Eesmärkide püstitamisest...

[Janika Aavamägi 105]

Tagasi artikli juurde

Gerd Kanter rääkis ka eesmärkide püstitamisest. Ta rõhutas väga ja korduvalt, et kui te tahate kuhugi jõuda ja unistate millestki, mis teile väga meeldib, siis tuleb püstitada omale kohe maksimaalsed eesmärgid. Tuleb kohe sihiks võtta see kõige kõrgem. See on oluline, sest kui te seate omale kõige kõrgemad sihid ja jõuate isegi vaid poolele teele, olete ka juba väga kaugele jõudnud. Kõlab loogiliselt, kas pole. Seega, kui te panete endale kohe eesmärgiks saada maailmameistriks ja selleni isegi ei jõua, siis tõenäoliselt olete te vähemalt mitmekordne Eesti meister ikkagi, mis on tõepoolest ka väga suur asi.

Janar Rückenberg: "Minu jaoks peaksid seatud sihid olema selgelt nähtavad, selgelt tajutavad."

Esiteks, inimesed ei suuda paljudel juhtudel jääda reaalseks ja hinnata oma võimalusi selle püstitatud eesmärgi poole püüdlemisel adekvaatselt. Mõni armastab judot ja püstitab omale eesmärgi saada kunagi judo olümpiavõitjaks, andmata omale tegelikult võib–olla aru, et tal puuduvad keskmisedki tahteomadused ja suur töötahe selle unistuse täitmiseks. Või teise näitena, mõni mees soovib näha ennast kunagi MM – sprindifinaalis, andmata endale tegelikult aru, et tal pole sprintimist silmas pidades isegi mitte keskmist geneetikat.

Teiseks, inimeste motivatsioon kipub hajuma, kui puuduvad vaheverstapostid. Väga oluline on vahepreemia või vahestiimul, mis annab ülevaadet tehtud tööst ja motiveerib jätkama. Sellest tulenevalt ongi minu filosoofia eesmärkide püstitamisel risti vastupidine meie olümpiavõitja käsitlusega.

Kuidas on teiega, lugejad, kas mõtlete kohe suurelt või üritate esmalt ikka väiksemad ambitsioonid realiseerida?

[Aile 1]

Tagasi artikli juurde

Gerd Kanter rääkis ka eesmärkide püstitamisest. Ta rõhutas väga ja korduvalt, et kui te tahate kuhugi jõuda ja unistate millestki, mis teile väga meeldib, siis tuleb püstitada omale kohe maksimaalsed eesmärgid. Tuleb kohe sihiks võtta see kõige kõrgem. See on oluline, sest kui te seate omale kõige kõrgemad sihid ja jõuate isegi vaid poolele teele, olete ka juba väga kaugele jõudnud. Kõlab loogiliselt, kas pole. Seega, kui te panete endale kohe eesmärgiks saada maailmameistriks ja selleni isegi ei jõua, siis tõenäoliselt olete te vähemalt mitmekordne Eesti meister ikkagi, mis on tõepoolest ka väga suur asi.

Janar Rückenberg: "Minu jaoks peaksid seatud sihid olema selgelt nähtavad, selgelt tajutavad."

Esiteks, inimesed ei suuda paljudel juhtudel jääda reaalseks ja hinnata oma võimalusi selle püstitatud eesmärgi poole püüdlemisel adekvaatselt. Mõni armastab judot ja püstitab omale eesmärgi saada kunagi judo olümpiavõitjaks, andmata omale tegelikult võib–olla aru, et tal puuduvad keskmisedki tahteomadused ja suur töötahe selle unistuse täitmiseks. Või teise näitena, mõni mees soovib näha ennast kunagi MM – sprindifinaalis, andmata endale tegelikult aru, et tal pole sprintimist silmas pidades isegi mitte keskmist geneetikat.

Teiseks, inimeste motivatsioon kipub hajuma, kui puuduvad vaheverstapostid. Väga oluline on vahepreemia või vahestiimul, mis annab ülevaadet tehtud tööst ja motiveerib jätkama. Sellest tulenevalt ongi minu filosoofia eesmärkide püstitamisel risti vastupidine meie olümpiavõitja käsitlusega.

Kuidas on teiega, lugejad, kas mõtlete kohe suurelt või üritate esmalt ikka väiksemad ambitsioonid realiseerida?

Kohe ikka suurelt. ...ja siis ka riburada väiksemaid eesmärke, mille üle rõõmustada.

[frh 0]

Kuidas on teiega, lugejad, kas mõtlete kohe suurelt või üritate esmalt ikka väiksemad ambitsioonid realiseerida?

Mõtlen "väikselt", siis on iga iga väikegi edasiminek rõõmustav.

[Vilps 1]

Spordipsühholoogia seisukohast on oluline siiski järkjärguline eesmärkide seadmine. Me võime ju suurelt mõelda, nagu ka Gerd Kanter mainis, kuid erinevalt temast, peab 99,9% inimesi lõpuks pettuma. Loomulikult võib ühe inimese "suur" eesmärk olla teise "väike" vaheeesmärk. Seega palju oleneb ka inimesest. Iga eesmärgi seadmisel tuleb paika panna ka ülesanded, mis on selle eesmärgi täitmiseks vajalikud.

Kunagi väga ammu lugesin ühe ujujast, kes 90-ndatel tuli olümpiavõitjaks. Pole täpselt need faktid enam meeles. Igatahes point oli selles, et too ujuja oli endale seadnud väga palju vaheeesmärke enne neid olümpiamänge. "Et sel hetkel pean ma olema nii kiire, olümpial olen nii kiire ja selle tuemusega ma võidan." Lõpuks tuligi ta olümpiavõitjaks.

[vrsm 4]

olen enda kogemusest väga nõus väitega, et vaheesmärgid peavad olema. endal tekib ka selline tühi tunne et

miks ma niiväga oma toitumist jälgin

miks ma nii palju trennis pingutan

miks ma ei võiks niisama tuttavatega ringiaeleda ja lõbutseda

kui ei pane paika kindlat eesmärki või ideed, milleni mingiks hetkeks jõuda, mida oodata. motivatsioonis on küsimus.

[Risto Uuk 5]

Kujuta ette, et 100kg ülekaaluline inimene püstitab enda eesmärgiks kohe see kõik maha saada. See ei saa ju kuidagi moodi motiveeriv olla. Samas, kui ta seab eesmärgi kaotada 5kg, siis on see üsna lihtne eesmärk.

Ma leian kindlasti, et tuleks luua mingi üldine suurem visioon, kuhu jõuda tahad. Midagi sellist, mille ellu viimine sind hommikul kiirelt üles ajaks. Näiteks elueesmärk. Midagi tõeliselt suurt. Aga samal ajal mõelda enamik ajast pisikestele sammudele, mida ette võtta. Pisikesed sammud on lihtsad ja aitavad minu meelest kergelt edasi saada.

Selle asemel, et minna jõusaali 5 korda nädalas, võiks alustuseks minna kas või ühe korra. Üks kord nädalas käia on küll väga lihtne ja selle tõttu ei tohiks motivatsiooniga mingeid probleeme tulla.

Kokkuvõttes oleneb kõik inimesest endast. Mõni võib-olla ei viitsigi alustada, kui eesmärk on väga väike. Samas ma arvan, et enamikele tuleb kasuks, kui nad hoiavad tähelepanu eelkõige nendel väikestel sammudel, et motivatsiooni poleks vajagi ja areng oleks aeglane, kuid pidev.