Jump to content
Reinart

Peep Reinart - Minu tegemised

Recommended Posts

Mulle meeldib teha aeroobset, enne võistlusi tunnen, et see võtab teravuse ära ja surun end diivanilne. Suht tühi tunne on see periood. Lisaks heale emotsioonile, mis sealt saan, kiirendab see ka seedimist ja mõjub kaalule hästi. Piirdun kiirkõnniga vastavalt enesetundele 5-9km, keskmine kiirus 7,5-8 km/h, mõne mehe sörkimine :)

Tavel külma ja lumega on vahel "sein ees", aga hetkel ilm super. Suvel sooja ja päiksega lähen hommikul enne sööki pooleks tunniks liigutama ( enne seitset hommikul ) ja õhtul poegadega veel kord.

Jalutamine on ikka puhas nauding!

Ma ise täiesti pooldan aeroobse tegemist, kui see meeldib. Aga nii, et peaks hakkama ennast sundima seda tegema, siis kindel ei. Trenn peab olema ka nauding, mitte tühi rassimine. :)

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Muljed Balti Matsilt

Alustan sissekannet neljapäevast, et saaksite täpsema ülevaate. Hommikut alusasin 6:00. Loputasin Olimpi vitamiinid õunaveiniäädika ja kuldjuure vee lahusega sisse ja läksin jalutama . Kerge 20 mintsane jalutuskäik ja koju tagasi süüa tegema. Hommikusöök nagu ikka. Puder, munad, munavalged, cocovi kakao+maitsestamata jogurt ja maasikad. Edasi rattaga tööle ja 18.00 rattaga koju tagasi. Pisike söök sisse ja trenni. Rind+selg+ kõht. Ei olnud rapsimist, tunnetuse peale ja kontrollitud liigutused. Peale seda magustoiduks kerge tunnine ratas puki otsas, tiir poseerimist, whey protein complex ja koju sööma, raseerima ja asju kokku panema. Kaloraažiks kujunes harjumuspärasest madalam 2100 r 54 v 230 sv 170. Madalaim kehakaal 72,2 kg.

Reede hommikut alusasin samuti kell 6.00. Jälle vitamiinid, kuldjuur, vesi, õunaäädikas ja 30 minutit õues väike rattatiir. Edasi koju sööma, veel viimased ettevalmistused väljasõiduks ja Sparta parkla poole minek. Sõit Leetu möödus kenasti. Enamus aega möödus puhates ja magades. Mis siin muud ikka teha. Kuna hommikul oli kaal samamoodi 72.2 kg siis teadsin, et kaalu mahtumiseks on vaja kaaluda kuskil 70,5 kg. Jätsin teadlikult kaloraazi veel madalamaks (päeva peale kokku 1900 r 51 v 202 sv 151). Viimase söögi, mis koosnes 100 grammist Otto kodujuustust ja kolmest riisigaletist, sõin ära kohale jõudes pisut enne 20.00, teadmisega, et homme enne kaalumist (mis kõikide eelduste kohaselt 15.00 peaks hakkama) ma enam midagi suhu panna ei saa. Ei süüa ei juua. Kaalu on vaja saada, midagi ei jää üle. Siiski jõin selle aja sees ära 2 kohvi. Ühe õhtul peale sööki ja teise hommikul ärgates.

Laupäev kulges nagu ikka. Ei olnud mingit erilist ärevust kui välja arvata see, et kas mahun kaalu või ei. Mida tund edasi, seda vaiksemaks jäin. Kellegi naljad ei olnud enam naljakad ja igasugused pisiasjad hakkasin pehmelt öeldes ärritama. Päris tühi oli ikka olla. Kuskil 12 ajal saabusime võistluspaika kus sain esimest korda kaaluda. Kehakaal oli 70.8 mis tähendas seda ,et kuskil 300 grammi oli vaja veel vaja välja saada kolme tunni jooksul. See rahustas veidi maha ja enam selle pärast ei muretsenud kas mahun sisse või ei. Nüüd oli ainuke mure see, et läheks see aeg juba kiiremini ja saaks natukenegi süüa. Ilm oli ilus ja sai siis õues muru peal vedeletud ja aeg surnuks löödud. Kell sai 15.00 ja nagu kiuste venis registreerumine veidi rohkem kui pool tunnikest edasi. Selleks ajaks olin juba tühi nagu kott. Kui siis lõpuks registreeruma sain siis mõõdeti pikkuseks 170 cm. Mind pole nii pikaks mõõdetud juba päris ammu. Kehakaal 70,4. See tähendas seda, et mahtusin sisse suure varuga. Tavaliselt on mind mõõdetud sinna 168,5-169 cm. Tasub mainimist, et korraldajad ei jaganud eriti matsu kuidas seda registreerimist läbi viia. Ei kontrollinud keegi kas seistakse kikivarvukil või sokkidega. Oti käest küsiti üldse, et kas klassikuid peab mõõtma ka. Selles suhtes tahan kiita veelkord Eesti võistluste korraldust. Meil on ikka asjad supper hästi võrreldes sellega mis mõnelpool toimub.

