massilisaja või valk

[kpiibe 0]

Olen samal arvamusel.. ja ega iga päev ei jõuakski seda möga endale kõrist alla kulistada. Nüüd küsimus, millist valku osta ning milliseid süsivesikuid kasutada? Kas osta süsivesikuid ka eraldi pulbrina, või on võimalik vajalik kogus ka nt puuviljadest kätte saada?

[Invention 35]

Mina olen kasutanud valgust nii kontsentraati kui isolaati. Mingit märgatavat vahet küll ei tundnud. Süsikad saan puuviljast, üldiselt banaanist. Dekstroosi pole proovinud, kuigi imendumine on mõnevõrra kiirem.

[Kristjan-Johannes Konsap 566]

Kui me ei räägi massilisajast, millesse on juba lisatud kreatiinid, aminohapped vms, siis annab sama välja, kas segada ise süsivesik ja proteiin kokku või osta sobiva koostisega valmissegu massilisaja näol. Üks mis selge, et puhast proteiini üksi pole mõtet pärast trenni sisse ajada.

Proteiin ca 500 ml mahlaga või kahe banaani või rosinatega on paras.

Samas ma polegi kindel, mis see banaanikilo hetkel on ja kas see tuleb odavam, kui valmis massilisaja osta.

Valgu ja süsivesiku suhe peaks olema 1:2.

Kuna taastusjook on mõeldud eelkõige trennist taastumiseks, siis vabal päeval seda kasutama ei pea, kui suudad oma vajaliku kaloraaži tavatoidust kätte saada.

Samas saan aru, et kõik ei viitsi iga 3 tunni tagant köögis orjata ja kel vaja, võib valgu-süskari sheiki kasutada väiksema vahepalana suurte toidukordade vahel. Kolm korda päevas korralikku tavatoitu peaks ikka sööma.

[Invention 35]

Aga ei peagi ju köögis orjama. Mina võtan üldiselt toidukordade vahele 200g. kohupiima ja päris tublisti saab sealt juba valku.

Keskmiselt maksab 1 banaan vist kuskil 65 senti, Selkus vähemalt.

[Kristjan-Johannes Konsap 566]

Olen samal arvamusel.. ja ega iga päev ei jõuakski seda möga endale kõrist alla kulistada. Nüüd küsimus, millist valku osta ning milliseid süsivesikuid kasutada? Kas osta süsivesikuid ka eraldi pulbrina, või on võimalik vajalik kogus ka nt puuviljadest kätte saada?

Oleneb rahakotist.

Kõige lihtsam on osta vadakukontsentraati pärast trenni tarbimiseks+glükoos.

Ise tarbin küll vadaku isolaadi ja hüdrolüüsitud vadaku segu Whey+, aga ma ei saa väita, et sellel keskmise harrastaja jaoks erilist vahet on.

Süsivesikuid saan Dextrost, mis on puhas glükoos, lihaste glükogeenivarude otsene allikas ja minu arust täiesti piisav. Pole enda pead vaevanud mingite Vitragode vms.

Kui keegi mulle poodi tuleb, siis esimese asjana soovitan kaalu juurde saamiseks kindlustada, et piisav valkude ja süsivesikute üldkogus oleks olemas, nt mõne massilisaja abiga. Kui uhke või kiire valk see on, ei mängi algaja puhul rolli.

[kpiibe 0]

Idee poolest meeldiks mulle banaani peale närida aga.. kehakaal on mul endal umbes 83, seega proteiinišheik peaks sisaldama vähemalt 40 grammi puhast valku. Süsivesikuid peaks siis teooria järgi kuskil 2x rohkem peale närima. Ühes banaanis on ca 23g süsivesikuid (kuskilt hakkas silma, kas ka tõsi?), seega ma peaks oma šheikile kuskil 3-4 banaani kindlalt veel peale närima, et asi ka reaalselt toimima hakkaks.

[Archangel 482]

Kui me ei räägi massilisajast, millesse on juba lisatud kreatiinid, aminohapped vms, siis annab sama välja, kas segada ise süsivesik ja proteiin kokku või osta sobiva koostisega valmissegu massilisaja näol. Üks mis selge, et puhast proteiini üksi pole mõtet pärast trenni sisse ajada.

Miks ei ole mõtet puhast proteiini sisse ajada? IMO on ainult puhast proteiini just mõtet tarbida - vähemalt jõusaalis mõõdukalt treenival isikul. Mis on süsivesikute mõte? Taastada glükogeenivarusid? - Aga jõusaali treening ei ole üldjuhul varusid tühjendav - ning kui ka oleks, siis keha taastab varud anyway ca. 24h jooksul kui päeva jooksul on süsivesikuid kokkuvõttes vajalik hulk tarbitud. Ning enamik ei käi niikuinii iga päev trennis, seega üldjuhul samade lihasgruppide vahel vähemalt 48h ja enamikel lausa mitu mitu päeva, seega kus on vajadus glükogeenivarusid paaniliselt vahetult peale trenni taastada? IMO seda vajadust tavalisel jõusaali-harrastajal ei eksisteeri.

