Jump to content
intsu007

Väike "mure"

Recommended Posts

Nooremates ringkondades vaadataksegi kehakultuurile imelikult, sest ei saada aru mis asi see täpselt on ja milleks see on!

Endalgi on mõned sõbrad imelikult öelnud, et tahad mingiks kapiks saada vms?!

Muudetud kasutaja 0ttt poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Jutud juttudeks.

Enamus inimesi püüdlevad metsiku visadusega normaalsuse poole, ja kui neid nähtakse kellegi ebanormaalsega siis kardedakse, et muututakse ka ise ebanormaalseteks.

Lihastes mees on tänapäeval ebanormaalne. Seda ajastul, kus mehed end meigivad, kannavad riideid mida reklaamiti viimases cosmopolitanis ning käiakse ringi kõhnemana kui Paris Hilton.

Õige mees on see, kes on tugev, teeb pidevalt trenni, keda ei huvita viimased moetrendid ega ei lase endale juuksuris soenguid teha... Õiged mehed on sellised:

http://www.thebestpageintheuniverse.net/c.cgi?u=real_men

Väike väljavõte:

"When did it become acceptable in this country for a man to go from being a rugged, plaid-wearing, beef jerky eating badass to a well-groomed, "metrosexual" girly-boy like Ben Affleck? Affleck recently agreed to be a spokesman for L'Oreal, with L'Oreal quoted as saying "Ben embodies a new generation of men who show their strength in their personality but are not afraid to care for their appearance." Afraid of taking care of their appearances? It's not that we're afraid you assholes, it's that we don't menstruate. What next? Men getting hormone injections so they can breast feed?

"Ben embodies a new generation of men who show their strength in their personality but are not afraid to breast feed their children."

Is it okay that I don't have a sense of style? Is it okay for me to scratch myself? I'm hairy. I like wearing plaid and I don't want to be told how to dress by some dude with a "queer eye." Is that okay with you sissies, or would you like me to package my balls and neatly carry them in a purse? For crying out loud. You're turning us into a nation of pussies. "

Ma ennast küll vähem meheks ei pea kui hoolitsen enda eest ja lasen endale juuksuris soengu lõigata samas käin ka stiilselt riides ja see teeb mu vähem meheks ?

huvitavad vaated sul :D

mainiks selle ka ära et teen ka regulaarselt trenni

Muudetud kasutaja alr89 poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Negatiivne suhtumine tuleb pigem nende poolt kes trenni teha ei viitsi.

Aga meeste poolt ma küll mingit negatiivset suhtumist tähele pole pannud pigem tunnustatakse treenitud keha.

Muudetud kasutaja alr89 poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Ja kapp betooni täis valada,mitte tavalist,vaid keemiliste lisanditega.

Suhteliselt tolerantsed olete

samas vingute siin et treenitud kehadesse ei suhtuta hästi suhtuge teistesse hästi ja siis ollakse teiega ka normaalsed

mitte et ma ise mingi emo või metroseksuaal oleks vaid lihtsalt nõme on seda jura kuulata igaltpoolt

Muudetud kasutaja alr89 poolt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Ausalt öeldes,kui oled juba mõnda aega trenni teinud,ei huvita sind enam see,mis teised arvavad.

Kui mees enda eest hoolitseb mõistlikkuse piirides,siis on asi veel kuidagi ok,aga kui asi läheb liiale,siis võivad tekkida teatud kahtlused :D

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Ausalt öeldes,kui oled juba mõnda aega trenni teinud,ei huvita sind enam see,mis teised arvavad.