Niisiis- kaalutud mõõdetud. Pikemalt mõtlemata ajasin sisse 4 galetti ja 30 grammi mett. Elu maitsvamad riisigaletid – ütlen kohe ära. Ega siin midagi enam suurt teha ei olnud. Võistlused hakkasid juba 17.00 niiet ega see toit enam niikuinii kuhugi ei jõua. Lihtsalt üldise enesetunde parandamiseks. Sõin veel ära ühe banaani ja küsisin Oti käest paar lonksu mahla. Väga juua ei julgenud kuna polnud ligi 18 tundi tilkagi vett sisse ajanud. Midagi polnud teha. Pidin põhimõtteliselt täiesti tühjana peale minema. Grimm sai hea – selle eest pean tänama oma kallist Elerit. Õli pani peale Ott (teab kõigist kõige paremini kui palju ja kuhu õli panna) suur aitäh. Lava taga proovisin ka pumbata midagi aga asi kiskus krampi ja sain Siimu käest 2 väikest marineeritud kurki. See tegi asja paremaks. Aitäh siinkohal tänud Siimule. Pumpasin mis ma pumpasin, suhteliselt kasutu tegevus. Samas laval tundsin ennast arvestades asjaolusi päris hästi. Üks tiir poseermist ja asi oli selge.

Ega ei jäänudki midagi muud üle kui oodata tulemusi. 5 koht. Mis ma oskan öelda. Jällegi, pettunud pole ja ega mingit meeletut rõõmu ka pole. Eesmärgiks panin endale olla paremas vormis kui EKV-l. Selle täitsin. Kõik muu oleks olnud juba boonus. Minu kõige tähtsam võistlus on veel ees ja selle nimel käib töö edasi. Ootan veel korralike pilte, et näha oma vormi veidi põhjalikumalt.

Pesta võistluspaigas ei saanud aga sellega peab välisvõistlustel arvestama. Ei ole selles midagi erilist. Jällegi asi mis Eestis on iseenesest mõistetav. Ott võttis siis kaks hotellituba, et saaks pesta ja siis banketile. Banketi kohta pole midagi halba öelda. Oleks söönud veel rohkemgi aga tulin sealt lhtsallt ära kui olin taldriku tühjaks söönud. Muidu võib lihtsalt seaks süüa ennast. Võtsin poest ühe külma õlle ja jäätise. Tagasisõit oli meeleolukas ja lõbus J Tahan tänada kõiki meie koondislasi meeldiva reisi eest J Mina jäin kokkuvõttes küll reisiga rahule ja just sellised bussireisid on väga lahedad. Teepeal tegime veel mõned peatused ja sai veel nii mõndagi endale sisse tangitud. Täna hommikul oli kaal madalam kui reedel ära sõites niiet pigem tuli see laadimine kasuks. Nüüd on aeg kraanid kinni keerata ja enne EM-i ei luba endale enam midagi. Enam ei ole kaua jäänud J

Aitäh veel kord kõigile J

post-19003-0-92045400-1430167144_thumb.j

post-19003-0-12189800-1430167228_thumb.j

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tere minu nimi on Peep ja ma olen omadega täitsa kottis.

Kokkuvõtvalt võib selle postituse nii kokku võtta. Mõtlete nüüd, et hakkab jälle pihta. Hala ja hädaldamine. Midagi muud see mees vist kirjutada ei oska :D Noh enda üle veel natuke oskan nalja teha. Kuigi jah, asju mis rõõmu teevad või suunurki ülespoole tõmbaks jääb järjest vähemaks.

Aga noh, teeme siis avameelselt ja ehk nii mõnigi leiab oma vabandustele, miks mitte trenni teha, lõpu.