Kui räägime insuliinist siis ainuüksi meie veres pidevalt ringlev insuliin on piisav toitainete transpordiks. Ning valk ise vallandab vägagi palju insuliini täiesti omal jõul. Seega pole ka siin süsivesikute vajadus põhjendatud.

Seega süsivesikute vajadus on IMO totaalselt üle haibitud. Kui aus olla siis ei saagi väga aru miks. Isegi toidulisandi firmadele ei tohiks siit erilist ulme kasumit tiksuda kuna paljud tarbivad lihtsalt poest ostetud suhkrut paar euri kott.

Kõige hullem ongi see, et selline käitumine on arvatavasti üks suur põhjus, miks paljudel jõusaali-sportlastel on dieet raske. Kalorite arv mis lubatud on niigi piiratud. Hakata veel suurtes kogustes kaloreid raiskama vedela suhkru peale - no pole ime, et kõht koriseb ja nälg võtab silmanägemise mõnel ära. See hulk kaloreid, mis sinna sheikide alla läheb võib tahke toidu alla investeerida ning on garanteeritud, et kõht on mitu tundi ilusti täis ja tulemus põhimõtteliselt täpselt sama.

Muudetud Jaanuar 31, 2013 kasutaja Archangel poolt

[Akrapovic 71]

Väga õige jutt,inimesed pingutavad lausa rämedalt süsiveikutega üle.

[kpiibe 0]

Väga õige jutt,inimesed pingutavad lausa rämedalt süsiveikutega üle.

Kas see on ka räme ülepingutamine, kui ma paar, kolm banaani pärast maitsvat proteiinišheiki veel peale ampsan?

[Rambo vend 30]

Kui su proteiinisheik on maitsev, siis on seal juba mingi süsikas sees.

[Akrapovic 71]

Kas see on ka räme ülepingutamine, kui ma paar, kolm banaani pärast maitsvat proteiinišheiki veel peale ampsan?

Jutu mõte oli igast Malto ja Dekstroosid jpt. kasutamine. Palju kasulikum ja meedlivam oleks süsiveiskuid tarbida neid toidust (puuviljad,juurviljad jne.)

[gmaster 303]

Kui su proteiinisheik on maitsev, siis on seal juba mingi süsikas sees.

Ei tea kas sarkasm või mis, aga ma olen maitsvaid valgukokse joonud küll, kus süsikaid sees pole.

Ega magus võrdu kohe süsikatega, magusus saavutatakse ikka tihti suhkruasendajaga

[Kristjan-Johannes Konsap 566]

Miks ei ole mõtet puhast proteiini sisse ajada? IMO on ainult puhast proteiini just mõtet tarbida - vähemalt jõusaalis mõõdukalt treenival isikul. Mis on süsivesikute mõte? Taastada glükogeenivarusid? - Aga jõusaali treening ei ole üldjuhul varusid tühjendav - ning kui ka oleks, siis keha taastab varud anyway ca. 24h jooksul kui päeva jooksul on süsivesikuid kokkuvõttes vajalik hulk tarbitud. Ning enamik ei käi niikuinii iga päev trennis, seega üldjuhul samade lihasgruppide vahel vähemalt 48h ja enamikel lausa mitu mitu päeva, seega kus on vajadus glükogeenivarusid paaniliselt vahetult peale trenni taastada? IMO seda vajadust tavalisel jõusaali-harrastajal ei eksisteeri.

Kui räägime insuliinist siis ainuüksi meie veres pidevalt ringlev insuliin on piisav toitainete transpordiks. Ning valk ise vallandab vägagi palju insuliini täiesti omal jõul. Seega pole ka siin süsivesikute vajadus põhjendatud.

Seega süsivesikute vajadus on IMO totaalselt üle haibitud. Kui aus olla siis ei saagi väga aru miks. Isegi toidulisandi firmadele ei tohiks siit erilist ulme kasumit tiksuda kuna paljud tarbivad lihtsalt poest ostetud suhkrut paar euri kott.

Kõige hullem ongi see, et selline käitumine on arvatavasti üks suur põhjus, miks paljudel jõusaali-sportlastel on dieet raske. Kalorite arv mis lubatud on niigi piiratud. Hakata veel suurtes kogustes kaloreid raiskama vedela suhkru peale - no pole ime, et kõht koriseb ja nälg võtab silmanägemise mõnel ära. See hulk kaloreid, mis sinna sheikide alla läheb võib tahke toidu alla investeerida ning on garanteeritud, et kõht on mitu tundi ilusti täis ja tulemus põhimõtteliselt täpselt sama.

Milleks teha endale asi raskemaks. Muul ajal kontoris istudes on mõtet endale kartulit ja makaroni sisse ajada, aga pärast trenni, kui keha on energiast tühi ja süsivesikuid kõige paremini omastab, ei tohi seda jumala eest teha? Muidu äkki veel taastub kiiremini kui 24h ja jõuab pärast trenni kodus ka muud teha kui diivanil lebotada? Mis reaalsuses juhtub on ikka see, et kui inimene ei söö pärast trenni, siis läheb hilisõhtul lahmimiseks. Kui trennis vähegi liigutab, siis on söömata ka energiapuudus.

