füsioloogiline adaptsioon treeningule

[Sir 0]

Tere!

Oleks vaja kirjutada referaat teemal füsioloogiline adaptsioon treeningule tervisesportlastel. Leidub ehk häid soovitusi kuskohast netist leida vastavasisulisi artikleid?

Tänan.

peace

[Janar Rückenberg 172]

Ehk aitab sind see tekst. Esmalt sõltub füsioloogiline adaptatsioon sellest, milline on treeningu iseloom ja spetsiifika. Kas tehakse vastupidavusliku suunitlusega treeninut või jõutreeningut. Organismi kestusadaptatsioon summeerub tegelikult üksikute sporditreeningu efektide tulemusena.

* Treeningkoormuse efekti määravad faktorid:

1. treeninguharjutuste iseloom ja sisu

2. intensiivsus

3. kestus ja suurus

4. puhkeintervallide kestus

5. korduste arv

6. treeningkoormuste organisatsioon

Füsioloogilise adaptatsiooni määrabki tegelikult see, kuidas neid eelnevaid faktoreid kasutatakse, kuidas varieeritakse. Näiteks: intensiivsus: kui me teeme lühikesi 60 - 100 m lõike maksimaalse kiirusega, arendame rohkem ja arenevad enam kiirus ja kiiruslikud omadused. Tehes aga madala ja mõõduka pulsisagedusega kauakestvat kestvusjooksu, muutume jällegi vastupidavamaks.

Või korduste puhul: lühike seeria suure raskusega tagab enam jõu juurdekasvu. MIda pikemaks (nt. 20 kordust ja enam) läheb seeria, seda enam muutub treening vastupidavusliku iseloomuga tegevuseks.

Need eelnevad ongi näited organismi adaptatsioonist koormusele.

Laias laastus väljendub organismi füsioloogiline adaptatsioon vastupidavustreeningule ja jõutreeningule järgnevalt:

Vastupidavustreeningu mõju organismile:

Vastu pidavuskoormuse mõjul suureneb „raku jõujaamade“ ehk mitokondrite arv ja maht ligi 2 – 3 korda.

Maksimaalse hapnikutarbimise määramine on oluline näitaja aeroobse töövõime määramisel. Maksimaalne hapnikutarbimine (VO2max) iseloomustab sportlase vastu pidavuse taset. Väga hea vastupidavuse tasemega sportlased suudavad maksimaalse hapnikutarbimise tasemel olla 45-60min. Kui vastav näitaja on üle 70 ml/min/kg, on head eeldused võistlemiseks vastupidavusaladel, alla 60 ml/min/ kg puhul on aga väga väike võimalus rahvusvahelises konkurentsis läbi lüüa.

Mida parem vastupidavus, seda rohkem kapillaare ja parem verevarustus. Vastupidavuskoormus kutsub esile punaste vereliblede (erütrotsüütide) ja hemoglobiini sisalduse ning punaste vereliblede struktuuri muutused. Hea vastupidavustasemega sportlastel on võrreldes mittetreenitutega

* suurem veremaht – verd on rohkem

* kõrgem vere hemoglobiini (Hgb) sisaldus – hemoglobiin on veres olev valguline aine, mis seob endaga hapnikku ja kannab seda edasi kudedeni.

Treenitud sportlastel on leitud kuni 1,5 liitrit suurem veremaht kui mittetreenitutel. Veremahu suurenemine omakorda viib südame löögisageduse langusele.

Vastupidavuskoormus kutsub esile südame mahu (dilatatsioon) ja massi suuremise (hüpertroofia) ehk nn “sportlase südame” tekke. Kuid südame kaalu nn kriitilise piiri ehk 500g ületamist koormus siiski ei põhjusta.

MITTETREENITUD - Südame kaal 250–300 g, Südame maht 600– 800 ml.

TREENITUD - Südame kaal 350–500 g, Südame maht 900– 1300 ml.

Südame mahu suurenemine viib ka südame löögimahu suurenemisele, mis omakorda on aluseks ökonoomsele südame talitlusele vastupidavuse arendamisel.

Puhkeseisundis on vastu pidavusala sportlase südame löögisagedus 40 lööki/min piires (mittetreenitul üle 70 löögi/min) ning südame löögimaht 105 ml (mittetreenitul 60 – 70ml). Koormusel võib treenitud sportlane oma südame löögisagedust suurendada kuni 5 korda, mittetreenitu aga 3 korda. Sealjuures suureneb ka löögimaht ligi 2 korda. Tulemuseks on treenitud sportlastel südame minutimahu suurenemine 4 – 5 l/min puhkeseisundis koormusel kuni 30 – 40 l/min (mittetreenitutel 20 l/min), mis omakorda võimaldab suurema hapniku tarbimise.

