Jump to content
Annika Pärtel

Annika Pärteli BLOGI

Recommended Posts

2010. aastal osalesin lisaks Põhjamaade MM-l Helsingis. Kuna ma nn tasuta kohale koondises ei pääsenud, siis peale võistlust olin matnud maha igasuguse mõtte, et sel aastal veel võistlusi tuleb. Seega sõin ikka korralikult :D 3. päeva hommikul potsatas minu postkasti aga e-mail koondise peatreenerilt, kes pakkus, et kui ise kinni maksan, siis on võimalus osaleda. Noh, vormile oli kõva kahju juba tehtud, ja niigi olid mõned kg juba EMV-l juba üleliia, aga mõtlesin siiski proovida. Need üksikud järelejäänud päevad põhimõtteliselt elasin jõusaalis, treenisin väga intensiivselt, et kehasse jäänud vett uuesti välja saada. Tulemuseks 16. koht, elimination voorust edasi ei pääsenud, aga kogemus missugune.

post-1184-0-01416000-1383583171_thumb.jp

post-1184-0-95674400-1383583185_thumb.jp

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

2011. aasta kevadel tegin oma viimase võistluse, EKV. Toimusid Tartus. Kuna peale 2010. aasta võistlusi põhimõtteliselt jäi uue dieedini aega taastumiseks vaid 1 kuu, keha oli ilmselgelt stressis ja hormoonide tasakaal tugevasti paigast ära (peale viimaseid võistlusi läkski asi nii hulluks, et arst määras hormoonravi, sest keha ei taastunud ka peale võistlusi nö aja maha võttes), siis erilist vormi ei tulnud. Sõitsime Tartusse võistluspäeva hommikul, mis oli teine suur viga. Olin laval väga vesine ja mind vaevas kohutav peavalu. Tundsin kergendust, kui võistlus läbi sai. Tulemuseks 2. koht.

Bf +163 cm esikolmik (1. koht Merike Sula) ja bf juunioride esimene Liisu:

post-1184-0-00297600-1383583621_thumb.jp

Muudetud kasutaja Annika Pärtel poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Viimased pildid on 2012. aasta kevadest. Treeningud olid tõesti rasked. Aeroobne praktiliselt 0. Kaalu kuskil 72-73kg kandis. Eks seda pekki oli ka kõvasti üle ja eesmärk segane. Meeldis lihtsalt treenida, ühtlasi leevendas see stressi. Võistlustele ja võistlemisele üldse ei mõelnud. Eks tegelikult eesmärku kui sellist polnudki. Suve algul rasedaks jäädes olin õnnelik, sest elu sai uue mõtte ja uue hingamise, mis oli imeliseks jätkuks paar kuud varem toimunud suurele elumuutusele. Elus on palju muudkui kui 101% toitumiskava järgi elamine ja kellapealt trenniskäimine. Elada saab ka muudmoodi ja ma tõesti ei taha ühel päeval vana olles mõelda, et mida ma siis noor olles tegin: hmm....ainult trenni..... :ph34r: Pole ei sõpru, peret, lapsi, kodu.... Elus peab kõik tasakaalus olema. Trenn kuulub jätkuvalt minu igapäevaellu, mulle meeldivad rasked treeningud ja see eluviis, kuid mul on ka kena kodu, ääretult armas pere, kellega koos toredalt aega veeta, mulle meeldib hästi süüa, aegajalt sõpru-tuttavaid külastada, käsitööd teha. Olen leidnud oma sisemise rahu ja see teeb ka vormihoidmise nii lihtsaks!

Meenutuseks siis paar pilti kevadest 2012:

post-1184-0-46589500-1383584481_thumb.jp

post-1184-0-22102100-1383584503_thumb.jp

  • Upvote 6

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänud!

