Juubel, 10 aastat jõusaali - ehk "rebase" aeg on läbi

[M.M. 52]

Nüüd on hea hetk meenutada kõike ja ehk on mõnel tänasel alustajal midagi ka kõrva taha panna sellest jutust. Täna siis, täpselt 10 aastat tagasi ehk aastal 1997 astusin ma tol ajal juba 24 aastasena esmakordselt jõusaali uksest sisse. Selleks jõusaaliks oli Forum Sport mida kahjuks enam ei eksisteeri. Asus ta Tallinnas põhimõtteliselt postimaja vastas. Miks või kus ma üldse selle mõtte peale tulin, et just jõusaali minna seda ma isegi ei tea. Arvan, et põhjuseks oli teadmine, et isa omalajal harrastas ka jõusaalis käimist. Kuid peamine põhjus oli üldsegi see, et hakkas tervise peale eelnevad aastad mis sai veedetud koos tollaste sõpradega kes olid kõik musta mineviku või nüüdseks tuleviku- või osad tänaseks ilma tulevikuta. Muidugi olid tol ajal kaaslasteks veel kõik võimalikud "mõnuained". Tõenäoliselt on see üks parimaid otsuseid mida ma seekord tegin, ehk lõpetasin päeva pealt suhtlemise tollaste sõpradega ja kõige kaasnevaga aga see selleks.

Kindlasti mul vedas seekord, et selles jõusaalis käis vähe inimesi ning seega sain üsna heaks tuttavaks tunnustatud treeneriga kelleks oli Fred Antson. Ette ruttades, et 2-3 aastat hiljem olin ka mina juba treener samas klubis koos Fred Antsoniga : ) Arvan, et ilma temata ma poleks ehk seal kaua püsinud, kuna kõige hullem mis saab olla on sihipäratu jõusaalis tegutsemine. Seega pean südamest tänama teda.

Mõne aja pärast hakkas tekkima juba hasart nähes, et tervis taastub ja tulemused paranevad. Mäletan, et oma pikkuse juures (176 cm) kaalusin ma alustades 75 kilo. Olin üsna pehme ikka. Kuna kooli ajal sai ikka ka kõikvõimalikes trennides käidud, siis mingi füüsilise vormi alged olid alles veel. Treeningpäevikust loen välja, et rinnalt surumist kangiga jõudsin teha 70 kiloga 10 korda : ) Kuna esimese treeningaasta jooksul lisandub õige toitumise ja treeningmetoodikaga kõige enam lihast siis aasta pärast oli kehakaaluks 85 kilo (kõik tänu Fredile). Kahjuks ei loe ma välja jõunäitajaid kuskilt. Muidugi peab mainima, et oli perioode kus ma ka juba oleks murdunud(ei olnud kerge jätta eelnevaga hüvasti). Ütleme nii, et paar esimest aastat ma võitlesin tõsiselt iseendaga. Küll ma ravisin ikka ennast, et leida põhjus miks mitte jälle trenni minna. Kuid nii palju ikkagi suutsin, et üle nädala ma pausi sisse ei lasknud ja seda pole ma teinud kuni tänaseni. Muidugi nüüdseks on see muutunud juba elustiiliks. Olles ise treener ja võistleja ei saakski ma seda endale enam kohe kuidagi lubada.

10 aasta treeninstaaži puhul on rebase aega täiesti õige väljend, kuna selle ala puhul teevad ilma ka 50 aastased mehed (nt. meie endi seast vanameister Indrek Otsus isiklikult kes sellega tegelenud oma 30 aastat) Kümmne aastaga võib juba öelda et saab selgeks mis on õige ja mis vale, et mitte teha valesid samme. Seega olen astunud klubisse 10+ kus ees ootasid mind sellised tuntumad tegijad nagu Indrek Otsus, Fred Antson, Marek Kalmus, Ott Kiivikas, Argo Ader, Imre Vähi, Arnold Tokko, kes tänaseks on ka head tuttavad ja sõbrad. Eriti tänan ma head sõpra Ott Kiivikat ja Arnold Tokkot, kelle toetuseta oleks mul väga raske olnud.