Alustuseks, ma ei jaksa enam. Enamus ajast on selline tunne, et ma lihtsalt enam ei jõua. Liigutused on aeglased, sammud rasked, pea kumiseb mul on kordamööda külm ja palav jnejne. Jõudu ei ole enam üldse ja igasugusest jõunäitajate hoidmisest olen tänaseks juba loobunud. Seda, et kõht on tühi ei ole vist isegi mõtet mainida. Kusjuures see läheb mul endalgi meelest ära vahepeal. Mis teha, harjunud vist ja pealegi on sellele mõtlemine ainult energiakulu, keha on tark ja hoiab kokku. Õnneks on lõpp väga lähedal. Lausa hirmutavalt. Sellega kulmineerub nüüd kõik. Kas saan vääriliselt tasutud oma pingutuste eest või jäävad tühjad pihud. Seda same näha juba veidi rohkem kui nädala pärast. Ma olen andnud endast kõik ja rohkemgi veel... Kui ma eelnevatel ettevalmistusperioodidel arvasin et mul on raske, siis ilmselt ei olnud mul päris õigus. Sel korral olen käinud nii vaimselt kui füüsiliselt kaugemal kui kunagi varem. Iga päev lähen jõusaali, vaatan kuidas inimesed tulevad trenni, lähevad trennist ja nii mitu satsi, aga mina olen ikka veel saalis. Inimesed juba küsivad, et kaua sa siin oled. Selle kohta on hea lause. Mina ei lõpeta siis kui olen väsinud, ma lõpetan siis kui mul on valmis. Õigem oleks õelda, et olen juba alustades väsinud aga si**a sellega. Panen lõpuni välja ja loodan, et tuleb eluvorm. Ise ma ei saa enam muidugi midagi aru mis on või kuidas on. Samas, kaal kukub ja on madalam kui oli sügisel. Siin paraku pole enam kahtlustki, et olen maha lihvinud lihast ja päris korralikult. Ainuke variant ongi teha vorm ja teha selline vorm mida ma varem ei ole teinud. Kahe võistluse vahepealne aeg on selgelt olnud üks augu sügavamaks kaevamine. Ainevahetus on jäänud megaaeglaseks, ma ei ole ära taastunud veel eelmisest ettevalmistusest ja olen suhteliselt tummises ületreeningus. Lasin vahepeal teha ka vereanalüüsid. Ütleme nii, et sellest ma siin rääkida ei tahaks. Kui ma muidu olen selles postituses avameelne, siis need tulemused jätan oma teada. Jätan selle teile ise aimata mida näitasid kreatiinkinaas, testosteroon jne...

Räägin natuke numbritest ka. Kahe võistluse vahele on jäänud tänase seisuga 97 kangitrenni ja ligi 40 000 tõstetud kordust. Aeroobsete mahtude koha pealt ma ei oska rääkida muud peale selle, et viimase 40 päeva jooksul olen sõitnud kokku ligi 850 km ratast. Tuleb veel 5 kangitrenni ja ligi 120 km ratast ja ilmselt viimased päevad lihtsalt lindi peal käimist. Seda palju ma vahepeal lihtsalt jalutanud olen ja jooksmas olen käinud, ei viitsi enam vihikutest ja endomondost kaevama hakata. Kui kedagi väga huvitab siis võin seda pärast dieeti veel teha. Kuni reedeni raiun sama süsteemi järgi kang+ tund ratast. Mis siis, et aju ja keha annab nii jõhkralt märku, et mees lõpeta pull. Tahan, et saaksin olenemata tulemusest pärast öelda, et tegin ju kõik mis suutsin. Pea iga päev mõtlen ratta peal olles, et teeks täna pool tundi või teeks kasvõi 50 minutit aga pärast ilmselt ei suudaks endaga rahus elada. Selline tunne, et töö on poolik ja jääb piinama. Nädalavahetusel katsun seda rattarallit vägisi vähemaks võtta ja rohkem rahulikult kõndida, poseerida ja miks mitte hommikul tühja kõhuga pool tundi jalutada. See on vaimule oluliselt lihtsam kui peale kangitrenni oma traditsioonilist tundi ja 30km sõita. Sooviksin tegelikult seda kirjutist kirjutades olles veel põhjalikum aga mõttelõng katkeb pidevalt ja läheb meelest mida hetk tagasi kirjutada tahtsin.

