valida eelistaks iga kell Jan Tana sprayd. Kokkuvõttes hea et üldse midagi oli sest enda grimmimisega veel küll riskida ei julgeks (kuigi tean, et osad eriti osavad saavad ka sellega hakkama). Next level Võistlus ise oli nagu Riga Pearl vol 2- venis ja venis. Pidi algselt algama kell 10.00 aga algas vist tund hiljem- minu kategooria oli ajakava punkt nr 90. kokku 117. punktis ehk päris lõpus. Lõpuks saime vist lavale kuskil 21. ajal. Naljakas mõelda et mul läks hommikul uni ära 7.30 ja siis hakkasin juba vaikselt putru sööma ja meikima. Ütleme nii, et kiireks ei läinud Vahepeal sai juba isegi söök otsa ja olin sunnitud oma järgmiseks hommikuks kaasa võetud pudru(helbed) ära sööma- sest see päev ei tahtnudki otsa saada ja viimane asi mida ma tahan on tühja kõhu ja energiavaeguses lavale minna. Suutsin vahepeal toas isegi täitsa magama jääda nii et kõhu peal olnud (soe) käsi sulatas grimmi sisse augu. Ups! Parandati küll ära ja esialgu tundus ok aga nüüd olen vaadanud piltidelt et see auk ikka paistis veits läbi. Nunuh- mis teha, ikka juhtub Seekord toimus poolfinaal (11 naist) ja finaal (top 6). Olin esimeses väljakutses ja lõpuks lõpetasin hõbemedaliga. Teadsin Milanosse lennates, et hõbe on maksimum mida sealt võtta on (sest kohal oli ka 3x juuniorite maailmameister, kes juhuslikult pole see hooaeg 166cm kategoorias mitte ühtegi muud medalit võtnud kui vaid kuldseid) siis olin üli-üli rahul ja õnnelik, et just selle maksimumi ka realiseerisin. Mis peamine, hea oli peale 4 nädala pikkust pausi jälle lavale saada, nö soojendus enne MM teha. Sain ära katsetada oma uued punased bikiinid ja i-walki lihvida. Tulin seekord lavalt maha sellise tundega, et poleks midagi muutnud ja kõik sujus enda hinnangul hästi- mida muud tahta! Pildid on seekord suht kehvad kuna hotellis oli väga kehv valgus- pime ja kollane. Aga noh, parem kui mittemidagi... Kuna õhtu oli juba päris hiline (u 22.30) kui tuppa jõudsin siis kaasa võetud kleit ja kontsad jäidki kohvrisse (nende jaoks ikka ruumi oli :D) - tellisin kiirelt tuppa õhtusöögi ja jäin tubaseks. Ausaltöeldes peale pikka ja väsitavat võistluspäeva pole midagi paremat kui ennast puhtaks küürida ja mõnusate jahedate linade vahele keerata ja head paremat endale lubada. Seekord koosnes õhtusöök peaasjalikult vaid valgust ja rasvast, erilist süsivesikute orgiat võistlusele ei järgnenud. Päev otsa olin juba ju süsivesikute peal tiksunud ka (2 putru, riisigaletid, kuivatatud banaan ja rosinad jne). Tellisin mozzarella-salati ja suitsulõhe salati (mis kohale jõudes oli küll rohekm 0,5kg kala ja 2 rohelist lehte :D) Aga ega ma ei kurtnud! Hommikul ma ju kaua magada ei oska- olin juba 6.30 jõusaalis kardiot tegemas ja peale seda tegin hommikusöögi lauas "südame kõvaks" (3/4 valikust olid koogid, saiad, pannkoogid) ... silmas pidades oma järgmisi (kõige tähtsamaid eesmärke) sukeldusin koheselt tagasi oma rutiini ja trackimise lihtsustamiseks valisin "igavad" keedumunad ja värske salati. Ütleme nii, et tasus tagasihoidlik olla- jõudsin koju tagasi pühapäeva õhtul ning täna, esmaspäeval, ärkasin kilo kergemana kui minnes- mida veel tahta kui käia nädalavahetusel Milanos võistlemas- noppida hõbemedal ja jõuda koju tagasi, paremas vormis kui minnes- seda kõike 6 päeva enne MM Täna tegin kergelt alakeha läbi, homme ülakeha, kolmapäeval puhkan, neljapäeval kogu keha ja reede hommikul ongi juba jälle minek. Ausaltöeldes on tunne jälle nii hea, et jaksaks kauemgi dieeti pidada, kui nädala. Eks see medal mõjus jälle omamoodi motivatsioonisüstina. Kuigi olegm ausad- ega peale MM dieet läbi ei saa vaid algab tagurpidi dieet- viimane asi mida ma tahan on esimese 3 nädalaga "põrsastuda" ja siis ülejäänud pool aastat ennast max ebamugavalt tunda. Olen olnud viimasest 18 kuust ala 16 kalori defitsiidis mis tähendab, et pean väga hoolikalt planeerima, kuidas ja kui kiiresti oma kaloraaziga jälle üles liikuda. Ja see on üks offseasoni põhi eesmärkidest (keha kujundamise kõrval) -saada ainevahetus võimalikult hästi tööle, päevane kaloraaz ülese, ilma üleliigset rasva peale korjamata. Aga sellest juba nädala pärast... Praegu veel #6days out- reedel lend ja pühapäeval minu võistlus. Palju edu kogu koondisele kes kõik lõpusirgel- enam pole palju jäänud Milano oli edukas kõikidele Eesti bikinii fitnessi sportlastele- top6 kohad kõigil ja samuti terve medalite komplekt Siit näha finaali:
  5. 4 points
    Hooajale sai pandud ilus punkt! MM medal on lõpuks käes, peale 19 katset. Natukene kogu võistlusest endast ka. Asi algas peale suhteliselt segaselt, sest selgus, et võistlejaid ja delegaate on saabunud kohale planeeritust oluliselt rohkem ja pole neid kuhugi majutada....nii hakati väikeses linnas Bistritia kõikvõimalik öömajasid otsima ja kui sealt otsa sai, siis ümberasuvatesse küladesse. Meie sattusime ca 26 km kaugusele, olgu öeldud, et paljud olid veel kaugemal võistluspaigast ja kulus sõiduks bussiga ca 45-60 min. Segasem asja juures oligi tegelikult see, et bussigraafikut ei olnud mõtet vaadata, sest see lihtdalt ei kehtinud. Üldse on seal kellatundmisega raskusi ja meie esimene soov oli korraldada kohalikele "kellakoolitus".... Meie sattusime elama väikesesse hotelli Costitsas. Alguses arvasime, et kindlasti mingi urgas, kuid kohapeal selgus, et täitsa viisakas, lisaks anti korralikult süüa, täpselt seda mida soovisime. Hubasemaks tegi olemise see, et olime oma Eesti tiimiga seal ainsad, lisaks veel üks Egiptuse rannafitnessist, muidu oli maja tühi. Enamuse ajast sõitsime taksoga, sest bussi peale nagu kirjutasin loota ei saanud. Samas saime ka aru ,et ega me puhkama läinud ikka võistlema. Mis tegi olukorra väga mõnusaks oli meie seltskond, kuidagi hästi sõbralik ja abivalmis. Kindlasti on seda ka varem korduvalt olnud, kuid vahest on meeskond liiga suur ja paratamatult ei suuda kõigiga lävida, kuid nüüd olime kokku 9 - kesi ja siis sai mõnusalt kokku hoida ja nii ühiselt kaasa elada - finaal oli eriti võimas, kui lavale läksin, kogu tiim tuli kannustama lippudega ja nagu kuulsin saime korralikult ka telepilti. See oli võimas tunne olla laval, kui on selline toetajaskond. Minu siiras tänu! Vastased olid päris kõvad, poolakas, kes võitis oli kevadine euroopa absoluutne meister mastersites ja muidu raskekaalu mees - 100kg, nüüd pigistas -90 ja tõesti vääris võitu. Nagu protokollist selgub jagasin hõbemedalit peale eelvõistlust koos ukrainlasega, kellele olin kaotanud ka Ternopol cupil Ukrainas, kuid tema oli võidetav mees....seekord veel pääses 1 punktiga. Enesetunne oli veel paarem mul kui nädal tagasi Benidormis. Mis paremini joonistasid olid jalad ees, reaalselt oli parem separatsioon. Seekord soola välja ei võtnud, Benidormis seda tegin, mis võis muuta tol korral pildi teravamaks, kuid sellist pumbatust ei tundnud nagu nüüd, lisaks olis tänu soolale ka sooned paremini väljas. Võistlussaal ise oli megapalav, juba ilma lavale minemata, lavataga sama lugu vähe ruumii, palju võistlejaid ja õhku pole, kuid saime hakkama, tingimused kõigile ühesugused. Seega sain kohe esimese väljakutse baasilt aru, kui meid kolmekesi seisma kõrvale saadeti ,et medal on käes ja siis oli ka pingevabam võistleda, küsimus oli vaid, mis värvis ja tean ,et olen tulen ka ükspäev maailmameistriks! Järgmine aasta uus võimalus. Kogu koondis võistles vastavalt oma võimetele ja kui vaatasin ka võistlust eest, siis kõik said tulemuse sinna kuhu oleksin ka ise saalist vaadates nad paigutanud. Jana võistlust ma ei näinud, kuid temal oli ka kõige pikem kategooria, seega seda ei oska ma kommenteerida. Arida oli lähedal medalile ja natuke jäi puudu - samuti väga kõva kategooria oli. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga meeldejääv käik ja tore, et Mikk oma kaameraga, selle ka linti sai - on mida vaadata aestetic youtube kanalil: Lisan siia ka mõned võistluspildid: Suur asi, mis kohe ilmub on minu elulooraamat "Visa hing". 1. detsember on Viru Keskuse Rahva Raamatus selle esmaesitlus algusega kell 18.00 ja hetkel on seda kuni 19. novembrini võimalus soodsuhinnaga ettetellida meie veebipoest: http://fitshop.fitness.ee/raamatud/0/readmore/2170/Visa-Hing-Ott-Kiivikas/?_ga=2.111400964.1815371703.1510737437-165653978.1466958332 Raamat ütlen kohe ära ei ole igav faktikogum, vaid mõnus jutustus, minu enda silmade läbi. Loomulikult on oma lugusid ja minuga seotust rääkinud paljud inimesed, kes kindlasti sealt ka äratundmisvõimalust erinevates episoodides leiavad. Kirjeldan kuidas mu sportlastee on kulgenud ja kes ja kuidas seda mõjutanud on. Lisaks loomulikult palju naljakaid lugusid, mis võistlustel on juhtunud. Nagu sealt selgub ei olegi see kulturism üks "mõttetu ja igav" spordiala ja ka selle tegijad võivad olla väga värvikad kujud...... Väike lõik ilmuvast raamatust: Poweri higist haisev keldrisaal oli minu Eedeni aed. Ehkki ma ei teadnud, kuidas õigesti lihaseid ehitada, milliseid raskusi ja treeningharjutusi selleks valida, toitumisest rääkimata. Lugesin vähestest ajakirjadest ja raamatutest etteantud plaane ja trennikirjeldusi, kuid ma ei osanud neid endale sobivaks kohandada. Ma ei osanud arvestada oma keha ja organismi eripäradega. Ma isegi ei teadnud, et sellega peab üldse arvestama. Küllap vaatasid vanemad ja kogenumad jõusaalis käijad minu metsikut rassimist muigega, mõni ehk isegi haletsevalt või veel hullem, õudusega, nähes ette, kuidas see kõik lõpeb. Minu trennipiibliks oli J. Susi, Oleg Andla ja Viljar Suitsevi raamat „Kulturism kõigile“, mille kaanel ilutses uhkete musklitega hiiglasliku Indrek Otsuse pilt. Lugesin selle liialdamata otsast lõpuni sada korda läbi. Raamat nägi välja nagu tunde potis keedetud kapsas – hall, luitunud ja räbal. Kuid see oli minu pühakiri ja kuigi ma pidasin välimust väga tähtsaks, oli see vana ja räsitud teos mulle väga kallis. Raamatus juhendati algajaid atleete toituma ja treenima, kuid minu õnnetuseks kõrvutati seal algaja treeningukava maailma tippude tipu Arnold Schwarzeneggeri plaaniga. Nähtavasti ei osanud autorid ette näha, et kui kaks äärmust kõrvuti panna, on mõni agar debütant nii rumal, et hakkab kohe raskema kavaga tööle. Minu hinnangul oli aga algajaile mõeldud plaan lahja, lihtlabane ja liiga kerge. Minust saab Arnold ja selleks vajan ka Arnoldi suuniseid! Tippkulturisti kava oli minusugusele noorele härjale nagu punane rätik. Ma lõhkusin oma keha kuus korda nädalas just nagu Arnold. Kuigi mu lihased ja laias laastus terve mu organism tõrkus vastu, öeldes mulle valude, krampide ja tõmblustega, et midagi ma teen valesti. Aga ma ei kuulanud, sest teadsin, et ainult kõva tööga saab häid tulemusi. Minu kindel usk ja teadmine oli, et tööd tuleb teha jõuga, mitte mõistusega! Veel aastaid hiljemgi tegin ma sama vea minu treenereiks soostunud Indrek Otsuse ja Olev Annuse õpetussõnadega – nende soovitatud seeriahulgast tegin mina poole rohkem, sest arvasin, et antud ülesanne oli liiga kerge ja nad alahindavad mind.....
