Jump to content

Leaderboard


Popular Content

Showing content with the highest reputation since 09/25/2013 in all areas

  1. 9 points
    16.veebruar 2014 Tegin õhtul korraliku bodypumpi ja siis oli mõnus soe sees ning üks auvõlg oli vaja korda ajada. Nimelt meie esikulturist Ott esines eile sellise avaldusega: Täna tegin siis rinda, õlga ja triitsa ja panin üle tüki aja ka midagi kangile, seeria selline 70/10, 90/10, 110/8, 130/6, 140/5 kõik varu ja 150/4 (viimane kordus natuke aidati, kuid 3 ise ehk kordus rohkem kui Imrel.... ) Sai natuke müratud siis selle 150-kilose kangiga ning loodetavasti perekond Kiivikas annab mulle andeks kui pereisa täna öösel kõnnib rahutult ühest toast teise ning vaatab seda vägevat videot ning torgib nõeltega hr Vähi näoga voodoo nukku. Tema ju ei tea, et hr Vähi võttis täna topeltkoguse PUMP+ kapsleid!
  2. 9 points
    Sa oled üks ütlematult tüütu prussakas. Leia siit foorumist üks postitus, kus keegi väidab, et vahet pole mida sööd ja mitu korda sööd. Leia kasvõi üks. Pole mitte keegi selliseid asju rääkinud. Sul on kas mingid luulud, lugemisega raskusi või hoopis jutu sisu mõistmisega raskusi. Mille baasil sina üldse foorumis sõna võtad? Toitumisest ei tea sa ööd ega mütsi, seda tõestad korduvalt. Pildi järgi mingi vorm nagu oleks kunagi tehtud, aga mõni mõis - selliseid ja paremaid on kõik kohad täis. Oma väidetele tõestusi pakkuda ei suuda, aruteludest osa võtta ei oska. Raiud oma 30a vana Flex ajakirja soovitusi nagu absoluutselt vankumatut tõde, võtad eeskuju kemmivendadelt ning õigust ja ülbust jääb veel ülegi. Täiesti uskumatu tegelane ikka.
  3. 8 points
    Võistluste kohtunikuna pole ma varasemalt peale võistlust oma poolset arvamust avaldanud aga see kord ma seda teen. Esiteks palju õnne kõikidele võitjatele. Nagu kõik teavad ja näevad siis kogu see fitnessi pool kasvatab populaarsust ja areneb üle maailma suurel kiirusel. Kategooriaid ja võistlejaid tuleb aina juurde ning seoses sellega tõuseb ka tase. Kuid kahjuks see ei käi meie, Eesti kohta. Oli tõesti paar võistlejat, kes näitasid arengut aga üldises plaanis on seis ikka üsna halb. Eriti oli seda minu arvates bikiini fitnessi kategoorias. Ma ei saa aru miks tüdrukud ei tegele saalis kõige tähtsama kehaosaga milleks on tuhar. Vabandust, aga enamustel seda polnud või siis rippus. Võib olla ma olen liiga kriitiline aga arvan, et 10 aastat kohtuniku- ja 20 aastat treeneri kogemusega peangi seda olema. Kahjuks on nii, et pole meil Eestis sellist ühtset meeskonna tööd, kuhu kaasatud parimad olemasolevad spetsialistid ja treenerid. Iga võistleja on nii öelda üksi ja peab ise otsustama kelle poole ta pöördub abi saamiseks. Ja nende abistajate tase ning nõuanded on nii seinast seina, mis peegeldub ka üldjuhul laval. Ehk kunagi jõutakse ka Kulturismi ja Fitnessi liidus nii kaugele, et peale igat võistlust analüüsitakse koos kõigi võistlejate vigu ja suunatakse abi saamiseks kelle juurde vaja. Igal juhul soovin kõigile edu järgmisteks võistlusteks.
  4. 8 points
    Mitu päeva juba mõtlen võistluspäevast kirjutada aga põhimõtteliselt sukeldusin lennujaamast otse tööellu ja päris mitu päeva on kulunud, et enamvähem oma tavapärasesse rütmi tagasi jõuda. Võistlemine üldse ajab rutiini päris sassi ja kui teha veel mitu võistlust järjest kulub ikka tükk aega, et magamise, trenni ja menüüga uuesti rütmi saada. Eile sain esimese trenni tehtud (oioi kui valus täna on) ja täna on esimene päev kus saan hommikust õhtuni oma toitude ja tavapärase menüüga arvestada Jeee! Nii, aga liigume tagasi siis pühapäeva hommikusse. Seekord mul oma nr. 1 Erkit kaasas ei olnud, ehk minu abistamisel astus ette minu nr. 2- Eleri. Otsustasime, et kuna bikiinid on suhteliselt teises päeva otsas (hinnanguliselt minu lava u kella 16-17 ajal) ei hakka hommikul kohe grimmiga pihta. Mida kauem grimm peal on seda koledamaks (rohelisemaks) see läheb ja värske on alati ilusam. Alustasin hoopis oma päeva tavapärase pudruga- või noh, tavaliselt olen ma võistluspäeva hommikul 100g helvestest putru teinud aga seekord oli paki lõpp ja tegin kokkuvõttes 130g. Peale banaani, mett, kaneeli- hingasin selle ilma igasuguste probleemideta sisse. Kõrvale üks must kohv. Enne võistluspäeva ma ka oma menüüd kuidagi ei muutnud, viimane nädal oli umbes 1700 cal peal (ilmselt isegi rohkem sest liikumist oli palju ja lõunasöögiks söödavaid köögivilju ma ei kaalunud). Vett ja jms vedelike tarbisin tavapäraselt ehk midagi ei piiranud. Puder söödud jäin meikarit/juuksurit ootama kes olid kella 9.00 Barcelonast Sanata Susannasse kohale tellitud. Vaatasin netist erinevaid inimesi ja tellisin kodulehe ja portfolio järgi korraliku meikari. Soeng 45€, meik 100€, suht tavapärane hind iseenesest ja piltide järgi peaks töö kvaliteetne olema. PEAKS…. Kahjuks aga siit algas ka allakäik. Poiss tupeeris juuri ja lasi lakki aga kokkuvõttes oli tulemus minimaalselt kohev. Arvestades et võistluseni 6-7h sain kohe aru et pole päris see mis olema peaks aga suurt nr ei teinud. Meiki tehti mulle ilma peeglita ehk puudus ülevaade toimuvast. Kui vaatasin lõpus peeglisse sain leebelt öeldes šoki. Kontuurimisets polnud see meikar vist midagi kuulnud ja laovärvi harjutamisest samuti. Väga kontrastsed toonid (must/valge), teravad üleminekud, ühtlase värviga põhi. Põhimõtteliselt nagu pruun pannkook kuhu olid punased huuled ja mustad silmad peale joonistatud. Kõlab naljakalt aga tegelt oli päris kurb. Läksin oma tuppa, vaatasin peeglisse, istusin maha. Mõtlesin WTF?! Kogusin veel paar min ja helistasin õele. Arutasime mida teha annaks. Läksin meikari tuppa tagasi, lasin harjutada silmi, üleminekuid sujuvamaks ja kriiskavat valget vähemaks võtta. Sai paremaks aga noooo ühtlaselt pruun oli ikka. Siis tuli armas Lilian Rannu appi kellel on meigivahendid olemas ja kontruuris mu nägu nii palju kui sai. Peale 3-4x parandamis sai tulemus enamvähem vastuvõetav. Paraku ma ei tundnud lõpuni, et see jumestus oleks mind kaunistanud või ilu esile toonud aga nohh- lõpuks ajas asja ära. Ja kui eraldi ei maini, et polnud rahul, siis teised ei märka. Mõtlesin juba peale sügishooaega, et lähen ostan vahendid ja võtan koolituse- õpin selgeks kasvõi selle 1 kindla lava meigi tegemise- ei saa ju niii raske olla. Ütleme nii, et tänaskes on nüüd koolitus kokku lepitud. Lõpuks! Eestis võisteldes istun ikka hea meelega oma lemmik meikari Merili Pikk tooli ja lasen ennast nukuks jumestada aga reisides mujal pean küll õppima ise hakkama saama. See on lihtsalt liiga suur risk, veelkord niimoodi põruda ja sellise raha eest. Vaadates ta tehtud töid kodulehel ja kogemuse pikkust mööda euroopat reisides, ei saa ma aru, mis valesti läks… üks õppetund jälle juures…. Kui see meigi jama kõrvale jätta siis lavanärvi kui sellist mulle sisse ei tulnudki. Hommik oli väga positiivne ja kui nägu sai parandatud ja rahunesin maha läks edasi ka väga sujuvalt. Pakkisin kohvri ja läksin võistluspaika, leidsin lavatagusel alal endale oma nurga ja seadsin sisse. Kohe tuli ka Eleri ja läksime alla mingisse riietusruumi grimmima. See oli mu esimene kogemus võistluspaigas grimmida. Oleme alati Erkiga seda enne hotellis privaatselt oma toas teinud. Ühesõnaga jälle midagi huvitavat- riietusruum mis on täis ihualasti naisi ja nais/mees treenerid segamini neid grimmimas. Kõik on grimmiga koos ja tumepruun, seined, põrand ja hullem moll käib. Grimm peal siis seisad veel 30 min ja “kuivad” , hoiad käsi üleval ja chillid… paljalt. Kedagi ei huvita mis ümber toimub, see on seal normaalsus. Positiivne oli see, et grimm jäi imeilus (ilmselt mängis rolli ka eelmisel õhtul hästi Eleri poolt teostatud karvaeemaldus ) ja kui mõlemad kihid olid tehtud, tegime veel õues mõned pildid, Eleri vaatas poseerimise üle ja oligi aeg pikali visata ja oma aega oodata. Olin kuulnud igast hirmulugusid, kuidas hirm vara aetakse lava taha järjekorda valmis (ala 2h varem) aga minu satsil läks küll väga nobedalt. Kutsuti meid lava taha, minu pikkuses 26 naist. Pandi ritta, mina olin rivi eelviimane ja minu järel hetkel valitsev maailmamister Ksenia Romanova. (pildil vasakul) Top 15 pärast väga ei muretsenud aga samas on see voor kus peab kõige rohkem pingutama- tuuakse lavale 26 naist ja valitakse välja 15 tugevamat. Kuna rida on nii pikk siis kohtunikel ei ole palju aega ja on oht “kahe silma vahele” jääda. Esimese ringiga veel väga palav ei hakanudki ja hullult higistama ka mitte. Lavalt maha ja uuesti järjekorda. Nats pumpasime, tuulutasime ennast käepäraste vahenditega (pappkasti tükkidega) ja jäime ootama tulemusi. Varsti tuligi kohtunik ja näitas näpuga järjest, kes jääb, kes läheb koju. Ja alles oligi meid 15. Uuesti lavale. Poolfinaal. Eesti tiim oli nii tubli, kõigi kolme vooru ajal Eleri, Ott, Lilian, Õnnela ja kõik teised- hääled olid nii hästi lavale kuulda ja väga palju abiks. Arvad küll, et pingutad maksimaalselt aga kui keegi ikka tuletab meelde jalga pingutada või rinda ette suruda siis kohe saab ennast veelgi paremaks sättida. Poolfinaalis läheb juba nats kauem, alguses käivad kõik numbrilises järjestuses 5 kaupa ees ja sooritavad kõik veerandpöörded. Ehk kokku 3 satsi, kuniks teised on ees seisad küljel eestpoosis. Seekord oli konkreetne juhis, et ei tohi poosi vahetada. Tuleb seisa eestpoosis ja isegi kätt puusal ei tohi vahetada. Ilmselt, et kohtunikel oleks lihtsam tööd teha. Siis tuleb 1. 2. Ja 3. Väljakutse. See on juba paremuse järjestuses. 1. väljakutse tähendab 95% et oled finaalis ehk top 6-s….. Nooo sesian taga real, ja hakatakse kutsuma tüdrukuid 1. Väljakutsesse- kuna olin numbriliselt eelviimane siis teadsin et enne mind kutsutakse kindlasti 2-3 eespool olevat võistlejat. Kui aga 4 tk oli välja kutsustud ja järgmisena öeldi minu kõrval (viimasena seisnud) Ksenia number sain aru, et mina jäin vahele. Ehk siis pole 1. Väljakutses….. Ees reas oli neid 4 tk ehk top4. Mis tähendab, et top 6 ehk finaalis on veel 2 vaba kohta ja kui saan 2. Väljakutsesse on veel täitsa reaalne võimalus sinna 2 vabale kohale pretendeerida. Mingil kummalisel põhjusel ei läinud ma ka siis sabinasse. Olin kuidagi kindel, et kui 1. Väljakutses ei ole siis ilmselt saan 2… . Samas saalis nägin kuidas Eesti tiim kuidagi ära vajus ja kõik mõtlesid et ??? eriti, kuna ees tolle 4 tüdruku seas oli selgelt 2 minust nõrgemat osalejat. Ja siis äkki ütles kohtunik “mistake” ja palus ühel tüdrukul taha ritta tagasi minna, enne kui ta jõudis minu nr öelda sain aru- et nüüd on minu kord. Ja nii ma sattusin ikkagi 1. Väljakutsesse. Väga uhke oli sinna ritta sammuda ja võibolla saingi natukene lisa tähelepanu, kes teab aga et see numbrite kokkulöömis viga just seal pidi juhtuma Nii et olin top 5-s sees ja teadsin et edasi ootab finaal. See voor oli juba pikem ja laval hakkas täiega grimm laiali jooksma. Esimene kogemus ikkagi palavas kliimas võistelda. Lavakohtunikud nii armsalt käisid paberi nutsakatega ringi ja tupsutasid tüdrukuid- aitähh! Maha sain siis jooksis mulle ka Eesti tiimist Sergei Popov appi ja kuivatas selga, rullis grimmi, et saaks finaaliks enamvähem korda. I-walkid ja võrdlused tulid jällegi päris kiirelt ja oligi võistlus tehtud. Ei jäänud muud teha kui tunnike oodata, pikali visataja puhata. Glamuurne lavatagune elu... Ma sain paar pilti võrdlustest ka mis mobiiliga tehtud ja nägin et 1 neiu on minust selgelt kehvem, ehk top 5 peaks ikka tulema. Minnes oli eesmärgiks seatud top 6 saada ja unistuseks medal. Seal lamades ja oodates mõtlesin vaid et kui saaks 4. Koha oleksin mega õnnelik- ikkagi edasiminek võrreldes sügisese MM-ga, kus lõpetasin 5. Kohaga. Kuigi peaks mainima, et ka 6. Koht oleks olnud tegelikult super, sest tase oli võrreldes sügisega kõrgem. Ühesõnaga, oma eesmärgid olin saavutanud igaljuhul. Sõin kohvris oma järge oodanud ja Eestist kaasa ostetud halvaa ära (mmm kui hea see oli), kohendasin nast meiki ja jäin pikali puhkama. Autasustamisel hakati meid ette kutsuma- 6. Koht, 5. Koht, ikka mind pole öeldud, mõtlesin jess, 4. Käes J Ja siis öeldi 4. Koht- Ksenia Romanova- saalis oli korraks vaikus ja mul on tunne et ta ise ka ei saanud aru, et tema peab nüüd minema ette ja oma karika vastu võtma- oli ta ilmselt sinna võitma tulnud ja käitus kogu aja ka nagu “staar” selle sõna kõige negatiivsemas võtmes. Ja siis äkki jõudis mulle kohale- MEDAL! Sellest on hea pilt ka, lihtsalt viskasin pilgu maha ja mõtlesin JESSSSS! Ja mis ehk veelgi magusam- valitseva maailmameistri ees. Vaadates autasustamise videot siis peale seda kui 4. Koht välja hõigatakse saai vist Ukraina osaleja ka aru, et kõhnad vene neiud seekord eesotsas ei ruuli ja on hea lootus kuld võtta (mida ta tegigi). Igaljuhul 3. Koht oli minu ja ma poleks saanud olla õnnelikum. Lavalt maha tulles sai teha suuremal hulgal pilte, võtsin baarist pool gin tonicut ja olin seitsmendas taevas Jalutasime hotelli (mõnusad 20 min) ja läksin pesema- läks ikka tükk aega et kogu see grimm ja meigi kiht maha saada. Oli mõnus jälle ennast puhtana tunda. Olin plaaninud juba mitu päeva Danone külmutatud jogurti kohvikusse minna või pistaatsia gelatot süüa, lõpuks kui õue jõudsime oli kell saanud napilt 23 ja kõik sedasorti kohad kinni. Lõpetasime hoopis peale üürikest õueringi tagasi oma toas, room service tõi sinimerekarpe ja krevette, magustoiduks 2 Fast High Protein bari ja kohaliku rasvatut jogurtit värske ploomi tükkidega. Selline cheat siis Hommikul sõin normaalsest toidust lihtsalt kõhu täis ja alustasimegi teed kodupoole. See oli muidugi märkmisväärselt pikk aga natuke peale keskööd olime Tallinnas. Lenujaamas ootasid meid TTV kaamera, fotograafid, lähedased inimesed, EKF liit pärgade ja lilledega- üli armas Läksin veel pool 2 öösel jäätist sööma sest olin kindel, et selle päevaga peab olema tähistamised tähistatud- edasi juba puhtalt lehelt. Ja lõpuks me polnudki ainukesed kes esmaspäeva öösel vastu teisipäeva pool 2 öösel mustamäe mäkis jäätist tellisid Mis siis edasi? Tänase seisuga on 30 päeva viimaste võistlusteni. Kaloraaziga istun 1700 peal edasi. Kardio osas tõmban mõneks ajaks tagasi, kui enne EM-I oli mu koormus 1h kardiot ja 1h jõutreeningut siis nüüd vähendan ja teen 1h jõusaali+ 30 min kardiot. Katsun palju magada, normaalselt vett juua. Treeningute osas muutsin kava- peamine rõhk alakehale, pikemad seeriad, väiksemad puhkepausid, intensiivsem ja ajaliselt pigem lühem kui pikem. 10. Juunil Marbellas toimuval Amateur Olympial tahaks veelgi parema vormi lavale tuua. Loodetavasti selleks ajaks vastutan ise oma lavavälimuse eest Ja selga panen ilmselt jälle punased uued Freydise bikiinid- need istusid nagu valatult ja olid laval lihtsalt mega kenad! Kvaliteet on neil ka ikka üle mõistuse hea, ükski kivi ei ole ära tulnud. Kokkuvõttes oli reis väga meeldiv, seltskond valdavalt sõbralik, hea ja toetav. Käisime võimaluste piires üksteisele võimalikult palju kaasa elamas. Eleri tegi muidugi delegaatide poolt ära kõige suurema töö, olles olemas lava ees, taga ja kõikvõimalikul juhul Aitähh kõigile toetamast, kohapeal ja distantsilt! Siia lõppu tahaks aga lisada kõikidele võistlejatele ja nendele kes plaanivad kunagi võistelda- kui sinu treener lubab või veelgi hullem, ise soovitab enne võistlust vedelike mitte tarbida, soolasid vältida või kaloraazi ebanormaalselt piirata (800, 1000, 1200 olenevalt kas oled 1.50m või 2m...) siis tasuks väga kriitiliselt mõelda tema kompetentsi üle. Kahjuks oli seal lava taga seda liiga palju näha, kuidas tüdrukud peaaegu et kokkukukkumise äärel on, kes söömata, kes joomata, kellel lihased krampis, kellel kõik korraga. Miks? Milleks? See on bikiinifitness! Vorm peab olema saavutatud juba 1-2 nädalat enne võistlust ja lõpus on vaja vaid pisiasju timmida. Sellised võtted ei ole normaalsed ega vajalikud. Ja võivad lõppeda väga kurvasti, eriti soojas kliimas ja lõõskava päikese all….