Lõpetuseks niipalju : Kuna see ala nõuab järjepidevalt treenimist on kõige enam vaja just järjepidevust-tahtejõudu, paha ei tee ka distsipliini olemasolu. Lisaks looduse poolt antud geenid, skeletikuju jne. aga see juba pole enda teha. Suure töökusega saab kõrvaldada ka need miinused.

[Ott Kiivikas 817]

Austatud juubilaar, õnnesoovid kõigepealt ja tore on kuulda, kui oleme suutnud sind õigel teel hoida. Mul on tänaseks läbi 14 aastat jõusaalis järjepidevat rassimist ja peale 10 arvasin ,et nüüd on tõde käes, sest tulid esimesed arvestatavad tulemused välisvõistlustelt, praegu olen veendunud, et õppimine jätkub ja seda, kas me lõpliku tõeni üldse jõuame - kahtlen, kuid protsess on huvitav ja kasulik on pigem selliste inimestega läbida kui raisata oma elu kuskil baaris või mõnes muus kohas. Edu ja vastupidavust järgnevaks 10 - ks.

[Bonsuna 3]

Jõudu ka minu poolt! Mul siin Lõuna-Eesti metsas möödus 10 septembril 18 aastat saalis käimise algusest. Tüdimust aga pole, lähen täna, homme ja loodan, et ka 18 aasta pärast veel.

[MEE 0]

Tead Marek.. tubli töö. Olgu see sport milline tahes, kui mees on 10a sama atra vedanud ja pole erinevatele ahvatlustele allunud siis on see igati kiiduväärt!

MEE

[Kimber 5]

Õnnitleme juubilari! Mäletan kui mul treeneril 10 aastat täis sai ja ma mõtlesin, et küll on ikka mees kaua teinud...Ise olin selleks ajaks paar aastat omapead punnitanud. Nüüd saab endal järgmine suvi 20 aastat täis ja nagu ei imestagi enam. Eks see on juba elustiil ja nii ta ka jääbki vist. Soovin siis, et sul jätkuks motivatsiooni ka järgmiseks kümnendiks ja nii edasi ja nii edasi... Jõudu!

[Aile 1]

6nnitlused ka siitpoolt! Edu ja jaksu ka edaspidiseks!

MM on yks selliseid tegijaid, kellel ei tule mitte miski "niisama lambist".

Mina alustasin j6utreeninguid (kummilindid...) fysioterapeudi juhendamisel aastal 1978, olin selleks ajaks juba kuu aega voodirezhiimil olnud ning suured annused kortisooli tegid oma t88. Ei m2leta enam ta n2gu ega ka nime, m2letan vaid ytlust:"Harjuta! Muidu j22d n6rgaks!" N6rk olla ma aga kuidagi ei tahtnud....

Paranemine... Ekslemised raskej6ustikus (judo...).

Esimene j6usaal aastast 1988, mis asus TY spordihoones. Paar aastat hiljem ei pidanud ma enam oma astmapiipe kaasas tassima, mis oli minu jaoks suur saavutus Kardiogrammi vaadates ytles aga arst siiski:"Ega astmaatikul ei saagi ta parem olla..." huh...

1997 nov. lahendati mul operatiivselt yks tysistustega apenditsiit. Kaks n2dalat hiljem v6eti niidid v2lja ja samal p2eval l2ksin ma spordiklubisse Livonia, kus oli treeneriks Gert Koovit, kes siis viitsis minuga vaeva n2ha... 1998 esimesed v6istlused. 2000 TY kehakultuuriteaduskond, liikumine ja sporditeadused raskej6ustik kulturismi eriala, millele sai lisatud v6imlemine aastal 2001. Kardiogrammi vaadates ei tunne enam inimest 2ra!!

Ytleks MM ile sama, mida ma ytlen endale:"Ikka edasi! "