Jump to content
Sign in to follow this  
54321

Buliimia

Recommended Posts

Nagu teada, on tegu tõsise haigusega. :rolleyes:

Aga kui olen söönud hulga rämpstoittu ja selle hiljem lihsalt kehast välja oksendad, oletades, et vajaminevad toitained saan kätte pärast oksendamist korraliku söögi söömisega. Kuidas ja miks on see tervisle kahjulik ?

Share this post


Link to post
Share on other sites
Nagu teada, on tegu tõsise haigusega. :rolleyes:

Aga kui olen söönud hulga rämpstoittu ja selle hiljem lihsalt kehast välja oksendad, oletades, et vajaminevad toitained saan kätte pärast oksendamist korraliku söögi söömisega. Kuidas ja miks on see tervisle kahjulik ?

See ei ole mitte anoreksia, vaid buliimia.

Isegi kui saad hiljem teiste toidukordadega vajaliku koguse energiat ja kõiki vajalikke aineid, siis vastab keha väljutamisreziimile mitmete tervisehäiretega. Pealegi harjub keha oksendamisega ära ja see muutub söömise puhul varsti reflekseks tegevuseks, mida sa ühel hetkel enam ei kontrolli. Siis peavad arstid juba kiiresti sekkuma.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Isegi kui saad hiljem teiste toidukordadega vajaliku koguse energiat ja kõiki vajalikke aineid, siis vastab keha väljutamisreziimile mitmete tervisehäiretega. Pealegi harjub keha oksendamisega ära ja see muutub söömise puhul varsti reflekseks tegevuseks, mida sa ühel hetkel enam ei kontrolli. Siis peavad arstid juba kiiresti sekkuma.

Just, magu ei võta enam lõpuks ühetegi toitu vastu.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Buliimiaga on tegemist jah. Algul kutsud ise oksendamise esile, pärast harjub keha sellega ära ja saad toidu nö üles ajada ilma näppe kurku toppimatagi. Pikemal "praktiseerimisel" ei pruugigi ükski toit enam sees püsida. Ja nii kuude viisi. Paranemine võtab aega aga aastaid.

Oksendamisel tuleb koos toiduga üles ka happelist maomahla, mis ärritab oluliselt söögitoru, soodustades põletiku teket. Reflukshaigus kaasneb regulaarse oksendamisega samuti. Lisaks kahjustab maomahl kõvasti hambaemaili, mille tagajärjel sul pärast seda osade hammaste nö sisekülgedel olla enam ei pruugi. Isegi hammaste pesemine võib olla väga ebameeldiv ja valus protseduur, kuna hambad on väga tundlikud. Tänapäeva hambaarstiteadus selliste emailikahjustuste vastu ei saa, kuna hammaste nö sisekülgedele ei anna eriti midagi kaitseks panna--hammustades kuluvad pealepandud/liimitud katted ära. Püsivam ja hirmkallis variant on paigaldada kahjustunud hammastele kroonid. Pikaajalisemalt annab mingeid trulemusi ka hammaste nn lakkimine. Üks on kindel: harrastades regulaarset oksendamist või mittesöömist, võib kindlasti arvestada tohutute kulutustega hambaarstile.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Buliimiaga on tegemist jah. Algul kutsud ise oksendamise esile, pärast harjub keha sellega ära ja saad toidu nö üles ajada ilma näppe kurku toppimatagi. Pikemal "praktiseerimisel" ei pruugigi ükski toit enam sees püsida. Ja nii kuude viisi. Paranemine võtab aega aga aastaid.

Oksendamisel tuleb koos toiduga üles ka happelist maomahla, mis ärritab oluliselt söögitoru, soodustades põletiku teket. Reflukshaigus kaasneb regulaarse oksendamisega samuti. Lisaks kahjustab maomahl kõvasti hambaemaili, mille tagajärjel sul pärast seda osade hammaste nö sisekülgedel olla enam ei pruugi. Isegi hammaste pesemine võib olla väga ebameeldiv ja valus protseduur, kuna hambad on väga tundlikud. Tänapäeva hambaarstiteadus selliste emailikahjustuste vastu ei saa, kuna hammaste nö sisekülgedele ei anna eriti midagi kaitseks panna--hammustades kuluvad pealepandud/liimitud katted ära. Püsivam ja hirmkallis variant on paigaldada kahjustunud hammastele kroonid. Pikaajalisemalt annab mingeid trulemusi ka hammaste nn lakkimine. Üks on kindel: harrastades regulaarset oksendamist või mittesöömist, võib kindlasti arvestada tohutute kulutustega hambaarstile.