  5. 8 points
    Ma ei saa nüüd aru sellest, et "algajate värk, lase olla - nuuks nuuks olen väike ja kõik kiusavad mind" jutust. On olemas reeglid, mida peab järgma. Ja siinkohal peaks kogu teema ka lõppema. Kõik inimesed, kes on kunagi mingist asjast osa võtnud, on olnud algajad. Esimene jooksuvõistlus, esimene pallivõistlus, esimene olümpiaad - mida iganes. Sul on olemas omad juhendajad ja/või treenerid, kes abistavad ja selgitavad sulle asju. Või järsku hakkame tegeme "algajate võistluseid" ja laseme lihtsalt lati alla? Korvpallis tehti põrgatamat viis sammu - ah lase olla, ta esimest korda sai pingilt väljakule ja anname andeks. Jalgpallis tuli väravavaht ja võttis poole väljaku pealt palli kätte - pole hullu, tal alles teine mäng - õpib alles. Matemaatikaolümpiaadil jäi spikerdamisega vahele - ta alles viienda klassi laps ju, eks ehmatas ära ja ei tulnud õige vastus meelde - ei pea kohe siis võistlustelt eemaldama. Või et "noh, jäi esimest korda dopinguga vahele - ärme siis kohe hakka medalit ära võtma". Või tegemist oli nii nõrga ainega - ärge nüüd jamage, oleme sõbrad edasi. Laseks paar meest ka naistega lavale, sest noh... uued ikka ja on seal siis nii suurt vahet üldse? Või et tuleks järsku lavale T-särgiga, sest "ma olen uus, ma ainult jalgu treenisin ja tegelikult ma keha kardan näidata". Olümpial on 50 kilomeetri käimises inimesi natukene enne finishit maha võetud - kas see on õiglane? Ei ole, aga sohki ka ei ole ju ilus teha - ka teadmatusest mitte. Kui sul pole juhendajat või treenerit ja otsustad asja teha oma käe peal, siis pead olema ka piisavalt kõva inimene, et kõik nüansid välja uurida. Sa tegeled alaga aastaid ja asja finish kui selline toimub laval paari minuti jooksul - KÕIK SINU POOLT LAVAL TEHTAV kajastub ka reaalselt lõpphindena. Pooside võtmine ja hoidmine on siin KÕIGE TÄHTSAM ASI ÜLDSE ja teile ei meeldi, kui kohtunik juhib tähelepanu sellele, et sa teed asja valesti? Kui ma jätaks katki kõik asjad mida ma teen, sest ma teen midagi valesti, siis ei jõuaks kuigi kaugele. Ma olen osalenud erinevatel võistlustel (küll kahjuks mitte kulturismi ja fitnessi omadel) ja iga sõrmelõikamisega sa õpid asju juurde. Kuhu panna nimi, kellele maksta raha, kus ööbida, kuidas sinna saada, mis on vaja kaasa võtta... Kui sa mõtled, et "algajate võistlustel" oli raske, siis valmista ennast ette kui sa "päris" võistlustele jõuad - või veel parem, kui sa välisvõistlustele lähed. MINU kui võistleja huvi on uurida välja asju, kas kus kuidas ja millal. Kui registreerimine algab kell 10 ja lõppeb kell 11, siis kell 13 kohale tulla ja loota et sind ilusate siniste silmade pärast siiski kirja pannakse on ebaaus kõigi TEISTE suhtes, kes olid õigel ajal kohal. Samamoodi, kui sul on ette nähtud poos, siis võttes poosi teisiti sa lood endale ehk tugeva eelise teiste suhtes. Reeglid on reeglid ja keegi alla ei lase selle pärast et "ma olen esimest korda". Teisena siis punkt et "mingite reeglitega ollakse karmid ja mingitest libisetakse üle". (Pea)kohtunik olla on raske. Sa jälgid kõiki asju mis võimalik, kuid midagi jääb ikka märkamata. Tõenäoliselt pea enamus inimesi on istunud teleekraani ees ja karjunud, et kohtunik tuleks seebiks keeta. Ja pooside puhul antud võistlustel võistlejad ikkagi korrigeerisid ennast - või kui mitte, siis käis lavakohtunik neid abistamas. Kõike lihtsalt ei näe. Ka abikohtunikud mitte. Ja kõike nähtut ka ei öelda kõva häälega mikrofoni. See, et paaril korral võistlejatel kästi oma poosi parandada - selle kõrvale võiks vabalt lugeda tõenäoliselt paarkümmend muud korda, kui see tegemata jäeti. Kõike ei nähta ja kõike nähtut ei öelda. Ikka saab keegi pallimängus küünarnukiga ribidesse või jalkas taotakse kossi. Selline on mäng. Mängi kaasa, ära virise ja kui sa oled piisavalt hea siis küll lõpuks tuleb ka sinu aeg. Teine variant on muidugi püss võssa visata ja öelda, et "tegelikult oli mul kõigist parem vorm, aga mind lihtsalt kiusati ja see on täielik onupojapoliitika ning kõik kohtunikud olid teise võistleja poolt sest nad olid ära ostetud ja tegelikult mul hommikul pea valutas ja sõbranna lapsel suri kilpkonn ära ja see on nii tobe ala, et ma enam sellega elusees ei tegele." Kriitika vastu ei ole mul midagi. Ta on tihti edasiviiv jõud - vähemalt inimestel, kes julgevad tunnistada oma vigu. Ja tagantjärgi on muidugi imelihtne näidata puudujäämisi. "EKFL lehel ei ole poose üleval ja reegleid on raske leida". Selline jutt võiks ehk tulla välja kuskilt ametlike kanaleid pidi enne võistlusi või üritusi, mitte peale üritust ja vihjata et selle taha nüüd see võit läks. Või et "kõigil ei olnud häid treenereid, kes ise oskaks ka seda asja nii hästi" - ma arvan, et ükski võistleja ei ütleks siinkohal abist ära, nii et järsku prooviksite siis ise kätt võistleja treenerina? Mitte et tahaks halvasti öelda, aga kõigil on piiratud hulk tahtmist, jaksu ja ressurssi (nii ajalist kui rahalist), mille arvel sa saad inimest aidata ja mis mahus. Et kas ma olen hea treener, kui ma sebin oma hoolealusel kõik jamad kaelast ära (alustades sellest siis, et enne võistlusi käin tal ehk kodust läbi ja pakin tal võistluskoti ja lõpetades sellega et enne lavale minekut ma küsin et "käisid ikka pissil ka ära") - või jätaks mingid asjad ka võistlejate enda südamele? Minuteada korraldatakse juba aastaid suvel üritust FitCamp, kus on alati olnud kesksel kohal ka poseerimine - lisaks veel hulganisti võistlustarkust alustades dieedist lõpetades grimmimisega. Ole aus enda vastu ja küsi endalt küsimus - kas ma tegin kõik enesest oleneva, et ennast võistlustel hästi esindada? Või oleks saanud ma kuskilt veel rohkem pingutada/uurida/tegeleda? "Pealtvaatajana oli piinlik...." Kamoon. Liiga pikk jutt. Aga korra aastas võib.
  6. 7 points
    Mis see siia puutub kes kellega kohtamas käib või kus võistlusel mis poliitika on? Jutt algas sellest et ilma steroide süstimata pro jaoks vajaliku lihasmassi ei saavuta...?! Ja nüüd väide et peale 30. eluaastat ka "nii kergelt ei kasva" - Millal ta kasvab üldse kergelt? See, et üks osa inimesi ei leia piisavalt aega, tahtmist ja motivatsiooni, et sellega hakkama saada, ei tähenda, et see võimatu oleks. Arusaam "andsin edast kõik" on lihtsalt inimeste jaoks erinev. Ja mida see näitama peaks et Egle on oma massilt väikem kui mõni teine Pro? Ma võin sulle umbes 10 nime kirjutada kes on väiksemad või suuremad, ega inimesed ei tule 3D printerist et kõik ühtmoodi on. Pro-sid on usas sadu ja tuhandeid ja kõik erineva taseme ja suurusega. Selline jutt, et pro-ks saavad need kellel sidemed või kohtunikega magavad, või et lihased on vaid nendel kes puhast sporti ei tee- ma kohe ei kannata... Tüüpiline vabanduste otsimine ja mingite "põhjenduste" taha pugemine. Kokkuvõttes tegeleb selle alaga igaüks vabatahtlikult ja omal soovil- kes ebatervislikult, kes tervislikult ja ka nendel kahel sõnal on inimeste jaoks erinevad tähendused. Bodybuildingu tulemused on enamjaolt siiski otseselt võrdelises seoses panustamise hulgaga ja lihtsalt ei ole vaja ennast üks-ühele võrrelda inimestega, kes on seda ajaliselt oluliselt kauem teinud või kordades rohkem panustanud.
  7. 7 points
    Tsau, Lahe on see, et inimene julgeb avatult kirjutada oma mõtetest ja kogemustest. Kahjuks pole isiklikult tasandil tuttavad aga siiski mõtlesin kirjutada.' Ma arvan, et üleüldiselt lasevad inimesed ennast tänapäeval liiga palju mõjutada teiste arvamustest ja siis voolivad end selle järgi. Loodan, et sa ei võta seda kui negatiivset tagasisidet, aga me (võistlejad) läheme lavale ritta just selleks, et käpu täis teisi inimesi meid hindaks, ilma, et nad meid teaks.(Nad ei peagi teadma meid või kui palju vaeva me nägime) Nende arvamus on subjektiivne ja individuaalne - nad on sinna palgatudki (siis tasu või aitähh eest) meid hindama, mitte meile pai tegema. Me ise vabatahtlikult paneme end seal ritta. Pigem, mida ma selle jutuga öelda tahan - lavale tuleks minna eesmärgiga igakord seal enda parim mina kohtunike ette tuua ja võrrelda seda siis eelmise aasta minaga. Paned kaks pilti kõrvuti ja vaatad, oh, see aasta on mul .... palju defineeritum, olen kuivem... võrdled end ise endaga, mitte kellegi kolmanda isiku peas oleva kujutelmiga.' See tähendab seda, et enda peas peab olema pilt, millist keha tahad ja töötad selle kallal. Sest iga inimese jaoks tähendab teatud omadussõna erinevat asja. Omadussõnad on subjektiivsed, loeb ainult taustsüsteem või siis vaatleja. Ehk siis kellegi uus on teise vana, kellegi kuiv vorm on teise silmis pool pidune jne jne. Reeglid on ühed aga tõlgendus võib varieeruda sinna-tänna, isegi kui seda mingitel meetoditel kalibreeritakse. Tööd tuleb teha enda keha kallal enda jaoks, sest kui seda teha vaid selleks, et keegi saaks sind vaadata 10-30sekundit ja panna sulle mingi X hinnang siis lihtsalt kaotad end. Fitness ja kulturism spordina on niivõrd subjektiivne, et sa ei saa loota mitte kellelegi teisele peale enda. Sa ei saa loota, et vastane kehvas vormis või et kes kohtunik on. Või mida milline kohtunik tahab. Alati võib arvamused ära kuulata, aga kokkuvõttes peaksid ikkagi tegema tööd enda kallal selle suunas mis on sinu visioon. Ainult sina versus sina. Kõlab klišeena aga nii on. Ja alati ei pruugigi areng paista füüsiliselt välja aga vaimsel tasandil oled näiteks palju tugevam või tunned end paremini jne. Arvan, et said tegelikult väga kasuliku kogemuse, millel on palju positiivseid külgi Ole tubli ja jõudu sulle !