Hetkel on kaal kuskil 7-8 kg vähem kui viimastel piltidel, aga eesmärk ei olegi olla "lihtsalt suur ja ilus", koguda lihtsalt fänne, olla kuulus ja seejuures mitte käia võistlustel :D Minu elus nr 1 on perekond ja seejuures tahan olla ka heas vormis noor ema. Ja olgem ausad, sellise vormiga, nagu viimastel piltidel, et oleks ma enam bf-I ka kuidagimoodi sobinud...ja kulturismist oli asi ka siiski väga kaugel. Aga elame- näeme, hetkel ma ei taha asju ette planeerida.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänud!

Hetkel on kaal kuskil 7-8 kg vähem kui viimastel piltidel, aga eesmärk ei olegi olla "lihtsalt suur ja ilus", koguda lihtsalt fänne, olla kuulus ja seejuures mitte käia võistlustel :D Minu elus nr 1 on perekond ja seejuures tahan olla ka heas vormis noor ema. Ja olgem ausad, sellise vormiga, nagu viimastel piltidel, et oleks ma enam bf-I ka kuidagimoodi sobinud...ja kulturismist oli asi ka siiski väga kaugel. Aga elame- näeme, hetkel ma ei taha asju ette planeerida.

Peaks mainima õnnelik mees, kuidagi linna pildis vaadates on noored emad, kes käest lasknud ennast. Kurb kohe vaadata aga noh peaasi, et ise rahul ollakse. Endalgi tutvusringonnas on mõni noorema, kes tõesit hädas oma kaaluga aga samal ajal läheb mingi krõpsud/sokolaad suhu :D Siis tekib küsimus, et miks nagu?:D

Aga väga väga tubli oled, !!!

Edu ja jaksu edaspidiseks.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänud! ;)

Eks see ole harjumuse asi ka- ma ei kujutaks ette, et näksiks lapsega kärutades näiteks krõpse... Kuna suhtlen aktiivselt ka teiste märtsiemmedega, kel sama vanad lapsed, siis tegelikult enamik ikka on päris aktiivsed nö sotsiaalses elus ja see on väga positiivne! Nii mõnigi on leidnud enda jaoks ka trenni- kes samamoodi käib koos lapsega õues pikki maid maha, kes isegi jõusaali sattunud. Väga positiivne! Kui olla ainult lapsega kodune ja pista nina välja vaid ajaks, mil tita tudub, siis on kerge iseennast seejuures unustada. Millisele mehele aga meeldiks hoolitsemata ja vormist väljas naine- ok, naine sai emaks, võibolla on palju magamata öid titaga (eks neid ole olnud minulgi), aga see on ju mööduv nähtus. Kui naine on iseendaga rahul, sh ka oma kehaga, siis on ta palju enesekindlam, õnnelikum ja tegusam ka oma igapäevaelus, ja kokkuvõttes võidavad sellest kõik.

Kaalu suhtes tuleks hakata asjale mõtlema juba rase olles, sest olgem ausad, kui tuleb juurde ikka 30 kg ja rohkem, siis see ei ole kohe mitte see nn raseduse kaal (ma ei pea silma siinjuures erinevate terviseprobleemide tõttu tõusnud üleliigset kaalu). Last imetades on tegelikult väga lihtne kaalu kontrolli all hoida, sest juba imetamine iseenesest nõuab ligi 500 lisa-kcal päevas. Võtmesõna on toitumine. Enamik näksib ja ei söö korralikke toidukordi päevas. Kui on juurde võetud ligi 30 kg, siis tihti arvatakse, et mida vähem süüa, seda rohkem läheb. Sellega tehakse karuteene nii endale kui lapsele, kes peaks rinnapiimast saama kõik vajaliku. Imetamise ajal peaks olema ema jaoks nr 1 tervislik toitumine (muidugi ka raseduse ajal ja enne sedagi, rasedust planeerides). See, kui suudame tagada lapsele tema esimestest elupäevadest alates täsiväärtuslikud toitained, paneb aluse tema tervele elule, tervislikule seisundile.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänud! ;)