Mille arvelt siis jõusaalis trenni tehakse? Kreatiinfosfaadi? Rasvade, sest jõusaal on tegelt aeroobne trenn? Proovi korraks oma roosad hantlid korralike raskuste vastu vahetada ja vaata, kas saad ainult valgu peal elada.

Enamik spordiasutusi, kellel ka reaalsed tulemused suurvõistlustel ette näidata, soovitavad 50% või isegi rohkem süsivesikuid menüüs ja ilmselgelt mitte ilmaasjata. Kulturism pole jah kestvusala ja inimesed on individuaalsed, aga normaalne lähenemine kipub ikka jätkusuutlikum olema.

Sina tead jõusaalisportlaste dieedist sama palju kui mina Einsteinidest ööklubi turvamehi. Korra elus 20% pealt 13% peale saamine(mil sinu lähenemine end ammendas) ei ole eriline näitaja.

Korra päevas ca 360 kcal vedelikust saada mingi määraja. 1000 kcal jäätisest saada on juba olulisem. Rohkem treenides tunneb taastusjoogi ära jätmise karuteenet veel paremini.

Ma ei käsi 2-3x nädalas treenijal kindlasti hüdrolüüsitud valku ja Vitargot süüa ja veel BCAAd lisaks krõbistada, aga jään selle juurde, et pärast trenni peaks sööma tuleks süüa piisavalt valke ja korralikult süsivesikuid.

[kristen. 8]

Et massi lisada selleks peaks võtma mõlemat koos või?

Massilisajad on tiba kallid mu arust! Või on nende mõju tõepoolest nii vinge? Keegi võiks massilisajate koha pealt sõna võtta ja rääkida kuidas mõjus? Kas üldse mõjus? Võtaks näiteks ajavahemiku 2 kuud! Mitu grammi kaalu juurde tuli?

Et massi lisada selleks peaks võtma mõlemat koos või?

Massilisajad on tiba kallid mu arust! Või on nende mõju tõepoolest nii vinge? Keegi võiks massilisajate koha pealt sõna võtta ja rääkida kuidas mõjus? Kas üldse mõjus? Võtaks näiteks ajavahemiku 2 kuud! Mitu grammi kaalu juurde tuli?

massilisaja ja tavalise valgu koksi vahe seisneb selles et, massilisajas on suur süsivesikute osakaal ja vähem valku. Sisuliselt see kaal mis sul seal tulla võib käibki süsivesiku arvelt.

[Archangel 482]

Milleks teha endale asi raskemaks. Muul ajal kontoris istudes on mõtet endale kartulit ja makaroni sisse ajada, aga pärast trenni, kui keha on energiast tühi ja süsivesikuid kõige paremini omastab, ei tohi seda jumala eest teha? Muidu äkki veel taastub kiiremini kui 24h ja jõuab pärast trenni kodus ka muud teha kui diivanil lebotada? Mis reaalsuses juhtub on ikka see, et kui inimene ei söö pärast trenni, siis läheb hilisõhtul lahmimiseks. Kui trennis vähegi liigutab, siis on söömata ka energiapuudus.

Mille arvelt siis jõusaalis trenni tehakse? Kreatiinfosfaadi? Rasvade, sest jõusaal on tegelt aeroobne trenn? Proovi korraks oma roosad hantlid korralike raskuste vastu vahetada ja vaata, kas saad ainult valgu peal elada.

Enamik spordiasutusi, kellel ka reaalsed tulemused suurvõistlustel ette näidata, soovitavad 50% või isegi rohkem süsivesikuid menüüs ja ilmselgelt mitte ilmaasjata. Kulturism pole jah kestvusala ja inimesed on individuaalsed, aga normaalne lähenemine kipub ikka jätkusuutlikum olema.

Sina tead jõusaalisportlaste dieedist sama palju kui mina Einsteinidest ööklubi turvamehi. Korra elus 20% pealt 13% peale saamine(mil sinu lähenemine end ammendas) ei ole eriline näitaja.

Korra päevas ca 360 kcal vedelikust saada mingi määraja. 1000 kcal jäätisest saada on juba olulisem. Rohkem treenides tunneb taastusjoogi ära jätmise karuteenet veel paremini.

Ma ei käsi 2-3x nädalas treenijal kindlasti hüdrolüüsitud valku ja Vitargot süüa ja veel BCAAd lisaks krõbistada, aga jään selle juurde, et pärast trenni peaks sööma tuleks süüa piisavalt valke ja korralikult süsivesikuid.