Toidu poole pealt nii palju, et söön trennipäeval kuskil 2100 kalorit. Rasva söön vähe, 50-55 grammi. Kindlasti mõtlete ja ütlete nüüd, et on ikka loll. Keerad oma hormoonid tuksi jne. Teate mis, need juba on tuksis ja minu puhul selline lähenemine toimib. Toimib just selles suhtes, et tuleb vorm. Valgud on 200 ja + süsikad 200 ja - . Kangivabadel päevadel olen ennast nii mõnigi päev veel rohkem ehmatanud ja mõnigi päev on jäänud kalorid alla 2000. See on aga toonud kaasa kaalulanguse ja sellise kaalu mida olen näinud ainult vett väljutades ja kaalumistel. Nüüd aga olen päris lähedal juba sellele, et mahtuda oma kategooriasse peaaegu ilma manipulatsioonideta. Viimati oli kuu keskmine kaal nii madal 2013 aasta sügisel kui valmistusin Eesti Meistrivõistlusteks ja Põhjamaadeks Tallinnas. Ilmselgelt on selle ajaga lisandunud ka lihast . Loodan ainult, et seda kõike nüüd prügikasti pole vahepeal visanud. See selleks. Midagi peab olema ka alles jäänud. Söögid on ikka suht traditsioonilised. Kaerahelbed, munad, kana, kala, veisehakkliha, bataat, juurikad, riis, kohupiim jne. Söön kreeka pähkleid, Cocovi toorkakaod, mustikaid, maasikaid ja olen avastanud enda jaoks mandlivõi. Neid asju kombineerin kohupiima ja suhkruasendajaga. Puuviljadest on hetkel pool banaani enne trenni. Endiselt kaalun kõike ja kirjutan üles. Täielik pedant selles suhtes. Või teeb seda minu eest Eleri. Ja kui üks number valesti läheb, rebin vihikust lehe välja ja kirjutan kogu päeva uuesti. Vist peab ravile minema:D Mis puutub Elerisse siis ma ei tea kuidas teda ära tänada, et ta mind välja kannatama peab. Vähe sellest, kaks kolmandiku söökidest teeb ja kaalub ta mulle ise. Ei kujutaks ettegi seda ettevalmistust enam ilma tema abita. Ilmselt näriksin peale trenni keedetud kanafileed ja kaaluks potist riisi mida oleksin kuidagi hädaga suutnud valmis keeta. Ta teeb selle kõik mulle oluliselt lihtsamaks ja vaheldusrikkamaks. Selle asemel, et tänulik olla ei suuda ma peale trenni enam suurt midagi rääkida ja vahepeal tujutsen kka täiesti lampi. Pean peale võistlusieid kuidagi midagi välja mõtlema kuidas tema vaeva eest teda väärliselt tasustada. Hetkel olen suht vaimuvaene ja võimetu.

Veidi lisanditest...

Alustame sellest, et hakkasin uuesti võtma king of spadesi nädalake tagasi. Olin seda ka varasemalt tarvitanud ja tuntavalt ka kasu saanud nii et praegu tundus see mu jaoks nagu viimane päiksekiir. Fitshopis on sellel praegu ka kampaaniakorras soodukas. Praegu on veel vara midagi öelda, aga kui olen seda veidi söönud lähen teen uued vereproovid ja eks siis vaatab kuidas see reaalselt numbritele mõjub.

Lunastasin ka Ecolabi kinkekaardi, mille võistsin Eesti karikavõistlustel ja otsustasin proovida korditsepsi ja MSMi.

Mis puudutab Olimpi lisandeid siis siin on kõik traditisooniline. Enne trenni läheb Mega strong protein, peale trenni Whey protein complex (tiramisu on parim), trenni ajal Bcaa Xplode. Päeva jooksul viskan nii mõnedki kapslid thermo speedi sisse ja enne magama minekut MZB6, tauriin, arginiin, vitamiinid&mineraalide kompleks, creatine magna power, omega3, ala 200 ja eraldi võtan veel Olimpi c-vitamiini. Kokku tuleb päris korralik kompott. Ausaltöeldes ega ei kujuta ette milline see enesetunne oleks veel ilma selle kõigeta. Ilmselt oleksin juba apaatne või midagi.

Oijah...jutt läheb vist juba pikaks. Nädala lõpus annan endast veel märku ja suure tõenäosusega panen nädala lõpus veel mõned korralikud mr. Metsaviiru tehtud vormipildid ;)

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Aus ja avameelne - kiitus selle eest! Muidugi kui loen - siis on tunne nagu loeks enne suitsiidi viimast hüvastijätu kirja.... :D Selge, et keeruline on ka kõrvalseisjana anda mingit asjaliku nõu ja ei hakka siin ka targutama, vaid soovin veel nädalakese vastu pidada ja kõik (järgmine kord, kui see üldse tuleb saad ainult teha kogu ettevalmistuse targemini ja muud praegu soovitada ei oskagi). Õnneks klassika on 1 päeval kohe - saad peale seda 3 päeva seal laadida nii päikse kui toiduga - tagasi toome juba 80 + priske poisi... :D

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Kui siin juba avameelseks läks, siis mõtlesin et kirjutan sellest kuidas mina seda kõike näen.


Üks asi on seda kirjutada, teine asi on seda lugeda aga hoopis kolmas asi on seda kõrvalt näha kui sa inimesest hoolid nii äärmiselt palju- eelkõige naisterahvana, emotsioonid, mure, instinkid, kaitserefleksid ja need kõik kokku teevad selle üsna talumatuks. Tööl on kiire, tamp on taga aga sellegipoolest umbes täpselt 150 korda päevas taban ennast ühelt ja samalt mõttelt:

“kas ta veel elab…?”