Eks see ole harjumuse asi ka- ma ei kujutaks ette, et näksiks lapsega kärutades näiteks krõpse... Kuna suhtlen aktiivselt ka teiste märtsiemmedega, kel sama vanad lapsed, siis tegelikult enamik ikka on päris aktiivsed nö sotsiaalses elus ja see on väga positiivne! Nii mõnigi on leidnud enda jaoks ka trenni- kes samamoodi käib koos lapsega õues pikki maid maha, kes isegi jõusaali sattunud. Väga positiivne! Kui olla ainult lapsega kodune ja pista nina välja vaid ajaks, mil tita tudub, siis on kerge iseennast seejuures unustada. Millisele mehele aga meeldiks hoolitsemata ja vormist väljas naine- ok, naine sai emaks, võibolla on palju magamata öid titaga (eks neid ole olnud minulgi), aga see on ju mööduv nähtus. Kui naine on iseendaga rahul, sh ka oma kehaga, siis on ta palju enesekindlam, õnnelikum ja tegusam ka oma igapäevaelus, ja kokkuvõttes võidavad sellest kõik.

Kaalu suhtes tuleks hakata asjale mõtlema juba rase olles, sest olgem ausad, kui tuleb juurde ikka 30 kg ja rohkem, siis see ei ole kohe mitte see nn raseduse kaal (ma ei pea silma siinjuures erinevate terviseprobleemide tõttu tõusnud üleliigset kaalu). Last imetades on tegelikult väga lihtne kaalu kontrolli all hoida, sest juba imetamine iseenesest nõuab ligi 500 lisa-kcal päevas. Võtmesõna on toitumine. Enamik näksib ja ei söö korralikke toidukordi päevas. Kui on juurde võetud ligi 30 kg, siis tihti arvatakse, et mida vähem süüa, seda rohkem läheb. Sellega tehakse karuteene nii endale kui lapsele, kes peaks rinnapiimast saama kõik vajaliku. Imetamise ajal peaks olema ema jaoks nr 1 tervislik toitumine (muidugi ka raseduse ajal ja enne sedagi, rasedust planeerides). See, kui suudame tagada lapsele tema esimestest elupäevadest alates täsiväärtuslikud toitained, paneb aluse tema tervele elule, tervislikule seisundile.

Eks tõesti, see söömine ole üks kunst, samas kui sa selle rütmi ja asja kätte saad siis mõtled, kuidas sa ennist ilma üldse olla said?:)

Alguses kindlasti ole keeruline, saan ka enda pealt rääkida, kuna hetkeks olen kaotanud c.a 24kg, mis pole üldse kerge teekond olnud. vahepeal kaob motivatsioongi, et miks ma teen seda samas kui vaadata mõnda videot sõber youtubist siis tuleb see motivatsioon tagasi. Muidugi nüüd viimased Eesti MV ja Põhjamaade MV andis motti veel korralikult juurde. Kindlasti kaalu langetamine on väga pikk protsess, mis võtab aega aga teades inimese loomust siis ta tahab nüüd ja kohe :D

Nagu öeldakse, et tasa sõuad kaugele jõuad:)

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Heihei!

Täna oli meil pidupäev. Peale hommikust aeroobset toimetasin veidi kodus, õhtul pidasime aga tütre 8-kuu sünnipäeva. Menüüs oli toorjuustukook mustika kattega ja Ben & Jerry´s trühvlite, maapähklivõi ja vaarika täidisega jäätis!

post-1184-0-61757400-1383763028_thumb.jp

Muudetud kasutaja Annika Pärtel poolt
  • Upvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Kaunist hommikut!

Uus nädal on käes ja minu treeningkava on ka muutunud. Üsna pea peale sünnitust, kevadel, vahetasin oma trennikava 3-jaotuse vastu, nüüd siis taas teen hetkel ülakeha/ alakeha korraga, 2 trenni, 1 vaba. Igale lihasgrupile 1 harjutus ja ütleme nii, et peaaegu max-ni lähen välja. Kükk viimati 105 kg, surumine 70kg, kitsaltsurumine triitsepsile 50kg, istudes kangi surumine eest üles 40 kg- mõningad sellised näitajad siis. Kõhtu teen ülakeha päeval. Kehakaal kuskil seal 65,5 kg peal "istub" hetkel, täiesti sobib, ei taha ei alla- ega ülespoole.