Sinu õnneks tuli just, just alles välja uusim Uuring, mis justnimelt seda teemat väga põhjalikult lahkab:

http://www.jissn.com...0-2783-10-5.pdf

Nutrient timing is a popular nutritional strategy involves the consumption of combinations of nutrients--primarily protein and carbohydrate--in and around an exercise session. Some have claimed that this approach can produce dramatic improvements in body composition. It has even been postulated that the timing of nutritional consumption may be more important than the absolute daily intake of nutrients. The post-exercise period is widely considered the most critical part of nutrient timing. Theoretically, consuming the proper ratio of nutrients during this time not only initiates the rebuilding of damaged muscle tissue and restoration of energy reserves, but it does so in a supercompensated fashion that enhances both body composition and exercise performance.

Several researchers have made reference to an anabolic "window of opportunity" whereby a limited time exists after training to optimize training-related muscular adaptations. However, the importance - and even the existence - of a post-exercise 'window' can vary according to a number of factors. Not only is nutrient timing research open to question in terms of applicability, but recent evidence has directly challenged the classical view of the relevance of post-exercise nutritional intake with respect to anabolism. Therefore, the purpose of this paper will be twofold: 1) to review the existing literature on the effects of nutrient timing with respect to post-exercise muscular adaptations, and; 2) to draw relevant conclusions that allow practical, evidence-based nutritional recommendations to be made for maximizing the anabolic response to exercise.

Räägime asjast. Süsivesikud:

Despite a sound theoretical basis, the practical significance of expeditiously repleting glycogen stores remains dubious. Without question, expediting glycogen resynthesis is important for a narrow subset of endurance sports where the duration between glycogen depleting events is limited to less than approximately 8 hours [31]. Similar benefits could potentially be obtained by those who perform two-a-day split resistance training bouts (i.e. morning and evening) provided the same muscles will be worked during the respective sessions. However, for goals that are not specifically focused on the performance of multiple exercise bouts in the same day, the urgency of glycogen resynthesis is greatly diminished.

High-intensity resistance training with moderate volume (6-9 sets per muscle group) has only been shown to reduce glycogen stores by 36-39% [8,32]. Certain athletes are prone to performing significantly more volume than this (i.e., competitive bodybuilders), but increased volume typically accompanies decreased frequency. For example, training a muscle group with 16-20 sets in a single session is done roughly once per week, whereas routines with 8-10 sets are done twice per week. In scenarios of higher volume and frequency of resistance training,incomplete resynthesis of pre-training glycogen levels would not be a concern aside from the far-fetched scenario where exhaustive training bouts of the same muscles occur after recovery intervals shorter than 24 hours. However, even in the event of complete glycogen depletion, replenishment to pre-training levels occurs well-within this timeframe, regardless of a significantly delayed post-exercise carbohydrate intake. For example, Parkin et al [33] compared the immediate post-exercise ingestion of 5 high-glycemic carbohydrate meals with a 2-hour wait before beginning the recovery feedings. No significant between-group differences were seen in glycogen levels at 8 hours and 24 hours post-exercise. In further support of this point, Fox et al. [34] saw no significant reduction in glycogen content 24 hours after depletion despite adding 165 g fat collectively to the post-exercise recovery meals and thus removing any potential advantage of high-glycemic conditions.

Ja üldisemalt:

Despite claims that immediate post-exercise nutritional intake is essential to maximize hypertrophic gains, evidence-based support for such an “anabolic window of opportunity” is far from definitive. The hypothesis is based largely on the pre-supposition that training is carried out in a fasted state. During fasted exercise, a concomitant increase in muscle protein breakdown causes the pre-exercise net negative amino acid balance to persist in the postexercise period despite training-induced increases in muscle protein synthesis [36]. Thus, in the case of resistance training after an overnight fast, it would make sense to provide immediate nutritional intervention--ideally in the form of a combination of protein and carbohydrate--for the purposes of promoting muscle protein synthesis and reducing proteolysis, thereby switching a net catabolic state into an anabolic one. Over a chronic period, this tactic could conceivably lead cumulatively to an increased rate of gains in muscle mass.

This inevitably begs the question of how pre-exercise nutrition might influence the urgency or effectiveness of post-exercise nutrition, since not everyone engages in fasted training. In practice, it is common for those with the primary goal of increasing muscular size and/or strength to make a concerted effort to consume a pre-exercise meal within 1-2 hours prior to the bout in attempt to maximize training performance. Depending on its size and composition, this meal can conceivably function as both a pre- and an immediate postexercise meal, since the time course of its digestion/absorption can persist well into the recovery period.

---------------

Minu point on see, et nii valkude, kui süsivesikute vajadus vahetult peale trenni nõuab reaalselt suhteliselt spetsiifilisi olukordi, et see oleks otstarbekas. Tarbida võib muidugi - aga see lisandite kaasas tarimine, nende peale raha kulutamine, vedelate kalorite negatiivsed küljed - kõik see pole enamikele jõusaalis raskejõustikuga tegelejatele lihtsalt vajalik, kui reaalset mõõdetavat kasu ei tõuse.