  8. 7 points
    Tere Veebruar! Tänaseks on ametlikult esimene ettevalmistav kuu möödas ja saab tagasi vaadata- mis on juhtunud, mis saavutatud ja mis veel vaja saavutada Alustasin seekord dieediga 4 kuud enne võistlusi, et saaks rahulikult võtta ja oleks aega korrektuurideks- jumal tänatud! Sest jaanuar seda näitaski, et alati ei lähe kõik nii nagu plaan A ette näeb. Alustasin kalorite langetamisega väga reserveeritult- 2500-2100-2000-1900- lootes, et seekord saan kaalu liikuma vähe kõrgema kaloraaziga. Mida aga ei juhtunud, oli stabiilne kaalulangus. Kuu eesmärgiks oli seatud -2kg ja kuskil 10-14 päeva pärast kuu algust tõin oma kaloraazi vana hea dieedi-1800 peale, et ikka plaanis püsida ja õnneks sain ka loodetud tulemuse. Ühesõnaga- ei õnnestu seekord kahjuks kõrgemal kaloraazil dieeditada- mitte, et nurisemiseks põhjuks oleks, arvan, et 1800 eest saab veel päris korralikult süüa, lihtsalt mulle meeldib toit ja salamisi lootsin, et ehk kukub ka 1900 juures Ehk siis järgmine kord.... Mis siis veel? Jaanuar oli mul tööalaeslt täis pakitud erinevaid üritusi ja seega kaal kõikus rohkem kui üks purjus soomlane (vabandan juba ette üldistuse pärast ). Olin üleelmine nädal 2 päeva Hiltonis ja sain praktiseerida "umbes-toitumist" lõunalaua valikud olid head aga kaalu kaasas polnud ja kõik käis silma/tunde järgi. Lisaks õhtusöök liharetsoranis MEAT, kus oli 6 käiku, tegin too õhtu erandi. Toit oli vähemalt kvaliteetne ja ülimaitsev, lihtsalt ei mahtunud 1800 sisse... Oli alles Jaanuari esimene pool ja arvasin, et pole sellest väga lugu. Võistlusteni veel 4 kuud ja lolliks ei saa ka minna... Tagantjärgi muidugi vaadates kaalugraafikut siis ei ole kindel, kas see seda väärt oli ja kui uuesti otsustada saakisn, kas oleksin õhtusöögil osalenud Eelmine nädal olin veel 2 päeva Riias lähetuses, kus tuli samamoodi kuidagi jooksvalt hakkama saada. Vahepaladeks olid mul puuviljad ja batoonid kaasas (need on ikka elupäästjad!) aga lõuna-õhtusöökidega tuli jällegi loov olla. Õnneks hotelli toidud olid rohkem kui eeskujulikud ja sellega muret ei olnud (kui v.a. hommikupuder mis kahtlaselt magusalt maitses....) siis õhtuks sõidutati meid Jurmala lennujaama mis oli meie peo jaoks üüritud. Õhtu oli täis erinevat meelelahutust ja kõik oli väga WOW! siis kahjuks aga toiduvalik oli ülimalt ebaõnnestunud ja pole juba aastaid midagi nii kohutavat ja rasvast söönud.... isegi köögiviljad ujusid rasvas... Midagi aga sööma pidi ja nii ma siis olin sunnitud seal nii mõndagi "alla neelama". Õnneks oli hotellis ka jõusaal ja minul nagu ikka asjad kaasas, rasvasele õhtusöögile järgneval päev tegin parema enesetunde nimel lausa 2 trenni ja elu läks edasi.... Nüüd olen saanud nädalakese kodus olla, omas graafikus, omade toitudega ja tulemus on täpselt see mida vaja- täna vaatas kaalu pealt vastu uus low-in- 58.0 ja esimene kuu saldoks jäi -2,6kg. Ehk siis kokkuvõttes ületasin plaani. Võistlusteni on umbes 3 kuud ja vaja kaalu langetada 4 kg- kõik on vägagi graafikus! Seoses selle kaalu kõikumise ja mitte langemisega tekib vahepeal kerge paanika küll, tean, et ei ole seejuures ainuke ja mõtlesin, et panen siia kirja, mida ma tavaliselt sellistel puhkudel teen (ja ka viimane nädal tegin): 1. Kaloraazi esimese hooga ei langeta- kuigi see on esimene (ja ehk kõige lihtsam/kiirem lahendus) mille järgi näpud kangesti sügelevad on järgmised 3 kuud veel vähem söömine hirmutavam 2. Vaatan kriitilise pilguga üle oma uneaja- oleneb natukene inimesest aga mina vajan keskmiselt 7-8h und, et keha saaks puhata ja kaal laneda. 3. Vajadusel langetan treeningkoormust või lühendan treeningute kestvust- pigem kiireimini ja intensiivsemalt (nii jääb jälle rohkem aega kodus puhkamiseks). See on selline vastuoluline punkt- et kaal ei lange ja siis üks hetk teen vähem trenni?! Talupoja mõistus ütleb ju, et "kuuma on vaja juurde anda". Tegelt alati päris nii ei ole, kaaluseisak võib olla ka vihje ülekoormusele ja keha vajadusest lisapuhkuse järgi... 4. Võimalusel liigutan makroid- see on jälle individuaalne, kellele mis, aga minu keha töötab hästi rasva&valgu peal ja kui kaal on jonnakas vaatan tavaliselt üle oma sissesöödava SV koguse üle. Tihti ajatab mõningane SV vähem tarbimine kaalu liikuma saada. Mõnele teisele võib jälle töötada päevaks SV lakke ajamine (rasvu ja valgu arvelt), jäädes seejuures aga oma kaloraazi- suurem hulk sv kiirendab ainevahetust ja võib positiivselt mõjuda. 5. Lõpuks ja viimane- katsu vähem stressata ja usalda protsessi. Vahel aitab ka mõõtude võtmine (ja veendimine, et mõõdud erinevalt kaalust vähenevad). Kui juba mõõtudest juttu tuli siis minu 2,6 kg languse sisse mahtus -5cm pihalt, -2cm reielt ja -2cm puusalt. Kes mind instagramis ei jälgi siis teadmiseks- et @beliefeesti lehel käib hetkel mäng, kus juba järgmisel nädalal, minu sünnipäeval- 7.02 loositakse välja hulganiselt energiavett ja personaalne treening koos minuga- kõik huvilised osalema Seoses läheneva sünnipäeva ja 30. eluaastaga surfasin eile õhtul arhivaalides ja vaatasin 10 aasta taguseid pilte- pean tõdema, et aastad on mind vaid paremaks teinud Ehk siis lähen optimistlikult vastu uuele kümnendile! Veebruar tuleb jaanuarist veel kirjum- alustuseks sünnipäev, siis valentinipäev, siis vabariigiaastapäev, vastlapäev ja märtsis naistepäev otsa- kui palju ja mida see minu jaoks tähendab- ilmselt minimaalseid muutuseid igapäevaelus. Sünnipäeval võibolla ampsu kooki võtan aga üldiselt on mu eesmärgiks siis kevadel toimuv EM ja vahukoore pealt sinna ei jõua (või noh, tulemust ei tee). Mis puudutab võistluseid siis hetkel olen kindlalt hooaega alustamas Eestis karikavõsitlustel ja edasi mai alguses Santa Susannas toimuvale Euroopa Meistrivõsitlustele minemas, mis aga puudutab teisi väisvõistlusi (kuna see on ikka ülimalt suur kuluartikkel) siis nende osas enam nii kindel ei ole. Eks paistab- elame näeme.... Lõppu väike meeldetuletus iseendale, millist vormi on vaja ületada Üldine enesetunne on hea, trennid ei ole raskeks muutunud, isud ei kimbuta, kõht on enamvähem täis- mis aga põhiline Feeling motivated!
  9. 7 points
    Mulle tundub viimasel ajal, et võistelda nagu tahetakse isegi aga tööd, vaeva ja trenni ei taha keegi teha. Viimasel ajal tuleb ridamisi inimesi pöördumisega: "Tee imet"!!! Tee kava, tee menüü, aga kui kava või menüü valmis, siis "ma seda ei saa teha, see harjutus ei meeldi, need ajad ei kõlba, aega regulaarselt süüa ei jõua ja ega mulle need tervislikud asjad tegelikult ei meeldigi. Aga tee ikkagi nii, et ma oleks heas vormis, kuiv ja lihaseline kulturist". Ja täpselt see jutt ka, et treener on paha ja see on paha, teine on paha jne... Kui te tulete juba jutuga, et eelmine treener on paha ja kavad ei toiminud, äkki oleks mõistlik peeglisse vaadata??? Vaadata, et millised eesmärgid sa endale oled seadnud ning seejärel, kui palju oled sa valmis selle nimel tööd tegema ja ohverdama. Krt, treener on teejuht, suunanäitaja!!! Kallid noorsportlased ja kulturistihakatised - töö tuleb teil ise ära teha!!! Kulturism on nagu töö kõrvalt teine töö, see on elamine vastavalt püstitatud eesmärgile. See ei ole suvehooajaks rannavormi või üheks võistluseks pooliku vormi tegemine. See on elustiil, see on filosoofia, see on mõtlemine ja hingamine, see on tunnetus ja enesedistsipliin. Ja kui te ei suuda seda sellisena hoomata, siis unustage see väär mõtevälgatus eos, sest see on hukule määratud!!!
  10. 7 points
    101 kükki... Kaasajastasin täna oma sooritust...
  11. 6 points
    ARIDA MURU ON ABSOLUUTNE JUUNIORIDE EUROOPA MEISTER BIKIINIFITNESSIS
  12. 6 points
  13. 6 points
    Võistlussport üldjuhul polegi nii öelda tervislik, eriti mis puudutab spordialasi kus peab ennast alakaloraazis treenima. Kahjuks on nii, et enamustel bikiinidel puuduvad lihtsalt teadmised võistlustele valmistumiseks või siis nad eiravad neid. Peamine viga - kardetakse süüa süsivesikuid ja need asendatakse lehma toidu vastu. Ja siis veel tehakse tundide kaupa aeroobset. Pole ju raske aru saada, et mõlemad tegevused korraga viivad selleni, et kaotatakse lihased ja osa ajust. Ja siis on nutt ning hala kui raske see kõik on. Ja kui tänu sellele veel võistlustelt ka head tulemust ei tule siis süüdistatakse ka kohtunike.
  14. 6 points
    Kohtunikuna osaleb võistlusel Eesti kulturismilegend, tuntud treener ja naljamees - Marek Morozov Meenutusi 2005 aasta Võsu laagrist: http://gallery.fitness.ee/main.php?g2_itemId=89618&g2_page=1
  15. 6 points
    Hei hei Pole hirmuäratavalt kaua endast märku andnud- tegelt olen täitsa olemas, vaikselt endiselt valmistun ja ajan oma asja. Tööl on aga palju tegemist ja mulle tundub, et pole nagu mitte midagi nii väga tihedalt jagada ka- ikka sama vana rida- trenn, toitumine, ettevalmistus. Eks see fitness olegi suures plaanis ühe ja sama asja ajamine ja tehes seda järjepidevalt. Ehk siis üks valdkond kus "loll, aga järjekindel" kasuks tuleb Täna on jäänud päeva pealt 1 kuu esimese lavani- avavõistlus saab toimuma 23. Aprillil Riias- Läti lahtised karikavõistlused. Kalender saab minul olema see kevad järgmine: 23. aprill Läti karikavõistlused, Riia, Studio 69 29. Aprill Eesti karikavõistlused, Tallinn, Salme Kultuurikeskus 7. mai Euroopa meistrivõistlused, Santa Susanna 7. juuni Amateur Olympia, Marbella Käisin siis naistepäeval oma selle hooaja esimeses poseerimises ära, kohati oli selline tunne nagu poleks kunagi poseerinudki, Eleri muutkui pahandas ja lõpuks lubas Bodysse ümber tõsta kui veel lihast peale korjan Hetkel rohkem pole käinud: tal nii palju tegemist nendega, kes juba Aprilli alguses lavale lähevad ja ise pole väga kippunud ka, aga eks varsti peab jälle kingad välja otsima... Nagu ma eelnevalt olen juba kirjutanud- seekord ettevalmistus hoopis teistmoodi! Alustades oli rasva% kõrgem ja keha käitub ka teist moodi (mitte nii etteaimatavalt). Ehk siis jutt mida kuuled igalt teiselt võitlejalt, et "iga prepp on erinev" ja "teine ettevalmistus on esimesest oluliselt keerulisem" peab igati paika. Aga ega enne ei tea kui ise ära ei proovi Mulle aga väljakutsed meeldivad, paneb kaasa mõtlema ja annab võimaluse veel rohkem oma keha tundma õppida. Eelmine kord olin juba 2 kuud enne lava "valmis" seekord hoopis "napikam". Kui kuu tagasi ma veel muretsesin oluliselt rohkem, et kas ikka saan õigaks ajaks valmis siis nüüd on küll juba rahu südames, kõik liigub ilusti ja plaanipäraselt, liiga vara ei tahakski "ära kuivada". Eelmise dieedi ajal ma olin terve aja 1800 cal peal ja viimasel 2 nädalal sõin 1700cal ja lisasin 1-2 nädalaks hommikuse kardio (30 minutit spinningut). Seekord siis, et ikka see rava % ilusti kahanema saada, tegin muudatused juba?! 40 päeva enne esimest lava- vähendasin jõutreeningu osakaalu- hetkel teen kangitrenni 6x nädalas ja keskmiselt 50-60minutit (enne u 1h20min). Hommikuti lisasin juurde enne hommikusööki 30 minutit kardiotreeningut (tühja kõhuga) ja õhtul peale jõutrenni veel üks 30 minutiline sats. Ehk siis kokku u 1h jõutrenni ja 1h kardiot, seda siis 6x nädalas. 7. päeval teen vaid hommikul 30 min tühja kõhuga (bcaa ja glutamiin ikka joogiks) ja jõutreeningust puhkan. Juba jumal ütles piiblis, et 7. päev on puhkamiseks Kuna ma pole niiiii ammu kardiot teinud siis tegelikult isegi väga naudin seda, hommikuti teen enamasti spinningut (kuna mul korralik spinningu ratas kodus olemas) ja õhtuti Spartas kõrge kaldega kõndi. Vahele veel mõned sprindid ja vaadates mõnda youtube kanalit möödub see pool tundi väga kiirelt. Erandiks on aga alakeha päevad (jalad, tuhar), kus tihti on siiski enamasti kogu rõhk lihastreeningul ja kardiot otsa ei tee (kuna lihtsalt ei jaksa). Ülakehaga on mul nii hästi, et väga midagi juurde "kasvatama" ei pea... pole muidugi kindel, kui palju dieedi ajal tulebki aga no mine sa tea Split on mul hetkel selline- õlad (natuke käsi), selg, jalad, tuhar - järjekord oleneb natukene Erki trennide järjekorrast (koos ikka toredam teha) ja sellest kuidas lihased taastuvad- olen endiselt väga loominguline ja miski ei ole kivisse raiutud- kuulan keha ja enesetunnet. Toidu ja kaloraaziga olen juba mõnd aega 1750 cal juures ja viimastel nädalatel on kuidagi eriti ok olla- imelik isegi- mingit nälga väga ei ole. Jaanuar-veebruar oli isegi selles osas raskemad kua off-seasonist polnud palju möödas ja mõned patukad sattusid ka sisse (töö üritus jaanuaris, sünnipäev veebruaris) ja pärast selliseid patustamisi keha ikka küsib/tahab rohkem. Nüüd stabiilselt nii kaua puhas toidulaud olnud, et keha isegi ei oska midagi tahta peale kaerahelbe ja munavalge Selline näeb see 1750 välja: Kaalust väga ei juhindu, pilt on hea ja arvan puusalt tulistades, et umbes 1,5 kg võiks Riiaks veel kaduda- aga üleliia numbrite peale ei mõtle sest bikiinis meid ju (veel?!) ei kaaluta Vahepeal käisime vaatasime Sikupillis vast-avatud HC-Gym'i üle: väga lahe klubi ja hind väga soodne. Mul oli jala päev ja lõpuks tegin 2x pikema trenni kui algselt planeeritud- süüdi olid fitshopist pärit tutikad Nike papud, mis spetsiaalselt kükitamiseks mõeldud ja hunnik huvitavaid masinaid mis kõik vajasid proovimist. Igaljuhul soovitan külastada kellele asukoht sobib! Kaubandusuudistest rääkida siis sain Fitshopist ka oma elu esimesed Freddy püksid- varsti varsti on need seal lettidel saadaval ja esimesena Eestis ka kohapeal proovimise võimalus. Valisin endale teksad ja nüüd saan aru milles nende võlu on ja miks neid niimoodi fitnessringkondades fännatakse- need on jalas lihtsalt ebanormaalselt mugavad ja tunduvad nagu "teine nahk". Viskasin juba pilgu peale- järgmisena oleks musti läikivaid vaja Selleks korraks aga kõik- Eesti võistlushooaeg algab juba järgmisel nädalavahetusel Pärnus, kus toimub algajate võistlus, ise seal osaleda ei saa aga lähen kindlasti vaatama- tore päev ja nii palju tuttavaid nimesid laval. Soovin kõikidele, kes ettevalmistuvad jõudu ja jaksu viimaseks pingutuseks! Kirjutamiseni!
