Jump to content

Lauri88

Kasutajad
  • Content count

    2
  • Joined

  • Last visited

Community Reputation

0 Neutraalne

About Lauri88

  • Rank
    Vaatleja
  • Birthday 07/11/1988

Profiili informatsioon

  • Sugu
    Male
  1. Ületreening ja Taastumisaeg

    Eks see õige on. Kava iseenesest oli hea. Lausa mitu head! Kohandasin need loomulikult ümber enda ja jõusaali järgi. Mida ma ei jälginud oli toitumine ja keha reaktsioon. Poleks pidanud nii tihti käima. Toitumisest tuli ajakiri 3 kuud hiljem Siis vaatasin alles, et tooohooh. "Ma söön ju 1/4 sellest mida see seal". Olin loll. Tean ja tunnen! Psühholoogiliselt tunnen end juba paremini. Tülid ja konfliktid mõjuvad nagu teismelisele. Tekk üle pea ja tahan magada. Püüan lihtsalt hoiduda ja rahu sälitada. Spa on juba paar korda ette võetud. Eks mõned veel.
  2. Tere! Levinud mure. Nüüd sain tunda ka omal nahal. Veel tunnen tänagi... Jõusaali trenni olen teinud juba 8 aastat. Tava-traalija rollis. Mõni kuu käisin, mõni mitte. Ei võtnudki asja eriti tõsiselt enne eelmist suve. Vigastasin oma selga juuli kuus. Sain sopistunud diski alaseljas ja piinava valuga jalga.Lonkasin 8 kuud, käies kiropraktiku ja füsioterapeudi juures. Lugesin ka materjali ja sain häid nippe venitusharjutuste jaoks. Hakkasin jõusaali võtma tõsiselt. Minu naerväärselt suured treeningraskused, vale tehnika, jalgade treenimata jätmine, ülakeha venitamata jätmine maksis kurjalt kätte. Päevapealt muutsin vaadet asjale ning hakkasin venitama, langetasin raskuseid, kontrollisin ning omastasin õige tehnika. Treenima hakkasin jalgu ning neid loomulikult venitama. Liikuvus paranes, valud andsid järgi, elurõõm saabus! Tänaseks liigun kui isane hirveke. Milles siis mure? Hakkasin nägema muutusi, arenesin, lihased hakkasid ihule tulema. 4-5 kuud tagasi sain vaatasin Flex ajakirja ning mõtlesin...davai! Paneks nüüd mehe kombel ka korraliku tipp-kulturisti koostatud kava järgi. Motivatsioon oli, liikuvus oli. Tuju ning tahe oli laes. Esimene 2 kuud oli imeline vaadata veresooni turritamas kohtadelt, kus ennem veeresid preeriarullid. Mis siis juhtus? Hakkas tekkima väsimus. Peale trenni keskäeval panin otse sõitu ning haigutasin koguaeg. Väsimus tungis peale, aga töö vajas tegemist! Tasahaaval hakkas raugema söögiisu. See juhtus märkamatult. Hakkasin sööki järgi jätma, sest kõht tundus täis. Nüüd hakkas peale trenni hoopis südamepahasus tunda andma. Isu polnudki, juu polnud vaja süüa. Mis mind toitis siis? Trenni ju jaksasin minna. Adrenaliin ning testosterooni taseme tõus hoidis mind töös. Hakkasin tundma, kuidas ülaseljast enam "raksudest" rahuldust ei saanud. Pinge oli sees koguaeg. Taipasin ka, et muutusin helile, mürale ja pingelistele olukordadele ülitundlikuks. Seltskonnas ma enam ei elanud. Istusin, mõtlesin...oli ikka väsitav. Paar hommikut ärkasin ja kõht oli korrast ära. Sõin hommikult kohupiima ning paaril korral arvasin, et see oli pahaks läinud. Ühel sellisel hommikul läksin oma neiuga tülli. Lõunaks olin voodis üliemotsionaalne, ei osanud nutta ega naerda. Ka muud eluprobleemid painasid ning arvasingi juu on puhkust vaja. Läsin õhtul kinno ja järgmised 2 päeva võtsin vabalt. Olin supperinimene taas! Hoogsalt trenni ning ka kõht oli korras...lihtsalt vähe mahtus. Panin tähele, et uinumisajad venisid pikemaks. Vahel ei jäänud magama ning sellest, et ma magada ei saa, sattusin n-ö paanikasse. Kõndsin ringi...vaatasin kuidas naine magab ja üritasin kah. Õnnestus! Ühel päeval peale trenni... peale jalapäeva, tulin koju. Minu naine ja ta sõbranna rääkisid siin kuidas meie noor teine sõbranna oli insuldiga haiglasse viidud. See uudis äratas minus kõik võimalikud foobiad millest eluseeski mõelnud polnud. Mu ihu täitus sekunditega külma higiga ning olin peaaegu minestamas, kui voodini jõudsin. Siis lõpuks sain aru, et kõik pole korras! 5-6 ühekülgsed jõutrenn (ilma aeroobseta) nädalas, said minust võitu. järgmise nädala olin voodis. Paanitsesin, püüdsin uinuda, kuid tihti võttis see tunde. Värisesin end magama. Hakkasin sundima ennast sööma mitmekülgselt. Andsin ainult puhkust. Hakkasin käima Nõmmel jalutamas. Tegin kõike et anda vaheldust ja puhkust nii meelele kui kehale. Trennist võisin vaid und näha. Mida panin tähele? Ma reaalselt hakkasin taas unenägusid nägema. Ma magasin 12 tundi. Ja hommikud olid alguses jubedad. Kõhutühjus tekitas suure masenduse. Minutid peale söömist hakkas veidi parem, kuid protsessi pidi kordama iga paari tunni tagant. Päeval proovisin samuti puhata. Und ei tulnud kuid pikutamine aitas. Mis on seis täna. Täpselt 1 kuu ja 4 päeva peale "kokkukukkumist"? Uni on sügav ja hea. Stressist PEAB hoiduma, mõjub ärritavalt. Isu on kui metslasel ning suudan mahutada 2 sellist portsioni mis ennem oli 1. Õhtuti lööb kaela ja silmade juurde pinge, mis vahel on meelekohtades ning lõuas. Et uinuda, kontrollin, et kõik oleks vabas asendis. Olen lisanud kord nädalas jõutrenni ning korra nädalas ka jooksen. Masendav on toonuselangust vaadata. Päev või 2 peale trenni on veel veidi ärevus sees. Just õhtul, kuid seepärast korra nädalas püüangi teha. (lihtsad raskused) Nii pikk jutt. Aitamaks ka võhikul aru saada, millal ta "lolli paneb". Kuid minu küsimus? Olles juba võidelnud, tunnen ma, et kontroll on vaikselt minu käes, kuid tuleb hetki kus tekib tunne, et see kaob. Paanika enam üle ei võta, kuid maru ebameeldiv ja pikk protsess tundub see täielik taastumine. Just meeltele! Millal võiks see taastumine olla täielik ning kas on üldse arukas jõutrenni taastumisajal ette võtta? Ärge olge Lauri, sööge, treeninge, sööge, puhake!
×