  6. 4 points
    Alo! Olen elusalt ja tervelt Rumeeniast tagasi. Kuidas seal siis oli, küsite? Kultuurišokk! Reede varahommikul startisime kambaga Bistrita poole teele ning peale kahte lendu (mille ma mõlemad maha "tukastasin"), jõudsime ametlikku lennujaama. Meid oli ootamas võistlejate buss, kuhu lisaks meile ka teiste riikide sportlasi peale sokutati. Esimene sihtkoht - registreerimine. Lennujaam oli Bistritast ligi 100km kaugusel ning kuna teed olid kitsad, käänulised ja kiiruspiirangutega, loksusime sinna paar tundi. Ehk siis terve päev istumist lennukis ja bussis... Registreerimisel läks isegi kiiresti ning saime hotelli kohta uurima hakata. Tuli välja, et Rumeenia alaliit oli MM populaarsust alahinnanud ning võistlejate arv väga suur. Lisaks sellele olid meie koondise ankeedid esialgu kuskile valele kontaktile läinud ja jõudsid asjapulkadeni teistest hiljem. Need kaks tegurit kokku tähendas seda, et meid on paigutatud Costa´s Pensiunea-sse, mis asus suisa 23km kaugusel Bistritast. Istusime siis targalt bussi tagasi ja sõitsime majutuse poole. Kohale jõudes oli küll selline tunne, et see pisike majutusasutus sai alles samal päeval teada, et neil on üks punt eestlasi vaja tubadesse ära mahutada ja hommik-lõuna-õhtu süüa pakkuda. Koht ise oli paras nõukahõnguga kolkaküla - tänavatel jalutasid vanapapid, hobused vedasid koormaid, kanad ja lehmad olid maja ees, kord visati mulle möödasõitvast autost paukherneid kraesse ja surnud kassid olid lihtsalt rentslisse vedelema jäetud. Meie majutuse alumisel korrusel oli aga spordibaar, kus nädalavahetusel pidu ja pillerkaar käis. Hommikul võis maja eest asfaldilt leida mõne vägijoogiga liialdanud kodaniku menüü, kuid üllataval kombel meie uste taha keegi kolistama ei sattunud. Majutuskohast võistluspaika pidi meid viima buss, mille graafik esialgu kuskil kättesaadav ei olnud ja see tekitas natuke ärevust - olin ma ju juba laupäeval esimeses osas lavale astumas. Võistluste algus pidi olema 10.00 ehk tuli end varakult valmis sättida ja õigeks ajaks kohale jõuda. Ärkasin juba natuke enne 5.00, et keha veel viimast korda pesukinnastega üle koorida ning meigi kallale asuda. Samal ajal tegin ka hommikusöögi valmis: 50g kaerahelbeid kaerakliidega, minimaalselt vett ja soola, üks väiksem banaan ja 16g tõmmut šokolaadi + must pätikohv Peale sööki tegime Estaga kahepeale mulle grimmi esimese kihi ja jätkasin meigiga. Poole meikimise peal selgus, et ajakavas on muudatus tehtud ja Esta kategooria päev ette tõstetud ning minu kategooria on üldse esimene, kes lavale läheb. Üllatus oli suur ja pidime ka teda ette valmistama hakkama. Teise kihi grimmi pidin endale suures osas ise peale võluma ja paluma Janal tehtud töö üle vaadata ja selga korrigeerida. Grimm tuli väga ühtlane ja jõudis veel majutuskohas ära kuivada ning sain lihtsalt dressi peale tõmmata. Siis meigi viimane lihv, juuksed, asjad kokku ja juba õige pea tuligi Polivalenti spordihalli poole startida. Otsustasime takso kasuks, sest see bussiliiklus tundus niivõrd kaootiline. Nelja peale ei olnud ka see taksosõit teab mis kallis - 50-70 kohalikku ehk siis 11-16 eurot. Võistluspaigas võtsin numbri (sel korral pisike 4) ja tõmbasin bikiinid selga. Vaatasin veel üldise pildi üle ja hakkasin vaikselt sooja tegema ning hiljem ka pumpama. Siis pani Papa Ott mulle õli ja juba kutsutigi juunioreid lava taha. Rumeeniale kohaselt sain seal lavale viiva trepi kõrval veel mitukümmend minutit soojendada ja praadida ning lõpuks 10:50 kõndisin koos 20 teise juunioriga lavale. Konkurents oli kõva, kuid võistlejad sõbralikud ning laval mõnus. Nautisin kogu täiega! Ootuspäraselt ma poolfinaali 15 hulka ei saanud, kuid tean, et sel korral polnud ma kohe kindlasti ei viimane, eelviimane ega ka eel-eelviimane. Ise pakkusin (ja ka koondisekaaslased), et koht võiks olla 17-18. Täitsin enda eesmärki, sest tegin parema esituse kui kevadisel EM-l nii vormi kui ka lavalise oleku mõttes. Peale EMV olin ka suutnud ca 1,5kg maha koorida, mis andis pildile palju juurde. Tean, et mu vorm ei ole Euroopa ja maailma tasemel väga midagi väärt, kuid olen õnnelik, et siiani olen jõudnud. Eestit esindada - see on ikka võimas tunne. Supervorm ei tule üleöö ja töö peab peale hooaja lõppu jätkuma. Igatahes... Peale lavalkäiku... algas tähistamise, debüüt tehtud! Sel päeval võtsin toiduga väga vabalt ning nautisin suuri koguseid ja asju, mida olin tahtnud. Esimesena sõin ära kodust kaasa võetud pisikese šokolaadi, kolm piparkoogimaitselist Dumle kommi ja lennukis saadud kompveki. Siis juba läksin hotellist kaasa pandud lõuna kallale: Lihtne ja tavaline ja mõne jaoks tähistamiseks täiesti ebasobilik, aga mulle sobis ideaalselt. Magustoiduks sõin veel ühe proteiiniküpsise ja koorisin lusikaga ostetud kookose ja valge šokolaadi proteiinikreemi. Võistlustelt koju seiklesime bussiga, mida me esialgu ligi pool tundi ootasime ja mille üks organisaator meile lõpuks lihtsalt tellis... Suvaline liinibuss, kuhu ka kohalikud oma Rumeenia kupüüride eest pileteid said osta. Õhtul premeerisin end veel oma lemmiktoiduga - kaerahelbepuder! Sõin seda kaks head kausitäit (loe: sheikeritäit) ära, lisandiks mesi ja mõned naljakad vahukommi-kookoseküpsised (kohalik kraam). Kuna mul polnud kaerhelbeid otseselt kuskil pudruks keeta, siis lasin neil lihtsalt keeduspiraaliga keedetud vees paisuda ja nad ei olnud päris 100% läbi imbunud. See oli viga - hiljem paisusid nad maos edasi ja valutasin pool ööd kõhtu. Tänu sellele ka jube toidupohmell, mille päästis peotäis soolapähkleid, täisteralaaste. Pühapäeva õhtul tähistasime veel Oti pronksi ja Arida 4. kohta - pokaal šampust, suur viil liha- ja juusturikast pitsat ning kaks palli jäätist oli laual. Päeva kaloraaž võis tulla kuskil 2100-2200kcal. Esmaspäeval saime rahulikult ärgata, hommikuks singi-juustuomletti ja natuke kolgast avastada. Esmaspäeval hoidsin toiduga tagasi ja sõin isegi alla oma tavapärase dieedi lõpu 1550kcal (kuskil 1400). Kell 13 korjas meid peale lennujaama viiv buss (mis üllataval kombel oli punkt kell üks majutuse ees ja käis meid 10 minutit varem ka teavitamas, et ta on kohe varsti bussiga ette sõitmas). Lennud läksid kiirelt ja valutult. Üldiselt pean kogu ürituse eduka möödumise eest tänama seltskonda, sest kultuurišoki ja tagasilöökide juures suutsime üksteist toetada ja kõik probleemid lahendada. Kõik elasid kogu täiega kaasa ja aitasid vabadel momentidel. See on üks mõnus ühtekuuluvus- ja tiimitundega koondis välisvõistlustel. Aitäh teile, teiega läheks teinegi kord lahingusse! PS! The Aesthetic Project tegi võistlustel ka väga vingeid videoid (Rumeenia liikumised ja maailmameistrivõistlused, kokku 4 osa ausat meelelahutust), mida näed YouTubes: https://www.youtube.com/channel/UCzQbEWbocvGLZL1Vpj-pC6Q Kae perra! Näeme pühapäeval Riias!
  7. 4 points
    Kohe näha, et blogimise eest mulle palka ei maksta- reageerimise aeg kuidagi pikaks jäänud Vabandan nende ees, kes on pidanud ootama mu järjekordset monoloogi... Nüüd juba nädal ja mõned päevad peale kui saan ennast Eesti Meistriks nimetada, uhke värk küll Sest üks suurimaid motivatsioone see sügishooaeg kaasa teha oligi just selle tiitli püüdmine- eelnevalt oli mul kodus ju "vaid"hõbe. Väga palju kriitikat on olnud EMV kohta- küll võistlejate tase kehv ja korraldus halb. Iseenesest- ega midagi valesti ei olegi öeldud- ei tea, et varem oleks juhtunud mitme kategooria puhul tulemuste arvutamisel vigu sisse, mille tulemusena valedele võistlejatele valed medalid kaela riputatakse... aga mis puudutab võistletae vorme- üldine keskmine nõrk tase ei anna üldistamiseks ka õigust- oli ka võistlejaid kes elu parimat vormi näitasid ja eelnevalt palju-palju pingutanud olid. Ühes teises teemas visati ka ninale, et nüüd iga teine saab hõisata "Eesti Meistri" tiitliga- tagumist otsa kommenteerima ei hakka (ma ei ole ka kohtunik) aga kullaga said näiteks bikiinis küll pärjatud need, kes selle väärilised ning ka rahvusvahelistel võistlustel finaalikohti saanud. Minu tulemuseks jäi -166cm kategooria kuld ja absoluutkategoorias lahutas mind võitjast 1 punkt. Täpselt nagu kevadel kui jäin Jekaterina Remetsa seljataha, siis nüüd oli au Reedale alla jääda. Kuigi, olgem ausad, läksin ikka absoluuti lootuses, seda võita, siis uhke on olla ka Eesti nr 2- pakkuda reaalset konkurentsi Eesti 3-kordsele absoluutvõitjale. Vau! Kohtunike töös ma ei kahtle (ei olegi selleks mingit õigust ega põhjust) ja jääb midagi järgmiseks sügiseks ka- tuleb lihtsalt enda kallal edasi töötada. Hommikune registreerimine venis mõnevõrra pikale, õnneks olin ise varakult kohal ja väga kaua seisma ei pidanud. Mõõdeti, vaadati kingad ja bikiinid üle ja sain oma võistleja kaardi kätte. Viimasel hetkel otsustasin veel, et lasen meigi-soengu eest kellelgi teisel hoolitseda ja Salmest edasi läksingi juba meiki. Seda kõike lihtsal põhjusel, et oleks 1 asi vähem mille pärast muretseda/vastutada. Otsustasin seekord Halo clip-inide kasuks (Decoris: https://www.decoris.ee/halo-juuksepikendused/) ja lasin Doris Karolal (https://www.instagram.com/muadoriskarola/) neisse teha lokid- lõpptulemusega jäin väga rahule- hele huul ja kerge lokk on ikka minu teema küll- MM-il tuleb ilmselt sarnane look. Siin küll veel läige puudu aga annab aimu Tagasi Salmesse jõudsin, tegi Eleri mulle 2. grimmikihi ja jäin riietusruumi kuivama. Kokkuvõttes oli aega päris palju käes (sest üritus omajagu venis) ja rabistamiseks ei läinud kordagi. Sain isegi käia rõdul 2. blokki vaatamas. Mingil imelikul põhjusel olin seekord enne võistlust vist kõige rohkem närvis üldse, mis kunagi olnud olen- ju siis pingestas see kodune kultuurimaja õhkkond ja omad inimesed saalis kuidagi eriliselt Kuna kõik kategooriad olid lühikesed tehti kohe finaaliformaat- ei mingeid eelvoore. Kohe I-walik, veerandpöörded ja maha minek. Ja oligi autasustamine. Edasi jäin juba absoluuti ootama. Kui keegi veel ei tea siis abasoluutkategoorias pannakse kõrvuti kõikide bikiini pikkusekategooriate võitjad ja selgitatakse välja 1, absoluutne võita- sellel aastal (3x järjest) oli selleks Reet Reimets. Vasakult: Jane Tammearu, Reet Reimets, Mina, Mariliis Mia Topp, Regina Krukovskaja Seekord sattus kuidagi sinine rivi, Eesti MV kohaselt Seekord mulle tundus, et hoolimata sellest, et võistlejaid oli vähem, oli publikut rohkem. Mõnele oli pool kodulinna tulnud kaasa elama- supper äge. Igaljuhul tahan siinkohal ka tänada kõiki kes leidsid mahti kaasa elada, kas kohapealt või läbi ülekande, aitähh kõigile kes kirjutasid, õnne soovisid või koos pilti tahtsid teha- Peale meistrikaid oli tee juba tuttav- Uulitsa Tänavagurmee (https://www.uulits.ee). Taldrikul ootas mind väike üllatus- tuleb välja, et ka seal köögis on mul "fänne" Tellisin (nagu alati, kui on põhjust tähistada)- 2 kotleti ja peekoniga paksukese. Kõrvale gin tonic ja õhtu lõpetas McFlurry. Traditsioonid-traditsioonid. Vahepeal enne MM ma ühtegi võistlust teha ei plaani seega jääb EMV ja MM vahele lausa 5 nädalat. Esimese (eelmise) võitsin VÄGA vabalt, 0 kardiot ja oluliselt rohkem sööki, nädalavahetusel oli ka ühe kalli inimese sünnipäev ja lubasin endalse absoluutselt kõike, samuti sai üle 2 aasta korralikult napsi võetud #donttrythiathome Eile (pühapäeval) oli ikka korralik söögi-joogi pohmell ja täielik 0 päev, veeretasin kuidagi õhtusse ja läksin varakult magama. Täna juba inimese tunne tagasi, omad toidud, korralik trenn tehtud ja võib öelda, et järgmiseks 2 aastaks on alkoholi isu jälle läinud Edasi nüüd mööda joont- range distsipliin nii toidu kui trenniga, kardiot hakkan vaikselt lisama (vaatan kuidas kaal langeb). Hetkel keha nagu mõnus väike õhupall- vett täis Aga see peaks kaduma kiirelt. MM peaksid ka uued bikiinid tulema, millised... seda ei tea veel isegi November tuleb aga töine igas mõttes- stardime Prantsusmaale 1. detsembri! Lõppu video Salme glamuursest lavatagusest
  8. 3 points