Alates eilsest on jõusaalitreeningutega veidi ka keeruline. Nimelt otsustas meie pisitütar üleeile õhtul, et talle nüüd aitab ja tema hakkab edasi liikuma- ei, mitte roomates, vaid ikka käpuli ja üsna kiirelt pealekauba! Kui seni võisin ta vabalt mati peale trennis mängima jätta, ise nö poole silmaga jälgides, siis nüüd pean olema kas ise kohe sealsamas kõrval harjutust tegemas või peab ta turvahällis kinni olema. Kuna mõlemal meie ettevõttel on hetkel nö tipphooaeg, siis abikaasa treeninggraafik tihtipeale meie omaga ei ühildu ja peame oma jõududega hakkama saama. Nii ma siis üritan keskenduda trennile, seeria ajal samas last jälgides, ning pauside ajal katsun talle ka pidevalt tegevust otsida. Seni on õnneks õnnestunud see mul ;)

Pühapäeval külastasime tütrega mardilaata. Nii mõnus üritus! Ma siiani imestan, miks ma varem pole sinna sattunud- või nohh, tegelikult ei imesta ka. Eks ma enamasti olin tööl, või magasin töö-ööst välja end. Ikka ja jälle mõtlen, kuipalju olen saanud näiteks koos lapsega käia, kohtades, kuhu ma varem ja varasema elu juures poleks iial vast sattunud. Käsitöö on olnud juba lapsepõlvest minu suur hobi, sest meie peres olid ka vanaema ja ema aktiivsed käsitööga tegelejad: õmmeldi, heegeldati, kooti. Nõuka ajal polnud ka ju midagi saada ja eks ka see pani tegutsema. Mäletan päeva, mil esimest korda vardad kätte võtsin ja vanaema eeskujul üritasin ka kududa. Ja mäletan, kui põhikooli ajal sai lausa lisaraha teenitud õpetajatele kududes. Ütleme nii, et kui jõusaal on elustiil, siis võiks inimesel lisaks ka veel mingi hobi olla, et mitte muutuda nn jõusaalihulluks, kes elab vaid selleks, et saalis käia ja kelle elu kogu sisuks on trenn ning " lihtsalt suur ja ilus" olemine ;) Olen kõik oma võistlusriided saanud ise õmmelda, va esimestel võistlustel, ja see on võistleja jaoks juba esiteks suur kokkuhoid. Kannan meelsasti omatehtut ja ostan ka teiste käsitööd. Mida ise teha ei oska, siis näiteks tellin kelleltki ja lasen teha.

Sama on toiduga. Kui on võimalik, siis tuleks eelistada kodumaist ja mahetoodangut. Turud on tegelikult head kraami täis, kel võimalust, kasvatage ka ise midagi, kasvõi maitsetaimi rõdul. Viimase aja trendiks on ka potitomatid, amplimaasikad jms, mis juba silmale on ilusad vaadata, lisaks saab nende vilju ka süüa. Meie oleme igal aastal täitnud suure sügavkülma talve jaoks erineva liha, kala, majade ja muu hea kraamiga- väga mugav on esiteks vähendada talviti jalavaeva ja lihtsam on ka oma toidumenüüd planeerida, kui kõik vajalik on olemas.