Kui mees enda eest hoolitseb mõistlikkuse piirides,siis on asi veel kuidagi ok,aga kui asi läheb liiale,siis võivad tekkida teatud kahtlused :D

Ma ei tea minu enese eest hoolitsemine on ka vast liiale läinud

aga ma küll et tunne et mu seksuaalses orientatsioonis mingid kahtlused oleks tekkinud ;D

aga see selleks

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Ma ei tea minu enese eest hoolitsemine on ka vast liiale läinud

aga ma küll et tunne et mu seksuaalses orientatsioonis mingid kahtlused oleks tekkinud ;D

aga see selleks

Asi ei pruugi olla üldse orientatsioonis,asi võib olla mitmetes asjades nagu madal enesehinnag jne.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
intsu007, miks sa lased oma 12-aastasel vennatütrel endale midagi ette heita? Kui sul on eesmärk, siis tööta selle nimel ja las teised räägivad, mida tahavad. Seda enam, kui nad on noored ja ei tea asjast midagi. Kuula parem teisi, kes sind toetavad...

Ega ma täidangi eesmärki, ma pole loobunud, see jutt on tal juba selline 6 kuud, ma oleks siis ammu loobunud kui oleks alla andnud :D

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
intsu007, miks sa lased oma 12-aastasel vennatütrel endale midagi ette heita? Kui sul on eesmärk, siis tööta selle nimel ja las teised räägivad, mida tahavad. Seda enam, kui nad on noored ja ei tea asjast midagi. Kuula parem teisi, kes sind toetavad...

Õige! Ja selle kohta on üks sügavamõtteline lugu, paraku selle eestikeelser varianti ei leidnud, seega peate leppima ingliskeelsega. Ma arvan, et enamus on seda juba lugenud .

A Lesson of Life

Once upon a time there was a race of frogs

The goal was to reach the top of a high tower.Many people gathered to see and support them.

The race began

In reality, the people didn't believe that it was possible that the frogs would reach the top of the tower, and all the phrases that one could hear were of this kind:

"What pain!!! . They'll never make it!"

The frogs began to doubt themselves.

The people continued:

"... What pain!!! They'll never make it! ..."

And the frogs, one by one, admitted defeat,

except for one frog that continued to climb.

At the end he, alone, and with and enormous effort, reached the top of the tower.

One of the quitters approached him to ask him how he had done it, to finish the race.

And discovered that he...

.was deaf!

...Never listen to people who have the bad habit of being negative... because they steal the best aspirations of your heart!

Always remind yourself of the power of the words that we hear or read - always think positive

POSITIVE!

Conclusion: Always be deaf to someone who tells you that you can't and won't achieve your goals or make come true your dreams.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Mõtlesin, et tõlgin selle jutu ikka enda keelde ka, sest paljudel pole olnud võimalust koolis inglise keelt õppida kuid see jutt on seda väärt. Originaal võib olla parem, aga mõtte saab ka minu versioonist kätte.

Elu õppetund.

Kunagi ammu toimus konnade võidujooks.

Eesmärgiks oli jõuda kõrge torni tippu. Paljud inimesed kogunesid torni juurde, et neid näha ja ergutada.

Võistlus algas.

Tegelikult inimesed ei uskunud, et konnad jõuavad torni tippu ja kõik hüüded, mis võistlejateni kostusid, olid sellised:

“Milline valu ja raskus” “Te ei saa sellega hakkama”.

Konnad hakkasid endas kahtlema.

Inimesed jätkasid:

“Milline valu ja raskus” “Te ei saa sellega hakkama”.

Ja konnad hakkasid ühe kaupa alla andma,

väljaarvatud üks, kes ronis edasi.

Ja tema üksi, väga suurte jõupingutustega, jõudis torni tippu.

Peale võistlust läks üks katkestajatest võitja juurde, et küsida, kuidas ta suutis jooksu lõpetada.

Ja avastas, et võitja…

oli kurt !!

Ära kunagi kuulake negatiivse suhtumisega inimesi, sest nad röövivad sult sinu suurimad pühendumused, lootused ja eesmärgid.

Alati pea meeles jõudu neis sõnades, mis on sulle öeldud või mida oled lugenud – ALATI MÕTLE POSITIIVSELT.

POSITIIVSELT !