    Eilse Kulturismi ja Fitnessi Liidu piduliku galaga võib nüüd vist küll minu 2017. (bikiinifitnessi) aastale joone alla tõmmata. Värskelt kodus uhked tiitlid- parim bikiinifitnessis 2017 ja parim naissportlane 2017- vau vau vau- viimast auhinnda oli küll väga suur üllatus vastu võtta 2017. aastal tegin kaasa nii kevadise kui ka sügisese hooaja: kokku 10 võistlust: EM ja MM pronksmedalid, EKV ja EMV kuldmedalid, Diamond Cup Milano hõbe, Põhjamaade MV hõbe, Olympia Amateur pronks, Arndold Classic 5. ja Riia karikavõistluste kuld.... ainuke õnnetu vaid Ben Weider 7. koht kus võistlesin pikemas kategoorias ja jäin 2 punktiga esimesena finaali ukse taha. Samuti suutsin lõpetada ka rahvusvahelises arvestuses väga kõrgel kohal- nimelt kõikide pikkuste peale IFBB Elite Ranking tabelis auhinnalisel 8. kohal- kevadel kui see tabeli süsteem loodi, ei osanud küll unistada, et aasta lõpuni suudan konkurentsis püsida- aga võta näpust Blogis on aga väike ajaline nihe sees- viimati kirjutasin kui oli 6 päeva MM ärasõiduni, nii et kerime nüüd kiirelt tagasi ja alustame algusest: Ärasõit oli planeeritud reede hommikule- kogunesime lennujaamas juba 5 paiku hommikul. Võistlused ise toimusid Prantsusmaal aga lendasime läbi Saksamaa Hispaaniasse ja rentsisime sealt bussi ning liikusime viimased 150km mööda maad- kokkuvõttes võiks öelda, et need 12h läksid nagu "niuhti" (nii "niuhti" nagu ühed lendamised, ümberistumised ja ootamised üldse minna saavad) ja varsti olimegi Prantsusmaal, meeldivalt armsas linnakeses Biarriz. Reedeks oli planeeritud vaid registreerimine, mis möödus ka ilma igasuguste vahejuhtumisteta ja saimegi hotelli puhkama minna. Kahju, et alaliit ei saatnud omaltpoolt ühtegi delegaati MM-le, kui võistles 12 sportlast. MM-le, kust kokkuvõttes toodi 5 medalit.,. Kas see on normaalne olukord, võib igaüks ise otsustada.... Aasta üks suurimaid tiitlivõistluseid ja sportlastele ei tule mitte keegi kaasa appi, kes lava ees või lava taga aitaks... Kui ma ei eksi siis Soome oli lähetanud väiksemate sportlaste arvuga kaasa 4-5 ekstra inimest- kohtunikud, treenerid, mänedžer jms abistajad. Veits hirmutav tundus küll see mõte pikast reisist ja ühest bussist mis täis näljaseid ja väsinud fitness-naisi aga kokkuvõttes oli meil väga sõbralik ja kokkuhoidev tiim Planeerisin küll esialgu terve laupäevase päeva puhata, sest minu kategooria võistlus oli alles pühapäeval, aga kokkuvõttes oli mul varakult uni läinud ja istusin terve laupäeva võistluspaigas, haarasin hommikusöögilt toidu karbiga kaasa ja sain rahulikult kogu võsitluse ära vadaata. Esimest päeva jääb vist enim meenutama kohutavalt halb DJ- küll ei olnud vabakavade muusikat, või olid valed lood, või liiga vaikselt jne jne. Arida vaeseke pidi näiteks oma i-walki üle minuti laval ootama, kuna muusika lihtsalt puudus ja kui lõpuks tuli, oli see prantsuskeelne youtube reklaam... See oli nii halb et lõpuks lausa naljakas. Saal ja lava olid aga Salmele väga väga sarnased- mõnus kodune tunne tekkis! Kolm võsitlushotelli olid kõrvuti ja meie Ibis oli ülimalt väikeste tubadega, aga mis peamine, toad olid puhtad ja sellest täitsa piisab. Ka oli minu hinnangul toitlustus see aasta MM oluliselt parem kui eelmine sügis Poolas- mõeludud oli ka extra-delegaatidele ja kohtunikele, kes võibolla ei taha keedetud kana ja soolata riisi hommikust-õhtuni süüa. Võistlushommikul oli plaan ennast toas valmis sättida ja vahetult enne võistlust kasiinosse sõita. Eleri tegi mulle ühe ja suhteliselt paksu kihi grimmi ja ainukeseks kihiks see jäigi. Nagu kõik viimased korrad- hoolitsesin oma väimuse eest ise- meik ja juuksed ja võiski 12 ajal võistluspaika liikuda. Kokkuvõttes jõudsime kohale suht nibin-nabin, käisin wc-s ära (iga spotlane teab, kui oluline see on ), tegime grimmiparandused ja juba kutsutigi 166cm lava taha valmis. Seal oli eraldi tsoon selle jaoks ja sealt enam välja ei lastud. Haarasin oma peegli, vee ja kummilindi kaasa ja läksin. Kuna meid oli kategoorias 18 siis tehti kohe automaatselt pool-finaal- ehk siis kohe ka väljakutsed. Olin esimeses väljakutses ehk top5-s. Olin eelnevalt natukene tutvunud osalejate nimekirjaga ja teadsin, et vähemalt 2 pretendenti on kullale- Ukrainlane Tokareva ja Slovakk Timea. Ringid käisid kiirelt ja juba olidki 2 ringi laval tehtud ja jäime autasustamist ootama. Kuna eelmine aasta MM-l sain 5. koha siis kõik sealt ülese oleks olnud minu jaoks juba edasiminek- enda peas olin välja mõelnud, et eesmärgiks oleks top 6 ja unistasin medalist- nii et kui autasustamisele läksin ja Elerit laval nägin, karikas käes kus paistis medali pael välja rippumas teadsin, et kõik on korras ja eesmärgid täidetud (tihti kutsutakse just sama riigi delegaadid autasustama- nii saigi just Eleri mulle medali kaela riputada ). Suurt pidutsemist ja rõõmustamist ei olnudki- tõmbasin dopingu pileti ja mind kablutati otse sinna. Protseduur oli mul juba Eestist tuttav seega läks päris kiirelt, õnneks olin ka esimene bikiini kategooria keda autasustati seega, ei pidanud kellegi järel ootama. Lisaks uriiniproovile võeti ka vereproov, läbi grimmise käe oli see päri õõvastav Kokkuvõttes sain kiirelt tulema ja mingit pinget see protseduur minus üles ei kerinud- pole midagi varjata Läksime tagasi hotelli ja mõtlesime, et sööme tavapärasel õhtusöögil kõhu täis- see oli üks kuradima hea otsus, sest hiljem selgus, et välja reklaamitud "Elite Gala Dinner'il" midagi peale klaasi šampuse ei pakutudki Vot selline “dinner” siis! Pildike meie hotelli õhtusöögist: Õhtul kui kõhud täis, vahetasime dressid kleitide vastu ja läksime IFBB korraldatud Gala Dinnerile Seal autasustati aasta koguarvestuses top 10 bodyfitnessis ja top 10 bikiinifitnessis. Tagasi reisisime terve esmaspäevase päeva ja jõudsime Tallinna lennujaama tugevalt peale keskkööd ehk põhimõtteliselt juba teisipäeval. Vastas oli meil terve tervituskomitee- aitähh Ott organiseerimast ja Ergole tulemast- väga armas traditsioon mis leidis ära märkimist ka ifbb.com lehel: https://www.ifbb.com/estonian-team-warm-welcome-after-w orld-championships/ Esimese asjana ootas mind kodus keefir ja Muhu leib, nõnda me siis istusime, kell pool 2 öösel laua ääres ja sõime koos Erkiga võiga leiba ja jõime keefiri Pikalt puhata ei saanudki sest teisipäeval kell 12.00 oli juba Hiltonis EOK korraldatud vastuvõtt II poolaasta medalistidele- Ehk siis saime praktiliselt otse lennukist vastuvõtule minna. Ülejäänud nädal (nii palju kui seda alles oli) möödus töö ja puhkamise rütmis- trennist olen nüüd nädala puhanud ja plaanin homme, esmaspäeval, uuesti vaikselt alustada. Nagu aga juba alguses mainisin, toimus eile Rakveres pidulik aasta lõpetamine- kus EKFL autasustas aasta parimaid. Olen väga liigutatud sellisest tunnustusest ja õnneks enamus tiitleid läks sinna, kuhu olekski pidanud minema, küll aga jäid mõningate nominatsioonide (ja nende puudumiste puhul) õhku küsimused- et kuidas nii saab? Inimesed on aasta läbi pingutanud ja kokkuvõttes jagatakse "aasta parimate" tiitleid nii nagu jumal juhatab? Kurb, et ei ole normaalset tulemustel baseeruvat süsteemi vaid korraldakse mingisugune "missvõistlus" kus liikmesklubid saavad oma suva järgi üles seatud nominentide vahel hääletada- kes nende arvates parimad olid. Sellises kohas ei tohiks arvamisteks ruumi olla ja mul on siiralt kahju, et erinevatel põhjustel M. Morozovi peetav tabel "ära kadus". Parim klubi hc gym- kas keegi seletaks kuidas? Mitte, et mul midagi HC Gymi vastu oleks aga kui EMV võitis Sparta ja aasta parim mees- ja naissportlane tulevad just Spartast? Parim laste fitnessis? Parim treener? Parim Master naistes? Parim kohtunik? Parim naine fitnessis? Näiteks: meil on 2 võistlejat ja mõlemad toovad MM-lt pronksi ja kohalikel EMV võistlevad nad omavahel- kumb peaks saama "aatsta parima" tiitli? See kes Eestis võitis- oleks ju loogiline? aga ei... Mulle Endla isiklikult väga meeldib ja mul ei ole Tema kui inimese vastu midagi- asboluutselt vastupidi. Nagu ka teiste inimeste vastu, kes siinkohal ennast puudutatuna võivad tulla. Küll aga on mul väga vastukarva tekkinud olukord, kus segadus alaliidus ja juhatuse pealiskaudne suhtumine on tekitanud lausa piinliku olukorra- sellises kohas ei tohiks küsimus olla meeldimimstes/mitte meeldimistes.... Oleks siis neid küsimusi üks aga seal oli päris mitu asja mis minus küll küsimusi tekitas. Peaks võrdlema ikka EM ja MM tulemusi, lisaks EKV ja EMV tulemused, sinna juurde veel rahvusvahelised IFBB üritused ja alles lõpus tulevad väiksema tähtsusega tiitlid.... Sellises kohas ei tohiks olla kaheti mõistmist või "valimist" - peaks olema kalkuleeritud tulemus. Samuti on naljakas, et senini ei ole mingisugust liidupoolset pöördumist EMV tulemuste, protokolli ja korralduse osas- sealgi oli ju päris palju vigu.... Aga noh, kuuldavasti on EKFL "klubide liit" ja sportlane on täiesti asjasse mittepuutuv tegelane- ei tea mida see liit ilma harrastajte-sportalsteta küll teeks? Aga see on vaid minu arvamus.... Aasta parim nais- ja meessportlane Siinkohal saan aga selle blogi ilmselt "sulgeda" sest olen kahekordselt välja teeninud IFBB Elite Pro kaardi- olen edastanud ka oma taotluse IFBB-le ning kohe kui see kinnitatakse, liigun edasi järgmisesse, pro-liigasse. Sellest aga juba siis, kui aeg küps! Seniks aga soovin kõigile mõnusat aasta lõppu ja edukat uut aastat- edu uute sihtide seadmisel ja saavutamisel! Helena
  9. 3 points
  10. 3 points
    28.november 2017 Panen ruttu oma mõtted kirja enne kui meelest lähevad. Täna oli juttu sellest, et koolinoored on koolitoitude suhtes väga pirtsakad ning mõnes koolis väidetavalt ei sööda lõhesuppi, kuigi see on ju päris maitsev ning tervislik. Minult küsiti, et kas minu põhikoolis käimise ajal 80-datel oli ka nii, et koolisööki ei söödud??? Ja nii hakkasin järgi mõtlema ja see teema hakkas vaikselt ennast lahti rullima. Koolitoitu söödi reeglina nii palju kui ette anti. MIKS? 1. Lastel küll oli taskuraha, aga selle eest eriti midagi osta ei saanud, eriti 1990-1992 aastatel. Burgerid tulid eesti turule koos krõpsudega vist alles päeast eesti krooni kasutuselevõttu 1992. Coca-cola joomine ei olnud moodne, eelistati limonaadi aga ka seda ei joodud mingite lollide põhimõtete pärast. 2. Lapsed sõid korralikult sellepärast, et nad liikusid kordades rohkem kui tänapäeva lapsed- kasvõi kooliski käidi üldjuhul jalgsi, mitte ei viinud vanemad enda autodega. Vahetunnil talvisel ajal lasti kooli hoovis jääl liugu või mängiti trifaad ja kummikeksu. Minu enda klassivennad harrastasid vahetundide ajal ka kooli hoovi veetud vanade voodivedrude peal saltohüppamist. Füüsiliselt kulutati energiat julgelt rohkem kui tänapäeval. 3. Koolitoitu söödi ka sellel põhjusel, et paljudel ei olnud kodus võimalustki kogu aeg sooja sööki süüa. Keha ja vaim ise andsid märku, et peab sööma. Mis veel puudutab vana aja toitumist, siis meenub, et päris tihti sai söödud küll kalapirukaid, küll suitsukala ja räim tomatis. See tähendab, et söödi rohkem kalaliha. Mingil ajal ei olnud poodides üldse magusat. Meenuvad köömnelimonaad ja mingisugusest tundmatust materjalist tehtud magusainetega "šokolaad". Mina käisin siis sellel ajal usinasti maal ning sõin mõnuga mett, marju, õunasid jne- kõik mis vähegi magusam oli, läks kaubaks! Nüüd, nähes neid krõpsu ja cocat neelavaid rasvunud noorukeid ei kahetse ma mitte sekunditki, et omal ajal sai kesiste vahenditega ehitatud korralik vundament. Siinkohal toon välja ka tõsiasja, et kui meil siin Eestis oleks toit nii odav nagu USA-s, siis oleks meil neid rasvunud inimesi ka kindlasti kordades rohkem. Olete te kunagi käinud Eesti Aasia restoranis? 2-e inimese arve on üldjuhul peale korralikku kõhutäit ikka vähemalt 25 eurot. USA-s olid teinekord Asian Puffeetesse sissepääs kahele umbes 10 eurot ja siis sai süüa põhimõtteliselt 12 tundi järjest nii palju kui torust tuleb! Paljud meie inimesed ei kujuta seda ettegi, et osad pered veedavad seal terved nädalavahetused ainult süües ja s...des. Mõtlemise koht. Lisan lõpetuseks ka ühe toreda mälestuse sellest ajast, kui neid kummalisi magusainetega šokolaade müüdi suhkrukriisi ajal. Üks väike poiss tuli koos emaga Tartu Toome poodi ja uuris seda kummalist šokolaaditahvlit, millel ei olnud isegi nime!!! Lihtsalt šokolaad. Laps küsis ema käest, et mis selle šokolaadi nimi on? Ema ja müüja kehitasid õlgasid. Laps vastas selle peale:"Kahtlane šokolaad!" Koheselt oli mure murtud ja ema küsis müüjalt:"Palun mulle 2 tahvlit šokoaadi "Kahtlane"!"