Äea unusta maohaavu, pole ka teab kui lõbus.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Buliimiaga on tegemist jah. Algul kutsud ise oksendamise esile, pärast harjub keha sellega ära ja saad toidu nö üles ajada ilma näppe kurku toppimatagi. Pikemal "praktiseerimisel" ei pruugigi ükski toit enam sees püsida. Ja nii kuude viisi. Paranemine võtab aega aga aastaid.

Oksendamisel tuleb koos toiduga üles ka happelist maomahla, mis ärritab oluliselt söögitoru, soodustades põletiku teket. Reflukshaigus kaasneb regulaarse oksendamisega samuti. Lisaks kahjustab maomahl kõvasti hambaemaili, mille tagajärjel sul pärast seda osade hammaste nö sisekülgedel olla enam ei pruugi. Isegi hammaste pesemine võib olla väga ebameeldiv ja valus protseduur, kuna hambad on väga tundlikud. Tänapäeva hambaarstiteadus selliste emailikahjustuste vastu ei saa, kuna hammaste nö sisekülgedele ei anna eriti midagi kaitseks panna--hammustades kuluvad pealepandud/liimitud katted ära. Püsivam ja hirmkallis variant on paigaldada kahjustunud hammastele kroonid. Pikaajalisemalt annab mingeid trulemusi ka hammaste nn lakkimine. Üks on kindel: harrastades regulaarset oksendamist või mittesöömist, võib kindlasti arvestada tohutute kulutustega hambaarstile.

Päris müstika küll, mis kõik tiheda oksendamisega kaaseneb :rolleyes: Sügavamalt asjasse süüvides, mõtleks need "lisad" välja vast isegi, aga esmapilgul küll paneb jahmatama!

Ei tea, kas "Jackassi" või "Dirty Sanchezi" tegelastel ka mingi aeg, tänu pidevale "ropsimisele" samalaadsed probleemid võivad tekkida? :o:D

Share this post


Link to post
Share on other sites
Päris müstika küll, mis kõik tiheda oksendamisega kaaseneb :rolleyes: Sügavamalt asjasse süüvides, mõtleks need "lisad" välja vast isegi, aga esmapilgul küll paneb jahmatama!

Ei tea, kas "Jackassi" või "Dirty Sanchezi" tegelastel ka mingi aeg, tänu pidevale "ropsimisele" samalaadsed probleemid võivad tekkida? :o:D

Oleks need vaid väljamõeldised... .Aga kahjuks mitte.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Oleks need vaid väljamõeldised... .Aga kahjuks mitte.

Uups & Sorry

Hoopis "mõtleks" oleks pidand siis jutumärkide sisse minema, minu viga... usun seda 100% Ei osanud ennast lihtsalt väljendada kõigile arusaadavalt!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Endale selgituseks siis kah! :rolleyes:

Anoreksia (teaduslik nimetus neurogeenne isutus, ladina keeles anorexia nervosa) on psüühikahäire, mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem.

Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga.

Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.

Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul vajab hospitaliseerimist

Buliimia (bulimia nervosa) on sündroom, mille iseloomulikuks tunnuseks on õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena üritatakse toidu paksukstegevat mõju kaotada - oksendamise, lahtistite söömise, või muul moel.

Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber, ning viivad impulsiivsete söömishoogudeni. Hiljem neid kahetsetakse, ning püütakse kuidagi toidu paksukstegevast mõjust vabaneda. Levinuim võte selleks on oksendamine, aga tarvitatakse ka lahtisteid, erinevaid ravimeid, mis ei lase toidul imenduda, nälgitakse jne.

Tavaliselt on buliimikud, erinevalt anorektikutest, suhteliselt normaalse kehakaaluga. See ei vasta aga patsiendi enda seatud (sageli ülikriitilistele ja ebatervetele) normidele.