Muidugi võib ju diskuteerida, et parem karta, kui kahetseda ning valgu-süsikute kombo soovitamine katab nö. kindlalt trenni-aja ümber toitainete vajadused. Selles suhtes tõesti. Aga ma olen pigem seda meelt, et inimesi võiks harida ning pigem võiks levida suhtumine, et vastavalt vajadustele sätitakse menüüd.

Kokkuvõttes: On olukorrad, kus sheik on hea mõte. Kas siis valk üksi või koos süsivesikutega. Kuid samas valdav enamik jõusaali-harrastajaid ei vaja siiski kumbagi, eeldades, et nende menüü on muidu adekvaatne toitainete koguste osas ning toidukordade ajastamise ja arvude osas ei minda liigsetesse ekstreemsustesse.

Muudetud Veebruar 1, 2013 kasutaja Archangel poolt

[AlanBStard 126]

Näidatud on et mõnda aega pärast trenni püsib insuliinsõltumatu glükoositransport lihasrakkudesse, sa ise postitasid ühe graafiku... see ongi ilmselt see "aken". Ja kuna rasvarakkudel sama asi ei ilmne, võiks trennijärgne toitumine soodustada lihasrakkude toitmist rasvarakke toitmata ehk toitainete partitsioneerimist. Kas see reaalselt toimib, ei tea.

[AlanBStard 126]

Rasvade, sest jõusaal on tegelt aeroobne trenn?

Rasvade arvelt tuleb tegelikult jõusaalis väga suur osa kulutatavast energiast, sellepärast need glükogeenivarud nii täis jäävadki uuringutes. Rasvade tarbimise algusega läheb muidugi natuke aega.

Ja ma arvan et see väsimuse ja glükogeenivarud-tühjad-veresuhkur-madal-süsivesikuid tahaks-tunne on hoopis aju poolt iseseisvalt genereeritud ja mingi "reloaded" tunde võib anda juba ka suu loputamine suhkrulahusega ilma alla neelamata (magusaine sama efekti suus ei anna). Suus on mingid süsivesikuid ära tundvad retseptorid mis ajule kohe sain-süia-signaali annavad.

Arch võiks nüüd välja kaevata, kas need retseptorid on mingi kindla suhkru, eeldaks siis et glükoosi peal väljas või sobivad kõik suhkrud või sobivad suuremad süsivesikud ka, nagu maltodekstriin... sest kõik räägivad carbohydrate-sensingust ja suhkrutest ja glükoosist läbisegi. Või jõuab neid piisavalt suus hüdrolüüsuda ka et signaal kätte anda.

[Archangel 482]

Näidatud on et mõnda aega pärast trenni püsib insuliinsõltumatu glükoositransport lihasrakkudesse, sa ise postitasid ühe graafiku... see ongi ilmselt see "aken". Ja kuna rasvarakkudel sama asi ei ilmne, võiks trennijärgne toitumine soodustada lihasrakkude toitmist rasvarakke toitmata ehk toitainete partitsioneerimist. Kas see reaalselt toimib, ei tea.

No selles suhtes jah. Aga tuleb arvestada, et süsivesikute saatus on pm. igal ajahetkel peamiselt energiaks põletamine või glükogeeniks salvestamine. Isegi, kui sa pole elu sees trenni teinud ja sööd näiteks mitusada grammi süsivesikuid korraga samal ajal diivanil lesides siis eeldades, et viimasest toidukorrast on mitmeid tunde möödas siis need süsivesikud põletatakse pm. kõik energiaks või salvestatakse glükogeenina. Seda ohtu, et tarbitud süsivesikud rasvarakke märgatavalt toitma hakkaksid, praktiliselt ei eksisteeri, kui just päevane kaloraaž eriti üle normi ei ole ning söödavad kogused massiivsed.

Ning isegi, kui toimuks rasvarakkude toitmine läbi süsivesikute siis kokkuvõttes loeb ikka päevane kaloraaž eelkõige, mis tulemust mõjutab.

Rasvade arvelt tuleb tegelikult jõusaalis väga suur osa kulutatavast energiast, sellepärast need glükogeenivarud nii täis jäävadki uuringutes. Rasvade tarbimise algusega läheb muidugi natuke aega.

Ja ma arvan et see väsimuse ja glükogeenivarud-tühjad-veresuhkur-madal-süsivesikuid tahaks-tunne on hoopis aju poolt iseseisvalt genereeritud ja mingi "reloaded" tunde võib anda juba ka suu loputamine suhkrulahusega ilma alla neelamata (magusaine sama efekti suus ei anna). Suus on mingid süsivesikuid ära tundvad retseptorid mis ajule kohe sain-süia-signaali annavad.

Arch võiks nüüd välja kaevata, kas need retseptorid on mingi kindla suhkru, eeldaks siis et glükoosi peal väljas või sobivad kõik suhkrud või sobivad suuremad süsivesikud ka, nagu maltodekstriin... sest kõik räägivad carbohydrate-sensingust ja suhkrutest ja glükoosist läbisegi. Või jõuab neid piisavalt suus hüdrolüüsuda ka et signaal kätte anda.