Ma ei ole kunagi eriline leivasööja olnud, aga...never say never, öeldakse.... Mardilaadal avastasin enda jaoks ühe toreda naisterahva, kes veab sellist ettevõtet nagu Haldjaleib- kõik küpsetised valmistab ta kodus ise ja käsitsi. Teraleib ja puuviljakarask, mis meie pere toidulauale sealt jõudsid, olid lihtsalt super. Ja mis kõige toredam- kaks korda nädalas jõuavad need ka meie kodumarketisse! Ka piima tuuakse meie kodutänavasse kaks korda nädalas- seda ehedat ja kooreselt rammusat maapiima, mida on äärmiselt mõnus hommikuti kohvi peale panna. Ja mesi pärineb toredalt naabrionult. Elu on nagu lill B)

Mida ma kõige eelnevaga öelda tahan? Seda, et peale treeningu on ka palju muud, mille läbi oma kehale kõike paremat pakkuda. Võtke aega, et olla perega koos, teha koos toredaid asju, nautige head värsket mahetoitu, leidke endale meelepärane hobi, armastage- rahulolu iseendaga muudab ka kogu elu ja ümbritseva päikseliseks! :rolleyes:

post-1184-0-93562500-1384241362_thumb.jp

Muudetud kasutaja Annika Pärtel poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Pühapäeval külastasime tütrega mardilaata. Nii mõnus üritus! Ma siiani imestan, miks ma varem pole sinna sattunud- või nohh, tegelikult ei imesta ka. Eks ma enamasti olin tööl, või magasin töö-ööst välja end. Ikka ja jälle mõtlen, kuipalju olen saanud näiteks koos lapsega käia, kohtades, kuhu ma varem ja varasema elu juures poleks iial vast sattunud. Käsitöö on olnud juba lapsepõlvest minu suur hobi, sest meie peres olid ka vanaema ja ema aktiivsed käsitööga tegelejad: õmmeldi, heegeldati, kooti. Nõuka ajal polnud ka ju midagi saada ja eks ka see pani tegutsema. Mäletan päeva, mil esimest korda vardad kätte võtsin ja vanaema eeskujul üritasin ka kududa. Ja mäletan, kui põhikooli ajal sai lausa lisaraha teenitud õpetajatele kududes. Ütleme nii, et kui jõusaal on elustiil, siis võiks inimesel lisaks ka veel mingi hobi olla, et mitte muutuda nn jõusaalihulluks, kes elab vaid selleks, et saalis käia ja kelle elu kogu sisuks on trenn ning " lihtsalt suur ja ilus" olemine ;)

Just sinu välja toodud nn. 'jõusaalihulluse' teke on minu tutvusringkonnas aina levinum ning tean nüüdseks mitmeid inimesi, nii mees- kui ka naissoost, kellel igasugu muud hobid unarusse jäetud ning elu koosnebki ainult trennist. Selle tulemus sotsiaalsest aspektist jällegi tundub see, et inimese endaga suhtlemine kannatab kuna kui keskenduda nii palju ühele asjale siis silmaring tahest-tahtmata kitseneb.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Just sinu välja toodud nn. 'jõusaalihulluse' teke on minu tutvusringkonnas aina levinum ning tean nüüdseks mitmeid inimesi, nii mees- kui ka naissoost, kellel igasugu muud hobid unarusse jäetud ning elu koosnebki ainult trennist. Selle tulemus sotsiaalsest aspektist jällegi tundub see, et inimese endaga suhtlemine kannatab kuna kui keskenduda nii palju ühele asjale siis silmaring tahest-tahtmata kitseneb.

Justnimelt!

Olen ise selle nö oma eelmises elus pool-sunniviisiliselt läbi teinud ja tean, mis tunne on, kui sõbranna helistab, kutsub kohvile ja sina vastad, et ei saa tulla.... varsti enam ei helistata lihtsalt. Ja siis ühel päeval avastad, et sul peale trenni polegi midagi/kedagi. Ärkad hommikul, teed ära oma trenni, sööd, vahid natuke arvutis... ja ongi kõik. Elus peab aga kõik tasakaalus olema. Ka võistlustasemel sporti saab teha nii, et sa ei ole nö trennihull, kellest enamik tavainimesi eemale hoiab.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Justnimelt!