Nädalapäevad, esmaspäevast reedeni on vaimselt minu jaoks kergemad kui nädalavahetus. Miks? Sest ma ei pea seda nägema… Jah just, hommikul läheb Peep uksest välja umbes 7.30, et sõtkuda rattaga tööle. Mina teen silmad lahti heal juhul 7.00, siis kui ta on juba teinud oma jalutuskäigu tühja kõhuga, pannud riidesse, toidud kotti pakkinud ja hommikusöögid meile mõlemale valmis teinud. Ilmselt mingisugune alalhoiuinstinkt ei lase ärgata ka varem- ma ei jaksa emotsionaalselt seda näha, see on valus… Koju tuleb Peep peale 10-tunnist tööpäeva+trenni umbes pool 11. Selleks ajaks on mees juba pool-apaatne, segaduses ja on näha et annab endast veel viimse, et kuidagigi suudaks suhelda. Umbes veidi üle poole jutust jääb mulle arusaamatuks, ainult mingi pool-segane pomin nagu oleks kuum kartul suus. “Ah?”- küsin ma ikka ja jälle. Vastus on üks ja sama: “mmwmwmmm”. “Ah?” küsin ma jälle (ise juba kahetsedes et ma seda tegin) ning siis on kaks varianti, kas üks hingematvalt suur ohe või läbi hingematvalt suure ohke: “ma ei jaksa rää…”.

Üks asi mis mind siiski veel hoiab positiivsena on see pisikene säde silmas ja see suunurk üleval.


Kas te kujutate ennast olukorras kus süüa saab minimaalselt, treeningud on maksimaalsed. Iga trenn on peaaegu et seni kuni lihtsalt keha enam ei allu liigutustele, ja siis lihtsalt teed, seni kuni trenn on tehtud, aeroobne on tehtud ja siis jalutad veel koju ja peale seda istud ja vaevu suudad toitu suhu panna. Üks õhtusöök kestab ca 45 minutit, sest kiiremini lihtsalt ei jaksa toitu suhu panna, mäluda ja neelata. Ja selle kõige juures ei ole mitte ühtegi korda olnud sellist asja et “ma ei tee täna trenni” või “ma tegin täna vähem”. Kui ükskõik kes proovib ükskõik mis vabandusi leida sellele et mitte teha, siis pärast sellist asja kõrvalt nähtuna ei ole minu jaoks mitte ükski põhjus vabandatav…


Aga kuidas mina sellesse suhtun? Nojah, tuleb tunnistada, et mingi hetk oli see haletsus. Just selline haletsus, et niivõrd kahju on kui inimene peab kannatama. Nüüd aga see haletsus ja kahjutunne on täielikult pöördunud selliseks läbi meeletu uhkustunde mingisuguseks asjaks, mida ma ei oskagi kohe kuidagi seletada. Just see, et inimene on üheltpoolt nii oma jõuetuses, näljas ja kõiges raskes. Teisalt aga käitub ta täpselt nii nagu üks tõeline suure algustähega Mees. Misiganes ka poleks või kui iganes raske ei oleks, ei tule minu suunas mitte ainsamatki vihasööstu või isegi natukenegi halvamaigulist sõna. Kõik on ainult positiivne. Kui mehed, kellel pole pooltki füüsiliselt nii raske ja ei käitu oma naistega nagu “mehed”, siis ma ei kujuta ette mis asi see on mis seda vabandab. Ja läbi kogu selle raskuse ma kuulen, kui mitte iga päev, siis peaaegu iga päev, lauset: “ma olen õnnelik!” ja ka mina tunnen nii, sest sõna otseses mõttes antakse selleks kõik et ma nii tunneksin.


Kogu see komplekt lihtsalt näitab inimese tõelist sisu. Ilmselgelt ei lasku ma detailidesse ja ei kirjuta siia seda kogu sisu ja sügavust, et mis selle kõige taga seisneb aga pinnapealselt vast saate aru. On raske uskuda et keegi niivõrd tugev on olemas.


Ei, inimesed, ärge saage valesti aru. Kulturism ei ole nii hull. Isegi mina ei teadnud et see on nii hull, kuni põhimõtteliselt tänase päevani. Täna ütles Eesti kõige kogenum kulturist Ott kuulates mida ma räägin, et: “täiesti lõpp, nagu erinevat sporti teeks”. Ja nii ongi. Iga inimene on niivõrd erinev, sealjuures veel iga dieet on niivõrd erinev. Ka Peebul pole olnud kordagi mitte natukenegi nii kriitiline nagu on praegu aga ei oska muud öeldagi peale selle, et see kõik praegu on millekski vajalik.


…ja ma arvan et kogu selle 1500 Euroopa meistivõistluste võistleja seas on vähe neid, kes on selleks nii palju teinud ja nii palju kannatanud. Isegi nendest sportlastest kes on “puhtad”. Aga paraku ei mõõdeta tulemust selle järgi, kellel on ettevalmistus olnud raskem või kes on seda puhtalt teinud. Lõppude-lõpuks ei saaks (vähemalt mina) tunda nii äärmiselt suurt uhkust selle inimese üle, kellel on ettevalmistus tänu süstla otsas istumisele olnud kasvõi karvavõrdki kergem.

  • Upvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Katkend minu raamatu käsikirjast:

"2005. aasta sügise viimased 5–6 nädalat liikusin ringi nagu elav surnu. Viimased kuu aega palusin oma naist, et see mind trenni talutaks. Käest kinni just ei hoidnud, kuid jah, naine pidi trennidesse kaasa tulema, väga raske oli sinna üksi minna ja ennast kokku võtta. Aga, ega ma ei saanud endiselt aru, et äkki on midagi valesti ja äkki annaks vahelduseks toitu peale. Miski käskis endiselt kinni hoida sellest arusaamast, et “kui kevadel oli raske ja sain kuiva vormi, siis nüüd, kui kannatan veel rohkem, saan veel paremaks”. Viimasel nädalal olin nii läbi, et ei jõudnud ennast isegi pesta. Oli mitmeid kordi, kui istusin dušširuumi põrandal maas, vahtisin jõuetult ühte punkti ja naine pesi mind."

Kui sinu sissekandeid loen, siis meenuvad enda õppetunnid 10 aasta tagant. Usun, et tean väga hästi, mida Peep läbi teeb. Kui tihtipeale mõnes raskes olukorras öeldakse lohutuseks, et "ma tean, mida sa tunned", siis on selge, et kaasatundjal ei saa olla vähimatki aimu sellest, mida kannataja tegelikult läbi teeb. Aga, need asjad käivadki nii. Need asjad tulebki omal nahal läbi elada, see on tihtipeale kogemuse, tarkuse hind, aga ka edu ja arengu lõiv. Samuti, selline kogemus õpetab sulle sinu enda kohta ääretult palju. "Me ei saa enne teada, kes me oleme, kuni me pole näinud, mida me teha suudame!" Seesama kehtib ka selles olukorras. Kindlasti ei jää sa võistlusvorme alati ja eluaeg nii tegema, ent, on tõsiasi, et ka mina ei saa oma võistlusvorme tegema kunagi sellise kerglusega kui Ott väidetavalt seda teeb :). Inimesed on erinevad. Aga, nagu olen sulle vist juba kord varemgi kirjutanud, pärast sellist teekonda ei ole sa enam endine inimene. Selliste valmistumiste askeetluse aste on päris korralik ja see kasvatab meid tohutult. Üksnes need, kes ise midagi sellist läbi teevad, saavad sellest aru. Väga paljud head mõtted ja minu parimad sõnaseadmised on üldse saanudki võimalikuks, et olen selliseid asju elus läbi teinud. See kõlab pardoksaalselt, aga hetkel on sul käsil ilmselt su elu ühed väärtuslikumad õppetunnid. Tean, hetkel ei suuda sa ise seda kuidagi nii käsitleda, kuid aastatega saad hiljem veenduma, et see oli nii. Pea vastu, jälgin su tegemisi ja hoian pöialt!!!

  • Upvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tahan teile kõigile öelda, et olen meeletult tänulik nende toetavate sõnade eest. Sain eile väga palju positiivseid emotsioone. Toetavaid sõnu headelt tuttavatelt ja inimestelt kellega nii lähedane polegi. Ütlen ausalt, olen praegu päris emotsionaalne ja mulle lähevad korda asjad, millele tavaliselt väga tähelepanu ei pööra või mida muidu ei taju. Just nende toetavate sõnade najal sõitsin eile oma viimase tunnise rattasõidu ( tänasest võtan veidi koormust maha).

Mis ma muud oskan öelda. Teie kõigi toetus on väga motiveeriv ja sunnib lõpuni pingutama. Sõnade jõud on vägev!

Ma ei hakka kedagi eraldi tänama. Tänan teid kõiki kes mind vähemal või rohkemal määral mõistavad.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Pinged on veidi maha tõmmanud ja sellega ka meeleolu parem- töö on tehtud ja homme-ülehomme trennid kergemat laadi.

Täna emadepäeva puhul käisime Riisiperes Eleri ema juures ja Tartus minu ema juures. Ilus ilm ja üleüldse kogu see päev tõmbasid kõik pinged vähemalt praeguseks täiesti maha ja päris hea on isegi olla :D

Eleri vanemate juures tegin lambatallega pilti

post-19003-0-76966200-1431293280_thumb.p

Eile käis ka staarfotograaf Tauri Metsaviir saalis ja tegi mõne trennipildi ja mõne vormipildi. Tänud.

post-19003-0-64910500-1431293293_thumb.j

post-19003-0-13029400-1431293328_thumb.j

post-19003-0-54948900-1431293345_thumb.j

post-19003-0-16181000-1431293313_thumb.j

post-19003-0-07683200-1431293335_thumb.j

post-19003-0-32475000-1431293354_thumb.j

  • Upvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Hooaeg on läbi!