Südame suurenemine on tihedas seoses löögimahuga, südame minutimahuga, hapnikupulsiga, maksimaalse hapnikutarbimisega, veremahuga, hemoglobiiniga, lihaste kapillaaristikuga, maksa suurusega jm. Kõik need näitajad paranevad õigesti läbiviidud vastupidavustreeninguga.

Vastupidavustreeningu tulemusena hingamislihased tugevnevad, samuti muutub hingamine ökonoomsemaks – hingamine on sügavam ja väiksema sagedusega.

Vastu pidavuse koormus kutsub esile tugeva resistentsi nakkushaiguste suhtes, samuti hea kaitsereaktsiooni kuuma ja külma ärritustele. Sportlane on seetõttu harvem haige ja kannatab enam koormusi erinevas kliimas.

JÕUTREENING

Organismi füsioloogiline adaptatsioon jõutreeningule on tingitud raskuste kasutamisest treeningharjutuste sooritamisel.

Jõud on võime ületada vastupanu, mis tekib keha ja tema osade liikuma panemisel või mitmesuguste vahendite tõstmisel, liigutamisel.

Jõutreeningu efekt põhineb peamiselt nn neuraalsel kohanemisel (paraneb harjutuste tehnika, vahendi tunnetus ja jõuharjutuse koordinatsioon) ja skeletilihaste hüpertroofial (lihaskiud lähevad paksemaks). Esimene neist omab lihasjõu suurenemise seisukohast olulisimat tähtsust treeningu esimese 6–8 nädala vältel. Pikaajalisemal treeningul aga sõltub jõu juurdekasv järjest enam lihasmassi suurenemisest, mille aluseks on omakorda lihaskiudude läbimõõdu suurenemine.

Neuraalse kohanemise olemus seisneb närvisüsteemi talitluse täiustumises skeletilihaste töö juhtimisel. See avaldub näiteks üksikute lihaskiudude talitluse sünkroonsuse astme suurenemises (pideva treeningu tulemusel hakkavad teie lihaskiud järjest rohkem koos ja üheagselt tööle), mis omakorda võimaldab suurendada lihase arendatavat maksimaalset jõudu. Ilmne on ka erinevate lihaste ja lihasgruppide talitluse koordineerituse paranemine.

Lihasjõu pikaajalisem areng treeningu mõjul põhineb peamiselt lihaskiudude läbimõõdu suurenemisel – hüpertroofial. Lihasjõud on võrdelises sõltuvuses lihase ristläbilõike pindalast. Seega – mida enam suureneb üksikute lihaskiudude läbimõõt, seda enam suureneb kogu lihase ristläbilõike pindala ja lihase jõud. Lihaste hüpertrofeerumise aluseks on lihasvalkude sünteesi intensiivistumine jõutreeningule iseloomulike koormuste mõjul.

Osa muutusi, mis tekivad lihaste tasandil, on siiski vastupidavus- ja jõutreeningu puhul ka sarnased. Näiteks suureneb mõlemal juhul lihaste glükogeenisisaldus. Siiski, vastupidavustreeningu korral võib see suurenemine küündida 2,5 korrani võrreldes treenimata inimese tasemega, jõutreeningu efekt jääb aga reeglina vaid 20–30% piiresse.

Arvan, et sellest tekstist piisab - kui tegu gümnaasiumi tasemel referaadiga. Muide küsin ise selliseid asju oma gümnaasiumi osa õpilastelt. See on kehalise kasvatuse aineprogrammis kõik sees!!!

[Sir 0]

Tänan väga vastuse eest. Tegemist on paraku siiski ülikooli tasemel referaadiga.

peace

[Janar Rückenberg 172]

Ja see sobib ka imehästi ülikooli referaadiks - kõik see, mida nõuab sinu referaadi teema pealkiri, on selles tekstis öeldud. Olen ise kehakultuuri lõpetanud, nüüdseks juba magister ja tean, millest räägin

[jrx 142]

Peab vaatama, et siin plagiaati ei tule...

[Janar Rückenberg 172]

Ei pretendeerigi sellele, et tekst minu enda kirjutatud. Üks osa on võetud EOK lehel kenasti üleval olevatest bioloogia ja füsioloogia E - book`idest (täpselt ei mäleta millisest) ja paar rida ka Jaan Loko "Sporditeooriast"

[Sir 0]

Ei pretendeerigi sellele, et tekst minu enda kirjutatud. Üks osa on võetud EOK lehel kenasti üleval olevatest bioloogia ja füsioloogia E - book`idest (täpselt ei mäleta millisest) ja paar rida ka Jaan Loko "Sporditeooriast"

Suurepärane! Sealt leiab küll palju huvitavat lugemist, tänan veelkord.

peace

[jrx 142]

Ma mõtsin pigem seda, et seda teksti üksühele nüüd koolitunnis ei esitata ilma allikateta omaloomingu pähe;)