Korduv oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete puudus organismis, võib põhjustada organismis füsioloogilisi muutusi (elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, lihastõmblused, südamerütmihäired jms)

Share this post


Link to post
Share on other sites
Blaa-blaa-blaa-blaa, mees mine õllekasse, sest kohe hakkab naistekas ...

:rolleyes:

Kulturistide haigus...ytleks ma buliimia kohta. Endalgi probleeme. Kyll mitte veel oksendamisega aga s88mahoogudega kyll (ei oska ainult 8elda, kas ma kangesti neid hiljem kahetsen...).

Iga v6istlus l6peb totaalse 6gardlusega (yhiskondliku heakskiidu saatel). Ylej22nud hood j22vad tavaliselt "kaadri taha".

Share this post


Link to post
Share on other sites

No minu arust tervislik toitumine kätkeb endas paari buliimia ja anoreksia diagnostilist kriteeriumit :rolleyes: Aga selles ongi iva, et mitte nii palju, et diagnoosida saaks.

(sõin eüleeile õhtul 500 g 20% hapukoort kakaoga... mmmm... ei kahetse:D... aga see-eest järgmisel hommikul lubasin, et nüüd on magusaga lõpp jälle mõneks ajaks)

Share this post


Link to post
Share on other sites

No minu arust tervislik toitumine kätkeb endas paari buliimia ja anoreksia diagnostilist kriteeriumit :rolleyes: Aga selles ongi iva, et mitte nii palju, et diagnoosida saaks.

ja hästi on, et ainult paari. nii buliimia kui anoreksia, kui tõesti diagnoositud, on psüühikahäired; õgimishood, oksendamine, lahtistite kasutamine on suhteliselt kergesti silmajäävad sümptomid. buliimia on kergem kui anoreksia. anoreksia on suurima suremusmääraga psüühikahäire, sureb kuni 20% arstide kätte jõudnutest. ravi võib võtta aega üle 10 aasta, ravi saanutest kuni pooled jäävad kroonilisteks st 'isutus' lööb aegaajalt välja, toit ja sellega seotu jääb elukorralduses kesksele kohale (elu lõpuni).

ja veel, anoreksiasse 'nakatumine' on tõenäolisem teatud spordialadega tegelejate hulgas (näiteks võimlejad), miks mitte ka fitness eluviisi järgijate hulgas (fitness freaks). sellega seoses kasutusel termin anoreksia athletica

Share this post


Link to post
Share on other sites
Buliimiaga on tegemist jah. Algul kutsud ise oksendamise esile, pärast harjub keha sellega ära ja saad toidu nö üles ajada ilma näppe kurku toppimatagi. Pikemal "praktiseerimisel" ei pruugigi ükski toit enam sees püsida. Ja nii kuude viisi. Paranemine võtab aega aga aastaid.

Oksendamisel tuleb koos toiduga üles ka happelist maomahla, mis ärritab oluliselt söögitoru, soodustades põletiku teket. Reflukshaigus kaasneb regulaarse oksendamisega samuti. Lisaks kahjustab maomahl kõvasti hambaemaili, mille tagajärjel sul pärast seda osade hammaste nö sisekülgedel olla enam ei pruugi. Isegi hammaste pesemine võib olla väga ebameeldiv ja valus protseduur, kuna hambad on väga tundlikud. Tänapäeva hambaarstiteadus selliste emailikahjustuste vastu ei saa, kuna hammaste nö sisekülgedele ei anna eriti midagi kaitseks panna--hammustades kuluvad pealepandud/liimitud katted ära. Püsivam ja hirmkallis variant on paigaldada kahjustunud hammastele kroonid. Pikaajalisemalt annab mingeid trulemusi ka hammaste nn lakkimine. Üks on kindel: harrastades regulaarset oksendamist või mittesöömist, võib kindlasti arvestada tohutute kulutustega hambaarstile.

eks see on ebamugav küll. siiski peaksin seda, kes vaid hambaarstiga pääseb, küll kergesti pääsenuks. õige anorektik langeb välja koolist, kaotab töö (ja koos sellega sotsiaalse kindlustatuse nagu näiteks haiguskindlustus), oma sotsiaalsed sidemed (lihtsamalt öeldes sõbrad-tuttavad, aga mitte ainult), olulise osa tervisest (mille kõrval hammaste emaili kadumine on ajutine 'nohu', sest see taastub ise ajapikku kui emaili kahjustusi põhjustav tegur kaob. ja anorektikud tegelikult ei oksenda sest neil ei ole midagi oksendada).

