Jump to content
Tragl

Rasvaprotsent ja kaalu alandamine kulturistidel

Recommended Posts

Vaadates Arnold S-i aegseid võistlusi, jääb mulje, et mehed kaalu alandamisele nii palju rõhku ei pööranud kui kasvamisele. Tegelikult jääb isegi mulje, et mehed olid tavainimese seisukohalt vägagi normaalses ja mõistlikus kaalus. Kas ma olen vähe näinud või tollal polnudki kaaluteema nii oluline kui tänapäeval? Kas saab esile tuua ka mingeid tendentse või perioode, mis väljendavad suhtumise muutust kulturismi - seda just lihasmassi ja kaalu/rasva vahekorra osas?

Tänan!

Muudetud kasutaja Tragl poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Ei saa hästi aru mida mõtled.

Arnoldi aegadel off-seasonil koguti kaalu, ehitati lihast ning võistluse lähenedes vähendati toidu hulka ja võeti pekk maha. Nagu tänapäevalgi. Kas mõtled, et tänapäeval ollakse kuivemad, või suuremad või mida? Keemia on võimas asi kui õigesti kasutada ning tollase ning praeguse aja vormi tegemise metoodikat ei kannata hästi selles suhtes võrrelda.

Oli ka tollal väga kuivi mehi võrreldes tänapäevaga. Lihtsalt tänapäeval kasutatakse karmimat kemmi-segu mis võimendab kuivatamist tunduvalt ning Jah, mõnes mõttes kindlasti on standardid muutunud. Millal täpselt ja kuidas on raske pakkuda, kui aus olla. Sellised asjad ikka liiguvad tasapisi aastate jooksul.

Muudetud kasutaja Archangel poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Jah, kuivust mõtlesin. Minu silmale on tänapäevased ja tollased tippkulturistid ikka väga erinevad, ja mis siin salata, varasemate vorm on kuidagi inimlikum ning seetõttu mulle isiklikult ka sümpaatsem.

Mu küsimus oli suunatud sellele, et kas kulturismi põhimõtteid või väärtussüsteemi on aja jooksul oluliselt ümber hinnatud? Kuna lihaste osas pole midagi ümber hinnata, siis tekkis kahtlus, et äkki tollal polnud kaaluga seotud aspektid nii olulised. Sandow ajal ju ei peetud madalat rasvaprotsenti millekski. Sinu kommentaarist saan aru, et nii siiski polnud (ehk et tänapäevane suhtumine kaalu/rasva faktorisse oli Arnoldi ajaks kogu oma karmuses välja kujunenud).

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Ütleme nii, et eks standardid on kindlasti muutunud.

Esimestel kehailu võistlustel võidutsesidki need, kellel oli loomulikult madal rasvaprotsent ja ravapõletusele pöörati vähem tähelepanu.

Ka lihasmassi osas on teised kriteeriumid. Arnoldi ajal oli ju põhirõhk ülakehal, moes olid suur rind ja biitseps lühidalt öeldes. Üha enam otsustas aga võidu selja ja tänapäeval võib öelda hoopis jalgade areng.

Kuskilt Dorian Yatesi aegadest alates võime rääkida nn "mass monsterite" ilmumisest. Eks ajapikku on paranenud nii toitumine, treening kui mis seal salata- ka keemiaalased teadmised.

Yates ise heidab ette, et tänapäeva profid ei ole kuivuses enam nii eeskujuks kui nt 90ndatel-isegi tänapäeva amatöörid on kuivemad, kuigi profid peaksid ju olema "tipud" igas vallas.

Arnold aegadel kuivatati pigem pikemate seeriatega, mis mõnes mõttes võis ka suurendada lihaskadu võistlusteks.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Ütleme nii, et eks standardid on kindlasti muutunud.

Esimestel kehailu võistlustel võidutsesidki need, kellel oli loomulikult madal rasvaprotsent ja ravapõletusele pöörati vähem tähelepanu.

Ka lihasmassi osas on teised kriteeriumid. Arnoldi ajal oli ju põhirõhk ülakehal, moes olid suur rind ja biitseps lühidalt öeldes. Üha enam otsustas aga võidu selja ja tänapäeval võib öelda hoopis jalgade areng.