  16. 6 points
    Eilne õhtusöök Kalkuni - ricotta pikkpoiss / pasta, parmesan ja ise tehtud marinara...
  17. 6 points
  18. 6 points
    Appi kuidas aeg lendab Alles sai nagu lavalt maha astutud, kommipakk kätte võetud ja offseasonit alustatud ning juba hakkab meil detsember läbi saama. Mis tähendab omakorda seda, et kohe-kohe ongi 2017 ja võistluseelne dieet läheneb meeletu kiirusega. Kuna hetkel on juba veeburarist plaan hakata kaloreid vaikselt piirama ja juhtunud on nii, et jõulumenüü on juba täies hoos, siis otsustasin myfitnessipalile ja köögikaalule veidi puhkust anda ning süüa kõike tunde järgi, ilma üles märkimata. Põhiline, mis ma siiski jälgin on see, et valku oleks ikka üle 120g ja tean umbkaudu juba peast mis koguseid kana, liha, muna, pudinguid, valgujooke, batoone jms mul selle jaoks süüa on vaja - seega sellega probleeme ei teki. Mis puutub n-ö "ebatervislikku" toitu, siis luban ka seda endale, aga jälgin, et ainult sellest ei toituks ja kõht oleks ikka korralikku täisväärtuslikku sooja toitu täis. Jõudsin endaga aru pidades järeldusele, et praeguse treeningkavaga on super tunne, kui saalis on energiat, raskused liiguvad ja korralikult ennast võhmale saab, ning kui valgud on samal ajal paigas, kuid kaloreid, võib juhtuda, et tuleb siiski kogemata liiga suure plussiga, siis tegelikult ma sellega endale kuidagi halba ei tee. Kui kaalu plaanitust ka veidi rohkem juurde tuleb, siis tean, et kasvatan korralikult lihast ja tegelikult parandan seda vormi, mis kevadeks lõpptulemusena välja koorub. Tean, et võin enda dieedi sellega raskemaks teha ja sai ju Otiga kokku lepitud, et kaalule võiks jääda 60 koma midagi ette ja mitte rohkem ning tegelikult peaksin palju puhtamalt sööma, kuid tunnen ikkagi, et kui ma praegu ka kõike märgin ja pabistan ja arvutan, siis ei ole mul dieedi ajal enam piisavalt motivatsiooni seda teha. Annan praegu enda vaimule puhkust, et dieedi ajal saaks jälle suure innu ja põnevusega kõike jälgida ja sellest ka rõõmu tunda. Veidral kombel annab see dieedi järgimine, olgu see kui raske tahes, mingit veidrat rahulolu. Tunned enda üle uhkust, et sinus peitub nii palju eneskontrolli ja järjepidevust. Ning muidugi aitab kaasa ka see, et näed kaalunumbrit langemas ja kuidas peegelpilt muutub aina teravamaks. Lõpus on see kõik ju seda väärt Põhiline on see, et olen ise õnnelik, süda on rahul ja kõht on täis Viimased paar päeva vaja veel tööl vastu pidada ja juba reedel võtame suuna Saaremaa poole. Enne üritab veel hommikul trenni ära teha, sest laup-pühap küll kuidagi trenni ei jõua, vaevalt, et Orissaare jõusaal pühade ajal lahti on. Esmaspäeval linna jõudes, tuleb kohe ruttu trenni minna ja jõulukilodele tuld anda Jõulud on mu lemmikpüha, minu jaoks ei keerle see kingituste ümber, kuigi mulle hullult meeldib kinke teha, neid pakkida ja mis seal salata, ka saada on neid väga tore, kuid kõige tähtsam on see, et me oma pisikese suguvõsaga kõik vanaema juurde koguneme. Oi seal tuleb palju kraaklemist, näägutamist, lärmi ja nsm norimis, kuid sellised me juba oleme. Mitu generatsiooni kõik ühe katuse all, üks põikpäisem kui teine Aga maja on meil täidetud mõnusa sumina, soojuse ja piparkoogi lõhnaga. Piparkookidest rääkides, siis vanaemale meeldib ise eelnevalt see tainas valmis teha ja tavaliselt arvestab ta kogustelt umbes poole Aafrikaga, mitte meiega, sest me veedame üle poole päevast neid köögis rullides ja küpsetades. Osad suudame veel ära ka glasuurida, kuid mitte rohkem kui kaks plaaditäit, sest see oleks ikka meeletu töö Lõpptulemusena on meil igaljuhul piparkooke nii palju, et ükski anum ei suuda neid ära mahutada, kuid iga aasta on need lõpuks siiski kuidagi otsa saanud... Pärast saab korralikult trenni teha kogu selle toidu arvelt igaljuhul Soovin teile kõigile mõnusat mugimist, ilusaid pühi ja muretut uut aastat Püsige aktiivsed ja hoidke silm peal ka minu instagramil
  19. 6 points
    Jrx oma jüngritele pärast trenni: "Sina olid täna tubli- üks esihammas löödi välja! Sina saad purgi JOINT+" "Sinul väga hästi ei läinud- väljaväänatud sõrme eest saad ainult ühe PROTEIN batooni!" "Kus meil see uus poiss on, kellel me sääreluu murdsime?" Jünger:"Boss, see on praegu haiglas" Jrx: "Kahju poisist, andekas mees oli. Tema ilmselt enam meie trennidesse ei tule, muidu oleks talle paki BLOCK-i kinkinud valu vaigistamiseks"
  20. 6 points
    Liiga palju spämmi on siia foorumisse tulnud ja enamasti ühe inimese tagajärjel. Minu ettepanek oleks, et need, kes postitada tahavad, peavad oma konto ID-kaardiga autoriseerima. Kaoksid ära anonüümsed postitajad ja väldiks ühe inimese poolt tegemast sadu kontosid ning nende alt postitada. Autoriseerimata kasutajal jääks foorumis alles ainult lugemise ja privaatsõnumite saatmise võimalus.
  21. 6 points
    Mis ma oskan veel bf kohta öelda - seni, kuni naised ei pööra piisavalt tähelepanu kolmele lihasgrupile - õlad, selg ja jalad, ei toimu mitte midagi. Selg võib olla lai, kuid kui lihasel paksust pole, pole ka tippude hulka asja. Sama kehtib ka õlavöö kohta - massiperioodil võid ju jõhvikas paista, kuid viskad 10kg maha ja korras päev. Ja suur viga tehakse muidugi kätetrennidega - miskipärast arvatakse, et triitseps ja biitseps on bf määrava tähtsusega. Puha vale - mida jämedam käsi, seda vähem eristub õlg. Bf tarbeks piisab täiseti, kui teha triitsepsile 2 harjutust ja biitsepsile 1 nädalas, that´s it! Jalad on muidugi omaette teema, kuid kui jalgu pole, pole ka bf suurt midagi teha. Ka siis, kui ülemine ots täitsa ok Eestis on bf harrastajaid ilmselt mitu, kuid lavale jõuavad ja korralikku vormi näitavad vaid vähesed. Eli on üks vähestest, kuid tema peaks oma peas selgeks mõtlema, mida ta lõpuks teha tahab - bf või jõutõstmist või midagi kolmandat. No offence, Eli, aegajalt hoian Su tegemistel silma peal Liis-Kristiin - minu arvates on tegemist regressiga. Olen jälginud võistlusi, kuid olgem ausad - lihasmassis on toimunud tagasiminek (minu arvates, kuid ehk pildid petavad). Läbilöögiks täiskasvanute seas (ja ka ilmselt viimased aastad juuniorites), kui selline soov olemas on, peaksid ümbermõõdud olema suuremad. Darola - kogu pakett on olemas ja antud, kuid mida ja kuidas treenib või teeb, pole aimu ka. Loodan, et seda kriitikat võeti konstruktiivselt ja keegi ei suhtu sellesse kui solvangusse. Mis puudutab alaspetsiifilis treeninguid, siis alati võib mulle või Christinale kirjutada, aitame - oleme seda ka varem teinud
  22. 6 points
    5:48 Sättisin palju ma sättisin udune jäi.
  23. 6 points
    Käisin Alexile niikaua pinda, kuni lõpuks kangi selga võttis: ja ega muidugi Marko ei saanud ka ju istuma jääda (video ilmub mingi aja pärast siia alla): Marko videos läks vahepeal lugemine sassi. Tegelikult oli 111 kükki, mitte 110 nagu videos öeldud. Ja muidugi Alexi meeletu jõud ja vastupidavus on ikka täiseti müstiline. Head aastavahetust ja pehmet jalga
  24. 6 points
  25. 6 points
    Viimased pildid on 2012. aasta kevadest. Treeningud olid tõesti rasked. Aeroobne praktiliselt 0. Kaalu kuskil 72-73kg kandis. Eks seda pekki oli ka kõvasti üle ja eesmärk segane. Meeldis lihtsalt treenida, ühtlasi leevendas see stressi. Võistlustele ja võistlemisele üldse ei mõelnud. Eks tegelikult eesmärku kui sellist polnudki. Suve algul rasedaks jäädes olin õnnelik, sest elu sai uue mõtte ja uue hingamise, mis oli imeliseks jätkuks paar kuud varem toimunud suurele elumuutusele. Elus on palju muudkui kui 101% toitumiskava järgi elamine ja kellapealt trenniskäimine. Elada saab ka muudmoodi ja ma tõesti ei taha ühel päeval vana olles mõelda, et mida ma siis noor olles tegin: hmm....ainult trenni..... Pole ei sõpru, peret, lapsi, kodu.... Elus peab kõik tasakaalus olema. Trenn kuulub jätkuvalt minu igapäevaellu, mulle meeldivad rasked treeningud ja see eluviis, kuid mul on ka kena kodu, ääretult armas pere, kellega koos toredalt aega veeta, mulle meeldib hästi süüa, aegajalt sõpru-tuttavaid külastada, käsitööd teha. Olen leidnud oma sisemise rahu ja see teeb ka vormihoidmise nii lihtsaks! Meenutuseks siis paar pilti kevadest 2012:
  26. 5 points
    Mida sa seletad siin? Bikini absoluudis olevad naised, kes on "andetud eesti meistrid" on kõik rahvusvahelisel tasemel saavutanud tiitlivõistlustel finaalikohti. On üks asi, kui Morozov toob kohtunikuna välja puudused, jäädes sealjuures ikkagi heatahtlikuks. Mida sina haugud siin?