Share this post


Link to post
Share on other sites

Nojah... anoreksia ja buliima on erinevad asjad ikkagi ju.

Selles mõttes ärge võtke mu eelmist posti liiga tõsiselt - ma julgen arvata, et väga suurel osal inimestest on mõne psüühhikahäire mõni diagnostiline kriteerium. See ei tähenda sugugi, et need inimesed ei oleks vaimselt terved.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Nojah... anoreksia ja buliima on erinevad asjad ikkagi ju.

Selles mõttes ärge võtke mu eelmist posti liiga tõsiselt - ma julgen arvata, et väga suurel osal inimestest on mõne psüühhikahäire mõni diagnostiline kriteerium. See ei tähenda sugugi, et need inimesed ei oleks vaimselt terved.

Tjah... see on huvitav küsimus, minu jaoks vähemalt. Kas haiguse puudumine on tervis? Või tervise puudumine haigus? Mulle meeldib mõelda, et mõlema puhul on oluline tähele panna sotsiaalset ja meditsiinilist aspekti kusjuures tervise määratlemisel domineerib sotsiaalne taust (terve on see, kes ühiskonnas aktiivselt saab elada), haiguse puhul aga meditsiiniline taust (teatud patoloogia olemasolu). Mõlema seisundi, oleku puhul on tegemist pigem määraga kui absoluudiga. Üks ei välista teist, vähemalt mitte täielikult. Anoreksia on patoloogia, hälve, kõrvalekalle tavalisest (üsna ebameeldiv). Samas sellega saab elada, kui ei ole kriis parasjagu. Mõnel inimesel on 1 jalg lühem kui teine, teisel halb mälu, kolmas ei näe õieti midagi, jne. - kõik on kõrvalekalded, kõigiga saab elada. Kas neid peab ravima? Kas neid saab ravida?

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kaks posti tagasi tõid välja, et anoreksia on üks suurema suremusega psüühhikahäireid. Nüüd ütled, et "sellega saab elada". See on natuke vastuolus ju.

Anoreksia puhul on keiss lihtne - see on otseselt kahjulik mõõdetavale füüsilisele tervislikule seisundile. Sellepärast ka patoloogiline.

Share this post


Link to post
Share on other sites

http://www.fitness.ee/main.php?main=artikk...amp;textID=2346

http://www.fitness.ee/main.php?main=artikk...amp;textID=1434

http://www.fitness.ee/main.php?main=artikk...amp;textID=2843

Anoreksiat ravida ei ole võimalik, kui inimene seda ise ei taha. Ükskõik milline arst võib väita ükskõik mida, patsient näeb ennast ikkagi "paksuna". See psüühikahäire võib tekkida nö eimillestki ja jääda haigega aastateks, kui ta ise selleks midagi ette ei võta. Inimene võib tunduda tervenenuna, kuid kui tema elus toimub mingi pööre, mis on seotud kehakaalu kasvõi ajutise tõusuga (näiteks naistel rasedus--kui selline seisund paadunud anoreksikul sekundaarse amenorröa ehk "päevade" puudumise tõttu üldse võimalikuks saab), siis võib haigus taas välja lüüa.

Buliimikutel tekivad küll erinevad tervisehäired, kuid sellesse tavaliselt ei sure keegi. Anoreksia ohtustab aga patsiendi elu otseselt. Teatud kehakaalu saavutamisel ei ole enam probleem veel kilokene päevas (!!) alla võtta.