  11. 3 points
    Supertoetus ja kaasaelamine! Minu sügav lugupidamine Teile kõigile, kes kaasa elasid ja pöialt hoidsid, sellest oli palju abi! Eriline tänu kaasasolnud konndisele, see oli üks tugevamaid ja vahvamaid seltskondi, kes kokku said ja töötasid kui üks team! Vägev, rohkem sellist üksteise toetamist ja koos teeme imet!
  12. 3 points
  13. 3 points
  14. 3 points
    Tere Mulle on antud erakordne võimalus teha fotoreportaaž Fitness5 EM-ist Trondheimis. Väljasõit on 3. november. Võistlus 4.ndal ja 5.ndal koju tagasi. Sellest kõigest annan ma piltide ja lühemate kommentaaridega ülevaate siin foorumis. Ilma järgnevate sitkete mehepoegade ega tütardeta seda reisi ette ei võetaks. Naised -60 kg kategooria: Elerin Vunder, (Eestis 2015 esimene F5 meister ja on oma tiitlit siiamaani kaitsnud. Eestis 2016 I koht, EM I koht) Karin Hallisk Naised +60kg Andra Moistus (Eestis III koht) võistleb +60kg kategoorias Mehed -80kg Margo Kuiv, (Eestis 2016 II, EM III koht ja 2017 Eestis I koht -80 kategoorias) Andrei Post Mehed +80kg Oleg Zumadilov (Eestis 2016 III koht EM II koht ja 2017 Eestis I koht kategoorias) Ivar Mai (Eestis 2017 II koht kategoorias) Kõik on siia jõudmiseks teinud kahtlemata väga tubli tööd. On olnud eneseületamisi, tõususid ja mõõnasid, nagu spordis ikka. Eraldi tähelepanu ma tõmbaksin Margo Kuivale, kes tavapärase pingutuse kõrval on pidanud vähiga võitlema. Eelmise aasta Fit5 teine ja kolmas koht sai tal välja võideldud koos NELJANDA ASTME VÄHIGA. Võistluste eel ta seda ise veel ei teadnud. Tundis küll tavapärasest suuremat väsimust trennides ja oli minestusehetki. Algas ravi. Kiirituse, keemiaravi ja operatsiooniga kaotas palju kaalu ja rammu. Nüüd läheb asi uskumatuks. Hoolimata sellest „pisiasjast“, et käimas on poole aastane keemiaravi ja sool on toodud kõhu peale, mis on kotiga ühendatud, otsustas ta sellel aastal Fit5 kaasa lüüa. Kahe kuuga saavutas ta vajaliku vormi ja tuli Eesti meistriks. Tänaseks on ta treeninud 2,5 kuud ja on elu parimas vormis. Loodetavsti läheb võistlustel kõik hästi. Selle inimese tahtejõud ja eesärkidele orienteeritud fookus on ennenägematu. Toetajad, fännid ja meeskond: https://www.luxgraveer.ee/ https://www.fitlap.ee/ http://www.vormiloojad.ee/ https://mybody.ee/
  15. 3 points
    Tundub, et blogipidamises hakkab tekkima juba mingi teatud regulaarsus. Vaatamiste statistika põhjal tundub, et huvi minu tegemiste vastu on, sest viimast blogipostitust on vaadatud üle 4000 korra, mis on päris tubli saavutus. Mis siis sel korral? Võistluseelne nädal on käimas ja ehk oleks mõistlik anda natuke näpunäiteid neile, kes alles esimesi samme lavalaudadel teevad. Kipub olema nii, et sõltumata sellest, milline see ettevaalmistuse kulg on olnud, proovitakse just selle viimase nädalaga teha veel pehmelt öeldes imet.... Tõsi ta on, et kui ettevalmistus ei ole sujunud, võib teha mõningast imet, kuid seda tegemata jäänud tööd, mis ei ole kas õnnestunud eelneva 3-6 kuu jooksul oleks naiivne loota tagasi teha viimase nädalaga, mis ajalist suhet mõistes on 1/12 või 1/24 kogu ettevalmistuse protsessist. Millele siis tähelepanu juhtida? Neil kellel on hästi läinudj a eelkõige rasvast loe "pekist" on õnnestunud vabaneda, neil ei ole mõtet liigselt viimane nädal stressata ja proovida midagi kardinaalsselt pea - peale pöörata,sest selle tulem võib olla see, et rikute kogu edukate ettevalmistuse. Pean silmas ärge totaalselt kukkuge laadima ja samas ärge hakake ka liigselt mängima soolja ja veega, see võib tuua positiivse tulemuse, kuid esmakordsel proovimisel ka vastupidises suunas soovitud tulemuse vormi halvenemise mõttes. Tehke nii nagu te teinud olete ja parem enestunde ja teatud laetuse tekkeks võib piisata ka juba see kui lisate toiduratsiooni 100 - 200 gr süsivesikuid lisaks. Neile, kes soovivad oma vormi paaranda, neile ma mingit laadimist lõpus ei soovita, sest mida udusem on pilt, seda suurema tõenäosusega see veel udusemaks läheb, seal võib proovida lihtsalt soola väljalülitmist toiduratsioonist neljapäevast alates kuni võistluseni (kindlasti oleks mõistlik lähenduses hoida soola, sest krampide tekke oht suureneb tunduvalt). Tulem võib olla see, et suudate lihtsalt vedeliku arvelt 1-2 kilo kaalu väehendada ja pilt muutub seeläbi teravamaks ja nahk õhemaks. Neile, kes juba minimaalse soola või soolata toidu peal istunud pikemalt (millest ma üldjuhul aru ei saa miks see vajalik ettevalmistuse varajases staadiumis on) ei ole sealt enam lisaeffekti lõpus võtta ja see ei anna enam mingit tulemust. Natuke psüholoogilist poolt ka. Mõned päevad enne võistlusi tavaliselt hakkab ilmuma vormipilte, eriti neilt, kes tunnevad, et nad on enda arvates heas vormis, selle mõte on ühtlasi nö "hirmutada" ka kaasvõistlejaid, pannes neid tundma ennast juba ette kaotajatena.... Olen seda isegi oma elus teinud ja saanud ka teiste poolt tunda. Suures plaanis võib öelda, et enamjaolt need võistlustulemust ei mõjuta, so inimesed kes teevad endast pumbatult heas valguses pildid ei näe võistlustel lavataga ega ka lavapeal võib - olla pooltki nii vägevad välja kui mitme filtri alt läbi käinud fotol..... Seega ärge laske ennast sellest segada, keskenduge oma tegemistele ja mõelge eelkõige sellele, mida ja kuidas ise hästi teha ja särada just sel õigel päeval ja õigel ajal laval, ülejäänud ei maksa mitte midagi.... Loodan ,et kirjutsisest on kellelegi abi ja loomulikult võib blogisse esitada nii küsimusi kui kommenteerida kui tunnete, et see peaks vajalikuks osutuma. Üks asi veel õues on põhimõtteliselt talv käes ja et ohutult liigelda, pange oma autole talverehvid alla ja sõitke turvaliselt, eriti need, kes kaugelt tulevad võistlema!
