Olin vahepeal hõivatud ultraspordiga – sõitsime 3 nädalaga 3000+ km ja 4 päevaga 1200 km jalgrattal, taimsel kütusel – ja kommenteerin nüüd väikese viivitusega Kuigi olen päri, et allikaid tuleb hoolikalt ja kriitiliselt valida (kuigi ma ei tea kedagi, kes on välja selgitanud tõe ning kellest lähtuda), siis ma teadlaste ja uuringute duelliga hetkel enda ja teiste aja säästmiseks ei jätkaks, sest see ei vii kuigi kaugele. Küll vaataks teisi juba nüansse. Ma ei saa nõus olla sellega, et ei peaks vaatama toidu saamise hinda ehk mõju keskkonnale ja ümbritsevale. Sina ja mina oleme ka osa sellest keskkonnast, üks liik. Me hingame õhku, joome vett ja tarbime saaduseid. Vajame neid eluks. Kui sureme, laguneme mullaks. Kui on teada, et üks viis elamiseks lagastab meid ümbritsevat rohkem kui teine, siis tundub mõistlik valida säästvam variant. Keskkonda ära rikkudes kannatame kõige rohkem ise (teised liigid muidugi ka), sest sellest sõltub meie elu. Loomsete saaduste saamine (tootmine) on ressursimahukas – vaja on palju vett, maad, toitu. Üha rohkema arvu suude lihanälja toitmiseks nõudlus nende ressursside järgi kasvab. Loomne põllumajandus toodab täna suure osa reostusest (enam kui kogu transport kokku), see on suurim põhjus liikide väljasuremisel, veekogude reostaja jne. Ma ei jätaks toidust rääkides välja ka eetikaküsimust. Suur osa inimestest ei teagi, mismoodi on taldrikusse maandunud lihatüki nimel pidanud keegi terve elu laudas piinlema või kuidas saab klaasi piim. Kas valiks mõni loom vabatahtlikult sellise, puuristatud elu? Mis õigus on meil seda nõuda, kui meil on alternatiive? Loomad on samasugused nagu inimesed, emotsioonide ja intelligentsusega. Nad saavad aru, mis nendega ja nende ümber toimub. Näiteks siga on 3aastase lapse intelligentsusega. Nagu ma ühes varasemas kommentaaris kirjutasin, pole mul lihasöömise vastu põhimõtteliselt midagi. Olen päri, et inimene on segatoiduline. Samas on muutunud see, mida me sööme ehk kuidas seda toodetakse. Meie esivanemad ei söönud iga päev liha (sest loom tuli ise püüda ja teda ei saanud lihtsalt kätte), ei tarbinud sellises koguses piimatooteid nagu praegu või ka toidulisandeid (isolaatidest valgupulbritest spordijookide jms kraamini). Teistsugused on ka loomad, keda masstööstuses söödaga kiirelt lihakamakateks pumbatakse. Mind isiklikult eelnev häirib. Senine spordikarjäär, hulk mitmepäevaseid ultravõistluseid, paranev füüsiline, aga ka vaimne vorm, ja enesetunne, kasvanud jõudlus ning kadunud tervisehädad veenavad, et saab ka teisiti.