Paranemistee on pikk. Tahtejõu olemasolul on see siiski võimalik. Kaaluda ennast ei tohi. Kuigi keha ei hoia enamusi toite sees (paljud anorektikud on paranemise ajal teatud perioodil ka buliimikud--st süüakse midagi, aga osa sellest oksendatakse pärast välja) , tuleb end selleks sundida. Võidelda kõrvetiste ja paistetustundega (pikka aega näljas olnud keha hoiab nii toitaineid kui vett endas kaua kinni). Juuksed kasvavad ajapikku tagasi, kaal normaliseerub ja trenniga on võimalik saavutada parem enesetunne. Hambakahjustusi ei suuda aga ükski hambaarst täielikult likvideeerida (PS: hambaemail ei taastu!). Lisaks maksa- ja neerukahjustused, südamekahjustused jne jne. Luudehõrenemine võib kummitada veel aastaid. Pluss oht mitte kunagi elus lapsi saada. Kas seda kõike on siis vaja?

Share this post


Link to post
Share on other sites
Kaks posti tagasi tõid välja, et anoreksia on üks suurema suremusega psüühhikahäireid. Nüüd ütled, et "sellega saab elada". See on natuke vastuolus ju.

Anoreksia puhul on keiss lihtne - see on otseselt kahjulik mõõdetavale füüsilisele tervislikule seisundile. Sellepärast ka patoloogiline.

Ega see buliimia parem ei ole.

Toon teile hirmutamiseks yhe n2ite elust:

Mina, kui yliuudishimulik arstitudeng sattusin aeg ajalt ka lahangusaalidesse (patoloogilise anatoomia kateedris t88tamisel oli see yks minu t88ylesandeid... t8in tudengitele v2rsket kraami n2ha...)

M6ned korrad olen olnud ka kohtumeditsiini lahangusaalis ja m2letan yhe keskealise mehe keha (pigem ala, kui yletoitumuses), kelle kohta lahkaja ytles, et kirjutas surma p6hjuseks yles88mise.

N2gin ka mao sisu...peet jne. K6hu t2iss88nuna l2ks see mees magama, toidumass paisus, surus sydamele ... mees lahangusaalis.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Anoreksiat ravida ei ole võimalik, kui inimene seda ise ei taha. Ükskõik milline arst võib väita ükskõik mida, patsient näeb ennast ikkagi "paksuna".

Anoreksia ei piirdu kognitiivsete protsessidega, mida saaks 'ära rääkida' (psühhoteraapia e. 'rääkimisravi')

See psüühikahäire võib tekkida nö eimillestki ja jääda haigega aastateks, kui ta ise selleks midagi ette ei võta.

Võib-olla. Ma ise küll imesid ei usu, st ei usu, et eimillestki tekkib midagi. Küll usun kiire ja ulatusliku muutuse, murrangu võimalikkust olukorras, kus liituvad paljude tegurite mõjud ja/või ajapikku korjunud väikesed muutused. Ka anoreksiast rääkides ei usu, et see haigus tekkib eimillestki. Minu teada ka arstid seda ei usu. Anoreksia on üldiselt heaoluühiskondade noorte naiste haigus, tekkinud viimastel aastakümnetel ('üldiselt' seetõttu, et ka meestest ja vanadest inimestest saab anorektikud. Tõsi küll, palju väiksema tõenäosusega. Olen lugenud, et meeste puhul on tõenäosus umbes 10x väiksem; hetkel allikat ei suudaks osutada). Sellesse haigestumisel on olulisel kohal püüd saavutada kultuuriomasele iluideaalile iseloomulikku saledust, täiuslikkusetaotlus (perfektsionism), moondunud kehataju + ... (ehk haigestumise põhjustab õnnetul kombel isiksuslike, kultuuriomaste ja elukaarele iseloomulike tegurite koosmõju).

Inimene võib tunduda tervenenuna, kuid kui tema elus toimub mingi pööre, mis on seotud kehakaalu kasvõi ajutise tõusuga (näiteks naistel rasedus--kui selline seisund paadunud anoreksikul sekundaarse amenorröa ehk "päevade" puudumise tõttu üldse võimalikuks saab), siis võib haigus taas välja lüüa.

jah, inimene on vaid osaliselt paranenud krooniline, haigus on peidetud faasis.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Kaks posti tagasi tõid välja, et anoreksia on üks suurema suremusega psüühhikahäireid. Nüüd ütled, et "sellega saab elada". See on natuke vastuolus ju.

tegelikult mitte kui eristada ägedat perioodi, kriisi ja latentset, kroonilist faasi. Kui kriisist oled üle saanud või aidatud, siis võid suht normaalselt eksisteerida, kõrvalt ei pruugi midagi väga erilist välja paista.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Hambakahjustusi ei suuda aga ükski hambaarst täielikult likvideeerida (PS: hambaemail ei taastu!).