  16. 3 points
    Nonii no nii, esimene linnukene kirjas Arnold Classic Europe 2017- V koht Olen juba 2 päeva Hispaaniast tagasi ja aeg oleks ka midagi kirja panna. Alustasin siis oma 3. hooaega Barcelonas- Arnold Classic Europe võistlustel. Registreerimine oli juba neljapäeval, minu bikiini kategooria -166cm alles pühapäeva hommikul. Ehk kokku sai veedetud seal terve mini-puhkuse- 5 päeva. Kuna seal kandis on veel väga soe- keskmiselt 22-28 kraadi, ei saa kurta Kuna meil oli auto rentimisega väike segadus siis jõudsime registreerima umbes 1,5h selle lõppu- kokkuvõttes oligi hea sest kuuldavasti oli päeval teistel Eesti sportlastel isegi 2,5+h järjekordades kulunud. Kõigepealt seisad templi järjekorras (tõendad osalustasu maksmist) siis seisad mõõtmise järjekorras (kus tegelt lõpuks ei mõõdetagi kui pikkus juba passis) ja lõpuks siis veel käepaela järjekorras. Huhh Aga kui see kõik oli tehtud sain jalad seinale visata ja 2 päevaks aja maha võtta. Reisisime jälle kahekesti ja võtsime endale lähedal asuvas kompleksis korteri. Korteri selleks, et oleks köök olemas- siis on toitudega hulka muretum. Küll kontakteerus minuga vahetult enne võistlust ka Barcelona Fit Kitchen, kes pakkus oma meal-prepi teenust- nii et hotellis ööbides oleks saanud ka oma riisi-kana-brokkoli väga mugavalt kohale tellida. Neil on olemas ka söögikoht- kel huvi, võib instagrmaist otsida. Reedel käisin veel hommikul jooksmas (lühikestes riietes täitsa mõnus) ja samuti käisime kohalikus jõusaalis. Nende valik oli seal ikka väga suur, 1km raadiuses ümber meie korteri oli 5-6 tk. Laupäeval puhkasin trennist, jalutasime Barcelona camp nou staadionil ringi (see ekskursioon mööda treppe üles-alla oli kokkuvõttes täitsa treeningu eest . Kava koostajad olid minu suhtes armuslised olnud- olin esimeses blokis kohe peale meeste BB kahte kaalu kategooriat. Ehk võistlus algas kell 10.00 (no natsa hilines ikka ka ) ja kella 13 paiku oli minu jaoks kõik läbi. Ärkasime muidugi vara- 4.00 et teha kodus kõik grimmi kihid, meik ja soeng ja varajane hommikusöök. Kohapeal kiired vormipildid jne. Kokkuvõttes aega üle ei jäänud aga ei läinud ka millegagi rabistamiseks. Lava taga ei jõudnud veel soojagi teha kui juba kutsuti rivvi- kõik ringid käisid järjest ära (elliminatsioon, top 10 ja top6 finaal) ning oligi autasustamine. Enda eesmärkideks oli top6 ja kuna läksin Elite rankingu punkte "korjama" siis peas kripeldas miinimum 5. koht (sest 6. kohaga poleks enam punkte saanud). Niimoodi võttes said kõik eesmärgid täidetud ja hooaeg positiivse avalöögi. Ääri-veeri on minu käest uuritud, et mis emotsioonid on, viimased 2 suurvõistlust on siiski ju medaliga lõppenud ja kohati tundub mulle, et kõikide ootused on jube kõrgeks kerinud- ma ei ole absoluutselt pettunud. Eriti kui read on pikad ja tase kõrge. Jääb vaid kripeldama juhul, kui tundub, et keegi, kes ei vääri oma kohta jääb ettepoole. Aga mina ei ole kohtunik vaid võistleja Peale võistlust läksime koju, sõime korralikust kodusest toidust kõhu täis ja õhtul läksime alles linnapeale. See on ikka sürreaalne kui väsinud jalad peale 4 ringi laval käimist on. Nagu oleks 2 jala trenni üksteise otsa teinud. Õhtul otsisime linnast üles traditsioonilise McFlurry ja googeldasime välja parima burgeri koha- kohaliku Uulitsa- ütleme nii, et ei jäänud grammigi Eesti kohalikule alla. Esmaspäeva esimene pool oli ka vaba- käisime trennis (täis kõhuga oli päris tore üle pika aja korralikult kettaid jalapressile laduda) ja pärast jalutasime natukene linnapeal ringi. Trenniga juhtus selline naljakas seik et sõime kõhu mõnusalt süsikaid täis ja jõime juba pre-workoudi ka ära ja jõudsime väljavalitud saali uksetaha selgus tõsisasi, et on mingi kohalik Barcelona püha ja see jõusaal on suletud. Otsisime siis Google abil kiiresti uue. Lõpuks seisime sealgi värava taga ja ootasime avamist. Tegime enda lõbuks kahekesti võidu sprinte- kohalikud vaatasid ja muigasid energiajäneste peale Lõpuks aga oli väga aus trenn! Keskkööks jõudsime koju ja kuigi ma palusin mitte vastu tulla, olid Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu esindajad eesotsas presidendi Ergo Metslaga lilledega vastas- väga armas Teisipäevast alates sukeldusin pea ees töö-trenni-toidu rutiini tagasi. Tänaseks olen (reisi)väsimusest üle saanud ja juba järgmine laupäev on Soomes uus võistlus- Ben Weider Legacy Cup. Võistluste vahe on niivõrd mikroskoopiline, et ega siin vormiga midagi väga teha ei anna, küll aga lavalise esitlusega. Tundsin ise, et rabistasin enda kohta ikkagi natukene liiga palju (ikkagi hooaja algus) ja loodetavasti on järgmine nädal poseerimine stabiilsem. Rohelise bikiinivalikuga jäin väga rahule (lava on endiselt punast paksult täis). Soome võsitlus on aga mulle hinges väga eriline- just seal astusin eelmine aasta esimest korda lavale- ootan juba väga Uskumatu, et sellest on vaid aasta! Väiksed võrdlused ka mis aastaga toimunud on:
  17. 2 points
    ülitugevas konkurentsis pidi Lilian leppima poolfinaaliga
  18. 2 points
  19. 2 points
  20. 2 points
    2003 aastal Esta võitis Eesti karikavõistlused ning nüüd 15 (töö)aastat hiljem sai Euroopa meistriks. Esta on tõestus, et järjepidevalt aastaid tööd tehes alles saab medaleid, mitte ei tehta aasta aega trenni ja kohe loodetakse maailmameistriks saada.
  21. 2 points
  22. 2 points
  23. 2 points
    Õnnitlused Otile! Masters kuld ja -85kg hõbe!
  24. 2 points
    Head uut, 2018. aastat! On 1. jaanuari õhtu, olen just lõpetanud järgmiseks 2 päevaks lõunasöökide "preppimise" ja tundub kuidagi sobilik avada uus aasta uue blogi sissekandega. Seljataha jääb 2-nädala pikkune pühade-pidude pillerkaar ja ausaltöeldes on täitsa mõnus homsest alates oma armastatud rutiini tagasi sukelduda- töö, trenn, toidud jne- kõik nii nagu mulle meeldib. Pärast MM tulekult puhkasin trennidest nädala ja siis asusin tagasi jõusaali- esialgu hoian ennast tagasi ja käin vaid 4 korda nädalas- minu jaoks on see tõesti "vaid" ja täitsa harjumatu on kohe 3 vaba päeva omada. Küll aga üritan endale aru anda, et kohe ei saa samalt tasemelt jätkata ja vahepeal on vaja 0 punkti tagasi jõuda, et sealt uuesti progresseeruda. Trennid on mul jagatud 2 erinevaks päevaks vastavalt sellele, mida mul oma hinnangul järgmiseks võistlushooajaks arendada on vaja: 1. Tuhar ja reie tagaosa (ja mõni harjutust teistele jalalihastele) 2. Õlg (ja mõni harjutus ülejäänud ülakeha lihastele- selg, käed jne) Iga trenni lõppu teen 1-2 harjutust kõhulihaseid- see on vist ka mu ainukene "uusaasta lubadus" - neid mitte ära unustada Kindlaid harjutusi ma endale ette pole kirjutanud, küll on aga mingid omad lemmikud ja baasharjutused, milleta kuidagi ei saa... aga üldiselt jätan endale harjutuste osas suhteliselt vabad käed. Praegusel ajal, kui jõusaalid puupüsti rahvast täis, on selline vabadus väga hea- ei pea kuskil järjekorras seisma. Huvitav on see, et seekord viskas jõusaali juba jõulude ja aastavahetuse vahel täis- mulle tundub, et inimesed alustasid seekord juba oma uusaastalubaduste, uue elu jms-ga peale jõule. Positiivne Raskuste osas katsun vaikselt jälle üles liikuda ja hoian seeriad pigem lühikesed, küll on aga mingid harjutused (näiteks õlale hantlitega lendamine) kus sihilikult väga raskeks ei lähegi. Möödas on need ajad, kus on oluline number hantli peal- üritan ikkagi rõhku panna treeningu kvaliteedile. Mis puudutab veel vaheldust siis olen väga palju mööda teisi saale hiilima hakanud- eriti meeldib mulle Sikupilli HC Gym ja Ülemiste Myfitness- vahelduseks on nii värskendav teistes saalides trenni teha- tunne hoopis teine. Boonuseks erinevad trenažöörid, mida Spartas pole. Näiteks Sikupilli HCGymis on väga head jala ja tuhara masinad- soovitan sinna sattuda! 1x pilet on ka väga mõistliku hinnaga, olenevalt ajast kas 2,5€ või 3€. Mis siis edasi? Mida toob 2018? Olen juba varem ka mõista andnud, et juba mõnd aega tagasi sai otsustatud, et 2018. aasta kevade ma puhkan- olen võsitelnud järjest 3 hooaega ja nüüd vajab keha pikemat puhkust. Sama tulemuse saavutamiseks oli iga ettevalmistus aina rohkem pingutada- keha ei ole rumal ja võitleb vastu- ega see lavakaal ja madal rasva% ei ole talle just mingi meelis tasakaalupunkt. Tahan järgmine kord lavale tulles ikkagi näitada arengut ja aega maha võtmata see võimalik ei oleks. Nüüd saan rahulikult oma kaloraazi tõsta ja tugevamaid trenne nautida- see juures loodetavasti ka lihasmassi kasvatada- peamiselt siis tuharas ja õlgades Olen nüüd ju ka IFBB Elite Pro ridades- mis annab veelgi põhjust pingutamiseks. Vaatasin juba ka võistluskalendrit- enam ei tundu need võistlused nii kaugel ka- hetkel tundub, et esimene on 16. septembril Austrias ja sealt tulevad nad järjest 1,5 kuu jooksul. Millistele täpselt lähen alles mõtlen aga igaljuhul on Septembris vaja olla tippvormis- siis toimuvad ka esmakordselt PRO divisionis Maaimameistrivõistlused! Minult on palju uuritud et mis asi see Elite Pro liiga on või mis osas see erineb sellest, kus eelnevalt võistlesin (amatööride liigast) või nö "vanast" IFBB PRO liigast. IFBB Pro liiga vs Elite Pro Elite Pro nägi ilmavalgust alles 2017 a septembris. Eelnevalt oli üks ja ainus, IFBB Pro Liiga, mida juhtisid ühiselt nii NPC (USA) kui ka IFBB Amateur. Pro-kaarti oli võimalik lunastada (peamiselt) overall võiduga mõnel märgitud võistlusel- enemasti USA kohalikud võistlused ja mõningad rahvusvahelised sekka. Sellest tulenevalt on ka suurem osa võistlejatest IFBB Pro liigas ameeriklased. Pro liigat peetakse suuresti meelelahutuseks ja äriks ja spordi või reeglitega seal üleliia palju tegemist ei ole. Sellest tulenevalt on tihti saanud kriitika osaliseks kohtunike hindamine ja võistluste tulemused. Tüli sai alguse spetembris kui toimus Olympiaga koos esmaskordselt ka Amateur Olympia Las Vegas. Olen aru saanud, et seal olid hindamas NPC kohtunikud, kellel ei ole IFBB Amateur standarditele vastavaid kohtunike kvalifikatsioone ja IFBB kohtunikud ei olnud nõus nendega koos paneelis hindama. Kuna IFBB Amateur liigas rõhutakse väga palju läbipastvale spordile, reeglitele, kohtunike kvalifikatsioonidele siis ei saanud jätta sellele reageerimata- kokkuvõttes otsustas IFBB Amateur, et loob oma PRO-liiga- Elite Pro, kuhu tema amatöörsportlased edasi liikuda saaksid. Kiirelt töödati välja ka tingimused- kuidas ja kes pro-kaarti taodelda saab. Vanad pro-kaardi omanikud said võimaluse aasta lõpuni otsustada, kus liigas edaspidi võistlema hakkavad. Kopeerin siia tingimused, mida täites on võimalik Elite-pro kaarti taodelda: IFBB ATHLETES ELIGIBLE FOR THE ELITE PRO CARD INTERNATIONAL REQUIREMENTS To be placed amongst the Top 15 in the Elite Ranking on the 1st October To be placed amongst the Top 15 in the Elite Ranking from 1st October till the 31st December (or the date of the last Elite Ranking event) To be placed amongst the Top 3 in the Overall in all the Elite Pro Qualifiers NATIONAL REQUIREMENTS IFBB ELITE PRO CARD can be granted to the following athletes in their national championships Bodybuilding OVERALL Classic Bodybuilding OVERALL Men’s Physique OVERALL Muscular Men’s Physique OVERALL Bikini-Fitness OVERALL Wellness OVERALL Women’s Physique OVERALL Women’s Bodyfitness OVERALL Women’s Fitness OVERALL https://eliteproifbb.com/join/ Mina sain võimaluse kaarti taodelda kuna lõpetasin aasta Elite Rankingu tabelis to 10-s. Samuti on õigus taodelda kaari Eesti Overall võitjal ehk Reedal. Sain pakkumise ka n-ö vanalt liigalt- et liituda nende ridadega. See sama kus on hetkel kirjas ka Egle-Eller Nabi. Nii et mingi hetk oli mul kaalukausil 2 pro-kaarti Küll aga otsustasin ikkagi Elite Pro kasuks. Miks? Mõned asjad mis minu puhul otsustavaks said: Väga palju võistlusi Euroopas, erinevalt vanast liigast, kus enamus toimub siiski teisel pool ookeanit (loe: kuhu reisimine on väga kallis). Võistlused toimuvad amatöörvõistlustega samas kohas/ajal, saab ikka koos kaasmaalastega võistlema sõita Korralikud auhinnarahad IFBB kvalifiatsiooniga kohtunikud ja reeglid. Reaalne võimalus ka mingi koht saada isegi juhul kui oled "ei keegi pisikesest Eestist" ja suurt toidulisandite firmat sponsorina või maailma tasemel eliit-treenerit lobitööd tegemas taga ei ole. Võistlus ise näeb praktiliselt identne välja amatööride võistlusega- kõige suuremaks erinevuseks ongi ilmselt see, et on üks avatud kategooria (pole vähemalt esialgu erinevaid pikkuseid) ja tasuda tuleb pro-kaardi eest aastamaks ja esialgu tundub et võistlustel eraldi tasu ei ole. Loodan, et suutsin enavähem arusaadavalt seda liigade asja selgitada. Üks asi veel- Pro divisioni liikudes kadus ära ka mul võimalus amatöörvõistlustel osaleda- sinna alla käivad ka kodumaised võistlused. Olles juba aga nii Eesti karikavõistluste kui ka meistrivõistluste võitja, olen sellega leppinud Igaljuhul on ees ootamas põnevad ajad Edukat uut aastat kõigile!
  25. 2 points
    Sprites on suhkrusisaldust vähendatud, mitte küll päris baranka, aga vahelduseks coca zerole ja maxile päris hea.
  26. 2 points
    Minu teada on nt farmi 2.5% piimas 3,3g valku seega antud jogurtis on tervelt 0.1g rohkem.