Oli mis ta oli. Hea meel, et see läbi sai. Lõpp hea, kõik hea. Selliste lausetega võiks selle hooaja lühidalt kokku võtta.

Kui nüüd pikemalt rääkida siis ei oskagi kuskilt alustada. Kõik, kes mu blogi lugenud siis teate, et eks ta mul üle kivide ja kändude läks. Nii raskelt see vorm ei oleks tegelikult tohtinud tulla aga jonnisin mis ma jonnisin. Mingisuguse vormi ma siiski ära tegin. Vormi all ei mõtle ma praegu kuivust vaid üldkomplekti mis alles jäi. Kuivuse poolest olin kindlasti elu parim. Kahju ainult, et lihast nii palju kaduma läks. Eriti kajastus see suurte lihasgruppide puhul. Samas, nägin detaile kohtades kust varem olin jäänud selgelt pehmeks.

Kui nüüd rääkida võistlustest siis tegin see hooaeg 3. Eesti karikast ja Balti matsist olen juba eelnevalt kirjutanud. Pole tegelikult rahul kumbagiga neist aga ise olen süüdi ja tagantjärgi näen, et polnudki ära teeninud paremat tulemust. Õnneks lõppes kõik hästi, kuigi selle kangutamise eest oleksin tahtnud rohkem vastu saada. See on minu arvamus ja tegelikult võimalus on veel tagantjärgi medalilegi tõusta, sest esikolmik läks dopinguproovi. Tegelikult olen õnnelik ka viienda koha üle. Euroopa viies olla on tegelt päris uhke tunne.

Üldmuljed reisilt on muidugi vägevad. Sai tehtud korralik restart. Sai söödud, joodud, puhatud ja kogu täiega kaasa elada teistele koondislastele. Hea meel on meie koondislaste üle ja väga uhke tunne oli olla eestlane. Sain inimestega lähedasemaks ja uusi sõpru J (ma ei hakka eraldi nimesi nimetama aga eks inimesed saavad aru keda mõtlen, kellega ühise keele leidsime jne). Siinkohal tahan tänada kõiki meie koondislasi. Tänan kõiki kes kaasa elasid. Tänud Ergole kellel oli kõvasti asjatamist ja ilmselt enamik meist ei näinud seda kuivõrd suur töö see oli. Tänud Silvarile grimmi eest ja tänan kutte (Vennad karupojad ja Ott) mõnusa seltskonna eest.

Tänan veel oma toetajaid- Kulturismi ja fitnessi liitu, Spartat, Fitshopi ja ka kõiki neid inimesi kes aitasid viimases lõpus toetavate ja heade sõnadega. Te ei kujuta ette kui palju te mulle jõudu andsite.

Eraldi peatüki peaksin kirjutama sellest kui tänulik olen Elerile aga seda vaevalt keegi viitsib lugedaJ Igaljuhul suur aitäh sulle kallis. Ilma sinuta poleks ma seda teha suutnud. Oled parim naine keda üks mees võib tahta. Samuti olid sa väga tubli kogu võistluse vältel ja said suurpäraselt hakkama vastutusrikaste ülesannetega.

Mis nüüd siis saab edasi. Pingelangus on meeletu. Tervis, tundub ka vaikselt paraneb. Nii vaimne kui füüsiline. Sain oma pannkoogid, pizzad, jäätised söödud. Kaalu peale astusin esimest korda eile ja see näitas ärasõidu hommikuga võrreldes +2kg. Ütlen ausalt, nüüd pean ikka natuke tagasi hoidma, sest kulutus on ikkagi oluliselt väiksem kui ettevalmistuse ajal. Kangitrennis käinud pole ja ilmselt lähiajal veel ei lähe ka. Kuigi isu liikuda on juba päris suur. Mingid energiavarud on taastunud ja harjumatu on peale tööd koju tulla ja mitte midagi teha. Eile käisimw stroomi rannas. Tõstsin palki, tegin mõned lõuatõmbed, dipsid ja mingisugust tilulilu veel. Tuletasin vanu aegu meelde ja toksisin Eleriga jalgpalli. Just tema on see kes mind praegu tagasi hoiab ja pigem käsib süüa. Proovin uusi asju nii toitumises kui treeningus. Käin ujun, proovin ilmselt rühmatrenne ja sõidan õues rattaga. Kokkuvõtlikult- taastada keha sellise liikumisega, milleks see loodud on.

Toidu koha pealt nii palju, et kujutage ette ja ma ei usu seda ise ka veel- ma pole mitte ühtegi asja kaalu pealt läbi lasknud. Ütlen ausalt, et päris raske on seda mitte teha aga üritan vaimul lasta puhata. Eks peas ikka mingit-sorti kalkulatsioonid käivad aga ma saan sellest väga hästi aru, et pean nendest numbritest lahti laskma ja asja veidi vabamalt võtma. Lisandite hulka olen vähendanud aga pole kõike paugust ära jätnud nagu eelnevatel kordadel. Kõik mida tarbisin valmistumise ajal on endiselt käigus peale BCAA ja Whey protein complexi. Lihtsalt mõnel asjal on kogused väiksemad. Samuti läheb edasi King of Spades ja nüüd on ka näha et see annab ikka päris tublisti kõigele juurde. Mõne nädala pärast tahaks uued vereanalüüsid teha ja vaadata kui hästi ma ära olen taastunud.