Järeldus: Alati ole kurt nende jaoks, kes ütlevad, et sa ei suuda ega saavuta oma eesmärkideni jõuda või oma unelmaid järgida.

Siinkohal lisaks enda poolt ütluse- võitjate üle kohut ei mõisteta. Oma eesmärkide saavutamiseks tuleb teha kõik endast olenev.Ja kunagi oled õnnelik ning meenutad heldimusega neid raskeid ponnistusi !

Ma mäletan selgelt, et kunagi(esimeses klassis) kui teised suusatasid juba väga hästi oma vanuse kohta, ukerdasin ma rajal poole aeglasemalt ja kukkusin tihti, teised vaatasid ja kihistasid naerda. Algus oli loomulikult raske, aga ma ei andnud alla. Kukkusin, aga tõusin jälle püsti. Üritasin ja üritasin. Lõpuks õppisin suusatamise ära ning sellel talvel osalesin Viru Maratonil, küll oma võimetele vastaval pooldistantsil, kuid siiski. Enda koolis mul enam suusatamises vastast polnud sellel talvel. Kõik see on tulnud raske tööga, aga on seda väärt.

Umbes sama lugu on mul olnud jalgrattasõiduga ja ujumisega. Jalgrattaga sõitmise õppisin selgeks alles 7 aastaselt, kui teised olid sõitnud juba vähemalt kaks aastat. Aga nüüd ei ole kedagi kes suudaks jalgrattasõidus minuga tempot pidada. Sügisel plaanin osa võtta Rakvere Rattamaratonist. Ujumine ka sama story-ga - teised ujusid juba pikalt suures ja sügavas basseinis, mina ukerdasin laste basseinis, alguses julgesin ujuda suures basseinis ainult ääres, et oleks kust kinni haarata, nüüd ujun juba vabalt , ka meres ja järves mille sügavust kalda äärest üle kümne meetri, ning tahan järgmisel suvel osa võtta kohalikust Tudu Triatlonist. Kõik mis olen saavutanud spordis, on tulnud töö ja tahtejõuga. Paljud ei uskunud, et jaksan Viru Maratoni sõita, aga nende suhtes olin kurt konn. Ja saavutasin selle mida lootsin.

Hea otsusekindluse ja tahtejõu proov on noole purustamine, teravik kõri kõige vähem kaitstud osas, selle testi olen ka läbinud ka testi tegija ütles, et minus on otsusekindlust, saavutamaks mida iganes. Niiet uskuge endasse, tehke tööd ja nähke vaeva ! Siis tuleb tulemus !

Tuli küll pikk ja teemast natukene möödaminev jutt, kuid loodan, et keegi paneb midagi kõrvataha.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Mõtlesin, et tõlgin selle jutu ikka enda keelde ka, sest paljudel pole olnud võimalust koolis inglise keelt õppida kuid see jutt on seda väärt. Originaal võib olla parem, aga mõtte saab ka minu versioonist kätte.

Elu õppetund.

Kunagi ammu toimus konnade võidujooks.

Eesmärgiks oli jõuda kõrge torni tippu. Paljud inimesed kogunesid torni juurde, et neid näha ja ergutada.

Võistlus algas.

Tegelikult inimesed ei uskunud, et konnad jõuavad torni tippu ja kõik hüüded, mis võistlejateni kostusid, olid sellised:

“Milline valu ja raskus” “Te ei saa sellega hakkama”.

Konnad hakkasid endas kahtlema.

Inimesed jätkasid:

“Milline valu ja raskus” “Te ei saa sellega hakkama”.

Ja konnad hakkasid ühe kaupa alla andma,

väljaarvatud üks, kes ronis edasi.

Ja tema üksi, väga suurte jõupingutustega, jõudis torni tippu.

Peale võistlust läks üks katkestajatest võitja juurde, et küsida, kuidas ta suutis jooksu lõpetada.