  27. 2 points
    Vaatan ,et viimasest blogisissekandest on ka juba tükk aega möödas ja aeg viga parandada. Peale MM tegin rahulikult 2 nädalat taastava perioodi treeningutest ja käisin sisuliselt 3 korda nädalas trennis ja tegin terve keha läbi ja eelkõige täitsa plaanivabalt ja teisi harjutusi kui tavapäraselt. Nüüd olen alustanud juba uut nö ettevalmistust, esialgu piirdun 4 trenniga nädalas ja tasapisi iga nädal tõstan raskusi ja koormust, et mitte kohe nö "üle panna". Tavaliselt ongi see viga olnud, et kohe esimeste trennidega proovid saada kas siis uusi rekordeid või kohe max raskused üles ja siis kahe kuu möödudes ei parane enam ükski asi. Ei saa mööda vaadata ka sellest, et kui vanust lisandub, siis tuleb hakata lihtsalt oma keha rohkem kuulama ja ei saa enam nö umbes plaani järgi kinnisilmi lammutada....Üha rohkem tuleb käia taastusprotseduuridel, nii olen igal nädalal ka peale võistlust käinud krüoteraapias (siis külmaprotseduuril -140 kraadi, koht ise on Liivalaia 7 Kalevi Poksiklubi kui keegi soovib minna proovima). Lisaks käin igal nädalal ka massööri juures, kes laseb kõik tundlikumad kohad üle. Ise käin Sparta Spordiklubis Siim Altossaare juures - keda pean väga heaks spetsialistiks kehahoolduse alal. Plaan on jätkata võistlusspordis ja juba kevadel 2018. Positiivne on see, et minujaoks sobilik kaalukategooria -85kg toodi tagasi ja seal on mul kindlasti paremad võimalused kui olid sel aastal -90kg. Täpse võistluste plaani panen kokku aasta alguses ja sellest lähtuvalt kujuneb ka dieediperiood - kuid üks mis on selge, et palju pole mõtet pekki selga lasta, sest sellest peab ka kevadeks jälle lahti saama.... Selle hooaja võin kokku võtta rahuldavalt kui seda nii võib üks kogenud spordimees öelda. EM ja MM -lt tulid siis vastavalt nooortega võistledes 7 ja 6. koht ja Masters vanuserühm kus võistlesin esimest aastat EM ja MM mõlemil juhul pronksmedalid. Kindlasti ei ületa need tulemused kuidagi eelmist superaastat, kuid ka päris rahulolematuks ei ole ka põhjust, sest lisaks tuli võit Sweden GP -l nii oma kui absoluutarvestuses ja kindllasti olid head tulemused Ben Weider Legacy Cup 2 ja 3. koht kevadel. Eesti tulemustest pole mõtet siinkohal rääkida, kahju ainult, et uue juhatuse tulekuga, kadus võimalus võita absoluutarvestust EMV, kuigi ühestküljest saan aru, et ka EM ja MM ei panda klassikuid kulturismiga kokku, kuid oleme seda aaastaid teinud kuna klassikud on hea tasemega ja kulturismis ei ole meil palju tegijaid. Ehk vaadatakse ka see asi järgmisel aastal uuesti üle, usun ,et niii mõnelgi oleks põnev seista just minuga kõrvuti ja ennast võrrelda. Kokku andsid need tulemused ka erinevates nominatsioonides "Aasta parima" sportlase tulemuse: Masters, kulturism ja aasta meessportlane. Selle üle võib uhke olla, kuid vaadates kuidas selle aasta parimad välja kuulutati ja kes mõned kategooriad võitsid, siis ei saa ma öelda, et seda oleks tehtud sportlikust küljest ausalt. Milles siis probleem, seda kirjaldas Helena ka pikemalt enda blogis, kuid võtan selle omal moel kokku ja räägin kuidas seda varem tehti, siis kui ma ise veel juhatuses olin. Varem käis asi nii, et oli välja töötatud punktisüsteem, selle tegime koos Indrek Otsusega ja kuna mõlemil meil on piisavalt pädevust, et osata hinnata erinevate võistluste tähtsust, sai koostatud punktisüsteem nii ,et see võttis suuresti arvesse tiitlivõistlustel hästi esinenud sportlaste tulemusi - mis on ka loogiline, sest see on alus riikliku toetuse maksmisel alaliidule. Süsteem oli suht veepidav, st seda, et kui sportlane võistles ainult EM ja MM -siis korjas ta eduka etteaste korral sealt niipalju punkte, et isegi kui keegi käis nö "mööda külavõistlusi" ja proovis punktidega siis vähemvõistelnud sportlast edestada, siis osutus see ikkagi suht võimatuks, sest EM ja MM kaaluvad ikkagi üles muud võistlused. Mingitel aastatel võtsime ka ainult aluseks EM ja MM ja kui mingis kategoorias inimesed ei osalenud, siis vaatasime teiste rahvusvaheliste võistluste tulemusi, mis olid samuti tähtsuse järjekorras ja viimane võrdlus oli EKV ja EMV. Alati saime leida loogilise ja põhjendatud paaremusjärjekorra. Täpselt samamoodi saime paremuse treenerite arvestuses, kus vaadati seda, kelle õpilased eelkõige tiitlivõistlustel on paremaid tulemusi teinud (nii nagu aasta treeneriks saab üldjuhul ka aasta parima sportlase treener). Sma kehtis ka kohtunike kohta, kus hr. Otsus arvutas protokollide põhjal välj, kes kõige täpsemini hindab EMV ja EKV - ka seda on võimalik täpselt teha. Mida, aga tegi uus juhatus on see, et jättis selle parimate nimekirja kokku panna peasekretäri kohusetäitjal, kes pani sinna nominatsiooni muidugi tublisid sportlasi ,kuid eisteks ei olnud seal põhjaliku ülevaadet iga sportlase kohta, mis tulemused tal käesoleval aaastal on, mis jättis omakorda võimaluse liikmesklubide esindajatel valida lihtsalt nimede vahel endale sobilike kandidaate ja teades ka osasid klubisid, siis mõned neist ei hääletanud põhimõtteliselt mõne sportlase poolt, kes oleksid tegelikult parima tiitlit väärinud. Ehk kokkuvõttes kujunes sellest "lemmiku valimine" mitte nominatsioonide kaupa parima sportlase valimine - so puudus statuut, mille alusel parim sportlane selgitatakse! Tean ka endise alaliidu kauaegse juhatuse liikmena, et paljud liikmesklubid isegi ei süvene liidu tegemistesse, rääkimata sellest, et naad teaksid nominatsioonide kaupa sportlaste saavutusi. Minu selge sõnum on, et sellist valikut saab teha pallimängudes või muudel meeskonnaaladel ,kus väljakul on palju erineva positsiooniga mängijaid ja kõik ei saa nö olla ründemängijad, kuid parim võib olla vabalt ka väravavaht, kes hoiab puuri puhtana.....kuid sellist süsteemi ei saa kasutada spordialal, kus on tulemused selgelt lõpptulemusena võrreldavad. Seega siiralt loodan, et järgmiseks aastaks tehakse kindel süsteem ja seda ei peagi välja mõtelma kuna see on eelmise juhatuse poolt juba välja mõeldud ja võtta see uuesti kasutusele, et vältida paljude sportlaste pahameelt. Mul on eriti kahju neist, kes ehk esimest korda üldse kandideerisid ja olidki ehk ainult ühes nominatsioonis ja siis pidi pettuma..... Lemmiku valimist tegime ka ja selle võitiski inimenen kelle poolt lihtsalt kõige rohkem inimesi hääletas ja selle nominatsiooni nimi oligi "Publik lemmik". Muud juttu ka raamatuesitlused on juba toimunud paljudes linnades ja toimuvad veel edasi, näiteks täna saavad kõik soovijad tulla Apollo Solarise keskuse raamatupoodi ja seal on kohal lisaks raaamtu autor, kirjanik Kaire Külli Vaatmann ja avama olen palunud Olümpiavõitja Gerd Kanteri. Algus kell 18 ja orienteeruvalt kestab asi 19.30 ni või seni kuni kõik soovijad on saanud raamatusse pühendused ja autogrammid, seega kui on soov jõulukingile lisandväärtus anda, siis tulge kohale! 22.12 olen veel Mustamäe kesuse Apollo poes alates 18.00. Raamat on saanud väga positiivse tagasiside ja on ka erinevate raamatupoodide müügitopis ilusasti sees. Proovin võtta eesmärgiks natuke tihedamini ka kirjutada vähemasti kord nädalas, et ei tuleks nii pikki pause. Team Kiivikase selle aasta tulemustega võib ka täiesti rahul olla ja selge, et aasta jooksul on seal olnud palju liikumisi, kus inimesed tulevaad hurraaga peale, kuid siis järsku see jõud raugeb... on võimalus võtta ka mõned uued liikmed, kui keegi tunneb, et on vaja kõrgemal tasemel nõu ja oma peaga ei saa enam hakkama, eriti kui on soov võistlusspordiga tegeleda, siis võib võtta ühendust ja räägime tingimused läbi. Ütlen ka kohe, et tasuta see teenus ei ole, et mitte kellegil liigselt ootusi üles kruttida. Teamiliikmetest kindlasti parima tulemuse tegi Arida Muru, kes tuli sel aastal juuniorite euroopa absoluutseks meistriks (seda veel teami Blue Diamond liikmena) ja sügisel siis minu käe all juba MM juuniorid 4. koht ja MM naised - 3. koht. Lisaks Kristina Koroljaki 3. koht MM -il ja Rain Kuusnõmme finaalikoht kevadel euroopa meistrivõistlustel. Loomulikult tuli kamaluga medaleid ja võite ka väiksematel võitlustel lisaks eelpool nimetatutele: Oleg Anissimov, Regina Krukovskaja, Tõnis Hinnosaar, Ivo Parveots.
  28. 2 points
    2017 IFBB WORLD FITNESS CHAMPIONSHIPS Biarritz, France - 01-04 Detsember Eesti koondis läheb hooajale väärikat punkti panema. Vaadates meie võistlejate nimekirja, siis õnnestumise korral on oodata korralikke tulemusi. Ajakava : https://www.ifbb.com/wp-content/uploads/2017/11/Biarritz-Running-order-1.pdf EESTI KOONDIS: Kristina Koroljak – fitness -163cm Endla Vaher – fitness +163cm Regina krukovskaja – bikiinifitness -158cm Mariliis-Mia Topp – bikiinifitness -162cm Arida Muru – bikiinifitness -160cm Alice Heinmets – bikiinifitness -164cm Helena Mang – bikiinifitness -166cm Reet Reimets – bikiinifitness -169cm Andra Vagur – bikiinifitness -169cm Jana Teder – bikiinifitness -172cm Jane Tammearu – bikiinifitness +172cm Õnnela Raudsepp – wellness fitness +163cm Tatiyana Pudovkina – Bodyfitness -168cm
  29. 2 points
    Muidu ei teinud üldse trenni ja nüüd kohe bikiinifitnessistina lavale? Võta veidi rahulikumalt alusta kõigepealt normaalsematest eesmärkidest nt toitu ja tee trenni stabiilselt vähemalt pool aastat/aasta. Muidu võin kihla vedada, et lõpetad täpselt sama kiiresti kui alustad.
  30. 2 points
    Eesti fitnessikoondise medalisadu maailmameistrivõistlusel EKFL Õnnela Raudsepp 1.- 3. detsembril toimusid Prantsusmaal, Biarritzis, maailmameistivõistlused fitnessis. Eestit esindas 13 sportlast ning üheskoos toodi 5 medalit, 3 finaali- ja 4 poolfinaalikohta. Fitnessi kategoorias -163 cm võttis Kristina Koroljak pronksmedali. Fitnessi +163 cm kategoorias võttis Endla Vaher suurepärase etteastega oma esimese maailmameistri medali, pronksi, naiste arvestuses. Kõige arvukamas bikiinifitnessi kategoorias kuni 158 cm, ei õnnestunud meie sportlasel Regina Krukovskajal kahjuks poolfinaali pääseda. Bikiinifitnessi pikkuskategoorias -160 cm sai kolmanda koha valitsev Euroopa juunioride absoluutne meister Arida Muru. Samas pikkuskategoorias saavutas Alice Heinmets 11. koha. Bikiinifitnessi pikkuses -162 cm pääses finaali Mariliis Mia Topp ja lõppkohaks jäi 6. Kategoorias -166 cm tuli Helena Mang pronksmedalile. -169 cm pikkuste naiste seas pääsesid finaalidesse koguni kaks eestlast: Reet Reimets ja Andra Vagur. Lõpptulemuseks jäi Reimetsale 6. ja Vaguril 3. koht. Bikiiniftnessi -172 cm pääses poolfinaalidesse Jana Teder ja lõppkohaks jäi 10. +172cm kategoorias võitles ennast kindlalt poolfinaalidesse Jane Tammearu, kuid jäi napilt finaalist välja ning lõpetas seitsmendana. Esimesel maailmameistrivõistlustel wellness fitnessis- kategoorias + 163 cm, tuli Õnnela Raudsepp 4.kohale. Bodyfitnessis -168 cm saavutas Tatiyana Pudovkina 12 koha. Riikide arvestuses tuli Eesti 56 riigi seast ülikõrgele 5. kohale, jäädes alla vaid fitnessi suurriikidele, Venemaale, Ukrainale, Slovakkiale ja Poolale. Eesti koondis saabub Tallinna 04.12 kell 23.55 Minu kommentaar: Teeb rõõmu, et Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu juhatuse ja juhtimise stiili vastne muutmine pole halvasti mõjunud sportlikele tulemustele, pigem vastupidi. Sai tehtud õige otsus. Olemegi maailma 5 edukama riigi hulgas' parim kingitus EKFL-i  20-daks sünnipäevaks! Veelkord minu sügav kummardus ja suurimad tänud asjaosalistele!