  27. 5 points
    Märkamatult on vahepeal 2 nädalat möödunud ja kätte ongi jõudnud see kõige magusam- viimane nädal Kohe-kohe saab juba mu 2. (!!!) bikinifitnessi hooaja "purki panna" ja kokkuvõtteid teha. Alles ju üldse alustasin selle alaga Ise olen kindel, et tegin igaks võistluseks eelmisest parema vormi ja nii lavalises liikumises, välimuses kui vormis on edasiminek olnud. Väsimuse, tüdimuse ja motivatsiooni langusega mul üldjuhul probleeme ei ole, noh ütleme nii et nüüd lõpus viimastel nädalatel on 90% ajast on OK olla. See ülejäänud 10%... on tunne et võiks see hooaeg nüüd läbi küll juba saada ja saaks jälle midagi natukene "teistmoodi" teha.... Sügise osas olen nats kahevahel, aga ei tee ühtegi otsust enne kui viimane võistlus tehtud ja paar nädalat puhatud.... Ühtpidi väga kibeleb, et võistelda, teistpidi vaadates kalendrisse- on sügisene hooaeg septembri lõpust detsembrini- ehk krd pikk.... Täna aga ärkasin, 150% motiveeritusega- viimane nädal, viimased päevad, kohati on tunne, et nüüd võiks juba läbi seinte joosta vms 1 teaser Mikk Jürissoni sulest- käisime Fitshopi jaoks pildistamas Olen veel vaid täna-homme kontoris ja siis K saan peaasjalikult tegeleda pakkimisega ning neljapäeval on juba minek. Neid põhjuseid miks ma seda reisi ootan on lihtsalt nii palju et ei suudagi kohe neid tähtsuse järjekorras reastada- viimane kaua oodatud võistlus (ohhh nii ootan juba et saaks jälle lavale ja seda tunnet kogeda), mu lemmik sihtriik- Hispaania, päike&soe kliima ja et saab sinna veel puhkama jääda, seda koos oma inimestega- ei oskagi rohkemat tahta (kui siis vaid seda et puhkus kestaks lõputult ja gelato kaloreid ei sisaldaks) Trennist: Muutsin peale Euroopakaid oma treeningava täielikult ära- jõutrenni lühendasin 45 minuti peale, 6st päevast vaid 2 ülakehale ja ülejäänud 4 erinevat alakeha päeva. Seeriaid palju ja korduseid veel rohkem. Muutus mõjus väga hästi, nii kehale kui vaimule. Lisaks juurde 30 min kerget kardiot lindil. Kokku 1h15min Nüüd viimased 2 nädalat enne võistlust olen teinud veel lisaks 30 min, peaasjalikult jooksnud. Kokku siis 1h45 min koormust 6 päeval nädalas. Joosta mulle meeldib, eriti kui keegi taga ei aja ja ilm ilus on Tegin eelmine nädalavahetus ühe pikema ringi ka- 23 km- kunagi sai päris tihti pikki distantse joostud. Kui päike paistab ja enrgiat jagub siis on lausa lust niimoodi kulgeda ja omi mõtteid mõlgutada, ajaliselt oli see umbes 2h15 min kui ma ei eksi... Eelmisel päeval oli meil firma üritus ja tegin täiesti ilma trackimata päeva- ehk energiat jagus (muidu dieedi lõppjärgus ei saaks soovitada sellist pikka otsa küll...) Samuti oleme ikka ratastega paaril korral sõitmas käinud- ehk igal võimalusel ikkagi endale vaheldust pakkuda. Midagi negatiivset ka- nüüd viimased paar päeva on hakanud parema jala tald/võlv tunda andma ja mulle tundub, et tegemist on ülekoormusega... Jooksmine on hetkel täitsa out ja isegi kontsakingi hetkel ei kanna.... Mis tähendab, et asi on tõsine Natukene teeb meele mõruks küll kui ei saa teha päris nii nagu planeeritud, aga mis siis ikka- lindi peal kaldega kõndimine on OK ja spinning ka, katsun need viimased päevad hakkama saada. Tegelt ega polegi palju jäänud- T, K ja N- kolm päeva ehk 3x60 min kardiot- reedel võtan aja maha ja puhkan, et L võistluspäeval võimalikult värske välja näha. Ja lõpuks see pahurdamine ei aita kuidagi edasi, tuleb leida alternatiivid ja hakkama saada. See väike asi mind juba enam ei takista! Toitumisest. Igav.igav.igav- ikka see Helena sööb oma juurikaid ja kana jms nõmedat ja ei midagi üleliia põnevat Seoses viimase nädalaga ei ole ühtegi muudatust ette näha- ei kaloraazis, vees, treeningus- lasen stabiilselt oma senise tempoga lõpuni. Ei näe põhjust midagi muuta. Lennukisse teen ka kogu päeva toidud kaasa- lendame lõunast ehk ilmselt paar vahepala ja üks täistoidukord- kana, muna, rohelist, puuvilju, pähkleid- see millega lennukisse lastakse. Teen toidud selle arvestusega kaasa et päeva lõpuni oleks mureta, siis ei ole enam vahet mis kell lõpuks "koju" jõuame- toitudega selleks päevaks kõik klaar- vaid kotist võtmise vaev ja igasugused ajalised viivitused ei muuda enam minu jaoks midagi. Kaloraaž siis 1700 cal ja toidust isutab hetkel kõige rohkem kõik värske- suvikõrvitsaga kanakotletid on ka juba mitmendat päeva menüüs, kui mahub siis saiaga, kui ei siis kapsalehtede vahel Täna käsisin ka viimast korda Eleriga poseerimas (pildid ei ole tänasest) ja üljoontes olen vormiga rahul, nüüd veel vaid viimane lihv ja nädala teises pooles rohkem puhkust. Järgmine kord kirjutan juba Hispaaniast
  28. 5 points
    Tere fitness.ee lugejaskonnale, mina olen Silja ja hakkan siin foorumis teiega jagama oma bikiinifitnessi teekonda. Kes minust midagi ei tea, siis lühidalt: Viimased aastad olen olnud Tallinna neiu, siia jõudnud Tartust, kus õppisin-elasin-töötasin mõned head aastad ja nii pikaks kasvasin Viljandi/Võhma kandis. Pikkust toredalt 183cm. Vanust on 28 aastat ja suts peale, kuid pole kordagi tundnud ennast vanemana kui 24, võta või jäta. Töö mõttes toimetan Sportland Eesti AS'is mis tähendab, et trennis tossud, vabal ajal tossud, tööl tossud so mutch win! Ja ainukesed kingad mis mul kodus on, ongi lavakingad. Soov võistelda bikinifitnessis oli mul juba ammu, hakkasin konkreetselt selle nimel tööd tegema 2014a teises pooles kuid vahepeal "juhtus elu", võtsin juurde.. umbes poole aastaga sai 68kg'ist 86kg, "tipphetkel" oli sellest 23kg rasva. Enesetunne oli alla igasuguse arvestuse ja mõneks ajaks seiskus ka trenni tegemine kui selline. Võib öelda, et olin päris masendunud ja pettunud iseendas ja võimalusi kaks. Jäädagi sellesse musta auku, või püüda sealt välja roomata ja liikuda sammhaaval oma unistute nimel. 2016aasta alguses võtsin abi saamiseks ühendust MyFitnessi personaaltreeneri Kristjan-Johannes Konsap'iga (IG: personaaltreener.konsap), kes on ise kulturismis võistelnud ja kellel on selles vallas kogemust küll, lisaks on endast väga elava ja positiivse mulje jätnud. Tundsin, et just sellist inimest on mulle antud hetkel toeks vaja. Ja täpselt nii hästi oligi! Jagasin oma mõtteid ja unistusi, tegime trenni ja hakkasime toimetama eesmärgi nimel lavale jõuda. Et keha mitte väga suurde stressi viia võtsime aasta jagu aega ja sel kevadel ma laval olingi. Siinkohal ongi sobilik teha suur kummardus ja avaldada tänu oma treenerile, kes tegi ja oli omalt poolt isegi rohkem, kui ma ootasin! Minu esimene hooaeg läks aga nii, et paras roller coaster, seda eriti vaimselt. Dieedi kui sellisega alustades mõned kuud enne võistlusi, kukkus kaal kolinaga, tõmbasin väikese piduri peale, et langus liiga äkiline ei oleks. Peale seda juhtus aga nii, et ei saanud uuesti kaalu liikuma. Leppisin asjaoluga, et oma esimesel võistlusel milleks on Spa ja Sport Cup 2017, ei ole ma nii "valmis" kui tahaksin, aga lähen lasen esimese jalavärina endast välja ja saab julgemalt edasi liikuda. Emotsioone oli erinevaid, kuid püüdsin endale meenutada, et ma ju teadsin, mis sealt tuleb ja mida ei tule! Liigun rahulikult edasi ja järgmine peatus on 3ndl pärast Riias, IFBB Open Latvian Championships 2017, selleks ajaks on seisud palju paremad. Mida aga ei olnud, oli palju parem seis. Oli natukene parem seis, aga kaugeltki mitte piisav. Veel nädal enne võistlust olin suhteliselt otsustanud, et ei sõida sinna.. milleks.. mul ei ole ju midagi ette näidata.. Sai siiski otsustatud, et seis on gramm parem ja läheb võtab selle kogemuse. Laval tundsin ennast väga hästi, tõesti, tundsin kuidas säran ja teadsin, et laval ma peangi olema. Peale autasustamist tulid muidugi ka teistsugused emotsioonid, olin kurb. Nädal on aega suursündmuseni milleks on Eesti Karikavõistlused Kulturismis ja Fitnessis 2017. Selleks ajaks ujusin korralikus stressisupis, kaloraaž alla arvestuse, karido üle võlli, kaal endiselt suhteliselt sama, kui 4 nädalat tagasi aset leidnud võistlustel. Oli hetk kus tegime ühiselt poseerimistundi Kristjani, Eleri ja Mariaga. Nutt kurgus - silmad vesised üritad aru saada mis, kus, miks, kuidas.. Endal lootusetus lööb pea kohal laineid. Peale poseerimist pidas Eleri (IG: @eleriiiii) korraliku motivatsiooniloengu, AITÄH! Siiski istusin pea 10min MyFitnessi vetsus ja nutsin. Mitte, et ma kahetseks midagi või ei tahaks seda teed jätkata, lihtsalt nutsin, sest olin nii löödud ja nõutu. Teen mis peab, aga ikka olen pehme. No sai ennast veidi selgemaks nutetud, Maria (IG: @mariajoela) oli super toetav ja oli tema kord, pep-talkis mind üles ja pidin ennast jälle kokku koguma. Kogusin siis mõtteid ja lubasin endale, et aitab stressist. Annan endast mis anda on ja läheb nii nagu minema peab. Ma ei plaani seda ju ainult ühe hooaja teha, võtan seda eelkõige kui arenemise ja õppimise protsessi. EKV ajaks oligi tunne jälle super ja emotsioonide osas ei tulnud tagasilangust ka peale võistlust, sest olin säranud nii nagu suutsin ja see oli kõik mis ma teha sain. Paari päeva pärast pakkisin koti kokku ja sõitsin Hispaaniasse, et teha selle hooaja viimane võistlus IFBB European Championships 2017. See oli minu suur unistus. Kahju oli loomulikult, et ma ei jõududki oma vormiga sellisesse punkti, nagu plaanisin, aga EM lava! Tundsin seal ennast kõige paremini. Tundsin, et sinna ma ka sobin kõige paremini. Lavalt maha tulles olin rohkem rõõmus ja rahulolev kui ..kui kunagi varem vist! Ka praegu seda hetke meenutades jooksevad judinad üle keha ja seest tõmbab õõnsaks. See on lava kuhu ma veel tagasi lähen ja ennast tõestan, oota ja vaata. Kuidas ma sinna ja ka mõnele muule lavale jõuan, saate siin jooksvalt näha ja lugeda. Pregusel hetkel on asjalood nii, et liitusin TeamKiivika'ga ja minu treeneriks on nüüdsest Ott Kiivikas (IG: @ottkiivikas). Esimeseks eesmärgiks sai pandud kaloraaži üles viimine ilma, et ise väga rasva läheks. Iganädalaselt suurendame natukese kaupa kaloraaži ja vaatame kuhu välja jõuan. Paari kuu pärast saab olukorda uue pilguga vaadata, näeb kuidas keha söögi vastu võtab ja loodetavasti võime võistlusplaane arutada. Kuid ega seni mingit niisama istumist ei ole, trennihoog on uuesti sisse saadud ja töö juba käib, kuid sellest räägin veidi rohkem järgmises postituses. Senikaua saate tegemistel silma peal hoida Instagramis: @siljaramson Nautige ilusat ilma ja järgmiste juttudeni, Silja Lisaks mõned pildid näitamaks, millest rääkisin. 1. Juuni 2013 68-69kg (sinine/roosa värviline bikiini) 2. Aprill 2015 86kg (rohelised bikiinid) 3. Jaauar 2016 80kg (roosa/must bikiinid) 4.-5. Mai 2017 ~68kg
  29. 5 points
    Puhkenädal on nüüdseks läbi saanud ja olen tagasi „tööpostil“. Keha ja vaim vajasid seda nädalat, kus korraks 100% ulatuses treeningutest ja 50% ulatuses toitumise jälgimisest eemale tulla ning nüüd on jõudu-jaksu-tahtmist jälle täismahus tööle hakata. Mis ma siis selle puhkenädalaga ette võtsin? Nautisin! Leppisime treeneriga kokku, et peale võistlusi võib endale täpselt seda lubada, mida hing ihkab ja täpselt nii ma ka tegin…. kuid päev hiljem. Võistlusjärgselt ei olnudki erilisi isusid ja sõin väga tagasihoidlikult – peale võistlust sümboolsed neli kommi (esialgu ei saanud Kalevi uhket uue disainiga Maiuspala kommi lahti, vähe praktikat dieedi ajal saanud) lõunal ja õhtul leidis minu taldrikust peaasjalikult liha ja sibulat ning käisin ka värskete maasikate ja tumeda šokolaadi kastmega jogurtijäätist söömas. Õhtupoole lubasin endale natuke kangemat alkoholi ja sellega asi piirdus. Pühapäeval seevastu laadisin end korralikult täis! Maitsesin hommiku-, lõuna- ja õhtusöögilauas pakutavat, mida võistlustele eelnevatel päevadel polnud proovinud. Lisaks maiustasin Conguitos kommide ja Polvoroni küpsistega, mis on Hispaanias leitavatest maiustest ühed mu vaieldamatud lemmikud. Õhtul läksime veel Lisetiga pannkoogi/vahvlikohvikusse ja võtsin ühe Belgia vahvli karamellikastme ja banaaniga (see jäi mul kaks aastat tagasi koondisega kaasas käies proovimata). Hiljem oli küll tükk aega väga halb olla, sest ma ei arvestanud, et see selline suhkrupomm on! Veel paar viilu pitsat õhtuses pidulauas, et saadud magusalaksu tasakaalustada ja sellega mu päev lõppes. Kõht punnis ees, viskasime Lilianiga nalja, et bodyfitnessist sai bodyfatness. Suhkrupommid Kuna ma öösel startisin juba Eesti poole (kell 2.00 pidi juba buss hotellist peale korjama), siis unetunde sai täpselt nii palju, kui bussisõit, lennujaamas ootamine ja kaks lendu mulle andsid. Kell 13.00 maandusin Tallinna lennujaamas. Koju jõudes tahtsin end kaaluda, sest mulle pakub huvi, kuidas erinevad tegurid mu kaalule mõju avaldavad. Pühapäevane sööma ja magamatus olid mu kaalu tõstnud ja vastu vaatas 61,9kg. Sealjuures ei olnud ma esmaspäeval peale vee midagi tarbinud, sest kõht oli veel korralikult punnis ja isu nullis. Esimene söögikord läks sisse alles 18.00 paiku, kui tegin endale köögiviljawokki seente ja suitsutatud broileripuguga. Hiljem sõin veel väiksemamahulisi ampse. Kaloraaž oli esmaspäeval väike ehk dieediga sarnane. Köögiviljawok, mehele kõrvale mee-sinepikana ja mulle seened, sibul, kanapugu Teisipäeval ja kolmapäeval hoidsin end 1700kcal piirides, sest Peep soovitas koju jõudes paar päeva dieeti „jätkata“. Numbrid küll kõrgemad, aga hoiab kontrolli all. Teisipäevaks oli kaal juba -1kg alla tulnud – 60,9kg. Kolmapäeva hommik algas samamoodi -1kg – 59,9kg. Neljapäeva hommikul vaatas jällegi 59,6kg vastu… Võta näpust! Neljapäeval sõin lisaks 1700kcal menüüle halvaad, mis ma kunagi iidsetel aegadel Egiptuse reisilt olin kaasa toonud. Halvaa kadus musta auku ja reede hommikul oli kaal 59,7kg. Reede ja laupäev… Laadisin korralikult! Sõin täpselt siis kui tahtsin ja mida tahtsin. Sinna hulka kuulusid juustuvõileib, maapähklivõi, Reeses kommid, ülejäänud osa halvaast… Lisaks käisime mehega laupäeva õhtul Musu restoranis söömas, kus tellisime eelroa, prae ja kõrvale kulus ka kaks pokaali veini. Usun, et mõlemal päeval tuli 3000kcal küll täis. Kaal muidugi lõi ka selle suure toidukoguse tõttu üles, laupäeval oli ees 60,3kg ja pühapäeval 60,9kg. Pühapäeval naasin tavalise toidu juurde ja sõin 1850kcal, millega jätkan ka käesoleval nädalal. Esmaspäeva hommikul vaatas kaalult vastu 60,4kg ja tänaseks olen tagasi viiekümnendates ehk 59,8kg. Polegi eriti peale võistlusi kosunud! Heal juhul kiloke Õnneks pole mul tunnet, et tahaksin hirmsasti igasugu rämpsu veel sisse süüa ja kõik isud suudan ilusasti menüüsse ära mahutada. Kaloraaži ja makrode muutusega on see kuidagi eriti lihtne – ~1850kcal on ikka tunduvalt vingem kui dieedi lõpus olnud 1530kcal. Järgnevatel nädalatel hakkame kaloraaži ka tasapisi treeningintensiivsuse kasvades tõstma. Kui 1530kcal puhul oli makrode jaotus 135g süsivesikuid, 50g rasva ja 135g valku, siis nüüdsest jaotuvad makrod 200g süsivesikuid, 55g rasva ja 140g valku. Milline imeline süsivesikute number Mis mul siis isutab? Igasugu liha- ja kalaproduktid (sült, seakõrvad, kuivatatud või suitsutatud kala, heeringas, vürtsikilu, maks, süda, tuunikala, medium liha), maapähklivõi, banaan, marjad (värsked maasikad, murelid, mustikad, vaarikad), must seemneleib ja erineval kujul köögiviljad (porgand ja dipikaste on hetkel teema)... Kindlasti on veel midagi, aga hetkel on need kõige "põlevamad" isud. Hommikupudrud Kohupiimapannkoogid, õun, värske salat, sült, pildilt puudu must seemneleib Nädalavahetusel sain osa ka sellisest vingest ettevõtmisest nagu Egle Eller-Nabi ja Victory Bikini koostöös valminud bikiinikollektsiooni esitlus ilumessil Ilu Sõnum. Neljapäeval käisime teiste fitnessistidega Arigato spordiklubis lavalist liikumist läbi tegemas ja sobilikke bikiine proovimas. Reedel astusin messilt Moroccantani boksist läbi, kus mulle spreipäevitus tehti. Järgmisel hommikul pesin spreikihi maha ja alt tuli välja kaunis jume! Juba 9.30 olin mõlemal päeval messil kohal, kus tehti nii meik kui ka soeng. Sain ürituselt palju lisamotivatsiooni ja enesekindlust, lisaks oli ka messitiim väga tore ja sõbralik ning nende päevade jooksul sai parajas koguses huumorit. Tiim! Victory Bikini / Makeupandtanningpopup / Moroccan Tan Baltic Rannabikiinid Võistlusbikiinid Kahel päeval tegi mind ilusaks meikar Olia Rybkina (IG: oliarybkina) Järgmiste postitusteni!