Ja avastas, et võitja…

oli kurt !!

Ära kunagi kuulake negatiivse suhtumisega inimesi, sest nad röövivad sult sinu suurimad pühendumused, lootused ja eesmärgid.

Alati pea meeles jõudu neis sõnades, mis on sulle öeldud või mida oled lugenud – ALATI MÕTLE POSITIIVSELT.

POSITIIVSELT !

Järeldus: Alati ole kurt nende jaoks, kes ütlevad, et sa ei suuda ega saavuta oma eesmärkideni jõuda või oma unelmaid järgida.

Siinkohal lisaks enda poolt ütluse- võitjate üle kohut ei mõisteta. Oma eesmärkide saavutamiseks tuleb teha kõik endast olenev.Ja kunagi oled õnnelik ning meenutad heldimusega neid raskeid ponnistusi !

Ma mäletan selgelt, et kunagi(esimeses klassis) kui teised suusatasid juba väga hästi oma vanuse kohta, ukerdasin ma rajal poole aeglasemalt ja kukkusin tihti, teised vaatasid ja kihistasid naerda. Algus oli loomulikult raske, aga ma ei andnud alla. Kukkusin, aga tõusin jälle püsti. Üritasin ja üritasin. Lõpuks õppisin suusatamise ära ning sellel talvel osalesin Viru Maratonil, küll oma võimetele vastaval pooldistantsil, kuid siiski. Enda koolis mul enam suusatamises vastast polnud sellel talvel. Kõik see on tulnud raske tööga, aga on seda väärt.

Umbes sama lugu on mul olnud jalgrattasõiduga ja ujumisega. Jalgrattaga sõitmise õppisin selgeks alles 7 aastaselt, kui teised olid sõitnud juba vähemalt kaks aastat. Aga nüüd ei ole kedagi kes suudaks jalgrattasõidus minuga tempot pidada. Sügisel plaanin osa võtta Rakvere Rattamaratonist. Ujumine ka sama story-ga - teised ujusid juba pikalt suures ja sügavas basseinis, mina ukerdasin laste basseinis, alguses julgesin ujuda suures basseinis ainult ääres, et oleks kust kinni haarata, nüüd ujun juba vabalt , ka meres ja järves mille sügavust kalda äärest üle kümne meetri, ning tahan järgmisel suvel osa võtta kohalikust Tudu Triatlonist. Kõik mis olen saavutanud spordis, on tulnud töö ja tahtejõuga. Paljud ei uskunud, et jaksan Viru Maratoni sõita, aga nende suhtes olin kurt konn. Ja saavutasin selle mida lootsin.

Hea otsusekindluse ja tahtejõu proov on noole purustamine, teravik kõri kõige vähem kaitstud osas, selle testi olen ka läbinud ka testi tegija ütles, et minus on otsusekindlust, saavutamaks mida iganes. Niiet uskuge endasse, tehke tööd ja nähke vaeva ! Siis tuleb tulemus !

Tuli küll pikk ja teemast natukene möödaminev jutt, kuid loodan, et keegi paneb midagi kõrvataha.