Eesti Karikavõistlused

post-19003-0-02514200-1432136771_thumb.j

Balti Matš

post-19003-0-98588000-1432136776_thumb.j

Euroopa Meistrivõistlused

post-19003-0-56519300-1432136783_thumb.j

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänud Peep sulle vahva seltskonna eest! See oli nagu üks pikk päev.... :D . Las see videolõik jääb meenutama sinu viimast sissekannet oma toidupäevikusse! :D Ravi on alanud.... :D

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänud Peep sulle vahva seltskonna eest! See oli nagu üks pikk päev.... :D . Las see videolõik jääb meenutama sinu viimast sissekannet oma toidupäevikusse! :D Ravi on alanud.... :D

ERR Kullafondi peaks materjali jaguma :D

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänud Peep sulle vahva seltskonna eest! See oli nagu üks pikk päev.... :D . Las see videolõik jääb meenutama sinu viimast sissekannet oma toidupäevikusse! :D Ravi on alanud.... :D

Selle lehekülje peaks ära raamima ning kunagi Peebule kinkima :D

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Jess !!! Täna sai trenni teha!

Koos tänasega on tulnud siis tervelt 3 kangitrenni peale EM-i. Keha sügeleb juba ammu rohkema järgi aga tuleb ikkagi mõistus koju kutsuda ja endale aru anda, et tervis ilmselt pole veel kaugeltki see, mis lubaks rohkem teha. Mitte, et enesetunne kehv oleks aga paraku tuleb olla realist. See nädal saan teha veel ühe kangitrenni ja ausaltöeldes ootan neid päevi nagu väike laps jõululaupäeva.

Seni olen lihtsalt palju liikunud. Küll jalutanud, sõitnud õues rattaga, käinud linnahalli treppide peal jooksmas ja mis seal salata, kui näen kuskil lõuatõmbe kangi ja kohta kus saab dipse teha siis ega mööda ei kõnni :D Pean tunnistama, et toiduga hoian tagasi. Juurde olen võtnud täna hommikuse seisuga +1 kg. Samas pilt pole sellele päris vastav, sest kehkoostis on veidike muutunud. Samas ei midagi katastroofilist ja võin tegelikult rahule jääda. Laadimisi olen teinud küll. Nahavahele on läinud kebabi, õlut, jäätist, pelmeene jne. Töönädalal on asi samas suhteliselt rangelt kontrolli all ja toitun rohkem rasvast ja valgust ja mingit rämpsu ei söö. Nüüd kui saan trenni tegema hakata siis saan ilmselt ka veidi rohkem lubada ja oma kauaigatsetud putru ja müslit sööma hakata ilma muretsemata, et pole ju kulutust ja toit ei lähe õigesse kohta. Eks selle söögiga ongi vist kõige raskem. Kui füüsiline tervis tundub liikuvat paremuse suunas ja mingit nõrkust, loidust kui sellist ei esine (eks seda näitavad ka vereproovid mida plaanin varsti teha), siis vaimselt on asi vahepeal päris keeruline. Süües midagi head, mis ei pruugi sugugi olla mingi rämps, tekivad päris tihti korralikud süümepiinad.

Samas mõni päev tunnen ennast jällegi vabamalt ja nii palju söögi peale ei mõtle ja ei pabista iga suutäite pärast. Kaloritest olen suutnud lahti lasta. Isegi ei mõtle sellele väga. Köögikaal on endiselt ma ei tea kus. Olen tasapisi harjunud. Samas umbakudselt mingi valgu ja rasva koguse üritan vahel ikka peas kokku lüüa, kuigi siis tuletan endalegi meelde, et ära jama mees – lase minna. Nii palju siis sellest. Tundub ,et asi liigub vähemalt paremuse poole. Saan hakata varsti normaalselt trenni tegema, kiireneb ainevahetus ja saan hakata sööma rohkem ilma, et iga söödud kalorit nahavahele kohe korjaks.

Eraelus on hetkel ka päris huvitavad ja kiired ajad. Nimelt tegeleme kolimise, remondi ja muu sellisega. Sealjuures tuleb veel nädalavahetuseti erinevate lõõgastusprotseduuridega tegeleda. Igav ei ole ;)

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Külaline
Teema on suletud.

  • Viimati Sirvimas   0 liiget

    Ühtegi registreeritud kasutajat ei vaata seda lehte.

×