  30. 5 points
    Nii... Võtsin nüüd lõpuks end kokku, et lisaks võistluspiltidele ka Euroopa meistrivõistlustel käigust pikemalt kirjutada. Katsun kronoloogiliselt järjestada - endal lihtsam kõik oluline ära rääkida ja teistel lihtsam jälgida Enne võistlusi oli mul veel planeeritud kolm saalitrenni - esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval. Neist kaks esimest sain veel Spartas ära teha, kuid mõlemad trennid olid lihtsalt kerged lihasgruppide läbitöötamised ehk ei nõudnud erilist pingutust. Kardiot enam ei teinud ja jäi ainult 15-minutiline soojendus ellipsil. Kolmapäeval pidin kodust juba 5 ajal jalga laskma, et lennujaama minna. Magada sain vähe, sest äratus oli 4.00 ja pidin veel putru keetma ja viimased asjad kohvrisse viskama. Õnneks oli eliitkoondis minuga samadele lendudele piletid soetanud ehk siis sõitsin rõõmsalt tuttavate nägudega läbi Frankfurdi Barcelonasse. Frankfurdi lennujaamas oli meil mitu-mitu tundi ootamist, enne kui teine lend väljus ja tegime Jane Tammearuga kohvitades, ristsõnu lahendades ja mööda poode patseerides aega parajaks. Barcelonasse jõudes pidi meid ootama EFBB poolt organiseeritud transfeer Santa Susannasse. Meile öeldi, et bussid tulevad ja võtavad meid veerand tunni pärast peale, kuid ooteaeg venis lõpuks ligi tund aega pikemaks... Väidetavalt sattusid meie minibussid vihma tõttu õnnetusse. Lõpuks igatahes saime bussile ja sõit Santa Susanna poole võis alata. Hotelli jõudes saime toad, paberimajanduse (võistlejapassid jms) kätte ning suundusime õhtusöögile. Peale õhtusööki ootas ees registreerimine, mis käis üllatavalt ruttu. Ja oligi aeg hotellitoas roomie Lisett Lutsuga asjad lahti pakkida ning magama sättida. Vaade hotelli rõdult Neljapäeval astusid esimesed koondislased võistlustulle. Meie Lisetiga käisime esialgu hommikusöögil, jalutasime rannas ja tegime seal viimase trenni ära (hotelli jõusaal oli täielik naljanumber). Seejärel kiire poeskäik ja teistele kaasa elama. Vahepeal jälle lõuna, ringi jalutamine ja teistele kaasa elamine. Jaaaa õhtusöök Hotelli toiduvaliku osas ei saa nuriseda, sest esindatud oli kõik, mida veel enne võistlust vaja võib minna. Sõin Hispaanias puhtalt tunde järgi ja tegin pigem koduseid valikuid - hommikuks puder, lõunaks kana- või kalaliha, köögiviljad ja riis ning õhtul suhteliselt sarnane valik. Lisaks veel munavalgeid, pähklisegu, juustu, hulgaliselt sibulat... "Glamuursed" taldrikutäied Neljapäeval ja reedel sai väga palju ringi jalutatud, samamoodi pühapäeval. 15+ kilomeetrit oli täiesti kindel distants. Laupäeval võistlesin ja siis vist nii palju ikka kokku ei tulnud, kuigi õhtul käisime ka seiklemas. Neljapäeval ja reedel valmistasin veel nahka grimmimiseks ette - karvaeemalduskuur ja koorimine. Pakkisin oma võistlusasjad kokku, et järgmisel hommikul kiiremini saaks ning panin lauale ka hommikusöögi valmis. Kiire uni ja oligi käes võistluspäev, 6. mai! Ärkasin 5:15 ja käisin kiirelt duši all, et eelneva päeva kreem palja vee ja švammiga maha küürida, tegin käepäraste vahenditega putru ja kohvi (vee keetmine käis keeduspiraali ja valgusheikeriga) ning jäin oma meigivõlurit Agne Kiviselga ootama. 5:45 alustasime meigi ja soenguga. Kella seitsmeks olid maagid minust üle käinud ja ma isegi ei tundnud end peeglist ära, meik oli super ja Lisett tegi krepitangide ning tupeerimisega mu juuksed vingeks. Seejärel tõmbas Rain Kuusnõmm mulle esimese kihi grimmi ja jäin tuppa kuivama. Kaerahelbed, vesi, valgupulber, kaneel, sool ja tume šokolaad Töö käib Peaaegu valmis! 9 ajal hakkasime võistluspaika minema, sest juunioride bodyfitness oli kavas kohe esimeses plokis. Kohapeal panin bikiinid selga ning Rain kandis veel ühe kihi grimmi peale, lootes, et ei jää liiga hele (hiljem ikka selgus, et ülakeha oleks pidanud tumedam olema). Kuivamisaega kahjuks väga palju ei olnud ning õige pea tuli ka õli peale panna ning lava taha pumpama minna ning oma etteastet oodata. Ma ei olnud taaskord absoluutselt närvis, vaid pigem õnnelik ja elevil ning ei suutnud lava taga teiste juunioritega rivis oodates häid sõnu endale hoida ja kiitsin kõigi vormi. Vormid olid kõigil ikka väga head ja eks ma teadsin ka, et esimesel hooajal ei ole nii suurtel võistlustel üldse lootust kohtadele mängima minna ning tuleb loota, et viimaseks ei jää. Aga lava... Lava mulle meeldis! Ma nii nautisin seda, tundsin end enesekindlalt ja andsin endast veel viimast korda sel võistlushooajal parima. Ise olen ülimalt rahul ja õnnelik - sain suurvõistluste kogemuse ja ei jäänudki viimaseks Nüüd on hammas igatahes verel ja tahan oma vormi kallal tõsiselt tööle hakata. But first - week off! Lava taga Igatahes... Minu jaoks on olnud tegemist väga isikliku missiooniga, mis leidis oma esimese lõpu Santa Susannas. Minu eesmärk oli sel hooajal võistelda ühel korral ning seda EKV-l, kuid juhtus, et võistlesin kolmel võistlusel ning nende hulgas olid ka Euroopa meistrivõistlused. Olen ennast sadades kordades ületanud ja ei kardagi valjult välja öelda, et olen enda üle väga uhke. Ettevalmistust alustades olin seisukohal, et võistlen ära ja vaatan, kas see spordiala on see, millega ma võiksin ka pikemas perspektiivis tegeleda. Kui ei meeldi, jääb ühekordseks projektiks, kui meeldib, siis jätkan. Vastus on kindel JAH - ma tahan jätkata enda kallal töötamist. See on minu spordiala mitmetel põhjustel ja peatun sel kindlasti oma järgmistes blogipostitustes. Enne lõbusate reisifotode sektsiooni soovin tänada kõiki, kes minu Euroopa meistrivõistlustel osalemisele vaimselt, füüsiliselt või finantsiliselt abiks olid (olen teid juba ka näost näkku miljoneid korda kiitnud, teieta oleks see palju raskem ettevõtmine)! Suur aitäh sulle, Krista Sabbal, et sa mind hädast välja päästsid ja veel lennule eelneval päeval mulle oma grimmi raatsisid anda Kallistused sulle, Jana Teder, et mind üllatasid ja mu öisest trippimisest väsinud hinge lennujaamas lillekimbu ja kommidega vastu võtsid. See oli tõsiselt südantsoojendav! Eriti sügav kummardus kohapealsele toele: Lisett - sinuga möödus sealviibitud aeg väga lõbusalt ja stressivabalt, positiivsusest pakatav toakaaslane ja abiline võistluspäeva hommikul Agne - 5:45 vabatahtlikult tulla ja mulle meik teha... panid mind selle kauni kunstiteosega väga enesekindlalt tundma! Rain - grimm ja lavatagune abi Eleri - kõht sisse! võta poos uuesti! ja kõik muu, millega sa võistluspaigas abiks olid. ulmeliselt usin naine. Ja lubatud galerii, enamus on nähtav ka Instagrami kontol - alicewonsportland. Üks eesmärk sai täidetud - Majken Sofia Frandsen Üks minu kodumaine eeskuju Lilian Rannu Emotsioonide üleküllus peale lavalt maha tulemist Musid! Kiired klõpsud enne kui vorm puhkusele saadetakse Peale võistlusi preemia - fro-yo maasikate ja tumeda šokolaadi kastmega Bodyfitness/bodyfatness in da house w/ Lilian Väike iPhone fotosessioon Lilianiga Järgmises postituses räägin kindlasti peale võistlust söödud toitudest ja joodud jookidest ning keskendun toitumise poolele (isud, dieedist välja tulek jms). Pluss muidugi kõik päeva(nädala)kajaline ja edasised plaanid
  31. 5 points
    Suurem osa koondisest jõudis eile tagasi Eestimaale! Lisaks võtsime EM-lt veel ühe kulla ja pronksi - peale 2015. aasta dopingukontrollide tulemusi EM-l tõusis Peep 3. kohale ning Oleg 1. kohale.
  32. 5 points
    Nonii, mõtlesin vahepeal oma mõtteid ka siia koondada. Homsest olen ametlikult täisealine ehk täitub minu 18nes eluaasta. Paar päeva tagasi kepsutasin aga Salme Kultuurikeskuse laval, kus toimusid Eesti Karikavõistlused ning mis läksid minu arvates küll suurepäraselt korda. Kaloraazi prepi ajal eriti langetada ei jõudnudki, sest nii kui seda sutsukene tegin, oli peagi ka peegelpilt teravam. Alakehapäevadel oli selleks siis ligikaudu 2300 ning ülakehapäevadel vastavalt 2100. Eesmärgiks seadsingi omale rohkem jalgsi liikuda, aktiivsem olla ning vaadata, kuidas keha reageerib. Kaalunud ei ole ma ennast vast talvest saadik. Kui mõelda, kui madala kaloraazi peal mõned neiud tiksuvad, siis võiks öelda, et minu puhul on tegu lausa tervisespordiga, mida bikiinifitness kindlasti ei ole. Kuna offseasonil seda kaalu väga lihtsalt juurde ei tulnud, siis polnud mul ka miskit eriti põletada. Kahjuks on kaalust juurde võtmine mulle ikka päris keeruliseks osutunud, sest toidukogused on üpris mehised. Samas süüa mulle meeldib ning tahakski näha, kui kõrgele mul seda kaloraazi siis võimalik nihutada oleks. Suvel oli see pea 2800, aga no siis ma olin ka ikka lahjemast lahjem. Ema on see eest tänu toidukottide tassimisele elu parimas vormis. Vahel mõtlen kohe, et kas ma tõesti pidin olema need 1,5 aastat oma vaimse puudega just sel põhjusel, et teha nüüd seda, mida ma olen alati soovinud ja seda ilma ekstreemsustesse laskumata. Samas prepi ajal oli stressi tegelikult ikka omajagu palju ning vahepeal ei olnudki muud kui pidi ainult ühest kohast teise jooksma. Õhtuti, poole üheteistkümne ajal, kui sõin voodis oma viimast toidukorda, jäingi põhimõtteliselt lusikas suus magama. Vahepeal olid ka päevad rasked just halva body image`i tõttu. Lihtsalt tundsingi, et pole mõtet sinna lavale ronida kui näen endiselt välja nagu anorektik ning teistele mingisugust konkurentsi pakkuda ei suuda. Varsti oli käes aga laupäev. Keetsin ämbritäie putru as usual ja lasin hea maitsta. Seejärel võtsin oma kodinad ning jooksingi juba bussile, et sõita Tallinna. Salmesse jõudes sai kärmelt registreeritud ning varsti oligi aeg panna peale esimene kiht grimmi, mille eest hoolitses seekord määrdemees Pavo. Juba esimese kihiga kiskus see aga õlgade ja käte juurest kahtlaselt laiguliseks, aga midagi väga hullu ei paistnud olevat. Peale meiki ja soengut saime panna teise kihi, millega läks asi ikka päris nihu. Ja mida aega edasi, seda hirmsamaks see läks. Kuigi olin end küll väga usinalt koorinud ja kreemitanud, reageeris nahk millegipärast teisiti kui sügisel. Tookord jäin grimmiga väga rahule. Aga noh mis seal ikka. Mõtlesin lihtsalt, et peaasi, et laval jälle miskit sinnasamusesse ei keera. Päeva jooksul sai veel hunnik riisigalette ja riisi koos oma kotletidega ära söödud. Vett tarbisin kõvasti vähem kui tavaliselt, sest muidu oleks pidevalt vetsu vahet jooksnud ja prilllaua kuju ilusti tagumikule jäänud. Kuna sel aasta tehti ka noorte klass (kuni 1998 sündinud), polnud ma sel korral juuniorite kategoorias. Küll sain aga koos 6 parema juunioriga lava jagada, kus tundsin end super hästi. Just poseerimise osas on see edasiminek ikka meeletu olnud. Või vähemalt ise tunnen end palju kindlamalt. Seekord ei lülitanud aju end välja ning sain täitsa aru mis asja ma seal teen, mitte ei seisnud jälle nagu juurvili. I-walk ja veerandpöörded tehtud, tulin lavalt ära ning emotsioonid olid ikka täiega laes. Siis saigi niisama ringi töllerdada ning varsti oligi aeg juba sammud lavale autasustamiseks seada. Ainsa noorte klassi võistlejana sain kätte ka oma uhke karika. Aitäh Õnnelale, Pavole ja ka kõikidele teistele, kes lava taga selle õhkkonna nii mõnusaks muutsid. Õhtu lõpetasin aga karbitäie LaMuu jäätise seltsis ning ausalt öeldes eelistan iga kell pigem Barebellsi või Puddixeid... Nüüd praeguseks aga lõpetan ning lähen naudin ilusat ilma.
  33. 5 points
    No nüüd on meil eestlastel küll võimalus midagi rohkemat korda saata. Võrreldes eelmiste aastatega on osalejaid kategooriates vähem, eriti bikiinis, kuna pikkus kategooriaid lisati juurde eelnevate aastate suure osalejate arvu tõttu. Kuna olen ise seal ka kohtunik (neid istub seal korraga 9) siis vahel on ka üks oma riigi kohtuniku antud punkt oluline, et pääseda kas finaali või kolme parema hulka, muidugi juhul kui tegemist üsna võrdsete võistlejatega oma kategoorias. Igal juhul soovin edu kõigile meie võistlejatele.