Jah, suhkrute kasutamine ei saa olla ainuke energia allikas ning mida pikemaks venib trenn ja mõõdukamaks kukub intensiivsus, seda enam kasutatakse rasvu. Ning mingi osa alati ka valke, eriti veel kui tarbitakse mingeid "amino rushe" vms kraami. Seda enam muutub väiksemaks glükogeeni varude kasutus.

Ning tõesti palju on ajus kinni. Uuringud näitavad, et kui süsivesikute varud on languses siis keha automaatselt reguleerib suhkrute kasutamist alla-poole - arvatavasti enese alalhoiu instinktina. Kuna rasva on ju kõvasti rohkem, siis ei ole mõtet kohe süskarite varusid nulli lüüa.

Ning kui näiteks suhkrulahusega suud loputada siis sellest piisab, et saata ajju signaalid, et süsivesikute laadung on tulemas (Suhkrud alustavad nö. seedimist juba suus ju) ja glükogeenivarude kasutamist võimendatakse kuna keha ei karda enam varusid tühjendada - arvab, et uus laadung tulemas.

Seda, kas retseptorid on glükoosi peal väljas või sobivad ka muud variandid... hmmm ei kujuta niisama lampi ette. On spekuleeritud et piisab lihtsalt Magusast. Et ei pea üldse isegi nö. otseselt kaloririkas suhkru variant olema. Näiteks Coca-Zeroga suud loputada ja peaks ka mõikama.

Olen lugenud uuringuid, kus suhkru-asendajad tõstavad insuliini vallandamist ja veresuhkru taset. Mis on päris huvitav. Seega sellega seonduvalt on mõeldav, et see "carb sensing" teema on seotud rohkem magusaga üldiselt, kui et täpse suhkru koostise või kalori rohkusega.

Muudetud Veebruar 1, 2013 kasutaja Archangel poolt

[AlanBStard 126]

No selles suhtes jah. Aga tuleb arvestada, et süsivesikute saatus on pm. igal ajahetkel peamiselt energiaks põletamine või glükogeeniks salvestamine. Isegi, kui sa pole elu sees trenni teinud ja sööd näiteks mitusada grammi süsivesikuid korraga samal ajal diivanil lesides siis eeldades, et viimasest toidukorrast on mitmeid tunde möödas siis need süsivesikud põletatakse pm. kõik energiaks või salvestatakse glükogeenina. Seda ohtu, et tarbitud süsivesikud rasvarakke märgatavalt toitma hakkaksid, praktiliselt ei eksisteeri, kui just päevane kaloraaž eriti üle normi ei ole ning söödavad kogused massiivsed.

On ikka, vaata kasvõi insuliiniresistentsust kus mõned rakud on süsivesikunäljas ja seetõttu halvas olukorras, ehkki rasvarakud on heas toitumuses.

Ehk ikka on natuke oluline ka, KUS neid süsivesikud hoitakse ja põletatakse.

Trennijärgselt on aga just lihasrakud head süsivesikuimejad. Teoreetiliselt võiks selle ärakasutamine anda parema lihasmassi väiksema rasvamassiga.

Ning isegi, kui toimuks rasvarakkude toitmine läbi süsivesikute siis kokkuvõttes loeb ikka päevane kaloraaž eelkõige, mis tulemust mõjutab.

On palju aineid mis nihutavad kaloreid eelistatult lihasrakkudesse rasvarakkude arvel nii et päris ainult kaloraaz ei loe.

Võiks oletada et süsivesiku ajastamine sellesse aega kus lihasrakk ahnelt imeb ja rasvarakk ei ime võiks anda sama efekti. Aga kas annab või mitte, seda ütleb selleteemaline kirjandus, mida sa viimasel ajal ehk rohkem oled lugenud kui mina sest mul on tekkinud teised huvid :P/>

Muidugi kui see kaloripartitsioneerumine toimub nende ainete mõjul ainult lihasrakkudele kasvusignaalide andmise ja muu sellise, mitte toitainevarustuse mõjutamise kaudu siis see idee ei toimi. Peab nende mehhanismi uurima.

Jah, suhkrute kasutamine ei saa olla ainuke energia allikas ning mida pikemaks venib trenn ja mõõdukamaks kukub intensiivsus, seda enam kasutatakse rasvu. Ning mingi osa alati ka valke, eriti veel kui tarbitakse mingeid "amino rushe" vms kraami. Seda enam muutub väiksemaks glükogeeni varude kasutus.

Intensiivsema trenniga vallandatakse tänu adrenaliinile ja noradrenaliinile verre rohkem rasvhappeid nii et tegelikult intensiivsemaga läheb rasva absoluutkoguses rohkem. Aga selle protsessi käimasaamine võtab aega nii et väga lühikeste trennidega see ei ilmne (mulle meeldivad just lühikesed )

Ning kui näiteks suhkrulahusega suud loputada siis sellest piisab, et saata ajju signaalid, et süsivesikute laadung on tulemas (Suhkrud alustavad nö. seedimist juba suus ju) ja glükogeenivarude kasutamist võimendatakse kuna keha ei karda enam varusid tühjendada - arvab, et uus laadung tulemas.