Olen ise selle nö oma eelmises elus pool-sunniviisiliselt läbi teinud ja tean, mis tunne on, kui sõbranna helistab, kutsub kohvile ja sina vastad, et ei saa tulla.... varsti enam ei helistata lihtsalt. Ja siis ühel päeval avastad, et sul peale trenni polegi midagi/kedagi. Ärkad hommikul, teed ära oma trenni, sööd, vahid natuke arvutis... ja ongi kõik. Elus peab aga kõik tasakaalus olema. Ka võistlustasemel sporti saab teha nii, et sa ei ole nö trennihull, kellest enamik tavainimesi eemale hoiab.

Võistlusdieedi ajal on isegi endal lihtsam kui lukustad ennast "puuri" ehk siis oled omas keskkonnas pidevalt. Sotsiaalelu saab vabalt ka jõusaalis elada puhkepauside ajal. :)

  • Downvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Just sinu välja toodud nn. 'jõusaalihulluse' teke on minu tutvusringkonnas aina levinum ning tean nüüdseks mitmeid inimesi, nii mees- kui ka naissoost, kellel igasugu muud hobid unarusse jäetud ning elu koosnebki ainult trennist. Selle tulemus sotsiaalsest aspektist jällegi tundub see, et inimese endaga suhtlemine kannatab kuna kui keskenduda nii palju ühele asjale siis silmaring tahest-tahtmata kitseneb.

Mulle on räägitud jutte,kuidas sõbra tuttav käis ööklubides kohupiimapakid/-kreemid taskus. Et siis iga paari tunni tagant valku manustada :D

Aga eks iga inimene on erinev - paljuski on praegune diagnoos "jõusaalihullusele" tingitud ühiskonna normidest: Inimene kes otsustab keskenduda vaimu ja keha arendamisele, jättes sotsialiseerumise (mida saab edukalt teha ka läbi tehnoloogia) tahaplaanile, panustatakse jõusaali-entusiasti tiitliga (natuke äärmuslik näide, kuid vastab ju tõele). Kui näost näkku ei kohtu, siis läbi interneti saab ikka värsket kuulujuttu kuulda :ph34r: .

  • Upvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Guest Sügiskülv

Eks see ole jah omamoodi, et osasid asju peetakse napakaks, osasid mitte.

Hiljuti vaatasin arvamus videot ühe vene kehaehitaja poolt, kes ilusti ütles, et tema arvates on naiskulturistid transvestiidid, ja nii tulekski neid nimetada. Aga seletas siis, et ühiskonnas pole kombeks seda teha, kuna ei tundu viisakas naisterahvale halvasti öelda, ning kuna moraalselt tundub suur vaev/ettevalmistus alati kiiduväärt olema. Tema aga leidis, et pole mingit probleemi neid kutsuda transudeks. Ja ka Kalmus on sedalaadi seisukohta naiskulturismi kohta öelnud minu mäletamistmööda, teised treenerid aga pole seisukohti avaldanud veel.

Seega tegelikult on napakaid asju küll ja rohkem, aga osade asjade kohta öeldakse välja see, teiste korral aga mitte.

  • Upvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Üks asi on jah võibolla enne võistlusi nö eemalduda tavaelust, keskenduda dieedile, aga ma ei saa kohe kindlasti aru neist kehaehitajstest, kes pildistavad ennast hommikust õhtuni, tarbivad suurtes kogustes hormoone, et lihtsalt suur ja ilus ning naistele ahvatlev olla, söövad-joovad-magavad kella peale, samas arvustades teisi, kes nii ei ela.... milleks? Noh, muidugi igaühe enda asi, kes mida oma eluga peale hakkab, samas kui seda surutakse peale ka kõrvalseisjale/elukaaslasele/perekonnale/lähisugulastele/sõpradele, siis see pole minumeelest õige. Kehtib hea ütlus: "Ela ise ja lase ka teistel elada!" ;)

  • Upvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Täna oli trennis jalapäev. Otse hambaarstilt trenni saabudes olin süstist veel pisut uimane, samuti oli laps täna kohe eriti aktiivne mööda põrandat ringi siblima- õnneks tore koristajatädi natuke tegeles temaga, kui Rumeenia tõmmet tegin ;)

Täna oli kavas:

Rumeenia tõmme 80 kg

Kükk jalad koos 80 kg

Istudes jalgade sirutused

Kõhuli reiste kõverdamised

Säär istudes

post-1184-0-88020600-1384278595_thumb.jp

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Mul oli ausalt öeldes hea meel, teada saada, kes olid päris sõbrad ja kes nö "ära kukkusid". Olen end nüüdseks ümbritsenud vaid tõeliste sõpradega, kes kannatavad mu isegi võistlusdieedil välja. Selline sunniviisiline selektsioon aitas mul nö paremini oma aega sõpradega planeerida ka, sest nüüd on nende õigete jaoks rohkemgi aega :)

Aga eks see omajagu keeruline on tõesti - leida hea tasakaal tõsise trenni ja tavalise inimese "vaba aja" vahel. Mul on hea meel siiski näha, et see pole võimatu! Endal on küll veel selline "ameerika mägede" tüüpi olukord, kus enamuse ajast domineerib trenn koos tööga ning muu elu jääb kõrvale, ning mõni nädal kuus on trenn niru-niru- niru aga see eest sotsiaalselt üliaktiivne.

Tundub, et see on kõigi algajate viga, hea näha, et on võimalik leida ka tasakaal...mõnus inspiratsioon! :)

  • Upvote 1
  • Downvote 1

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Ma nüüd ei ütleks, et ma ise üliaktiivne seltskonnategelane oleksin kunagi olnud, ööklubidessegi olen oma 32-eluaasta jooksul vaid loetud korrad sattunud, sedagi mõne ürituse raames... ;) Alkoholi ma ei tarbi, suitsu pole kunagi proovinudki ja korralikku ööund hindan väga, nii et ma pigem olen eelistanud kodus magada pidutsemise asemel ;) Ma ei ole ka eriline suur sõbrannataja, seda enam hindan neid kordi, kui olen saanud näiteks oma parima sõbrannaga kusagi vanalinna shokolaadikohviku sisehoovis mõnusa tassikese latte ja hea muusika saatel natuke lobiseda. Kvaliteet loeb! Üldiselt eelistan siiski oma kodus perekeskis toimetada, aja maha võtta, tegeleda kõige sellega, millega trennipäevadel ei jõua.

Muudetud kasutaja Annika Pärtel poolt
  • Upvote 4

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Eks see ole jah omamoodi, et osasid asju peetakse napakaks, osasid mitte.

Hiljuti vaatasin arvamus videot ühe vene kehaehitaja poolt, kes ilusti ütles, et tema arvates on naiskulturistid transvestiidid, ja nii tulekski neid nimetada. Aga seletas siis, et ühiskonnas pole kombeks seda teha, kuna ei tundu viisakas naisterahvale halvasti öelda, ning kuna moraalselt tundub suur vaev/ettevalmistus alati kiiduväärt olema. Tema aga leidis, et pole mingit probleemi neid kutsuda transudeks. Ja ka Kalmus on sedalaadi seisukohta naiskulturismi kohta öelnud minu mäletamistmööda, teised treenerid aga pole seisukohti avaldanud veel.

Seega tegelikult on napakaid asju küll ja rohkem, aga osade asjade kohta öeldakse välja see, teiste korral aga mitte.

See kuningas on alasti ja teine kuningas on alasti. Narr võib öelda teine ei või sest kes ütleb see ise narr on. Kuigi narr mitte olla on narr samuti, isegi narr ruudus olla kui mitte narr kuubis. Keegi ikka tuleb ja narrib kes ei taha olla narride narr.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Viimati Sirvimas   0 liiget

    Ühtegi registreeritud kasutajat ei vaata seda lehte.

×