Kuskilt Dorian Yatesi aegadest alates võime rääkida nn "mass monsterite" ilmumisest. Eks ajapikku on paranenud nii toitumine, treening kui mis seal salata- ka keemiaalased teadmised.

Yates ise heidab ette, et tänapäeva profid ei ole kuivuses enam nii eeskujuks kui nt 90ndatel-isegi tänapäeva amatöörid on kuivemad, kuigi profid peaksid ju olema "tipud" igas vallas.

Arnold aegadel kuivatati pigem pikemate seeriatega, mis mõnes mõttes võis ka suurendada lihaskadu võistlusteks.

Tänan kõiki heade vastuste eest! See, kuidas standardid muutusid, peaks mingil määral väljenduma vist ka võistlusmäärustes? Hiljuti vaatasin täispikka dokumentaali tollasest kulturismist ja pakun, et filmi jooksul ei näinud ma ühtegi kuivuse poolest eelmise aasta Olympia TOP 3 võrreldavat meest.

Kas see Yates´i väide peab vett?

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tänan kõiki heade vastuste eest! See, kuidas standardid muutusid, peaks mingil määral väljenduma vist ka võistlusmäärustes? Hiljuti vaatasin täispikka dokumentaali tollasest kulturismist ja pakun, et filmi jooksul ei näinud ma ühtegi kuivuse poolest eelmise aasta Olympia TOP 3 võrreldavat meest.

Kas see Yates´i väide peab vett?

Vaevalt et võistlusmäärustes saab kuidagi määrata seda kui kuiv keegi olema peab. Nagu seltsimehed eelpool mainisid siis kõik nö standardid ja moevoolud ei muutunud ja muutu üleöö. Kui selgus aegade jooksul et hakkasid võimutsema need mehed kes treenisid jalgu sama palju kui rinda ja käsi hakkasid ka teised kaasa minema ja uued tulijad juba järgisid algusest neid jooni jne jne nii see ajalugu kujuneb!

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Vaevalt et võistlusmäärustes saab kuidagi määrata seda kui kuiv keegi olema peab. Nagu seltsimehed eelpool mainisid siis kõik nö standardid ja moevoolud ei muutunud ja muutu üleöö. Kui selgus aegade jooksul et hakkasid võimutsema need mehed kes treenisid jalgu sama palju kui rinda ja käsi hakkasid ka teised kaasa minema ja uued tulijad juba järgisid algusest neid jooni jne jne nii see ajalugu kujuneb!

Niimoodi kindlasti. Mõtlesin seda, et tänapäevastes võistlusmäärustes on üsna põhjalikult seletatud, mida ühes või teises klassis võistlejalt vormi osas oodatakse (üldpõhimõtted). Mõnes mõttes võtavad need põhimõtted kulturismi hetkeideaalid ja -suundumused ilusasti kokku. Kujutan ette, et vanasti olid ka sarnased dokumendid. Mitte, et seal peaks olema ette antud konkreetsed rasvaprotsendi vahemikud jne, aga võib-olla nt separatsioonist üldse ei räägitudki midagi. Hakati rääkima nt alles 80-ndate lõpus.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Tegelikult ma tahtsin küsida muu kohta. Kas keegi hea inimene võtaks vaevaks seletada, millal hakkab keha lihast lagundama? Täpsemalt tahaks ma teada, kas on võimalik konstrueerida enam-vähem pädevat universaalset printsiipi järgmises stiilis: kui su rasvaprotsent on keskmine (nt 14-17), sa ei vähenda kehakaalu nädalas mitte üle 0,7 kg, tarbid valku enam-vähem soovituslikes piirides, treenid regulaarselt X korda nädalas, siis ei saa lihas kaduda. Ehk teisiti öeldes - mis täpsemalt määrab selle, millal lihas hakkab kahju saama?

Mida täpsemalt valgu alatarbimine mõjutab? Kas on õige eeldada, et kui on nt keskmise rasvaprotsendiga inimene (mingi 14-17), kes tarbib valku alla soovitusliku, siis ta lihas võib-olla ei kasva, aga kindlasti ka ei kao (rasvaprotsent püsib kogu aeg samal tasemel ja seejuures treenitakse regulaarselt)?

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Viimati Sirvimas   0 liiget

    Ühtegi registreeritud kasutajat ei vaata seda lehte.

×