Seda, kas retseptorid on glükoosi peal väljas või sobivad ka muud variandid... hmmm ei kujuta niisama lampi ette. On spekuleeritud et piisab lihtsalt Magusast. Et ei pea üldse isegi nö. otseselt kaloririkas suhkru variant olema. Näiteks Coca-Zeroga suud loputada ja peaks ka mõikama. :D/>

Olen lugenud uuringuid, kus suhkru-asendajad tõstavad insuliini vallandamist ja veresuhkru taset. Mis on päris huvitav. Seega sellega seonduvalt on mõeldav, et see "carb sensing" teema on seotud rohkem magusaga üldiselt, kui et täpse suhkru koostise või kalori rohkusega.

Artiklid räägivad selgelt et magusaine ei anna sama efekti nii et see pole magusaaisting vaid mingi maitsetunnetusega mitteseotud retseptor. Võiks arvata et glükoositundlik, aga süljes on mingeid pikki süsivesikuid lagundavaid ensüüme ka. Aga sahharoosilagundajaid vist pole.

Coca-Cola Zero annab stimuleeriva efekti jahutava ja kihiseva tundega ja võibolla millegagi veel. Lihtsalt paljas magusainelahus ei anna.

[Archangel 482]

Seda viimast punkti pole ma lähemalt uurinud mõnda aega. Kunagi sai midagi loetud aga põhjalikumalt ei süvenenud, seega sul võib õigus olla.

. Mis aga toitainete partitsioneerimisse puutub siis ma olen aru saanud nii, et mingisugusegi praktilise tulemuse jaoks peab asi olema väga ekstreemselt läbi viidud.

Näiteks Lyle McDonaldi Ultimate Diet 2.0 on üks kõige raskemaid nö. "dieete", mis põhineb teaduslikul protsessil, kus osadel päevadel süsivesikute piiramise, lihasrakkude glükogeeni täieliku tühjendamise trennide (väga raske ettevõtmine), totaalse ülelaadimise (tuhanded grammid päevas) ning muu sellisega saavutatakse siis "teoreetiliselt" mingisugune kasu-faktor, kus rasva totaalne põlemine on siis nö. võimendatud - võrreldes sama kaloraaži ja üldiselt sama toitainete vahekorra, kuid muidu traditsioonilise dieedi puhul. Aga ma ei ole jällegi väga süvenenud detailidesse - Lyle on ise ka suhtkoht öelnud, et see dieet on paras enesepiinamine ja töötab ainult siis kui väga täpselt juhendeid järgida, mis pidavat suht suur peavalu olema.

Insuliini resistentsus on tegelikult huvitav asi. Insuliini resistentsus võib mõjuda ka rasvarakkudele, piirates nende võimet energiat varuda ning suurendades energia väljutamist. Insuliini resistentsuse üks huvitav aspekt on see, et kui traditsiooniliselt arvatakse, et kuna rakud ei suuda korralikult suhkruid omastada siis veresuhkru tase tõuseb siis tegelikult on see vaid osa probleemist. Andes piisavalt aega suudavad üldjuhul rakud suhkruid omastada küll - justnimelt läbi samade mehhanismide, mis vahetult peale trennigi - alati eksisteerib mingis osas insuliinist sõltumatu protsess.

Aga tõsine faktor on hoopis maksa poolt stabiilselt väljutavas glükogeenis. Kui tavaliselt veresuhkru tõustes lõpetab maks insuliini mõjul uute suhkrut väljastamise ning hakkab hoopis glükoosi salvestama siis insuliini resistentsuse puhul on see paigast ära ning glükagoon, mille väljastamist tavaliselt kõrge veresuhkru taseme juures piiratakse, jätkab hoopis oma tööd - suureneb suhkrute ja mingil määral lipiidide ringlusesse laskmine. Ehk probleemiks ei ole mitte ainult see, et rakud ei suuda effektiivselt glükoosi omastada vaid probleem on ka selles, et maks ei lõpeta uute suhkrute väljastamist ning piiratud effektiivsusega rakud ei suuda kogu seda suhkrute massi lihtsalt piisavalt kiiresti omandada.

Seega ei saa nüüd päris nii ka alati mõelda, et kui on insuliini resistentsus siis toimub rasvarakkude üleliigne toitmine. Reaalselt võib isegi rasvade kasutamine suureneda, mitte nende lisandumine. Diabeedikute rasvumine on suures osas siiski nende menüü kalori-rohkuse taga kinni.

Mul hakkab aju kergelt sassi juba jooksma aga ma mõtlen praegu, et kas on insuliini resistentsel inimesel lihasmassi/rasvamassi mõjutamiseks vajalik just peale trenni süsivesikuid tarbida. Muidugi on see hea lahendus, et suhkrud täidaksid oma üldist eesmärki glükogeeni varude täitmise osas ning, et diabeedi negatiivsed mõjud oleksid kontrolli all. Seega nö. "suures pildis" ma kindlasti seda teha soovitaks.