Maosisaldis ei ole ainuke happeline aine, mis võib pääseda hambaid kahjustama. Sööd õuna, kahjustub hambaemail samuti, sest õun on reeglina happeline. Või mustsõstrad, hapukurgid, äädikas jne. Magusa, üldisemalt süsivesikute söömisel tekkib suus happeline keskkond mis samuti kahjustab emaili. Hambavaaba kahjustused taastuvad, sest ‘happerünnakute’ ehk toidukordade vahel ladestuvad hambavaabast sülge lahustunud soolad tagasi hambapinnale (algjärgus emailikahjustus paraneb ehk remineraliseerub). Pole hambaarst, vbl tõepoolest on võimalikud nii ulatuslikud kahjustused, mis millalgi ei taastu või taastuvad ebapiisavalt.

Kui kahjustusi põhjustav tegur kaob, siis taanduvad ka kahjustused, küsimus on kui kiiresti ja kui täielikult. Võibolla oleks sellest hea mõelda kui määra küsimusest. Aga kui tegur, näiteks oksendamine, ei kao, siis ei taastu ka email.

Share this post


Link to post
Share on other sites
Hambakahjustusi ei suuda aga ükski hambaarst täielikult likvideeerida (PS: hambaemail ei taastu!).

Maosisaldis ei ole ainuke happeline aine, mis võib pääseda hambaid kahjustama. Sööd õuna, kahjustub hambaemail samuti, sest õun on reeglina happeline. Või mustsõstrad, hapukurgid, äädikas jne. Magusa, üldisemalt süsivesikute söömisel tekkib suus happeline keskkond mis samuti kahjustab emaili. Hambavaaba kahjustused taastuvad, sest ‘happerünnakute’ ehk toidukordade vahel ladestuvad hambavaabast sülge lahustunud soolad tagasi hambapinnale (algjärgus emailikahjustus paraneb ehk remineraliseerub). Pole hambaarst, vbl tõepoolest on võimalikud nii ulatuslikud kahjustused, mis millalgi ei taastu või taastuvad ebapiisavalt.

Kui kahjustusi põhjustav tegur kaob, siis taanduvad ka kahjustused, küsimus on kui kiiresti ja kui täielikult. Võibolla oleks sellest hea mõelda kui määra küsimusest. Aga kui tegur, näiteks oksendamine, ei kao, siis ei taastu ka email.

Tohib küsida, millele sa oma vastustes tugined? On tehtud mingeid uuringuid vms?

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tohib küsida, millele sa oma vastustes tugined? On tehtud mingeid uuringuid vms?

Arvatavasti ikka on. Kust mujalt hambaarstid oma teadmised saavad, mis ka internetis üleval.

Ma ise ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat katset teinud, samuti ei ole hambaarst. Nii ei suuda hetkel oma 'teadmisi' või uskumisi rohkem 'legitimeerida'.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tohib küsida, millele sa oma vastustes tugined? On tehtud mingeid uuringuid vms?

Arvatavasti ikka on. Kust mujalt hambaarstid oma teadmised saavad, mis ka internetis üleval.

Ma ise ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat katset teinud, samuti ei ole hambaarst. Nii ei suuda hetkel oma 'teadmisi' või uskumisi rohkem 'legitimeerida'.

Selge. Rohkem küsimusi ei ole. Mina aga toetusin kogemustele ja ilmnenud faktidele elust enesest. Teooria ja praktika on tihtipeale kaks eri asja.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Create an account or sign in to comment

You need to be a member in order to leave a comment

Create an account

Sign up for a new account in our community. It's easy!

Register a new account

Sign in

Already have an account? Sign in here.

Sign In Now
Sign in to follow this  

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×