Mulle meeldis su jutt

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Näib, et järelkasv on üsna väärastunud arusaamadega sellest milline on ilus mees või inimene üldse. :P OK, mina olen värdias ja Kiivikas ja Vendv on värdiad aga no kuulge, kõht, sangad ja olematud lihased on ilusad!!!!!! Tuleb see aga sellest, et juba põhikoolis ei suhtuta enam kehalisse kasvatusse nii nagu varem. Õpetajad võtavad samuti asja üsna lõdvalt. Meil on Elvas jõusaal gümnaasiumiga ühes majas. Kooli ajal KÄIVAD õpilased hommikuti tihti jõusaalis. Seda juttu mida õpetaja neile seal ajab on vahel üsna kurb kuulata. Mis teha, usun, et igalpool see nii ei ole. Siis kui mina 18 aastat tagasi hakkasin koos paari sõbraga Elvas jõusaali ehitama oli neid mulisejaid ja näpuga meelekohta koputajaid üsna palju. Nende aastate jooksul on küll asi natuke muutunud kuna mõned mehed on sellel alal (ka rammumeeste alal) natuke midagi saavutanud, nii Eestis kui ka välismaal, kuid musklid ja kehaehitamine jääb ikka veel pikaks ajaks Eestimaal alaks mis eriti paljudele peale ei lähe. Põhjusi on muidugi palju. Aga pole hullu, meie kes me seda ala armastame teame, et veresooned treenides lõhki ikka ei lähe ja proteiin meid ära ei mürgita. :D Inimesed kes nii arvavad aga on vähemalt selles valdkonnas täiesti võhikud ja las nad siis olla. Enamsati ei saa nad väga paljudes maailma asjades aru.

Nojah, eks selle põhikooli kehalise kasvatusega (kust ju kõik võiks alguse saada) on nagu on. Mul oli ka selline õpetaja, et kui jõusaali läksime siis ütles, et tehke iga aparaadi peal harjutus ära ja olete vabad, ise jäi mingi 60kg-se kangi alla. Masendav, nõu temalt küll küsida ei kannata kuna jõusaali/kehakultuuri alal tean temast juba rohkem (fitness.ee on ikka üks tore koht). Suusatamises ja jooksmises oli ka nii, et ütles ära mitu ringi või kuhumaani peab jooksma/ suusatama ja siis enamus lõikasid. Siis kui ma trenni mõttes kõik nii ära tegin nagu õpetaja ütles, siis teised vaatasid mind nagu mingit värdiat ja küsisid, et miks ma seda tegin :D . Põhieesmärk oli enamustel võimalilkult kiiresti ja midagi tegemata minema saada. Selline kehalise tund ei motiveeri aga kedagi spordiga tõsisemalt tegelema. Olen rahul, et mul oli juba enne kooli hea eeskuju (vanem sugulane kes tegi sporti).

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Matti & dirty scorpion

No tõesti aru ma ei saa. Kuidas on nii võimalik. Okei, sulle ei tundu nende elustiil õige, neile ei tundu sinu oma. Miks ootate, et kõik inimesed peavad mõtlema ühtemoodi ja täpselt nii nagu teie. Ootate heakskiitu kõiki teisi maha tehes. Mis mõttega ? Nemad võibolla arvavad, et jõusaalis rassimine ja higistamine on ebainimlik ja mõtetu, ka neil on õigus oma arvamusele. Kui ootate mõistmist enda elustiilile, siis üritage mõista ka teiste omi. See meenutab siin jubedalt mingit diktatuuri. Koguaeg käib mingi mõtteline vastasseis. Kulturistidele ei meeldi jõutõstjad ja jõutõstjatele kulturistid. Kulturistidele ei meeldi maratoonarid ja vastupidi. Ühes artikklis oli öeldud, et maratoonaritel on vähem lihaseid, kui väiksel tüdrukul, mis on ju täielik JAMA ! Ja päris tihti kasutatakse siin foorumis sõna maratoonar nagu sõimusõna. Näiteks ma tean ühte suhteliselt edukat maratoni suustajat/ jalgratturit, kes sõbraga jõusaali minnes surus lihtsalt rinnalt 120 kg ja ütles, et rohkem ei viitsi, homme on tööpäev. Tavaliselt ta eriti tihti jõusaali ei sattu. Kas väike tüdruks suudaks midagi sellist? See kellest jutt, ei ole küll elukutseline sprotlane, aga teeb siiski maratonidel suhteliselt häid etteasteid. Minuarust väärivad küll mehed, kes suudvad joosta/ suusatada/ rattaga sõita üle 50 km ja seda kiires tempos tunnustust mitte sõimu. Kogu selle teemaga tulevad vägisi meelde ühe laulu sõnad :

no mida me võitleme?

me oleme inimesed,

erinevad aga tehtud ühest punasest verest.

miks ei võiks me koos rõõmu tunda sinisest merest?

ja miks ei võiks mina teile ütleda tere?