  34. 5 points
    Tere, olen Kadri-Ly – mul on au hakata siin keskkonnas blogima oma tegemistest, eelkõige just bikiinifitnessi lavale pürgimisest. Kes ma siis olen? Olen täiesti tavaline 26aastane pealinna tütarlaps. Oma noorusele vaatamata olen suutnud ilmale tuua kaks imelist poisslast: seitsmeaastase Hans-Rauli ja kaheaastase Karl-Olafi. Nimelt enne teist last töötasin Elisa müügiosakonnas, aga juba kaks viimast aastat olen olnud kenasti lapsehoolduspuhkusel. Hobi korras olen ripsmetehnik ja raamatupidaja. Vaba aega jagan ma oma pere, sõprade ja muidugi väga tähtsal kohal oleva trenniga. Kuni eelmise aasta märtsikuuni olid mu unistused vaid unistused, mitte konkreetsed sihtmärgid, milleni jõuda. Siis oli ju peas vaid mõte, et aega ju ometi on. Küll kuni vaid selle hetkeni, kui sain teada, et mul on vähk – melanoom, kolmas staadium. Sel momendil ei oskagi seisukohta võtta, et mis edasi saab. Õigemini sa ju ei teagi, kuidas elu edaspidi välja hakkab nägema. Esiteks ei suuda sa endale seda kuidagi selgeks teha, et see on just sinuga juhtunud, ja teiseks, mis saab siis, kui juhtub kõige hullem? Aga õnneks mõtlen ma vaid häid mõtteid. Nüüdseks olen seljatanud kolm operatsiooni, üks kohaliku tuimestusega ja kaks tõsisemat üldnarkoosis. Operatsioonid õnnestusid ja taastumine võttis kaua aega, aga ütleme nii, et kõik läks hästi. Pärast operatsioone määrati mulle immuunravi. Mis peaks panema keha võitlema vähirakkudega ja neid hävitama. Süstin end kolm korda nädalas reide või kõhtu. Siiani kontrollis käies on kõik hästi mõjunud, tuleb vaid olla korralikult arsti järelevalve all. Aga ega ma sellest ei tahagi pikalt rääkida, kes soovib täpsemalt teada, kuidas kõik alguse sai, saab lugeda minu blogist aadressil kadrily.ee, kus on kõik täpsemalt kirjas. Aga nimelt tänu sellele hoiatusele, et elu on habras ja elad vaid kord, hakkasin kohe, kui olin operatsioonidest taastunud, täitma oma unistusi. Ligi 4–5 aastat tagasi oli üheks minu suurimaks unistuseks saada bikiinifitnessi lavale. Aga miks? Just seetõttu, et olen terve elu olnud alakaalus 49–50 kg vahel (olen 175 cm pikk!). Just, et saada peale ka lihast ja tunda ennast kauni ja terve inimesena. Teiseks, et saada üle oma esinemishirmust, lavahirmust. Bikiinifitness on selleks suurepärane kaks ühes kooslus. Praeguseks on mind toetanud fitness.ee ja fitshop.ee – olen neile siiralt tänulik. Olen omale saanud suurepärase treeneri Peep Reinarti ja imelise toitumis- ja poseerimisõpetaja Eleri Õisma. Kui kaal näitas jaanuaris 50 kg, siis 2015. aasta märtsiks oli kaal langenud 45 kg peale. Tänaseks olen suutnud saavutada kehakaalu 57 kg ja olen väga rahul peeglist vastu vaatava endaga. Alustasin treeninguid 2016. aasta septembris, vaikselt, et keha harjuks uue koormusega. See kestis kuskil kaks kuni kolm kuud ja pärast seda, novembris alustasin oma elu esimeste jõukavadega. Nüüdseks olen siis jõukavade järgi treeninud viis kuud ja praegu on eesmärk oma esimene lavakogemus kätte saada sügisel. Ühtlasi panen siia pilte võrdluseks, milline ma olin varem ja milline olen praegu. Juba täpsemalt, kuidas kõik ülesmäge liigub, järgmistes postitustes. Kui on huvi kellegil midagi küsida, siis seda võib julgelt teha. Päikest! Kadri-Ly
  35. 5 points
    Punase liha austajatele Makrod on 5+
  36. 5 points
    Kui õhtul peale trenni on kõht tühi ja ruttu süüa vaja...Mõnda aega on müügis juba erinevad värsked pastad. 3 minutit ja valmis. Tervitused siinkohal Erik Orgule 100 grammi kohta:Energiasisaldus (KJ/Kcal)1125,5kJ/269kcal Rasvad 3,00 Süsivesikud 50,00 Valgud (g)10,00
  37. 5 points
    Ei midagi uhket ega erilist. Lihtsalt kiire ja lihtne bataadipannkook valio kohupiimaga Koori bataat, torka noaga auke täis ja mähi märja salvrätiku sisse. Pane bataat kuueks minutiks mikrolaineahju. Võta välja, tambi kahvliga pudruks. Lisa üks muna, kaneeli ja prae. (mina panin terve muna ja 100 g munavalget) Väga maitsev!
  38. 5 points
    Sain juba mõned päevad tagasi konkreetse soovi- et kirjutaksin võistlemisega seotud kulutustest. Ega ma väga pole tahtnud siiani rahast kirjutada- sest see tekitab tihti palju valesti mõistmist ja pahameelt. Aga otsustasin kergelt sellest juttu teha- informatsiooni mõttes. Kui ma kevadel otsustaisn, et hakkan ka võistlema- polnud mul õrna aimugi, kuhu ja palju kuluma hakab. Etteruttavalt tahaksin öelda, et on palju asju, mida saab n-ö ise teha, alustades bikiinidest lõpetades meigiga, kuida kellelegi oskuseid antud on. Kirjutan siin oma kogemustest väljaminekutega. Esimene asi millega pead arvestama on Kulturismi ja Fitnessi Liidule makstav litsentsi tasu- ei ole kindel, kui paljud klubid seda võistlejate eest tasuvad (küsida alati tasub) aga summa ise on 50€ ja maksta tuleb korra (kalendri)aastas. See hõlmab endas ka kodumaiseid võistlusi- karikavõistlused kevadel ja meistrivõistlused sügisel- tahad osaleda siis rohkem nö registreerimistasusid ei ole. Minu esimene võistlus oli aga välismaal- Soomes Ben Weider. Peale Eesti litsentsi pidi ostma ka kohapeal rahvusvahelise võistleja passi (30€) - sellega peab arvestama 1x aastas juhul kui võistled välismaal- nö passi kehtivuse tasu. Esimene kord saad selle raha eest passi, järgmised aastat passi sisse aasta numbriga kleepsu. Kui mingi aasta jätad vahele, siis sellel aastal pikendama ei pea. Samuti oli Ben Weideril ka osalustasu- 250€. Välisvõistlustele lisandub kindlasti ka minek tulek (soome sai tookord laevaga u 100€) ja ööbimine, üks öö oli keskmiselt ka u 100€. Meik-soeng- minul oskused puuduvad ja lasin elukutselisel teha- võistluste korraldaja jagas kontakti- juuksed ja meik kokku 130€. Kaudne kulu on ka bikiinid- ise olen 2 komplekti tellinud Freidyse käest Islandilt (bikinis by Freydis), tüki hind keskmiselt 400-600€- olenevalt mudelist ja kivide rohkusest. 2 komplekti tellisin Slovakkiast Sallut'ist- need olid n-ö valmis bikiinid ja üks 250€ teine 350€ Eestis on kaks tegijat Anna Bikinis ja Victory Bikini- olen aru saanud, et keskmised hinnad on u 200-400€. Parandage kui eskin. Samuti on vaja kingi- u 60-70€ (pole dance shop) ja grimm+õli u 70€ (fitshop), lisaks grimmi peale kandmiseks rulli ja alust jms, mis on tõesti vaid 5-10€ lähimast ehituspoest- see on ka vist kõige väiksem kulu Ehteid leiab isegi accessorise ja expressionsi poest, enamuses kantaksegi hõbedal põhjal valgete kividega ehteid. Lubatud on käevõrud ja kõrvarõngad. Enamus bikiinide valmistajaid hangeldavad ka ehetega. Ei ole väga kallid, komplekti saab vast 30-50€ kätte. Mis puudutab (kommerts)välisvõistlusi (amatöör olümpia, arnold calssic, diamond cup jne), siis neid alaliit ei toeta ja maksad kõik kulud algusest lõpuni ise, või leiad sponsori. Tiitlivõistlustel (EM ja MM) osalemiste kulud on seotud eelnevate kodumaiste tulemustega, kas oled Eliit, A või B koondises- sellele vastavalt ka liit toetab. Esimesel võistlemise aastal ei saa automaatselt sellega arvestada. Sügisel MM-le sõites jagati A ja B koondise kohad Eesti Meistrivõistluste tulemuste põhjal. Igast pikkuse katist saab maksimaalselt 2 võistlejat A koondisesse. A ja B vahe seisnes selles et A koondise sportlane pidi ise maksma 250€ (majutus 3 ööd+toitlustamine ja võistlustel osalemine) B koondise sportlane 350€. Mina olin A-koondises ja minu tasu oli 250€. Kõik ekstra-delegaadid (loe: Erki) pidid maksma oma majutuse ja toitlustuse ja sissepääsu piltetite eest fikseeritud tasu- 350€. Kohtade jagamisest lähemalt: http://www.kulturism.ee/voistlejale Poolas otstsin ka meikari läbi neti- tuli kohale ja tegi näo pähe 50€ eest. Poola iseenesest odav ja oleks ka odavamalt ilmselt hakkama saanud aga tahtsin sellist kelle tööd netis üleval olid, et ikka oskaks ka midagi Jällegi oli võistluste korraldajal vahendada ka neid ilu-teenuseid: Pro Tan tiim teeb peale sprayga grimmi- täisteenus (kolm kihti ja õlitamine) oli 110€ ja meik+soeng 70€. Et kui täitsa üksi minna ja sõbrannat-võistlejat pole, siis raha eest saab kõike. No peaaegu kõike Riia võistlus oli õige "odav"- osalustasu oli vist vaid 25€, ööbimise saab seal ka ala 35-45€. Algajale võistlejale hea kogemus, et lihtsalt minna ja harjutada lavalist osa. Ise ilmselt teist korda minema ei hakka aga selle aastst minekut ei kahetse. Riiga me võtsime nelja tüdruku peale Eestist meikari kaasa, maksime tavapärase õhtumeigi tasu ja tema ööbimise. Aga ta on parasjagu asjaarmastaja ka, ei usu, et mõni niisama viitsiks juba karja võistlejatega eelmisel õhtul koos Riiga sõita, et hommikul kell 7.00 meikidega alustada ja öösel 1-2 ajal alles Tallinna tagasi jõuda No ja nagu ma juba mainisin- siis Eesti kohalikel võistlustel eraldi registreerimise tasusid ei ole. Siis on kulud seotud vaid puhtalt oma välimusega- meik, soeng, grimm. Grimmiga on nii, et umbes 3 võistluse peale saab 2 purgiga hakkama. Aga eks see jälle oleneb- kes kui paksult paneb ja mitu kihti teeb. Alguses kulus ka üksjagu erinevate koorijate peale (enne võistlust ja pärast võistlust iga jumala päev vaja koorida) aga lõpuks ostsin lihtsalt 1kg kohvi paki sest on kõige odavam ja kõige parem lahendus. Osad poe koorijad rohkem silitavad mitte ei koor... Lõppu meenub veel poseerimise tunnid- otsene kulu võsitlemisega ja kindlasti esimesed paar hooaega vajalik väljaminek. Keskmiselt maksab 1h 30-40€ ja minu hinnangul oleks neid vaja võtta minimaalselt 5 tk. Ei kujuta ette, et vähemaga kuidagi hakkama saab. Ise alustasin juba augusti keskel et olla oktoobri alguseks valmis, keskmiselt kord nädalas. Oma võistlusplaanidest tuleb alaliidule anda teada 2x aastas- kevadhooaja kohta 15. märtsiks ja sügishooaja kohta 15. augustiks- parem panna kirja rohkem kui vähem, otseselt need "üles andmised" veel ei kohusta kuskile minema aga kui kirja ei pane siis hiljem minna ei saa. Muidugi, ei tasu ennast umbes igale poole registreerida- asjatu töö alaliidule. Raudselt midagi unustasin, aga see oli see, mis esimese hooga meenus. Ehk siis kui Eestis võistlemine mingi hull kulu ei ole (kingad ja bikiinid ostad ju korra ja võid nendega iseenesest mitu hooaega võistelda) siis rahvusvahelistel lavadel käimine on ikka arvestatav väljaminek. Õnneks mul veinile ja koogile palju ei kulu, ostan siis selle raha eest bikiine ja käin võistlemas NB! Kui on veel mingeid konkreetseid teemasid, siis võib mulle alati teada anda- võimalusel ikka kirjutan ja jagan kogemusi
  39. 5 points
    Võistlustest on juba ligi kuu aega möödas ja uus hooaeg peaaegu, et juba paistab, kuid uuesti järjepeale saamine on oodatust üllataval kombel kohutavalt palju raskem. Ei saa ikka kuidagi üle ega ümber sellest toitumisteemast. Vaimselt absoluutselt ei taha toitu kaaluda ega üles kõike märkida, ei taha enam neid tavalisi kana- ja köögiviljaroogasid ega muid tervislikke vahepalu. Tahaks ainult magusat ja rämpsu. Kõht ei pruugi isegi tühi olla, isud seevastu aga talitsematud. Eks ma mingi aeg lasingi ennast lõdvaks, andsin kehale ja vaimule puhkust ning nautisin absoluutselt kõike. Tegelikkuses pole ma kindel, kas seda saab üldse nautimiseks nimetada, kui õhtul ei suuda magama jääda, sest süda öökimiseni paha ja mõtled, et sa ei taha enam kunagi midagi süüa, sest sa oled ennast üle ääre täistoppinud kogu selle ”hea-paremaga”. Aga see kõik on mööduv, hommikul ärkad sa jälle tühja kõhuga ja oled valmis kõike seda uuesti tegema. Mõttes mõlgub vaid, et niikuinii on nii pikalt patustatud, et mis see üks lisa päev enam teeb… Pean tunnistama, et toidust on tõesti saanud minu jaoks täielik kinnisidee. Enne jõusaaliga tegelemist ning grammi-pealt toitumise jälgimist alustades, oskasin ma toitu armastada ja nautida, kuid see ei olnud see, mille järgi ma oma päevakava seadsin ja mis mulle pinget põhjustas. Ma sõin, mida tahtsin ja millal tahtsin. Paks või ülekaaluline pole ma kunagi olnud, seega praegu tagasi vaadates mõtlengi, et miks ma ei võiks siis uuesti seda teed minna. Oi kui palju on peast viimasel ajal läbi käinud erinevaid alla-andmise mõtteid. Ei jaksa, ei suuda, ei taha, aega ei ole piisavalt, rahaliselt käib üle jõu jnejnejne. Viimasel ajal on ka isiklikke probleeme kuidagi väga palju kuhjunud ning eks need muidugi aitavad kaasa sellele vaimsele blokile. Suurel määral mõjutab ka see, et tänu uuele tööle on elurütm hoopis teine. Tööpäevad on pikad, umbes kümme tundi, ning samal ajal on vaja jõuda veel trenni, koeraga välja, toite ette valmistada ning leida aega veel enda jaoks. Tööle minnes olen vapralt alati mitu söögikorda endale kaasa pakkinud ja võiks arvata et kui kaloreid on veidi üle 2000, siis peaks nagu