  31. 2 points
  32. 2 points
  33. 2 points
  34. 2 points
  35. 2 points
    Ifbb FB lehel live kui kedagi huvitab. Hetkel ollakse umbes 20. Päevakorra punkti juures.
  36. 2 points
    Minu teine võistlushooaeg on ametlikult lõppenud! Riiast tulin tagasi 4. kohaga, mis oli rivistust vaadates mulle endale ootuspärane. Riia võistlus ise suurem asi ei olnud... Või siis ootasin ma sellest hoopis midagi muud. Olin eelnevalt väga elevil, sest kohale pidi tulema mitmete riikide sportlasi ja kuna tegemist oli open kategooriaga, seisid rivis nii juuniorid, naised kui ka mastersid. Lõppkokkuvõttes olin natuke pettunud, sest väga paljud eelregistreerunud sportlased tegelikult kohale ei tulnud. Nii võistles minu kategoorias ainult 6 võistlejat, kellest 5 olid eestlased. Nagu oleks jälle eestikatel! Minu päev algas 8.00 eneseküürimise ja hotelli hommikusöögiga. Kuigi olin kaerahelbed ja šokolaadi kaasa võtnud, läksime mehega ikkagi piiluma, mis meie Hanza hotel meile pakub. Kuna seal oli puder, mesi ja kuivatatud puuviljad ilusasti laual olemas, siis ei hakanud toas eraldi toitu meisterdama. Peale seda meik, soeng, kaks kihti grimmi, kuivamine, pakkimine ning 13 paiku liikusime Studio69-sse. Võistluste algus venis kuskil 30 minutit, kuid kuna rannafitnessistide kategooriad lükati kokku ja õhtusesse ossa, siis saime enam-vähem plaanile vastavalt 15 paiku lavale. I-walk, pöörded, autasustamise ootamine, autasustamine... Ja läbi see päev oligi! Tunne jäi pisut kahtlane. Ei teagi, kas see oli tingitud vähesest osavõtust, kesisest pealtvaatajate huvist või võistluspaigast (kasiino ja klubi/stuudio, mille nimi on 69?). Peale võistlust tegime ka kohustuslikud pildid ning lasime jalga, et tähistama minna. Hooaja lõpp ja meestepäev siiski , Tähistamiseks suundusime sellisesse toredasse kohta nagu Street Burgers, kus valisime mõlemad topeltburgeri, mille kõrvale pakuti friikartuleid ja coleslaw salatit. Lisaks muidugi ka kauaoodatud õlu! Kui olime end pisut "kergemaks" jalutanud, astusime sisse Street Fries Kitchenisse ja võtsime kahepeale Belgia vahvli vanillijäätise, Nutella ja kirssidega. Kuna ooteajaks lubati ligi 30 minutit, siis tuli ootamise ajaks muidugi ka uued õlled võtta Eile võtsime ka veel mõnuga - sõime hommikul hotellis kõhu täis, lõunaks paar õhinapõhist retrosaiakest (ostsin kaneelirulli ja moonisaia) ning õhtul kodulinna jõudes sõitsime Uulitsasse, et kanawrapid tellida. Hiljem veel poest üks Magnumi jäätis Täna olen juba tagasi töölainel ja tavalise toitumise juures. Hakkan tasapisi kaloraaži tõstma ehk siis tagurpidi dieeti pidama. Eesmärk on võimalikult vähe esialgu kaalu juurde lasta ning leida endas jälle motivatsioon ja tahtmine tugevat trenni teha. Sel nädalal olen vabagraafikuga ehk siis teen täpselt nii palju trenni kui tahan. Süüa annan endale praegu 1700 ja natuke peale, sealjuures olen valkude osakaalu tõstnud. Aitäh kõigile mutritele ja poltidele, kes mu masinavärki sel hooajal koos on hoidnud! Eriti suured tänud treener Peep Reinartile ning mu elukaaslasele ja perele! Olete imelised! <3 Järgmises postituses annan teile ülevaate oma edasistest plaanidest Jällenägemiseni!
  37. 2 points
  38. 2 points
    Päeva kokkuvõte ka no mis siin öelda? Ramil oli meil võistlustules ja oli väljas oma parima vormiga, kahjuks sellest täna poolfinaali jõudmiseks ei piisanud ja tase nii selles katis kui ka pikemas oli ühtlaselt tugev. Oli seal piiri peal võis sisse saada ja mitte ja kahjuks läks just nii. Kuid oluline, et sai kogemuse ja esimesel MM osaleda ei saagi kohe mingt finaalikohta eeldada. Oluline, et Ramil on teinud sel kevdel vormi mõttes edasimineku ja see on peamine. Tuleb töötada edasi ja kui oled oma silmaga ka maailma taset näinud, siis saad aru kuhu liikuma peab. Mina sain oma 3 suurvõistlusel täiskasvanutes esmakordselt poolfinaali ja finaali jõudmiseks läks 6 tiitlivõistlust. Enda esinemise kohta oli täna vastakas informatsioon koogu aeg käis mingi tõmblemine -85 kilo on täna ja ei ol, on täna ja ei ole, Telegramm äpp kuhu info pannakse ütleb ühte, kohtunike võistlejate listid teist ja peakohtunik Filleborn kolmandat, seega olin juba poolest päevast peaaegu grimmima hakanud. Siiski lõpuks selgus, et ikka homme esimine kategooria, mis peaks kohe avaparaadi peale minema ja mille LIVE peaks jõudma ifbb.com lehele Eesti aja järgi kell 10.00 midagi siin õigel ajal ei ole hakanud hispaania kohaselt, kuid valmis tuleb ikka olla. Söönud olen korralikult ja nii nüitasid õhtused kaalunumbrid 88,9 kilo so kaalumisega võrreldes +4,8 kilo..... Hommikul liiguvad kodupoole kohe Ramil ja Ergo, nii et meie jääme homme Egertiga siia. Hea, et saab üksteist aidata ja usun ,et lõunaks on pilt selge, kes mis koha sai. Egas midagi ilusat ööd ja homme tuleb kõva lahing!
  39. 2 points
    Viimane info on selline, et võistlen homme hommikul esimese kategooriana, algselt oli ka info, et täna kuid tundub, et siiski homme hommikul. Vaatamata mitte suurele võistlejate hulgale on kõik medalinõudlejad kohal näiteks selle aasta Arnold Classicu 2,3,4 koht -90kg kus joonel oli 40 meest on kõik minu kaalus. Samas olen sealt mõnda meest ka varem võitnud ,seega homme näitab lava, kes mis vormis on, kuid top 6 tuleb igal juhul sama kõva kui varasemad MM -d, lihtsalt seda keskmist või kehvema tasemega võistlejaid on vähem seekord, sest kategooria tehti ju ka 3 päeva enne võistlust.....
  40. 2 points
    Registreeritud ja ootame täpsemat päevakava. Kuna õnneks võeti kongressil vastu -85kilo kat siis pigistasin ise ka kohe sinna sisse. Läks aega mis läks aga päeval olin 87,5kg ja peale seda kui jõusaalis siesta algas ja tuled kustu pandi olin sunnitud mööda treppe kardiot tegema ja tegin.....6,5 korrust ja 20 korda üles ja alla ning -3,5 kilo maas..... Kaalumisel olin 84,1 ja nüüd laeme korralikult et vedelik ja süsikad tagasi saada. Ramil mõõdeti 1 mill lühemaks kui 180cm ja võistleb siis -180cm ja Egerti pikkuses me muutusi ei tähendanud ja kaalus ka mitte ning teda näeme laval juba pühapäeval -176cm. President Ergo Metsla on jätkuvalt 95 kilo softis vormis nagu ta ise ütles rahulolevalt enda kohta. Teami meeskonna vaim on tugev ja meelestus positiivne. Ilm on soe 20 - 24 kraadi ja homme siis Ramil kindlasti võistlustules ja minu minek saab selgeks hommikul.
  41. 2 points
    Olen ennast nüüd natukene kogunud ja mõtteid klaarinud - aeg analüüsiks. 28.10.2017 EMV fitnessis ja kulturismis Alustasin võistlusdieeti 04.09.2017 ja dieedi pikkuseks kujunes 54 päeva. Kaal oli tol päeval MyFitnesspali andmete järgi nädalavahetuse söömingutest veel üleval ehk 65,9kg. Võistluspäeva hommikul olin 60,5kg. 54 päevaga kaotasin 5,4kg, mille põhjal võiks väita, et kaalulangetustempo oli suisa ideaalne (0,1kg päevas ja 0,7kg nädalas), kuid tegelikult oli kaalulangetus sel korral väga kaootiline ja tekitas minu jaoks palju lisapingeid. Teed nagu kõik õigesti, aga tema ei taha langeda Kaasa ei aidanud ka tihedad seedehädad ja nagu ka eelmise dieedi ajal, on mul kaks korda kuus naiselikud "rõõmud". Kevadel EKV lavale astudes kaalusin 59,9kg ning tundsin end hästi. Sel korral oli kõik risti-vastupidi. Kaal oli küll +0,6kg ja võib eeldada, et jõudsin peale eelmise hooaja lõppu lihast peale korjata, aga enesetunne oli võrreldav algajate võistlusele minekuga. Ma ei ole kaugeltki rahul, tundsin end väga pehmena. Suutsin laval särada ja end peale võistlust tehtud töö eest kiita, kuid sisimas on mul ikkagi halb tunne ja miskipärast ei oska ma hetkel meistritiitlist siirast rõõmu tunda. Võisin vastasest parem olla, kuid kas ma olin endast etem? Tahaksin paremini, tahaksin rohkem, tahaksin kuivemaks... Arvan, et oma osa on ka sellel, et tegemist on teise hooajaga ja esimesel sai märk maha pandud. Ootan teiselt hooajalt rohkem või siis olen lihtsalt niivõrd enesekriitiline. Lohutuseks iseendale - tegemist on hooaja avapauguga ning jõuan veel enne MM ja Riga Pearli mõned kilod maha koorida. Õnneks on rahulolematus motiveeriv tegur ning ärkan igal hommikul eesmärgiga endast just sel päeval 100% anda. Võistluspäeva sujuvuse kohta mul etteheiteid pole. Otsustasin endale sel korral ise soengu ja meigi teha ning jäin tulemusega rahule. Ainult patsipunumisega sain Kalamaja pererahvalt abi (eesotsas Mari-Liisiga). Grimmi tegi mulle taaskord Rain Kuusnõmm ja kolmest tema senimaani tehtud grimmist (EKV, Santa Susanna, EMV) oli see kindlalt kõige parem. Uued bikiinid istusid selga ja tundsin end neis hästi - Bikinis by Freydis juba oskab võistlusbikiine valmistada! Poseerimises tundsin end sel korral natukene ebakindlalt. Ei teagi, kas tegemist oli hooaja esimese võistluse rabistamisega või lõi välja enesekriitika. Mõtlesin (ja punnitasin) mitmes poosis üle. See-eest tundsin end laval vabamalt kui eelmisel korral - suhtlesin publikuga rohkem ja üleminekud/kõnd tulid loomulikumalt. Lava taga oli väga mõnus atmosfäär ja meeleolu, mille lõid nii võistlejad kui ka korraldustiim. Kiidan ka vabatahtlikke, ruumid olid väga hästi ette valmistatud! Mõned Siim Kinnase fotoseina jäädvustused: Treener Peep Reinart Tasakaalustav teine pool <3 Bodyfitness ei ole naiselik? Says who? Järeldused... Ma ei ole mitte kunagi täiesti rahul ning nii palju tööd tahab tegemist. Enne MM-i ja Riga Pearli tõmban toiduga koomale ja lisan natuke kulutust, et üleliigsest lahti saada. Lisaks harjutan poseerimist, et kogu see lavaline olek loomulik ja mugav välja näeks. Sel nädalal rassin jõusaalis nii kuidas torust tuleb, sest nädalavahetuse Armudu lambakarree, kartulid, Gustavi koogid on veel kuskil ladestunud ja annavad energiat. See nädal on ka viimane töönädal, sest järgmisel ja ülejärgmisel võib kasutada terminit "peak-week". Täna olen kaaluga juba laupäevast madalamale jõudnud (60,3kg) ning loodan, et ta liigub sama koostööaltilt edasi. Tahan järelejäänud kahel võistlusel enda selle hooaja parima versiooni lavale tuua, et saaksin südamerahuga teenitud puhkuse välja võtta ja midagi kripeldama ei jääks. Ja siis on jälle aeg ehitama hakata! Uute võistlusteni!
  42. 2 points
    Sellised sapised kommentaarid võiks vähemalt nii palju läbimõeldud olla, et teadvustada endale seda, et wellness fitness on ju edasiminek bikinist lihasmassi osas, Fitmodel samas tagasiminek kuivuse ja lihasmassi osas - seega mida isehakanud spetsialist täpsemalt mõtles?