Aga, kas see annab mingit kasu kuidagi otseselt rasvamassi kontrollimise osas?

Mis puutub steroididesse siis usun, et sa tead nende mõjust rohkem, kui mina. - Küll on mul aga hea tuttav, kes selliseid asju kohe kindlasti teab ja ma uurin seda tema käest. Äkki teeb isegi Youtube video sellest.

Kui nüüd üldisemalt jälle rääkida siis glükogeeni varude täitmine toimub igal juhul, kui on olemas ringlevaid suhkruid. Kui peale trenni toimub lihtsalt varude täitmine kiiremini, siis terve päeva peale vahet ei ole. Varude täitmise kiirus sõltub ka varude tasemest, väga tühjad varud täidetakse alguses kiiremini igal juhul, kuid alates mingist punktist asi aeglustub. Kui nüüd 1h peale trenni oleme olukorras, kus süsivesikuid tarbinud isik on täitnud suurema osa varudest siis tegelikult on alles nüüd sööma hakkav inimene enda varusid kiiremini täitev - ehk mõne aja pärast jõuab ta järgi ning mis see aeg oligi - isegi nii vähe, kui 8h pärast ollakse võrdses seisus.

Seega, kui glükogeeni varude täitmine pole siinkohal tulemuste osas määrav siis mis on? Insuliin vahetult peale trenni? Valgud suudavad seda tõsta väga edukalt ka ise - lihaslagundamise taseme piiramine saavutatakse väga vähese insuliini taseme tõusuga.

Ning ärgem unustagem, et enne trenni tarbitud normaal-suuruses eine võib Kõrgendatud insuliini pakkuda väga, väga mitmeks tunniks. Seega ei saa ka see punkt olla mingi eriline mõjufaktor.

Seega kust peaks tulema see kasutegur toitainete partitsioneerimisest just selles kitsas ajavahemikus tavalise treenija jaoks?

Peale 3h magamist nii vara hommikul kõigest ühe tassi lahja kohvi pealt sellist ajutööd hetkel teha tundub kerge tobedus seega kindlasti on mul kuskil loogikavigu praegu või mõni muu pange panek - aga ma lihtsalt ei näe praegu seda positiivset "otsest" kasutegurit mida vahetult peale trenni toitainete tarbimine lihaskasvule/rasvamassi piiramisele pikema aja peale pakuks. - (Eeldades muidugi, et enne trenni on söödud - kui treenitud paastunult siis nõustun, et toitainete vahetu tarbimine on arvatavasti kasulik ja pikemas plaanis vbl isegi märgatav)

[OlariNebokat 0]

No mina võtaksin küll massilisaja enne, aga eelkõige ikka korralik toit ja trenn

[AlanBStard 126]

Mul hakkab aju kergelt sassi juba jooksma aga ma mõtlen praegu, et kas on insuliini resistentsel inimesel lihasmassi/rasvamassi mõjutamiseks vajalik just peale trenni süsivesikuid tarbida.

Peale trenni lihaste insuliinitundlikkus paraneb (selle olukorra tekitavad reaktiivsed hapnikuosakesed nii et C-vitamiin seda vähendab ) ja lisaks on neil see insuliinsõltumatu transport ehk lihasrakk ajab pärast trenni ilma insuliinita glükoositransporterid pinnale.

Muidugi on see hea lahendus, et suhkrud täidaksid oma üldist eesmärki glükogeeni varude täitmise osas ning, et diabeedi negatiivsed mõjud oleksid kontrolli all. Seega nö. "suures pildis" ma kindlasti seda teha soovitaks.

Aga, kas see annab mingit kasu kuidagi otseselt rasvamassi kontrollimise osas?

Eeldusel et lihastest toitained mujale ei liigu enam, peale trennijärgset süsivesikut on nemad söönud ja rasvarakud suht kuival.

Kui nüüd üldisemalt jälle rääkida siis glükogeeni varude täitmine toimub igal juhul, kui on olemas ringlevaid suhkruid. Kui peale trenni toimub lihtsalt varude täitmine kiiremini, siis terve päeva peale vahet ei ole. Varude täitmise kiirus sõltub ka varude tasemest, väga tühjad varud täidetakse alguses kiiremini igal juhul, kuid alates mingist punktist asi aeglustub. Kui nüüd 1h peale trenni oleme olukorras, kus süsivesikuid tarbinud isik on täitnud suurema osa varudest siis tegelikult on alles nüüd sööma hakkav inimene enda varusid kiiremini täitev - ehk mõne aja pärast jõuab ta järgi ning mis see aeg oligi - isegi nii vähe, kui 8h pärast ollakse võrdses seisus.

Mind huvitab mitte see varude üldine täitmine vaid valikuline täitmine. Pärast lihastrenni täidetakse eelistatult lihasrakke.

Kas see mingit pikaajalist efekti annab seda tead vist sina