Doris Vahtrik kaitseb doktoritööd "Leg muscle function in relation to gait and standing balance following total knee arthroplasty in women".

[Draakon40 64]

5. juunil kell 10 kaitseb TÜ senati saalis Doris Vahtrik doktoritööd "Leg muscle function in relation to gait and standing balance following total knee arthroplasty in women".

Juhendaja:
professor Mati Pääsuke, Tartu ülikool

http://www.ut.ee/et/uritused/doris-vahtrik-leg-muscle-function-relation-gait-and-standing-balance-following-total-knee

Kokkuvõte:
Põlveliigese osteoartroos on degeneratiivne liigeshaigus, mis progresseeruvalt põhjustab liigese funktsioonilangust koos kehalise aktiivsuse ja elukvaliteedi langusega. Osteoartroosi riskifaktorid on vanus, ülekaal, raske füüsiline töö, varasem põlveliigese vigastus, naissugu, aga ka madal haridustase. Valu ja põlveliigese liikuvuse vähenemist, lihastoonuse tõusu, püstiasendi tasakaalu- ja kõnnimustrihäireid võivad põhjustada ebaõige liigesteljelisus, mis omakorda on seotud liigest ümbritsevate lihaste jõu languse ja lihaste pikkuse häirega. Eestis teostatakse ligikaudu 3000 alajäseme liigeste endoproteesimist aastas- operatsiooni, mida rakendatakse osteoartroosi lõpp-staadiumi ravis.

Vaatamata sellele, et põlveliigese endoproteesimisel on valdavalt positiivsed tagajärjed põlvevalu vähenemise ning alajäseme funktsionaalsuse taastumise näol, taastub alajäsemete lihaste jõud ning kehaline aktiivsus harva haiguseelsele tasemele. On leitud, et põlveliigese osteoartroosiga patsientide halb tasakaal on tingitud proprioretseptiivsest defitsiidist, lihasjõu langusest ja põlvevalust. Osteoartroosiga patsientide kõnni ajalis-ruumilised näitajad erinevad võrreldes tervete vaatlusalustega.

Töö eesmärk oli selgitada alajäsemete lihaste funktsionaalse seisundi, kõnniparameetrite ning seismistasakaalu näitajate vahelised seosed põlveliigese osteoartroosiga naispatsientidel enne ja pärast endoproteesimist.

Uuringu tulemused näitasid, et põlveliigese endoproteesimine ning sellele järgnenud taastumine leevendas oluliselt patsientide põlvevalu ning parandas elukvaliteeti, kuid ei mõjutanud elektristimulatsiooniga esile kutsutud reie nelipealihase üksikkontraktsiooni parameetreid ning lihase kontraktsiooni- ja lõõgastusparameetreid, samuti keha staatilist tasakaalu seistes. Vaatamata sellele, et enne ja pool aastat pärast põlveliigese endoproteesimist on põlveliigese osteoartroosiga naispatsientide reie nelipealihase tahteline maksimaalne ja plahvatuslik jõud haigusest haaratud alajäsemel oluliselt vähenenud, võib väita, et kesknärvisüsteemi aktivatsioon lihastöös ei ole häiritud. Naispatsientide opereeritud alajäseme ajalis-ruumilised parameetrid kõnnil ei erine mitte opereeritud alajäseme samadest näitajatest, kuid võrreldes kontrollgrupiga on opereeritud alajäseme põlveliigesele mõjuv koormus kõnni toeperioodi vertikaalmomendi faasis ning kõnnikiirus oluliselt väiksem. Kolmandal postoperatiivsel kuul nähtus seos alajäseme sirutajalihaste jõu languse ning kõnnil põlveliigesele avalduva suure koormuse vahel. Vaatamata sellele, et patsientide suurem kehamassi indeks tagas väiksema keha survetsentri kõikumise kiiruse keha staatilise tasakaalu hindamisel seistes, on ülekaalulisus faktor, mis vajab tähelepanu uute võimalike liigeskahjustuste ennetamisel.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et pool aastat pärast põlveliigese endoproteesimist eksisteeriv opereeritud alajäseme lihaste oluliselt väiksem jõud võrreldes mitteopereeritud jalaga, nõuab traditsiooniliste rehabilitatsiooniprotokollide kohaselt veelgi intensiivsemat füsioterapeutilist sekkumist. Patsientide teadmised põlveliigese OA-st, selle taastusravist ning tervislikest eluviisidest on väga olulised funktsionaalsete häirete ning raviteenuste vähendamisel.