jaguma küll, aga ei taha kuidagi jaguda. Tööle võetud toidu ma hävitan igavusest väga kiiresti ära. Kui ta mul juba siin valmiskujul kaasas on ja passib mu kõrval, siis tekitab see isu ja mõtlen, et mis seal ikka, söön siis kohe ära . Lisaks ahvatlevad mind tööjuures igapäevaselt erinevad batoonid, pudinguid jms, millest üldse kohe eemale ei suuda hoida. Kokkuvõttes ongi mul üle kolmveerandi päeva kaloritest kulutatud juba kella kolmeks. Töö kestab aga kaheksani, peale seda vaja veel trenni jõuda ning tihti tekibki küsimus kas peaksin õhtusöögi siis enne trenni juba tegema, sest koju jõuan sellistel päevadel alles 22-23 vahel ja olen täitsa kutu. Hetkel olen need olukorrad lahendanud lihtsalt pre-workoutiga enne trenni ja peale trenni olen jätnud endale mingi batoonikese, mille koduteel ära nosin. Eelmisel nädalal olin kuni reedeni väga korralik oma toitumisega, sain fitnesspaliga kenasti järjepeale ja ootasin õhinaga pühapäeva. Tegin endaga ikkagi selle diili, et pühapäevad on need sööpaljujaksad cheat-päevad. Just nimelt cheatPÄEV, mitte ainult söögikord vms. Las ma söön ennast sellel päeval siis ogaraks. Loodan, et mõne pühapäeva pärast on mu alateadvus aru saanud, et ei ole vaja niimoodi õgida ja saan pühapäevad teha lihtsalt need jälgimis-vabad päevad, jäädes samal ajal ikkagi mõistuse piiridesse. Küll aga olen aru saanud, et see üks metsik cheatpäev tõstab kaalu vaid ajutiselt järgmiseks kaheks päevaks üles ja siis kukub tagasi normi, niiet miks mitte seda ogarust endale lubada, iseasi kuidas see mulle vaimselt pikemas perspektiivis sobib. Igaljuhul sellel nädalal oli pühapäeva-ootus nii suur, et juba laupäeva õhtul ma murdusin… Olin nii läbi omadega, et küpsisekarbi varem avamine tundus meeletu lohutusena ja nõnda ma siis alustasin oma cheat-päeva juba eelmisel õhtul. Pühapäev möödus ka väga söögiselt ning õhtul andsin endale lubaduse, et see jama piirdub vaid pühapäevaga. Esmaspäev tuli aga jube kiirelt ning ei jõudnud kuidagi tööle omale sööki kaasa küpsetada. Sellest tulenevalt pidin lõuna tegema sparta kohvikus ja kuna seda täpselt ei saanud üles märkida, siis kadus täielikult motivatsioon isegi üritada ning päev lõppes hilisöise pitsaga. Ma kõlan nagu täiesti lootusetu juhtum, ma tean. Ei oskagi ennast kuidagi kaitsta või õigustada. Natuke hirmus on sellest isegi avalikult kirjutada, aga üritan alati oma teekonda võimalikult ausalt kõikide tõusude ja mõõnadega teiega jagada. Hetkel vaikselt harjun jälle siin fitnesspali ja köögikaalu puhkus on läbi. Nüüdsest käib jälle 80% mu toitudest kaalult läbi ja makrod on kenasti paigas. Vaatame, mis tulevik toob ja kuidas mu keha ja vaim selle kõigega hajrub. Praegu kardan kaalule astumist nagu tuld, üldse ei julge seda numbrit endale teadvustada. Kardan paaniliselt, et olen kokkulepitud graafikust juba kõvasti ees. Aga lähipäevil peab siiski kaaluma, et saaks täpsemat aimu, millise kaloraažiga edasi lähen. Trennis õnneks energiat jagub ja uue kavaga olen super rahul. Saan ennast korralikult proovile panna ja peale trenni ikka mõnus rahulolu tunne hinges. Uue kava järgi on mul neli trennipäeva järjest, üks kardio+kõht päev ja üks puhkepäev. Idee on super ja tahangi nii teha, aga hetkel on ajaliselt läinud natuke teise skeemi järgi. Järgmist tsüklit alustades vaatan, et korrapäraselt jälle jookseks see skeem. Praegu on ju just see hetk, kus nõudlikumat kava saab katsetada, sest kehal on energiat ja saame vaadata, milline skeem mulle kõige paremini istub. Paneme mu korralikult proovile Enesetunne on juba tunduvalt parem ja kuigi vahel on tunne, et pakiks kõik oma asjad kokku ja põgeneks kaugele-kaugele kõikide kohustuste ja murede eest, siis õnneks on mu ümber ka meeletult palju positiivset. Kõik mu pere ja lähedased on lihtsalt superinimesed, kes igal sekundil ainult toetavad ja arvestavad kõigi mu hullude ideedega. Aitavad mu alati igast august välja, mis ma enamjaolt endale ise kaevan. AItäh, et te olete nii mõistvad ja jaksate mu ära kannatada. Samamoodi kõik, kes te olete mulle kirjutanud, tänaval rääkima tulnud, jõusaalis trehvanud, fitshopis lobisenud, te kõik mängite mu teekonnal kohutavalt suurt rolli. Nii hea on kuulda, kui keegi on mu üle uhke ja et nii paljud inimesed üldse jälgivad mu tegemisi. Kõik positiivsed sõnad, mis ma oma blogi kirjutamise, pealehakkamise ja enesekontrolli kohta kuulen annavad hullu motivatsioonilaksu.Tekitab nii sooja tunde, kui tunned, et annad kellelegi teisele motivatsiooni või lihtsalt põnevat lugemist. Kallid teile igaljuhul!
  40. 5 points
    Vend Vähi treeningud on väga huvitavad. Kui Suvaline Ants käib 5x nädalas pikemat aeroobset tegemas siis hoidku selle eest jumal, see on ju täiesti mittevajalik ja lihased kukuvad küljest ära niiviisi. Vend Vähk teeb bodypump trenne kaasa mitu korda päevas ja rahmeldab ka muidu õues ringi - keegi ei kobise. Suvaline Ants võtab ette ulmeliste seeriate arvuga harjutuse - üldsus defineerib ta üksmeelselt lolliks, sest ikkagi 4x8...12 (radikaalsematel 4x6...15) on Kuldlõige ja Püha Valem ning ühte lihast tuleb šokeerida mitmel erineval moel, muidu lihas ei kasva. Vend Vähk tõmbab tunni aja sees mitusada lõuga ehk teeb samapalju rööbaspuid ja keegi ei kobise. Suvaline Ants teeb kaks korda nädalas rinda, on kaarnakari kohe rannapoisi kallal naaksumas. Vend Vähk postitab iga 2 päeva tagant järjekordse video submaksimaalsete raskustega progresseerumisest, keegi ei kobise. Suvaline Ants läheb õhtul liiga hilja magama siis ta ju ei saa lihase taastumiseks piisavalt und ja lihas ei kasva. Vend Vähk püüab juba hommikul kell 5 õues kala, keegi ei kobise. Ilmselt on hea olla Meister. Üheski lihaselises peas ei näi tekkivat küsimust, et mis kava, loogika või teooria on nende avantüüride või teisitimõtlemise taga. Vaatavad - loevad, nohisevad omaette, pühivad piltide vaatamisest tekkinud ila suunurgast ära; ja pressivad oma pro bodybuildingu päritolu kavasid edasi.
  41. 5 points
    Ma pakun end reval cupile vabatahtlikuks, grimmi peale panema või miskit
  42. 5 points
    Sa peaksid teadma küll, et füüsilised mõjutused on vaid üks osa meie tervisest. Teine pool võrrandist on psühholoogiline. Velo ei ole minu psüühise jaoks niivõrd hea valik, kui varajane sörk. Velo on toolis istumine ja tuim sõtkumine mille jaoks on praktiliselt null pingutust vaja. Roomad voodist välja, ronid pukki, ning tukud seal sõtkudes. Jooks on tugevam hommikune ergutus ja distsipliini arendamine, jooksu käigus liigub ka mõte paremini ning ma suudan ka vaimselt üles ärgata ning jõuan koju motivatsioonist pakatades. Velo pealt astun tunduvalt tuimema suhtumisega maha. Aga nagu ma olen öelnud, siis velo on suurepärane alternatiiv mida omada. Justnimelt siis, kui on sobilikke põhjuseid peamist tegevust vältida. Ja eks neid põhjuseid ikka on. Kuid minu jaoks on ta teisejärgulisem alternatiiv.
  43. 5 points
    Mida sa nagu tõestada soovid??? Oled sa mõni kehakultuuri II kursuse tudeng???
  44. 5 points
    Huumorit peab saama. Tänud Ott! Mhm, peab proovima. Hetkel üritan mitte liiga suurt tükki korraga hammustada. Just sai naturaalsele, harmoonilisele ja meloodilisele minoorile käpp peale pandud ning see vajab veidi seedimist. Samuti pole veel kõiki helistikke päris pähe taotud ning see vajab harjutamist. Samuti proovin õppida nooti lugema ja see vajab ka aega. Eks muusika puhul (tegelt iga asja puhul) ongi see üks suur probleem, et kuidas jagada teooria õppimise ning praktilise aplikatsiooni vahel aega ning energiat. Korraga liiga palju teooriat ette võttes on oht, et praktikas ei jõua piisavalt igaühele pühenduda ning õpitu ei kinnistu. Improvisatsiooni koha pealt on mul selle võrra lihtsam, et olen kitarriga niikaua muusikat mänginud, et nootide ja rütmi rittaseadmine tuleb kergemalt. Klaveril on lihtsam helistikus püsida, kui kitarril, seega on isegi algajana suht lihtne suuremaid vigu vältida.
  45. 5 points
    Trenni tasub igal juhul teha. Vigastuste puhul tasuks kokku leppida mõne füsioloogiga paar kohtumist ja uurida sobilike harjutuste ja metoodikate üle, et vältida vigastuste võimendamist ja pigem sooside tervenemist. Igat lihast saab ilusti suuremaks ja tugevamaks arendada, küll aga on meil kõigil erinev lihaskuju ja luustik geneetiliselt paika pandud. Kui sul on kleenuke luustik, siis seda muuta ei saa. Kuid suuremaid õlgu võib endale ikka treenida. Seega ma ei näe põhjust niisama passida. Tugev olla on väga kena ja tore, aga ma ei näe ilmtingimata vajadust selle tugevuse jaoks meeletuid raskusi liigutada. Ka väiksemate raskustega saab arendada max. jõudu. See pole ideaalseim viis seda teha, aga kui sa pole tippsportlane, siis ma usun, et seda ülimat effektiivsust taga ei ajagi. Miks mitte treenida väiksema riskiga? Ma teen hetkel jõutõmmetet kasutades seeriates 90kg, sama ka surumises. Minu max numbrid on aga ligi 2x suuremad ning isegi seeriaid jõuaksin teha 50% suuremate raskustega. Aga ma ei näe vajadust. Ma tean, et ma jõuan rohkem. Mul ei ole vaja oma jõudu kellegile otseselt tõestada, see on mõttetu ego upitamine. Ma pigem treenin nende väiksemate raskustega, sest nii on suurem kontroll tehnika üle ning mistahes vigastuste oht on samuti väiksem. Stabiilselt jõuavad lisaks lihastele ja jõule kaasa areneda ka erinevad kõõlused, liigesed jne. Kui sa soovid olla tavamõistes enamikest tugevam, siis 130kg jõutõmme on seda juba niikuinii. Keskmine mehehakatis sellist raskust maast lahti ei tõmba. Samuti on hea, kui jõutakse suruda 60kg. Kui mõelda praktilise külje peale, siis küsige endi käest - milline jõud on kasulikum? Kas lühiajaline võimas plahvatus, või pigem pikemaajaline ja veidi vähem võimsam? Minu arust on viimane tunduvalt praktilisem. Väga harva tuleb minu arust ette elus olukordi, kus sul on vaja kasutada max. jõudu sellises mahus. Pigem on praktiline see, kui sa suudad kergemat raskust pikemat aega liigutada/hoida vms. Lähiajaloost ei tule mul ühtegi olukorda meelde, kus oleksin pidanud liigutama mitmesajakilost asja täiest üksi - kui ka mõni asi on niipalju kaalunud, siis olenemata mu jõust ei ole olnud võimalik seda liigutada kuna objektid on alati olnud liiga suured ja ilma sobiva kinnivõtmis/hoidmis kohata. Ehk alati on lõpuks tulnud abilisi leida - vahet pole, kui tugev ma olin, kasu sellest polnud. Ka 100kg diivan, mida ma jaksan vabalt maast lahti tõsta pole minu jaoks transporditav, kui see on 3m pikk ja puudub sobiv sang vms nurk millest kinni haarata. Ehk ole või maailmarekordi omanik jõutõmbes - praktilist kasu suht vähe, kui objektist kinni haarata ei suuda ja üksi sellega liikuda pole võimalik. Seega minu arvamus on, et jõudu võib ja tasubki arendada, kuid ära aja taga neid meeletuid Max. numbreid. See ei ole üldse minu arust sobiv näitaja millega praktilises elus enda võimu määrata. Lisaks kipub alati selline maxide taga ajamine kaasa tooma vigastusi, trenniseisakuid jne. Milleks riskida sellega, et lõpetad kuskil haiglas või tulevikus ratastoolis koos valutavate liigestega, sest nooruses oli ilgelt vaja mingeid tonne liigutada. Ma ei näe mõtet.
  46. 5 points
    Nonii, täna oli Revalis korralik kükkimine Olin ise suhteliselt kindel, et kui lähenen 50 kordusele, oleks päris ok tulemus juba. Aga kuna trennis oli nii toetav fännklubi kõrval, siis tuli ikka edasi pingutada. Aga need 5 minutit olid ka mu elu pikimad minutid Reie nelipeal oli täitsa oma arvamus peale seda tsirkust... Trepid enam sõbrad pole Siin siis minu väljaspool arvestust osalev video 87 kordust
  47. 5 points
  48. 5 points
    Vist tegin 79, igatahes võin sellise raskusega kükkima jäädagi Kaameral sai mälu otsa 79 korduse peal Isiklik peaks olema 85 või 86 eelmisel aastal Sparta liiga võistlusel NB! pardon pikali pildi eest!!
  49. 5 points
    Delavier väidab, et pikemate jäsemetega (siin on siis mõeldud jäsemete ja kere suhet, mitte üldist indiviidi pikkust) inimestel on deep squat'i reeglina raskem sooritada, lisaks kaldub kere rohkem ette et tasakaalu säilitada (vt pilti), mis annab suurema koormuse seljale. Mis kokkuvõttes ei tähenda, et nüüd pikkade jäsemetega indiviidid sügavalt kükkida ei saaks, vaid lihtsalt rohkem mõtestatud tegevust läheb sinna alla et tehnika tööle saada korralikult. Üldiselt, back rounding & buttwink on need millega vaja rohkem tööd teha pikk-koibadel, lisaks ka puusaliigese liikuvuse, hamstring'ide ja hüppeliigesega vaeva näha. Sai võib-olla veidi segane; endal pidevalt kükitehnika parandamine teemaks.
  50. 5 points
This leaderboard is set to Tallinn/GMT+03:00
×