  43. 2 points
    Kuna praegu on teema kuum, siis soovitan neil, kes oma vormiga rahule ei jäänud lugeda natud artiklit. Paljud võistlejad on aja jooksul sellist lähenemist kasutades tunduvalt kergemalt oma vormi saavutanud. https://fitnesskool.ee/kuidas-voistlusteks-dieeti-pidada/
  44. 2 points
    No niinonii 2 nädalat on möödas ja saab vähe rõõmsamate nootidega alustada- Põhjamaade Meistrivõistlused, -169cm- hõbemedal Põhjamaade meistrivõistlused toimuvad Rootsi väikelinnas- Alingsas. Arvasin, et tegemist on järjekordse depresiivse väikelinnaga aga võta näpust- nii armas ja lummav linnake! Reisi alustasin juba reede varahommikul kus praktiliselt tühja lennukiga sain otselennu ja 1h20 min Göteburgi. Põhjanaabritele kohaselt on seal ühistranspordiga liiklemine väga lihtne- lennujaama ukse eest väljus buss mis viis 30 minutiga bussiterminali. Sealt maja teisest otsast väljus rong mis viis järgmise 30 minutiga Alingsa linnakesse. Astusin rongi pealt maha, jõudsin juba google mapsi hotelli nime sisestada ja pilku tõstes nägin, et hotell asus otse minu ees- rautejaamast järgmine maja. Selle kõrval oli teine hoone- võistluspaik. Võib öelda, et kõik oli seal VÄGA kompaktne Enne 10 hommikul olin juba kohal ja kohe lasti tuppa ka- Hotell on väga korralik 4tärni ja etteruttavalt võin öelda, et väga hea hommikusöögiga Viskasin jalad seinale ja sain arvutis tööd teha. Kuna planeerisin seekord üksi reisida, kasutasin üle pika aja ka jälle spray-grimmi teenust. Esimene kiht lasti peale reede õhtul ja minu üllatuseks oli seekord kogu protseduur palju kiirem, 3 min peale ja 10 min kuivamist, polnud isegi külm Eelmine aasta Poolas tehti mul vist Pro Taniga ja see kuivas kordades kauem. Kokkuvõttes jäin grimmi täisteenusega väga rahule, kui midagi nuriseda siis järgmine kord laseksin sutsu vähem õli panna, õnneks olime laval kõik ühtsaselt õlised Täisteenus maksis ette makstes 125EUR ja sisaldas 2 kihti ja õlitamist, parandamist ja isegi küüneplaadid tehti svammiga puhtaks Võistlus oli hästi korraldatud ja jooksis kiirelt, bikiine oli 3 kategooriat ja mina olin keskmises- kuni 169 cm. Kella 16-17 ajal oli kõik läbi ja minul hõbemedal kaelas. Jäin kahe Rootslase vahele ja esimest korda näen protokoolis et olen 2. voorus vähem punkte saanud. Tavaliselt on mul keerukam 1. voorus, kus rohkem naisi laval- natsa kehvem skoor ja finaalis tõusen. Natukene paneb kukalt kratsima sest peale 11. võistlust tundisn, et esimest korda oli finaal ja i-walk täpselt selline, et poleks midagi millimeetritki ka mitte muutnud Igaljuhul lõppes võistlus minujaoks positiivse noodiga ja siit on väga mõnus edasi töötada. Sobivalt oli linnakeses parasjagu ka tänavatoidu festival ja õhtu lõpetasimegi food-truckide juures. Meil oli supper mõnus seltkond (aitähh kõigile kes end ära tunnevad!) ja sinna võistlusele võiksin tagasi minna küll! Nüüd jäänud vaid loetud päevad Eesti Meistrivõistlusteni- kohtume juba sellel nädalavahetusel Salmes Seekord ka Eestis vaid 3 bikiini klassi- kuni 164cm, kuni 169cm ja kõik pikemad. Võrdlusi top 3-st Lõppu veel video mis tehtud reede õhtul enne esimest grimmi:
  45. 2 points
    Oioi kui pikka aega ei ole postitanud ja lausa piinlik sellepärast! Kokkuvõtta vist ei olegi vahepealset aega mõtet, sest sellest võiks eraldi raamatu kirjutada..... Etterutates olgu öeldud, et eluloo raamat ka ilmub õige pea ja 1.dets on selle esitlus Viru Rahvaraamatus ja huvilised on loomulikult kõik oodatud. Olen proovinud seal rääkida palju asju, mis erinevatel põhjustel ka ajaleheveergudele pole jõudnud ja lõbusat lugemist peaks olema seal igale maitsele, sest 154 võistluse jooksul on juhtunud nii mõndagi. Käesolevat hooaega olen mõnes mõttes võtnud kui vahehooaega, sest kes kursis on, teab et kaotati ära -85kg kategooria, mis omakorda tähendab seda, et võistlen raskemas masinaklassis ja see omakorda viitab ka suuremale lihasmassi osakaalule. Seega tegin ka ettevalmistuse teistmoodi, läksin kaaaluga üles kuni 96 kiloni ja hakkasin juuli lõpust tasapisi alla tulema lootuses, et jääb kiloke rohkem liha luudepeale, kas see ka nii on seda näitavad kaks tulevast MM - i kuhu oma tippvormi sihin. Kaks just seepärast, et saan esmakordselt teha kaasa ka masters vanuserühmas ja see tähendab omakorda topelt tiitlivõistlusi sel aasta. Kevdel mäletatavasti sain -90kg 7.koha ja mastersis pronksi EM -l. Suuresti rikkus ettevalmistuse vahetult 17 päeva enne EM -saadud rätsepalihase vigastus, mis nüüdseks on õnneks ammu taastunud. Praeguse ettevalmistuse käigus ei plaaninudki teha niipalju kontrollvõistlusi kui varasematel aastatel ja oli plaanis vaid EMV enne MM -i, kuid nädalapäevad tagasi pakuti võimalust Ukraina sõprade poolt ja otsustasin osaleda Ternopol Cupil. Kuna kogu sõit maksti kinni, nii lennud kui elamised - sest eks sportlik tase on jõudnud juba sinna, et turniiri korraldajad sellistel juhtudel ka juba kulud konpenseerivad,siis otsustasin pakkumise vastu võtta. Läksin kohale ilma suuremate ootsusteta, sest isegi ei teadnud, kes kohale tulevad ja nagu selgus, et seltskond oli vägev: 5 varasemat euroopa meistrit ja absoluutkategooria, kus väiksem mees 80 kilo (ca 160cm pikk seejuures) ja pikim ja suurim 193 cm ja 123 kilo võistluskaaluga, seejuures enamus 100 + kilo. Sellistel juhtudel on ka tulemus loterii, so kohtunikud hindavad kas massi või siis reljeefi. Kuna vormi mõttes nägin, et olin pigem seal esimese otsa mees kuivuse osas, siis vaatasin ,e tõnne korral saab võistleda küll, kuid nagu selgus eelistati ikka rohkem massi ja esimese otsa riisusid enamasti raskekaallased, erandine Venemaa kahekordne absoluutne meister Koljasnikov (90 kilo 168cm) kes oli nii head proportsioonide kui vormiga. Sellises konkurentsis võisltused tulevad tegelikult sportlasele kasuks ja panevad sind ennast ka veelgi paremaks saamise nimel pingutama. Seega võtan seda käiku kui head kogemust. Muudest tegemistest ka natuke, suure osa on võtnud ka igapäeva tegemistest koolitused ja osalemine erinevates noorteprojektides. Nii olin septembris spordinädala patroon koos Gerd Kanteri ja Jüri Tammega ja sai käidud noortele tegemas motivatsiooniloenguid eneseusu teemadel. Üldse on koolitustellimusi üha rohkem ja vajadus koolitamise järele suur ,eriti juba ka lihtsalt firmakollektiivides, kes soovivad, et nende töötajad oleksid tervemad. Sellistel juhtudel olengi teinud "Tervisliku eluviisi" loenguid. Kel huvi saab koolitustega tutvuda minu koolituste kodulehel: otikoolitused.ee Huvitavatest muudest projektidest oli vahva võtta osa "Tähtede hõbelusikas" saatest, kus siis koos teiste erinevate tuntud inimestega: Mihkel Raud, Yana Toom, Liis Lemsalu ja Joosep Järvesaar, käisime mööda Eesti erinevaid tipprestorane ja valmistasime süüa, mida siis kohtunikud hindasid. Eeter on igal reedel kell 21.00 TV3 -s. See on pärsi humoorikas kokasaade, kes ei ole muidu kokasaate jälgija, siis seda soovitan kindlaasti vaadata, nalja saab seal üksjagu. Samuti oli huvitav osalemine rehvireklaamis, praegu peaks see jooksma ka erinevatel linnaekraanidel. Mõtteaineks ka neile, kes veel suvekummidega sõidavad, et varsti on aeg talverehvid alla panna. Arvan ,et esimese korra kohta aitab ja proovin nüüd ikka tihedamalt postitada kui kord 9 kuu jooksul...... Oma tegemisi kajastan ka operatiivsemalt FB: https://www.facebook.com/ott.kiivikas Instagrammis: https://www.instagram.com/ottkiivikas/ Toidulisandid: http://fitshop.fitness.ee/ Koolitused: https://otikoolitused.ee/
  46. 2 points
    Viskasin just hetk tagasi asju kohvrisse (jep, jälle pakin) kui äkki meenus, et sätin siin samme järgmisele võistlusele, aga pole veel eelmistki kokku võtnud. Eks põhjuseid on mitmeid- peamiselt siiski kuna on VÄGA kiire olnud- töö ja trenniga koos venivad päevad rohkem kui 12-13-14h pikkusteks ja lihtsalt ei satu pikemalt arvuti taha, et blogi täiendada. Teisalt kindlasti kuna vajasin aega, et asju enda jaoks läbi mõelda ja seedida. Liigume aga siis ajas tagasi üleeelmisesse nädalavahetusse kui toimus Lahtis Ben Weider Legacy Cup. Võistlesin seal eelmine aasta kuni -168cm kategoorias ja sain ülitugevas konkurentsis 5. koha. See aasta oli pikkuse kategooriat veel pikemaks venitatud ja "rinda tuli pista" kuni 169cm reas. Tulemuseks 19. naisest- 7. koht. Olin eelnevalt põgusalt tutvunud nimekirjadega ja teadsin kes sinna tulemas oli. Seega olin juba valmistunud, et suure tõenäosusega jääb parimaks tulemuseks top 6 tagumine ots ja seda ka vaid hea õnne puhul Paraku aga peale 1 aastat ja 10 võistlust koitis ka mulle see hetk, kus finaali uks jäi minu jaoks suletuks. Käisin laval ära 2 ringi ja sellega asi selleks korraks piirdus. Millised on siis need tunded ja emotsioonid? Segased. Püüdsin kohe analüüsida ja mõelda, mis oleks võinud teisiti olla, mida peaks muutma... ja kuna tegemist on nii võrd subjektiivse alaga siis ega kohe ühest ja õiget vastust ei leiagi. Alati on ju ruumi millegi muutmiseks, parandamiseks- selge see. Tagantjärgi oskan vaid öelda, et oli pikk nimekiri ja palju väga häid võistlejaid ja nii lihtsalt on- tuli leppida seekord 7. kohaga. Eks ma tean ka omi nõrgemaid külgi ja töö käib pidevalt aga ega need ei ole midagi sellist mida loetud päevade või nädalatega muudaks... Ka punktitabel annab aimu- kui tasavägine võistlus oli, punkti vahed taga pool minimaalsed ja ilmselt ka kohtunikel oli omajagu tegemist, et naisi reastada. Muidugi oli kohal ka Ukraina sõjaprintsess Oksana (kes pole vist kordagi kullata lavalt maha astunud ) kes just Arnoldidl overall võidu võttis. Expo seekord suuremat muljet ei jätnud, eks enamus oli eelmine aasta nähtud aga võistlus oli hästi korraldatud ja tore oli nädalavahetuseks perega koos kodust välja saada. Nüüd veel loetud päevad ja reedel stardin Rootsi poole- 21. oktoobril toimuvad Põhjamaade Meistrivõistlused. Ka seal ei ole kahjuks minu pikkust ja pean pikematega koos olema- selge on see, et ette ma kaotama ei lähe Aitähh kõigile kes on vahepeal kirjutanud ja kaasa elanud- kaugel need Eestikad ongi- juba järgmine nädalavahetus! Kes motivatsiooniga probleeme soovitan Salmesse kohale tulla, grimmi lõhn ja palju vormis inimesi- annab jõudu juurde küll
  47. 1 point
  48. 1 point
    Täname! Ütleme nii, et üllatusi ikka oli seekord! Kõik olid tublid ja ilmselt EM-il on meie võistlejate tulemused erinevamad kui Eesti KV-l. Kes EM-ile ei lähe, siis toredat puhkuse algust, teistele vesi naha alla.
  49. 1 point
  50. 1 point
    OTSEÜLEKANNE SIIT Täna võistlevad: Mikk Jürisson (juunioride klassikaline kulturism) Alice Mikk (juunioride bodyfitness) Arida Muru (juunioride bikiinifitness -166cm) Julia Tsižova (juunioride bikiinifitness +166cm) Jana Teder (masters bikiinifitness +163cm) Esta Pilt (masters 45+a bodyfitness) Homme võistlevad: Ott Kiivikas (masters 40-44a kulturism -90kg) Karl Songisepp (juunioride rannafitness +178cm)
This leaderboard is set to Tallinn/GMT+03:00
×