Noh täna õhtul siia teemasse tulnud järjest päris mittu posti, aga need on mu mõtted mis selle teemaga seoses on tekkinud (osad mõtted ka varem) ja hea, et sai suu puhtaks rääkida. See oli minu nägemus. Aitäh tähelepanu eest.

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Ei ole küll kohanud kedagi, kes arvaks, et jõusaal on mõttetu. Sõprusringkonnas pigem imetletakse selle poolet, vähemalt meespool on seda välja öelnud ja on mulje, et ka naistele läheb peale minu "uus" keha. Igaljuhul meeste respecti olen sellega saanud... ühesõnaga tõstab see kergelt sellisesse alfa-isase rolli... ja kas pole mitte looduse poolt juba seatud, et nn alfa-isane on alfa-emasega.

NB! Mis mõttes maratoonareid siis siin madalamaks peetakse? Siin foorumis on au sees kõik, kes tegelevad spordiga!

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides
Matti & dirty scorpion

No tõesti aru ma ei saa. Kuidas on nii võimalik. Okei, sulle ei tundu nende elustiil õige, neile ei tundu sinu oma. Miks ootate, et kõik inimesed peavad mõtlema ühtemoodi ja täpselt nii nagu teie. Ootate heakskiitu kõiki teisi maha tehes. Mis mõttega ? Nemad võibolla arvavad, et jõusaalis rassimine ja higistamine on ebainimlik ja mõtetu, ka neil on õigus oma arvamusele. Kui ootate mõistmist enda elustiilile, siis üritage mõista ka teiste omi. See meenutab siin jubedalt mingit diktatuuri. Koguaeg käib mingi mõtteline vastasseis. Kulturistidele ei meeldi jõutõstjad ja jõutõstjatele kulturistid. Kulturistidele ei meeldi maratoonarid ja vastupidi. Ühes artikklis oli öeldud, et maratoonaritel on vähem lihaseid, kui väiksel tüdrukul, mis on ju täielik JAMA ! Ja päris tihti kasutatakse siin foorumis sõna maratoonar nagu sõimusõna. Näiteks ma tean ühte suhteliselt edukat maratoni suustajat/ jalgratturit, kes sõbraga jõusaali minnes surus lihtsalt rinnalt 120 kg ja ütles, et rohkem ei viitsi, homme on tööpäev. Tavaliselt ta eriti tihti jõusaali ei sattu. Kas väike tüdruks suudaks midagi sellist? See kellest jutt, ei ole küll elukutseline sprotlane, aga teeb siiski maratonidel suhteliselt häid etteasteid. Minuarust väärivad küll mehed, kes suudvad joosta/ suusatada/ rattaga sõita üle 50 km ja seda kiires tempos tunnustust mitte sõimu. Kogu selle teemaga tulevad vägisi meelde ühe laulu sõnad :

no mida me võitleme?

me oleme inimesed,

erinevad aga tehtud ühest punasest verest.

miks ei võiks me koos rõõmu tunda sinisest merest?

ja miks ei võiks mina teile ütleda tere?

Noh täna õhtul siia teemasse tulnud järjest päris mittu posti, aga need on mu mõtted mis selle teemaga seoses on tekkinud (osad mõtted ka varem) ja hea, et sai suu puhtaks rääkida. See oli minu nägemus. Aitäh tähelepanu eest.

Mina ei oota mingit heakskiitu oma elustiilile,ma olen seda asj nii palju teinud,et mul on ausalt öeldes pohhui mida teised arvavad. :rolleyes:

Jaga seda postitust


Viita postitusele
Jaga teistes saitides

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Viimati Sirvimas   0 liiget

    Ühtegi registreeritud kasutajat ei vaata seda lehte.

×